3-1-1-1-09
|
Riigikohus |
02.03.2009 |
|
KrMS § 5081 lg 2 sätete kohaselt võib arestida või hoiule võtta järgmist kriminaalasjaga seotud vara: kuriteoga saadud vara või kuriteoga saadud vara väärtusele vastav vara; kuriteo toimepanemise vahend; kuriteo vahetu objekt; asitõend, dokument või teabesalvestis, mis on kriminaalmenetluses kasutatav tõendina. Eeltoodust nähtuvalt ei ole arestimise või hoiulevõtmise seisukohast oluline mitte arestitava või hoiule võetava vara omand, vaid selle suhe toimepandud kuriteoga. Seega saab Euroopa arestimismääruse alusel arestida või hoiule võtta ka kolmandatele isikutele kuuluvat, kuid ülaltoodud loeteluga hõlmatud vara. Kui Euroopa arestimismäärusega taotletakse kolmandale isikule kuuluva vara arestimist või hoiulevõtmist ja arestimismäärusest ei nähtu, kuidas on määruses kirjeldatud vara seotud kriminaalmenetlusega või kuidas saab puudutatud kolmas isik taotleva riigi õiguse kohaselt kaitsta enda õigusi arestitud või hoiulevõetud varale, on see hinnatav Euroopa arestimismääruse puudusena KrMS § 5083 lg 1 p 4 mõttes, mis ei võimalda määruse täitmist viivitamatult ja lisateavet nõudmata.
KrMS § 5081 lg 2 sätete kohaselt võib arestida või hoiule võtta järgmist kriminaalasjaga seotud vara: kuriteoga saadud vara või kuriteoga saadud vara väärtusele vastav vara; kuriteo toimepanemise vahend; kuriteo vahetu objekt; asitõend, dokument või teabesalvestis, mis on kriminaalmenetluses kasutatav tõendina. Eeltoodust nähtuvalt ei ole arestimise või hoiulevõtmise seisukohast oluline mitte arestitava või hoiule võetava vara omand, vaid selle suhe toimepandud kuriteoga. Seega saab Euroopa arestimismääruse alusel arestida või hoiule võtta ka kolmandatele isikutele kuuluvat, kuid ülaltoodud loeteluga hõlmatud vara.
|
3-1-1-3-10
|
Riigikohus |
14.04.2010 |
|
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6.)
Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.
Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.
TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses (3-1-1-22-07, p 9.4).
Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 järgi seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses (3-2-1-26-09, p 9).
Tsiviilhagi tagamise otsustuse täitmine kriminaalmenetluses võib ka kohtumenetluse staadiumis toimuda menetleja, s.o kohtu initsiatiivil. See tähendab ka seda, et kinnisasja suhtes mingi hagi tagamise meetme kohaldamise otsustanud kohus saadab oma lahendi kinnisasja asukoha järgsele kinnistusosakonnale täitmiseks sõltumata sellest, kas kannatanu on täitmiseks saatmist eelnevalt kohtult taotlenud või mitte. TsMS § 387 lg 2 teine lause ei ole tulenevalt KrMS § 148 lg 8 mõttest kriminaalmenetluses kohaldatav.
Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Muu hulgas on kriminaalmenetluses tsiviilhagis võimalik esitada kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108 lg 1), alusetu rikastumise nõude (võlaõigusseaduse 52. peatükk), kinnistusraamatu kande parandamise nõue (AÕS § 65) ja vindikatsiooninõue (AÕS § 80).
Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilik tehing ja seega TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine.
Kui hinnakokkuleppe tegelikkusele mittevastavuse tõttu näiliku ostu-müügilepingu eesmärk on müügieseme võõrandamine teistsuguse (nt kõrgema) hinnaga, on müügilepingus nimetatud eseme müük tegelikult kokku lepitud hinna eest varjatud tehing. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtib varjatud tehing juhul, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele.
Vorminõuet järgimata tehtud kinnisasja võõrandamise kohustustehing muutub AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. (3-2-1-32-06, p 15; 3-2-1-111-07, p 14 ja 3-2-1-117-09, p 17).
Asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust tuleb hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. Näiteks müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus (3-2-1-140-07, p 31).
Olukorras, kus kinnisasja võlaõiguslik võõrandamistehing osutub tsiviilseadustiku üldosa seaduse 5. peatüki mõttes kehtetuks, asjaõigusleping omandi ülekandmiseks aga kehtib, on õiguslik olukord järgmine. Tühise võõrandamislepingu alusel kinnisasja üleandja võib kinnisasja omandajalt TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1 esimese lause ja § 1034 lg 3 alusel nõuda kinnisasja omandiõiguse tagastamist, kinnisasja omandaja notariaalset nõusolekut asjaõiguslepingu sõlmimiseks tühise lepingu alusel omandatud kinnisasja tagastamiseks, samuti kinnisasja valduse tagastamist ning omandaja poolt kinnisasjast saadud kasu (sh TsÜS § 62 lg-s 1 nimetatud kasutuseeliste) hariliku väärtuse hüvitamist, kui kasu väljaandmine natuuras ei ole võimalik. Kinnisasja omandaja nõusoleku (tahteavalduse) kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt asendada kohtuotsusega. (vt ka 3-2-1-140-07, p 16; 3-2-1-136-05, p-d 22 ja 26.)
Kui kinnisasja võõrandamise aluseks on vastastikune tehing (eeskätt ostu-müügileping), mis osutub tühiseks, peab ka kinnisasja võõrandaja restitutsiooni korral tema poolt tühise müügilepingu alusel saadu välja andma, kusjuures VÕS § 1034 lg 3 kohaselt tuleb lepingupooltel nende poolt saadu välja anda samaaegselt. See tähendab seda, et kohtuotsuse resolutsioonis kohustatakse ostjat kinnistusraamatu omandikande muutmise nõusoleku andmiseks, asja valduse tagastamiseks ja asjast saadud kasu väljaandmiseks üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui ostjale samaaegselt tagastatakse tema poolt makstud müügihind ning hüvitatakse sellelt saadud intressid (VÕS § 1032 lg 2 lause 1 ja § 1034 lg 3), samuti hüvitatakse asjale heauskselt tehtud kulutused (VÕS § 1033 lg 2).
Kui kehtetu on asjaõiguslik kokkulepe kinnisomandi üleandmiseks, siis omandajal selle alusel omandiõigust ei teki ja kinnistu tegelik omanik saab AÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kinnistusraamatu kandest puudutatud isikutelt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks. Nõusolekut saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 järgi asendada kohtuotsusega. (3-2-1-140-07, p 16). Juhul, kui tegelik omanik on kaotanud ka kinnisasja valduse, saab ta samaaegselt kinnistusraamatu kande parandamise nõudega (AÕS § 65 lg 1) esitada AÕS § 80 alusel vindikatsiooninõude, s.o asja omaniku nõude asja ebaseaduslikult valdava isiku vastu asja väljanõudmiseks omaniku valdusse.
Kui kinnistusraamatu kanne on tehtud nn mittetehingu alusel, s.t näiteks juhul, kui kohustus- ja käsutustehingu on kinnisasja omaniku või tema esindajana esinedes teinud kõrvaline isik identiteedipettust kasutades, on kinnistusraamatust ebaõigesti välja kantud isikul üldjuhul AÕS § 65 lg-st 1 ja AÕS §-st 80 tulenevad nõuded.
Sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus, ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda.
Tsiviilhagi lahendades ei või kohus tulenevalt TsMS §-st 439 otsuses ületada kannatanu nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.
Kohtu roll tsiviilhagis esitatud faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel ei piirdu tsiviilhagis märgitud kvalifikatsiooni kontrollimisega. TsMS § 438 kohaselt peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. Nimetatud säte kohustab kohut muu hulgas õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevatele asjaoludega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega.
Kohus võib kannatanu poolt deliktiõiguslikul alusel esitatud nõude rahuldada ka lepinguõiguslikul alusel (3-2-1-134-05, p 16).
Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (3-1-1-60-07, p 33). Kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (3-2-1-144-07, p 16).
Nn kolmnurkkelmusena käsitatakse õigusteoorias olukorda, kus petetu (varakäsutuse tegija) ja isik, kelle arvel toimub varalise kasu saamine, ei lange kokku. See tähendab, et petetu ei tee varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel.
