3-2-1-56-02
|
Riigikohus |
21.05.2002 |
|
PES § 66 ja TsK § 367 omavahelisel sidustamisel tuleb arvestada, et TsK § 367 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg, 6 kuud arvates töö vastuvõtmise päevast, kehtib ilmsetele puudustele, st puudustele, mida on võimalik avastada töö tavalisel ülevaatusel.
TsK § 367 lg-st 2 tulenevalt on ehitise varjatud puudustest tulenevatel nõuetel kolmeaastane aegumistähtaeg, arvates töö vastuvõtmise päevast ning seda nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele.
TsK § 367 lg-le 3 kohaselt seaduse või lepinguga ette nähtud garantiiaja olemasolul ei alga aegumistähtaeg enne garantiitähtaja jooksul puuduse ilmnemist või sellest teatamist.
TsK §-s 367 sätestatud aegumistähtajad kehtivad kõigile töö puudustest tulenevatele nõuetele, olgu need suunatud uue töö tegemisele, töö parandamisele, kahju hüvitamisele või hinna alandamisele.
Ringkonnakohus rikkus TsMS §-s 308 sätestatut jättes põhjendamata, miks ei ole apellatsioonkaebuses toodud asjaolud kaalukaks põhjuseks uute tõendite esitamisele. Antud vaidluses võis kohtuotsuses sellise asjaolu, mille suhtes vaidlust polnud ja mille suhtes kohus seisukohta ei küsinud, esitamine olla kaalukaks põhjuseks uute tõendite esitamiseks apellatsioonimenetluses TsMS § 308 lg 1 tähenduses.
Ringkonnakohus eksis tõendte vastuvõtmata jätmise põhjendamisel. Täiendava tõendi esitamiseks, mis ei olnud poolele enne apellatsioonkaebuse või selle vastuse esitamist kättesaadav ja millega ei täiendata hagi aluseks olevaid asjaolusid, piisab, kui tõendi esitamist põhjendatakse eraldiseisva kirjaliku avaldusega või kohtuistungil, arvestades seejuures TsMS §-des 6 ja 68 sätestatut ning andes piisava võimaluse teisele poolele võtta esitatud tõendi suhtes seisukoht.
TsMS § 333 lg-st 3 tulenevalt asja uueks arutamiseks saatmine esimese astme kohtule oli põhjendatud, sest kohus oli jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded. Esimese astme kohtus ei ole sisuliselt selgeks tehtud esitatud nõuete sisu ega neile esitatud vastuväiteid, samuti pole neid õiguslikult igakülgselt hinnatud.
Jättes vastamata apellatsioonkaebuse väidetele rikkus ringkonnakohus otsuse tegemisel TsMS § 330 lg-tes 4 ja 6 sätestatut.
Kohtumenetlusega seoses tehtud kohtuvälise ekspertiisi kulusid tuleb hinnata TsMS § 52 p 2 alusel dokumentaalse tõendi saamise kuluna ja välja mõista koos muude kohtukuludega. Kui ekspertarvamused hangiti väljaspoolt kohtumenetlust, siis asjaolu, et sellist arvamust kasutatakse hilisemas võimalikus kohtumenetluses, ei muuda seda veel kohtumenetluse jaoks hangitud dokumendiks ning sellega seotud kulusid ei saa lugeda dokumentaalse tõendi saamise kuludeks.
Oma ehituskvaliteedinäitajate puudumisel on ehitustegevuses kohaldatud näiteks Soome vastavaid norme ning täna võib seda pidada tavaks.
Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka kokkulepitud tööde mahu ja lepinguhinnaga. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada muuhulgas sellega, et tellija ei olnud tööde tellimisel spetsialist nagu tööettevõtja.
TsK § 222 lg-st 2 tulenevalt on saamata jäänud tuluks kasu, mida kahjustatud lepingupool oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui lepingut ei oleks rikutud. Seega on tegemist oletusliku tuluga, mida kohtul on võimalik hinnata vaid ligilähedaselt. Hinnata tuleb just tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kohustusi oleks nõuetekohaselt täidetud.
Nii ehitaja kui projekteerija vastutavad oma lepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest eraldi ja teineteisest sõltumata, TsK § 187 kohaldamiseks puudub alus. Vastutuse muude eelduste olemasolu korral tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda kummaltki kostjalt sisse kahju proportsionaalselt osas, milles kumbki neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada ning kui seda ei õnnestu kindlaks teha, kohaldada TsK § 186 lg-s 1 sätestatut ja jätta kahju nende kanda võrdsetes osades.
