3-1-1-23-03
|
Riigikohus |
12.02.2003 |
|
Süüdimõistetult kohtukulude sissenõudmise eesmärk ei ole mitte süüdimõistetu õiguste kitsendamine või äravõtmine või süüdimõistetule kuriteo toimepanemise eest riikliku hukkamõistu avaldamine ega üld- ning eripreventiivsete eesmärkide saavutamine, vaid kriminaalmenetlusele tehtavate riiklike kulutuste vähendamine ja riigi rahaliste vahendite säästlikum kasutamine. Seega ei ole kohtukulude näol tegemist karistusega ei KrK § 20 ega ka KarSRS § 1 tähenduses.
Süüdimõistetult kohtukulude sissenõudmise eesmärk ei ole mitte süüdimõistetu õiguste kitsendamine või äravõtmine või süüdimõistetule kuriteo toimepanemise eest riikliku hukkamõistu avaldamine ega üld- ning eripreventiivsete eesmärkide saavutamine, vaid kriminaalmenetlusele tehtavate riiklike kulutuste vähendamine ja riigi rahaliste vahendite säästlikum kasutamine. Seega ei ole kohtukulude näol tegemist karistusega ei KrK § 20 ega ka KarSRS § 1 tähenduses.
Teo toimepanemise ja isiku süüditunnistamise ajal kehtinud seaduse järgi kuriteoks tunnistatud teo toimepannud isikul ei kao kohustus kompenseerida oma õigusvastasest käitumisest tulenevaid menetluskulusid. Seadus ei näe ette karistuse kandmisest KarSRS § 1 alusel vabastatud süüdimõistetu vabastamist kohtukulude tasumise kohustusest.
|
3-1-3-14-03
|
Riigikohus |
30.10.2003 |
|
Karistuse mõistmisel narkosüütegude puhul tuleb arvesse võtta, mitmel korral isik omandas narkootilist ainet ning kas ta tegi seda omakasulistel eesmärkidel, müües omandatud narkootikumi edasi kolmandatele isikutele. KrK § 210-2 (KarS § 183) koosseis realiseerub subjektiivses mõttes pelgalt edasiandmise eesmärgi olemasolul ning ei eelda varalise kasu saamist. Pikaajalise varalise kasu saamise eesmärgil korduvalt narkootiliste ainete edasiandmine on õiguslikult eriti taunitav.
Kui KrK mõttes on kohtualuste poolt toime pandud teise astme kuriteod, siis peab KrK jätkuvalt olema aluseks ka neilt väljamõistetava sundraha arvestamisel, sest kriminaalasja menetlemise ajal toimunud muutused materiaalõiguses (kuritegude raskusastmete piiritlemise muutus) ei saa kaasa tuua kohtualuste seisundi halvenemist väljamõistetava sundraha osas.
|
3-1-1-104-04
|
Riigikohus |
16.11.2004 |
|
Kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluses menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Määratud kaitsjale makstav tasu kui menetluskulu tekib sellisel juhul määratud kaitsja kaitsealusel, mitte aga riigil, kes üksnes tagab tasu väljamaksmise kaitsjale.
|
3-1-1-125-04
|
Riigikohus |
08.12.2004 |
|
Õigusabi eest ei pea maksma vaid see isik, kes kaitsjaga lepingu sõlmib. Maksjaks võib olla ka kolmas isik. Pole oluline, kas õigeksmõistetu on valitud kaitsja osutatud õigusabi eest kohtukulude küsimuse otsustamise momendiks juba tasunud või mitte ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui õigeksmõistetul on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (vt ka RKTK 3-2-1-112-01). Seejuures tuleb arvestada ka õigeksmõistetu kohustust maksta see tasu isikule, kes on täitnud õigeksmõistetu vastava kohustuse valitud kaitsja ees.
Otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Ei ole vähetähtis kaitsja poolt kohtuistungitel osalemiseks ja asja ettevalmistamiseks kulutatud aeg ja kohtu hinnang selle kohta, kas kaitsja poolt tehtud töö maht on olnud vajalik ja põhjendatud. Mitmete kohtuistungite korral tuleks hinnata ka seda, kas asja korduval arutamisel igaks istungiks ettevalmistamise maht suureneb või kahaneb. Samuti ei saa mööda minna asjaolust, kuidas see tasu, arvestades tehtud töö mahtu, suhestub sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga, aga samuti vabariigi statistiliselt keskmise kuutöötasuga.
|
3-1-1-131-04
|
Riigikohus |
14.01.2005 |
|
Kuigi äriühingu kaubamärgi avalikustamine toimus äriühingu huvides, ei piisa sellest asjaolust äriühingu karistamiseks, sest kindlaks ei ole tehtud juriidilise isiku organit ega juhtivtöötajat, kes lasi reklaamid üles panna (vt RKKK lahendid nr 3-1-1-7-04 ja nr 3-1-1-82-04).
Kaubamärk võib sisaldada ja sageli sisaldabki teavet, mis on vaadeldav reklaamina RekS § 2 lg 1 mõttes. Kaubamärgi avalikustamisel peab arvestama RekS piirangutega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-82-04).
Õigusabikulud, mis ületavad oluliselt trahvisummat, ei saa väärteomenetluses, hoolimata väärteoasja keerukusest, lugeda mõistlikeks ega neid menetlusalusele isikule täielikult hüvitada. Mõistlikuks saab lugeda tasu, mis jääb samasse suurusjärku väärteo eest füüsilisele isikule mõistetava maksimaalse rahatrahviga (vt RKKKo-d nr 3-1-1-37-03 ja nr 3-1-1-98-03).
|
3-1-1-36-05
|
Riigikohus |
19.04.2005 |
|
Vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse rahuldamata jätmisel ei mõisteta vahistatult määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulusid välja mitte koheselt, vaid alles siis, kui tema suhtes tehakse samas asjas süüdimõistev kohtuotsus või kui kriminaalmenetlus lõpetatakse alusel, mille korral jäävad menetluskulud kahtlustatava või süüdistatava kanda. Juhul, mil kahtlustatav või süüdistatav, kelle määruskaebus vahistamismääruse peale jäetakse rahuldamata, mõistetakse hiljem õigeks või kelle suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, peab menetluskulud vastavalt KrMS §-dele 181 ja 183 kandma riik.