Otsustamaks, kas süüdistatav sai varakäsutuse tagajärjel KarS § 209 mõttes varalist kasu, tuleb võrrelda süüdistatava varalist seisu enne ja pärast varakäsutust. Kui varakäsutusega on kannatanu vara reaalselt teisele isikule üle läinud, ei võeta KarS § 209 mõttes varalise kasu olemasolu tuvastades üldjuhul arvesse kannatanu võimalikke tsiviilõiguslikke nõudeid, mis tal seoses varakäsutuse tegemisega on tekkinud.
Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka.
|
3-1-1-1-12
|
Riigikohus |
20.02.2012 |
|
Juhul kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine. Ka arestimismääruse peale esitatud määruskaebust lahendades saab ringkonnakohus sellele lisada omapoolseid põhjendusi (vt ka RKKKm 3-1-1-105-11, p 17).
Vara arestimise määrusest peab alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo (vt RKKKm 3-1-1-150-11, p 12.2). Põhjendatud kuriteokahtluse kui vara arestimise eeltingimuse tuvastamine ei ole tsiviilhagi, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse kohaldamine. Seetõttu ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades (vt ka RKKKm 3-1-1-150-11, p 12.1).
Vara arestimiseks tuleb tuvastada ka KrMS § 142 lg-s 1 toodud vara arestimise alus, s.o põhjendatud kahtlus, et isik on saanud kuriteo tulemusena varalist kasu ja et see võib olla tsiviilhagi lahendamise, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse objektiks. Arestides vara konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) tagamiseks, tuleb määruses esitada asjaolud, mis viitavad sellele, et isik on saanud küll kahtlustuses või süüdistuses kirjeldatud kuriteo läbi tulu, kuid tema sissetulekuid ja vara hinnates on ilmne, et isik on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga saadud vara ära kulutanud või varjab seda ja isiku olemasolev vara on sobiv riigi nõude rahuldamiseks konfiskeerimise asendamise kaudu. Laiendatud konfiskeerimise (KarS § 832) tagamisel peab arestimismäärusest olema nähtav esiteks karistusseadustiku eriosast tulenev konkreetne alus laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks, ning teiseks isiku legaalse sissetuleku ja tema varandusliku olukorra põhjendamatult suur erinevus, mis annab alust eeldada tema vara ebaseaduslikku päritolu. Arestimise seisukohast ei ole oluline mitte arestitava vara omand, vaid selle suhe toimepandud kuriteoga. Määrusest peab seega nähtuma teave selle kohta, kuidas on isikute vara kriminaalmenetlusega seotud ja millise materiaalõigusliku mõjutusvahendi tagamiseks selle kasutust piiratakse (vt ka RKKKm 3-1-1-1-09, p 9.2). Juhul kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine. Ka arestimismääruse peale esitatud määruskaebust lahendades saab ringkonnakohus sellele lisada omapoolseid põhjendusi (vt ka RKKKm 3-1-1-105-11, p 17).
Ei ole välistatud, et kriminaalasjas arestitud vara koguväärtus ületab konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu või selle asendamiseks sobiva vara mahu mitmekordselt, tingimusel, et igalt kahtlustatavalt või kolmandalt isikult arestitava vara väärtus jääb kuriteoga saadud kogutulu piiresse. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 4036 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks. Kinnisvara, sõiduki ja muu vara hinna kindlaksmääramisel tuleb lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal. Muu info puudumisel võib menetleja arestitava vara väärtuse suurusjärgu hindamisel lähtuda ka arvutivõrgu enamlevinumates avalikes müügikeskkondades (nt kinnisvara või mootorsõidukite müügipakkumiste portaalis) olevate müügipakkumiste keskmistest turuhindadest. Kohtul tuleb vara arestimise objekti valikul arvestada eeskätt KrMS § 142 lg 10 nõuete ja kriminaalmenetluse tagamise eesmärgiga. Seejärel tuleb kaaluda isiku omandipõhiõiguse riive mõõdukust, arestides esmajärjekorras need asjad või õigused, mille riive on talle vähem koormav. Arestitava vara väärtuse selgitamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Tulenevalt KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise alustest ei tohi selle kriminaalmenetluse tagamise vahendiga kaasnev põhiõiguse riive olla oluliselt suurem isiku võimalikul süüditunnistamisel rakendatavast mõjutusvahendist ehk siis konfiskeerimisest ja selle asendamisest, kuna vaid sellisel juhul saab vara arestimist kriminaalmenetluses pidada proportsionaalseks. Vara arestimine ilmselgelt ebamõõdukas ulatuses omandab karistusliku eesmärgi, viies süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1), nullum crimen nulla poena sine lege põhimõtte (PS § 23) ja omandipõhiõiguse (PS § 32) rikkumisele (vt ka RKÜKo 3-3-1-69-09, p 63). Kahtlustatava või kolmanda isiku vara valimatu, kogu ulatuses arestimine ilma selle väärtust hindamata võib kaasa tuua tema omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive. Kolleegium loeb arestitava vara väärtuse selgitamata jätmise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Sarnaselt KarS §-dega 831 ja 832 on konfiskeerimise asendamise eesmärk takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel. KarS §-s 84 märgitu hõlmab nii KarS §-s 831 kui ka §-s 832 toodud konfiskeerimisele kuuluva vara asendamist (RKKKo 3-1-1-4-11, p-d 8 jj). Konfiskeerimise asendamine ei ole kuriteo eest ettenähtud iseseisev õiguslik tagajärg, vaid konfiskeerimise täitmise erivorm, mis peab tagama, et isik ei saaks kuriteo läbi kasu ka siis, kui kuriteoga vahetult saadud vara on võõrandatud või muul viisil konfiskeerimiseks kättesaamatu. KarS § 84 järgi konfiskeerimise asendamine ei too isikule kaasa mahukamat omandiõiguse riivet kui KarS §-de 831 vastavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimisel, sest ka konfiskeerimise asendamisel määratav summa peab vastama konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele.
Vara arestimine konfiskeerimise asendamiseks oli lubatud ka enne 1. septembrit 2011.
Ei ole välistatud, et kriminaalasjas arestitud vara koguväärtus ületab konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu või selle asendamiseks sobiva vara mahu mitmekordselt, tingimusel, et igalt kahtlustatavalt või kolmandalt isikult arestitava vara väärtus jääb kuriteoga saadud kogutulu piiresse. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 4036 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks.
|
3-1-1-53-12
|
Riigikohus |
22.05.2012 |
|
KrMS § 142 lg 1 mõtte kohaselt saab isiku vara kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 3 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Samuti ei saa tsiviilhagi tagamiseks arestida vara, mis ei kuulu sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle vastu esitatud või esitatava tsiviilhagi tagamiseks vara arestimine toimub.
Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada isiku subjektiivsete õiguste ja kohustuste üle, ilma et seda isikut oleks (nt kolmanda isikuna) kriminaalmenetlusse kaasatud ja tal oleks võimaldatud seaduses ettenähtud korras oma õigusi kaitsta.
Juriidiline isik on iseseisev õigussubjekt, keda ei saa samastada tema osanikeks, aktsionärideks, liikmeteks või juhtivtöötajateks olevate füüsiliste isikutega.
|
3-1-1-57-12
|
Riigikohus |
16.05.2012 |
|
KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ja KrMS §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline otsust täitma. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata. Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12.
Tulenevalt KrMS §-st 431 saab täitmiskohtunik oma määrusega lahendada vaid kohtulahendi täitmisel ilmnevaid kahtlusi ja ebaselgusi, mitte muuta juba jõustunud kohtulahendist tulenevaid õiguslikke järelmeid. Määrus, millega täitmiskohtunik otsustaks KrMS § 431 alusel kohtuotsuse järgi hävitamisele kuuluva asitõendi hoopis süüdimõistetule tagastada või hävitada selle osaliselt, satuks jõustunud kohtuotsusega vastuollu.
Olukorras, kus kaitsja ei taotlenud kõvaketta tagastamist või selle osalist hävitamist, vaid üksnes teatud andmete kopeerimist, ei tähendaks sellise taotluse rahuldamine vastuolu jõustunud kohtuotsusega.