Tellijal on TsK § 368 lg 1 kohaselt tööettevõtjapoolse lepingu rikkumise korral õigus nõuda vajalike kulutuste hüvitamist, mida tellija kandis puuduste parandamisel omade vahenditega, kui lepinguga on tellijale selline õigus ette nähtud. Nende kulutuste hüvitamise nõue tuleneb ka TsK § 222 lg-st 2 ja §-st 226 koostoimes TsÜS §-ga 108, kui tellija on omapoolselt teinud kõik mõistlikult võimaliku selliste kulutuste ärahoidmiseks ja tööettevõtja ei ole puudusi ettenähtud ajaks kõrvaldanud.
PES § 66 ja TsK § 367 omavahelisel sidustamisel tuleb arvestada, et TsK § 367 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg, 6 kuud arvates töö vastuvõtmise päevast, kehtib ilmsetele puudustele, st puudustele, mida on võimalik avastada töö tavalisel ülevaatusel.
TsK § 367 lg-st 2 tulenevalt on ehitise varjatud puudustest tulenevatel nõuetel kolmeaastane aegumistähtaeg, arvates töö vastuvõtmise päevast ning seda nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele.
TsK § 367 lg-le 3 kohaselt seaduse või lepinguga ette nähtud garantiiaja olemasolul ei alga aegumistähtaeg enne garantiitähtaja jooksul puuduse ilmnemist või sellest teatamist.
TsK §-s 367 sätestatud aegumistähtajad kehtivad kõigile töö puudustest tulenevatele nõuetele, olgu need suunatud uue töö tegemisele, töö parandamisele, kahju hüvitamisele või hinna alandamisele.
|
| 3-2-1-57-08
|
Riigikohus |
11.06.2008 |
|
TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi (koostoimes TsMS § 654 lg-tega 1 ja 2) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste isiku- või registrikoodid.
Selliseks lahendiks, mille jõustumisega aegumise peatumine lõpeb, võib mh olla määrus, millega hagi jäetakse läbi vaatamata. Lähtudes TsÜS § 160 lg-st 1 ja TsMS § 362 lg-st 3, loetakse aegumistähtaeg peatunuks alates hagi kohtule esitamisest. Aegumistähtaja arvestamisel ei oma tähendust TsMS § 426 lg 1, mille põhiliseks tagajärjeks on see, et hageja võib pöörduda sama asja lahendamiseks uuesti kohtusse, samuti omab see tähendust nt eri maade kohtute vahelise alluvusküsimuse lahendamisel. Sellele sättele ei ole antud materiaalõiguslikku tähendust.
Korduva kohustusena aegub perioodiliselt arvestatav intressinõue TsÜS § 154 kohaselt iga intressiarvestusperioodi kohta kolme aasta jooksul alates selle kalendriaasta lõppemisest, mil intressikohustus muutus sissenõutavaks. Sõltumata sellest lõpeb intressinõue kõrvalkohustusest tuleneva nõudena TsÜS § 144 kohaselt koos põhinõudega.
Lähtudes TsÜS § 147 lg-test 1 ja 2, algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest, st alates ajast, mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist. Aegumistähtaja arvestamise alguse osas on TsÜS § 147 lg 1 erinormiks TsÜS § 135 lg 1 suhtes.
|
| 3-2-1-83-08
|
Riigikohus |
24.10.2008 |
|
Ettevõtte üleandja vastu esitatava nõude aegumistähtaega sätestav VÕS § 183 lg 3 on TsÜS § 146 lg 1 suhtes erisätteks. Sellisel juhul kohaldatakse erisätet. Seega tuleneb ettevõtte üleandja vastu esitatud nõude aegumistähtaeg võlaõigusseaduses kehtestatud eriregulatsioonist. TsÜS § 146 lg 4, mis kehtestab hagi aegumise regulatsioonis täiendava kriteeriumina kohustatud isiku tahtluse, on omakorda käsitatav erisättena VÕS § 183 lg 3 suhtes. Seega arvestatakse ettevõtte üleandja kohustuste tahtliku rikkumise korral ettevõtte üleandja vastu esitatava nõude aegumistähtaega tulenevalt TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatust. Aegumistähtaeg ei alga äriühingu äriregistrisse kandmisest, vaid aegumistähtaja kulgemise algus seotakse ettevõtte ülemineku ajaga.
Ettevõtte ülemineku ajal kehtinud ÄS § 5 lg 2 (kuni 9. juulini 1998. a kehtinud sõnastuses) sätestas, et ettevõtte või selle osa omandi või valduse üleminekul lähevad omandajale või valduse saajale üle kõik ettevõtte või selle osaga seotud kohustused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ettevõtte või selle osa omandi või valduse üleminekul lähevad sellega seotud õigused üle omandajale või valduse saajale vastavalt nendevahelisele kokkuleppele. Teistsugune kokkulepe ei kehti kolmandate isikute suhtes. Viidatud sättest tulenevalt lähevad kohustused koos ettevõtte üleminekuga üle automaatselt.
