3-2-1-106-01
|
Riigikohus |
19.09.2001 |
|
TsMS § 61 lg 1 p 2 alusel õigusabi eest kulude väljamõistmisel tugines linnakohus ebaõigesti justiitsministri 8. aprilli 1999. a määrusele nr 20, millega kehtestati advokaadi tasumäärad osaliselt või täielikult õigusabi eest tasumisest vabastatud isikule õigusabi osutamise eest. Kostja ei olnud õigusabi eest tasumisest vabastatud. Kohaldamisele kuulus justiitsministri 23. augusti 1999. a määrus nr 42, millega kehtestati hinnata hagi puhul teiselt poolelt väljamõistetava advokaaditasu ülempiiriks 50 000 krooni.
Esitades kohtule kohtukulude nimekirja ja advokaadibüroo arve advokaadi abi eest tasumiseks täitis kostja TsMS § 60 lg-s 3 esitatud nõuded ja kohus peab neid dokumente hinnates määrama, millised on vajalikud ja põhjendatud kulud osutatud õigusabi eest.
|
| 3-2-1-112-01
|
Riigikohus |
01.10.2001 |
|
TsÜS § 72 lg 1 kohaselt on pettus isiku poolt teise isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine, et kallutada teda tehingut tegema. Pettuseks ei saa olla ettekujutus asjaolude suhtes, mis tekkisid pärast lepingu sõlmimist.
Apellatsioonikohtu jättis õigesti kohaldamata teistsuguse hagi aluse kui seda hageja oma nõudes esitas, sest pettus (TsÜS § 72 lg 1) ja eksimus (TsÜS § 71 lg 1) on tehingu vaidlustamise iseseisvad alused, mille tuvastamisel on erinevad õiguslikud tagajärjed. Kohus ei saa rajada otsust asjaolule, mida pool ei ole asja läbivaatamisel esitanud (TsMS § 229 lg 2).
Ringkonnakohus jättis TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut rikkudes vastamata kõigile apellatsioonkaebuse põhjendustele. Hageja on esile toonud asjaolud, millega seadus seob kahju hüvitamise kohustuse, ringkonnakohus peab andma hageja väidetele hinnangu ja seejärel otsustama kas kostjal on tekkinud kahju hüvitamise kohustus.
TsMS § 61 lg 1 eesmärki arvestades pole oluline, kas pool, kelle kasuks kohtuotsus tehti, on tema esindaja osutatud õigusabi eest enne kohtuotsuse tegemist juba tasunud või mitte. Arvestades TsMS § 61 lg-le 1 antud tõlgendust võib TsMS § 60 lg-s 3 nimetatud kuludokumendiks lisaks õigusabi eest tasumist tõendavale dokumendile olla ka dokument, millest nähtub esindaja osutatud õigusabi eest tasumise kohustus. Kui pool, kelle kasuks on otsus tehtud, on esitanud taotluse teiselt poolelt kohtukuluna vaid õigusabi tasu väljamõistmiseks ning esitanud õigusabi eest tasumise kohustust tõendava dokumendi, siis pole kulude hüvitamise taotluse rahuldamiseks eraldi kohtukulude nimekirja esitamine vajalik.
|
| 3-2-1-144-01
|
Riigikohus |
07.11.2001 |
|
Esitatud maksekorraldusest on näha, et kassaator tasus erikaebuselt kassatsioonkautsjoni ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks, mistõttu puudub alus TsMS § 344 lg 2 alusel erikaebuse läbivaatamatult tagastamiseks.
|
| 3-2-1-160-01
|
Riigikohus |
19.12.2001 |
|
Apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 330 lg-s 4 otsuse põhjendavale osale kehtestatud nõudeid. Apellatsioonikohus pole motiveerinud hageja väidete tagasilükkamist, apellatsioonikohtu enda seisukohad on osaliselt vastuolulised.
Kohtukulude jaotamisel tuleb arvestada seda, kelle suhtes hagi rahuldati või rahuldamata jäeti. Ainuüksi see, et isik osaleb menetluses kostjana, ei anna alust temalt kohtukulude väljamõistmiseks, kui ta pole teinud vaidlustatud tehinguid.
Tunnustades heauskse omandamise võimalust, tunnustab AÕS § 95 lg 1 ka mitteomaniku sõlmitud asjaõiguslepingut. AÕS § 95 lg 1 järgi õigustamata isiku poolt omandiõiguse üleandmine ei kujuta endast sundvõõrandamist PS § 32 lg 1 mõttes.