Arvutiandmete läbiotsimisel ja arestimisel proportsionaalsuse põhimõttega arvestamine tähendab, et ära võtta või arestida võib vaid sellises ulatuses andmeid või andmekandjaid, mis on menetluse läbiviimiseks ja tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks vajalikud. Võimaluse korral tuleks asjassepuutuvad andmed kopeerida, kahtlustatava arvutist kustutada või talle kättesaamatuks muuta, mitte aga arvutit, arvutisüsteemi või andmekandjat tervikuna ära võtta. Neid põhimõtteid tuleb arvestada ka kohtul asitõenditega toimimise viisi silmas pidades.
Failide ebaseaduslikkusele õigusliku hinnangu andmine on kohtu, mitte aga eksperdi pädevuses, kuna viimane rakendab üksnes mitteõiguslikke eriteadmisi.
Olukorras, kus süüdimõistetule kuuluva asitõendi äravõtmisega on riivatud tema omandipõhiõigust, kuid kohtulahendi täitmisel pole sisuliselt kaalutud, kas kõigi andmete hävitamine on proportsionaalne, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kõvaketas on käsitatav kuriteo toimepanemise vahendina, kuna selle abil oli süüdimõistetul võimalik temale kuuluvas sülearvutis talletada ja taasesitada lapspornot sisaldavaid pildifaile.
KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ja KrMS §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline otsust täitma. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata. Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12.
Pelgalt kinnipidamisasutuses karistuse kandmist ei saa käsitada mõjuva põhjusena KrMS § 424 mõttes, mis annaks aluse menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks.
Olukorras, kus kaitsja ei taotlenud kõvaketta tagastamist või selle osalist hävitamist, vaid üksnes teatud andmete kopeerimist, ei tähendaks sellise taotluse rahuldamine vastuolu jõustunud kohtuotsusega.
Arvutiandmete läbiotsimisel ja arestimisel proportsionaalsuse põhimõttega arvestamine tähendab, et ära võtta või arestida võib vaid sellises ulatuses andmeid või andmekandjaid, mis on menetluse läbiviimiseks ja tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks vajalikud. Võimaluse korral tuleks asjassepuutuvad andmed kopeerida, kahtlustatava arvutist kustutada või talle kättesaamatuks muuta, mitte aga arvutit, arvutisüsteemi või andmekandjat tervikuna ära võtta. Neid põhimõtteid tuleb arvestada ka kohtul asitõenditega toimimise viisi silmas pidades.
Olukorras, kus isik tunnistati süüdi konkreetsete ebaseaduslikke pilte sisaldavate failide hoidmises, jääb arusaamatuks, millisel seadusest tuleneval alusel peab täiendavalt üle kontrollima ülejäänud kõvakettal leiduvad andmed, mille omamist või hoidmist jõustunud kohtuotsusega karistusõiguslikult talle ette ei heidetud.
Olukorras, kus süüdimõistetule kuuluva asitõendi äravõtmisega on riivatud tema omandipõhiõigust, kuid kohtulahendi täitmisel pole sisuliselt kaalutud, kas kõigi andmete hävitamine on proportsionaalne, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
3-1-1-92-12
|
Riigikohus |
12.11.2012 |
|
KrMS § 142 lg 1 mõtte kohaselt saab isiku vara kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 3 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Samuti ei saa tsiviilhagi tagamiseks arestida vara, mis ei kuulu sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle vastu esitatud või esitatava tsiviilhagi tagamiseks vara arestimine toimub. (Vt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9.).
Kui on oht, et hüpoteek, mis võidakse kriminaalmenetluse tulemusena kolmandalt isikult konfiskeerida, enne kohtuotsuse jõustumist realiseeritakse (AÕS § 352) või ka loovutatakse või panditakse (AÕS § 338-3381), tuleks hüpoteek KrMS § 142 lg-te 1 ja 8 alusel arestida.
KarS §-s 832 sätestatud konfiskeerimise objektiks saavad põhimõtteliselt olla kõik asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks (TsÜS § 48). Varana KarS § 832 tähenduses on käsitatav ka hüpoteek (AÕS § 325) kui AÕS § 5 lg-s 1 nimetatud piiratud asjaõigus (pandiõigus). Juhul kui kinnisasi on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena (s.t kriminaaltuluna või selle arvel), on kinnisasjale kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmine vaadeldav kuriteoga saadud vara võõrandamisena (omandamisena) KarS § 832 lg 2 tähenduses. Kriminaaltuluna või selle arvel saadud kinnisasjale kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmine on käsitatav kuriteoga saadud vara võõrandamisena (omandamisena) KarS § 832 lg 2 mõttes ka siis, kui hüpoteek ei taga selle seadmisel ühtegi nõuet. Hüpoteegil on hüpoteegipidaja jaoks potentsiaalne rahaliselt hinnatav väärtus ka juhul, kui see hüpoteek parajasti ühtegi nõuet ei taga. Seetõttu ongi tegemist varaga KarS § 832 lg 2 mõttes.
Kriminaaltuluna või selle arvel omandatud kinnisasjale kolmanda isiku kasuks seatud hüpoteeki on põhimõtteliselt võimalik KarS § 832 lg 2 p 1 või 2 alusel kolmandalt isikult konfiskeerida.
|
3-1-1-102-12
|
Riigikohus |
12.11.2012 |
|
Kolmandalt isikult KarS § 831 lg 2 p 1 või 2 alusel konfiskeeritav vara peab alati pärinema konkreetsest kuriteost.
Määratud kaitsja peab esitama taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Taotluse esitamine pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa ei ole lubatav, mille tõttu tuleb hilinenult esitatud taotlus jätta läbi vaatamata. (Vt nt RKKKo 3-1-1-22-11, p 16.).
KrMS § 142 lg 1 mõtte kohaselt saab isiku vara kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 3 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Samuti ei saa tsiviilhagi tagamiseks arestida vara, mis ei kuulu sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle vastu esitatud või esitatava tsiviilhagi tagamiseks vara arestimine toimub. (Vt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9.).
Kolmandalt isikult KarS § 831 lg 2 p 1 või 2 alusel konfiskeeritav vara peab alati pärinema konkreetsest kuriteost.
|
3-1-1-115-12
|
Riigikohus |
21.12.2012 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktika kohaselt võib KrMS § 142 järgi isiku vara kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on KrMS § 401 mõttes kolmanda isiku vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 2 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Erandi sellest arusaamast moodustab vaid juhtum, mil kolmas isik ise annab nõusoleku kohtulahendi täitmiseks oma vara arvel. Seejuures tuleb arvestada, et kolmanda isiku vara, mille suhtes saab kohaldada konfiskeerimist, on ammendavalt määratletud KarS § 83 lg-s 3 (tahtliku süüteo toimepanemise vahend, aine või ese) § 831 lg-s 2 (tahtliku süüteoga saadud vara) ja § 832 lg-s 2 (eelduslikult kuriteoga saadud vara). Karistusseadustikus ette nähtud kolmanda isiku vara konfiskeerimise võimalus ei ole mõeldud asendama kuriteo toimepanija poolt kolmandale isikule üle antud seaduslikul teel omandatud vara tagasivõitmist pankroti- või täitemenetluses. (Vt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9 ja RKKKm 3-1-1-102-12, p-d 8, 10 ja 14.).Juhul kui kinnisasi on saadud KarS § 831 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, s.t kriminaaltuluna, on kinnisasjale kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmine samuti vaadeldav kuriteoga saadud vara võõrandamisena (omandamisena) KarS § 831 lg 2 tähenduses. Varalist nõuet tagav hüpoteek vähendab ka kinnisasja väärtust. (Vt RKKKo 3-1-1-92-12, p 13.)
Kuna KarS § 831 lg 2 teeb ühemõttelise viite üksnes sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud varale ehk tahtliku süüteoga saadud varale, mitte aga kuriteo toimepanija mistahes varale, mille ta on ühel või teisel eesmärgil kolmandale isikule võõrandanud, siis peab sellest tulenevalt ka kolmandalt isikult KarS § 831 lg 2 p-de 1 või 2 alusel konfiskeeritav vara alati pärinema konkreetsest kuriteost (RKKKm 3-1-1-102-12, p 12).
