III-2/1-39/95
|
Riigikohus |
19.06.1995 |
|
|
| III-2/1-91/95
|
Riigikohus |
30.11.1995 |
|
|
| 3-2-1-133-96
|
Riigikohus |
19.12.1996 |
|
TsKS § 289 kohaselt võib apellant viidata uutele põhjendustele või tõenditele, mida ta ei esitanud esimese astme kohtus, üksnes siis, kui ta põhjendab kaebuses, et tal ei olnud võimalik neid esitada esimese astme kohtus või tal oli esitamata jätmiseks muu kaalukas põhjus. Uute tõendite esitamisel peab apellatsioonikohus võtma seisukoha, kas neid tõendeid oli võimalik esitada esimese astme kohtus või kas nende esitamata jätmiseks oli muu kaalukas põhjus. Vastava taotluse rahuldamata jätmist tuleb apellatsioonikohtul otsuses põhjendada.
|
| 3-2-1-16-97
|
Riigikohus |
11.02.1997 |
|
Kohus motiveeris hageja tõendite tagasilükkamist põhjendustega, mis ei ole kooskõlas seadusega (TsKS § 289).
|
| 3-2-1-31-97
|
Riigikohus |
13.03.1997 |
|
Volitus asjaajamiseks kohtus (TsKS § 83) annab esindajale õiguse kõigi protsessitoimingute tegemiseks volitaja nimel. Volituste piiramine peab olema volikirjas märgitud.
Tõendite hindamine põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel (TsKS § 92). Kõik põhjendused tuleb esitada esimese astme kohtus
Tõendite hindamine põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel (TsKS § 92).
Kõik põhjendused tuleb esitada esimese astme kohtus.
Hagi õigeksvõtt tuleb protokollida ja sellele peab alla kirjutama kostja. Protsessitomingute tagajärgi tuleb pooltele selgitada.
|
| 3-2-1-125-97
|
Riigikohus |
05.11.1997 |
|
Kui tõendit apellatsioonikohtus ei taasesitata, avaldatakse esimese astme kohtus protokollitu, samuti dokumendid (TsKS § 98 lg 2). Avaldamist peab kajastama ka kohtuistungi protokoll.
|
| 3-2-1-38-01
|
Riigikohus |
13.03.2001 |
|
Hageja esitas taotluse notari ülekuulamiseks alles apellatsioonikohtu istungil ega põhjendanud, miks tal polnud volikirja tõestanud notari ülekuulamist võimalik taotleda esimese astme kohtus. Apellatsioonikohus jättis põhjendatult kooskõlas TsMS § 308 lg-ga 1 hageja taotluse notari tunnistajana ülekuulamiseks rahuldamata.
|
| 3-2-1-7-02
|
Riigikohus |
13.02.2002 |
|
Ühinemisõigus (PS § 29 lg 5 ja 48 lg 1) tähendab õigust koonduda asjakohasel õiguslikul alusel nii juriidilise isiku kui ka mittejuriidilise isiku staatusega ühingutesse. Seega võib töötajate ühinguks olla ka õiguslikul alusel moodustatud ühendus, mis pole juriidiline isik. Sellise ühingu poolt valitud töötajal on TUIS § 2 lg 1 kohaselt usaldusisiku staatus.
Hageja esitas taotluse dokumendi asja materjalidele lisamiseks alles apellatsioonikohtu istungil ega esitanud apellatsiooniastmes mõjuvaid põhjendusi, miks ta dokumenti varem ei esitanud. Arvestades TsMS § 308 lg-s 1 ja 2 sätestatut, oli apellatsioonikohtu poolt sellise tõendi vastuvõtmata jätmine seaduslik.
NB! Seisukoha muutus!
