III-2/1-65/95
|
Riigikohus |
19.10.1995 |
|
|
| 3-2-1-56-00
|
Riigikohus |
30.03.2000 |
|
Pankrotitoimkonna võib PankrS § 28 lg 4 kohaselt jätta moodustamata, kui võlausaldajaid on alla viie. Kuna pankrotimenetluses oli neli võlausaldat võis võlausaldajate üldkoosolek otsustada, et pankrotitoimkonna volitused lähevad üle üldkoosolekule.
|
| 3-2-1-5-01
|
Riigikohus |
07.02.2001 |
|
Vastavalt PankrS § 55 lg-le 2 on juriidilisest isiku võlgniku pankrotimenetluses halduril juhatuse või seda asendava organi õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga. Halduri esindusõigust on seadusandja piiranud vaid PankrS § 55lg-ga 3, millest tulenevalt võib haldur majandustegevuse korraldamiseks võtta laenu ainult võlausaldajate üldkoosoleku, üldkoosoleku otsusel aga pankrotitoimkonna nõusolekul. Arvestades, et võlausaldajate üldkoosolek oli andnud haldurile laenu võtmiseks nõusoleku, siis Pankrotiseadusega kooskõlas võetud laenu tagasimaksmiseks sõlmitud pandilepingut ei saa pidada vastuolus olevaks pankrotimenetluse eesmärgiga ning puudub alus pandilepingu tühistuse tunnustamiseks.
|
| 3-2-1-121-01
|
Riigikohus |
01.10.2001 |
|
Kui pärast pankroti väljakuulutamist on kohtu menetluses vaidlus pankrotivõlgniku aktsionäride üldkoosoleku otsuse üle, siis tulenevalt PankrS § 20 lg-st 4 on pankrotivõlgniku esindajaks haldur.
|
| 3-2-1-159-01
|
Riigikohus |
18.12.2001 |
|
Vastavalt PankrS § 26 lg-le 5 otsustab võlausaldaja häälte arvu üldkoosolek, kui võlausaldaja ei nõustu talle halduri poolt määratud häälte arvuga. Sellest sättest ei tulene, et üldkoosoleku poole ei saa pöörduda isik, kellele haldur ei ole hääli üldse andnud.
PankrS § 271 lg 3 kohaselt võib võlausaldaja või haldur esitada kaebuse üldkoosoleku otsuse peale, millega määrati võlausaldaja häälte arv. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kaebaja pole võlausaldajate üldkoosolekult häälte arvu määramist taotlenud. Seega polnud kohtul alust võlausaldaja häälte arvu osas seisukohta võtta ning võlausaldaja häälte arvust lähtudes üldkoosoleku otsuse kehtetust kaaluda.
Pankrotihaldur omandab seadusest tulenevad õigused ja kohustused kohtu poolt nimetamisega.
|
| 3-2-1-76-02
|
Riigikohus |
20.06.2002 |
|
Pankrotihaldur omandab seadusest tulenevad õigused ja kohustused kohtu poolt nimetamisega. See kehtib ka PankrS § 29 lg 5 alusel nimetatava teise halduri suhtes.
Pankrotiseadus jätab reguleerimata, kas ärikeeldu saab kohaldada PankrS §-s 12 lg 4 esimeses lauses loetletud isikutele ka siis, kui nad on oma kohustustest juba vabastatud. Selles osas kuulub kohaldamisele säte, mis reguleerib ärikeeluga võimalikult sarnast suhet - elukohast lahkumise keeldu arvestades ärikeelu ja elukohast lahkumise keelu kohaldamise eesmärkide erisusi. Tulenevalt eeltoodust, kui PankrS §-s 12 lg 4 esimeses lauses nimetatud isik (selles asjas nõukogu liige) on vabastatud oma kohustustest ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, siis sellekohaste aluste olemasolul saab tema suhtes ärikeeldu kohaldada.