Heauskne omandamine on võimalik läbi AÕS § 92, 93 ja 94. Tuvastanud heauskse omandamise eeldused, tuleb kohtul võtta seisukoht, kas asja omandaja oli korteri omandamisel pahauskne. Asja omandada sooviv isik peab olema heauskne nii asjaõiguslepingu sõlmimise ajal kui ka tegeliku võimu saamise ajal.
Tuvastatuks loetud asjaolude kohaselt on omanik korteri üürileandmisega vabatahtlikult loobunud tegelikust võimust korteri üle, see on tema valdusest välja läinud tema tahte kohaselt ning puudub alus AÕS § 95 lg 3 kohaldamiseks.
AÕS §-de 36 lg 3 ja 39 lg 3 kohaselt otsustakse selle üle, kas isik on kaotanud või saanud tegeliku võimu asja üle, asjaolude alusel. Kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludel ei saa hagejat pidada eluruumi otseseks valdajaks ainuüksi seetõttu, et ka temal olid korteri võtmed, korteris on tema asjad, ta ei andnud üürniku kasutusse keldriboksi, korteri aadressile tuleb tema post ning ta tasub korteri halduskulud ja kommunaalkulud. Otsene valdus eluruumile seondub tegeliku võimuga selle üle.
|
| 3-2-1-15-02
|
Riigikohus |
21.02.2002 |
|
Kinnistamisavalduse esitamise ajal kehtinud RLS § 1942 ja KRS § 81 lg 1 kohaselt ei pidanud teadaande avaldamise eest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded kinnistamisavalduse esitaja riigilõivu tasuma. 14.12.2001 jõustunud RLS § 281 p 2 kohaselt on KRS § 81 lg 1 järgi nõutava teate avaldamise eest riigilõivu tasumise kohustus kinnistamisavalduse esitajal, kui seadusega pole teda sellest vabastatud.
|
| 3-2-1-18-02
|
Riigikohus |
21.02.2002 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-15-02.
|
| 3-2-1-48-02
|
Riigikohus |
27.05.2002 |
|
Töötaja TLS § 144 alusel tööle ennistamist ei saa käsitada hagi osalise rahuldamisena ning TsMS § 61 lg 1 kohaldamiseks puudub alus.
TLS § 144 kohaldamise eelduseks on töölepingu lõpetamise õiguspärasus. Töötaja tööle ennistamisel TLS § 144 kohaselt kasutab töövaidlusorgan talle seadusega antud volitust hinnata asjaolude kohaselt, kas töölepingu lõpetamine töötajaga oli otstarbekas.
TLS § 117 alusel tehtud kohtuotsuse jõustumisega kaotab töötajale määratud karistus kehtivuse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise tõttu ning kohtul puudub vajadus teha otsust distsiplinaarkaristusena määratud töölepingu lõpetamise tühistamise kohta.
Töötajate distsiplinaarvastutuse seadusega antud distsiplinaarvõimu kasutades on tööandjal õigus TLS § 103 lg-st 1 tulenevalt lõpetada tööleping § 86 p-s 6 ettenähtud alusel, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on kustumata distsiplinaarkaristus või sama paragrahvi teise lõike kohaselt ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest.
|
| 3-2-1-56-02
|
Riigikohus |
21.05.2002 |
|
PES § 66 ja TsK § 367 omavahelisel sidustamisel tuleb arvestada, et TsK § 367 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg, 6 kuud arvates töö vastuvõtmise päevast, kehtib ilmsetele puudustele, st puudustele, mida on võimalik avastada töö tavalisel ülevaatusel.
TsK § 367 lg-st 2 tulenevalt on ehitise varjatud puudustest tulenevatel nõuetel kolmeaastane aegumistähtaeg, arvates töö vastuvõtmise päevast ning seda nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele.
TsK § 367 lg-le 3 kohaselt seaduse või lepinguga ette nähtud garantiiaja olemasolul ei alga aegumistähtaeg enne garantiitähtaja jooksul puuduse ilmnemist või sellest teatamist.
TsK §-s 367 sätestatud aegumistähtajad kehtivad kõigile töö puudustest tulenevatele nõuetele, olgu need suunatud uue töö tegemisele, töö parandamisele, kahju hüvitamisele või hinna alandamisele.
Ringkonnakohus rikkus TsMS §-s 308 sätestatut jättes põhjendamata, miks ei ole apellatsioonkaebuses toodud asjaolud kaalukaks põhjuseks uute tõendite esitamisele. Antud vaidluses võis kohtuotsuses sellise asjaolu, mille suhtes vaidlust polnud ja mille suhtes kohus seisukohta ei küsinud, esitamine olla kaalukaks põhjuseks uute tõendite esitamiseks apellatsioonimenetluses TsMS § 308 lg 1 tähenduses.
