2-18-18277/79
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.03.2021 |
|
Pärimine toimub üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Pärand hõlmab PärS § 2 ja § 130 lg 1 kohaselt pärandaja vara ehk tema õigusi ja kohustusi, välja arvatud neid, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga ega saa pärijatele üle minna. Pärandi avanemisel läheb pärand PärS § 4 lg 1 ja § 130 lg 1 kohaselt pärijale või pärijatele üle tervikuna. Kuna pärija on pärandaja üldõigusjärglane, astub pärija pärandaja asemele kõigisse tema õigussuhetesse, sh lepingutesse või kohtumenetlustesse, mis üldõigusjärglust võimaldavad. Pärijad saavad pärandaja üldõigusjärglasteks tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. (p 15.3)
Üldõigusjärglastena pärivad pärijad kõik, mis kuulub õiguslikult pärandvara hulka, sõltumata näiteks sellest, kas konkreetset eset on testamendis nimetatud, kas asi on pärandaja surma ajal tema valduses või kas eseme pärandvara hulka kuulumine on üldse pärijatele teada. Küll peavad pärijad PärS § 133 järgi täitma testamendi või pärimislepinguga ettenähtud korraldused, annakud, sihtkäsundid, sihtmäärangud, sundosa nõuded ja muud kohustused. (p 15.5)
Annakusaaja ei ole pärandaja üldõigusjärglane. (p 16.7)
Selleks, et teada, kellel on õigus saada endale pärandvara hulka kuuluvad esemed, tuleb välja selgitada pärimise alus. (p 16)
Pärimise alus ehk viimne tahe või seadusjärgse pärimise reeglid määravad, kui suured on pärandiosad, kui pärijaid on mitu. Pärimise alusest ei sõltu aga see, mille alusel pärandvara hulka kuuluvad esemed ja kohustused pärijatele üle lähevad. Pärand läheb seaduse jõul tervikuna pärijatele üle üldõigusjärgluse põhimõttest lähtudes, sõltumata sellest, kas pärijad tuleb välja selgitada pärimislepingu, testamendi või seadusjärgse pärimise reeglite alusel (vt ka RKTKo 9.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). (p 15.4)
Kui pärandaja on teinud testamendi või pärimislepingu, tuleb pärimise aluse väljaselgitamiseks pärandaja surmapuhused korraldused õiguslikult kvalifitseerida. Korralduste õiguslik kvalifitseerimine eeldab testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste tõlgendamist, lähtudes pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest, mis on sätestatud eelkõige PärS §-des 28-38. (p 16.1)
Pärimise aluse hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega. Esmalt tuleb kontrollida, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes tuleneb pärimislepingust. Teisena tuleb hinnata, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis. Alles viimases järjekorras, kui pärandaja viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. (p 16.3-16.5)
Pärast pärimise aluse väljaselgitamist tuleb mitme pärija korral kindlaks määrata nende pärandiosad. Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)
Selleks, et teada, kellel on õigus saada endale pärandvara hulka kuuluvad esemed, tuleb välja selgitada pärimise alus. (p 16)
Kui pärandaja on teinud testamendi või pärimislepingu, tuleb pärimise aluse väljaselgitamiseks pärandaja surmapuhused korraldused õiguslikult kvalifitseerida. Korralduste õiguslik kvalifitseerimine eeldab testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste tõlgendamist, lähtudes pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest, mis on sätestatud eelkõige PärS §-des 28-38. (p 16.1)
Kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta, tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas pärandvara tuleks jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku (PärS § 61) (RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19).
