3-2-1-124-02
|
Riigikohus |
12.11.2002 |
|
TsMS § 113 lg 1 järgi on seadusandja tõendi jõu andnud vaid poole seadusliku esindaja seletustele. Lepingulise esindaja seletustel tõendi jõudu pole.
Apellatsioonikohus pole vastanud apellatsioonkaebuse väitele, mistõttu on rikutud TsMS § 330 lg-s 6 sätestatut ja see rikkumine või kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.
Kui rendileandja ei täida temal lasuvat vara remondikohustust, tekkisid tema asemel remondi teinud rentnikul RenS § 10 lg-s 3 sätestatud õigused juhul, kui rentnik teeb teatud kindlad remonditööd, mille tegemise kohustuse oli endale lepinguga võtnud rendileandja või kui rentnik teeb hädavajaliku remondi, kusjuures selle tegemise üle rendlileandja ei otsusta ning tema kooskõlastust siinkohal vaja pole.
|
| 3-2-1-45-03
|
Riigikohus |
06.05.2003 |
|
TsMS § 113 lg 1 järgi on tõendiks vaid poole seadusliku esindaja seletused. Lepingulise esindaja seletustel tõendi jõudu pole.
Osaühingu juhatuse liikme kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, tuleneb osaühingu juhatuse tegevust ja vastutust reguleerivatest normidest. See kohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta osaühingule põhjendamatuid riske.
Juhatuse liikmel on õigussuhe osaühinguga. Seega saab juhatuse liige rikkuda oma kohustusi vaid osaühingu ees. ÄS § 187 lg-st 2 tulenevalt on osaühingu võlausaldajal isiklik nõue osaühingu juhatuse liikme vastu juhul, kui võlausaldaja tõendab, et tal on täitmata jäänud nõue osaühingu vastu ning juhatuse liige on rikkunud mõnda oma kohustust osaühingu ees.
Juhatuse liikmel on õigussuhe osaühinguga. Seega saab juhatuse liige rikkuda oma kohustusi vaid osaühingu ees. ÄS § 187 lg-st 2 tulenevalt on osaühingu võlausaldajal isiklik nõue osaühingu juhatuse liikme vastu juhul, kui võlausaldaja tõendab, et tal on täitmata jäänud nõue osaühingu vastu ning juhatuse liige on rikkunud mõnda oma kohustust osaühingu ees.
|
| 3-2-1-41-05
|
Riigikohus |
11.05.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-96-03.
Kuriteo toimepanek sisaldab endas karistusõiguslikku hinnangut isiku teole, kuid ei saa olla aluseks isiku vastu tsiviilnõuete esitamiseks. Tsiviilnõude esitamise aluseks on konkreetsed teod, esmajoones kohustuste rikkumine.
Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb arvestada, kas võlausaldaja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Seejuures saab lähtudes TsK § 229 lg-st 2 vähendada võlgniku vastutuse määra, kui võlausaldaja tahtlikult või ettevaatamatult soodustas täitmata jätmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu tagastamist, mis oli üle antud õigusliku aluseta, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem.
Nõukogu otsusele võib analoogia korras kohaldada üldkoosoleku otsuse kohta käivat ÄS § 296 ja lugeda otsuse tühiseks.
Teo asetleidmine TsMS § 94 lg 3 tähenduses hõlmab üksnes isiku faktilist tegevust või tegevusetust, mitte aga õiguslikku hinnangut teo koosseisupärasusele, õigusvastasusele ja süülisusele. Seega on tsiviilkohtumenetluses kohtule siduvad üksnes kriminaalmenetluses tuvastatud faktilised asjaolud, millest lähtudes on isik süüdi tunnistatud, kuid mitte hinnang isiku toimepandu õigusvastaseks lugemisel.
Kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutada tsiviilkohtumenetluses dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega.
Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei muuda poolte vahel üldist tõendamiskoormist, küll aga saab selle alusel lugeda mitmed kriminaalasjas tuvastatud faktilised asjaolud tsiviilkohtumenetluses siduvalt tuvastatuks.
Ainuüksi vara müük alla turuhinna ei tähenda automaatselt juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Äriühing peab tõendama, et vara müümisel ei järginud juhatuse liige hoolsust, mida temalt sellises olukorras oodatakse, või rikkus näiteks lojaalsuskohustust.
