3-2-1-9-07
|
Riigikohus |
14.02.2007 |
|
Tulenevalt TsMS § 371 lg 1 p-st 8 on kohtutel on kohustus kontrollida omal algatusel hagi lubatavust.
TsMS § 371 lg 1 p-s 6 ja TsMS § 423 lg 1 p-s 6 viidatud hagi all peetakse silmas nii hagisid, mille ese on ainult vahekohtu kokkuleppe kehtivuse vaidlustamine, kui ka hagisid, mille ese on muu hulgas vahekohtu kokkuleppe kehtivuse vaidlustamine.
TsMS annab aluse pooltevahelise vahekohtu kokkuleppe tähelepanuta jätmiseks, kui pool ei ole sellele õigel ajal tuginenud.
Tulenevalt TsMS § 371 lg 1 p-st 8 on kohtutel on kohustus kontrollida omal algatusel hagi lubatavust.
TsMS § 371 lg 1 p-s 6 ja TsMS § 423 lg 1 p-s 6 viidatud hagi all peetakse silmas nii hagisid, mille ese on ainult vahekohtu kokkuleppe kehtivuse vaidlustamine, kui ka hagisid, mille ese on muu hulgas vahekohtu kokkuleppe kehtivuse vaidlustamine.
|
| 3-2-1-14-07
|
Riigikohus |
13.03.2007 |
|
Menetluse taastamise soovi korral on õige õiguskaitsevahend menetluse taastamise avaldus. Selle avaldusega ei vaidlustata hagi läbivaatamata jätmise määrust, vaid soovitakse kas mõjuva põhjuse tõttu või muudel seaduses sätestatud alustel menetluse taastamist.
TsMS § 412 lg 4 kohaldamise eeldusi peab kohus kontrollima esitatud menetluse taastamise avalduse alusel ka siis, kui avalduses on tuginetud üksnes mõjuva põhjuse olemasolule.
Hageja peab hagiavalduses märkima, kas ta soovib asja lahendamist kohtuistungil või on ta nõus kirjaliku menetlusega. Kui hageja ei ole hagis selgelt märkinud kumbagi soovi, ei tähenda see automaatselt nõustumist kirjaliku menetlusega.
Asja arutamiseks määratud kohtuistung tähendab TsMS mõttes kõiki neid kohtuistungeid, millel lahendatakse pooltevahelist sisulist vaidlust kogumis, pidades silmas kõiki esitatud asjaolusid. Üldine põhimõte on, et asja sisuline arutamine toimub eelduslikult ainult ühel kohtuistungil. Üksnes juhul, mil esimesel istungil selgub, et asjaolud ei ole piisavalt välja selgitatud, toimub asjas mitu istungit.
Asja arutamiseks määratud kohtuistung tähendab TsMS mõttes kõiki neid kohtuistungeid, millel lahendatakse pooltevahelist sisulist vaidlust kogumis, pidades silmas kõiki esitatud asjaolusid. Asja arutamiseks määratud kohtuistung TsMS § 409 lg 1 p 1 tähenduses ei ole seega nt istung, mis korraldatakse ainult mõne spetsiifilise tõendi uurimiseks, või otsuses vigade parandamise arutamiseks määratud istung, kui kohus peab vajalikuks sellise istungi korraldamist.
|
| 3-2-1-65-08
|
Riigikohus |
08.10.2008 |
|
ÄS § 171 lg 1 ja ÄS § 172 lg-d 1-2 näevad ette minimaalsed nõuded osanike koosoleku kokkukutsumiseks, millest võib osaühingu põhikirjas ÄS § 139 lg 2 järgi ette näha ka rangemaid nõudeid.
Osanike koosolekust tuleb teatada osa omandajale (kellest on osaühingule nõuetekohaselt teatatud ja seda ka tõendatud) isegi siis, kui teda ei ole veel kantud osanike nimekirja. Seega on osaühingu osanike nimekirja kannetel osaühingu enda jaoks märksa väiksem õiguslik tähendus kui aktsiaseltsi aktsiaraamatu kannetel, kolmandate isikute suhtes puudub see tähendus aga pea üldse.
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.
Kui osanike nimekirjas tehakse kanne sinna kantud osaniku kohta viimase avalduseta või nõusolekuta (mh kohtulahendita), teeb osaühingu juhatus seda n-ö omal riisikol. Osaühingu kohustusi osanike koosoleku kokkukutsumisel ei saa lugeda täidetuks, kui kutse osanike koosolekule saadetakse osanike nimekirja kantud osanikule nimekirja kantud aadressil, kuid osaühing oli eelnevalt muutnud osanikukannet või aadressikannet nimekirja kantud osaniku avalduseta või nõusolekuta. Kandes osanike nimekirja reeglitele mittevastavalt osanikuna isiku, kes seda tegelikult ei ole, ei teki osaühingu kaitseks ka õigusnäivust koosoleku kokkukutsumisel (ÄS § 172 lg 1). Seega ei või osaühingu juhatus tugineda koosoleku kokkukutsumisel sellele, et ta võis edastada kutse osanikuna osanike nimekirja kantud isikule sinna kantud aadressil. Sel juhul ei ole tähendust ka sellel, kui isiku tegelikuks osanikuks olek selgub alles nt hilisemas kohtuvaidluses.
Kui kohus juba lahendab samade poolte vahel asja sama eseme kohta samal alusel, tuleb kostja vastuhagi jätta TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi läbi vaatamata.
ÄS § 171 lg 1 ja ÄS § 172 lg-d 1-2 näevad ette minimaalsed nõuded osanike koosoleku kokkukutsumiseks, millest võib osaühingu põhikirjas ÄS § 139 lg 2 järgi ette näha ka rangemaid nõudeid.
Osanike koosolekust tuleb teatada osa omandajale (kellest on osaühingule nõuetekohaselt teatatud ja seda ka tõendatud) isegi siis, kui teda ei ole veel kantud osanike nimekirja. Seega on osaühingu osanike nimekirja kannetel osaühingu enda jaoks märksa väiksem õiguslik tähendus kui aktsiaseltsi aktsiaraamatu kannetel, kolmandate isikute suhtes puudub see tähendus aga pea üldse.
Kui osanike nimekirjas tehakse kanne sinna kantud osaniku kohta viimase avalduseta või nõusolekuta (mh kohtulahendita), teeb osaühingu juhatus seda n-ö omal riisikol. Osaühingu kohustusi osanike koosoleku kokkukutsumisel ei saa lugeda täidetuks, kui kutse osanike koosolekule saadetakse osanike nimekirja kantud osanikule nimekirja kantud aadressil, kuid osaühing oli eelnevalt muutnud osanikukannet või aadressikannet nimekirja kantud osaniku avalduseta või nõusolekuta. Kandes osanike nimekirja reeglitele mittevastavalt osanikuna isiku, kes seda tegelikult ei ole, ei teki osaühingu kaitseks ka õigusnäivust koosoleku kokkukutsumisel (ÄS § 172 lg 1). Seega ei või osaühingu juhatus tugineda koosoleku kokkukutsumisel sellele, et ta võis edastada kutse osanikuna osanike nimekirja kantud isikule sinna kantud aadressil. Sel juhul ei ole tähendust ka sellel, kui isiku tegelikuks osanikuks olek selgub alles nt hilisemas kohtuvaidluses.
Kui osanike koosolekul osaleb ja hääletab üksnes üks abikaasa ega esinda seejuures teist abikaasat või kui teist abikaasat ei esinda muu isik, peab osaühing arvestama, et hääletamiseks ei piisa üksnes ühe abikaasa tahteavaldusest, vaid hääle kehtivuseks on vajalik mõlema abikaasa tahteavaldus. See kehtib sõltumata sellest, et ÄS § 165 lg 3 kohaselt võib osanike koosolekule kutsuda ka üksnes ühe abikaasa. Kui mõlema abikaasa ühist tahteavaldust ei tehta, ei ole osast tulenevaid hääli antud ning kui need hääled mõjutavad otsuse vastuvõtmist, ei ole ka otsust sel juhul vastu võetud.
ÄS § 177 lg-s 1 sätestatu ei tähenda, nagu ei võiks osanik hääletada enda valimisel juhatuse liikmeks, ametiaja pikendamisel ja tagasikutsumisel. Samuti ei tähenda see säte, et selles nimetatud küsimuste otsustamiseks osanike koosoleku kokkukutsumisel ei tuleks järgida seaduses ja põhikirjas ettenähtud korda, mh teatada osanikule (kes küll hääletada ei saa) koosolekust ja päevakorrast (ÄS § 172 lg 2).
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.