Töötaja usaldusisiku staatus nõuab temaga töölepingu lõpetamiseks tööinspektori nõusolekut. TUIS § 2 lg 1 järgi töötajate usaldusisiku valimise õigus on ka muul õiguslikul alusel moodustatud ühendusel, mis pole juriidiline isik. Seega on selline õigus ka ametiühingut asutavatel töötajatel, ning kostja oli töötajaks, kellele laienes TLS § 94 kaitse.
|
| 3-2-1-41-02
|
Riigikohus |
09.05.2002 |
|
Kuna kostja ei taotlenud TsK § 194 lg 1 toodud asjaoludel viivise vähendamist esimese astme kohtult, siis on ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse selle taotluse jätnud õigesti tähelepanuta. Ka kostjal puudub poolte protsessuaalse võrdsuse põhimõtet arvestades õigus apellatsioonimenetluses tugineda asjaolule, mida ta ei ole esile toonud esimese astme kohtus.
Kuna apellatsioonkaebuses vaidlustati kohtu poolt välja mõistetud võlasumma suurus, siis oli ringkonnakohtul õigus kaebuse alusel selles osas linnakohtu otsuse õigsust kontrollida. Apellatsioonikohtul oli õigus kontrollida ka väljamõistetud võlasumma kujunemise asjaolude tuvastamise õigsust.
Ringkonnakohus pole nimetanud tõendeid, mille alusel ta leidis, et kostja võlgnevus hageja ees on teistsugune, kui oli oma otsuses märkinud linnakohus.Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele.
|
| 3-2-1-56-02
|
Riigikohus |
21.05.2002 |
|
PES § 66 ja TsK § 367 omavahelisel sidustamisel tuleb arvestada, et TsK § 367 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg, 6 kuud arvates töö vastuvõtmise päevast, kehtib ilmsetele puudustele, st puudustele, mida on võimalik avastada töö tavalisel ülevaatusel.
TsK § 367 lg-st 2 tulenevalt on ehitise varjatud puudustest tulenevatel nõuetel kolmeaastane aegumistähtaeg, arvates töö vastuvõtmise päevast ning seda nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele.
TsK § 367 lg-le 3 kohaselt seaduse või lepinguga ette nähtud garantiiaja olemasolul ei alga aegumistähtaeg enne garantiitähtaja jooksul puuduse ilmnemist või sellest teatamist.
TsK §-s 367 sätestatud aegumistähtajad kehtivad kõigile töö puudustest tulenevatele nõuetele, olgu need suunatud uue töö tegemisele, töö parandamisele, kahju hüvitamisele või hinna alandamisele.
Ringkonnakohus rikkus TsMS §-s 308 sätestatut jättes põhjendamata, miks ei ole apellatsioonkaebuses toodud asjaolud kaalukaks põhjuseks uute tõendite esitamisele. Antud vaidluses võis kohtuotsuses sellise asjaolu, mille suhtes vaidlust polnud ja mille suhtes kohus seisukohta ei küsinud, esitamine olla kaalukaks põhjuseks uute tõendite esitamiseks apellatsioonimenetluses TsMS § 308 lg 1 tähenduses.
Ringkonnakohus eksis tõendte vastuvõtmata jätmise põhjendamisel. Täiendava tõendi esitamiseks, mis ei olnud poolele enne apellatsioonkaebuse või selle vastuse esitamist kättesaadav ja millega ei täiendata hagi aluseks olevaid asjaolusid, piisab, kui tõendi esitamist põhjendatakse eraldiseisva kirjaliku avaldusega või kohtuistungil, arvestades seejuures TsMS §-des 6 ja 68 sätestatut ning andes piisava võimaluse teisele poolele võtta esitatud tõendi suhtes seisukoht.
TsMS § 333 lg-st 3 tulenevalt asja uueks arutamiseks saatmine esimese astme kohtule oli põhjendatud, sest kohus oli jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded. Esimese astme kohtus ei ole sisuliselt selgeks tehtud esitatud nõuete sisu ega neile esitatud vastuväiteid, samuti pole neid õiguslikult igakülgselt hinnatud.
