III-2/3-15/94
|
Riigikohus |
20.05.1994 |
|
|
| III-2/3-10/95
|
Riigikohus |
28.04.1995 |
|
|
| 3-2-1-45-97
|
Riigikohus |
08.04.1997 |
|
Isikut ei või kohtusse ilmumata jätmise eest TsKS § 209 lg 1 alusel karistada, kui teda ei ole kooskõlas seadusega kohtusse kutsutud.
|
| 3-2-1-87-01
|
Riigikohus |
28.05.2001 |
|
Kohus rikkus TsMS § 36 nõudeid, istungi protokollidest ei nähtu kaasistujate nimesid. Kuid protokollidest nähtuv kinnitab kassatsioonkaebuse väidet, et kohtukaasistuja vahetumisel asja algusest peale ei arutatud. Seega rikkus esimese astme kohus TsMS § 172 lõiget 3, mis sätestab, et asja arutab algusest lõpuni sama kohtukoosseis; kohtukaasistuja vahetumise korral asja läbivaatamisel arutatakse asja algusest peale. Selline protsessinormi oluline rikkumine on aluseks ringkonnakohtu poolt TsMS § 333 lg 2 kohaldamisele.
Apellatsioonikohus on hagi lahendamisel ja kostjate vaidlusalusest elamust väljatõstmisel ilma teist eluruumi vastu andmata ebaõigesti kohaldanud rendiseadust. Vastavalt ES § 28 lg-le 3 kuuluvad eluruumi tasuta kasutamisel kohaldamisele eluruumi üürilepingut reguleerivad sätted.
|
| 3-2-1-120-01
|
Riigikohus |
03.12.2001 |
|
Tulenevalt TsMS § 131 lg-st 1 esitatakse eksperdile küsimused kohtu kaudu ja küsimused määrab kohus, seega ei pea kohus küsimuste esitamisel piirduma sellega, mida kostja on osanud ja teadnud küsida. Kostja esitatud küsimustest eksperdile jäi vastuseta küsimus, kas kostja allkiri dokumendil on vahetult kostja kirjutatud või mitte. Täiendavast ekspertiisist keeldumine ei olnud põhjendatud.
Menetluse peatamiseks TsMS § 213 lg 1 p 3 alusel puudub alus, sest dokumendi väidetavas võltsimises süüdioleva isiku väljaselgitamine kriminaalasjas ja sellest põhjustatud kaebuse esitamine prokuröri tegevusetusele halduskohtusse, ei takista võlakohustisest tuleneva tsiviilasja menetlemist.
TsMS § 330 lg 6 kohaselt peab ringkonnakohus vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele. Ringkonnakohus on ekslikult järeldanud, et kostja ei ole apellatsioonkaebuses linnakohtu otsusele sisulisi vastuväiteid esitanud.
Kostja on esitanud hagile vastuväited, et laenudokumendid on võltsitud ja laenukohustis sellega välistatud. Kui vaidlus on dokumentide võltsitusest, siis on möödapääsmatu nende dokumentide vahetu uurimine kohtuistungil (TsMS § 172).
Kohtunik peab kohtuistungit juhtides tagama protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse (TsMS § 171 lg 1 ja § 309). Kohus rikkus kostja õigust tõendada oma vastuväiteid hagile, et laenudokumendid on võltsitud ja laenukohustis sellega välistatud. Kui vaidlus on dokumentide võltsitusest, siis on möödapääsmatu nende dokumentide vahetu uurimine kohtuistungil (TsMS § 172).
TsK § 272 lg-te 1 ja 2 kohaselt annab laenulepingu üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja) omandusse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama rahasumma tagastama; laenuleping loetakse sõlmituks raha üleandmise momendist. Seega tekib laenukohustis ainult laenusumma vastuvõtmisel.
|
| 3-2-1-158-01
|
Riigikohus |
18.12.2001 |
|
Vastavalt TsMS §-le 116 peab kohus lugema tõendatuks asjaolu, mille üks pool omaks võttis ja millele teine pool rajab oma nõude või vastuväite. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta kostja omaksvõttu ei aktsepteeri.
Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta tõendite hindamisel ei arvestanud esimese astme kohtus arvesse võetud asjaolusid, rikkudes sellega TsMS § 231 lg 4 ja 330 lg 4. Samuti pole ringkonnakohus põhjendanud, miks ta ei aktsepteeri kostja omaksvõttu.
Kui ringkonnakohus leidis vastupidiselt linnakohtule, et poolte esitatud tõendid ei ole piisavad, pidi ringkonnakohus TsMS §-st 171 lg 1 tulenevalt tagama protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse.
|
| 3-2-1-115-02
|
Riigikohus |
06.11.2002 |
|
Leidnud, et hageja õigust olla üürileandja tuleb tõendada, pidi apellatsioonikohus tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamiseks andma hagejale võimaluse esitada üürileandjaks oleku kohta tõendid.
