III-2/3-29/95
|
Riigikohus |
16.11.1995 |
|
|
| 3-2-3-3-04
|
Riigikohus |
14.12.2004 |
|
Isik, kellele eestkostja määramist ja kelle hoolekandeasutusse paigutamist ilma tema nõusolekuta taotletakse, on asjast huvitatud isik ning tuleb kaasata asja läbivaatamisse, kui tema vaimne seisund seda võimaldab.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.Menetluses, mille juriidiliseks tagajärjeks on isikuõiguste piiramine, peab ekspert kõne- ja kontaktivõimelist isikut isiklikult uurima.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-5-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.
|
| 3-2-3-4-04
|
Riigikohus |
09.02.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-3-04.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.
|
| 3-2-1-135-05
|
Riigikohus |
15.11.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05. Kohus peab otsuses põhjendama, kas eestkostja määramise avalduses näidatud isik sobib eestkostjaks ning miks eelistatakse teda teistele eestkostjakandidaatidele.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05. Eestkostjakandidaadina tuleb menetlusse kaasata ka isik, kellel on TsMS § 256 lg 1 järgi õigus esitada avaldus eestkostja määramiseks ja kes on kohtumenetluses avaldanud soovi olla eestkostjaks.
|
| 3-2-1-141-05
|
Riigikohus |
07.12.2005 |
|
PkS § 95 lg 3 mõtte kohaselt saab eestkostjaks olla ainult füüsiline isik. Eestkosteasutus täidab eestkostja ülesandeid kuni isikule eestkostja määramiseni.
|
| 3-2-3-1-05
|
Riigikohus |
02.02.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-3-04.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.
Sotsiaalhoolekande seaduse § 19 alusel isiku tema nõusolekuta hoolekandeasutusse paigutamise taotluse lahendab kohus hagita menetluses. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.
|
| 3-2-3-2-05
|
Riigikohus |
07.02.2005 |
|
Isik, kellele taotletakse eestkostja määramist, on asjast huvitatud isik ning ta tuleb kaasata asja läbivaatamisse. Kui piiratud teovõimega isiku vaimne seisund seda võimaldab, siis tuleb ta TsMS § 259 kohaselt kutsuda kohtuistungile.
|
| 3-2-3-8-05
|
Riigikohus |
08.06.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-3-04.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-5-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-5-03. Kohtuvea parandamise avalduse rahuldamise aluseks ei ole asjaolu, et eestkosteasutuse esindaja ei ilmunud kohtuistungile, kui eestkosteasutus on andnud oma kirjaliku arvamuse selle kohta, keda määrata eestkostjaks ning kohus on pidanud seda piisavaks.
|
| 3-2-3-10-05
|
Riigikohus |
26.09.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-3-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.
|
| 3-2-3-11-05
|
Riigikohus |
12.09.2005 |
|
Isik, kelle teovõime piiramist või teovõimetuks tunnistamist ja isikule eestkostja määramist kohtu kaudu enne 01.07.2002 taotleti või kellele pärast 01.07.2002 taotletakse eestkostja määramist, on asjast huvitatud isik ning ta tuleb kaasata asja läbivaatamisse ja kutsuda kohtuistungile, kui tema vaimne tervis seda võimaldab. Vajadusel tuleb huvitatud isikutena kaasata menetlusse ka selle isiku lähedased isikud. Eestkostja määramisel tuleb PKS § 95 lg 4 järgi mõistlikult arvestada ka piiratud teovõimega isiku soovi.
Isik, kelle teovõime piiramist või teovõimetuks tunnistamist ja isikule eestkostja määramist kohtu kaudu enne 01.07.2002 taotleti või kellele pärast 01.07.2002 taotletakse eestkostja määramist, on asjast huvitatud isik ning ta tuleb kaasata asja läbivaatamisse ja kutsuda kohtuistungile, kui tema vaimne tervis seda võimaldab. Vajadusel tuleb huvitatud isikutena kaasata menetlusse ka selle isiku lähedased isikud.
Kohus on TsMS § 258 lg 1 alusel kohustatud esitama eksperdile mh küsimuse, kas isik on võimeline kohtuistungil osalema.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.
|
| 3-2-3-12-05
|
Riigikohus |
19.09.2005 |
|
Alates 01.07.2002 kehtiv TsÜS ja koos sellega jõustunud TsMS muudatused ei näe enam ette täisealise isiku teovõimetuks tunnistamist, vaid kohus saab menetleda isikule eestkostja määramist.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-3-03.
|
| 3-2-3-14-05
|
Riigikohus |
19.12.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05 ja otsus nr 3-2-3-3-04 ja otsus nr 3-2-3-5-03. Lisaks tuleb vajadusel huvitatud isikutena kaasata menetlusse selle isiku lähedased isikud, eelkõige perekonnaliikmed.