Halduril on õigus edasi kaevata kohtumäärusele, millega jäeti taotlus ärikeelu kohaldamiseks rahuldamata. PankrS § 35 lg 4 alusel tehtud lahendiga otsustab kohus ärikeelu kohaldamise sisuliselt ning PankrS ei sätesta erandit, mille kohaselt haldur ei saa edasi kaevata ärikeelu kohaldamata jätmise määrusele.
|
| 3-2-1-128-02
|
Riigikohus |
05.11.2002 |
|
PankrS § 99 lg-d 1, 3 ja 5 sätestavad üheselt, et pankrotihalduri tasu määrab vaid kohus. Juhul, kui tasu ei ole määranud kohus, on see välja makstud seadusliku aluseta ja tuleb TsK § 477 lg 1 alusel tagastada.
|
| 3-2-1-130-02
|
Riigikohus |
14.11.2002 |
|
Kostja pole vaidlustanud kohtukulude jaotuse aluseid. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 319 lõiget 1, muutes asjakohase kaebuseta maakohtu otsust väljamõistetud kohtukulude osas.
TsMS § 61 lg 1 võimaldab kohtul jätta õigusabikulud tervikuna välja mõistmata, kui need ei ole vajalikud ega põhjendatud. Selle normi raames pidanuks ringkonnakohus vaidlusaluses pankrotiasjas hindama õigusabi kulude vajalikkust, arvestades kohtumenetluse keerukust, pankrotihalduri kvalifikatsiooni, tasumäärasid ja -mahtu ning muid olulisi asjaolusid, mis oleks õigustanud õigusabi osutaja kasutamist kohtuvaidluses.
PankrS § 32 lg 4 reguleerimisesemeks on sisesuhted pankrotivõlgniku ja halduri vahel, selline regulatsioon ei mõjuta kohtukulude väljamõistmist TsMS § 60 lg-s 1 ja § 61 lg-s 1 nimetatud kriteeriumide abil poolele, kelle kasuks otsus on tehtud.
|
| 3-2-1-131-02
|
Riigikohus |
14.11.2002 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-130-02.
|
| 3-2-1-132-02
|
Riigikohus |
14.11.2002 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-130-02.
|
| 3-2-1-133-02
|
Riigikohus |
14.11.2002 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-130-02.
|
| 3-2-1-135-02
|
Riigikohus |
14.11.2002 |
|
Võlausaldajate huve kahjustades välja makstud dividendi saab pankrotivarasse PankrS § 46 alusel tagasi võita, sõltumata sellest, kas väljamaksete tegemise aluseks olnud üldkoosoleku või juhatuse otsused kehtivad või mitte. Raha tagastamise nõude lahendamisel on oluline vaid väljamakse enese vastamine selle sätte kriteeriumidele.
Juriidilise isiku juhatuse otsuste vaidlustamise ja tühisuse tuvastamise protsessuaalne kord on sarnane nagu nõukogu otsuste puhul (TsÜS § 44 lg 5, analoogia ÄS § 321 lg-ga 5).
Juriidilise isiku organi (üldkoosolek, juhatus, nõukogu) otsuse vaidlustamise või tühisuse tuvastamise hagi puhul on kostjaks juriidiline isik ise. Seega ei saa ta samaaegselt olla hagejaks. Järelikult ei saa äriühing vaidlustada oma organi otsuseid.
Vaidlustamiseks õigustatud isikute suhtes TsÜS § 44 lg-s 5 kasutatud väljend "huvitatud isik" hõlmab aktsiaseltsi puhul aktsionäre, juhatuse liikemid ja nõukogu likmeid (analoogia ÄS § 302 ja 322 lg 4 alusel) ning nede isikute ring ei saa olla laiem nõukogu ja üldkoosoleku otsuste vaidlustamiseks õigustatud isikute ringist. Vaidlustamise õigus on juriidilise isiku pankroti väljakuulutamise järel ka pankrotihalduril.
Ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 6 ja § 228 nõudeid. Kohus pole seotud poolte õiguslike väidetega ja kohaldab esitatud asjaoludele tuginedes ise seadust. Samas peab kohus tulenevalt TsMS §-st 6 pooltele tagama võrdse võimaluse esitada väiteid ja tõendeid.
Kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab protsessiosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, eelkõige muudab tõendamiskoormuse jaotust, tuleb seda protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid. Tulenevalt TsMS §-st 6 peab kohus pooltele tagama võrdse võimaluse esitada väiteid ja tõendeid.
PankrS § 55 lg-st 2 järeldub, et pankrotihalduril on sarnaselt juhatuse liikmega õigus vaidlustada oma nimel juriidilise isiku organite otsuseid ja esitada hagi nende tühisuse tuvastamiseks. Seega ei saa ta samaaegselt esindada kohtumenetluses selles asjas kostjaks olevat juriidilist isikut. Tuginedes ÄS § 317 lg-le 8, nimetab aktsiaseltsi nõukogu oma esindaja, kes sellises asjas peab halduriga kohtuvaidlust.
Seadus ei säteta otsuste vaidlustamiseks või tühisuse tunnustamise hagi esitamiseks üldistel alustel (ÄS-st ja TsÜS-ist tulenevalt) haldurile pankrotimenetluses teistsugust korda ega erinevaid tähtaegasid. Täiendava aluse juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras annab haldurile PankrS § 43.
|
| 3-2-1-112-03
|
Riigikohus |
10.12.2003 |
|
Ringkonnakohtu otsuses puudub apellatsioonikohtu seisukoht apellatsioonkaebuse väite osas, et alus pankrotitoimkonna liikmete vabastamiseks puudus. Seega rikkus apellatsioonikohus TsMS § 330 lg 6.
Asjas, kus otsustatakse üldkoosoleku otsuse kehtivus, millega vabastati pankrotitoimkonna liikmed, ei ole pankrotitoimkonna liikmete kaasamine protsessiosalistena kohustuslik.
Võlausaldajate üldkoosoleku otsused jõustuvad vastuvõtmisel ja kehtivad seni, kuni neid ei ole kehtetuks tunnistatud.
Kui pankrotitoimkonna liikme vabastamise aluseks olevad asjaolud ei selgu üldkoosoleku protokollist, siis saab nende olemasolu või puudumise teha kindlaks ka kohtumenetluses, järgides ausa kohtumenetluse ja poolte võrdsuse põhimõtet.
Asjas, kus otsustatakse üldkoosoleku otsuse kehtivus, millega vabastati pankrotitoimkonna liikmed, ei ole pankrotitoimkonna liikmete kaasamine protsessiosalistena kohustuslik.
|
| 3-2-1-51-04
|
Riigikohus |
28.05.2004 |
|
Kuni 01.01.2004 kehtinud PankrS § 24 p 3 järgi määras halduritasu suuruse kohus. Kuna kohus ei ole haldurile tasu määranud, siis tuleb halduritasuna saadu TsK § 477 lg 1 alusel tagastada pankrotivarasse. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-128-02.
Kuni 01.01.2004 kehtinud PankrS § 26 lg-st 7 järeldub, et kui võlausaldajate üldkoosoleku aeg ja koht ei olnud võlausaldajatele õigeaegselt teatatud, siis sai üldkoosolekut pidada otsustusvõimeliseks üksnes siis, kui sellel olid esindatud kõik võlausaldajad.
|
| 3-2-1-35-05
|
Riigikohus |
21.04.2005 |
|
VÕS § 171 lg 1 alusel võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada ka neid vastuväiteid, mis tulenevad nõude loovutamisest.
Kui halduri atesteerimistunnistus on kehtivuse kaotanud, ei mõjuta see reeglina halduri tehtud tehingute kehtivust.
|
| 3-2-1-7-06
|
Riigikohus |
06.03.2006 |
|
Tulenevalt Euroopa Liidu Nõukogu 29. mai 2000. a määruse nr 1346/2000 artiklist 17 ei ole teisese maksejõuetusmenetluse algatamise avalduse rahuldamata jätmise korral vaja tunnustada kohtuotsusega põhimaksejõuetusmenetluse kohta tehtud otsust.