Vara arestimise taotluse läbivaatamiseks ei korraldata tulenevalt KrMS §-s 142 sätestatust kohtuistungit. Menetlusosaliste õigused on kirjaliku menetluse puhul tagatud, kui neid on menetlusse nõuetekohaselt kaasatud (näiteks kolmanda isiku vara arestimise puhul on vastav regulatsioon sätestatud KrMS §-des 401-402 koostoimes §-ga 142).
|
3-1-1-118-12
|
Riigikohus |
17.12.2012 |
|
Vara arestimine kujutab endast kriminaalmenetluse tagamise vahendit, millega piiratakse isiku omandipõhiõigust. Sellise piirangu rakendamine eeldab ühest küljest põhjendatud aluse olemasolu tuvastamist, kahtlustamaks isikut kuriteo toimepanemises, teisalt aga vara arestimise aluste kindlakstegemist.
Isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Näiteks kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks on võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 2 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude katteks välja teatud vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel, kui selle teise isiku vastu ei ole samal või erineval materiaalõiguslikul alusel nõuet esitatud ja seda kohtu poolt rahuldatud. Erandiks on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel (vt RKKKm 3-1-1-102-12, p 8 ja RKKKo 3-1-1-53-12, p 9).
Kolmanda isiku vara, mille suhtes saab kohaldada konfiskeerimist, on ammendavalt määratletud KarS § 83 lg-s 3, § 831 lg-s 2 ja § 832 lg-s 2. Kui kolmas isik on KarS § 831 lg-s 2 ja § 832 lg-s 2 nimetatud vara võõrandanud, ära tarvitanud või selle temalt äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, võib kohus KarS § 84 alusel kolmandalt isikult välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Rohkem aluseid kolmanda isiku vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks karistusseadustik ette ei näe (vt RKKKm 3-1-1-102-12, p 10).
Vara arestimise määrusest peab alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes, kes on vara päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Kuriteokahtluse põhjendatust hinnates on muuhulgas lubatav ka vabatõendina käsitletavale teabele ja üldinimlikule, kriminalistikalisele ning kriminaalmenetluslikule kogemusele tuginemine. Samas ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades (vt RKKKm 3-1-1-1-12, p 9).
|
3-1-2-4-12
|
Riigikohus |
01.07.2013 |
|
Nii nagu apellatsiooniteate esitamise tähtaega arvestatakse KrMS § 319 lg 1 kohaselt kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, tuleb ka apellatsioonitähtaega arvestada kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemisest (välja arvatud KrMS § 319 lg-s 3 ette nähtud erandjuhtumil). Mõjuvad põhjused, mis takistasid kohtumenetluse poolel kättesaadavaks tehtud kohtuotsusega tutvuda, on arvestatavad apellatsioonitähtaja ennistamisel. Ennistamise aluse olemasolul on kaebetähtaja ennistamine kriminaalmenetluses võimalik tähtajatult. Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvad põhjused on äraolek, mis ei seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega (KrMS § 172 lg 2 p 1) ja muu asjaolu, mida uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab mõjuvaks (KrMS § 172 lg 2 p 2). KrMS § 172 lg 2 p 2 järgi on kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena käsitatav ka see, kui isik ei tea ega peagi õiguslikult teadma tema suhtes tehtud kohtuotsusest.
Isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 3 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9 ja RKKKm 3-1-1-102-12, p 8.) Kohtuotsus, millega jäetakse ühe isiku vara tema nõusolekuta teise isiku vastu suunatud nõude tagamiseks aresti alla, ei ole täitedokument, mille alusel saaks arestitud vara täitemenetluses selle nõude katteks müüa (vt lähemalt RKTKm 3-2-1-185-12 ja RKKKo 3-1-1-43-13, p 44).
Võimalus oma õigusi kaitsta ei pea olema sätestatud tingimata teistmisalusena. Õiguste kaitse võimaluse võib tagada ka muu tõhus menetlus. (Vt RKÜKo 3-1-2-2-11, p 63.). Näiteks lähtudes KrMS § 239 lg 2 p-st 4 ja § 401 lg-st 3, kuulub ka kolmanda isiku nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamisega kokkuleppemenetluse aluste hulka ja selle puudumisel peab kohus kriminaaltoimiku KrMS § 248 lg 1 p 1 alusel prokuratuurile tagastama. Praeguses asjas otsustati kolmanda isiku subjektiivsete õiguste üle kokkuleppemenetluses, mille kohaldamiseks tema nõusolek puudus. Seega on tal tulenevalt KrMS § 318 lg-st 21, lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 ning § 248 lg 1 p-st 1 ja § 239 lg 2 p-st 4 ning § 401 lg-st 3 maakohtu otsuse peale apellatsiooni esitamise õigus. Juhul, kui isik ei esita apellatsiooni tähtaegselt, on tal võimalus taotleda apellatsioonitähtaja ennistamist ja seetõttu puudub vajadus esitada teistmisavaldus.
Juhul kui maakohus on kokkuleppemenetluses rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätteid või § 339 lg-t 1 ja seda rikkumist ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, peab ringkonnakohus KrMS § 3411 p 3 ja § 337 lg 2 p 3 kohaselt tühistama kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse täies ulatuses ja saatma kriminaaltoimiku prokuratuurile. Kui apellatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumine seondub selgepiiriliselt vaid ühe süüdistatavaga sõlmitud kokkuleppega ja selle kokkuleppe alusel tehtud kohtu otsustusega, tuleb kohtuotsus tühistada ja kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada vaid seda süüdistatavat (neid süüdistatavaid) puudutavas osas. KrMS § 248, mis sätestab kohtu pädevuse kokkuleppemenetluses, ei näe ette kokkuleppe n-ö osalise kinnitamise võimalust, st kohus ei saa teha otsust, mis tugineb üksnes mingile osale kokkuleppest. Juhul kui maakohus kokkuleppega teatud osas ei nõustu, tuleb tal jätta süüdimõistev otsus tervikuna tegemata ja kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada. Samuti ei luba KrMS § 337 lg 2 p 3 ja § 3411 ringkonnakohtul muuta kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust selliselt, et mõni kokkuleppe tingimustest otsusest välja jääb. Eeltoodud üldreeglist siiski võimalik erand. Juhul kui menetlusnormide rikkumine puudutab maakohtu sellist otsustust, mille aluseks olev tingimus sätestati kokkuleppes ühe poole huvides, võib see pool sellest tingimusest apellatsioonimenetluses loobuda. Sellisel juhul on ringkonnakohus pädev tühistama kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsuse üksnes osaliselt, s.o osas, mida tuvastatud menetlusrikkumine puudutab, ja jätma maakohtu otsuse muus osas muutmata ning kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamata.
|
3-1-1-2-13
|
Riigikohus |
18.02.2013 |
|
Menetlejal lasub kohustus näidata, et pärast vara arestimise taotluse esitamist on ta võtnud ette mõistlikke pingutusi selleks, et tuvastada isiku asukoht ja tagada talle kahtlustatava õigused. Olukorras, kus see osutub võimatuks, ei ole vara arestimine kui menetlust tagav abinõu siiski välistatud. Arestitava vara omaniku ehk kahtlustatava õigused on tagatud vara arestimise menetluses ettenähtud vahenditega, muu hulgas tuleb vara arestimise määrus isikule viivitamatult tutvustada ja selle kohta võetakse isikult allkiri. Vara arestimist on võimalik vaidlustada määruskaebekorras kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis ettenähtud tingimuste kohaselt. Samuti ei ole tegemist lõpliku otsustusega isiku vara üle, milline võetakse vastu kohtumenetluse tulemina.
KrMS § 33 lg-s 1 sisalduva alternatiivi - piisava aluse esinemine isiku kahtlustamiseks ja tema allutamine menetlustoimingule - tuvastamiseks tuleb esmalt otsustada, kas kõnealused tingimused olid täidetud. Piisav alus isiku kahtlustamiseks kuriteo toimepanemises (põhjendatud kuriteokahtlus) saab tuleneda kogutud tõenditest, mis viitavad kuriteo toimepanemisele selle konkreetse isiku - kahtlustatava - poolt. Olukorras, kus isikut ei peeta kahtlustatavana kinni, sedastatakse vastav kahtlus reeglina menetlusdokumendis (näiteks määruses või kutses), mille alusel menetleja allutab isikut menetlustoimingule või taotleb sellise otsustuse tegemist teise menetleja - vastavalt kas prokuratuuri või kohtu poolt (näiteks läbiotsimine, tagaotsitavaks kuulutamine või isiku väljakutsumine kahtlustatavana ülekuulamiseks). Seadus ei piira kahtlustatava seisundi tekkimist kindla menetlustoimingu liigiga. Tegemist ei pea muuhulgas olema uurimistoiminguga ehk tõendi saamisele suunatud menetlustoiminguga.