Asjaolu, et ekspert on andnud arvamuse, et isik, kelle suhtes eestkostja määramist taotletakse, ei ole võimeline kohtuistungil osalema, ei tähenda veel, et kohus ei pea seda isikut asjasse kaasama.
TsMS § 227 järgi peab kohus otsuses põhjendama ka seda, kas avalduses näidatud isik sobib eestkostjaks ning miks teda eelistatakse teistele eestkostjakandidaatidele, kui sellised on olemas.
Asjaolu, et ekspert on andnud arvamuse, et isik, kelle suhtes eestkostja määramist taotletakse, ei ole võimeline kohtuistungil osalema, ei tähenda veel, et kohus ei pea seda isikut asjasse kaasama.
TsMS § 227 järgi peab kohus otsuses põhjendama ka seda, kas avalduses näidatud isik sobib eestkostjaks ning miks teda eelistatakse teistele eestkostjakandidaatidele, kui sellised on olemas.
Kohtul on võimalik TsMS § 83 lg 3 analoogia alusel määrata isikule esindaja, eeldades, et vastasel korral võivad jääda tema huvid kaitseta. Esindaja määratakse ainult juhul, kui isik ise ei ole endale esindajat määranud. Kui isik on maksejõuetu, tuleb esindaja sama sätte kohaselt määrata riigi kulul.
|
| 3-2-2-1-06
|
Riigikohus |
18.04.2006 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05.
Menetluses, millega piiratakse isiku teovõimet, peab ekspert oma arvamuse andmiseks kõne- ja kontaktivõimelist isikut isiklikult uurima.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05.
Menetluses, millega piiratakse isiku teovõimet, peab ekspert oma arvamuse andmiseks kõne- ja kontaktivõimelist isikut isiklikult uurima.
|
| 3-2-3-2-06
|
Riigikohus |
12.04.2006 |
|
Alaealine, kellele eestkostja määramist taotletakse, ja tema vanem, kellelt pole vanema õigusi ära võetud, on eestkostja määramise menetluses huvitatud isikuteks, kes tuleb kaasata menetlusse ja kutsuda kohtuistungile.
TsMS § 266 lg 1 andis huvitatud isikute näidisloetelu, kuid ei muutnud sama seaduse § 249 lg-s 2 sisalduvat kohtu kohustust kaasata kõik asjast huvitatud isikud. Alaealine, kellele eestkostja määramist taotletakse, ja tema vanem, kellelt pole vanema õigusi ära võetud, on eestkostja määramise menetluses huvitatud isikuteks, kes tuleb kaasata menetlusse ja kutsuda kohtuistungile.
|
| 3-2-1-141-07
|
Riigikohus |
06.02.2008 |
|
Tsiviilkohtumenetlusteovõime kontroll ja piiratud teovõimega isikule eestkostja määramiseks menetluse algatamine on vajalik seetõttu, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku osalemine õiguskäibes ja ka kohtumenetluses on piiratud. Sellise isiku õigusi ja huve peab õiguskäibes kaitsma kohtu määratud eestkostja, kes on PKS § 98 lg 1 järgi piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja. Ka kohtumenetluses vajab piiratud teovõimega isik teovõimelist esindajat. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik tavaliselt isiklikult menetluses osaleda ei saa ja TsMS § 217 lg 3 järgi peab teda kohtus esindama tema seaduslik esindaja. Seega ei saa piiratud teovõimega tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik osaleda menetluses ilma (seadusliku) esindajata. Sellisel juhul võib kohus määrata isikule ajutise esindaja. Kohtu määratud esindaja esindusõigus lõppeb TsMS § 219 lg 4 järgi menetlust lõpetava lahendi jõustumisega või menetluse muul viisil lõppemisega, kui kohus ei lõpeta esindusõigust juba varem või ei ole esindajat määranud vaid ühe kohtuastme jaoks. Viimasel juhul on esindajal esindusõigus ka selles kohtuastmes tehtud lahendi peale kaebuse esitamiseks.