Tulenevalt PankrS § 54 lg-s 1 sätestatust on ka põhimaksejõuetusmenetluse pankrotihalduril õigus esindada võlgnikku üksnes pankrotivaraga seonduvates kohtumenetlustes ning ta ei saa olla võlgniku seaduslikuks esindajaks kohtumenetluses, milles otsustatakse võlgniku suhtes teisese maksejõuetusmenetluse algatamise üle. See õigus ei tulene ka Euroopa Liidu Nõukogu 29. mai 2000. a määruse nr 1346/2000 preambula punktidest 20 ja 29.
|
| 3-2-1-47-06
|
Riigikohus |
16.06.2006 |
|
Hinnates tehingu võimalikku vastuolu heade kommetega tuleb arvestada kõiki tehingu sõlmimise asjaolusid kogumis.
Halduri poolt ilma pankrotitoimkonna nõusolekuta tehtud tehingu tagajärjeks ei ole tehingu tühisus. Põhjendamatute kulutuste tegemisel tehingute kaudu jäävad need tehingud kolmandate isikute suhtes jõusse, kuid sisesuhtes võib võlgnikul tekkida tagasinõue nii pankrotihalduri kui ka pankrotitoimkonna liikmete vastu.
Halduri tehtud kulutuste põhjendatuse hindamisel tuleb muuhulgas hinnata ka seda, kas pankrotihaldur oleks saanud oma ülesannete ringi kuuluva ülesande täitmisega ise hakkama, kasutamata teiste isikute abi. Seejuures tuleb hinnata, kas tehtud kulutused olid asja keerukusest vms objektiivsest asjaolust lähtudes vajalikud.
Vastavalt enne 1. jaanuari 2004.a kehtinud PankrS § 55 lg-le 2 on juriidilisest isiku võlgniku pankrotimenetluses halduril juhatuse või seda asendava organi õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga. Halduri esindusõigust on piiratud vaid PankrS § 55lg-ga 3, millest tulenevalt võib haldur majandustegevuse korraldamiseks võtta laenu ainult võlausaldajate üldkoosoleku, üldkoosoleku otsusel aga pankrotitoimkonna nõusolekul.
Halduri poolt ilma pankrotitoimkonna nõusolekuta tehtud tehingu tagajärjeks ei ole tehingu tühisus. Põhjendamatute kulutuste tegemisel tehingute kaudu jäävad need tehingud kolmandate isikute suhtes jõusse, kuid sisesuhtes võib võlgnikul tekkida tagasinõue nii pankrotihalduri kui ka pankrotitoimkonna liikmete vastu.
Halduri tehtud kulutuste põhjendatuse hindamisel tuleb muuhulgas hinnata ka seda, kas pankrotihaldur oleks saanud oma ülesannete ringi kuuluva ülesande täitmisega ise hakkama, kasutamata teiste isikute abi. Seejuures tuleb hinnata, kas tehtud kulutused olid asja keerukusest vms objektiivsest asjaolust lähtudes vajalikud.
|
| 3-2-1-103-07
|
Riigikohus |
06.02.2008 |
|
Füüsilisest isikust võlgniku pankroti puhul võib haldur teha ainult neid tehinguid ja õigustoiminguid, mis on vajalikud pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete täitmiseks. Seega esindab pankrotihaldur füüsilisest isikust võlgnikku muu hulgas pankrotivaraga seotud vaidlustes, kui see on vajalik pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks. Kui väidetav abikaasade ühisvara, mille jagamist nõutakse, on pankrotivara hulgas, on tegemist pankrotivara puudutava vaidlusega, kus pankrotihaldur peab PankrS § 54 järgi võlgnikku kohtumenetluses esindama. Kuigi PankrS § 122 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt sätestatud pankrotihalduri õigust esindada võlgnikku ühisvara jagamise menetluses, kui hagi ühisvara jagamiseks esitab võlgnik ise, on ka selles menetluses pankrotihaldur PankrS § 54 kohaselt võlgniku seaduslik esindaja. PankrS § 122 lg 3 annab võlgnikule õigusi juurde, sh õiguse esitada ise ühisvara jagamise hagi, kuid ei piira seejuures pankrotihalduri õigusi, sh PankrS §-s 54 sätestatud esindusõigust võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise menetluses. Võlgniku ja halduri huvid võivad olla erinevad ja ka võlgniku hagi lahendamisel võidakse kahjustada võlausaldajate huve. PankrS § 55 lg 1 järgi kaitseb haldur lisaks võlgnikule ka kõigi võlausaldajate õigusi ja huve.