Isikut saab käsitada kahtlustatavana ka siis, kui tema suhtes on esitatud vara arestimise taotlus, milles on sedastatud kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginev põhjendatud kahtlus, et isik on toime pannud kuriteo.
Ebaõige on seisukoht, mille kohaselt sundtoomine kui menetluse tagamisele suunatud toiming ei saa luua isikule kahtlustatava staatust.
Maa- ja ringkonnakohus rikkusid oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, leides, et isikut, kelle suhtes on esitatud sundtoomise taotlus ja vara arestimise taotlus, ei saa käsitada kahtlustatavana, kuna teda ei ole allutatud menetlustoimingule. Selline otsustus mõjutas vahetult asja lahendamise lõpptulemust.
|
3-1-1-7-13
|
Riigikohus |
22.02.2013 |
|
Täitevvõimu osana ei ole uurimisasutuse ametnikul ega prokuröril pädevust algatada asjassepuutuva normi põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Kohtueelset menetlust toimetav ametiisik on seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. (Vt RKKKo 3-1-1-119-09, p 15.)
Lähtudes KrMS §-st 337 saadab ringkonnakohus kohtuasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui ta maakohtu lahendi täies ulatuses või osaliselt tühistab. Kohtulahendi tühistamine omakorda eeldab lahendi resolutiivosa tühistamist. Seadus ei näe ette võimalust tühistada üksnes kohtulahendi põhiosa, ilma resolutiivosa tühistamata. Olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohtu lahendi resolutiivosa on seaduslik, kuid põhiosas esineb puudusi, on tal KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel võimalik jätta maakohtu lahend tühistamata ja muuta üksnes selle põhiosa. Kui ringkonnakohus aga leiab, et maakohtu lahendi põhistus on sedavõrd puudulik, et selle alusel ei ole võimalik jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist resolutiivosas tehtud otsustuseni jõudmisel, ja et kriminaalasi tuleb seetõttu saata maakohtule uueks arutamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu lahendi resolutiivosa. Seda sõltumata sellest, kas kriminaalasi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus.
Kui ringkonnakohus leiab määruse põhiosas, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja tagastada maakohtule samas kohtukoosseisus põhistamiseks, kuid ringkonnakohtu määruse resolutiivosas maakohtu määrust üheski osas ei tühistata, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 ja lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise puhul tuleneb seaduslik alus kohtuliku hüpoteegi seadmiseks vahetult TsMS § 378 lg 1 p-st 1 (koostoimes KrMS §-ga 142). Konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse tagamisel ei ole aga TsMS § 378 kohaldatav. Seaduslik alus konfiskeerimise, selle asendamise ja varalise karistuse tagamiseks tuleneb üksnes KrMS §-st 142, mis ei näe ette muid tagamise abinõusid peale vara arestimise.
|
3-1-1-27-13
|
Riigikohus |
27.03.2013 |
|
KarS § 831 lg 2 näeb ette kolmandalt isikult vara konfiskeerimise võimaluse vaid sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tahtliku süüteoga saadud vara puhul. Sellest tulenevalt peab ka kolmandalt isikult KarS § 831 lg 2 p-de 1 või 2 alusel konfiskeeritav vara alati pärinema konkreetsest kuriteost (RKKKm 3-1-1-102-12, p 12).
Kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks on seega võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Erandi sellest arusaamast moodustab vaid juhtum, mil kolmas isik ise annab nõusoleku kohtulahendi täitmiseks oma vara arvel. Seejuures tuleb arvestada, et kolmanda isiku vara, mille suhtes saab kohaldada konfiskeerimist, on ammendavalt määratletud KarS § 83 lg-s 3 (tahtliku süüteo toimepanemise vahend, aine või ese) § 831 lg-s 2 (tahtliku süüteoga saadud vara) ja § 832 lg-s 2 (eelduslikult kuriteoga saadud vara). Karistusseadustikus ette nähtud kolmanda isiku vara konfiskeerimise võimalus ei ole mõeldud asendama kuriteo toimepanija poolt kolmandale isikule üle antud seaduslikul teel omandatud vara tagasivõitmist pankroti- või täitemenetluses. (Vt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9; RKKKm 3-1-1-102-12, p-d 8, 10 ja 14 ning 3-1-1-115-12, p 7.1).
KarS § 831 lg 2 näeb ette kolmandalt isikult vara konfiskeerimise võimaluse vaid sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tahtliku süüteoga saadud vara puhul. Sellest tulenevalt peab ka kolmandalt isikult KarS § 831 lg 2 p-de 1 või 2 alusel konfiskeeritav vara alati pärinema konkreetsest kuriteost (RKKKm 3-1-1-102-12, p 12).
Kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks on seega võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Erandi sellest arusaamast moodustab vaid juhtum, mil kolmas isik ise annab nõusoleku kohtulahendi täitmiseks oma vara arvel. Seejuures tuleb arvestada, et kolmanda isiku vara, mille suhtes saab kohaldada konfiskeerimist, on ammendavalt määratletud KarS § 83 lg-s 3 (tahtliku süüteo toimepanemise vahend, aine või ese) § 831 lg-s 2 (tahtliku süüteoga saadud vara) ja § 832 lg-s 2 (eelduslikult kuriteoga saadud vara). Karistusseadustikus ette nähtud kolmanda isiku vara konfiskeerimise võimalus ei ole mõeldud asendama kuriteo toimepanija poolt kolmandale isikule üle antud seaduslikul teel omandatud vara tagasivõitmist pankroti- või täitemenetluses. (Vt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9; RKKKm 3-1-1-102-12, p-d 8, 10 ja 14 ning 3-1-1-115-12, p 7.1).
|
3-1-1-43-13
|
Riigikohus |
10.06.2013 |
|
See, et äriühingu juhatusel on seadusest ja lepingust tulenev õigus ning kohustus ühingut juhtida ja esindada, sh äriühingu nimel tema vara käsutada ja kohustusi võtta, ei anna juhatuse liikmele õigust ühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pöörata.
TsÜS § 37 lg 1 teise lause kohaselt vabaneb juhtorgani liige vastutusest üksnes juhul, kui pädeva organi otsus, mille alusel ta tegutses, on õiguspärane. Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste (sh TsÜS §-s 35 ette nähtud kohustuste) rikkumise eest.
Kohus peab otsustama konfiskeerimise küsimuse kohtuotsuse tegemisel (välja arvatud KrMS §-s 4031 sätestatud juhul) ilma edasilükkavate või äramuutvate tingimusteta. Konfiskeerimisotsustuse tingimusetust kinnitab seegi, et KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile. Seega ei ole riigil vaja teha pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist mingeid toiminguid selleks, et riik saaks konfiskeeritud esemete omanikuks (Vt RKTKo 3-2-1-26-13, p 11. Erandina ei toimu omandi üleminekut siis, kui konfiskeerimise objekt ei kuulu konfiskeerimise ajal konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 56).) Samuti ei saa kohus lükata konfiskeerimisotsustuse tegemist kohtuotsuse täitmise staadiumi. Kohus ei ole KrMS §-des 431-432 ette nähtud menetluses pädev konfiskeerima eset, mida kohtuotsuse tegemisel ei konfiskeeritud.
Asja, sh kinnistut, ei ole võimalik konfiskeerida mingi rahasumma ulatuses. Selline konfiskeerimisotsustus ei ole täidetav, sest asjadel puudub kindlaksmääratud ja püsiv hind, millest lähtudes oleks võimalik järeldada, milline osa teatud rahasumma ulatuses konfiskeeritud asjast konfiskeerimisel riigi omandisse läheb. Konfiskeerimise objektiks saab olla asi (selle omand) tervikuna või kaasomandi osa.
Kohtul puudub alus näha asja konfiskeerimisel ette, et konfiskeeritud ja seega riigi omandisse läinud asja müügist riigile laekunud raha tuleb mingis osas tagastada süüdismõistetule või konfiskeerimisotsustuse adressaadile.