Kohus ei ole asja lahendamisel seotud hageja antud õigusliku kvalifikatsiooniga.
Lepingulise esindaja seletuse võib lugeda poole enda seletuseks ja seega tõendiks üksnes siis, kui pool või tema seaduslik esindaja viibib vahetult lepingulise esindaja seletuse andmise juures ja kinnitab selgesõnaliselt kohtule, et ta nõustub lepingulise esindaja seletusega.
Ainuüksi kahju arvestamise metoodika muutmine ei ole hagi eseme muutmiseks, kui jätkuvalt tuginetakse samale kahjule.
Juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena ja kohaldada ei saa lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige tõendama, et kohustuse rikkumine oli vabandatav.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-41-03. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Viimati nimetatust lähtub muu hulgas juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti ehk nn üldine lojaalsuskohustus.
Juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena ja kohaldada ei saa lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige tõendama, et kohustuse rikkumine oli vabandatav.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-41-03. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Viimati nimetatust lähtub muu hulgas juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti ehk nn üldine lojaalsuskohustus.
Ainuüksi vara müük alla turuhinna ei tähenda automaatselt juhatuse liikme kohustuste rikkumist.
|
| 3-2-1-120-05
|
Riigikohus |
10.11.2005 |
|
Lepingulise esindaja seletus ei ole tsiviilkohtumenetluses tõendiks. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-41-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-95-03.
Tööandjal ei ole seaduslikku alust lõpetada töölepingut TLS § 79 alusel, kui töötaja esitas avalduse lepingu lõpetamiseks TLS § 82 järgi.
|
| 3-2-1-91-06
|
Riigikohus |
01.11.2006 |
|
TsMS § 229 lg-st 2 tulenevalt on tõendiks poole vande all antud seletus. Seega ei saa kohus rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud.
Korteriomanike eest võib KOS § 11 alusel esitada kahju hüvitamise nõude ka korteriühistu, kelle ülesandeks on korteriühistuseaduse § 2 lg-st 1 tulenevalt korteriomandi eseme mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 5 lg 1 p-st 2 tulenevalt oli korteriühistul õigus esitada hagi korteriomanike rikutud õiguste kaitseks. Õigus pöörduda kohtusse teise isiku eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks tuleneb ka alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 3 lg-st 2.
Korteriomaniku poolt oma korteriomandi kasutamisega teisele korteriomanikule kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude alusena KOS § 11 kõrval muid sätteid, sh deliktiõiguse sätteid. Korteriomaniku, tema perekonnaliikmete, ajutiste elanike ja korteriomandit kasutavate isikute kohustus hoiduda teistele korteriomanikele kahju tekitamisest ja kahju hüvitamise nõude alused on reguleeritud korteriomandiseaduse erisätetega.
|
| 3-2-1-103-15
|
Riigikohus |
14.10.2015 |
|
Kohtu võimalus võtta võlgnikult vanne ei tähenda, et kohtul oleks õigus kohustada võlgnikku vande all ütlusi andma. Võlgniku vannet vara ja võlgade õigsuse kohta ei saa samastada võlgniku kui menetlusosalise vande all ülekuulamisega. (p 13)
Pankrotimenetluses oleks võlgniku juhatuse liikme vande all ütluste andmise eesmärk teabe kogumine pankrotimenetluse läbiviimiseks. Pankrotimenetluses saaks selline ülekuulamine teenida eelkõige pankrotimenetluse eesmärke, milleks PankrS § 2 kohaselt on rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel ja selgitada välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Füüsilisest isikust võlgnikku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liiget ei või pankrotimenetluses vande all üle kuulata ilma tema nõusolekuta (sh võib ta olla nõus andma ütlusi ainult osa asjaolude kohta). Kui eelnimetatud isik keeldub vande all ütlusi andmast, siis ei ole tegu teabe andmisest keeldumisega PankrS-i mõttes ja selle eest ei saa sanktsioonina kohaldada aresti. (p 14)
Kohtu võimalus võtta pankrotimenetluses võlgnikult vanne ei tähenda, et kohtul oleks õigus kohustada võlgnikku vande all ütlusi andma. Võlgniku vannet vara ja võlgade õigsuse kohta ei saa samastada võlgniku kui menetlusosalise vande all ülekuulamisega. (p 13)