ÄS § 165 lg 3 on "ühesuunaline" ega tee erisust ÄS § 165 lg-st 1 osa ühiste omajate poolt osanikuõiguste ühise teostamise kohta. Seega võivad abikaasad ühisvarasse kuuluvast osast tulenevaid õigusi teostada üksnes ühiselt isegi juhul, kui osanike koosoleku toimumisest teatati üksnes ühele neist. See ei välista aga abikaasade üksteise volitamist osanikuõiguste teostamiseks või ühise esindaja nimetamist.
Kui osaühingule ei ole teatatud, et osa kuulub osaniku ja tema abikaasa ühisvarasse, võib osaühing lugeda osanikuks üksnes seni ainuosanikuna tunnustatud isiku. Kuid kui osaühingule on osa ühisest kuuluvusest nõuetekohaselt teatatud, võivad osanikud teostada oma õigusi üksnes ühiselt. Oluline on, et osa ühisest kuuluvusest teataks isik, keda osaühing on seni (eelkõige asutamislepingu või osanike nimekirja alusel) pidanud osanikuks või osa ühine kuuluvus oleks tõendatud tema tahteavaldusega (või seda asendava kohtulahendiga). Piisav ei ole nt ainuüksi abielutunnistuse esitamine teise abikaasa poolt. Kuigi seadus ei seo osaniku õiguste teostamist kandega osanike nimekirjas, võimaldab ÄS § 165 lg 1 kolmas lause osa ühisel omajal siiski nõuda enda kandmist osanike nimekirja, st osa ühise kuuluvuse avalikustamist osanike nimekirjas. Kande muutmisel seni osanikuna tunnustatud isiku tahteta peab osaühing aga arvestama, et ta ei saa sellele kandele osanike suhtes tugineda, mh kutse saatmisel osanike koosolekule, st lugeda kutse edastatuks nõuetekohaselt.
ÄS § 165 lg 3 on "ühesuunaline" ega tee erisust ÄS § 165 lg-st 1 osa ühiste omajate poolt osanikuõiguste ühise teostamise kohta. Seega võivad abikaasad ühisvarasse kuuluvast osast tulenevaid õigusi teostada üksnes ühiselt isegi juhul, kui osanike koosoleku toimumisest teatati üksnes ühele neist. See ei välista aga abikaasade üksteise volitamist osanikuõiguste teostamiseks või ühise esindaja nimetamist.
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.
Osaühingu osanike otsuse kehtetuks tunnistamist saab ÄS § 178 lg 3 järgi nõuda mh osanik, kes ei osalenud otsuse tegemisel.
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.
"Volitus" on TsÜS § 117 lg 2 kohaselt kitsapiiriline termin, mis väljendab üksnes tehinguga isikule antud teise isiku esindamise õigust.
Kui samadest asjaoludest lähtuvalt palutakse tuvastada kõigi samal koosolekul vastuvõetud otsuste tühisus, loetakse hagihinna arvestamiseks need otsused üheks otsuseks.
Osanike koosolekust tuleb teatada osa omandajale (kellest on osaühingule nõuetekohaselt teatatud ja seda ka tõendatud) isegi siis, kui teda ei ole veel kantud osanike nimekirja. Seega on osaühingu osanike nimekirja kannetel osaühingu enda jaoks märksa väiksem õiguslik tähendus kui aktsiaseltsi aktsiaraamatu kannetel, kolmandate isikute suhtes puudub see tähendus aga pea üldse.
Seni osanikuna tunnustatud isiku avalduseta või nõusolekuta saab muudatusi osanike nimekirjas teha üksnes tema tahet asendava kohtulahendi alusel, erandina ka muude avalike dokumentide (nt pärimistunnistus) alusel. Osaniku kande muutmisest osanike nimekirjas tuleb eristada osaniku muutumisest teatamist ja selle tõendamist, millest sõltub osanikuna tunnustamine osaühingu suhtes. Seega kui osaühingule on teatatud osa omaja vahetumisest (muutumisest) ja seda ka nõuetekohaselt tõendatud, peab osaühing sellest lähtuma, sõltumata kande muutmisest osanike nimekirjas. Nii tuleb teatada osanike koosolekust osa omandajale (kellest on osaühingule nõuetekohaselt teatatud ja seda ka tõendatud) isegi siis, kui teda ei ole veel kantud osanike nimekirja. Seega on osaühingu osanike nimekirja kannetel osaühingu enda jaoks märksa väiksem õiguslik tähendus kui aktsiaseltsi aktsiaraamatu kannetel, kolmandate isikute suhtes puudub see tähendus aga pea üldse.
Kui osanike nimekirjas tehakse kanne sinna kantud osaniku kohta viimase avalduseta või nõusolekuta (mh kohtulahendita), teeb osaühingu juhatus seda n-ö omal riisikol. Osaühingu kohustusi osanike koosoleku kokkukutsumisel ei saa lugeda täidetuks, kui kutse osanike koosolekule saadetakse osanike nimekirja kantud osanikule nimekirja kantud aadressil, kuid osaühing oli eelnevalt muutnud osanikukannet või aadressikannet nimekirja kantud osaniku avalduseta või nõusolekuta. Kandes osanike nimekirja reeglitele mittevastavalt osanikuna isiku, kes seda tegelikult ei ole, ei teki osaühingu kaitseks ka õigusnäivust koosoleku kokkukutsumisel (ÄS § 172 lg 1). Seega ei või osaühingu juhatus tugineda koosoleku kokkukutsumisel sellele, et ta võis edastada kutse osanikuna osanike nimekirja kantud isikule sinna kantud aadressil. Sel juhul ei ole tähendust ka sellel, kui isiku tegelikuks osanikuks olek selgub alles nt hilisemas kohtuvaidluses.
Kui osaühingule ei ole teatatud, et osa kuulub osaniku ja tema abikaasa ühisvarasse, võib osaühing lugeda osanikuks üksnes seni ainuosanikuna tunnustatud isiku. Kuid kui osaühingule on osa ühisest kuuluvusest nõuetekohaselt teatatud, võivad osanikud teostada oma õigusi üksnes ühiselt. Oluline on, et osa ühisest kuuluvusest teataks isik, keda osaühing on seni (eelkõige asutamislepingu või osanike nimekirja alusel) pidanud osanikuks või osa ühine kuuluvus oleks tõendatud tema tahteavaldusega (või seda asendava kohtulahendiga). Piisav ei ole nt ainuüksi abielutunnistuse esitamine teise abikaasa poolt. Kuigi seadus ei seo osaniku õiguste teostamist kandega osanike nimekirjas, võimaldab ÄS § 165 lg 1 kolmas lause osa ühisel omajal siiski nõuda enda kandmist osanike nimekirja, st osa ühise kuuluvuse avalikustamist osanike nimekirjas. Kande muutmisel seni osanikuna tunnustatud isiku tahteta peab osaühing aga arvestama, et ta ei saa sellele kandele osanike suhtes tugineda, mh kutse saatmisel osanike koosolekule, st lugeda kutse edastatuks nõuetekohaselt.
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.
Osaühingu osa nagu muugi abikaasade poolt abielu kestel omandatud vara kuulub PKS § 14 lg 1 järgi eelduslikult abikaasade ühisvara hulka. Seejuures ei oma tähtsust osanike nimekirja kanne ega osa ühisvaras olemisest osaühingule teatamine. Hääletamiseks osanike koosolekul on vajalik kõigi osa ühiste omajate tahteavaldus, ilma selleta ei loeta tahteavaldust tehtuks.
Kui osanike koosolekul osaleb ja hääletab üksnes üks abikaasa ega esinda seejuures teist abikaasat või kui teist abikaasat ei esinda muu isik, peab osaühing arvestama, et hääletamiseks ei piisa üksnes ühe abikaasa tahteavaldusest, vaid hääle kehtivuseks on vajalik mõlema abikaasa tahteavaldus. See kehtib sõltumata sellest, et ÄS § 165 lg 3 kohaselt võib osanike koosolekule kutsuda ka üksnes ühe abikaasa. Kui mõlema abikaasa ühist tahteavaldust ei tehta, ei ole osast tulenevaid hääli antud ning kui need hääled mõjutavad otsuse vastuvõtmist, ei ole ka otsust sel juhul vastu võetud. Osanike koosolekul esindamata osanikust abikaasa võib koosolekul osalenud abikaasa hääletamise ka tagantjärele heaks kiita või esitada oma tahteavalduse. Kui abikaasad ei jõua hääletamises kokkuleppele ja hääletavad samast osast tulenevalt erinevalt, ei ole osast tulenevaid hääli samuti antud.