Ringkonnakohus eksis tõendte vastuvõtmata jätmise põhjendamisel. Täiendava tõendi esitamiseks, mis ei olnud poolele enne apellatsioonkaebuse või selle vastuse esitamist kättesaadav ja millega ei täiendata hagi aluseks olevaid asjaolusid, piisab, kui tõendi esitamist põhjendatakse eraldiseisva kirjaliku avaldusega või kohtuistungil, arvestades seejuures TsMS §-des 6 ja 68 sätestatut ning andes piisava võimaluse teisele poolele võtta esitatud tõendi suhtes seisukoht.
TsMS § 333 lg-st 3 tulenevalt asja uueks arutamiseks saatmine esimese astme kohtule oli põhjendatud, sest kohus oli jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded. Esimese astme kohtus ei ole sisuliselt selgeks tehtud esitatud nõuete sisu ega neile esitatud vastuväiteid, samuti pole neid õiguslikult igakülgselt hinnatud.
Jättes vastamata apellatsioonkaebuse väidetele rikkus ringkonnakohus otsuse tegemisel TsMS § 330 lg-tes 4 ja 6 sätestatut.
Kohtumenetlusega seoses tehtud kohtuvälise ekspertiisi kulusid tuleb hinnata TsMS § 52 p 2 alusel dokumentaalse tõendi saamise kuluna ja välja mõista koos muude kohtukuludega. Kui ekspertarvamused hangiti väljaspoolt kohtumenetlust, siis asjaolu, et sellist arvamust kasutatakse hilisemas võimalikus kohtumenetluses, ei muuda seda veel kohtumenetluse jaoks hangitud dokumendiks ning sellega seotud kulusid ei saa lugeda dokumentaalse tõendi saamise kuludeks.
Oma ehituskvaliteedinäitajate puudumisel on ehitustegevuses kohaldatud näiteks Soome vastavaid norme ning täna võib seda pidada tavaks.
Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka kokkulepitud tööde mahu ja lepinguhinnaga. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada muuhulgas sellega, et tellija ei olnud tööde tellimisel spetsialist nagu tööettevõtja.
TsK § 222 lg-st 2 tulenevalt on saamata jäänud tuluks kasu, mida kahjustatud lepingupool oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui lepingut ei oleks rikutud. Seega on tegemist oletusliku tuluga, mida kohtul on võimalik hinnata vaid ligilähedaselt. Hinnata tuleb just tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kohustusi oleks nõuetekohaselt täidetud.
Nii ehitaja kui projekteerija vastutavad oma lepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest eraldi ja teineteisest sõltumata, TsK § 187 kohaldamiseks puudub alus. Vastutuse muude eelduste olemasolu korral tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda kummaltki kostjalt sisse kahju proportsionaalselt osas, milles kumbki neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada ning kui seda ei õnnestu kindlaks teha, kohaldada TsK § 186 lg-s 1 sätestatut ja jätta kahju nende kanda võrdsetes osades.
Tellijal on TsK § 368 lg 1 kohaselt tööettevõtjapoolse lepingu rikkumise korral õigus nõuda vajalike kulutuste hüvitamist, mida tellija kandis puuduste parandamisel omade vahenditega, kui lepinguga on tellijale selline õigus ette nähtud. Nende kulutuste hüvitamise nõue tuleneb ka TsK § 222 lg-st 2 ja §-st 226 koostoimes TsÜS §-ga 108, kui tellija on omapoolselt teinud kõik mõistlikult võimaliku selliste kulutuste ärahoidmiseks ja tööettevõtja ei ole puudusi ettenähtud ajaks kõrvaldanud.
PES § 66 ja TsK § 367 omavahelisel sidustamisel tuleb arvestada, et TsK § 367 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg, 6 kuud arvates töö vastuvõtmise päevast, kehtib ilmsetele puudustele, st puudustele, mida on võimalik avastada töö tavalisel ülevaatusel.
TsK § 367 lg-st 2 tulenevalt on ehitise varjatud puudustest tulenevatel nõuetel kolmeaastane aegumistähtaeg, arvates töö vastuvõtmise päevast ning seda nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele.
TsK § 367 lg-le 3 kohaselt seaduse või lepinguga ette nähtud garantiiaja olemasolul ei alga aegumistähtaeg enne garantiitähtaja jooksul puuduse ilmnemist või sellest teatamist.