Võõrandamise ajaks kinnistu osaks muutunud parendusi kui selliseid ega nendest tingitud kinnistu väärtuse võimalikku tõusu ei saa käsitada iseseisva varana, mis võiks olla KarS §-s 201 nimetatud kuriteo objektiks. Näiteks kui kinnistule rajatakse ehitis, muutub see TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluliseks osaks, mis TsÜS § 53 lg 2 kohaselt ei saa kuuluda kellelegi teisele peale kinnisasja omaniku. AÕS § 107 lg 3 sätestab, et kui vallasasi ühendatakse maatükiga sel viisil, et ta muutub maatüki oluliseks osaks, laieneb maatüki omand maatükiga ühendatud asjale. Mõistetavalt ei saa varana KarS § 201 mõttes käsitada ka selliseid kinnistu seisundis tehtud muudatusi, nagu näiteks amortiseerunud ehitiste või nende osade lammutamist, kinnistule teede rajamist vmt.
See, et äriühingu juhatusel on seadusest ja lepingust tulenev õigus ning kohustus ühingut juhtida ja esindada, sh äriühingu nimel tema vara käsutada ja kohustusi võtta, ei anna juhatuse liikmele õigust ühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pöörata.
Kohtuotsuse resolutiivosa (KrMS §-d 313-314) peab olema selgelt arusaadav ja täidetav. Eksitav on esitada resolutsioonis teavet, mis seaduse kohaselt peab sisalduma kohtuotsuse põhiosas või sissejuhatuses.
Kohtul puudub alus näha asja konfiskeerimisel ette, et konfiskeeritud ja seega riigi omandisse läinud asja müügist riigile laekunud raha tuleb mingis osas tagastada süüdismõistetule või konfiskeerimisotsustuse adressaadile.
Kohtuotsuse resolutiivosa (KrMS §-d 313-314) peab olema selgelt arusaadav ja täidetav. Eksitav on esitada resolutsioonis teavet, mis seaduse kohaselt peab sisalduma kohtuotsuse põhiosas või sissejuhatuses.
Kohus peab otsustama konfiskeerimise küsimuse kohtuotsuse tegemisel (välja arvatud KrMS §-s 4031 sätestatud juhul) ilma edasilükkavate või äramuutvate tingimusteta. Konfiskeerimisotsustuse tingimusetust kinnitab seegi, et KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile. Seega ei ole riigil vaja teha pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist mingeid toiminguid selleks, et riik saaks konfiskeeritud esemete omanikuks (Vt RKTKo 3-2-1-26-13, p 11. Erandina ei toimu omandi üleminekut siis, kui konfiskeerimise objekt ei kuulu konfiskeerimise ajal konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 56).) Samuti ei saa kohus lükata konfiskeerimisotsustuse tegemist kohtuotsuse täitmise staadiumi. Kohus ei ole KrMS §-des 431-432 ette nähtud menetluses pädev konfiskeerima eset, mida kohtuotsuse tegemisel ei konfiskeeritud.
Asja, sh kinnistut, ei ole võimalik konfiskeerida mingi rahasumma ulatuses. Selline konfiskeerimisotsustus ei ole täidetav, sest asjadel puudub kindlaksmääratud ja püsiv hind, millest lähtudes oleks võimalik järeldada, milline osa teatud rahasumma ulatuses konfiskeeritud asjast konfiskeerimisel riigi omandisse läheb. Konfiskeerimise objektiks saab olla asi (selle omand) tervikuna või kaasomandi osa.
Kuna isik valitud esindajale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi hüvitamist ringkonnakohtult ei taotletud, ei saa seda enam teha ka kassatsioonimenetluses (vt ka RKKKo 3-1-1-44-12, p 10).
Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või asja arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku (TMS) § 77 või § 49 lg 1 alusel. Seega pole kohtul selleks, et asju saaks täitemenetluses müüa, vaja neid eelnevalt arestist vabastada.
Kohtutäitur otsustab selle üle, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, kaaludes seejuures sissenõudja ja võlgniku huve (vt ka RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1-9.2). Samas sätestab TMS § 77 lg 1, et kohtutäitur vabastab sissenõudja taotlusel ja võlgniku nõusolekul asja arestist, isegi kui muu arestitud vara ei ole küllaldane täitedokumendi täitmiseks.
KrMS § 142 lg 1 kohaselt on võimalik isiku vara kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Tsiviilhagi tagamiseks ei saa arestida vara, mis ei kuulu sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle vastu esitatud või esitatava tsiviilhagi tagamiseks vara arestimine toimub. Eeltoodud järeldus põhineb tõsiasjal, et kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult tsiviilhagi katteks välja teatud vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel, kui selle teise isiku vastu ei ole samal või erineval materiaalõiguslikul alusel nõuet esitatud ja seda kohtu poolt rahuldatud. Erandiks on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel. (Vt nt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9 ja RKKKm 3-1-1-102-12, p 8.)
Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt faktilisi asjaolusid tuvastada. Seetõttu jätab kolleegium tähelepanuta poolte sellised väited, mis ei põhine mitte kohtute tuvastatud faktidel, vaid poolte käsitlusel sündmuste käigust.
KrMS § 37 lg 2 ja § 38 lg 1 p 2 ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. See tähendab ka seda, et kui seadus (näiteks TÜS § 58 lg 4 koostoimes § 39 p-ga 8) piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. Juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõigus ei saa kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitades olla ulatuslikum kui samasuguse hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Kohtupraktika kohaselt saab kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks olla üksnes nõue, mida TsMS § 1 kohaselt on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (vt nt RKKKo 3-1-1-73-09, p 9). Põhjused, miks seadusandja on juhatuse liikme esindusõigust teatud õigusvaidluste pidamisel piiranud, ei olene sellest, kas see vaidlus lahendatakse tsiviil- või kriminaalmenetluse raames.
Asjaolu, et kinnistu parendamiseks kasutatakse kuriteoga saadud vara, ei muuda kinnistut ennast kuriteoga saadud varaks, mida oleks võimalik KarS § 831 lg-te 1 või 2 alusel konfiskeerida. Küll on põhimõtteliselt võimalik, et olukorras, kus kuriteo toimepanija kasutab kuriteoga saadud vara oma legaalselt omandatud kinnistu parendamiseks, mõistetakse kinnistu parendamiseks kasutatud kriminaaltulu temalt KarS § 84 alusel välja, jättes vajadusel mingi talle kuuluva eseme - nt selle sama kinnistu - konfiskeerimise asendamise nõude tagamiseks aresti alla. Juhul kui kriminaaltulu arvel parendatud kinnistu kuulub kolmandale isikule, on teatud tingimustel võimalik kinnistu parendamiseks kasutatud kriminaaltulu ka sellelt kolmandalt isikult KarS § 84 alusel välja mõista ja vajadusel kinnistu nõude tagamiseks arestida. Eeskätt tuleb selline võimalus kõne alla siis, kui kolmas isik omandas kriminaaltulu arvel parendatud kinnistu täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt (KarS § 831 lg 2 p 1) või kui ta teadis, et kinnistu võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks või et talle juba kuuluvale kinnistule tehakse kriminaaltulu arvel parendusi konfiskeerimise vältimiseks (KarS § 831 lg 2 p 2).
|
3-1-1-49-13
|
Riigikohus |
10.05.2013 |
|
Kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega KrMS § 142 alusel arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku kinnisasi, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Seega tuleb kohtul KrMS § 142 alusel kinnistu arestimist otsustades lähtuda AÕS § 56 lg-st 1, mille kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt (prokuratuuri kaudu) nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. Arvestades vara arestimise määruse tegemise ja vaidlustamise korda ning tähtaegu kriminaalmenetluses, ei saa selles menetluses isikule tagada tõhusat võimalust tõendada, et arestitud kinnistu kuulub erinevalt kinnistusraamatu kandes märgitust abikaasade ühisvarasse. Osutatud küsimus on vajaduse korral võimalik lahendada tsiviilkohtumenetluses, sarnaselt sellele, kuidas tuvastatakse MKS § 1361 lg-s 1 nimetatud määruse objektiks oleva kinnisasja kuulumine abikaasade ühisvara hulka (vt RKÜKm 3-3-1-15-12, p -d 30-33, 35, 37-43).
Kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega KrMS § 142 alusel arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku kinnisasi, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Seega tuleb kohtul KrMS § 142 alusel kinnistu arestimist otsustades lähtuda AÕS § 56 lg-st 1, mille kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt (prokuratuuri kaudu) nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. Arvestades vara arestimise määruse tegemise ja vaidlustamise korda ning tähtaegu kriminaalmenetluses, ei saa selles menetluses isikule tagada tõhusat võimalust tõendada, et arestitud kinnistu kuulub erinevalt kinnistusraamatu kandes märgitust abikaasade ühisvarasse. Osutatud küsimus on vajaduse korral võimalik lahendada tsiviilkohtumenetluses, sarnaselt sellele, kuidas tuvastatakse MKS § 1361 lg-s 1 nimetatud määruse objektiks oleva kinnisasja kuulumine abikaasade ühisvara hulka (vt RKÜKm 3-3-1-15-12, p -d 30-33, 35, 37-43).
KrMS § 142 alusel on võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Seejuures tuleb arvestada, et enne arestiga tagatava varalise kohustuse lõplikku kindlaksmääramist (nt konfiskeerimisotsustuse jõustumist) saab prokuratuur taotleda KrMS § 142 alusel kinnisasja käsutamise keelamist vaid kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul, kelle vastu arestiga tagatav kohustus on suunatud. See tähendab, et kinnistusraamatusse kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes sellel abikaasal, kelle suhtes arestimisotsustus tehakse. (Vt RKÜKm 3-3-1-15-12, p 46 ja RKÜKo 3-3-1-82-12-, p 49 ja RKÜKo 3-3-1-82-12, p-d 53 ja 56). Ka siis, kui arestitava kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid kavandatava arestimisotsustuse adressaat üksinda, on prokuratuuril üldjuhul otstarbekas taotleda keelumärke seadmist kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse sõnaselgelt üksnes arestimisotsustuse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul.
Hagi abikaasade ühisvara jagamiseks saab riik sissenõudja ja võlausaldajana TMS § 14 lg-st 2 ning PKS § 33 lg 3 teisest lausest tulenevalt esitada alles pärast seda, kui tema nõue ühe abikaasa vastu on lõplikult kindlaks määratud (nt konfiskeerimisotsustus jõustunud).
|
3-1-1-62-13
|
Riigikohus |
10.06.2013 |
|
Erisused rahapesu objektiks oleva vara arestimisel KrMS § 142 lg 1 alusel kohalduvad üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. Seejuures ei peeta silmas mitte rahapesust ja selle objektiks olevast varast tegelikku kasusaajat RahaPTS § 8 mõistes. Rahapesu objektiks oleva vara omanikuna tuleb kindlasti käsitada rahapesus kahtlustatavat, kelle arvelduskontol paikneva summa osas on olemas rahapesu põhjendatud kahtlus ja kellele kuulub nõue panga (kontopidaja) vastu kontol märgitud ulatuses. Selline nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, s.o konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu (VÕS § 709 lg 1) poolele (käsundiandjale), kelle korralduste alusel on kontopidaja õigustatud ja kohustatud kontol oleva rahaga toiminguid tegema. Nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Arvelduslepingust tulenev varaline nõue kontopidaja vastu kuulub vaid kontoomanikule kui selle konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu poolele (RKKKo 3-1-1-89-11, p 19.1).
Isikut tuleb käsitada kahtlustatavana näiteks ka siis, kui on esitatud tema vara arestimise taotlus, milles on sedastatud kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginev põhjendatud kahtlus, et isik on toime pannud kuriteo. Selline taotlus vastab kolleegiumi hinnangul menetlustoimingule allutamise mõistele KrMS § 33 lg 1 tähenduses. Vara arestimise taotlus on suunatud sellele, et isiku suhtes võetaks vastu teda tema vara kaudu vahetult puudutav menetluslik otsustus (RKKKm 3-1-1-2-13, p 5.3).
KrMS § 401 lg 1 mõtte kohaselt tuleb kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse KrMS § 142 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada (vt ka RKÜKo 3-1-2-3-12, p 58, RKKKo 3-1-1-89-11, p 19.3 ja 3-1-1-53-12, p 13). Lähtuvalt KrMS § 401 lg 1 mõttest ja PS § 32 lg-test 1 ja 2 taandub menetleja kaalutlusõigus nullini, kui menetlustoiminguga oluliselt piiratakse kolmanda isiku põhiõigusi. Sellisel juhul tuleb kolmas isik vahetult või esindaja kaudu viivitamatult menetlusse kaasata.
Erisused rahapesu objektiks oleva vara arestimisel KrMS § 142 lg 1 alusel kohalduvad üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. Seejuures ei peeta silmas mitte rahapesust ja selle objektiks olevast varast tegelikku kasusaajat RahaPTS § 8 mõistes. Rahapesu objektiks oleva vara omanikuna tuleb kindlasti käsitada rahapesus kahtlustatavat, kelle arvelduskontol paikneva summa osas on olemas rahapesu põhjendatud kahtlus ja kellele kuulub nõue panga (kontopidaja) vastu kontol märgitud ulatuses. Selline nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, s.o konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu (VÕS § 709 lg 1) poolele (käsundiandjale), kelle korralduste alusel on kontopidaja õigustatud ja kohustatud kontol oleva rahaga toiminguid tegema. Nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Arvelduslepingust tulenev varaline nõue kontopidaja vastu kuulub vaid kontoomanikule kui selle konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu poolele (RKKKo 3-1-1-89-11, p 19.1).
KrMS § 401 lg 1 mõtte kohaselt tuleb kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse KrMS § 142 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada (vt ka RKÜKo 3-1-2-3-12, p 58, RKKKo 3-1-1-89-11, p 19.3 ja 3-1-1-53-12, p 13). Lähtuvalt KrMS § 401 lg 1 mõttest ja PS § 32 lg-test 1 ja 2 taandub menetleja kaalutlusõigus nullini, kui menetlustoiminguga oluliselt piiratakse kolmanda isiku põhiõigusi. Sellisel juhul tuleb kolmas isik vahetult või esindaja kaudu viivitamatult menetlusse kaasata.
|
3-1-1-78-13
|
Riigikohus |
11.10.2013 |
|
Omandiõigust intensiivselt riivav mootorsõiduki konfiskeerimine on põhjendatud vaid juhul, kui on alust arvata, et sõidukit purjuspäi juhtinud inimene paneb sarnaseid rikkumisi toime ka tulevikus (vt RKKKo 3-1-1-37-07, p 23). Seega peab kohus analoogselt vahistamisele (selle kohta vt nt RKKKm 3-1-1-108-09, p 9) esitama tulevikuprognoosi joobeseisundis autot juhtinud inimese edasise käitumise kohta.
Otsustades vara arestimist konfiskeerimise tagamiseks on tarvis võtta seisukoht selle kohta, kas menetluse esemeks olev vara võib olla konfiskeerimise objekt (vt nt RKKKm 3-1-1-102-12, p 9 ja 3-1-1-118-12, p 12-13).
|
3-1-1-79-13
|
Riigikohus |
31.03.2014 |
|
Riigikohtu praktikas on vara arestimise kontekstis korduvalt märgitud, et isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. (vt näiteks RKKKo 3-1-1-118-12, p 12.1). ). Kõigis neis lahendeis on peetud vajalikuks osutada ka ainsale erandile, mille kohaselt saab tsiviilhagi, konfiskeerimisnõude või rahalise karistuse adressaadiks mitteoleva isiku (nt kolmanda isiku) vara arestida vaid selle isiku enese nõusolekul. Kõnealust seisukohta on Riigikohus väljendanud eeskätt kolmanda isiku varaliste huvide kaitsmise eesmärgil. Kolmanda isiku vara arestimine on lubatav vaid tema enda vastu suunatud konfiskeerimisnõude tagamiseks KarS § 83 lg-s 3, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 kirjeldatud erandlikel tingimustel – kõigi loetletud sätete esimene lause algab sõnaga „erandina“. Seega nõuab kolmanda isiku vara arestimine mitmesuguste täiendavate asjaolude tuvastamist. Tulenevalt ülalmärgitust on õiguspraktikas aktuaalne küsimus sellest, kuidas saab enda õigusi kaitsta see kolmas isik, kellele kuuluv vara on arestitud kahtlustatava varana. Kolleegimi hinnangul ei ole vara arestimise menetlus omandivaidluste lahendamiseks sobiv. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta ja see ei puuduta isikut, kes ei ole arestimismääruse adressaat. (Vt ka RKÜKm 3-1-1-15-12, RKKKm 3-1-1-49-13 ja RKÜKm 3-1-2-3-12).