Määruskaebemenetlus on kohtukaebemenetluse eriliik, mille raames ei toimu kriminaalasja sisulist lahendamist ja selle kohtukaebemenetluse esemeks on mingi kriminaalmenetluses tõusetunud suhteliselt lihtsam üksikküsimus.
Kuna Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse ja korra koostamisel on tasumäärade küsimus määruskaebemenetluses jäetud lahendamata, siis tuleb määruskaebemenetluses õigusabi tasumäärade kindlaksmääramisel lähtuda selle määruse §-st 17, mis näeb ette tasu muude riigi õigusabi liikide puhul.
|
3-1-1-41-05
|
Riigikohus |
09.05.2005 |
|
Vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse rahuldamata jätmisel ei mõisteta vahistatult määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulusid välja mitte koheselt, vaid alles siis, kui tema suhtes tehakse samas asjas süüdimõistev kohtuotsus või kui kriminaalmenetlus lõpetatakse alusel, mille korral jäävad menetluskulud kahtlustatava või süüdistatava kanda. Määruskaebust lahendaval kohtul tuleb vahistatu määratud kaitsjale makstud riigi õigusabi tasu arvata kohtukulude hulka. Kohtukulude hüvitamiseks kohustatud isik määratakse aga kindlaks kriminaalasjas kohtuotsuse tegemisel või kriminaalmenetluse lõpetamisel (vt RKKKm 3-1-1-36-05, p-d 10-12.)
|
3-1-1-63-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
Antud juhul on isiku tõelise õigusena KrK § 188 mõttes käsitatav tema õigus nõuda teiselt isikult võla tasumist. Teise isiku asjade müümine ei ole vaadeldav mitte isiku tõelise või oletatava õigusena, vaid võla sissenõudmise ebaseadusliku viisina.
Kriminaalasja menetluskulud on liigitatavad kaheks. Esiteks saame rääkida kuludest, mis seonduvad vahetult konkreetse kriminaalasjaga ja mille suurus on üheselt väljaarvestatav (nt riigi poolt määratud kaitsjale makstud tasu või konfiskeeritud vara hoiukulu). Teiseks on kriminaalmenetluse üldised kulud, mis kaetakse riigieelarvelistest vahenditest, kuid süüdimõistetutelt välja ei mõisteta (näiteks õiguskaitseorganite halduskulud või riiklikule ohvriabile tehtavad kulutused). Siiski võib riik kriminaalmenetlusele tehtavate avalike kulutuste vähendamise ja riigi rahaliste vahendite säästlikuma kasutamise eesmärki silmas pidades panna kriminaalmenetluse üldiste kulutuste kompenseerimise kohustuse teatud osas isikutele, kes on kuritegude toimepanemisega kõnealused kulud põhjustanud.
Ilma isiku tema tahteta kaitsja määramine olukorras, kus kaitsja osavõtt kriminaalasjast ei ole kohustuslik, on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena (vt RKKKo-d 3-1-3-5-99, 3-1-1-109-02).
Kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu.Sundraha eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Sundraha instituut ei kanna mitte karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki. Asjaolu, et sundraha suurus on sõltuvuses Vabariigi Valitsuse poolt PalgaS § 2 lg 7 alusel kehtestatavast palga alammäärast, ei ole põhiseadusevastane.
|
3-1-1-94-06
|
Riigikohus |
12.02.2007 |
|
Maksudeklaratsioonis või muus maksuhaldurile esitatud dokumendis maksuarvutuse või valeandmete esitamine, kui selle tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast või tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluv summa on suurem seaduse kohaselt tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluvast summast, on karistatav väärteona Maksukorralduse seaduse § 152 järgi. Juhul, kui süüdlasele on sama teo eest varem kohaldatud väärteokaristust või kui teo tulemusel jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult 500 000 krooni või enam, on maksude väärarvutus karistatav kuriteona KarS § 386 järgi.
MKS § 152 lg 1 ja KarS § 386 lg 1 objektiivne koosseis ei näe ette erisubjekti, s.t ei piira maksude väärarvutuse eest karistatavate isikute ringi üksnes maksukohustuslase ja tema pädeva esindajaga. Maksude väärarvutuse kui tegevusdelikti puhul ei ole oluline, kas isik, kes esitab valeandmeid mingi maksuõigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise aluseks olevate asjaolude kohta, on ise selle (väidetava) maksuõigussuhte pool (tema pädev esindaja) või hoopis kõrvaline isik. Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamine karistatav MKS § 152 või KarS § 386 järgi sõltumata sellest, kas maksudeklaratsiooni on esitanud maksukohustuslane ise (tema pädev esindaja) või isik, kellel ei ole volitusi maksudeklaratsiooni esitamiseks.
Karistusseadustiku kohaselt ei ole riigi maksulaekumiste mõjutamine pettuslike manipulatsioonidega käsitatav kelmusena (KarS § 209), kuna seaduses on maksupettuste kohta kehtestatud karistusõiguslik eriregulatsioon. Maksumenetluse raames toimepandud pettused, mis on suunatud riigi maksutulude vähendamisele, on kvalifitseeritavad üksnes maksusüütegudena.
Maksusüütegude ja kelmuse piiritlemisel ei ole oluline mitte see, kes valeandmete esitamisega riigilt raha välja petab, vaid see, kas pettus riigilt raha saamiseks leiab aset maksumenetluses maksuõiguslikke norme rikkudes või väljaspool maksumenetlust ja kas pettus on suunatud riigi maksulaekumiste või kolmanda isiku vara vastu.
Vallasasja tunnustele mittevastav vara (nt pangakontol olev raha) on käsitatav omastamise objektina küll enne 1. septembrit 2002 kehtinud KrK § 1411 ja alates 1. jaanuarist 2004 kehtiva KarS § 201 redaktsiooni järgi, ent mitte 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 sõnastuse kohaselt.
Enne 1. juulit 2002 kehtinud Asjaõigusseaduse § 7 lg 1, samuti kehtiva Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 lg 1 kohaselt on asi kehaline ese. Kehalise esemena käsitatakse iga eset, mis füüsikalises mõttes ruumi täidab. Rahatäht (münt või paberraha) on vaieldamatult füüsikalises mõttes ruumitäitev ja seega kehaline ese. Järeldust, et sularaha näol on tegemist vallasasjaga kinnitab ka Asjaõigusseaduse § 95 lg 3. Nii karistusõiguse teooria kui ka kohtupraktika loevad sularaha üksmeelselt asjaks. (vt RKKKo nr 3-1-1-52-05). Asjana ei ole käsitatav pangakontol olev raha, sest sellel puuduvad kehalise eseme tunnused (vt RKKKo nr 3-1-1-130-04).