Kui osaühingule ei ole teatatud, et osa kuulub osaniku ja tema abikaasa ühisvarasse, võib osaühing lugeda osanikuks üksnes seni ainuosanikuna tunnustatud isiku. Kuid kui osaühingule on osa ühisest kuuluvusest nõuetekohaselt teatatud, võivad osanikud teostada oma õigusi üksnes ühiselt. Oluline on, et osa ühisest kuuluvusest teataks isik, keda osaühing on seni (eelkõige asutamislepingu või osanike nimekirja alusel) pidanud osanikuks või osa ühine kuuluvus oleks tõendatud tema tahteavaldusega (või seda asendava kohtulahendiga). Piisav ei ole nt ainuüksi abielutunnistuse esitamine teise abikaasa poolt. Kuigi seadus ei seo osaniku õiguste teostamist kandega osanike nimekirjas, võimaldab ÄS § 165 lg 1 kolmas lause osa ühisel omajal siiski nõuda enda kandmist osanike nimekirja, st osa ühise kuuluvuse avalikustamist osanike nimekirjas. Kande muutmisel seni osanikuna tunnustatud isiku tahteta peab osaühing aga arvestama, et ta ei saa sellele kandele osanike suhtes tugineda, mh kutse saatmisel osanike koosolekule, st lugeda kutse edastatuks nõuetekohaselt.
ÄS § 165 lg 3 on "ühesuunaline" ega tee erisust ÄS § 165 lg-st 1 osa ühiste omajate poolt osanikuõiguste ühise teostamise kohta. Seega võivad abikaasad ühisvarasse kuuluvast osast tulenevaid õigusi teostada üksnes ühiselt isegi juhul, kui osanike koosoleku toimumisest teatati üksnes ühele neist. See ei välista aga abikaasade üksteise volitamist osanikuõiguste teostamiseks või ühise esindaja nimetamist.
Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. See suhe saab olla üksnes tähtajaline. Seadus ei näe ette selle suhte automaatset pikenemist tähtaja möödudes. Juhatuse liikme ametiaega ei saa lugeda pikenenuks ainuüksi seetõttu, et isik jätkab tegutsemist juhatuse liikmena. Sellest võib järeldada üldjuhul üksnes juhatuse liikme tahet jätkata juhatuse liikmena. Vaikimist või tegevusetust ei loeta TsÜS § 68 lg 4 kohaselt üldjuhul tahteavalduseks. Kuid juhatuse liikme ametiaja võib lugeda pikenenuks ka mõlemapoolseid tahteavaldusi ja käitumist hinnates TsÜS § 68 lg 3 alusel (või ka VÕS § 1 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel nende koostoimes) kaudsete tahteavaldustega. Selleks on lisaks (endise) juhatuse liikme poolsele jätkamisele viitavale käitumisele vajalik osaühingu osanike otsus, millega selgesõnaliselt kiidetakse heaks isiku tegutsemine juhatuse liikmena, st pikendatakse tema ametiaega tagasiulatuvalt. Põhikirjaga võib selline heakskiitmine olla ka välistatud.
Erandlikult tuleb kõne alla ka mõne muu osanike otsuse lugemine juhatuse ametiaja pikendamise otsuseks, kui sellega on sisuliselt tunnustatud isikut juhatuse liikmena, kui see otsus vastab formaalselt juhatuse liikme nimetamise otsuse nõuetele. Oluline on, et isik ei saa põhjendada oma juhatuse liikmeks olekut pärast ametiaja möödumist üksnes sellega, et ta jätkas oma igapäevast tööd. Osanikel peab olema reaalne võimalus juhatuse liikme ametiaja möödumisel otsustada, kas nad soovivad tema juhatuse liikmena jätkamist. Üheks selliseks otsuseks võib olla osaühingu juhatuse koostatud ja osanikele esitatud majandusaasta aruande kinnitamine. Kiites otsusega heaks majandusaasta aruande, tunnustavad osanikud eeldatavasti ka selle juhatuse liikmena koostanud ja osanikele kinnitamiseks esitanud isikute ametiseisundit.
Kui juhatuse liikme ametiaeg on lõppenud, on kanne tema kohta äriregistris ebaõige ja tuleb ÄS §-s 61 sätestatud korras kustutada. See kehtib sõltumata sellest, kas samal ajal kantakse äriregistrisse juhatuse liikmena muu isik, ja sõltumata nt põhikirjas ettenähtud arvulisest nõudest juhatuse koosseisule.
|
| 3-2-1-74-08
|
Riigikohus |
29.10.2008 |
|
ÄS § 165 lg-st 3 tulenevalt, kui ühise omanikuna on osanike nimekirja kantud (või osaühingule avaldatud) mitu isikut, võib osaühing edastada kutse osanike koosolekule ka ühele neist, samuti maksta üksnes ühele neist välja dividendi. Kõnealune säte on aga "ühesuunaline" ega tee erisust ÄS § 165 lg-st 1 osa ühiste omajate poolt osanikuõiguste ühise teostamise kohta. Abikaasad võivad ühisvarasse kuuluvast osast tulenevaid õigusi teostada üksnes ühiselt isegi juhul, kui osanike koosoleku toimumisest teatati vaid ühele neist. See ei välista aga abikaasade üksteise volitamist osanikuõiguste teostamiseks või ühise esindaja nimetamist.
Osaühingu osa nagu muugi abikaasade poolt abielu kestel omandatud vara kuulub PKS § 14 lg 1 järgi eelduslikult abikaasade ühisvara hulka. Seejuures ei oma tähtsust osanike nimekirja kanne ega osa ühisvaras olemisest osaühingule teatamine. Osa ühised omajad võivad ÄS § 165 lg 1 esimese lause järgi teostada osaga seotud õigusi üksnes ühiselt. Hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel on TsÜS § 33 lg 1 järgi tahteavaldus ning hääle andmisele kohaldatakse seaduses tehingu kohta sätestatut. Hääletamiseks osanike koosolekul on vajalik kõigi osa ühiste omajate tahteavaldus ning ilma selleta ei loeta tahteavaldust tehtuks. Kui osanike koosolekul osaleb ja hääletab üksnes abikaasa ega esinda seejuures teist abikaasat või kui teist abikaasat ei esinda muu isik, peab osaühing arvestama, et hääletamiseks ei piisa üksnes ühe abikaasa tahteavaldusest, vaid hääle kehtivuseks on vajalik mõlema abikaasa tahteavaldus. See kehtib sõltumata sellest, et ÄS § 165 lg 3 kohaselt võib osanike koosolekule kutsuda ka üksnes ühe abikaasa.
Kui osaühingule ei ole teatatud, et osa kuulub osaniku ja tema abikaasa ühisvarasse, võib osaühing lugeda osanikuks üksnes seni ainuosanikuna tunnustatud isiku. Kui aga osaühingule on osa ühisest kuuluvusest nõuetekohaselt teatatud, võivad osanikud teostada oma õigusi üksnes ühiselt. Oluline on, et osa ühisest kuuluvusest teataks isik, keda osaühing on seni (eelkõige asutamislepingu või osanike nimekirja alusel) pidanud osanikuks või osa ühine kuuluvus oleks tõendatud tema tahteavaldusega (või seda asendava kohtulahendiga). Piisavaks ei saa pidada nt ainuüksi abielutunnistuse esitamist abikaasa poolt. Kuigi seadus ei seo osaniku õiguste teostamist kandega osanike nimekirjas, võimaldab ÄS § 165 lg 1 kolmas lause osa ühisel omajal siiski nõuda enda kandmist osanike nimekirja, st osa ühise kuuluvuse avalikustamist osanike nimekirjas.
ÄS § 165 lg-st 3 tulenevalt, kui ühise omanikuna on osanike nimekirja kantud (või osaühingule avaldatud) mitu isikut, võib osaühing edastada kutse osanike koosolekule ka ühele neist, samuti maksta üksnes ühele neist välja dividendi. Kõnealune säte on aga "ühesuunaline" ega tee erisust ÄS § 165 lg-st 1 osa ühiste omajate poolt osanikuõiguste ühise teostamise kohta. Abikaasad võivad ühisvarasse kuuluvast osast tulenevaid õigusi teostada üksnes ühiselt isegi juhul, kui osanike koosoleku toimumisest teatati vaid ühele neist. See ei välista aga abikaasade üksteise volitamist osanikuõiguste teostamiseks või ühise esindaja nimetamist.
Muuhulgas saab osaühingu osanike otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda ÄS § 178 lg 3 järgi osanik, kes ei osalenud otsuse tegemisel.
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-65-08.
|
| 3-2-1-99-08
|
Riigikohus |
19.11.2008 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-65-08.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-65-08.