Pankrotimenetluses oleks võlgniku juhatuse liikme vande all ütluste andmise eesmärk teabe kogumine pankrotimenetluse läbiviimiseks. Pankrotimenetluses saaks selline ülekuulamine teenida eelkõige pankrotimenetluse eesmärke, milleks PankrS § 2 kohaselt on rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel ja selgitada välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Füüsilisest isikust võlgnikku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liiget ei või pankrotimenetluses vande all üle kuulata ilma tema nõusolekuta (sh võib ta olla nõus andma ütlusi ainult osa asjaolude kohta). Kui eelnimetatud isik keeldub vande all ütlusi andmast, siis ei ole tegu teabe andmisest keeldumisega PankrS-i mõttes ja selle eest ei saa sanktsioonina kohaldada aresti. (p 14)
Pankrotimenetluses tekib võlgniku ja tema võlausaldajate vahel spetsiifiline usaldussuhe, mille täitmine muu hulgas eeldab ka täielikku teabevahetust. Samas näeb PS § 22 lg 3 ette, et igaühel on õigus keelduda selliste ütluste andmisest, mida võidakse kasutada tema vastu kriminaalmenetluses. Menetlusosalise vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest ei tulene pankrotivõlgnikule õigust keelduda teabe andmisest PankrS § 85 järgi. Pankrotimenetluses sõltub võimalus enesesüüstamise keelule tuginedes teabe andmisest keelduda sellest, kas on olemas seadusesäte, mis selgelt keelab pankrotimenetluses saadud teabe kasutamise tõendina kriminaalmenetluses. Kohus peab olukorras, kus võlgnik või tema juhatuse liige keeldub pankrotimenetluses aresti ähvardusel teavet andmast, kuna teabe andmine võib teda süüstada, kontrollima pankrotiseaduses ettenähtud teabe andmise kohustust ettenägeva sätte põhiseaduspärasust ja vajadusel algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. (p 15)
Pankrotimenetluses tekib võlgniku ja tema võlausaldajate vahel spetsiifiline usaldussuhe, mille täitmine muu hulgas eeldab ka täielikku teabevahetust. Samas näeb PS § 22 lg 3 ette, et igaühel on õigus keelduda selliste ütluste andmisest, mida võidakse kasutada tema vastu kriminaalmenetluses. Menetlusosalise vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest ei tulene pankrotivõlgnikule õigust keelduda teabe andmisest PankrS § 85 järgi. Pankrotimenetluses sõltub võimalus enesesüüstamise keelule tuginedes teabe andmisest keelduda sellest, kas on olemas seadusesäte, mis selgelt keelab pankrotimenetluses saadud teabe kasutamise tõendina kriminaalmenetluses. Kohus peab olukorras, kus võlgnik või tema juhatuse liige keeldub pankrotimenetluses aresti ähvardusel teavet andmast, kuna teabe andmine võib teda süüstada, kontrollima pankrotiseaduses ettenähtud teabe andmise kohustust ettenägeva sätte põhiseaduspärasust ja vajadusel algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. (p 15)
PankrS § 89 lg 5 teises lauses ette nähtud määruskaebeõigust ei saa tõlgendada laiendavalt. Maakohtu määruse peale on seaduse järgi kaebeõigus üksnes isikul, kelle õigusi kitsendatakse, ehk võlgnikul või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikmel. Seega tuleb ka PankrS § 89 lg 5 teist lauset tõlgendada selliselt, et Riigikohtule määruskaebuse esitamise õigus on võlgnikul või tema juhtorgani liikmel ja et kahekordne kaebeõigus on tagatud just isikule, kellele sanktsioon määrati. (p 12)
|
| 3-2-1-37-16
|
Riigikohus |
01.06.2016 |
|
TsMS §-st 267, §-st 268 ja §-st 2681 nähtub, et pool ei saa teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda (või enda seadusliku esindaja), vaid vastaspoole (või tema seadusliku esindaja) vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid selle otsustamine, kas kohus soovib poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. (p 12)
Vaheotsust on võimalik TsMS § 449 lg 1 alusel teha eelkõige olukorras, kus kahju või muu rahasumma suuruse arvutamine on keeruline ja menetlusökonoomiliselt on põhjendatud teha esmalt kindlaks muud nõude eeldused. See ei tähenda aga, et kohus saaks teha vaheotsuse vaid mõne nõude eelduse esinemise kohta. (p 10)