Süüdistatava kanda ei saa jätta menetluskulusid, mis on tingitud asja lahendamisel maakohtu poolt tehtud veast, mis tõi kaasa ka apellatsioonimenetluse korraldamise. Apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmine süüdistatavalt on põhjendatud üksnes juhul, kui apellatsioonimenetlus (s.t ka sellega seotud kriminaalmenetluse kulud) on tingitud süüdistatava või tema kaitsja põhjendamatust apellatsioonist.
|
3-1-1-116-06
|
Riigikohus |
18.06.2007 |
|
KrMS § 309 lg-s 2 sätestatut peab tõlgendama koostoimes KrMS § 268 lg-ga 8. Seega on kuriteo tuvastamatusega KrMS § 309 lg 2 mõttes tegemist ka juhul, kui kohus asub nõupidamistoas seisukohale, et isiku tegu ei vasta süüdistuses märgitud kuriteokoosseisule, ning leiab ühtlasi, et puudub võimalus samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-st 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist (3-1-1-96-06, p 15). Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu.
Õiguspraktika ühtlustamiseks selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et nii süüdistusakt kui ka kohtuotsus peavad olema keeleliselt arusaadavad ja vastama keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile. Kolleegium taunib praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi.
Süüdimõistetult asitõendite hoiukulu väljamõistmisel tuleb kohtul pärast riigi tegeliku hoiukulu suuruse kindlakstegemist hinnata ka hoiukulu põhjendatust, sealhulgas sedagi, kas asitõendite säilitamise maht ja ajaline kestus on olnud kriminaalmenetluse huvides vajalik. Riik ei saa süüdimõistetult nõuda asitõendite hoidmisel tehtud ilmselt ebamõistlike kulutuste hüvitamist (vt RKKKo nr 3-1-1-108-05).
Kriminaalkoodeksi § 76 lg-s 1 sätestatud salakaubaveo üheks koosseisutunnuseks kauba toimetamine üle tollipiiri. 1998. a tolliseaduse kohaselt ei olnud ei olnud Eesti tollilaos ladustatud või Eesti tolli järelevalve all tollitransiidis oleva kauba ebaseaduslik vabasse ringlusse laskmine Eesti territooriumil käsitatav kauba üle tollipiiri toimetamisena.
Kuriteo täideviija ja kaasaaitaja isikute gruppi ei moodusta. Tegutsemine isikute grupis saab tähendada üksnes kaastäideviimist. Kuriteole kihutajad ja kaasaaitajad grupi koosseisu ei kuulu (vt RKKKo nr 3-1-1-15-97 ja 3-1-1-88-03).
KarS § 2911 eeldab teo toimepanijalt vähemalt otsese tahtluse olemasolu.
KrMS § 309 lg-s 2 sätestatut peab tõlgendama koostoimes KrMS § 268 lg-ga 8. Seega on kuriteo tuvastamatusega KrMS § 309 lg 2 mõttes tegemist ka juhul, kui kohus asub nõupidamistoas seisukohale, et isiku tegu ei vasta süüdistuses märgitud kuriteokoosseisule, ning leiab ühtlasi, et puudub võimalus samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-st 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist (3-1-1-96-06, p 15). Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu.
Tulenevalt KrMS § 268 lg-st 8 ei saa kohus tunnistada kuriteo täideviimises süüdi isikut, kellele on esitatud süüdistus kuriteole kaasaaitamises, kuna täideviimine on võrreldes kaasaaitamisega raskem kuriteo toimepanemise vorm (RKKKo 3-1-1-76-05).
|
3-1-1-21-07
|
Riigikohus |
11.06.2007 |
|
otsus nr 3-1-1-21-07
Justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 § 8 lg-s 2 toodud tasumäär on kohaldatav üksnes esimese astme kohtu menetluses. Teise astme kohtus toimuvat menetlust on seadusandja nimetanud apellatsioonimenetluseks, sõltumata sellest, kas kaebused olid esitatud esimese astme kohtu lahenditele, mis olid tehtud liht- või üldmenetluse korras. Justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse § 8 lg 1 reguleerib apellatsiooniastmes riigi poolt makstava õigusabi määra ilma eranditeta. (Vt RKKKm nr 3-1-1-19-06).
Kriminaalmenetluse seadustiku § 185 lg 2 kohaselt võib süüdistataval tekkinud apellatsioonimenetluse kulud jätta tema kanda üksnes juhul, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend (s.o jäetakse esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsioon rahuldamata). Kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab apellatsioonimenetluse kulud tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1 riik. Olukorras, kus Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja süüdistatava või tema kaitsja apellatsiooni rahuldamata ning seega ka apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda, Riigikohus aga tühistab hiljem tervikuna või osaliselt ringkonnakohtu otsuse, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.
|
3-1-1-64-07
|
Riigikohus |
05.12.2007 |
|
Juriidilise isiku vastutuse puhul tuleb seda avada füüsilise isiku teo kaudu, seega peab tegemist olema sama teoga ehk etteheidetava käitumisega. Üks ja sama tegu ei saa aga üheaegselt olla nii tegevus kui tegevusetus. Kohtuvälises menetluses teo toimepannud füüsilise isiku tuvastamata jätmine on rikkumine, mida ei ole enam võimalik kohtumenetluses kõrvaldada (vt RKKKo nr 3-1-1-4-06, p 5, nr 3-1-1-7-06, p 10 nr 3-1-1-80-06, p 6.3 ja nr 3-1-1-19-07, p 8).
Vältavaks nimetatakse selliseid süütegusid, mille puhul süüteokoosseisus kirjeldatud tegu seisneb mitte üksnes õigusvastase olukorra loomises, vaid ka selle säilitamises ehk taastootmises. Tüüpilisteks vältavateks süütegudeks on näiteks pantvangi võtmine (KarS § 135), vabaduse võtmine seadusliku aluseta (KarS § 136) ja mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis (KarS § 424) (RK kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-117-05 - RT III 2006, 13, 124, p 13).
Ei konkurentsiseaduse §-s 735 ega KarS § 399 ei nõua tagajärje - konkurentsi kahjustamise või konkurentsile ohtliku olukorra loomise - tuvastamist. Kriminaliseeritud on käitumine, mis tüüpiliselt moonutab vaba ettevõtluse huvidest lähtuva konkurentsi toimimist. Seega on tegemist abstraktse ohudeliktiga.