Ettevõtte üleandja vastu esitatava nõude aegumistähtaega sätestav VÕS § 183 lg 3 on TsÜS § 146 lg 1 suhtes erisätteks. Sellisel juhul kohaldatakse erisätet. Seega tuleneb ettevõtte üleandja vastu esitatud nõude aegumistähtaeg võlaõigusseaduses kehtestatud eriregulatsioonist. TsÜS § 146 lg 4, mis kehtestab hagi aegumise regulatsioonis täiendava kriteeriumina kohustatud isiku tahtluse, on omakorda käsitatav erisättena VÕS § 183 lg 3 suhtes. Seega arvestatakse ettevõtte üleandja kohustuste tahtliku rikkumise korral ettevõtte üleandja vastu esitatava nõude aegumistähtaega tulenevalt TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatust. Aegumistähtaeg ei alga äriühingu äriregistrisse kandmisest, vaid aegumistähtaja kulgemise algus seotakse ettevõtte ülemineku ajaga.
|
| 3-2-1-95-08
|
Riigikohus |
12.11.2008 |
|
TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Seega ei olnud aegumistähtaja peatumine seotud makseettepaneku kättetoimetamisega võlgnikule, vaid hagi aegumistähtaeg peatus hageja jaoks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega kohtule. Seda kinnitab ka TsMS § 484 lg 2 p 5, mille kohaselt tuleb makseettepanekus selgitada, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega peatub nõude aegumistähtaeg samamoodi kui hagi esitamise korral.
Kohus peab aegumist kontrollima eraldi kõikide nõuete korral.
TsÜS § 147 lg 3 teise lause osa "muutub sissenõutavaks arve esitamisega" tuleb mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud arvete esitamisega.
Tähtaegade alguse ja lõppemise korral on aga oluline ka kellaaeg, otsuses oleks tulnud märkida aegumistähtaja algus ja lõppemine ka kellaajaliselt.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-28-08.
|
| 3-2-1-3-09
|
Riigikohus |
25.02.2009 |
|
Kauba rahvusvahelise autoveo lepingu täitmata jätmisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele ei kohaldu VÕS § 802 sätestatud aegumistähtaeg. Kuna lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkiv kahju hüvitamise nõue ei tulene võlaõigusseaduse kaubaveolepingu jaos sisalduvatest normidest, vaid tuleneb võlaõigusseaduse üldistest lepingu rikkumise sätetest, tuleb sellele nõudele kohaldada lepingust tuleneva nõude üldist aegumistähtaega.
CMR ei reguleeri kõiki veolepingut puudutavaid küsimusi ja osas, mida CMR ei reguleeri, tuleb veolepingule kohaldada siseriiklikku õigust. CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu.
CMR art 17 ei reguleeri olukorda, kus vedaja jätab kauba vedamiseks üldse vastu võtmata. Vedaja vastutab sellise lepingu rikkumise eest siseriikliku õiguse järgi.
CMR art-s 32 sätestatud aegumistähtajad kohalduvad üksnes CMR-is sätestatud nõuetele.
Juhul, kui vedaja kaupa vedamiseks vastu ei võta, ei saa lepingut rikkunud poole vastutus tuleneda VÕS § 792 lg-st 1. Selle sätte kohaldamine eeldab asjaolu, et kaup on vedamiseks vastu võetud.
CMR art-s 32 sätestatud aegumistähtajad kohalduvad üksnes CMR-is sätestatud nõuetele.
Kauba rahvusvahelise autoveo lepingu täitmata jätmisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele ei kohaldu VÕS § 802 sätestatud aegumistähtaeg. Kuna lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkiv kahju hüvitamise nõue ei tulene võlaõigusseaduse kaubaveolepingu jaos sisalduvatest normidest, vaid tuleneb võlaõigusseaduse üldistest lepingu rikkumise sätetest, tuleb sellele nõudele kohaldada lepingust tuleneva nõude üldist aegumistähtaega.
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
|
| 3-2-1-15-09
|
Riigikohus |
17.03.2009 |
|
Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Poolte tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada.
TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on sama paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustust tahtlikult. Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg ei tarvitse olla ainult kahju tekkimine. Kohustuse rikkumine võib olla tahtlik ka siis, kui soovitakse muud õigusvastast tagajärge. Kuid hageja väitest, et kostja tahtlus seisnes oma kohustuse täitmata jätmises, TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks ei piisa.
|
| 3-2-1-79-09
|
Riigikohus |
16.09.2009 |
|
Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav.