Üldjuhul on üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus faktiline asjaolu, mida pool peab TsMS § 230 lg 1 järgi hagimenetluses tõendama. Kuid enne võlaõigusseaduse jõustumist sõlmitud üürilepingu puhul ei saa üürilepingu tähtajalisuse/tähtajatuse küsimust pidada aga pelgalt faktiliseks asjaoluks, sest üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus sõltub muu hulgas ka varem kehtinud õiguslikust regulatsioonist ja uuele regulatsioonile ülemineku sätetest. Kuna üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus sõltub ka üürilepingutele kohaldatavast õigusest, tuleb pidada enne 1. juulit 2002. a sõlmitud üürilepingute tähtajalisuse/tähtajatuse küsimust ühtlasi õiguse kohaldamise küsimuseks ning poole menetluses esitatud vastavasisulist väidet õiguslikuks väiteks, millega kohus ei ole otsust tehes TsMS § 436 lg 7 kohaselt seotud. Küll tuleb pooltel tõendada faktiline asjaolu, millal üürileping sõlmiti, sest sellest võib sõltuda, kas poolte vahel on tähtajaline või tähtajatu üürileping.
Üürnikul on õigus vaidlustada nii tähtajalise kui ka tähtajatu üürilepingu ülesütlemine, kui ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Üüritasu tõstmine käsitatav on üürilepingu muutmisena üürniku kahjuks VÕS § 327 lg 1 p 2 mõttes. Kuid lisaks materiaalsetele alustele tuleb üürilepingu ülesütlemise hea usu põhimõtte vastasuse tuvastamisel kontrollida ka selle formaalseid aluseid. VÕS § 329 lg 1 järgi peab üürnik eluruumi üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks esitama taotluse üürikomisjonile või kohtule 30 päeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest.
ES § 32 lg 2 kohaselt pikenes üürileping järgmiseks viieks aastaks juhul, kui kumbki pool enne üürilepingu tähtaja möödumist ei taotlenud lepingu lõpetamist. Üürilepingud, mille tähtaeg tulenes ES §-st 67 ja mis 1. juulil 1997. a pikenesid järgmiseks viieks aastaks, pikenesid 1. juulist 2002. a järgmiseks viieks aastaks ehk kuni 30. juunini 2007. a, kui enne üürilepingu tähtaja möödumist kumbki pool ei taotlenud üürilepingu lõpetamist või uue lepingu sõlmimist ja kui lepingus ei olnud ette nähtud teisiti. Ka võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 15 lg 3 järgi loetakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud tähtajatud eluruumide üürilepingud sõlmituks viieks aastaks lepingu sõlmimisest.
Tsiviilkohtumenetlusteovõimet ei tule kohtul kontrollida üksnes siis, kui täisealist isikut esindab menetluses tema eestkostja. Sellisel juhul loetakse TsMS § 202 lg 3 järgi, et esindatav on tsiviilkohtumenetlusteovõimetu.
Tsiviilkohtumenetlusteovõime kontroll ja piiratud teovõimega isikule eestkostja määramiseks menetluse algatamine on vajalik seetõttu, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku osalemine õiguskäibes ja ka kohtumenetluses on piiratud. Sellise isiku õigusi ja huve peab õiguskäibes kaitsma kohtu määratud eestkostja, kes on PKS § 98 lg 1 järgi piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja. Ka kohtumenetluses vajab piiratud teovõimega isik teovõimelist esindajat. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik tavaliselt isiklikult menetluses osaleda ei saa ja TsMS § 217 lg 3 järgi peab teda kohtus esindama tema seaduslik esindaja. Seega ei saa piiratud teovõimega tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik osaleda menetluses ilma (seadusliku) esindajata. Sellisel juhul võib kohus määrata isikule ajutise esindaja.
|
| 3-2-1-151-08
|
Riigikohus |
11.03.2009 |
|
PKS § 95 lg 3 kohaselt saab eestkostjaks olla ainult füüsiline isik. Kohalik omavalitsus täidab eeskostja ülesandeid seaduse alusel (PKS § 95 lg 5).
Asjas poolena osaleva füüsilise isiku surma korral lõpetab kohus TsMS § 428 lg 1 p 5 kohaselt menetluse otsust tegemata, kui vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust. Kohus vaatab hagita asja TsMS § 477 lg 1 kohaselt läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkoste seadmise menetlusele kui hagita menetlusele ei ole sätestatud erisusi menetlusosalise surma puhuks.
|
| 3-2-1-31-11
|
Riigikohus |
11.05.2011 |
|
Raseduse katkestamist saab pidada tervishoiuteenuse osutamiseks.