Ei konkurentsiseaduse §-s 735 ega KarS § 399 ei nõua tagajärje - konkurentsi kahjustamise või konkurentsile ohtliku olukorra loomise - tuvastamist. Kriminaliseeritud on käitumine, mis tüüpiliselt moonutab vaba ettevõtluse huvidest lähtuva konkurentsi toimimist. Seega on tegemist abstraktse ohudeliktiga. Samas tuleb väärteomenetluses tuvastada ja põhjendada asjaolusid, mis vastavad menetlusalusele isikule etteheidetava teo objektiivsetele tunnustele.
Otsepostituse turgu valitseval ettevõtjal on keelatud klientide sidumine kohustuse kaudu saada kõik või enamuse nende vajadusest rahuldatud eksklusiivselt nimetatud ettevõtja poolt, s.t ustavusallahindluste ehk lojaalsusboonuste rakendamine (vt Hoffmann-La Roche & Co. AG v Commission of the European Communities, case 85/76 [1979] ECR 461, p 89 ja Manufacture fran?aise des pneumatiques Michelin v Commission of the European Communities, case T-203/01 [2003] ECR II-4071, p-d 56-57, 65). Tegemist on olemuslikult konkurente välistava käitumisega, millel võib olla turu sulgemise efekt.
Õigusabikulud, mis ületavad oluliselt trahvisummat, ei saa väärteomenetluses, hoolimata väärteoasja keerukusest, lugeda mõistlikeks ning neid menetlusalusele isikule täielikult hüvitada, ning et mõistlikuks saab lugeda tasu, mis jääb samasse suurusjärku väärteo eest füüsilisele isikule mõistetava maksimaalse rahatrahviga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjas nr 3-1-1-37-03, nr 3-1-1-98-03 ja nr 3-1-1-131-04, p 9).
|
3-1-1-26-08
|
Riigikohus |
22.05.2008 |
|
Kohtutel tuleb tagada olukord, kus enne esimese kohtuotsuse tegemist mitu kuritegu toime pannud isikute kriminaalõiguslik kohtlemine oleks võrdne vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega või mitme kohtuotsusega (vt RKKKo nr 3-1-1-112-01, p 8; PSJV nr 3-4-1-2-02, p 15). Eeltoodu tähendab muu hulgas seda, et kui isikule mõistetakse mitme kohtuotsusega mitu karistust, millest ta tingimuslikult vabastatakse, samaliigiliste kuritegude eest, mis on toime pandud enne esimese kohtuotsuse tegemist, ei tohi nende karistuste täitmisele pööramisel karistuste summa ületada eriosa vastavas paragrahvis sätestatud sanktsiooni ülemmäära. Vastasel korral tekiks olukord, kus mitme samaliigilise kuriteo eraldi menetlemisel oleks võimalik mõista isikule karistus, mis ületab karistusseadustiku eriosas sellise kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäära. Ühtlasi tooks see kaasa samal ajal samasugused kuriteod toime pannud isikute ebavõrdse kohtlemise sõltuvalt sellest, kas isikute tegusid menetletakse ühes või mitmes menetluses.
Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maakohtu ja ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-94-06, p 10.2) ning seetõttu tuleb isikule määratud kaitsjale kassatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest makstud tasu jätta riigi kanda.
|
3-1-1-46-08
|
Riigikohus |
12.12.2008 |
|
KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68).
Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid 15. märtsini 2007 kehtinud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KarS § 289) suhtes erinormi. See tähendab, et kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-20-07, p 11 ja nr 3-1-1-66-07, p 12.)
Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-93-07). Juriidiline isik õigusliku abstraktsioonina saab talle kuuluvat vara vallata vaid füüsiliste isikute vahendusel. Karistusõiguslikult loetakse asja valdajaks ka füüsilist isikut, kelle kaudu juriidiline isik teostab tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi.
Omastamise objektiks võib olla nii asendatav ehk liigitunnustega asi (TsÜS § 51 lg 1) kui ka asendamatu asi. Omastamise ja mitme teise varavastase süüteo objektiks võib olla ka sularaha.
Süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, otsus 25. märtsist 1999, p-d 51-52). Seega ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Kui kohtul tekib kahtlus, et kohtuotsuse tegemisel võib osutuda vajalikuks kontrollida, kas süüdistatava käitumine vastab mõne süüdistuses nimetamata kuriteokoosseisu tunnustele, võib kohus kaitseõiguse tagamiseks teha süüdistatavale ja kaitsjale ettepaneku avaldada oma seisukoht selle kuriteokoosseisu kohaldatavuse suhtes. Selliselt toimides ei välju kohus oma menetluslikust rollist ega riku KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-141-04, p 13 ja nr 3-1-1-101-07, p 16.2).
See, kas ja kui suur kahju omastamisega põhjustati, pole isiku karistusõigusliku vastutuse seisukohalt oluline.
Seadus sätestab kohtu poolt süüdistusaktis märgitud kuriteo kvalifikatsiooni muutmisele kaks piiravat tingimust: 1) lähtuda tuleb kuriteo samadest asjaoludest ja 2) kvalifikatsioonis tehtav muudatus peab olema isiku olukorda kergendav.
Kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni üksnes isiku olukorda kergendades. Otsustamaks, kas uus kvalifikatsioon kergendab isiku olukorda, tuleb eeskätt võrrelda kuriteokoosseisude sanktsioone (vt RKKKo nr 3-1-1-76-05, p 9).
Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg 1 kohaselt on asi kehaline ese. Sama seaduse § 50 lg 2 näeb ette, et asi, mis ei ole kinnisasi, on vallasasi. Teravili, mis on süüdistuse kohaselt antud kuriteo objektiks, on käsitatav vallasasjana. Erinevalt prokurörist on kolleegium seisukohal, et omastamise koosseisu puhul ei ole oluline, kas teo objektiks on asendatav ehk liigitunnustega asi (TsÜS § 51 lg 1) või asendamatu asi. Sarnaselt teiste varavastaste süütegude koosseisudele ei anna ka KarS § 201 säte ja mõte alust piirata vallasasja mõistet selle paragrahvi tähenduses üksnes asendamatute asjadega. Vastupidine seisukoht tähendaks muu hulgas seda, et vallasasjana omastamise ja teiste varavastaste süütegude koosseisude mõttes ei oleks võimalik käsitada sularaha, mis on samuti asendatav asi. Selline järeldus oleks aga otseses vastuolus nii õigusteooria kui ka kohtupraktikaga, mis loevad sularaha just vallasasjana nii omastamise kui ka mitme teise varavastase süüteo objektiks. (p 18)
Omastamine on lõpule viidud võõra asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega ja sellel, kas isik olnuks suuteline puudujäägi hiljem hüvitama või mitte, pole isiku käitumisele antava karistusõigusliku hinnangu seisukohalt tähtsust.