|
| 3-2-1-165-09
|
Riigikohus |
23.02.2010 |
|
VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganema õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellelest teada saama. Tegemist on õigust lõpetava, mitte aegumistähtajaga. Mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks võib erinevate lepinguliikide puhul olla erinev. Mõistliku aja kestust mõjutab mh see, millises ulatuses on lepingut täidetud. Samuti tuleb arvestada, et lepingu puhul, mille täitmine on lepingut rikkunud poole tõttu võimatu, peaks olema taganemise mõistlik aeg pikem, sest nendel juhtudel ei saa kahjustatud pool esitada täitmisnõuet ja lepingut rikkunud pool ei saa arvata, et ta peaks lepingu täitma. Kahjustatud lepingupoole tegelikuks õiguskaitsevahendiks täitmise võimatuse korral ongi kahju hüvitamise nõue. VÕS § 118 lg-t 1 täiendab sama sätte lg 2, mille kohaselt on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Arvestades, et aegumistähtajad on küllaltki pikad, on VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg üldjuhul siiski lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus. Kui täitmine on võimatu lepingut rikkunud poole tõttu, ei pruugi VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg olla lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus.
Põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist saab tuvastatud asjaoludel vaadelda konkludentse taganemisena lepingust (vt nt Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 16).
Tehingust tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). Asjaolu, et hageja esitas hagi kostja ja kolmandate isikute vastu kohustuse täitmiseks, peatas küll hageja kohustuse täitmise nõude aegumise, kuid ei mõjutanud hageja kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega. Kahju hüvitamise nõude aegumine oleks sarnastel juhtudel välditav, kui lepingu täitmise nõudes kohtusse pöördunud kahjustatud isik esitaks alternatiivselt kahju hüvitamise nõude juhuks, kui tema täitmisnõue jääb rahuldamata (nt täitmine osutub võimatuks). Sellise kahju hüvitamise nõude puhul saab kahjustatud isik määrata, et sarnaselt VÕS § 116 lg 5 esimeses lauses sätestatuga tuleks ta täitmisnõude võimatuse korral lugeda lepingust taganenuks.
VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganema õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellelest teada saama. Tegemist on õigust lõpetava, mitte aegumistähtajaga. Mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks võib erinevate lepinguliikide puhul olla erinev. Mõistliku aja kestust mõjutab mh see, millises ulatuses on lepingut täidetud. Samuti tuleb arvestada, et lepingu puhul, mille täitmine on lepingut rikkunud poole tõttu võimatu, peaks olema taganemise mõistlik aeg pikem, sest nendel juhtudel ei saa kahjustatud pool esitada täitmisnõuet ja lepingut rikkunud pool ei saa arvata, et ta peaks lepingu täitma. Kahjustatud lepingupoole tegelikuks õiguskaitsevahendiks täitmise võimatuse korral ongi kahju hüvitamise nõue. VÕS § 118 lg-t 1 täiendab sama sätte lg 2, mille kohaselt on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Arvestades, et aegumistähtajad on küllaltki pikad, on VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg üldjuhul siiski lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus. Kui täitmine on võimatu lepingut rikkunud poole tõttu, ei pruugi VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg olla lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus.
Põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist saab tuvastatud asjaoludel vaadelda konkludentse taganemisena lepingust (vt nt Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 16).
|
| 3-2-1-12-10
|
Riigikohus |
18.03.2010 |
|
Võlausaldaja nõude tunnustamine põhivõlgniku pankrotimenetluses ei tähenda aga seda, et võlausaldaja saaks TsÜS § 157 lg 3 järgi nõuda kümne aasta jooksul põhivõlgniku nõude täitmist ka käendajalt. Käendajal tekib käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu.
Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (vt Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10), aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Kui aga võlausaldaja nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, ei oleks käendajal põhivõlalepingust tulenevalt võimalik esitada enam vastuväidet, et võlausaldaja nõue on põhivõlgniku vastu aegunud, küll aga saab käendaja esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud. Nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 13).
Käenduslepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele saab üldjuhul kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaega. Kui nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmisele, tuleb asjas kohaldada TsÜS §-st 154. Käenduslepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele saab üldjuhul kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaega. Kui nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmisele, tuleb asjas kohaldada TsÜS §-st 154. Kuna maksegraafikus nähti ette võla tasumine kuumaksetena, s.o lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises, tuleb nõuete aegumistähtaeg TsÜS §-st 154.
Kui võlausaldaja esitab nõude käendaja vastu, võib käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi esitada võlausaldaja nõudele üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Samuti saab käendaja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad tema ja võlausaldaja vahel sõlmitud käenduslepingust, mh nii põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust kui ka käenduslepingust tuleneva aegumise vastuväite. Üldjuhul aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu samal ajal. Kui võlausaldaja nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, ei ole käendajal põhivõlalepingust tulenevalt võimalik esitada enam vastuväidet, et võlausaldaja nõue on põhivõlgniku vastu aegunud, kuid käendaja saab esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud. Nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 13).
Käenduslepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele saab üldjuhul kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaega. Kui nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmisele, tuleb asjas kohaldada TsÜS §-st 154. Kuna maksegraafikus nähti ette võla tasumine kuumaksetena, s.o lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises, tuleb nõuete aegumistähtaeg TsÜS §-st 154.
Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (vt Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10), aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Kui aga võlausaldaja nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, ei oleks käendajal põhivõlalepingust tulenevalt võimalik esitada enam vastuväidet, et võlausaldaja nõue on põhivõlgniku vastu aegunud, küll aga saab käendaja esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud. Nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 13).
Kuigi TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi peatub aegumine õigustatud isiku poolt nõude esitamisega pankrotimenetluses, ei peatu selle sätte alusel põhivõlgniku pankrotimenetluse korral käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg. Nõue käendaja vastu aegub põhivõlast eraldi. Põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude esitamine käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaega ei mõjuta.
|
| 3-2-1-52-10
|
Riigikohus |
05.10.2010 |
|
Vaikivat seltsingut iseloomustab asjaolu, et kolmandatele isikutele nähtavalt teeb tehinguid ja toiminguid üks isik, kuid sisesuhtes tegutsevad ühise eesmärgi nimel mitu isikut (VÕS § 610 lg-d 1 ja 3).
(Vaikivat) seltsingut ei iseloomusta kokkulepitud tasu maksmine TsÜS § 147 lg 3 tähenduses. Seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele. Seega ei ole tegemist vastastikuse lepinguga. (Vaikivat) seltsingut iseloomustab majanduslik risk, kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui halvasti, tekib katmist vajav kahjum.
Vaikiva seltsingu lõppemise korral muutub nõue seltsingu tegevuse tulemusel tekkinud kasumi jaotamisele sissenõutavaks pärast kahe kuu möödumist seltsingu lõppemisest (VÕS § 591 esimene lause ja VÕS § 617 lg 1).
NB! Seisukoha muutus!
TsÜS § 160 lg 1 mõte on peatada aegumine ainult selle nõude osas, mis on kohtule hagiga esitatud. Kolleegium möönab, et kohtumenetlusnormid võimaldavad kohtumenetluse kestel algselt esitatud nõuet mh suurendada, kuid seejuures tuleb hagejal arvestada riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud. Sellist riski kannab hageja ka siis, kui ta algses hagis reserveerib endale õiguse esitada osa nõudest hiljem.
Kolleegium leiab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et eespool nimetatud seisukoht kehtib ka juhul, mil kohtus pannakse hagiga maksma ainult kõrvalnõue (algse hagiavaldusega üks osa viivisenõudest ja hilisema avaldusega ülejäänud osa). Seega muudab kolleegium seisukohta, mis on väljendatud nt Riigikohtu 26. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-08.
Riigikohus on 7. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 leidnud, et TsÜS § 160 lg 1 järgi peatab hagi esitamine üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse. Viidatud lahendis oli siiski tegemist olukorraga, mil menetluse kestel muudeti hagi alust, mitte ei suurendatud nõuet.
Vt RKTKo nr 3-2-1-79-09. (p 15)
|
| 3-2-1-153-10
|
Riigikohus |
22.02.2011 |
|
Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (selle kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Siiski ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40).
Täitemenetlusega lõpeb TMS § 158 lg 3 teise lause järgi ka hüpoteek, millest tuleneva nõude rahuldamiseks kinnisasjale sissenõue pöörati. Seega ei saa hüpoteegist tulenevad õigused üle minna pantijale. Pantijale läheb AÕS § 349 lg 3 esimese lause (samuti VÕS § 173 lg 3 p 1) järgi üle üksnes materiaalõiguslik nõue.
AÕS § 349 lg 3 kohaldamisel ei ole tähtis, kas hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik tasub võla vabatahtlikult või tasutakse võlg kinnisasja arvel toimunud täitemenetluses. Oluline on vaid, et võlg tasutakse nõuet tagava hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel. Sarnane tagajärg nõude üleminekuks tuleneb kolmandale isikule tema vara müümisel teise isiku võla katteks täitemenetluses VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Nende sätete järgi läheb kolmandale isikule (pantijale) rahuldatud ulatuses üle sama nõue, st tegemist on seadusjärgse nõude ülemineku (cessio legis) juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes.
Nõude üleminek AÕS § 349 lg 3 esimese lause järgi ei välista pantija õigust esitada nõudeid tema ja võlgniku sisesuhte alusel.
AÕS § 349 lg 3 esimese lausest tulenev nõue ei aegu VÕS § 70 lg 2 kohaselt enne kuue kuu möödumist kohustuse täitmise päevast. See säte kehtib ka nõude rahuldamisel täitemenetluses.
TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on täitedokumendiks ka notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Nimetatud säte hõlmab ka tagatiskokkulepet ning täitemenetluse eeldusena on vajalik kohtutäiturile esitada ka hüpoteegiga tagatud nõuet ja selle suurust tõendavad dokumendid, kuivõrd hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole nõudest sõltumatu (vt Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p-d 10 ja 12).
Täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 järgi 30 aastat täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine tähendab TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. See tähendab sisuliselt, et kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 alusel 30 a jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 1451 lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine.
Kui tegemist on korduvate kohustustega, tuleb aegumistähtaja ja selle alguse leidmisel kohaldada TsÜS § 154, mille järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks.
Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest (vt ka Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11).
|
| 3-2-1-168-10
|
Riigikohus |
17.02.2011 |
|
Tehingulise nõude aegumise algusaja määramisel ei ole üldjuhul, kui seaduses või välislepingus ei ole teisiti sätestatud, tähtsust sellel, kas võlausaldaja nõudest ja selle sissenõutavusest teadis või pidi teadma. Oluline tehingulise nõude aegumise algusaja arvutamise juures on üksnes nõude tekkimine, mis tähendab VÕS § 82 lg 7 järgi selle sissenõutavaks muutumist.
Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09).
Tehingulise nõude aegumise algusaja arvutamise juures on oluline nõude tekkimine, mis tähendab VÕS § 82 lg 7 järgi selle sissenõutavaks muutumist.
Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09).
Lepingulise kahju hüvitamise nõude aegumine ei saa alata enne, kui kahju on tekitatud. Nõuete aegumise üle otsustamiseks on vaja teada lepinguliste kahjunõuete asjaolusid ja kindlaks tuleb teha, kas on möödunud mõistlikult vajalik aeg kahju tekitamisest selle hüvitamiseks.
|
| 3-2-1-20-12
|
Riigikohus |
03.04.2012 |
|
Hagiavalduses märgitakse TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi mh hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese) ning sellest nõudest lähtudes hagi TsMS § 5 lg 1 järgi ka menetletakse. Hageja on esitanud sooritusnõuded, st palunud kostjailt midagi välja mõista. Sooritusnõue peab aga olema selline, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust ka täita, st haginõudele esitatakse samad kriteeriumid mis kohtuotsuse resolutsioonile. Otsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue. (p 17)
Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult ning üksnes seaduses ettenähtud juhul on hagejal võimalik jätta taotletava raha suurus kindlaks määramata.
Seadus ei võimalda jätta varalise kahju eest nõutava hüvitise suurust rahaliselt määramata ja menetluslikult ei tulene seda võimalust ka summa kindlaksmääramist kohtu diskretsiooniotsusega võimaldava materiaalõiguse normi alusel.
Varalise nõude "rüütamist" riigilõivu tasumata jätmise eesmärgil mittevaraliseks tuleb lugeda tsiviilkohtumenetluse eesmärkidega vastuolus olevaks ja taunitavaks ning sellist poole toimimist tuleb kohtul tõkestada.
Sooritusnõue peab olema selline, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust täita, st haginõudele esitatakse samad kriteeriumid mis kohtuotsuse resolutsioonile. Otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue.
Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult ning üksnes seaduses ettenähtud juhul on hagejal võimalik jätta taotletava raha suurus kindlaks määramata.
Seadus ei võimalda jätta varalise kahju eest nõutava hüvitise suurust rahaliselt määramata ja menetluslikult ei tulene seda võimalust ka summa kindlaksmääramist kohtu diskretsiooniotsusega võimaldava materiaalõiguse normi alusel.
Kostjad osalevad (sarnaselt solidaarvõlgnikele) menetluses TsMS § 207 lg 2 mõttes iseseisvalt, st ühe kostja toimingud (sh kaebused) ei mõjuta teise kostja menetluslikku seisundit.
Lepingulise kahju hüvitamise nõue hakkab vähemalt üldjuhul aeguma tervikuna sellise kahju osas, mille hüvitamist võib nõuda ehk mis on sissenõutavaks muutunud, seega ka tulevikus tekkiva ettenähtava kahju osas.
Lepingu põhikohustuse kestva rikkumise algusega hakkab kõigi sellest tulenevate ja ettenähtavate nõuete aegumine.
|
| 3-2-1-47-12
|
Riigikohus |
18.04.2012 |
|
Aegumine peatub siis, kui õigustatud isik esitab hagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks (vt ka Riigikohtu 29. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 12).
Pankrotiavalduse esitamisega peatub nõude aegumine üksnes juhul, kui ei esine pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise aluseid.
Kuna aegumise peatumine ei eelda poolte kokkulepet tähtaega pikendada, peatub nõude aegumine ka juhul, kui võlausaldaja on teinud võlgnikule PankrS § 10 lg 2 p-s 1 ettenähtud pankrotihoiatuse. Pankrotihoiatuses sisalduv 10-päevane tähtaeg on seaduses ettenähtud täiendav tähtaeg.
Aegumistähtaja lõppemist ei mõjuta asjaolu, kas see langeb töö- või puhkepäevale.