ES § 28 lg-s 2 (kuni 29.11.2000 kehtinud red) kohaselt võis üürilepingu järgi üürileandjaks olla eluruumi omanik või tema volitatud isik. Leidnud, et hageja õigust olla üürileandja tuleb tõendada, pidi apellatsioonikohus tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamiseks andma hagejale võimaluse esitada üürileandjaks oleku kohta tõendid.
|
| 3-2-1-139-02
|
Riigikohus |
21.11.2002 |
|
Omaksvõtuga TsMS § 116 järgi on tegemist siis, kui asjaolu omaksvõtt sisaldub kohtule adresseeritud kirjalikus dokumendis või kohtuistungi protokollis.
TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt tuleb juba esimese astme kohtul välja selgitada ja dokumenteerida (protokollida), millised asjaolud saab lugeda tõendatuks omaksvõtuga ja mida tuleb pooltel edasises menetluses tõendada.
Järelduvalt TsMS § 330 lg 3 ja 4 on kohtul õigus kontrollida hagi aluseks olevat asjaolu ka siis, kui vastaspool pole seda palunud, kuid sellisel juhul tuleb kohtul anda hagejale võimalus selle asjaolu tõendamiseks.
TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt tuleb juba esimese astme kohtul välja selgitada ja dokumenteerida (protokollida), millised asjaolud saab lugeda tõendatuks omaksvõtuga ja mida tuleb pooltel edasises menetluses tõendada.
|
| 3-2-1-12-03
|
Riigikohus |
21.02.2003 |
|
PärS § 1401 lõike 2 järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on.
Vaidluse lahendamisel pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks tulenevalt PärS §-st 1401 on ringkonnakohus jätnud hinnangu andamata riigi poolt PärS §-de 168 ja 18 väidetavale rikkumisele ning analüüsimata hageja esitatud tõendid. Riik saaks olla seadusjärgne pärija ainult siis, kui ükski pärija ei oleks pärandit vastu võtnud.
ENSV ÜN Presiidiumi 30.09.1964 seadluse järgi kohaldati Eesti NSV Tsiviilkoodeksi §-e 531-565 ka enne Eesti NSV Tsiviilkoodeksi kehtestamist avanenud päranditele, mis ei ole ühegi pärija poolt vastu võetud ega ka pärimisõiguse järgi riigi omandusse üle läinud enne 01.01.1965. NSVL Ülemkohtu pleenumi 01.07.1966 määruse kohaselt käsitleti pärandvara osa faktilisele valdamisele asumist kui kogu pärandi vastuvõtmist, millest see ka ei koosneks ja kus see ka ei asuks.
PärS § 168 järgi on pärimisseaduse § 18 kohaldamise eelduseks, et pärandajal ei ole seadus- ega testamendijärgseid pärijaid või ükski pärija pole pärandit vastu võtnud. Ringkonnakohus on jätnud hinnangu andamata riigi poolt PärS §-de 168 ja 18 väidetavale rikkumisele ning analüüsimata hageja esitatud tõendid.
Kuna kostja esitas asja kohta vastuväite vahetult enne asja arutamise lõpetamist, siis tuli kohtul kogu kujunenud olukorda arvestades anda hagejale võimalus selle väite ümberlükkamiseks, et tagada TsMS § 171 lg 1 kohaselt asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimalus.
Kohus rikkus TsMS § 21 lg 4, mille kohaselt pärast kohtuniku vastu taanduse esitamist ja enne selle lahendamist võib kohtunik teha asjas üksnes edasilükkamatuid toiminguid, millel ei ole asja lahendi suhtes määravat tähtsust. Poole esindaja volituste tühistamine ei ole edasilükkamatu toiming.
ENSV ÜN Presiidiumi 30.09.1964 seadluse järgi kohaldati Eesti NSV Tsiviilkoodeksi §-e 531-565 ka enne Eesti NSV Tsiviilkoodeksi kehtestamist avanenud päranditele, mis ei ole ühegi pärija poolt vastu võetud ega ka pärimisõiguse järgi riigi omandusse üle läinud enne 01.01.1965. NSVL Ülemkohtu pleenumi 01.07.1966 määruse kohaselt käsitleti pärandvara osa faktilisele valdamisele asumist kui kogu pärandi vastuvõtmist, millest see ka ei koosneks ja kus see ka ei asuks.
|
| 3-2-1-34-03
|
Riigikohus |
01.04.2003 |
|
Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega. TKS § 5 lg 3 kehtestas, et tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tõlgendatakse tarbija kasuks.
Kostja ei vaidlustanud hageja esitatud asjaolu, et mõtteline osa elamust kuulus abikaasade ühisvarasse. Kui kohtul selline kahtlus tekkis, pidanuks ta tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 andma hagejale võimaluse esitada selle asjaolu kinnitamiseks tõendeid.
Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega. TKS § 5 lg 3 kehtestas, et tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tõlgendatakse tarbija kasuks.
Kindlustushüvitise maksmise üldreegli kehtestas kuni 01.07.2002. a kehtinud KS § 12, mille kohaselt kindlustushüvitist ei maksta rohkem, kui kindlustusjuhtumi tagajärjel kindlustatud varale tekkinud kahju. Täpsemad reguleeringud tulenevad kindlustuslepingust, mille tõlgendamisel tuleb tuvastada poolte kokkulepe hüvitise maksmise kohta.
Kuni 01.07.2002. a kehtinud KS §-des 4 ja 5 sätestatu ei välistanud kindlustusvõtja õigust saada hüvitist, kui kindlustatuks on kolmas isik. Kindlustusvõtja õigus saada hüvitist võib olla välistatud aga lepinguga.
Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud AÕS § 17 lg 1 ja § 15 ei välistanud ning 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 55 lg 1 ja § 53 ei välista ehitise oluliste osade olekut erinevate võlaõiguslike lepingute objektiks.
Kuni 01.07.2002. a kehtinud KS §-des 4 ja 5 sätestatu ei välistanud kindlustusvõtja õigust saada hüvitist, kui kindlustatuks on kolmas isik. Kindlustusvõtja õigus saada hüvitist võib olla välistatud aga lepinguga.
Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega.
|
| 3-2-1-84-03
|
Riigikohus |
10.06.2003 |
|
TööK § 125 järgi kannavad töötajad materiaalset vastutust ainult otsese tegeliku kahju korral. Otsese kahju alla kuuluvad ka kahju tekitamisega seoses kantud kulud.
Negatiivse asjaolu tõendamisel peab kostja esitama need asjaolud, milles talle varguse tagajärjel tekitatud kahju seisneb ning seejärel on hagejal kohustus tõendada, et kostja kirjeldatud kahju ei tekkinud varguse tagajärjel.
Ringkonnakohus on jätnud täitmata TsMS § 171 lg-s 1 sätestatud kohustuse tagada protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimalus.
|
| 3-2-1-89-03
|
Riigikohus |
15.10.2003 |
|
Ringkonnakohus ei ole oma järeldusi põhjendanud asjassepuutuvate faktide ega tõenditega. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 330 lg 4.
Kohus peab tagama protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Kuna kahju tekitajal lasub TsK § 448 lg-st 2 tulenevalt süü puudumise tõendamise koormus, siis peavad talle teada olema asjaolud, mida talle süüks pannakse.
Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalseks kahjuks see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Tööandjal on võimalik tõendada, et töötaja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel kui kutsehaigus.
Hüvitise arvutamisel võetakse arvesse kõik töötasu liigid, millelt tööandjad on kohustatud maksma sotsiaalmaksu, va ühekordsed juhusliku iseloomuga väljamaksed. Töövõtulepingu alusel saadud sissetulek on töölepingu alusel töötava isiku jaoks eeldatavasti juhuslik sissetulek, mille arvamiseks töötaja keskmise kuusissetuleku hulka puudub alus.
|
| 3-2-1-96-03
|
Riigikohus |
22.10.2003 |
|
Kohtu kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena. See tähendab TsMS § 171 lg-st 1 tulenevat kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, tagamaks menetlusosalistele võimalus tõendada tuvastatavaid asjaolusid ja avaldada enne otsuse tegemist arvamust õiguse kohaldamise kohta.
Õiguse üldpõhimõtte kohaselt tuleb uuele õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine sätestada vastava seaduse rakendussätetes. Seadusandja ei ole andnud rakendussätetes tagasiulatuvat jõudu ÄS § 187 lg 2 uuele redaktsioonile. Seega ei oleks kohtud võinud seda sätet asjas kohaldada. (p 19)
|
| 3-2-1-98-03
|
Riigikohus |
23.09.2003 |
|
Lepinguliste vaidluste lahendamisel tuleb arvestada ka lepingu sõlmimisele eelnenud pooltevahelisi suhteid, mis kujunesid riigihanke käigus, ning poolte käitumist lepingu täitmise ajal.
Apellatsioonikohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 171 lg 1, jättes protsessiosalistele tagamata asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Tsiviilõiguses kehtib üldine põhimõte, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tõttu.
Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemisel tuleb kahju saanud isiku reaalselt võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused, mis kahju saanud isik sellise sissetuleku saamiseks pidanuks tegema.
Tuvastatud ei ole, et tööettevõtjale oleks esitatud lepingu kohaseid pretensioone töö koguse ja kvaliteedi suhtes. Seega ei olnud tellijal õigust lepingut enne tähtaega lõpetada.
|
| 3-2-1-123-03
|
Riigikohus |
17.11.2003 |
|
Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg 4, jättes arvestamata kostja väite, et elumaja korterivaldajate koosoleku toimumine korteriühistu asutamiseks on tõendamata.