Võõra asja müümine on reeglina samaaegselt käsitatav nii asja endale pidamisena ehk selle faktilise muutmisena endale või kolmandale isikule kuuluvaks kui ka omastamistahte manifesteerimisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-148-03, p 8.3.1). Asjaolu, et füüsiline isik ei müü asja enda, vaid juriidilise isiku majandushuvides, tähendab, et asi pööratakse KarS § 201 mõttes kolmanda isiku kasuks.
Võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine on KarS § 201 dispositsioonis sätestatud omastamise koosseisuline tunnus. Selle koosseisutunnuse tuvastamine kohtu poolt ei eelda seda, et süüdistuses oleks otsesõnu märgitud, et isik pööras mingi vallasasja või muu vara, mis oli talle võõras, enda või kolmanda isiku kasuks. Piisab sellest, kui süüdistuses kirjeldatakse faktilisi asjaolusid, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine KarS § 201 mõttes.
Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Olukorras, kus ringkonnakohus tunnistab süüdi süüdistatava, kelle esimese astme kohus on õigeks mõistnud, ja ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on sundraha arvestamise aluseks olev kuupalga alammäär tõusnud, peab ringkonnakohus sundraha väljamõistmisel lähtuma ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud kuupalga alammäärast. Kuna palga alammäär ja selle muutmine peegeldab ühiskonna üldist majanduslikku olukorda ning käibiva raha tegelikku väärtust, võimaldab seotus palga alammääraga hoida sundraha reaalväärtuse stabiilsena (vt RKKKo nr 3-1-1-63-05, p 13).
|
3-1-1-61-08
|
Riigikohus |
01.12.2008 |
|
KarS §-s 3891 sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust.
Maksumaksja poolt enda maksukohustusest tuleneva maksmisele kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmine või ettenähtust väiksema maksusumma tasumine ei ole alates 1. septembrist 2002 kuriteona karistatav (RKKKo nr 3-1-1-34-03; 3-1-1-55-06).
Erilist isikutunnust eeldavate süüteokoosseisude puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui ka vahendlik täideviija ise vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele, üksnes vahendina ärakasutatava isiku vastavusest erilise isikutunnusega subjekti nõuetele ei piisa. Nn tagaseisja (vahendlik täideviija) ei saa olla teovalitseja selle tõttu, et ta laenab osa vajalikust teovalitsemisest (kohustustevastasuse) eesseisjalt.
Vastutus kuriteole kaasaaitamisele või kihutamisele eeldab tahtlikku põhitegu (RKKKo nr 3-1-1-7-08).
Olukorras, kus isiku käitumine on ajal, mil see aset leiab, käsitatav teomitmusena, puudub võimalus vaadelda sama käitumist hilisema seaduse kontekstis ühe jätkuva kuriteona (teoainsusena). Nimelt saab jätkuva kuriteona käsitada üksnes selliseid ühtsest tahtlusest kantud reeglina ajaliselt lähedasi sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud üksiktegusid, mis toimepanemise ajal vastavad ühele ja samale kuriteokoosseisule (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06, p 7.4).
Erilist isikutunnust eeldavate süüteokoosseisude puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui ka vahendlik täideviija ise vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele, üksnes vahendina ärakasutatava isiku vastavusest erilise isikutunnusega subjekti nõuetele ei piisa.
Kui süüdistatav esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 22).
KarS § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 43). Lugedes teo toimepanemise ajal kaks iseseisvat tegu moodustanud käitumise karistusseadustiku järgi üheks teoks, tekiks vastuolu põhimõttega, et seadusel, mis halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu (KarS § 5 lg 3).
Maksudeklaratsioonide esitamata jätmine või nendes valeandmete esitamine ei saa rikkuda riigi omandiõigust ega sellega sarnast õigust VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes.
Kohtu seisukohta puudumine süüdistuse tõendatuse seisukohalt olulise asjaolu tuvastatuse suhtes on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Kohtuotsuse resolutiivosas peab kajastuma ka otsuse põhiosas tehtud järeldus süüdistuse mahu vähendamise kohta.
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse.
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15.)
Tsiviilhagi lahendamisel määrab tõendamiseseme ära nõude materiaalõiguslik alus. Olukorras, kus ei ole määratletud nõude materiaalõiguslikku alust, ei ole ka võimalik kindlaks teha nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust, s.t pole võimalik määratleda asjaolusid, mille tuvastamine on hagi tõendamiseks nõutav. KrMS § 310 lg 1 näol on tegemist menetlusnormiga, millest ei saa tuleneda tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikku alust.
Kui kohus mõistab süüdistatava osades süüdistuses nimetatud tegudes õigeks või lõpetab kriminaalmenetluse, tuleb nende tegude alusel esitatud tsiviilhagi jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata, mitte piirduda tsiviilhagi osalise rahuldamisega ulatuses, milles hagi aluseks on teod, milles isik süüdi tunnistatakse.
|
3-1-1-70-08
|
Riigikohus |
30.12.2008 |
|
Kassatsioonimenetlus võib vastavalt KrMS § 349 lg-le 5 lõppeda Riigikohtu määrusega, millega jäetakse kassatsioon menetlusse võtmata. Sellisel juhul peab taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks Riigikohtus toimuvas eelmenetluses olema esitatud koos kassatsioonivastusega. Kui kassatsioonivastusele ei ole lisatud taotlust valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks, kuid kassatsioon võetakse menetlusse, on taotluse esitamine lubatav ka kriminaalasja Riigikohtus läbivaatamise ajal (vt RKKKm nr 3-1-1-32-06, p 5).
Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus tuleb vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 14 teha samal ajal kohtuotsusega ja seda isegi juhul, kui kohus vormistab sellise otsustuse KrMS § 189 lg-s 2 ette nähtud võimalust kasutades mitte kohtuotsuses, vaid eraldi määruses (vt RKKKm nr 3-1-1-21-06, p 5 ja nr 3-1-1-32-06, p 4). Kuna seadus ei näe valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ette eraldi menetlust, tuleb ka see küsimus lahendada põhimenetluse raames. Vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ning § 306 lg 1 p-le 14 tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa.
Kassatsioonimenetlus võib vastavalt KrMS § 349 lg-le 5 lõppeda Riigikohtu määrusega, millega jäetakse kassatsioon menetlusse võtmata. Sellisel juhul peab taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks Riigikohtus toimuvas eelmenetluses olema esitatud koos kassatsioonivastusega. Kui kassatsioonivastusele ei ole lisatud taotlust valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks, kuid kassatsioon võetakse menetlusse, on taotluse esitamine lubatav ka kriminaalasja Riigikohtus läbivaatamise ajal (vt RKKKm nr 3-1-1-32-06, p 5).
Kuluhüvitise kindlaksmääramine pärast kohtuotsuse jõustumist on võimalik üksnes KrMS §-s 192 loetletud tingimustel, s.t juhtudel, mil kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuses on määratud kulude põhimõtteline jaotus ja vastava otsustuse alusel taotletakse kuluhüvitise täpset kindlaksmääramist (KrMS § 192 lg 2 p-d 1-3).
KrMS § 181 lg-st 1 tulenev riigi kohustus hüvitada õigeksmõistva kohtuotsuse korral isikule menetluskulud, arvestades seejuures KrMS §-s 182 sätestatud erandeid, ei ole absoluutne. Ka juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud seaduses ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus õigeksmõistetule kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks.
|
3-1-1-78-08
|
Riigikohus |
12.01.2009 |
|
Vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ja § 306 lg 1 p-le 14 tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Seda nõuet tuleb KrMS § 331 lg 1 kohaselt järgida ka apellatsioonimenetluses. Juhtudel, mil taotlust ei ole esitatud seaduses ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus õigeksmõistetule kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks (RKKKm nr 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14; nr 3-1-1-21-06, p 5 ja nr 3-1-1-32-06, p 4).
Riigikohtus toimuvas eelmenetluses peab taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks olema esitatud koos kassatsioonivastusega. Juhul, kui kassatsioonivastusele taotlust lisatud ei ole, kuid kassatsioon võetakse menetlusse, on taotluse esitamine lubatav ka kriminaalasja Riigikohtus läbivaatamise ajal (vt RKKKm nr 3-1-1-70-08, p 11 ja nr 3-1-1-32-06, p 5).
Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise küsimuse peab kohus lahendama põhimenetluse raames, mis eeldab omakorda kaitsja vastava taotluse esitamist kriminaalasja sisulise arutamise käigus. Taotluse esitamata jätmise korral puudub kohtul võimalus vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 14 teha otsustust, millised on õigeksmõistetul tekkinud kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.
Riigikohtus toimuvas eelmenetluses peab taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks olema esitatud koos kassatsioonivastusega. Juhul, kui kassatsioonivastusele taotlust lisatud ei ole, kuid kassatsioon võetakse menetlusse, on taotluse esitamine lubatav ka kriminaalasja Riigikohtus läbivaatamise ajal (vt RKKKm nr 3-1-1-70-08, p 11 ja nr 3-1-1-32-06, p 5).
|
3-1-1-85-08
|
Riigikohus |
25.02.2009 |
|
KarS §-s 207 sätestatud objektiivne koosseis seisneb andmesideühenduse võimaluse täielikus lubamatus katkestamises vähemalt kahe arvutivõrgus oleva arvuti vahel (ühenduse rikkumine) või andmesideühenduse kiiruse lubamatus vähendamises (ühenduse tõkestamine). Karistusseadustiku §-s 208 sisalduva objektiivse koosseisu kirjeldus seisneb sellise arvutiprogrammi levitamises, mis võib end algsel või modifitseeritud kujul ise või teiste programmide abil arvutivõrgu kaudu edasi levitada, häirides sellisel viisil arvutite kasutamist. Sisuliselt takistatakse või häiritakse mõlemal juhul objektiivses koosseisus kirjeldatud tegude toimepanemisega arvuti, arvutivõrgu või -süsteemi kasutamist ning toimimist.
KarS §-s 207 sätestatud objektiivne koosseis seisneb andmesideühenduse võimaluse täielikus lubamatus katkestamises vähemalt kahe arvutivõrgus oleva arvuti vahel (ühenduse rikkumine) või andmesideühenduse kiiruse lubamatus vähendamises (ühenduse tõkestamine). KarS §-s 208 sisalduva objektiivse koosseisu kirjeldus seisneb sellise arvutiprogrammi levitamises, mis võib end algsel või modifitseeritud kujul ise või teiste programmide abil arvutivõrgu kaudu edasi levitada, häirides sellisel viisil arvutite kasutamist. Sisuliselt takistatakse või häiritakse mõlemal juhul objektiivses koosseisus kirjeldatud tegude toimepanemisega arvuti, arvutivõrgu või -süsteemi kasutamist ning toimimist.
Olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest ei olnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväiteid kohtuotsuse tegemisele järgnevas kohtukaebemenetluses (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p-d 29-31, RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 20 ja RKKKo nr 3-1-1-39-08, p-d 9 ning 10).
Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab seda, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30). Olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest ei olnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväiteid kohtuotsuse tegemisele järgnevas kohtukaebemenetluses (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p-d 29-31, RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 20 ja RKKKo nr 3-1-1-39-08, p-d 9 ning 10).
Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab seda, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30).
Süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu (vt RKKKo nr 3-1-1-116-06, p 17).
Vastavalt KrMS § 181 lg-le 1 hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Viimati nimetatud sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-08, p 19.1).
Kohtuistungil mingi teadusvaldkonna huviorbiiti kuuluva probleemi kohta üldise iseloomuga selgitusi jagavat isikut ei saa käsitada tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes, sest tal ei ole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga (vt RKKKo nr 3-1-1-142-05, p-d 14 ja 15).
Nii süüdistuses kui kohtuotsustes tuleb tegu kvalifitseerida selle toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, mis tagab KarS § 2 lg 1 kohase kontrolli, et tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal ning kindlustab KarS § 5 lg-tes 1-3 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtete rakendamise (vt nt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 23).
|
3-1-1-3-09
|
Riigikohus |
06.03.2009 |
|
KarS §-s 376 sätestatud kuriteokoosseisu objekti võivad moodustada kõik maksumärgistamata või tubakaseaduse nõuetele vastava müügipakendita tubakatooted, sh tubakatooted, millel puudub üldse müügipakend.
