3-2-1-123-96
|
Riigikohus |
07.11.1996 |
|
Pärija on pärandi vastu võtnud, kui ta esitab kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast (pärandaja surmapäevast) notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Vastuvõetud pärand loetakse pärijale kuuluvaks pärandi avanemise ajast. Pärimisõiguse tunnistuse puudumine ei takista vaidluse lahendamist kohtus, kui kohtule esitatakse dokumendid pärandajale kuulunud vara kohta.
Pärandvara maksumus määratakse vaidluse lahendamise ajal kehtivates hindades - seega tuleb lähtuda konkreetse korteri turuhinnast ( ES § 14 lg 2 ja AÕS § 29).
Kohus peab aru saama, mida hageja taotleb, andma seejärel pooltevahelistele suhetele juriidilise kvalifikatsiooni ja vastavatele seadustele viidates vaidluse lahendama.
Ühistu liikme pärijal oli ühistu liikmeks astumise eesõigus või korteri maksumuse tagasinõude õigus.
|
| 3-2-3-32-96
|
Riigikohus |
28.11.1996 |
|
Vara omandiõiguse ülevõtmine ei ole juriidiline fakt TsKS § 255 tähenduses. Pärandvara kasutama asumist reguleerivad pärimisõiguse normid, millede alusel õiguslik vaidlus lahendatakse hagimenetluses.
|
| 3-2-1-71-01
|
Riigikohus |
08.05.2001 |
|
Kui apellatsioonikohus leidis, et hagiavaldus juriidilise fakti tuvastamiseks kuulub kohtu pädevusse, siis ei olnud õige keelduda avalduse vastuvõtmisest TsMS § 149 lg 2 p 1 alusel.
Nõude puudumine hagiavalduses ei ole TsMS § 149 lg 2 p 1 järgi avalduse vastuvõtmisest keeldumise alus. Kui hagiavalduses ei ole selgelt väljendatud nõuet, siis tulenevalt TsMS § 147 lg 1 p-st 4 kohaldab kohus TsMS § 149 lg-s 4 sätestatut.
Hageja taotleb TsK § 551 alusel pärandi vastuvõtmise tuvastamist kuna kostja ei tunnista hagejat pärandi vastuvõtjana. Sellega on hageja hagiavalduses nõude esitanud. Pärimisest tekkinud õigussuhe on tsiviilõigussuhe, millest tekkinud vaidluste läbivaatamine kuulub kohtu pädevusse. Arvestades eeltoodut puudub alus hagiavalduse vastuvõtmisest keeldumiseks. Seadusest ei tulene ka nõue, et hageja peab pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamise hagis taotlema omandiõiguse tunnustamist pärandvarale või pärandavara jagamist.
|
| 3-2-1-12-03
|
Riigikohus |
21.02.2003 |
|
PärS § 1401 lõike 2 järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on.
Vaidluse lahendamisel pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks tulenevalt PärS §-st 1401 on ringkonnakohus jätnud hinnangu andamata riigi poolt PärS §-de 168 ja 18 väidetavale rikkumisele ning analüüsimata hageja esitatud tõendid. Riik saaks olla seadusjärgne pärija ainult siis, kui ükski pärija ei oleks pärandit vastu võtnud.
ENSV ÜN Presiidiumi 30.09.1964 seadluse järgi kohaldati Eesti NSV Tsiviilkoodeksi §-e 531-565 ka enne Eesti NSV Tsiviilkoodeksi kehtestamist avanenud päranditele, mis ei ole ühegi pärija poolt vastu võetud ega ka pärimisõiguse järgi riigi omandusse üle läinud enne 01.01.1965. NSVL Ülemkohtu pleenumi 01.07.1966 määruse kohaselt käsitleti pärandvara osa faktilisele valdamisele asumist kui kogu pärandi vastuvõtmist, millest see ka ei koosneks ja kus see ka ei asuks.
PärS § 168 järgi on pärimisseaduse § 18 kohaldamise eelduseks, et pärandajal ei ole seadus- ega testamendijärgseid pärijaid või ükski pärija pole pärandit vastu võtnud. Ringkonnakohus on jätnud hinnangu andamata riigi poolt PärS §-de 168 ja 18 väidetavale rikkumisele ning analüüsimata hageja esitatud tõendid.
Kuna kostja esitas asja kohta vastuväite vahetult enne asja arutamise lõpetamist, siis tuli kohtul kogu kujunenud olukorda arvestades anda hagejale võimalus selle väite ümberlükkamiseks, et tagada TsMS § 171 lg 1 kohaselt asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimalus.