TsMS § 449 lg-test 1 ja 2 tulenevalt peab kohus nii kahju hüvitamise kui ka lepingu tagasitäitmise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuvastama kõik kahju hüvitamise nõude eeldused, sest nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse üle (vt nt RKTKo nr 3-2-1-155-11, p 16; RKTKo nr 3-2-1-179-10, p 14; RKTKo nr 3-2-1-94-08, p 10). (p 10)
|
| 3-2-1-42-16
|
Riigikohus |
08.06.2016 |
|
Eri liiki tõenditel ei ole erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele (vt ka RKTKo nr 3-2-1-181-15, p 51). Seega ei ole iseenesest välistatud, et kohus tugineb otsust tehes menetlusosalise vande all antud seletusele. (p 15)
Kui mõlemad pooled on andnud vande all seletusi ja kohus asub neid tõendeid otsuses hindama, siis ei saa kohus rajada otsust üksnes ühe poole seletustele, ilma et kohus käsitleks otsuses ka teise poole seletusi. Kohtuotsuse põhjendamise nõuetele ei vasta see, kui kohus märgib otsuses üksnes seda, et ta ei pea teise poole seletusi usaldusväärseteks. Hinnates ühe poole vande all antud seletusi ebausaldusväärseiks või paljasõnalisteks ja teise omi mitte, peab kohus põhjendama, miks ta sellisele järeldusele jõudis. Kohtu selline kohustus tuleneb TsMS § 442 lg 8 neljandast lausest. (vt ka RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 13). (p 15)
Kohus kohaldab nii VÕS § 139 kui ka § 140 ilma kohustatud isiku taotluseta ja hüvitise vähendamiseks piisab sellest, kui vähendamise asjaolud on kohtule esitatud. VÕS § 139 ja § 140 saab kohaldada ka korraga (RKTKo nr 3-2-1-65-15, p 13; RKTKo nr 3-2-1-46-15, p 12). VÕS § 139 ja § 140 kohaldatakse ka deliktiõiguslike kahju hüvitamise nõuete lahendamisel. (p 23)
Juhatuse liikme vastutus võlausaldaja ees on eelduslikult leebem kui vastutus ühingu ees. (p 22)
Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kui isikule etteheidetav käitumine seisneb tegevusetuses, saab põhjusliku seose tuvastamiseks kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ja vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (vt RKTKo nr 3-2-1-173-12, p 18). (p 19)
Kui mõlemad pooled on andnud vande all seletusi ja kohus asub neid tõendeid otsuses hindama, siis ei saa kohus rajada otsust üksnes ühe poole seletustele, ilma et kohus käsitleks otsuses ka teise poole seletusi. Kohtuotsuse põhjendamise nõuetele ei vasta see, kui kohus märgib otsuses üksnes seda, et ta ei pea teise poole seletusi usaldusväärseteks. Hinnates ühe poole vande all antud seletusi ebausaldusväärseiks või paljasõnalisteks ja teise omi mitte, peab kohus põhjendama, miks ta sellisele järeldusele jõudis. Kohtu selline kohustus tuleneb TsMS § 442 lg 8 neljandast lausest. (vt ka RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 13). (p 15)
Jättes põhjusliku seose tuvastamisel osa tõendeid põhjendamatult kõrvale, rikub kohus TsMS § 442 lg 8 kolmandas ja neljandas lauses sätestatut. See on menetlusnormi oluline rikkumine, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 17)
Kui kohus jätab põhjendamata, miks põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju vahel on olemas, on see menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis toob kaasa otsuse tühistamise. (p 14)
Jättes põhjusliku seose tuvastamisel osa tõendeid põhjendamatult kõrvale, rikub kohus TsMS § 442 lg 8 kolmandas ja neljandas lauses sätestatut. See on menetlusnormi oluline rikkumine, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 17)
|
| 2-15-3430/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.12.2017 |
|
Pool ei saa teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. (p 19.3)
Kui vaieldakse sellise asja väljaandmise üle, mida peetakse kinni üksnes rahalise nõude tagamiseks, on mõistlik anda asi hagi tagamise korras hagejale välja, kuid tulenevalt TsMS § 378 lg 4 esimesest lausest ja § 383 lg-st 1 on mõistlik teha seda tagatise seadmise vastu ehk selliselt, et kohustada hagejat andma kostja nõude ulatuses tagatis kostja kasuks, eelkõige hoiustama raha kostja väidetava nõude ulatuses. Selliselt oleksid poolte huvid tasakaalustatud. Lisaks tuleks hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida järgides võib hageja asja vallata ja kasutada. Näiteks saab asja TsMS § 378 lg 1 p 5 alusel anda ka kohtutäiturile hoiule (vt ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-17, p 23; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 22). (p 21)
Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt selle kohta ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 45.2; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26.2). Sel juhul saaks hageja asja väljanõudeõigust realiseerida siis, kui rahasumma, mille tasumist kostja õigustatult nõuab, on kostjale välja makstud või hoiustatud. Raha väljamõistmiseks sel juhul aga täitemenetlust algatada ei saa, st täitedokument on vaid n.-ö ühepoolselt sundtäidetav (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 27; 14. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-16, p 17). Küll aga saab kostja sel juhul keelduda oma kohustust täitmast, kuni hageja on kohtuotsuses märgitud kohustuse täitnud. (p 15.1)
|
| 2-17-17217/37
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
05.06.2019 |
|
VÕS § 29 kohaldamisel võivad pooled tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda. (p 15)
Laenu tagastamatuks muutmise kokkulepe ei pea tingimata olema kirjalik. Samas, et laenu saaks pidada tagastamatuks, peab selline kokkulepe olemas olema, mis tähendab, et pooled peavad olema teinud vastavad tahteavaldused.
Üksnes raamatupidamises kajastamise viisist ei saa tuletada majandustehingu õiguslikku sisu. (p 16)
Lepingupooled võivad kokku leppida laenu allutamises (laen, mis tagastatakse laenuandjale juriidilisest isikust laenusaaja lõpetamisel pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist). Kui pooled on laenu allutamises siduvalt kokku leppinud, siis on sellel mõju ka pankrotimenetluses. Selline kokkulepe ei välista häälte andmist ja nõude tunnustamist pankrotimenetluses, kuid kokkuleppega allutatud nõue tuleks rahuldada viimases järjekorras, pärast kõigi ülejäänud nõuete rahuldamist.
Kuigi PankrS § 153 lg 1 ei sisalda vastavat rahuldamisjärku, on kohtupraktikas tunnustatud võimalust arvata selline nõue viimasesse järku pärast kõiki teisi tunnustatud nõudeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. jaanuari 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-00, milles seda võimalust on tunnustatud Eesti Maapanga pankrotimenetluses olukorras, kus samuti puudus norm allutatud laenu nõude rahuldamisjärgu kohta).
Kui pooled ei ole sellist laenu allutamise kokkulepet sõlminud, siis on tegemist tavalise laenukokkuleppega, millest tulenev nõue rahuldatakse tavapäraste laenu tagastamise reeglite järgi. (p 22)
Eesti õigus ei sisalda erisätteid selliste laenude tagastamise kohta pankrotimenetluses, mille on tavalisele (mitte eriliigilisele nagu krediidiasutus, kindlustusandja vmt) äriühingule andnud tema osanikud või aktsionärid. Osanike või aktsionäride antud laenudele kohaldatakse samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud. (p 24)
Seadusandja võiks kaaluda äriühingu osanike ja aktsionäride antud laenusid käsitlevate erisätete lisamist Eesti pankrotiõigusesse tagamaks selle, et sõltumata aktsionäri või osaniku investeeringule antud õiguslikust kvalifikatsioonist rahuldatakse pankrotimenetluses laenu andnud osanike ja aktsionäride nõuded seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. (p 25)
Eesti õigus ei sisalda erisätteid selliste laenude tagastamise kohta pankrotimenetluses, mille on tavalisele (mitte eriliigilisele nagu krediidiasutus, kindlustusandja vmt) äriühingule andnud tema osanikud või aktsionärid. Osanike või aktsionäride antud laenudele kohaldatakse samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud. (p 24)
Seadusandja võiks kaaluda äriühingu osanike ja aktsionäride antud laenusid käsitlevate erisätete lisamist Eesti pankrotiõigusesse tagamaks selle, et sõltumata aktsionäri või osaniku investeeringule antud õiguslikust kvalifikatsioonist rahuldatakse pankrotimenetluses laenu andnud osanike ja aktsionäride nõuded seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. (p 25)
Pool saab teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 19). (p 18)
|
Facebook
Twitter