Pärimise aluse hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega. Esmalt tuleb kontrollida, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes tuleneb pärimislepingust. Teisena tuleb hinnata, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis. Alles viimases järjekorras, kui pärandaja viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. (p 16.3)
Kui pärimislepingus sisaldub kehtiv pärija nimetamise korraldus, siis ei ole testamendis sisalduval pärija nimetamise korraldusel toimet ning seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu. Kui testaator ei ole teinud pärimislepingut, kuid kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis, siis seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu. (p 16.4)
Seadusjärgse pärimise reeglid kohalduvad juhul, kui pärimislepingust või testamendist ei tulene kehtivat pärija nimetamise korraldust. (p 16.5)
Juhul, kui pärimislepingus või testamendis sisalduv pärija nimetamise korraldus hõlmab vaid mõttelist osa (murdosa) varast, siis ei ole välistatud, et pärijad tuleb välja selgitada nii viimse tahte kui ka seadusjärgse pärimise reeglite alusel. (p 16.6)
Eelnev erineb aga olukorrast, mil pärandaja pärimislepingut ei teinud ning testamendis sisaldub korraldus vaid üksiku eseme kohta annakukorraldusena PärS § 56 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt, sest viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda. (p 16.7)
Pärast pärimise aluse väljaselgitamist tuleb mitme pärija korral kindlaks määrata nende pärandiosad. Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)
Kuna kaaspärijatele kuulub pärandaja üldõigusjärglastena pärandvara kui terviklik varakogum, tuleb iga pärija pärandiosa märkida murdosana kogu pärandist. See tähendab muu hulgas, et juhul, kui pärijal on PärS § 10 lg 2 ja § 39 lg 2 kohaselt õigus pärida mitmel alusel korraga, liidetakse pärija murdosad kokku ning tema pärandiosa väljendatakse murdosana kogu pärandist. (p 17.2)
Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61) (vt RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19). (p 20-20.1)
Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt lähemalt kriteeriumide kohta RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p-d 19-21). (p 22.2)
Kaaspärijad on pärandvaras olevate asjade ühisomanikud, need kuuluvad kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades asjaõigusseaduse § 70 lg 4 mõttes. Kaaspärijale ei kuulu mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest, mistõttu ei või ta pärandvara hulka kuuluvaid üksikuid esemeid iseseisvalt käsutada. Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest, mida võib iga kaaspärija iseseisvalt käsutada (PärS § 148 lg 1) (vt RKTKo 05.06.2019, nr 2-17-4276/69, p-d 13 ja 14; RKTKm 04.12.2018, nr 2-17-18529/24, p 16). (p 17.1)
Pärandvara ühisus kaaspärijate vahel kestab kuni pärandvara jagamiseni. Seni väljendub iga kaaspärija õiguslik positsioon peamiselt õiguses saada pärandvara jagamisel PärS § 152 lg 2 kohaselt enda pärandi murdosale vastavas ulatuses esemeid kogu pärandist. (p 17.1)
Annakuese ei lähe annakusaajale üle üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Annakuese läheb üldõigusjärgluse kohaselt üle pärijatele ning annakusaajal tekib pärijate vastu nõue anda üle annakuese, arvestades PärS § 56 lg 1 teises lauses ja § 57 lg 1 teises lauses sätestatut. (p 16.7)
Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61) (vt RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19). (p 20-20.1)
Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt lähemalt kriteeriumide kohta RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p-d 19-21). (p 20.2)
Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)
Kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (RKTKo 12.10.2016, nr 3-2-1-92-16, p 16; RKTKo 07.062006, nr 3-2-1-46-06, p 11). (p 20.5)
Kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (RKTKo 12.10.2016, nr 3-2-1-92-16, p 16; RKTKo 07.062006, nr 3-2-1-46-06, p 11). (p 20.5)
Pärandvara hõlmab ka pärandaja osa ühisvaras, mis PKS § 37 lg 3 kohaselt on pool ühisvara väärtusest. Hagejatel ei ole õigust nõuda kostja pangakontol oleva raha jagamist pärandvarana siis, kui kostja (pärandaja abikaasa) tõendab, et tema pangakontol olev raha kuulus tema lahusvara hulka. Kostja saab ümber lükata eseme ühisvara hulka kuulumise eelduse PKS § 27 lg 6 mõttes või tõendada, et ta oli eluajal sõlminud pärandajaga abieluvaralepingu. (p 20.6)
|
| 2-19-1719/87
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.01.2022 |
|
Õiguslikult saab isikuid lugeda sugulasteks siis, kui nendevaheline põlvnemissuhe on kindlaks tehtud mõnel seaduses sätestatud viisil. Materiaalõiguslikult reguleerivad põlvnemise kindlakstegemist eelkõige PKS §-d 82-95 ning lapsendamise korral PKS § 161. (p 12)