Kohus rikkus TsMS § 21 lg 4, mille kohaselt pärast kohtuniku vastu taanduse esitamist ja enne selle lahendamist võib kohtunik teha asjas üksnes edasilükkamatuid toiminguid, millel ei ole asja lahendi suhtes määravat tähtsust. Poole esindaja volituste tühistamine ei ole edasilükkamatu toiming.
ENSV ÜN Presiidiumi 30.09.1964 seadluse järgi kohaldati Eesti NSV Tsiviilkoodeksi §-e 531-565 ka enne Eesti NSV Tsiviilkoodeksi kehtestamist avanenud päranditele, mis ei ole ühegi pärija poolt vastu võetud ega ka pärimisõiguse järgi riigi omandusse üle läinud enne 01.01.1965. NSVL Ülemkohtu pleenumi 01.07.1966 määruse kohaselt käsitleti pärandvara osa faktilisele valdamisele asumist kui kogu pärandi vastuvõtmist, millest see ka ei koosneks ja kus see ka ei asuks.
|
| 3-2-1-141-03
|
Riigikohus |
08.12.2003 |
|
PärS § 118 ei anna aluseid pärandi vastuvõtmiseks. Pärandi vastuvõtmise kord on sätestatud PärS §-s 117.
PärS § 117 lg 3 eesmärk on anda võimalus pärida pärandvara või selle osa valdamisele, kasutamisele või käsutamisele asumisega nii pärandajaga koos elanud pärijatele kui ka nendele pärijatele, kes pärandi avanemise hetkel pärandajaga koos ei elanud ega esitanud pärandi vastuvõtmiseks kirjalikku avaldust. Seega võib pärija võtta pärandi vastu ka siis kui asub pärandvara või selle osa valdama näiteks sel viisil, et pärandajaga koos elanud pärija annab talle üle pärandisse kuuluva vara.
|
| 3-2-1-121-05
|
Riigikohus |
08.02.2006 |
|
Kui ei ole tuvastatud testamendis antud pärandi jaotust mõttelistes osades pärijate vahel ning reaalosades pärimine ei ole võimalik, tuleb kaaluda PärS § 27 lg 4 ja § 38 lg 1 kohaldamist, mis annab aluse lugeda testamendis antud korraldused konkreetsete reaalosade suhtes olematuks ja lugeda testamendis nimetatud pärijate pärandiosad võrdseks.
Kinnisasja kasutuskorda määrava kohtulahendi resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema üheselt arusaadav ja reaalselt täidetav ka muu otsuse tekstita, vajadusel tuleb viidata konkreetsele plaanile või kaardile, millest lähtudes kasutuskord määratakse.
AÕS § 72 lg 5 annab kaasomanikele õiguse nõuda kohtult kaasomandis oleva asja kasutuskorra reguleerimist, kui kasutuskorras ei ole saavutatud kokkulepet või võetud vastu enamuse otsust AÕS § 72 lg 1 järgi. Seda on neil õigus teha ka siis, kui kaasomandi mõtteliste osade jaotust muudetakse.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-90-03.
Kinnisasja kaasomandi vaidluses saab lähtuda testamendis tehtud korraldustest maa ja elamu suhtes.
Juhul, kui isik pole esitanud kassatsioonkaebust, kuid on nõustunud kaaskostjate väidetega ja on sarnaselt nendega üheks kinnisasja kaasomanikuks, saab isikut lugeda TsMS § 680 lg 2 kolmanda lause järgi Riigikohtu menetluses kassaatoriks.
Kuna kolmandale isikule ei saa panna kohtuotsusega kohustusi, siis tuleb isikud, kelle suhtes soovitakse määrata kaasomandi kasutuskorda, kaasata menetlusse kostjatena.
Ainuüksi hagita asja lahendamine hagimenetluses ei saa üldjuhul olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-90-04 ja lahend nr 3-2-1-75-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-17-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-12-03.
Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse vastuvõtmisega ei kaota isik õigust tugineda testamendijärgsele pärimisele. PärS § 115 lg-s 2 sätestatud pöördumatuse põhimõttest tuleneb ainult see, et kord pärandi vastu võtnud isik ei saa sellest enam loobuda.