Osaühingu kohustusi osanike koosoleku kokkukutsumisel ei saa lugeda täidetuks, kui kutse osanike koosolekule saadetakse osanike nimekirja kantud osanikule nimekirja kantud aadressil, kuid osaühing oli eelnevalt muutnud osanikukannet või aadressikannet nimekirja kantud osaniku avalduseta või nõusolekuta. Kandes osanike nimekirja reeglitele mittevastavalt osanikuna isiku, kes seda tegelikult ei ole, ei teki osaühingu kaitseks ka õigusnäivust koosoleku kokkukutsumisel (ÄS § 172 lg 1) ning osaühingu juhatus ei või tugineda koosoleku kokkukutsumisel sellele, et ta võis edastada kutse osanikuna osanike nimekirja kantud isikule sinna kantud aadressil.
|
| 3-2-1-66-09
|
Riigikohus |
10.06.2009 |
|
TsMS § 392 lg 1 p 1 kohaselt on kohtul kohustus selgitada eelmenetluses välja hageja nõuded. TsMS § 392 lg 1 p 1 ei sätesta kohtule kohustust selgitada hagejale hagi eseme muutmise vajadust, st seda, millise nõude esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki.
TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Hageja on esitanud hagi, tuvastamaks kostjale välja antud pärimistunnistuse osalist tühisust. Hageja leidis, et tema õiguslik huvi sellise hagi esitamisel tuleneb asjaolust, et kostjale pesuköögi mõttelise osa kohta välja antud pärimistunnistus takistab hagejal MaaRS § 22 lg 12 alusel erastamast maatükki, millel pesuköök asub. Kuid pesuköök, mis asub maal, mida hageja soovib erastada, ei kuulu mitte talle, vaid et tegemist on riigi- või munitsipaalomandis oleva varaga ning hageja ei saaks krunti MaaRS § 22 lg 12 alusel erastada, vaid see tuleks kas anda munitsipaalomandisse või jätta riigi omandisse. Hagejal ei ole seadusest tulenevat õigust esitada hagi kohaliku omavalitsuse või riigi huvide kaitseks.
|
| 3-2-1-31-10
|
Riigikohus |
28.04.2010 |
|
Kui kohus rahuldab haginõude, peab ta TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi oma otsuse resolutsiooni formuleerima selliselt, et otsus oleks üheselt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 13). Mitme hageja või kostja osalemisel menetluses peab otsus lisaks vastama TsMS § 446 nõuetele, st eelkõige peab olema selge, milleks on igal hagejal otsuse järgi õigus või kostjal kohustus. Eriti oluline on resolutsiooni täpsus lahendite puhul, millega kohustatakse isikut midagi faktiliselt tegema või mingist tegevusest hoiduma, kus võib eeldada poolte vaidlust täitemenetluses. Otsuse muude osade või muude dokumentide kaasamise vajadus resolutsiooni mõistmiseks ja täitmiseks näitab üldjuhul resolutsiooni ebapiisavat kvaliteeti. Samas peab lahendi detailsus jääma mõistlikesse piiridesse, kuna liigne detailsus võib kaasa tuua omakorda vaidlusi. Kohtulahendi resolutsioonist peavad nähtuma selle täitmise üldised parameetrid.
Kohus saab kohtuotsusega tunnustatud lepingu täitmise nõude kui õiguskaitsevahendi (VÕS § 108 lg 6, § 222 lg 1) ulatuse määramisel lähtuda samadest põhimõtetest kui tingimuste määramisel lepingus.
Kohus on hagi lahendades TsMS § 439 järgi seotud hageja esitatud nõude piiridega ega või teha otsust nõude kohta, mida ei esitatud. Seega ei saa kohus resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest.
Kui võlgnik leiab täitemenetluses, et ta on täitedokumendi täitnud või et sundtäitmine on tema suhtes muul põhjusel lubamatu, võib ta TMS § 221 lg 1 järgi esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Täitemenetluse alustamise takistamiseks saab TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitada ka enne täitemenetluse alustamist. Lisaks on võlgnikul õigus kaevata täituri otsuste ja tegevuse peale TMS §-des 217 ja 218 sätestatud korras.
Põhjendamatu täitemenetlusega võlgnikule kahju tekitamise korral või sissenõudja võlgniku arvel alusetult rikastumise korral (eelkõige võlgniku õiguse rikkumise tõttu) võib võlgnik vastava nõude eelduste olemasolul esitada hagi sissenõudja vastu ka pärast täitemenetlust.
Kui võlgnik soovib saavutada juba käimasoleva sundtäitmise lõpetamist, ei ole selleks kohane õiguskaitsevahend TsMS § 368 lg 1 järgse tuvastushagi esitamine, sest sellega ei saavutata menetluslikult rohkem kui üksnes TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamisega.
TsMS § 368 lg-st 2 tuleneva spetsiifilise tuvastusnõude esitamiseks piisab õigusliku huvi olemasoluks sellest, kui hageja põhistab, et täitedokumendi täitmiseks on algatatud täitemenetlus, mille toimingute tegemisel on tekkinud vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel või kohtutäituriga selle üle, kuidas täitmine peab toimuma. Hagis tuleb kohtult paluda tuvastada, et mingil konkreetsel viisil täitedokumenti täites saab selle lugeda täidetuks. Mõistlik on esitada mitu alternatiivset nõuet, sest kui kohus hageja pakutud täitmise viisidega ei nõustu, jääb hagi rahuldamata. Lubamatu on hagi, milles kohtult taotletakse täitedokumendi täitmise viisi kindlaksmääramist, kuid ise mingit viisi välja ei pakuta, või milles üksnes palutakse täitedokumenti selgitada.
Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei oleks rahuldamise puhul täidetav, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada. Selleks on hagejal enamasti hagi muutmata võimalus ka TsMS § 376 lg 4 p-s 2 sätestatud tingimustel.
Kui võlgnik soovib saavutada juba käimasoleva sundtäitmise lõpetamist, ei ole selleks kohane õiguskaitsevahend TsMS § 368 lg 1 järgse tuvastushagi esitamine. Täitemenetluse lõpetamiseks peab täitemenetlus olema TMS § 48 p 4 alusel tunnistatud lubamatuks. See on aga võimalik üksnes TMS § 221 lg-s 1 nimetatud hagi rahuldamise teel. Seetõttu ei peaks kohus võlgniku esitatud TsMS § 368 lg 1 järgset hagi täitedokumendi täidetuks tunnistamiseks TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlema, menetlusse võetud hagi tuleks aga jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-06, p 16).
Kui esitatakse kaks erinevat tuvastusnõuet, tuleb haginõuded hagihinda arvutades TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi liita.
TsMS §-le 125 järgi võib hagejate nõude täpsustamise järel ilmneda ka tegelik varaline huvi asja lahendamise vastu. See võib seisneda nt hagejate ja kostjate soovitud otsuse täitmise viiside rahalises erinevuses. Sel juhul tuleb määrata asja hind uuesti.
Apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel on TsMS § 137 lg 1 järgi asja hind sama kui esimeses kohtuastmes (vt ka nt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 46). Asja hind määratakse TsMS § 123 järgi hagi esitamise aja seisuga. See ei välista alama astme kohtus valesti määratud hinna korrigeerimist (TsMS § 137 lg 11).
TsMS § 368 lg-st 2 tuleneva spetsiifilise tuvastusnõude esitamiseks piisab õigusliku huvi olemasoluks sellest, kui hageja põhistab, et täitedokumendi täitmiseks on algatatud täitemenetlus, mille toimingute tegemisel on tekkinud vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel või kohtutäituriga selle üle, kuidas täitmine peab toimuma. Hagis tuleb kohtult paluda tuvastada, et mingil konkreetsel viisil täitedokumenti täites saab selle lugeda täidetuks. Mõistlik on esitada mitu alternatiivset nõuet, sest kui kohus hageja pakutud täitmise viisidega ei nõustu, jääb hagi rahuldamata. Lubamatu on hagi, milles kohtult taotletakse täitedokumendi täitmise viisi kindlaksmääramist, kuid ise mingit viisi välja ei pakuta, või milles üksnes palutakse täitedokumenti selgitada.
|
| 3-2-1-62-10
|
Riigikohus |
12.04.2011 |
|
Apellatsioonkaebuse esitamisel on asja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Erisus tuleneb aga TsMS § 137 lg-st 4, mille järgi võetakse otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas.
Apellatsioonkaebuselt TsMS § 139 lg 2 p-st 3 ja RLS § 56 lg-st 19 tulenev riigilõivu tasumise kohustus ja selle suurus kehtib sõltumata sellest, et TsMS § 137 lg 4 järgi võib tsiviilasja hind apellatsiooniastmes olla maakohtu omast kõrvalnõuete võrra kõrgem (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 71).