Jättes vastamata apellatsioonkaebuse väidetele rikkus ringkonnakohus otsuse tegemisel TsMS § 330 lg-tes 4 ja 6 sätestatut.
Kohtumenetlusega seoses tehtud kohtuvälise ekspertiisi kulusid tuleb hinnata TsMS § 52 p 2 alusel dokumentaalse tõendi saamise kuluna ja välja mõista koos muude kohtukuludega. Kui ekspertarvamused hangiti väljaspoolt kohtumenetlust, siis asjaolu, et sellist arvamust kasutatakse hilisemas võimalikus kohtumenetluses, ei muuda seda veel kohtumenetluse jaoks hangitud dokumendiks ning sellega seotud kulusid ei saa lugeda dokumentaalse tõendi saamise kuludeks.
Oma ehituskvaliteedinäitajate puudumisel on ehitustegevuses kohaldatud näiteks Soome vastavaid norme ning täna võib seda pidada tavaks.
Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka kokkulepitud tööde mahu ja lepinguhinnaga. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada muuhulgas sellega, et tellija ei olnud tööde tellimisel spetsialist nagu tööettevõtja.
TsK § 222 lg-st 2 tulenevalt on saamata jäänud tuluks kasu, mida kahjustatud lepingupool oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui lepingut ei oleks rikutud. Seega on tegemist oletusliku tuluga, mida kohtul on võimalik hinnata vaid ligilähedaselt. Hinnata tuleb just tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kohustusi oleks nõuetekohaselt täidetud.
Nii ehitaja kui projekteerija vastutavad oma lepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest eraldi ja teineteisest sõltumata, TsK § 187 kohaldamiseks puudub alus. Vastutuse muude eelduste olemasolu korral tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda kummaltki kostjalt sisse kahju proportsionaalselt osas, milles kumbki neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada ning kui seda ei õnnestu kindlaks teha, kohaldada TsK § 186 lg-s 1 sätestatut ja jätta kahju nende kanda võrdsetes osades.
Tellijal on TsK § 368 lg 1 kohaselt tööettevõtjapoolse lepingu rikkumise korral õigus nõuda vajalike kulutuste hüvitamist, mida tellija kandis puuduste parandamisel omade vahenditega, kui lepinguga on tellijale selline õigus ette nähtud. Nende kulutuste hüvitamise nõue tuleneb ka TsK § 222 lg-st 2 ja §-st 226 koostoimes TsÜS §-ga 108, kui tellija on omapoolselt teinud kõik mõistlikult võimaliku selliste kulutuste ärahoidmiseks ja tööettevõtja ei ole puudusi ettenähtud ajaks kõrvaldanud.
PES § 66 ja TsK § 367 omavahelisel sidustamisel tuleb arvestada, et TsK § 367 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg, 6 kuud arvates töö vastuvõtmise päevast, kehtib ilmsetele puudustele, st puudustele, mida on võimalik avastada töö tavalisel ülevaatusel.
TsK § 367 lg-st 2 tulenevalt on ehitise varjatud puudustest tulenevatel nõuetel kolmeaastane aegumistähtaeg, arvates töö vastuvõtmise päevast ning seda nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele.
TsK § 367 lg-le 3 kohaselt seaduse või lepinguga ette nähtud garantiiaja olemasolul ei alga aegumistähtaeg enne garantiitähtaja jooksul puuduse ilmnemist või sellest teatamist.
TsK §-s 367 sätestatud aegumistähtajad kehtivad kõigile töö puudustest tulenevatele nõuetele, olgu need suunatud uue töö tegemisele, töö parandamisele, kahju hüvitamisele või hinna alandamisele.
|
| 3-2-1-59-02
|
Riigikohus |
10.05.2002 |
|
TsMS § 308 lg 3 mõtte kohaselt ei ole ringkonnakohtul keelatud esimese astme kohtus esitamata jäetud tõendit vastu võtta. Kohus peab arvestama TsMS § 308 lg-tes 1 ja 2 sätestatut.