Piiratud teovõimega patsiendile peab tervishoiuteenuse osutamiseks olema üldjuhul tema seadusliku esindaja nõusolek, kuid piiratud teovõimega patsiendi huve kahjustava keeldumise korral saab tervishoiuteenuse osutaja osutada teenust ka ilma seadusliku esindaja nõusolekuta.
Tervishoiuteenuse osutaja ei saa üldjuhul piiratud teovõimega isiku rasedust katkestada ilma piiratud teovõimega isiku soovi väljendava tahteavalduse ja tema seadusliku esindaja nõusolekuta. Sellise tahteavalduse või nõusoleku puudumisel tuleb raseduse katkestamisest huvitatud isikul pöörduda loa saamiseks kohtu poole - üldjuhul enne, erandjuhtudel viivitamatult pärast raseduse katkestamist.
Kohus peab raseduse katkestamise üle otsustades hindama üksnes piiratud teovõimega isiku arusaamisvõimet perekonna loomise tähendusest ja tagajärgedest, mitte hindama meditsiinilise näidustuse olemasolu raseduse katkestamiseks, mida peab kontrollima rasedust katkestama asuv arst.
Sõltumata isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimest, on isikul õigus esitada iseseisvalt määruskaebus ka tema raseduse katkestamist lubava või keelava määruse peale.
Kui piiratud teovõimega naine keeldub ka pärast kohtu loa saamist rasedust vabatahtlikult katkestamast, saab iseenesest nõuda kohtumääruse täitmist täitemenetluse korras, kuid sunniviisiline raseduse katkestamine ei ole võimalik.
Isikul võib olla ka üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Selles ulatuses, milles isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud.
Ulatuses, milles isik on piiratud teovõimega, määrab tema huvide kaitseks talle eestkostja.
Tsiviilkohtumenetlusteovõime sõltub menetlusosalise teovõime piiratuse ulatusest.
Sõltumata isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimest, on isikul õigus esitada iseseisvalt määruskaebus tema raseduse katkestamist lubava või keelava määruse peale.
|
| 3-2-1-87-11
|
Riigikohus |
09.11.2011 |
|
Kohus peab algatama menetlusosalisele eestkostja määramise menetluse omal algatusel, kui kohtul on kahtlus isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimes, mistõttu võib isik vajada eestkostet.
Kohus peab algatama menetlusosalisele eestkostja määramise menetluse omal algatusel, kui kohtul on kahtlus isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimes, mistõttu võib isik vajada eestkostet.
Eestkostja määramise menetluses saab kohalik omavalitsus anda kohtule ülevaate isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või linnavalitsus nimetatud sätte alusel avaldada arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis millises ulatuses.
Kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.
Eestkoste seadmise menetluseks tuleb piiratud teovõimega täisealisele isikule määrata esindaja, kui see on isiku huvides vajalik, v.a. kui teda esindab advokaat või muu kohane esindaja.
Eestkostjat määrava kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.
Eestkostja määramise menetluse eesmärgiks on kontrollida, kas isik on piiratud teovõimega ja kas ta vajab eestkostet, sh tagada vajadusel isiku õiguste ja huvide kaitse.
Kohus saab algatada eestkostja määramise menetluse nii selleks õigustatud isiku avalduse alusel kui ka omal algatusel, kui kohut teavitatakse muul viisil eestkostet vajavast isikust.
Eestkostjat määrates tuleb eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele.
Eestkostja määramiseks tuleb kohtul tuvastada, kas ja millises osas on isiku teovõime piiratud, st millises osas ei suuda isik oma tegudest aru saada või neid juhtida ja vajab eestkostet. Isiku eestkostevajaduse ja selle ulatuse tuvastab kohus asjas kogutud tõendite alusel.
Eestkostja määramise menetluses saab kohalik omavalitsus anda kohtule ülevaate isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või linnavalitsus avaldada arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis millises ulatuses.
Isikul võib olla üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Neis küsimustes, kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud, st neis küsimustes tuleb austada isiku õigust vabale eneseteostusele ning selles osas võib isik iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta ning iseseisvalt õiguskäibes osaleda.
Eestkostja ülesannete ulatus sõltub eelkõige sellest, milline on isiku eestkostevajadus. Eestkostja ülesandeks saab olla eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud.