Riigilõivu esmaseks eesmärgiks on riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutuste täielik või osaline hüvitamine toimingu osalise poolt. Riigilõivu lubatavaks eesmärgiks on, et hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte), st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust vähemalt üldjuhul finantseerima. Küll ei saa seda põhimõtet laiendada selliselt, et sarnaselt peaks menetlusosalised tervikuna finantseerima ka kohtumenetlusi, kus on mängus avalikud huvid, nt lapsi ja perekonda puudutavates vaidlustes, vaidluseid riigiga või ka nt süüteomenetlusi. Riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses on ka menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Legitiimseks ei saa lugeda kohtulõivu võimalikku eesmärki teenida riigile lisatulu ja finantseerida sellest riigi muid kulutusi, juhul kui lõiv on suurem, kui see on vajalik menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmise ja menetlusökonoomia tagamiseks. See oleks vastuolus PS §-st 113 tuleneva lõivu olemusega. (p 44-45)
Apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni asja hinnast 3% suuruse riigilõivu tasumise kohustus ei ole mõõdukas abinõu ei menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte järgimiseks ega menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. Kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus kaalub menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Olukorras, kus riik on näinud üle 10 000 000 krooni suuruse tsiviilasja hinna puhul ette kohustuse tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 3% asja hinnast, võib selline kohustus tähendada, et isikul puudub tegelik võimalus oma kaalukaid põhiõigusi kohtus kaitsta, st et kahjustatud on edasikaebeõiguse tuum ja olemus. Edasikaebeõiguse riive ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb hagi esitamisel juba tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda, st et tegelikult tuleb hagejal asja apellatsiooniastmesse viimiseks hagi rahuldamata jätmise korral tasuda hagilt riigilõivu kokku 6% asja hinnast. Lisaks on abinõu mõistlikkuse ja kaalukuse osas vaja hinnata ka ühiskonnaolusid, st majanduslikku ruumi, kus õiguslik regulatsioon toimib. (p-d 48-48.3)
Kui hageja ei nõustu puuduste kõrvaldamisega ja nõutud riigilõivu ei maksa, jäetakse kaebus TsMS § 3401 lg 2 esimese lause (ja § 147 lg 1 kolmanda lause) järgi menetlusse võtmata ja tagastatakse. Selle määruse peale saab hageja TsMS § 3401 lg 2 teise lause järgi esitada määruskaebuse, mille lahendamisel kontrollitakse ka puuduste kõrvaldamise määruse õigsust.
PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. PS § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. (p 38)
Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustus on iseenesest kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. (p 42)
Kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus kaalub menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. (p 48.1)
Rahalise nõudega hagi hind määratakse TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi nõutava rahasummaga. Koos põhinõudega esitatud kõrvalnõudeid (sh viivist) TsMS § 133 lg 2 järgi hagihinna määramisel ei arvestata, kui kõrvalnõuete summa hagi esitamise seisuga põhinõuet ei ületa.
Määruse peale, millega kohustatakse hagejat maksma apellatsioonkaebuselt riigilõiv (TsMS § 3401 lg 1 ja § 147 lg 1 kolmas lause), ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud määruskaebuse esitamise õigust, sõltumata sellest, kas määruse teeb maakohus või ringkonnakohus. Seda, et kaebuselt riigilõivu maksma kohustav määrus ei ole vaidlustatav ja kaebus tuleks jätta läbi vaatamata, kinnitab ka tsiviilkolleegiumi senine praktika (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).
TsMS § 136 lg 5 esimese lause järgi võib esitada määruskaebuse maakohtu tsiviilasja hinna kindlaksmääramise määruse peale, kui tsiviilasja hind on määratud summaga üle 100 000 krooni. Kolleegiumi senise praktika järgi saab tsiviilasja kindlaksmääramist vaidlustada ka juhul, kui tsiviilasja hind määratakse kindlaks hagi käiguta jätmise määruses (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11). Sama sätte alusel on kolleegiumi senise praktika järgi vaidlustatav ka ringkonnakohtu määrus tsiviilasja hinna määramise kohta apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 22. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14; 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).
|
| 3-2-1-104-10
|
Riigikohus |
17.11.2010 |
|
Vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 (p 19).
Kui tuvastusnõue ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue on esitatud sama eseme kohta samal alusel, tuleb tuvastushagi TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel jätta läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-08 (p 13)).
Tasaarvestuse vastuväitel põhineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisele kohaldub TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane aegumistähtaeg.
See tähtaeg ei ole menetlustähtaeg, mida saab TsMS § 67 lg 1 järgi ennistada (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 (p 11) ja Riigikohtu 14. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 (p 10)).
TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane hagi aegumistähtaeg ei ole menetlustähtaeg, mida saab TsMS § 67 lg 1 järgi ennistada (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 (p 11) ja Riigikohtu 14. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 (p 10).
TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist.
Tasaarvestuse vastuväitel põhineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisele kohaldub TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane aegumistähtaeg. Seda tähtaega ei saa ennistada (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 (p 11) ja Riigikohtu 14. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 (p 10)).
Täitemenetluse ajatamine või peatamine ei ole hagi esitamisega võrdsustatud asjaoluks, mis oleks aegumise peatumise aluseks TsÜS § 160 järgi.
Vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 (p 19).
TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane aegumistähtaeg kohaldub ka tasaarvestuse vastuväitel põhineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel. TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist.
|
| 3-2-1-135-10
|
Riigikohus |
12.01.2011 |
|
Üldjuhul olukorras, kus keegi ei ole aktsionäride üldkoosoleku otsuse kehtivust kahtluse alla seadnud, ei saa olla aktsionäril õiguslikku huvi esitada hagi otsuse kehtivuse tuvastamiseks, kuivõrd otsus kehtib nagunii. Samuti ei saa sellise tuvastushagiga saavutada otsust, mis oleks TsMS § 457 lg 5, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 38 lg 8 esimese lause ja äriseadustiku § 302 lg 5 järgi siduv kõigile aktsionäridele, juhatuse ja nõukogu liikmetele. Nende sätete järgi on selliselt siduvad üksnes otsused, millega on tunnistatud aktsionäride üldkoosoleku otsus kehtetuks või tuvastatud selle tühisus.
Olukorras, kus eelnevalt on esitatud hagi kostja vastu kostja aktsionäride üldkoosoleku otsuste tühisuse tuvastamiseks, võib hagejal, kes soovib üldkoosoleku otsuse kehtima jäämist, olla õiguslik huvi esitada hagi aktsionäride üldkoosoleku otsuse kehtivuse tuvastamiseks. Seda aga üksnes tühisuse tuvastamise hagiga samasse menetlusse liidetuna, kuna ainult sel juhul saab ta mõjutada esimese nõude lahendamist, mille rahuldamise korral oleks kohtuotsus ka temale siduv. Viimasel hagejal ei saa aga olla enam õiguslikku huvi oma tuvastushagi lahendamiseks siis, kui esimene hagi aktsionäride üldkoosoleku otsuste tühisuse tuvastamiseks on jäetud rahuldamata ja selles osas on otsus jõustunud.
Sellisel juhul tuleb hagi jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Selle sätte järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.
Praeguses asjas on hagejad I ja II esitanud kostja vastu hagi kostja aktsionäride üldkoosoleku otsuste tühisuse tuvastamiseks. Lisaks esitati veel üks hagi kostja vastu kostja aktsionäride üldkoosoleku otsuse kehtivuse tuvastamiseks, milles aga hageja ei nõua midagi endale, vaid asub toetama kostja positsiooni menetluses. Sellises olukorras saab teda pidada hagejaks, kelle hagi on liidetud hagejate I ja II hagiga ühte menetlusse. Sellist hagide liitmist võimaldab TsMS § 374.
|
| 3-2-1-165-10
|
Riigikohus |
15.02.2011 |
|
Kui kohtul tekib kahtlus isiku esindusõiguses, peab ta andma isikule tähtaja esindusõiguse tõendamiseks või hageja heakskiidu esitamiseks. Selle nõude tähtajaks täitmata jätmisel tuleb TsMS § 227 lg 5 alusel jätta hagi läbi vaatamata. Sellisel juhul tuleb kohtul menetluskulude kindlaksmääramisel juhinduda TsMS § 227 lg-st 6. See ei välista ega piira menetlusosaliste õigust nõuda menetluskulusid ületava kahju hüvitamist.
Kui kohus jätab hagi läbi vaatamata TsMS § 227 lg 5 alusel, tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel juhinduda TsMS § 227 lg-st 6. See ei välista ega piira menetlusosaliste õigust nõuda menetluskulusid ületava kahju hüvitamist.