Võlgniku õigust esitada hagi ühisvara jagamiseks ja võlgniku osa ühisvarast väljanõudmiseks ei ole pankrotiseaduses tähtajaga piiratud.
Kui pankroti väljakuulutamise ajal ühisvara hulka kuulunud esemed on võlgniku lahusvarana arvatud pankrotivara hulka, ei saa võlgnik selle vara osas ühisvara jagamist nõuda. PankrS § 123 lg 1 järgi on vara välistamise nõudeõigus üksnes kolmandal isikul, kellele kuuluvad pankrotivara hulka arvatud esemed.
Kui haldur võõrandas võlgniku abikaasale kuulunud vara või kui vara ei ole säilinud, on võlgniku abikaasal PankrS § 123 lg 4 alusel õigus saada vara eest rahalist hüvitist pankrotivara arvel PankrS § 146 lg 1 p-s 1 sätestatud korras. Kui haldur võõrandas selle vara, ehkki ta teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule, või kui see vara ei ole halduri süül säilinud, võib õigustatud isik ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt.
Kuna pankroti korral tuleb võlgnikule ja tema abikaasale võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal kuulunud vara jagada PankrS §-s 122 sätestatut arvestades, ei ole abikaasadel õigust nõuda selle ühisvara jagamist PKS § 18 kohaselt. Ühisvara võlgniku lahusvarana pankrotivara hulka arvamise korral on võlgniku abikaasal õigus esitada oma rikutud õiguste kaitseks hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks, järgides PankrS § 122 lg-s 5 sätestatud tähtaega.
Abielu ajal tekkinud kohustustest saab abikaasade ühisvara hulka arvata üksnes sellised kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Seega saab kolmanda isiku nõuet ühe abikaasa vastu rahuldada eelkõige tema lahusvara ja seejärel ühisvara selle osa arvel, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Üksnes perekonna huvides võetud kohustuse eest vastutavad mõlemad abikaasad kogu oma varaga.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-88-07.
|
| 3-2-1-120-07
|
Riigikohus |
21.11.2007 |
|
Juhul kui pärast isiku surma ei ole teada tema pärija või esinevad muud PärS § 111 lg 2 p-des 2-4 nimetatud asjaolud, on võlausaldajal õigus taotleda kohtult pärandvara hooldaja määramist. Hooldaja on muu hulgas kohustatud tasuma pärandvara arvel pärandaja võlad ning hooldaja tegutseb pärija(te) esindajana.
Füüsilisest isikust pankrotivõlgniku surm ei ole alus pankrotimenetluse lõpetamiseks, kui menetluse eesmärgid ei ole konkreetse pankrotimenetluse asjaolusid arvestades saavutatud.
Pankrotihaldurit ei saa füüsilisest isikust pankrotivõlgniku surma hetkest enam tema seaduslikuks esindajaks lugeda. Pankrotihaldur tuleb lugeda füüsilisest isikust pankrotivõlgniku surma korral võlgniku pärija(te) esindajaks, seda ka tagasivõitmise hagi korral.
Pankrotiseaduse § 9 lg 2 tähendab, et ka pärast võlgniku surma esitatud pankrotiavalduse korral tegutseb pankrotihaldur võlgniku pärijate nimel (mitte aga surnud võlgniku, testamenditäitja või pärandi hooldaja nimel).
|
| 3-2-1-126-07
|
Riigikohus |
05.12.2007 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-162-05.
Juriidilisest isikust pankrotivõlgniku pankrotihalduri esindusõigus lõpeb samal ajal juriidilise isiku registrist kustutamisega.
|
Facebook
Twitter