CMR artikli 3 kohaselt vastutab vedaja oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad oma töökohustuste piires.
CMR art 4 2. lause järgi ei mõjuta saatedokumendi puudumine, ebaõigsus või kaotamine veolepingu olemasolu ega kehtivust. Seega ei saanud see olla kostja nõudeõigust tõendavaks dokumendiks.
CMR art 37 kohaldamise eelduseks on, et ühe lepinguga kindlaksmääratud tingimustel veavad mitu vedajat järgemööda. Apellatsioonikohus on sätet vääralt kohaldanud, kuna antud juhul olid vedajatega sõlmitud eraldi veolepingud.
|
| 3-2-1-95-02
|
Riigikohus |
02.10.2002 |
|
Kostja, pidades hageja tunnistajat juba eelnevalt ebausaldusväärseks, ei taotlenud ometi omapoolsete tunnistajate ülekuulamist ega esitanud eelmenetluses muid tõendeid. Seda ei saa pidada kaalukaks põhjuseks TsMS § 185 lg 2 tähenduses, mis õigustaks uue tõendi esitamist.
Ringkonnakohus võib kasutada TsMS § 333 lg-s 2 sätestatud õigust saata asi esimese astme kohtule tagasi üksnes juhul, kui tõepoolest ei ole võimalik rikkumist apellatsiooniastmes kõrvaldada ja kohus seda ka otsuses põhjendab.
|
| 3-2-1-102-02
|
Riigikohus |
15.10.2002 |
|
Vara aktiga üleandmine-vastuvõtmine on õiguslike tagajärgedega õigustoiming, kuna sellega toimus kasutusvalduse lepingu täitmine ja kasutusvaldus vallasasjale tekib AÕS § 202 kohaselt asja üleandmisega omanikult kasutusvalduse saajale ning kasutusvalduse kokkuleppe sõlmimisega.
Vaidlusaluse kasutusvalduse lepingu ja vara üleandmise-vastuvõtmise akti tühisus ei tulene PankrS § 12 lg-st 3, kuna vallasasju ei võõrandatud, vaid sooviti koormata asjaõigusega - kasutusvaldusega, millega ei kaasne vara väljumine kasutusvaldusse andja omandist.
Nimetatud tehingute tühisus ei tulene ka Riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seaduse § 10 lg-st 1, kuna ÄS § 506 lg-s 6 sätestatud piirang oli seostatud asjade omandamise ja võõrandamisega, seega kasutusvalduse lepingu sõlmimiseks üldkoosoleku otsuse puudumine kolmandate isikute suhtes ei kehtinud.
Ühiskonna üldisele arusaamisele kõlblusest ei vasta pankrotimenetluse ajal kogu hageja valduses ja kasutuses olnud vara üleandmine kasutusvalduse lepingu alusel, mis oli sisuliselt suunatud ettevõtte tegevuse lõpetamisele ja võlausaldajate nõuete rahuldamise võimatuks tegemisele. Selline leping on TsÜS § 66 lg 1 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega.
Kuna hagi oli esitatud vara väljanõudmiseks ja kostja väitis, et ta on saanud pärast esimese astme kohtu otsust väljanõutud vara omanikuks, siis pidi ringkonnakohus TsMS § 308 kohaselt arvestama uute asjas tähtsust omavate asjaoludega.
AÕS § 90 lg 1 järgi loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
|
| 3-2-1-103-03
|
Riigikohus |
15.12.2003 |
|
Kuna TsMS § 308 lg 2 kohaselt peab apellant uute tõendite esitamist põhjendama apellatsioonkaebuses, ei rikkunud apellatsioonikohus tõendit tagasi lükates TsMS § 308.