Kui kohustuse täitmise tähtpäev satub puhkepäevale, saabub tähtpäev puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval (TsÜS § 136 lg 8). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 24.03.2014, nr 3-2-1-144-13)
Kuna aegumise peatumine ei eelda poolte kokkulepet tähtaega pikendada, peatub nõude aegumine ka juhul, kui võlausaldaja on teinud võlgnikule PankrS § 10 lg 2 p-s 1 ettenähtud pankrotihoiatuse. Pankrotihoiatuses sisalduv 10-päevane tähtaeg on seaduses ettenähtud täiendav tähtaeg.
|
| 3-2-1-167-12
|
Riigikohus |
09.01.2013 |
|
Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda (vt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). (p 12)
TsÜS § 147 lg1 kohaselt algab tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10).
Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud.
Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 järgi sõltub muu hulgas sellest, millal lepingu rikkumisega kahju tekitanud isik sai või pidi teada saama kahju tekitamisest tulenevast kohustusest (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10; 28. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 11). (p 10)
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10).
Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud.
Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 järgi sõltub muu hulgas sellest, millal lepingu rikkumisega kahju tekitanud isik sai või pidi teada saama kahju tekitamisest tulenevast kohustusest (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10; 28. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 11). (p 10)
|
| 3-2-1-191-12
|
Riigikohus |
08.05.2013 |
|
Juhatuse liikmeks olek on küll tehingulaadne õigussuhe aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel, kuid TsÜS § 146 lg 4, mis sätestab tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kümme aastat kohustuste tahtliku rikkumise puhuks, ei ole kohaldatav enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 ega alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lg 3 suhtes. Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. (p 15)
Pankrotis äriühingu juhatuse liikmete vastu esitatavate kahjunõuete menetlemisel on hagejaks pankrotihaldur, mitte äriühing. (p 19)
Juhatuse liikmeks olek on küll tehingulaadne õigussuhe aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel, kuid TsÜS § 146 lg 4, mis sätestab tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kümme aastat kohustuste tahtliku rikkumise puhuks, ei ole kohaldatav enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 ega alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lg 3 suhtes. Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. (p 15)
Pankrotis äriühingu juhatuse liikmete vastu esitatavate kahjunõuete menetlemisel on hagejaks pankrotihaldur, mitte äriühing. (p 19)
Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. (p 15)
TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha aegumise kohaldamise taotluse kohta vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. (p 20)
Aktsiaseltsi võlausaldajale õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu on oma olemuselt teistsugune nõue kui on ÄS § 315 lg 2 ja § 315 lg 4 alusel esitatav kahju hüvitamise nõue. Äriühingu juhtorganite liikmed võivad vastutada otse äriühingu võlausaldajate ees deliktiõiguse sätete alusel nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või muu hulgas ühingu võlausaldajate kaitseks. (p 17)
Juhatuse liikmeks olek on küll tehingulaadne õigussuhe aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel, kuid TsÜS § 146 lg 4, mis sätestab tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kümme aastat kohustuste tahtliku rikkumise puhuks, ei ole kohaldatav enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 ega alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lg 3 suhtes. Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. (p 15) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKo 03.03.2021 nr 2-17-2359/122, p 64)
Pankrotis äriühingu juhatuse liikmete vastu esitatavate kahjunõuete menetlemisel on hagejaks pankrotihaldur, mitte äriühing. (p 19)
Juhatuse liikmeks olek on küll tehingulaadne õigussuhe aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel, kuid TsÜS § 146 lg 4, mis sätestab tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kümme aastat kohustuste tahtliku rikkumise puhuks, ei ole kohaldatav enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 ega alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lg 3 suhtes. Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. (p 15)
Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. (p 15)
|
| 3-2-1-6-13
|
Riigikohus |
06.03.2013 |
|
Konkurentsipiirangu kokkuleppega ei määrata kindlaks töötaja tööülesandeid ning seda kokkulepet ei saa käsitada töötaja tööülesandena TLS § 74 lg 4 mõttes. Sellest tulenevalt ei saa konkurentsipiirangu rikkumise tõttu tekkinud kahju käsitada tööülesannete täitmisel tekkinud kahjuna.
Konkurentsipiirangu kokkulepe on töötaja ja tööandja vahel sõlmitav eraldi võlaõiguslik kokkulepe, mille rikkumise puhuks võib ette näha leppetrahvi maksmise kohustuse ja lisaks nõuda ka kahju hüvitamist.
Konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisest tekkinud kahjunõude aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg.
Konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisest tekkinud kahjunõude aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg.
|
| 3-2-1-25-13
|
Riigikohus |
10.05.2013 |
|
Lepingulise kahju hüvitamise nõude aegumine ei saa alata enne, kui kahju on tekitatud, ning nõuete aegumise üle otsustamiseks on vaja teada lepinguliste kahjunõuete asjaolusid ja tuleb teha kindlaks, kas on möödunud mõistlikult vajalik aeg kahju tekitamisest selle hüvitamiseks (vt Riigikohtu 17. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-10, p 13). (p 10)
|
| 3-2-1-40-13
|
Riigikohus |
29.05.2013 |
|
Kohtuliku hüpoteegi alusel saab täitemenetluse algatada üksnes kohtuliku hüpoteegiga tagatud nõude sissenõutavaks muutumisel.
Aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe, mis on TsMS § 449 lg-s 3 sätestatud võimaliku vaheotsuse või lõppotsuse tegemise eeldus nõude aegumise üle otsustamisel (vt ka Riigikohtu 1. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 14).
TsÜS § 146 lg 4 ei kohaldu juhatuse liikme vastu ÄS § 315 alusel esitatava nõude aegumisele.
Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik. See kehtib ka juhul, kui haldur menetluses asendatakse. Sel juhul ei ole tegemist menetlusõigusjärglusega ja vajalik ei ole hagejat asendada.
Juhatuse liikme vastu ÄS § 315 alusel kahju hüvitamise nõude esitamisel esineb haldur kohtumenetluses oma nimel.
Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik. See kehtib ka juhul, kui haldur kohtumenetluses asendatakse.
Nii enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 kui ka alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lg 3 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, mida tuleb arvutada kohustuse rikkumisest. Nõude aegumisele ei kohaldu TsÜS § 146 lg 4.
Alates 1. jaanuarist 2006 on ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused järgmised:
• juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi ;
• juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit;
• aktsiaseltsile on tekkinud või tekib kahju;
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
Tõendamiskoormuse jagunemisel tuleb seejuures arvestada, et aktsiaselts peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige omakorda tõendama, et on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega.
Kuna juhatuse liige on kohustatud tegutsema aktsiaseltsi suhtes lojaalselt, heas usus ja kooskõlas heade äritavadega, peab ta oma tegevuses lähtuma põhimõttest, et tema (või tema kontrolli all oleva äriühingu) ja äriühingu, mille juhatuse liikmeks ta on, omavaheline äritegevus peab toimuma turutingimuste kohaselt. Kui juhatuse liige eelistab lepingu sõlmimise korraldamisel ja selle alusel hiljem väljamaksete tegemisel enda kontrolli all oleva äriühingu huve teise lepingupoole, kelle juhatuse liikmeks ta samal ajal on, huvidele, võib seda pidada lojaalsuskohustuse rikkumiseks.
Juhatuse liige, kes teeb võimalikuks ebaseadusliku väljamakse aktsionärile, rikub oma kohustusi ja vastutab sellega tekitatud kahju eest aktsiaseltsi ees ka ÄS § 315 lg 2 alusel. Ebaseadusliku ja seega keelatud väljamaksena saab käsitada igasugust olukorda, mille majanduslik tulemus on aktsionärile aktsiaseltsist väljamakse tegemine õigusliku aluseta.
Nii enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 kui ka alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lg 3 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, mida tuleb arvutada kohustuse rikkumisest. Nõude aegumisele ei kohaldu TsÜS § 146 lg 4.
|
| 3-2-1-41-13
|
Riigikohus |
30.04.2013 |
|
TMS § 189 lg-s 1 ja § 188 lg-s 1 on sätestatud õigust (nõuet) lõpetav tähtaeg, mitte nõude aegumise tähtaeg. TsÜS § 142 lg 1 esimeses lauses on nõude aegumise kontekstis termin „nõue" defineeritud kui õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist. Sellise nõudega TMS §-des 188 ega 189 tegemist ei ole.
TsÜS § 142 lg 1 esimeses lauses on nõude aegumise kontekstis termin „nõue" defineeritud kui õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist.
TMS §-des 188 ega 189 ei ole tegemist ülalnimetatud nõudega, vaid sätestatud on õigust (nõuet) lõpetav tähtaeg.
TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt sellega seoses Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13; 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 11).
PankrS § 110 lg 2 saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on hageja väidetud asjaoluna kindlaks tehtud (vt Riigikohtu 19. detsembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, p 15).
TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on TMS § 189 lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud.
TMS § 188 lg 2 järgi ei eeldata seda, et võlgniku lähikondsega tehtud tehinguga kahjustatakse võlausaldaja huvisid. Selles sättes nimetatud eeldus kehtib vaid juhul, kui võlausaldaja huvide kahjustamine on tõendatud. Selle asjaolu tõendamise koormus lasub hagejal.
TMS §-de 189 ja 188 tõlgendamisel on abiks Riigikohtu 23. septembril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-70-05 tehtud otsuse p-s 33 ja 19. detsembril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07 tehtud otsuse p-s 17 esitatud seisukohad.
|
Facebook
Twitter