Isik ei vaja hoolimata piiratud teovõimest eestkostet osas, milles tema õigused ja huvid on kaitstud muul viisil, sh kui isik on volitanud kedagi oma asju ajama ja/või tema perekonnaliikmed või muud abilised tagavad tema toimetuleku ja heaolu. Eestkostja määramisele kui kõige äärmuslikumale abinõule tuleb eelistada võimaluse korral muid abinõusid. Mh on võimalik isiku asjade ajamiseks anda volitus. Seejuures peab täisealine isik teist isikut volitades saama aru volituse tähendusest ja tagajärgedest, st olema volituse andmise ajal volitamise osas teovõimeline, et volitus kehtiks. Kui isik on kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, peab kohus eestkostja ülesannete määramisel seda arvestama.
Kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.
Kolleegiumi arvates ei ole eestkostja seadusest tulenevaid üldisi õigusi ja kohustusi vaja kohtumääruse resolutsioonis märkida, küll aga peab kohtumääruse resolutsioonist nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus. Määruse resolutsiooniga peab kohus TsMS § 442 lg 5 ja § 463 lg 2 järgi lahendama selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja taotlused ning resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. (p 21)
Piiratud teovõimega täisealine isik peab oma asjade ajamiseks teist isikut volitades saama aru volituse tähendusest ja tagajärgedest, st olema volituse andmise ajal volitamise osas teovõimeline, et volitus kehtiks.
|
| 3-2-2-5-14
|
Riigikohus |
12.03.2015 |
|
Kuivõrd teistmise aluseks praegusel juhul on TsMS § 702 lg 2 p-d 2 ja 3, siis tuleb teistmisavalduse esitamise tähtaja määramisel lähtuda TsMS § 704 lg 1 teisest lausest (Riigikohtu 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-14, p 11). Seega võis teistmisavalduse esitada kahe kuu jooksul alates päevast, millal tsiviilkohtumenetlusteovõimetu menetlusosalise seaduslikule esindajale lahend kätte toimetati.
Teistmisavalduse esitamise tähtaja arvutamisel TsMS § 704 lg 1 teise lause järgi ei arvestata sama sätte kolmanda lause kohaselt avalikku kättetoimetamist. TsMS § 704 lg 1 kolmas lause kehtib ka juhul, kui menetlusosaline on pärast lahendi tegemist võtnud lepingulise esindaja. (p 12)
Kui kohtul ei õnnestu hagimaterjale kostjale kätte toimetada, kuid kohtul on andmeid, et võivad esineda TsÜS § 8 lg-s 2 nimetatud asjaolud, saab kohus algatada omal algatusel eestkostja määramise TsMS § 204 lg 2 kohaselt või vähemalt teavitada oma kahtlustest valla- või linnavalitsust TsMS § 204 lg 4 järgi (vt ka Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-07, p-d 11–12; 9. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p-d 16–17). Seadusliku esindaja menetlusse astumiseni on kohtul võimalik määrata TsMS § 219 lg 1 kohaselt ajutine esindaja. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule ei pea TsMS § 219 lg 3 järgi määrama esindajat siis, kui teda juba esindab advokaat või muu kohane esindaja. Pärast esindaja või eestkostja määramist on võimalik materjalid esindajale kätte toimetada ja asja menetlust jätkata. (p 14)
TsMS § 702 lg 2 p 3 kohaselt on teistmise aluse olemasolu hindamisel määravaks, kas isik oli seaduse kohaselt esindatud menetluse ajal. Eeltoodud järeldust ei muuda ka TsMS § 219 lg 3 ega asjaolu, et pärast kohtulahendi tegemist astus menetlusse kostja lepinguline esindaja. (p 10)
Kuna menetlusdokumendid tuli TsMS § 318 lg 1 järgi kätte toimetada kostja seaduslikule esindajale, siis ei vastanud tsiviilasja materjalide ja kohtuotsuse avalik kättetoimetamine seaduse nõuetele. Hinnangut kohtumaterjalide kättetoimetamise seaduslikkusele ei mõjuta asjaolu, et praeguse tsiviilasja menetlemise ajal kostjal eestkostjat kui seaduslikku esindajat veel ei olnudki (vt ka Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-07, p-d 11–12; 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 13). (p 9)
TsMS § 703 lg 2 ei ole kohaldatav, kui teistmise alus tuleneb TsMS § 702 lg 2 p-st 2 (Riigikohtu 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-14, p 12). Lisaks on teistmisaluste olemasolul menetlusosalisel õigus esitada teistmisavaldus maakohtu jõustunud otsuse peale kaja esitamata (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-3-06, p-d 9–10; 6. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-3-09, p 6). (p 13)