Kui isikul ei ole hageja esindamise õigust ja hageja pole ka selle isiku esindust heaks kiitnud ning kohtukutse saadeti üksnes esindusõiguseta isikule, ei saa jätta hagi läbi vaatamata TsMS § 409 lg 1 p 1 alusel.
|
| 3-2-1-69-11
|
Riigikohus |
28.09.2011 |
|
Enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi vastab kujundushagi tunnustele. Hagi esemeks on nõue tunnistada kehtetuks enampakkumine. Hagi eesmärk on kujundada kohtulikult ümber olemasolevat õiguslikku olukorda (õigussuhet) juhtudel, mil seda seaduse kohaselt kokkuleppel teha ei saa (nt abielu lahutamine, sundtäitmise lubamatuks tunnistamine).
Tulenevalt TMS § 223 tuleb hagi esitamisel taotleda õigussuhte ümberkujundamist kõikide puudutatud täitemenetluse osaliste jaoks ühtemoodi kehtivalt. Nimelt näevad TMS § 223 lg 2 ja TMS § 98 lg 2 ette mitmeid enampakkumise kehtetuks tunnistamise tagajärgi erinevatele täitemenetluse osalistele. Enampakkumise kehtetuks tunnistamise otseseks tagajärjeks on see, et enampakkumisel ostetud asjale ei teki TMS § 98 lg 2 kohaselt omandit. TMS § 223 lg 2 p 1 kohaselt võib võlgnik nõuda enampakkumisel müüdud asja välja ostjalt asjaõigusseaduse § 80 alusel, ostja omakorda nõuda sissenõudjalt müügihinna tagastamist (TMS § 223 lg 2 p 3, samuti TMS § 98 lg 4), menetlusosaline võib nõuda ka kohtutäiturilt kahju hüvitamist (TMS § 223 lg 2 p 4).
Kui võlgnik esitab hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, tuleb kostjatena käsitada kohtutäiturit, ostjat ja sissenõudjat. Kui võlgnik ei ole esitanud hagi kõikide nimetatud isikute vastu, võib see anda aluse jätta selline hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Kohtul on eelmenetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 6 ning § 329 lg 3 järgi vajalik juhtida eespool esitatule hageja tähelepanu.
Vt Riigikohtu 27. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-09 p-d 16 ja 24.
Menetlusdokumendi kättetoimetamise põhimõtted tsiviilkohtumenetluses on kohaldatavad ka täitemenetluses dokumentide kättetoimetamise korral (vt ka Riigikohtu 23. veebruari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-10 p 18).
Kui võlgnik esitab hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, tuleb kostjatena käsitada kohtutäiturit, ostjat ja sissenõudjat. Kui võlgnik ei ole esitanud hagi kõikide nimetatud isikute vastu, võib see anda aluse jätta selline hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Kohtul on eelmenetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 6 ning § 329 lg 3 järgi vajalik juhtida eespool esitatule hageja tähelepanu.
Kohtutäitur kui riikliku sunni kohaldaja peab oma kohustusi täitma nõuetekohaselt ning menetlusosalistele kätte toimetama seaduses ettenähtud menetlusdokumendid. Kui kohtutäitur on kättetoimetamise kohtute jaoks usutavalt tõendanud, on teise menetlusosalise kohustus tõendada, et ta sai väljastusteatega koos tegelikult kätte mõne muu dokumendi (vt ka Riigikohtu 23. veebruari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-10 p 18). Menetlusdokumendi kättetoimetamise põhimõtted tsiviilkohtumenetluses on kohaldatavad ka täitemenetluses dokumentide kättetoimetamise korral.
TMS § 74 lg 5 (kehtib TMS § 137 kohaselt ka kinnisasja müümisel) sätestab põhimõtte, mille kohaselt lähtub kohtutäitur asja hindamisel selle harilikust väärtusest, arvestades mh asja koormavaid kolmandate isikute õigusi. Alles kordusenampakkumiseks on võimalik müüdavat vara alla hinnata. Samuti võib vara hind olla alla turuhinna menetlusosaliste kokkuleppel TMS § 74 lg 3 järgi.
Hinna vaidlustamise soov peab kaebusest selgelt nähtuma, kuna kohtutäitur peab TMS § 74 lg 8 kohaselt taotlema hinna vaidlustamise korral kohtult eksperdi määramist. Samuti ei eelda hinna vaidlustamine õigusalaseid teadmisi, kaebuses piisab selle märkimisest, et ei olda kohtutäituri määratud hinnaga nõus. Hinna vaidlustamise tähtaja kohta saab võlgnik teavet arestimisaktist (ja ka täitmisteatest), milles viidatakse mh TMS § 217 lg-s 1 sätestatud 10-päevasele kaebuse esitamise tähtajale. Kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmisel on võimalik TMS § 217 lg 2 järgi taotleda tähtaja ennistamist.
TMS § 217 lg 6 eesmärk on teiste menetlusosaliste (eelkõige sissenõudja ja enampakkumise korral ka ostja) huvides tagada õigusselgus, et mh enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagis ei tuldaks välja vastuväidetega, mida oleks saanud varem kaebuses esitada. Teistsugune on õiguslik olukord siis, kui menetlusosaline ei olnud teadlik täitetoimingust, st tal puudus enne enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi esitamist selle toimingu vaidlustamise võimalus. Sel juhul võib tegu olla arestimise tühisuse alustega (TMS § 55), mis toob TMS § 223 lg 1 alusel kaasa enampakkumise kehtetuks tunnistamise.
Hinna vaidlustamise soov peab kaebusest selgelt nähtuma, kuna kohtutäitur peab TMS § 74 lg 8 kohaselt taotlema hinna vaidlustamise korral kohtult eksperdi määramist. Samuti ei eelda hinna vaidlustamine õigusalaseid teadmisi, kaebuses piisab selle märkimisest, et ei olda kohtutäituri määratud hinnaga nõus. Hinna vaidlustamise tähtaja kohta saab võlgnik teavet arestimisaktist (ja ka täitmisteatest), milles viidatakse mh TMS § 217 lg-s 1 sätestatud 10-päevasele kaebuse esitamise tähtajale. Kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmisel on võimalik TMS § 217 lg 2 järgi taotleda tähtaja ennistamist.
|
| 3-2-1-80-11
|
Riigikohus |
12.10.2011 |
|
Kui pooled on kohtulikult kokku leppinud elatise maksmise n-ö netopõhimõttel, s.o tulumaksuta, peab kostja maksma tulumaksu võrra suuremat elatist või makstud tulumaksu hiljem hüvitama. Kui kostja ei täida kohtulikku kokkulepet, võib hageja taotleda kohtumääruse alusel kostja suhtes täitemenetluse alustamist vähem tasutud raha osas ning vajadusel esitada TsMS § 368 lg 2 järgi tuvastushagi täitedokumendi tõlgendamise kohta. Selle hagiga on võimalik paluda tuvastada, et kohtumääruse alusel peab kostja lisaks tasutud elatisele maksma ka n-ö tulumaksuosa (vt TsMS § 368 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20).
Kohtulik kokkulepe kehtib täitedokumendina alles sellele ette nähtud vormi andmisest, st kohtus kinnitamisest (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p-d 17-19; 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
Õigusabikulud tuleb tsiviilkohtumenetluses hüvitada üksnes juhul, kui tegemist on ühtlasi mõne seaduses sätestatud hüvitamisele kuuluvate kuludega, eelkõige lepingulise esindaja kuludega (vt ka Riigikohtu 22. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10, p 12). Menetlusega seotud kuludena ei saa nõuda selliste kulude hüvitamist TsMS § 174 lg 7 järgi ka eraldi hagimenetluses.
Eelpool kirjeldatud reegel kehtib menetluse üldpõhimõttena ka lihtmenetluses.
Tulenevalt TsMS § 697 peab Riigikohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades esmajoones kontrollima, kas täidetud olid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused. Riigikohus esiteks kontrollima, kas maakohus ei ole andnud otsuses luba apellatsioonkaebuse esitamiseks, st kas maakohtu otsuses ei ole välistatud apellatsioonkaebuse menetlusest keeldumine viidatud sätte alusel (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13, 14; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38). Kui apellatsiooniluba ei ole antud, peab Riigikohus kontrollima lisaks, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hindama, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust (vt ringkonnakohtu pädevuse kohta ka nt Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39).
Menetlusnormide järgimise kontrollimiseks saab Riigikohus TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne.
Kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud apellatsioonkaebuse menetlemisest kasvõi osaliselt põhjendamatult, tuleb tühistada kogu menetlusse võtmisest keeldumine. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna ja üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda. Ringkonnakohus ei või TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda õigusemõistmisest õiguslikult keerulistes asjades ainuüksi põhjendusega, et asja hind on väike (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).