Kuna kostja ei võtnud omaks hageja väidetud asjaolu EES § 219 nimetatud elamuühistu liikmete üldkoosoleku otsuse kohta, siis oleks ringkonnakohus pidanud TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt hagejale selgitama, et ta peab korterivaldajate üldkoosoleku otsuse olemasolu tõendama muude tõenditega.
Hageja pidi omandiõiguse tekkimist vaidlusalusele korterile tõendama EES §-s 219 sätestatud korterivaldajate üldkoosoleku otsuse ning elamuühistu juhatuse ja senise korterivaldaja vahel korteri üleandmise kohta sõlmitud kokkuleppe alusel. Mõlemad tehingud nõudsid seaduses ettenähtud lihtkirjalikku vormi.
|
| 3-2-1-129-03
|
Riigikohus |
03.12.2003 |
|
Apellatsioonikohus rikkus TsMS § 330 lg 6, jättes vastamata osale apellatsioonkaebuse põhjendustele, õigustades kujunenud olukorras vastamata jätmist ebaõigesti TsMS § 319 lg-s 2 sätestatuga.
Kohus peab kooskõlas TsMS § 171 lg-ga 1 juhtima kostja tähelepanu vastuväite täpsustamise vajadusele.
|
| 3-2-1-148-03
|
Riigikohus |
22.12.2003 |
|
Kui apellatsioonikohus leiab, et kostja pole asjas esitanud oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid, peab kohus kostjale selgitama, millised asjaolud tõendamist vajavad ja andma tõendite esitamiseks võimaluse.
Kui üürileandjaks on kohalik omavalitsus, võib üüri ja kommunaalteenuste eest tasumata jätmise mõjuvaks põhjuseks olla ka sotsiaalabi vajadus (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-104-00). Üüri ja teenuste eest tasumata jätmise mõjuvate põhjuste olemasolu peab tõendama üürnik (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-80-00).
|
| 3-2-1-50-04
|
Riigikohus |
23.04.2004 |
|
Ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 229 lg 2, mille kohaselt ei või kohus asjas, mis ei riiva avalikku huvi, rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud.
Tasaarvestuse avalduse võib teha kohtumenetluse kestel ilma sellekohast hagi esitamata. TsMS §-s 153 sätestatud vastuhagi vastuvõtmise tingimused tähendavad üksnes võimalust esitada tasaarvestuse avaldus soovi korral hagina.
Apellatsioonikohus ei taganud pooltele võimalust esitada oma põhjendusi ja tõendeid TsÜS § 68 kohaldamiseks vajalike asjaolude kohta.
TsK §-s 258 sätestatud eeldust vahetatavate asjade hindade võrdsuse kohta saab kohaldada üksnes juhtudel, kui pooled ei ole hinnas kokku leppinud.
Tasaarvestuse avalduse võib teha kohtumenetluse kestel ilma sellekohast hagi esitamata.
|
| 3-2-1-54-04
|
Riigikohus |
05.05.2004 |
|
Asjaolu, et pool ei vaidle tõendite tagastamisele vastu ega viita nende tagastamise ebaõigsusele ka apellatsioonkaebuse vastuses, võib tuua kaasa TsMS § 68 kohaldamise.
Kohus peab pooltele selgitama asjaolude tõendamise koormust. Kui pool on mingile asjaolule tuginedes jäänud paljasõnaliseks või on esitanud ilmselgelt ebakohaseid või ebapiisavaid tõendeid, peab kohus juhtima sellele poole tähelepanu.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-4-00.
Kuni 01.07.2002 kehtinud ÄS § 5 lg 2 järgi läksid ettevõttega seotud kohustused ettevõtte üleminekuga üle automaatselt. Kohustuse üleminekuks ei nõutud kokkuleppe sõlmimist.
|
| 3-2-1-87-04
|
Riigikohus |
29.09.2004 |
|
Frantsiisivõtjatega sõlmitud ostu-müügilepingutes sätestatud omandireservatsiooni klausel on siduv ka siis, kui see ei sisaldu raamkokkuleppes, mis sätestab lepingute sõlmimise frantsiisivõtjatega.
Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 peab kohus andma poolele võimaluse tema poolt oluliseks peetava asjaolu tõendamiseks, kui pool ei ole seda ise teinud. Kui kohus seda ei tee, ei saa ta kohtuotsuses sellele asjaolule ka tugineda.
Ostu-müügilepingus sätestatud tütaräriühingute kohustuste üleminek ei sõltu ainuüksi asjaolust, kas äriühingute ühinemine viidi lõpule või mitte.
|
Facebook
Twitter