TsMS § 702 lg 2 p 81 kohaldub olukorras, kus menetluse peatumise alus ilmneb menetluse ajal, kuid see ei olnud kohtule lahendi tegemise ajal teada (TsMS § 354), mitte aga juhul, kui menetlusosaline kaotas tsiviilkohtumenetlusteovõime juba enne menetluse algust. (p 11)
|
| 2-17-1453/135
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.12.2020 |
|
Eestkostja on oma ülesannete ulatuses eestkostetava seaduslik esindaja PKS § 207 lg 1 ja TsMS § 526 lg 4 kohaselt. Esindajana saab eestkostja teha eestkostetava nimel tehinguid, eeldusel et need jäävad TsÜS § 117 lg 1 mõttes tema esindusõiguse piiresse. Eestkostja esindusõiguse piirid TsÜS § 120 lg 1 mõttes määrab kindlaks tema ülesannete ring eestkostjana. Eestkostja ülesannete ring tuleneb eestkostemäärusest (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-17, p 14). (p 12)
TsÜS § 115 lg 2 kohaselt ei saa esindaja kaudu teha tehingut, mis tuleb teha isiklikult. Testamendi peab testaator PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetavat isiklikkuse vorminõudega tehingute tegemisel esindada ega nende tegemiseks nõusolekut anda. Need tehingud ei saa ka kuuluda TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes eestkostja ülesannete hulka. Eestkostemääruses kajastatakse TsMS § 526 lg 5 kohaselt eraldi see, kas eestkostetaval on valimisõigus, kas ta saab abielu sõlmida, isadust omaks võtta või muid perekonnaõiguslikke tehinguid teha PKS § 203 lg 2 mõttes, sellepärast et ka neid saab eestkostetav realiseerida vaid isiklikult. (p-d 11 ja 14)
Testamendi peab testaator PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. TsÜS § 115 lg 2 kohaselt ei saa esindaja kaudu teha tehingut, mis tuleb teha isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetavat isiklikkuse vorminõudega tehingute tegemisel esindada ega nende tegemiseks nõusolekut anda. Need tehingud ei saa ka kuuluda TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes eestkostja ülesannete hulka. Testamendi peab PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. Eestkostemääruses kajastatakse TsMS § 526 lg 5 kohaselt eraldi see, kas eestkostetaval on valimisõigus, kas ta saab abielu sõlmida, isadust omaks võtta või muid perekonnaõiguslikke tehinguid teha PKS § 203 lg 2 mõttes, sellepärast et ka neid saab eestkostetav realiseerida vaid isiklikult. (p-d 11 ja 14)
Eestkostja on oma ülesannete ulatuses eestkostetava seaduslik esindaja PKS § 207 lg 1 ja TsMS § 526 lg 4 kohaselt. Esindajana saab eestkostja teha eestkostetava nimel tehinguid, eeldusel et need jäävad TsÜS § 117 lg 1 mõttes tema esindusõiguse piiresse. Eestkostja esindusõiguse piirid TsÜS § 120 lg 1 mõttes määrab kindlaks tema ülesannete ring eestkostjana. Eestkostja ülesannete ring tuleneb eestkostemäärusest (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-17, p 14). (p 12)
TsÜS § 8 lg-st 3 tulenev teovõime piiratuse eeldus pärandaja testeerimisvõime hindamisele ei kohaldu. (p 15)
Iga eestkostemääruses nimetamata isiklikkuse vorminõuetega tehingu kehtivust tuleb üksikjuhtumil eraldi hinnata. Üldreeglit tehingu kehtivuse hindamiseks anda ei saa, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal üksikjuhtumil eraldi välja selgitada tehingu tegemise aja seisuga. Eestkostetava teovõimele hinnangut andes saab eestkostemenetluses käsitletud asjaolud siiski võtta lähtepunktiks. Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab see olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalseks tõendiks. Sarnaselt saab teovõime hindamise lähtekohaks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi. (p 16-17)
Oluline on, et isiku testeerimisvõime hindamisel oleks tõendamiskoormise jaotus menetlusosalistele algusest peale selge. Eestkostetava teovõime piiratuse tõendamiseks vaidluses testamendi kehtivuse üle võib üldiselt olla piisav eestkostemääruse ja eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi teinud eksperdi arvamuse esitamine kohtule. Järgnevalt saab minna tõendamiskoormis üle vastaspoolele, kes peab tõendama eestkostetava testeerimisvõime olemasolu. See ei välista, et keerulisemates asjades on kohtul võimalik tõendamiskoormis vastavalt asjaoludele jagada eelnevast erinevalt. (p 18)
|
Facebook
Twitter