3-1-1-106-12
|
Riigikohus |
22.02.2013 |
|
KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-106-04, p 9 ja 3-1-1-80-11, p 11). Lähtudes subsidiaarsuse põhimõttest, neeldub kihutamistegu täideviimises (vt RKKKo 3-1-1-22-11, p 14). Seega hõlmab näiteks isiku süüditunnistamine KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ka tema selliseid tegusid, mis eraldivõetuna oleksid kvalifitseeritavad kelmusele kihutamisena varem kelmuse toime pannud isiku poolt (KarS § 209 lg 2 p 1 - § 22 lg 2).
Tegutsemine isikute grupis saab tähendada üksnes kaastäideviimist (KarS § 21 lg 2) ja kuriteole kihutajad ega kaasaaitajad grupi koosseisu ei kuulu ehk teisisõnu gruppi ei moodusta (vt nt RKKKo 3-1-1-116-06, p 21 ja 3-1-1-62-07, p 15).
TsÜS § 143 alusel ei saa kohus lugeda nõuet aegunuks omal algatusel.
Kuna erinevat liiki nõuete aegumistähtajad on erinevad, tuleb aegumise lahendamiseks nõue esmalt kvalifitseerida, s.t anda sellele õiguslik hinnang. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused (vt nt RKTKo 3-2-1-171-10, p 12 ja 3-2-1-53-12, p 13). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka kõrgema astme kohtud. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt RKTKo 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40). Seejuures tuleb aga arvestada, et kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (vt RKTKo 3-2-1-144-07, p 16).
Kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (Vrd ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 16.)
Ka kriminaalmenetluses tuleb järgida TsMS § 439, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (vt ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 15 ja 3-1-1-3-10, p 17).
Kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (Vrd ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 16.)
Kui kannatanu on esitanud tsiviilhagi konkreetse süüdistatava vastu, ei saa kohus tsiviilhagi nõuet omal algatusel teise süüdistatava vastu suunata (vt ka RKKKo 3-1-1-34-05, p-d 30 ja 33). Seda, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu, saab eeldada vaid siis, kui kannatanu ei ole nõude adressaati täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud (vt RKKKo 3-1-1-79-09, p 13).
Kui kannatanu on esitanud tsiviilhagi konkreetse süüdistatava vastu, ei saa kohus tsiviilhagi nõuet omal algatusel teise süüdistatava vastu suunata (vt ka RKKKo 3-1-1-34-05, p-d 30 ja 33). Seda, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu, saab eeldada vaid siis, kui kannatanu ei ole nõude adressaati täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud (vt RKKKo 3-1-1-79-09, p 13).
Kannatanu tsiviilhagis peavad olema ära toodud vähemalt need hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, millel pole süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust ja mis seega süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitavad. Samuti peab süüdistatav olema teadlik sellest, et süüdistuses nimetatud asjaolude alusel ei otsustata mitte üksnes tema süüküsimuse, vaid ka tsiviilõiguslike kohustuste üle. (Vt ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 15.)
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt RKKKo 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
Pettus eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema (TsÜS § 94) ei ole käsitatav õigusvastase teona VÕS § 1043 jj mõttes.
TsÜS § 150 lg-s 3 nimetatud aegumistähtaega tuleb kohaldada üksnes nõude puhul, mis TsÜS § 150 lg 1 järgi veel aegunud pole. Juhul kui nõue on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud, ei oma TsÜS § 150 lg-s 3 sätestatu enam tähendust. Nähes ette maksimaalse (absoluutse) aegumistähtaja, TsÜS § 150 lg 3 üksnes piirab, mitte ei pikenda TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud aegumistähtaega.