See, et KarS § 376 üks alternatiividest räägib vaid "tubakatoodetest", müügipakendit nimetamata, osutab sellele, et kõnealuses kuriteokoosseisus on läbivalt peetud silmas nii maksumärgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatooteid kui ka tubakatooteid, millel puudub üldse müügipakend, mis oleks maksumärgistatud ja vastaks tubakaseaduse nõuetele.
KarS § 376 ja tubakaseaduse § 39 moodustavad maksukorralduse seaduse §-s 1541 sätestatud väärteokoosseisu suhtes erikoosseisu.
Maksumärgiga märgistamata või tubakaseaduse nõuetele vastava müügipakendita tubakatoodete hoidmine, ladustamine ja edasitoimetamine on KarS § 376 järgi karistatav üksnes juhul, kui tegemist on tubakatoodete suure kogusega.
Kuna tubakaseadus ei sätesta tingimusi, millega määratleda tubakatoodete suurt kogust, siis tuleb lähtuda KarSRakS § 8 p-s 2 sätestatud regulatsioonist. Mingi kaubakoguse "suurena" käsitamisel tuleb üldjuhul juhinduda KarSRakS § 8 p-s 2 sätestatud suure kahju mõistest. See tähendab, et suures koguses kaubaga on tegemist siis, kui selle kauba väärtus ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. (Vt RKKKo nr 3-1-1-14-03, p 17).
Maksumärgistamata või tubakaseaduse nõuetele vastava müügipakendita tubakatoote - hoidmine, ladustamine, edasitoimetamine või selliste tubakatoodetega kauplemine on KarS § 376 järgi karistatav üksnes juhul, kui selline tegevus on käsitatav tubakatoodete käitlemisena (KarS § 376 sätestab vastutuse tubakatoodete "käitlemise korra" rikkumise eest) ning puudub õiguslik alus maksumärgistamata või nõuetelevastava müügipakendita tubakatoodete käitlemiseks, s.t ei esine asjaolusid, mille olemasolu korral on seadusega erandina lubatud selliseid tubakatooteid käidelda.
Tubakatoote hoidmine, ladustamine ja edasitoimetamine on tubakaseaduse § 6 lg 1 p 3 kohaselt käsitatav tubakatoote käitlemisena ja seega ka hoidmise, ladustamise või edasitoimetamisena KarS § 376 mõttes üksnes juhul, kui see toimub vähemalt kaubanduslikus koguses või kaubanduslikul eesmärgil. Kuna tubakatoodete "suur kogus" ületab "kaubanduslikku kogust", on suures koguses tubakatoodete hoidmine, ladustamine ja edasitoimetamine alati käsitatav tubakatoodete käitlemisena.
KarS § 376 ei ole blanketne kuriteokoosseis, vaid väljendab vahetult seadusandja tahet maksumärgistamata või nõuetepärase müügipakendita tubakatoodete hoidmine, ladustamine, edasitoimetamine ja selliste tubakatoodetega kauplemine keelata. Erandi KarS §-s 376 sätestatud maksumärgistamata või nõuetelevastava müügipakendita tubakatoodete hoidmise, ladustamise, edasitoimetamise ja nendega kauplemise keelust moodustavad üksnes alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduses või tubakaseaduses ette nähtud juhtumid, mil on lubatud käidelda ka tubakatooteid, mis ei ole maksumärgiga märgistatud või nõuetekohase müügipakendiga varustatud. Järelikult ei ole isiku KarS § 376 järgi süüditunnistamiseks vaja eraldi ära näidata maksumärgiga märgistamata või nõuetelevastava müügipakendita tubakatoodete hoidmise, ladustamise, edasitoimetamise või nendega kauplemise ebaseaduslikkust, vaid üksnes kontrollida, kas ei esine asjaolusid, mil selline tegevus on seaduse kohaselt erandina lubatud.
Maksumärgistamata või nõuetekohase müügipakendita tubakatoodete suures koguses hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine ei vasta KarS § 376 objektiivsele koosseisule üksnes juhul, kui isikul on selliseks tegevuseks õiguslik alus.
Süüdistatav on kohustatud hüvitama üksnes sellise apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse kulu, mis on tingitud tema põhjendamatust kaebusest, (vt nt RKKKo nr 3-1-1-94-06, p 10.2 ja nr 3-1-1-26-08, p 14).
|
3-1-1-10-09
|
Riigikohus |
24.04.2009 |
|
Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut (vt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7 ja nr 3-1-1-99-06, p 14).
Juhul, mil kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei ole ristküsitlusel avaldatud, pole võimalik neid ka võrrelda ega hinnata kohtumenetluses antud ütlustega. Kirjeldatud olukorras saab kohus hinnata ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsust üksnes kogumis teiste kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning protokollitud tõenditega. Vastupidine seisukoht viib paratamatult KrMS § 15 lg-st 1 tuleneva kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi rikkumisele.
Karistusseadustiku §-s 294 sätestatud süüteokooseisu objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu lubamisega nõustumises või altkäemaksu vastuvõtmises vastutasuna selle eest, et ametiisik paneb oma ametiseisundit ära kasutades altkäemaksu andja huvides toime seadusega mittelubatud teo või jätab ebaseaduslikult mingi teo toime panemata. Altkäemaksu lubamisega nõustumine tähendab ametiisiku nõusolekut, et talle antakse üle vara või muu soodustus. Pakkumise vastuvõtmine võib olla nii selgesõnaline, konkludentne kui ka tingimuslik, kuid peab avalduma tajutaval viisil. Seejuures piisab süüteokoosseisu realiseerimiseks aktiivse poole ettekujutusest, et teine pool tunnetab ekvivalentsussuhet (vt RKKKo nr 3-1-1-118-06, p 14). Süütegu on lõpule viidud, kui ametiisik on altkäemaksu andja suhtes üles näidanud valmisolekut panna toime seadusega mittelubatud tegu või ebaseaduslikult hoiduda teo toimepanemisest.
Tunnistamaks isikut süüdi pistise võtmise kaastäideviimises, peab kohus ära näitama tema kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisel (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).