Maatükist reaalosa eraldamisel (kinnisasja jagamisel) tuleb arvestada maatüki olemust ja maakorralduse nõudeid. Küsimuse lahendamine, kas asja olemus võimaldab selle jagamist, hõlmab m.h ka elukeskkonna ja maastiku omapära hoidmise, otstarbeka juurdepääsutee tagamise, kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimise ning teede, liinide, muude ehitiste ja maaparandussüsteemide otstarbeka kasutamise võimaluse hindamist. AÕS § 78 kohaldamisel tuleb arvestada, et kaasomandis olevast ehitisest saab osa eraldada vaid erandjuhtudel.
|
| 3-2-1-111-03
|
Riigikohus |
16.10.2003 |
|
Tõendit hilinemisega esitada sooviv pool võtab endale riski, et apellatsioonikohus võib jätta tema esitatud tõendi vastu võtmata, kui ta pole järginud TsMS § 308 lg-s 2 sätestatut ja põhjendanud kaebuses või vastuses uue tõendi esitamist ja kui puuduvad sama paragrahvi lõikes 1 tähendatud alused.
Tsiviilkoodeksi järgi sai vääramatu jõuna käsitada erakordset ja antud asjaolude juures objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda.
TsK § 425 lg 2 kohaselt vabanes hoidja vastutusest vara mittesäilimise eest vaid juhul, kui selle tingis vääramatu jõud. Seega ei vabasta hoidjat vastutusest ka see, kui ta on olnud piisavalt hoolas ja tema süü puudub.
Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine eeldab seda, et see asjaolu ei ole isiku poolt mõjutatav. Kuigi hoidja ei saanud mõjutada tuule tugevust, asus pehkinud puu tema mõjupiirkonnas ning ta sai selle murdumise võimalusega arvestada ja seda vältida.
|
| 3-2-1-31-04
|
Riigikohus |
17.03.2004 |
|
Apellant või vastustaja võib TsMS §-st 308 tulenevalt esitada ringkonnakohtule tõendeid, mida ta ei esitanud esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus põhjendamatult keeldus tõendeid vastu võtmast või kui tõendit ei olnud võimalik muul kaalukal põhjusel varem esitada.
Apellandi kohtuistungilt puudumiseks seadusliku takistuse olemasolul peab ringkonnakohus kaaluma kohtuistungi edasilükkamist, kui apellant soovib esitada tõendeid, mida esimese astme kohus põhjendamatult keeldus vastu võtmast või kui tõendit ei olnud võimalik muul kaalukal põhjusel varem esitada, või soovib, et kohus kuulaks ära tunnistaja, eksperdi, poole seletuse vande all või teeks asitõendi vaatluse või paikvaatluse.
|
| 3-2-1-116-04
|
Riigikohus |
04.11.2004 |
|
Uute asjaolude ja tõendite esitamist apellatsioonimenetluses tuleb erandina tunnustada olukorras, kus menetluslik olukord asjas on pärast asja lahendamist esimese astme kohtus oluliselt muutunud ja asja lahendamine esimese astme kohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel tooks ilmselt kaasa kohtulahendi, mis on muutunud asjaolusid arvestades sisuliselt ebaõige või mida ei ole reaalselt võimalik täita.
Kui esimese astme kohus keeldus tõendit põhjendamatult vastu võtmast või kui tõendit ei olnud võimalik muul kaalukal põhjusel varem esitada, võib selle esitada asja sisulise arutamise lõppemiseni apellatsioonikohtus, m.h ringkonnakohtu istungil.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-108-02.
Uute asjaolude ja tõendite esitamist apellatsioonimenetluses tuleb erandina tunnustada olukorras, kus menetluslik olukord asjas on pärast asja lahendamist esimese astme kohtus oluliselt muutunud ja asja lahendamine esimese astme kohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel tooks ilmselt kaasa kohtulahendi, mis on muutunud asjaolusid arvestades sisuliselt ebaõige või mida ei ole reaalselt võimalik täita.