Menetlusdokumendi tagastamisest peab kohtutoimikusse jääma piisavalt teavet, mille järgi on kõrgemal kohtul võimalik hiljem hinnata, kas tagastamine oli õiguspärane. Toimik peab kajastama piisavalt kõiki tehtud menetlustoiminguid. Eelkõige juhul, kui kaebuse või muu avalduse menetlusse võtmata jätmise või läbi vaatamata jätmise peale saab esitada määruskaebuse, tuleb toimikusse jätta kaebuse või muu avalduse ärakiri koos esitamise aega tõendavate võimalike tõenditega.
Menetlusdokumendi tagastamisest peab kohtutoimikusse jääma piisavalt teavet, mille järgi on kõrgemal kohtul võimalik hiljem hinnata, kas tagastamine oli õiguspärane. Toimik peab TsMS § 56 lg 1 järgi kajastama piisavalt kõiki tehtud menetlustoiminguid. Eelkõige juhul, kui kaebuse või muu avalduse menetlusse võtmata jätmise või läbi vaatamata jätmise peale saab esitada määruskaebuse, tuleb toimikusse jätta kaebuse või muu avalduse ärakiri koos esitamise aega tõendavate võimalike tõenditega (vt ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-09, p 13).
Tulenevalt TsMS § 697 peab Riigikohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades esmajoones kontrollima, kas täidetud olid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused. Riigikohus esiteks kontrollima, kas maakohus ei ole andnud otsuses luba apellatsioonkaebuse esitamiseks, st kas maakohtu otsuses ei ole välistatud apellatsioonkaebuse menetlusest keeldumine viidatud sätte alusel (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13, 14; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38). Kui apellatsiooniluba ei ole antud, peab Riigikohus kontrollima lisaks, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hindama, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust (vt ringkonnakohtu pädevuse kohta ka nt Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39).
Menetlusnormide järgimise kontrollimiseks saab Riigikohus TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne.
Kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud apellatsioonkaebuse menetlemisest kasvõi osaliselt põhjendamatult, tuleb tühistada kogu menetlusse võtmisest keeldumine. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna ja üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda. Ringkonnakohus ei või TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda õigusemõistmisest õiguslikult keerulistes asjades ainuüksi põhjendusega, et asja hind on väike (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).
Lihtmenetluse asjas võib maakohus TsMS § 405 lg 1 p-st 3 lähtudes näha hüvitatavate menetluskulude suuruse ette juba kohtuotsuses, st vajalik ei ole n-ö kaheastmeline kulude jaotamise ja kindlaksmääramise menetlus TsMS §-de 173 ja 174 alusel. Lihtmenetluse erisusi ei rakendata ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12).
TsMS § 176 lg-st 1 tulenev üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramise menetluses edastada esitatud menetluskulude nimekiri enne selle lahendamist seisukohavõtuks vastaspoolele, kehtib ka lihtmenetluses.
Kui kostja ei täida kohtulikku kokkulepet, võib hageja taotleda kohtumääruse alusel kostja suhtes täitemenetluse alustamist ning vajadusel esitada TsMS § 368 lg 2 järgi tuvastushagi täitedokumendi tõlgendamise kohta (vt TsMS § 368 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20).
Kohtulik kokkulepe kehtib täitedokumendina alles sellele ette nähtud vormi andmisest, st kohtus kinnitamisest (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p-d 17-19; 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
TsMS § 176 lg-st 1 tulenev üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramise menetluses edastada esitatud menetluskulude nimekiri enne selle lahendamist seisukohavõtuks vastaspoolele, kehtib ka lihtmenetluses.
Koos kohtulahendiga menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 1741 lg 1 järgi tuleb vastaspoolele TsMS § 176 lg 4 teise lause järgi samuti tagada mõistlik võimalus avaldada seisukohta teise poole menetluskulude nimekirja kohta (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-11, p 14).
Menetlusosalise üldine õigus anda seisukoht asja lahendamisel oluliste küsimuste kohta ja vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele tuleneb ka TsMS § 199 lg 1 p-dest 4 ja 6.
Lihtmenetluse asjas võib maakohus TsMS § 405 lg 1 p-st 3 lähtudes näha hüvitatavate menetluskulude suuruse ette juba kohtuotsuses, st vajalik ei ole n-ö kaheastmeline kulude jaotamise ja kindlaksmääramise menetlus TsMS §-de 173 ja 174 alusel. Kõrgema astme kohtus lahendatakse asi üldreeglite järgi, st lihtmenetluse erisusi ei rakendata ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12). Sellest tulenevalt jäetakse lihtmenetluse asja menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel kõrgema astme kohtus menetluskulude väljamõistmine lahendamiseks TsMS § 174 järgses korras, st pärast otsuse jõustumist. Seejuures tuleb arvestada ka maakohtu otsuses märgitud kulude väljamõistmist, kui see jääb muutmata.
Eelkõige alaealisele lapsele elatise määramisel tuleb mh arvestada elatise saamise tõttu tekkiva tulumaksu maksmise kohustusega ning tagada, et lapse ülalpidamiseks jääks pärast tulumaksu maksmist piisavalt raha (vt nt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 22). Seega oleks tulnud tulumaksu kohustuse olemasolu arvestada juba elatise suuruse esmasel kindlaksmääramisel.
Samas ei ole tulumaksukohustuse olemasolu ainuüksi kohtulahendiga (sh kohtu kinnitatud kompromissiga) väljamõistetud elatise suuruse muutmise aluseks, kui tulumaksu tuli elatiselt maksta ka lahendi tegemise ajal (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 25, 26, 32, 33).
Kuigi Riigikohtul ei ole tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 üldiselt pädevust kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel, tuleneb viidatud sätetest, et seda saab teha menetlusnormide järgimise kontrollimiseks. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. Selles osas täpsustab kolleegium tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10 tehtud määruse p-s 16 märgitut, et Riigikohus tõendeid ei hinda.
Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
|
| 3-2-1-86-11
|
Riigikohus |
28.11.2011 |
|
Kui on olemas jõustunud kohtuotsus, millega jagati poolte ühisvara ja tunnustati hageja omandiõigust kinnisasjale ning hageja esitab uue hagi, et kostja hüvitaks talle senini üleandmata kinnisasja väärtuse vähenemise, siis sellisel juhul ei ole tegemist vaidlustega samade poolte vahel sama eseme kohta samadel alustel.
Kui on olemas jõustunud kohtuotsus, millega jagati poolte ühisvara ja tunnustati hageja omandiõigust kinnisasjale ning hageja esitab uue hagi, et kostja hüvitaks talle senini üleandmata kinnisasja väärtuse vähenemise, siis sellisel juhul ei ole tegemist vaidlustega samade poolte vahel sama eseme kohta samadel alustel.
|
| 3-2-1-85-12
|
Riigikohus |
04.06.2012 |
|
Kui on olemas TMS § 2 lg 1 p-s 15 nimetatud täitedokument, siis ei ole vaja kohtu poole pöörduda, et saada TMS § 28 järgi luba ruumidesse siseneda.
Lisaks võlgnikule (endisele omanikule) võivad ka teised isikud omada õigust enampakkumisel müüdud kinnisasja vallata ja kui see õigus ei ole sundtäitmise tõttu lõppenud, siis sellisel juhul peab tekkinud vaidluse lahendama kohus, TMS § 2 lg 3 teise lause kohaselt valdaja hagi alusel. Siiski ei välista nimetatud säte ka muude õiguskaitsevahendite kasutamist teiste isikute poolt, kuid ka siis lahendab ülesütlemisega kaasnevad võimalikud vaidlused kohus.
Kuna sundenampakkumise akti alusel toimuvat kinnisasja valduse väljanõudmise menetlust ei ole täitemenetluse seadustikus eraldi reguleeritud (v.a TMS § 2 lg 3), tuleks see menetlus korraldada TMS § 180 reeglite järgi. TMS § 180 näeb ette sarnase, kinnisasja väljaandmise (väljatõstmise) menetluse. Muu hulgas tuleb TMS § 180 lg 1 järgi anda võlgnikule kuni kolmekuuline tähtaeg täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks.
Kui on olemas TMS § 2 lg 1 p-s 15 nimetatud täitedokument, siis ei ole vaja kohtu poole pöörduda, et saada TMS § 28 järgi luba ruumidesse siseneda.
Ka hagita asjas on võimalik jätta avaldus läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel (vt ka Riigikohtu 3.oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06 tehtud määruse p 13).