Altkäemaksu lubamine ei ole vaadeldav altkäemaksu andmise ettevalmistava staadiumina, vaid iseseisva lõpuleviidud süüteona. Oluline on seegi, et altkäemaksu lubamise koosseisu realiseerimine eeldab lubaja tegutsemist eesmärgiga mõjutada ametiisikut selliselt, et viimane paneks oma ametiseisundit kasutades tulevikus toime seadusega mittelubatud teo või jätaks ebaseaduslikult teo toime panemata (vt RKKKo nr 3-1-1-37-05, p-d 10 ja 11).
Karistusseadustiku § 296 kvalifitseeritud koosseisu mõttes saab korduvusest rääkida vaid juhul, kui isik on varem toime pannud altkäemaksu vahenduse. Vaadeldavas sättes (KarS § 296 lg 2 p 1) räägitakse sama teo, s.o altkäemaksu vahendamise, mitte aga muu aususe kohustuse rikkumisega seotud süüteo vähemalt teistkordsest toimepanemisest (vrd nt KarS § 199 lg 2 p 4, § 200 lg 2 p 4 ja § 215 lg 2 p 1).
Üldreeglist, mille kohaselt antakse kuriteost osavõtja käitumisele sama õiguslik kvalifikatsioon, mis täideviijale, tehakse erand KarS §-s 24 sätestatud juhtudel, st erilise isikutunnuse esinemisel mõne toimepanija puhul. Eriline isikutunnus iseloomustab teo toimepanijat, mitte tegu. Eriliseks isikutunnuseks on ka varasema kuriteo toimepanemine süüdlase poolt (korduvus), kui toimepanija isikule omane õiguslik tunnus. Karistusseadustiku § 24 lg 3 kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Siiski ei tulene viidatud sätetest, nagu saaks erilisest isikutunnusest rääkida pelgalt kuriteo täideviija, mitte aga osavõtja puhul, sest KarS §-st 20 tulenevalt peetakse teo toimepanija all silmas nii täideviijat kui ka osavõtjat. Karistusseadustiku § 24 lg-s 1 kasutatud mõiste "toimepanija" puhul saab seega rääkida nii täideviijast kui osavõtjast, mille tõttu on kuriteost osavõtu korral võimalik süüdlasele kvalifitseeritud koosseisutunnusena inkrimineerida korduvus juhul, kui kihutamine või kaasaaitamine pannakse toime korduvalt, täideviija puhul aga korduvust tuvastatud ei ole.
Karistusseadustiku § 295 lg 2 p 1 sõnastusest - sama teo eest, kui see on toime pandud vähemalt teist korda - nähtuvalt on korduvusest alust rääkida vaid olukorras, kui sama tegu - pistise vahendus, pannakse toime vähemalt teist korda. Korduvuse tunnust KarS § 295 lg 2 p 1 tähenduses ei moodusta aga muu eelneva aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteo toimepanemine (nt altkäemaksu vahendus või pistise võtmine).
Teovalitsemise teooriast lähtuvate seisukohtade kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll aga on nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviimises, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).
Tunnistamaks isikut süüdi pistise võtmise kaastäideviimises, peab kohus ära näitama tema kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisel (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).
Teovalitsemise teooriast lähtuvate seisukohtade kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll aga on nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviimises, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).
Kui kuriteo panevad toime täideviija ja osavõtja, puudub nende käitumises kvalifitseeriva tunnusena teo toimepanemine grupi poolt. (vt nt RKKKo nr 3-1-1-15-97 ja nr 3-1-1-88-03, p 10).
KarS § 22 lg 2 sätestab, et kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Karistusseadustiku kohaselt on kihutamine üldjuhul karistatav olukorras, mil täideviimistegu jõuab vähemalt katse staadiumi. Tuleb silmas pidada, et osavõtt on täideviimisteo suhtes aktsessoorne ja kuriteole kaasaaitamine või kihutamine ei ole võimalik ilma täideviimiseta. Käesolevas kriminaalasjas heidetakse M. L.-le ette kuriteo matkija J. P. kihutamist altkäemaksu võtmisele. Matkimine kujutab endast olemuslikult süüteo jäljendamist, s.o näilikku valmisolekut süüteo toimepanemiseks, mis on seadusandja poolt legitimeeritud. Põhjusel, et sellise tegevuse korral on toimuv jälitusametkonna kontrolli all, matkija omab sidet matkimist teostava ametkonnaga ja tal puudub soov toime panna süütegu, ei ole alust rääkida tahtliku teo toimepanemisest. Seetõttu esineb matkija vastutuse eeldustes puudus juba teo koosseisupärasuse tasandil, millest johtuvalt pole võimalik hinnata J. P. kui kuriteo matkija käitumist altkäemaksu võtmisel koosseisupärase teona KarS § 294 mõttes ega ka sama paragrahvi järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise katsena. Loetletud põhjustel puudub täideviimistegu, millest osavõttu M. L.-le süüdistusaktis ette heideti. (p 45)
Enamasti tuleb vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes (RKÜKo nr 3-1-2-1-00, p 13). Eriti põhjalikult tuleb eraldamist kaaluda sellistes kriminaalasjades, mis on ühendatud ühiseks menetluseks seetõttu, et isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Kriminaalmenetluse praktikas ei ole võimalik täielikult vältida loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist eraldi menetlemiseks näiteks nende süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale (vt RKKKo nr 3-1-1-16-07, p-d 9 ja 10). Otsustamaks kaastäideviimise korral, kas ja mil määral võivad üksteisest erineda nende kuriteo ühises toimepanemises süüdistatavate isikute, kelle kriminaalasjad on eraldatud eraldi menetlemiseks, tegudele antavad materiaalõiguslikud hinnangud, tuleb silmas pidada ühelt poolt süüdistatavate tegevuse õiguslikule hindamisele materiaalõigusega seatavaid tingimusi ja teiselt poolt kriminaalmenetlusõigusest, eelkõige süüdistatava kaitseõigusest tulenevaid nõudeid (vt RKKKo nr 3-1-1-18-08, p 16).
Teovalitsemise teooriast lähtuvate seisukohtade kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll aga on nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviimises, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).
Vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-85-00, p 5.2 ja nr 3-1-1-43-05, p 6.
Karistusest tingimisi vabastamise aluseks on teo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks.
Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja esitama vastavalt KrMS § 312 p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (vt RKKKo nr 3-1-1-79-03, p 11).
Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-94-06, p 10.2 ja nr 3-1-1-26-08, p 14).
|