Teadmine kahjust TsÜS § 150 lg 1 tähenduses peab hõlmama nii teadmist kahjust kui ka teadmist teost või sündmusest, millega kahju põhjustati. Selline teadmine ei eelda täpset ülevaadet kõigist kahju ja selle tekitamise üksikasjadest: piisab kui kannatanul on küllalt infot, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks. TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgu ei saa lugeda alanuks ajast, mil õigustatud isik sai või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud teost või sündmusest, kuid ta ei teadnud ega pidanudki teadma kahju hüvitama kohustatud isikust. Juhul kui kahju hüvitamise eest vastutab solidaarselt mitu isikut, hõlmab TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgemine vaid nõudeid nende isikute vastu, kelle hüvitamiskohustusest on kannatanu teadlik. TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg hakkab kulgema ka juhul, kui õigustatud isik kahjust või kahju hüvitama kohustatud isikust ei teadnud, kuid oleks pidanud teadma.
Avaldusena TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka kriminaalasja kohtueelses menetluses uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi (vt RKKKo 3-1-1-58-07, p 10 jaRKTKo 3-2-1-88-12, p 12). Nõude aegumise peatumise aja seisukohalt pole aga tähtsust sellel, millal prokuratuur tsiviilhagi koos süüdistusaktiga (üldmenetluses) või koos kriminaaltoimikuga (lihtmenetlustes) kohtusse saadab. Tsiviilhagi, milles ei ole nõude adressaati nimeliselt välja toodud, esitamine TsÜS § 150 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaja kulgemist ei peata ega välista ka TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud aegumistähtaja kulgemist pärast seda, kui kannatanu on kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saanud. Kui kannatanu nimetab konkreetse isiku, kelle vastu tema nõue on suunatud, peatub tsiviilhagis toodud nõude aegumine TsÜS § 160 lg 1 või lg 2 p 4 alusel hiljemalt tsiviilhagi täpsustamisest. Kannatanu tsiviilnõude aegumine peatub TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel ka olukorras, kui tsiviilhagis ei ole nõude adressaati nimetatud ja kannatanu pole ka oma hagi täpsustanud, kui tsiviilhagis esitatud nõude adressaat on ühemõtteliselt kindlaks määratav tsiviilhagi ja süüdistusakti koostoimes ning nõude adressaadil on nende menetlusdokumentide alusel võimalik mõistlikult aru saada, milliste asjaolude alusel milline tsiviilnõue tema vastu kriminaalmenetluses on esitatud. (Vt RKKKo 3-1-1-79-09, p 11.) Mitme süüdistatava korral tuleb juhul, kui kannatanu ei ole nõude adressaati täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud, eeldada, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu (vt RKKKo 3-1-1-79-09, p 13). Siis peatub nõude aegumine süüdistatava(te) suhtes TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel alates süüdistusakti koostamisest, tingimusel, et süüdistusakt ja tsiviilhagi koopia hiljem KrMS § 226 lg-tes 3 ja 7 ette nähtud korras süüdistatava(te)le edastatakse (vrd ka TsMS § 362 lg-d 1 ja 3).
TsÜS § 130 lg 2 on käsitatav erinormina deliktiõigusliku vastutuse (VÕS § 1043 jj) suhtes.(kahju hüvitamise erikoosseisude kohta vt ka RKTKo 3-2-1-83-09, p-d 10-11). TsÜS § 130 lg 2 alusel tekkivate nõuete aegumistähtaja näeb ette TsÜS § 149 esimene lause.
Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Alusetust rikastumisest (või ka näiteks lepingust) tuleneva nõude väärtust tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada kahjustatud isiku kasu saamine kahju tekitamise juhtumi tõttu (vt nt RKTKo 3-2-1-134-09, p 11 ja RKKKo 3-1-1-41-11, p 17.3).
Kahjustatud isik saab kahju tekitamise tagajärjel kasu saamist vältida sel teel, et ta loovutab alusetust rikastumisest tuleneva nõude kahju tekitajale (VÕS § 164 jj). Tulenevalt hea usu põhimõttest (VÕS § 6) peab kahju tekitamise eest vastutav isik, kes väidab, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue omab väärtust, nõustuma nõude loovutamisega. Kui ta sellest keeldub, tuleb eeldada, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt RKTKo 3-2-1-49-07, p 16).
|
Facebook
Twitter