Kolmandal isikul on õigus vaidlustada tervikuna kohtulahendeid. Kolmanda isiku iseseisvat kaebeõigust ei saa tunnustada olukorras, kus hageja või kostja, kelle poolel kolmas isik menetluses osaleb, ise on edasikaebamisele vastu vaielnud ja kaebusest tulenevalt ei saa see mõjutada poole ja kolmanda isiku vahelisi õigussuhteid.
Kui võlgnik ei vaidle vastu kohustuse täitmisele kolmanda isiku poolt, siis ei või võlausaldaja keelduda kohustuse täitmise vastuvõtmisest kolmandalt isikult (VÕS § 78 lg 2). Nõusoleku kolmanda isiku poolt kohustuse täitmiseks võib anda ka võlgniku pankrotihaldur, kuna ta esindab võlgnikku tema varaga seotud tehingutes ja toimingutes.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-107-01.
Võlgniku seadusliku esindajana saab pankrotihaldur kahtluse korral nõude põhjendatuse üle nõudele või pandiõigusele vastu vaielda nõuete kaitsmise koosolekul.
|
| 3-2-1-123-04
|
Riigikohus |
17.11.2004 |
|
Kui uue tõendi esitamisel apellatsioonikohtus ei põhjendata, miks seda ei olnud võimalik esitada esimese astme kohtus, võib apellatsioonikohus jätta selle tõendi TsMS § 308 lg 3 alusel tähelepanuta.
Tehes ilma pankrotitoimkonna nõusolekuta kulutusi, võtab haldur endale riisiko tõendada nende kulutuste vajalikkust. Kostjal (pankrotihalduril) lasuvat tõendamiskoormist ei saa asetada hagejale.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-74-04.
|
| 3-2-1-81-05
|
Riigikohus |
27.09.2005 |
|
Apellatsioonikohus peab tunnistajana üle kuulama isiku, kellel ei olnud tervisliku seisundi tõttu võimalik esimese astme kohtus ütlusi anda.
Kohus ei pea omal algatusel koguma tõendeid kahjuhüvitise suurust mõjutada võivate asjaolude kohta.
LennS §-st 53 tulenevalt kohaldatakse Eesti siseriiklike õhuvedudega tekitatud kahju hüvitamise nõuetele Varssavi ja Guadalajara konventsioonide sätteid ning siseriiklikud normid on rakendatavad üksnes osas, milles need konventsioonid kahju hüvitamise kohustust ei reguleeri. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuseid nr 3-2-1-34-05 ja 3-2-1-51-05.
Kohus ei pea omal algatusel koguma tõendeid mittevaralise kahju eest väljamõistetava hüvitise suurust mõjutada võivate asjaolude kohta.
|
| 3-2-1-163-05
|
Riigikohus |
22.02.2006 |
|
Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 308 lg 3 mõtte kohaselt ei ole ringkonnakohtul keelatud esimese astme kohtus esitamata jäetud tõendit vastu võtta. Kohus peab seejuures arvestama TsMS § 308 lg-tes 1 ja 2 sätestatut.
Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 377 mõttega ei ole kooskõlas see, kui Eesti Vabariigi kohus asub ümber vaatama asjaolusid, mis olid vahekohtus asja läbivaatamise ja otsuse tegemise eelduseks (vahekohtu kokkuleppe olemasolu). Nimetatud sätte kohaselt ei kontrolli Eesti Vabariigi kohus ka välisriigi vahekohtu otsuse materiaalõiguslikku õigsust ega lahenda vahekohtus lahendatud asja sisuliselt.
Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 4 lg 1 kohaselt teeb kohaldatava välisriigi õiguse sisu kindlaks asja menetlev kohus, milleks on kohtul õigus nõuda selleks poolte kaasabi, aga samuti vajadusel ise selgitada välisriigi õigust.
|
Facebook
Twitter