Isiku sotsiaalne perekond või vanemad võivad olla teda faktiliselt kasvatavad isikud, kuid õiguslikult on tema vanemad need, kes vastavad seaduses sätestatud legaaldefinitsioonile. PKS § 83 kohaselt on ema naine, kes on lapse sünnitanud. Isa on isik, kellest on lapse põlvnemine kindlaks tehtud abikaasa isaduse eelduse, isaduse omaksvõtu ja sellele lisatud ema nõusoleku, isaduse kohtuliku tuvastamise või isaduse vaidlustamise ja seejärel isaduse kohtuliku tuvastamise kaudu (PKS §-d 84-95). (p 13)
Põlvnemine on perekonnaõiguslik õigussuhe, mille tekkimine ega lõppemine ei ole seotud rahvastikuregistri kandega. Rahvastikuregistri kandel on üksnes tõenduslik tähendus. Ekslikud või vastuolulised rahvastikuregistri kanded ei tekita ega lõpeta põlvnemissuhet. Kui rahvastikuregistri kanne on vale, võib õigustatud isik paluda selle parandamist. Põlvnemisega seotud vaidluse lahendamist see aga ei takista. (p-d 14 ja 15)
Olukorras, kus isik on surnud, ilma et ta oleks jõudnud või soovinud seaduses sätestatud korras põlvnemist enda vanemast kindlaks teha, ei saa tema asemel tuvastada kohtus põlvnemist kolmas isik, mh tema alaneja. Kolmas isik saab põlvnemise kindlakstegemiseks nõude esitada üksnes seaduses sätestatud juhtudel. (p 17)
Lubatav ja õiguslikult perspektiivikas on aga hagi, mille isik on esitanud enda pärimisõiguse tuvastamiseks ning milles ta soovib tõendada, et tema isa põlvnemine pärandaja õest on isa eluajal seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Selline nõue ei eelda põlvnemise kindlakstegemist seaduses sätestamata korras. Samuti ei ole hagi eesmärk luua põlvnemissuhet, millel oleks toime vaid menetlusosaliste vahelistes suhetes. (p 19)
TsMS § 579 lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast ning PKS ja TsMS põlvnemise tuvastamise regulatsioon on üldkehtiv ja ammendav. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste õigused ja kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse. Põlvnemise tuvastamist teistsuguses korras ja hiljem ei ole seaduses ette nähtud (RKTKm nr 3-2-1-40-12, p-d 11 ja 12). (p 11)
Kui üldiselt on jõustunud kohtuotsus TsMS § 457 lg 1 kohaselt kohustuslik menetlusosalistele, siis põlvnemisasjas poolte eluajal tehtud ja jõustunud kohtulahend õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kehtib TsMS § 457 lg 4 järgi kõigi isikute suhtes. Kuna põlvnemissuhe on absoluutne, ei saa see suhetes kolmandate isikutega olla erinev. (p 18)
|
| 2-19-10779/73
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.02.2022 |
|
Pärija staatus ei ole samastatav ühe pärandvara hulka kuuluva kinnisasja omandiõigusega. Kaaspärija positsioon kujutab endast õiguste ja kohustuste kogumit: pärandvara omandiõigus ühiselt teiste pärijatega (PärS § 147), õigus nõuda kaaspärijale langevat osa pärandvarast ning vastutus pärandil lasuvate kohustuste eest võrdeliselt pärandiosaga (PärS § 148 lg 2, § 151), õigus nõuda pärandvara jagamist (PärS § 152), teise kaaspärija poolt ühisusest osa müümisel ostueesõigus (PärS § 149) (vt RKTKm nr 3-2-1-104-15, p 13). Eelnevast tuleneb, et kui kostja oleks omandanud kinnisasja kinnistusraamatu kande igamisega, kuid hagi oleks rahuldatud ja tuvastatud, et hageja on pärandaja pärija ½ suuruses osas, ei oleks hagejal küll olnud võimalik enam kinnisasja omandit saada, kuid see ei oleks välistanud tema võimalust nõuda pärandvara jagamist ning hüvitist poole pärandvara väärtuse ulatuses. (p 20)
Kinnisasja omandamine kinnistusraamatu kande igamise teel AÕS § 123 mõttes eeldab, et täidetud on järgmised tingimused:
· isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta,
· ta on vallanud kinnisasja nagu omanik katkematult vähemalt kümme aastat ning
· ta on selle kümne aasta jooksul vallanud kinnisasja heauskselt.
Kinnisasja omandamisel kinnistusraamatu kande igamisega kohaldatakse AÕS § 123 lg 2 järgi igamise tähtaja arvutamisele vallasasja igamise sätteid. See tähendab muu hulgas, et igamine on välistatud valdaja pahausksuse korral. AÕS § 111 lg 2 kohaselt on valdaja pahauskne, kui ta valduse saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. (p 12)
Isikut saab AÕS § 123 tähenduses pidada õigusliku aluseta kinnistusraamatusse kantuks ka juhul, kui ta kajastub kinnistusraamatus ainuomanikuna, kuid on tegelikult kinnisasja üks ühistest omanikest. Kaaspärijad on kehtiva pärimisseaduse §-de 147 ja 184 kohaselt pärandvara hulka kuuluva kinnisasja ühisomanikud. (p 13)
Kinnisasja valdajat saab pidada pahauskseks, kui ta teadis või pidi teadma, et ta on kantud kinnistusraamatusse ainuomanikuna õigusliku aluseta. Pärimise korral saab kinnistusraamatu kanne olla õigusliku aluseta muu hulgas siis, kui pärijaid on mitu, kuid kinnistusraamatusse on kantud vaid üks neist. Kinnistusraamatusse kantud pärija on heauskne valdaja juhul, kui ta ei tea ega pea teadma teiste pärijate olemasolust. Pärija on AÕS § 111 lg 2 mõttes pahauskne valdaja, kui ta teadis või pidi teadma, et ta ei saanud asja enda ainuomandisse, sest pärijaid on mitu, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. (p 16)
|
Facebook
Twitter