Üldjuhul saab haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet vaidlustada üksnes siis, kui eelnevalt on vaidlustatud ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud kande aluseks olev haldusakt. Erandina on võimalik kinnistusraamatu kannet vaidlustada eelnevalt haldusakti vaidlustamata juhul, kui sisuliselt vaidlustatakse haldusakti andmise aluseks olevaid eraõiguslikke asjaolusid või suhteid. Selliseks juhtumiks on ka maa tagastamise nõudeõiguse pärimine enne maa tagastamist. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-37-02 ja lahend nr 3-2-1-26-03 ja lahend nr 3-2-1-51-03.
|
| 3-2-1-130-05
|
Riigikohus |
01.12.2005 |
|
Üldiselt ei ole nõudeõiguse pärimine võimalik nõude objektiks oleva asja valdama või valitsema asumisega. See saab toimuda üksnes pärandi vastuvõtmise avalduse esitamisega notarile. Kuid mõnel juhul on nõudeõigust võimalik pärida ka TsK § 551 lg-s 2 sätestatud viisil. Selle järgi võib pärija pärandi vastu võtta, asudes valitsema või valdama mõnd pärandvarasse kuuluvat asja ja et pärijal on olemas tahe pärandvara vastu võtta. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendit 3-2-1-141-03
|
| 3-2-1-39-06
|
Riigikohus |
24.05.2006 |
|
TsK § 551 lg-s 2 sätestatu järgi võib pärija pärandi vastu võtta, asudes valitsema või valdama mõnd pärandvarasse kuuluvat asja, ja et pärijal on olemas tahe pärandvara vastu võtta. Pärandvara valitsemine võib elamu puhul seisneda ka selles elamises ja elamu hoolduse korraldamises.
TsK § 556 lg 2 välistas seadusjärgse pärija pärandiosa juurdekasvu, kui kogu pärandvara pärandati testamendijärgsetele pärijatele, aga üks pärija oma osa vastu ei võta. Sellest sättest tulenevalt läheb väljalangenud pärijale kuulunud pärandiosa teistele testamendijärgsetele pärijatele ja jagatakse nende vahel võrdsetes osades.
Kohus on hageja poolt nõutava pärandiosa suuruse küsimuses seotud hageja nõudega.
|
| 2-19-10779/73
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.02.2022 |
|
Pärija staatus ei ole samastatav ühe pärandvara hulka kuuluva kinnisasja omandiõigusega. Kaaspärija positsioon kujutab endast õiguste ja kohustuste kogumit: pärandvara omandiõigus ühiselt teiste pärijatega (PärS § 147), õigus nõuda kaaspärijale langevat osa pärandvarast ning vastutus pärandil lasuvate kohustuste eest võrdeliselt pärandiosaga (PärS § 148 lg 2, § 151), õigus nõuda pärandvara jagamist (PärS § 152), teise kaaspärija poolt ühisusest osa müümisel ostueesõigus (PärS § 149) (vt RKTKm nr 3-2-1-104-15, p 13). Eelnevast tuleneb, et kui kostja oleks omandanud kinnisasja kinnistusraamatu kande igamisega, kuid hagi oleks rahuldatud ja tuvastatud, et hageja on pärandaja pärija ½ suuruses osas, ei oleks hagejal küll olnud võimalik enam kinnisasja omandit saada, kuid see ei oleks välistanud tema võimalust nõuda pärandvara jagamist ning hüvitist poole pärandvara väärtuse ulatuses. (p 20)
Kinnisasja omandamine kinnistusraamatu kande igamise teel AÕS § 123 mõttes eeldab, et täidetud on järgmised tingimused:
· isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta,
· ta on vallanud kinnisasja nagu omanik katkematult vähemalt kümme aastat ning
· ta on selle kümne aasta jooksul vallanud kinnisasja heauskselt.
Kinnisasja omandamisel kinnistusraamatu kande igamisega kohaldatakse AÕS § 123 lg 2 järgi igamise tähtaja arvutamisele vallasasja igamise sätteid. See tähendab muu hulgas, et igamine on välistatud valdaja pahausksuse korral. AÕS § 111 lg 2 kohaselt on valdaja pahauskne, kui ta valduse saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. (p 12)
Isikut saab AÕS § 123 tähenduses pidada õigusliku aluseta kinnistusraamatusse kantuks ka juhul, kui ta kajastub kinnistusraamatus ainuomanikuna, kuid on tegelikult kinnisasja üks ühistest omanikest. Kaaspärijad on kehtiva pärimisseaduse §-de 147 ja 184 kohaselt pärandvara hulka kuuluva kinnisasja ühisomanikud. (p 13)
Kinnisasja valdajat saab pidada pahauskseks, kui ta teadis või pidi teadma, et ta on kantud kinnistusraamatusse ainuomanikuna õigusliku aluseta. Pärimise korral saab kinnistusraamatu kanne olla õigusliku aluseta muu hulgas siis, kui pärijaid on mitu, kuid kinnistusraamatusse on kantud vaid üks neist. Kinnistusraamatusse kantud pärija on heauskne valdaja juhul, kui ta ei tea ega pea teadma teiste pärijate olemasolust. Pärija on AÕS § 111 lg 2 mõttes pahauskne valdaja, kui ta teadis või pidi teadma, et ta ei saanud asja enda ainuomandisse, sest pärijaid on mitu, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. (p 16)
|
Facebook
Twitter