Nii nagu mistahes menetlustoiming peab lähtuma seotusest menetletava kuriteoga, nii on ka vara arestimise esmane tingimus selle vara seotuse hindamine menetletava kuriteo ja menetlusaluse kahtlustatavaga (RKKKm 3-1-1-1-09 ja 3-1-1-1-12). Kuid Riigikohtu kõnealusest kahest lahendist ei tulene, et olles tuvastanud vastava vara seotuse menetletava kuriteoga ja kahtlustatavaga, ei ole vara omandiõigusel selle vara arestimiseks mingit tähendust. Vastupidi – pärast eelnevalt tsiteeritud lõiku on kohtuasjas nr 3-1-1-1-09 tehtud määruse p-s 9.2 märgitud, et ka Euroopa arestimismääruse alusel saab arestida või hoiule võtta samuti kolmandale isikule kuuluva vara, kui arestimismääruses on näidatud, kuidas on kolmanda isiku vara kriminaalmenetlusega seotud ja kuidas tagatakse tema õiguste kaitse taotlevas riigis.
Eraõiguslik lähtereegel vallasasja omandiõiguse otsustamiseks – AÕS § 90 lg 1 sätestab, et vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Liiklusseaduse alusel vastuvõetud Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise korra § 2 p-s 4 märgitu kohaselt on registrijärgne omanik isik, kes on registrisse kantud sõiduki omanikuna. Sõiduki registrijärgne ja tegelik omanik ei pruugi siiski olla üheselt kattuvad mõisted. Kolleegiumi arvates on aga igati aktsepteeritav, kui arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel kriminaalmenetluses käsitatakse üldjuhul arestitava sõiduki omanikuna eelduslikult (presumptiivselt) just nimelt sõiduki registrijärgset omanikku. Kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimisel arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel üldine eelduslik lähtumine liiklusregistri kandest ei tähenda mõistetavalt seda, et menetlejail ei tuleks vara arestimise menetluse piiratud ajalistes ja pädevuslikes tingimustes võimalikult põhjalikult vaagida kõnealust presumptsiooni kummutavaid andmeid, mis viitavad sõiduki väidetavalt tegelikule, liiklusregistri järgse kandest erinevale omanikule.
|
3-1-1-83-13
|
Riigikohus |
18.10.2013 |
|
Vara arestimise menetluses tuleb kohtul vältimatult tuvastada kuriteokahtluse olemasolu ka siis, kui sama isiku suhtes on juba varasemalt kohaldatud tõkendit. Seejuures ei ole vara arestimise määruse tegemisel välistatud viitamine varasemalt vahistamisel tuvastatud kuriteokahtluse aluseks olevatele asjaoludele ja neid kinnitavatele tõenditele, kui eeluurimiskohtunik veendub, et nimetatud asjaolud pole muutunud.
Kuriteokahtluse sisu nagu ka vara arestimise alused peavad olema kirjeldatud juba prokuratuuri poolt esitatud vara arestimise taotluses. Vara arestimise otsustus ei saa tugineda kuriteokahtlusele ega kuritegudega põhjustatud kahjule, mille sisu ja olemust ei ole vara arestimise taotluses avatud.
Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Ei ole välistatud, et kuriteokahtluse põhjendatust hinnates tuginetakse muuhulgas ka KrMS § 63 lg 2 mõttes vabatõendina käsitletavale teabele. Samuti on kohtupraktikas kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel aktsepteeritavaks peetud täiendavat tuginemist ka üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Kohus ei pea siiski kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades (vt ka RKKKm 3-1-1-105-11, p 12.1 ja 3-1-1-1-12, p 9).
Kriminaaltoimiku materjal ehk tõendid peavad olema lisatud juba prokuratuuri poolt esitatud vara arestimise taotlusele ja kohtule peab olema tagatud võimalus tutvuda kriminaaltoimikuga. Kriminaaltoimiku materjaliga tutvumise ja selle hindamise tulemusena tehtav vara arestimise määrus peab võimaldama isiku suhtes kohaldatava meetme kontrolli, sisaldades piisavaid põhjendusi kuriteokahtluse kohta. Kohus ei pea ka vara arestimise menetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse või vara arestimise aluste kohta selliseid tõendeid, mida taotlusele lisatud ei ole (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17). Ringkonnakohtul on kohtueelses menetluses küll võimalik enda algatusel tutvuda kriminaaltoimikuga, kuid seda eeskätt kuriteokahtluse või vara arestimise aluste esinemisel tekkinud kahtluste kõrvaldamiseks kahtlustatava õiguste tagamise eesmärgil, mitte prokuratuuri ülesannete täitmiseks kuriteokahtluse põhistamisel.
Kuigi vara arestimise menetluses ei saa kohus otsustada lõplikult konfiskeerimise või tsiviilhagi tagamiseks arestitava vara kuuluvust, peab kohus siiski andma vähemalt esialgse hinnangu vara kuuluvuse kohta, mis vastaks KrMS §-s 142 sätestatud vara arestimise tingimustele. Selle tegemata jätmist tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kuigi vara arestimise menetluses ei saa kohus otsustada lõplikult konfiskeerimise või tsiviilhagi tagamiseks arestitava vara kuuluvust, peab kohus siiski andma vähemalt esialgse hinnangu vara kuuluvuse kohta, mis vastaks KrMS §-s 142 sätestatud vara arestimise tingimustele. Selle tegemata jätmist tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
|
3-1-1-93-13
|
Riigikohus |
31.10.2013 |
|
KrMS § 384 lg 1 kohaselt on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema subjektiivseid õigusi või seaduslikke huve. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus on KrMS § 344 lg-s 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Seega saab isikul olla määruskaebeõigus üksnes juhul, kui vaidlustatava kohtumäärusega otsustataks siduvalt tema õiguste üle.
Kui isik ei ole selles asjas kohtumenetluse pool ega menetlusväline isik, kelle õigusi või seaduslikke huve oleks maakohtu määrusega piiratud, pidi ka ringkonnakohus jätma tema esindaja määruskaebuse läbi vaatamata. Kuna aga ringkonnakohtu otsustust isiku esindaja määruskaebus sisuliselt läbi vaadata ei ole vaidlustatud, puudub kolleegiumil menetluslik alus ringkonnakohtu määruse tühistamiseks (vt ka RKKKm 3-1-1-49-13, p 11).
Kui isik ei ole selles asjas kohtumenetluse pool ega menetlusväline isik, kelle õigusi või seaduslikke huve oleks maakohtu määrusega piiratud, pidi ka ringkonnakohus jätma tema esindaja määruskaebuse läbi vaatamata. Kuna aga ringkonnakohtu otsustust isiku esindaja määruskaebus sisuliselt läbi vaadata ei ole vaidlustatud, puudub kolleegiumil menetluslik alus ringkonnakohtu määruse tühistamiseks (vt ka RKKKm 3-1-1-49-13, p 11).
KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus kehtib üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta ja see ei puuduta isikut, kes ise arestimismääruse adressaat ei ole. Seega säilib viimatinimetatud isikul võimalus kaitsta oma väidetavat omandiõigust arestimise vastu üldises korras. Juhtudel, mil kohtumenetluses on hagi tagamise korras ekslikult koormatud sellise kolmanda isiku õigusi, kes ei ole olnud menetlusosaline, on võimalik tugineda TMS §-le 222 (vt nt RKTKm 3-2-1-94-11, p 16 ja 3-2-1-127-06, p 8). Sarnaselt kohaldub TMS § 222 ka siis, kui kriminaalmenetluses on KrMS § 142 alusel ekslikult arestitud mingi ese - sh vallasasi -, mis kuulub isikule, kes ise arestimismääruse adressaat ei ole. See tähendab, et arestimismäärus ei võta selle adressaadina nimetamata isikult võimalust nõuda TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. TMS § 222 lg 1 järgi võib kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub.
|