Hagita asjas on võimalik jätta avaldus läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel (vt ka Riigikohtu 3.oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06 tehtud määruse p 13).
|
| 3-2-1-94-12
|
Riigikohus |
03.10.2012 |
|
Kostja on TsMS § 205 lg 2 teise lause järgi isik, kelle vastu hagi on esitatud. Seega ei saa kohus asuda seisukohale, et kostja II ei olegi kostjaks, kui tema vastu on esitatud konkreetsed haginõuded. Kui haginõuded kostja II vastu on lubamatud või edulootuseta, tuleb need jätta menetlusse võtmata või läbi vaatamata. (p 22)
Tulenevalt TsMS § 652 lg-test 1 ja 3 ei või ringkonnakohus üldjuhul tugineda asja lahendamisel asjaoludele, mida maakohtus ei ole esitatud, kindlasti aga mitte asjaoludele, mida hagi alusena ei ole üldse esitatud. (p 36)
Kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab protsessiosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid (vt ka nt Riigikohtu 13. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 32). (p 37)
Lepingu hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna ja need kuuluvad tõendamisesemesse, mitte aga õigusliku regulatsioonina, st tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus poolte seisukohtadega seotud (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 62). (p 36)
Hagimenetluse esemeks ei saa TsMS § 174 lg-st 7 tulenevalt olla menetluskulude väljamõistmine (vt ka Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 27). Selliselt ei ole hageja pöördunud kostja vastu kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (vt TsMS § 3 lg 1).
Selline haginõue tuleb jätta TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata või § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata, kuna kohus ei ole pädev sellist asja hagimenetluses lahendama. (p 18)
Olukorras, kus kohus pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist avastab, et tegelikult tuleks esitatud asjaolusid asja lahendamisel hinnata oluliselt erinevalt seni esiletoodust ja arutatust, on võimalik TsMS § 437 p 1 alusel menetlus uuendada ja anda pooltele võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka uued tõendid. (p 38)
Mitterahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib viivise asemel nõuda kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekitatud kahju hüvitamist üldisel alusel. (p 28)
Õiguslikult on võimatu viivisenõue, mis tuleneb viivitamisest võlgnikule raha maksmiseks juhise andmisega. Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgi nõuda üksnes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kuid juhise andmine, olgu ka raha ülekandmiseks, ei ole rahaline kohustus selle sätte mõttes. Mitterahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib viivise asemel nõuda kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekitatud kahju hüvitamist üldisel alusel. (p 28)
Lubatav on hagis raha nõudmine välisvääringus (vt välisvääringus raha nõudmise kohta ka Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p-d 15-17). Koos põhinõudega võib samas vääringus nõuda ka kõrvalkohustuste (intress, viivis) täitmist. (p 55)
Kui võlgnikult nõuavad sama raha maksmist võlausaldajatena erinevad isikud, saab kohtuvaidluste vältimiseks mh VÕS § 120 lg 1 järgi vaidlusaluse raha hoiustada notari juures. Tagasivõtmise õiguseta hoiustamisel loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause järgi, et kohustus on hoiustamisega täidetud hoiustamise ajal. Tagasivõtmise õigusega hoiustamisel võib võlgnik raha maksmise nõudele esitada VÕS § 122 lg 2 järgi hoiustamise vastuväite. (p 27)
Lubatav on hagis raha nõudmine välisvääringus (vt välisvääringus raha nõudmise kohta ka Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p-d 15-17). Koos põhinõudega võib samas vääringus nõuda ka kõrvalkohustuste (intress, viivis) täitmist. (p 55)
TsMS § 373 lg 1 järgi on vastuhagi lubatud esitada üksnes hageja vastu. Kui kostja I esitab selle lisaks ka tema kaaskostjana menetluses osalenud kostja II vastu, siis selline kostja I esitatud hagi menetlemine vastuhagina ei ole lubatav TsMS § 373 mõttes (vt ka Riigikohtu 18. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-12, p 14). (p 20)
|
| 3-2-1-97-13
|
Riigikohus |
03.10.2013 |
|
Hagi, milles palutakse tuvastada pooltevahelise vara tasuta kasutusse andmise lepingu ülesütlemise tühisuse, on sisuliselt suunatud sellele, et tuvastada pooltel kehtiva lepingulise suhte olemasolu või puudumine.
Olukorras, kus teine lepingupool on teinud tahteavalduse lepingu ülesütlemiseks, on lepingupoolel üldjuhul olemas õiguslik huvi, saamaks selgust, kas leping kehtib või mitte, kuna sellest sõltub, millised õigused ja kohustused tal lepingust tulenevalt on. Seega on üldjuhul olemas õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks.
Üksnes erandjuhtudel puudub sellises olukorras tuvastushagi esitamiseks õiguslik huvi. Selliseks erandlikuks olukorraks on näiteks juhtum, kus on selge, et tuvastamisele järgneda võivad nõuded on ilmselgelt lõppenud, aga ka, kui need on ilmselt aegunud ja kostja sellele tugineb. Samuti olukord, kus vastuhagina esitatud tuvastushagi on sisult sama (olgugi vastassuunaline) hagis esitatud tuvastusnõudega. Lisaks ei ole hagejal vajadust esitada tuvastushagi juhul, kui tema õigusliku huvi aitab tagada ka samas menetluses esitatud sooritushagi, mille rahuldamise eelduseks on vastava õigussuhte tuvastamine. Samuti ei välista hagejal tuvastushuvi olemasolu ainuüksi see, et tal oleks võimalik esitada oma õiguste kaitseks sooritushagi. (p 10)
Kuigi kohus peab tuvastushagi esitamisel kontrollima hageja õigusliku huvi olemasolu omal algatusel, tuleb hagejale olukorras, kus ta ei ole tuvastushagi esitades oma õiguslikku huvi põhjendanud, selleks anda tähtaeg. Tähtaja andmise võimaluse sätestab TsMS § 3401 lg 1. Juhul kui hageja tähtaja jooksul oma õiguslikku huvi ei põhjenda, saab TsMS § 3401 lg 2 järgi jätta tuvastushagi kas menetlusse võtmata või läbi vaatamata. (p 11)
Kuigi kohus peab tuvastushagi esitamisel kontrollima hageja õigusliku huvi olemasolu omal algatusel, tuleb hagejale olukorras, kus ta ei ole tuvastushagi esitades oma õiguslikku huvi põhjendanud, selleks anda tähtaeg (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-06, p 16). Tähtaja andmise võimaluse sätestab TsMS § 3401 lg 1. Juhul kui hageja tähtaja jooksul oma õiguslikku huvi ei põhjenda, saab TsMS § 3401 lg 2 järgi jätta tuvastushagi kas menetlusse võtmata või läbi vaatamata. (p 11)
|
| 3-2-1-117-13
|
Riigikohus |
20.11.2013 |
|
Hagi läbi vaatamata jätmine olukorras, kus hagejat ei hoiatatud istungilt puudumise tagajärgede eest, kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis kaasa nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise sõltumata määruskaebuse põhjendustest.
Menetluse taastamiseks ei ole vaja esitada ega põhistada mõjuvat põhjust, kui hagi ei võinud jätta läbi vaatamata TsMS § 412 lg-s 1 nimetatud põhjusel. (p 10)
Hagi läbi vaatamata jätmine olukorras, kus hagejat ei hoiatatud istungilt puudumise tagajärgede eest, kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis toob kaasa nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise sõltumata määruskaebuse põhjendustest. (p 10)
Kohus peab kohtukutses hoiatama pooli istungilt puudumise tagajärgede eest. Kui see hoiatus puudub, siis ei saa kohus jätta hagi läbi vaatamata ainuüksi põhjusel, et hageja ei ilmunud eelistungile. (p 10)
|
| 3-2-1-120-13
|
Riigikohus |
18.11.2013 |
|
TsMS § 423 lg 2 p 2 annab kohtule õiguse jätta läbi vaatamata hagi, mille esitamine on õiguslikult võimatu. Kohus ei saa TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaldamisel hinnata tõendeid. (p 12)
TsMS § 423 lg 2 p-s 2 sätestatu on ka hagi menetlusse võtmata jätmise aluseks. TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi võib kohus jätta hagi menetlusse võtmata, kui sellise hagi esitamine on õiguslikult võimatu. Nimetatud sätete kohaldamisel ei saa kohus hinnata tõendeid. (p 12)
|
| 3-2-1-135-13
|
Riigikohus |
28.02.2014 |
|
Enne haginõude tõendatuse üle otsustamist peab maakohus kontrollima, kas hagi asjaolu alusel oli hageja õiguste rikkumine võimalik.
|
Facebook
Twitter