TsK §-s 367 sätestatud aegumistähtajad kehtivad kõigile töö puudustest tulenevatele nõuetele, olgu need suunatud uue töö tegemisele, töö parandamisele, kahju hüvitamisele või hinna alandamisele.
|
| 3-2-1-66-02
|
Riigikohus |
23.05.2002 |
|
Vastavalt TsMS § 60 lg-le 1 mõistetakse hagi osalisel rahuldamisel kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega.
Korteriühistu nõudis kostjalt 1998. a juulist kuni detsembrini viivist maksete mittetähtaegse tasumise eest. Korteriühistu (endine elamuühistu Kaevur) kanti mittetulundusühistute ja sihtasutuste registrisse 15.12.1998. Kuni selle kuupäevani oli viivise arvutamise aluseks elamuühistu Kaevur põhikiri.
|
| 3-2-1-79-02
|
Riigikohus |
13.06.2002 |
|
Kohus leidis põhjendatult, et hageja on maksejõuetu ja kohaldas TsMS § 57 lg-t 2. Hagi esitamise aluseks oli asjaolu, et hageja kaotas töövigastuse tagajärjel osaliselt töövõime. Kohus tuvastas hageja saadava pensioni suuruse ja selle, et hageja ei tööta.
Hageja on RLS § 16 lg 1 p 3 alusel vabastatud riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel, mistõttu on õige kohaldada TsMS § 64 lg-t 2 ja kohus mõistab hagi rahuldamata jätmisel otsusega hagejalt riigilõivu välja riigituludesse.
Kohtud tuvastasid kahju tekkimises kannatanu enda raske ettevaatamatuse, seega oli õigustatud kahju kindlakstegemisel TsK § 462 lg 1 järgi hageja süü astmega arvestamine. Apellatsioonikohus leidis õigesti TsK §-dest 462 lg 1 ja 464 lg 1 ning " Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" p-dest 2, 7, 20 lähtudes, et arvestades hageja keskmist kuupalka enne tööõnnetust, tema töövõime kaotust ja tema enda rasket ettevaatamatust kahju tekitamises, ületab hageja tegelikult saadav pension kostja tekitatud kahju. Seetõttu ei ole hagejal tekkinud hagiavalduses märgitud kahju.
|
| 3-2-1-106-02
|
Riigikohus |
23.10.2002 |
|
Hagi erinevate kostjate vastu rahuldati, mistõttu on TsMS § 60 lg-s 1 sätestatuga vastuolus ringkonnakohtu otsus jätta kohtukulud hageja kanda.
Tulenevalt ES § 14 lg-st 1 ja 2 kuulub elamu elamuühistule ja elamuühistu liikmed kasutavad ühistule kuuluvas elamus vastavalt osamaksu suurusele tema valdusse antud omaette korterit. Elamuühistu liige ei ole tema kasutuses oleva korteri omanik, kuid talle kuulub ES § 21 lg 1 jägi osamaksu võõrandamise õigus.
|
| 3-2-1-130-02
|
Riigikohus |
14.11.2002 |
|
Kostja pole vaidlustanud kohtukulude jaotuse aluseid. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 319 lõiget 1, muutes asjakohase kaebuseta maakohtu otsust väljamõistetud kohtukulude osas.
TsMS § 61 lg 1 võimaldab kohtul jätta õigusabikulud tervikuna välja mõistmata, kui need ei ole vajalikud ega põhjendatud. Selle normi raames pidanuks ringkonnakohus vaidlusaluses pankrotiasjas hindama õigusabi kulude vajalikkust, arvestades kohtumenetluse keerukust, pankrotihalduri kvalifikatsiooni, tasumäärasid ja -mahtu ning muid olulisi asjaolusid, mis oleks õigustanud õigusabi osutaja kasutamist kohtuvaidluses.
PankrS § 32 lg 4 reguleerimisesemeks on sisesuhted pankrotivõlgniku ja halduri vahel, selline regulatsioon ei mõjuta kohtukulude väljamõistmist TsMS § 60 lg-s 1 ja § 61 lg-s 1 nimetatud kriteeriumide abil poolele, kelle kasuks otsus on tehtud.
|
| 3-2-1-131-02
|
Riigikohus |
14.11.2002 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-130-02.
|
| 3-2-1-132-02
|
Riigikohus |
14.11.2002 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-130-02.
|
| 3-2-1-133-02
|
Riigikohus |
14.11.2002 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-130-02.
|
| 3-2-1-146-02
|
Riigikohus |
03.12.2002 |
|
Ringkonnakohus ei ole otsuses analüüsinud hageja esitatud tõendit ning rikkunud sellega TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut.
Kohus ei pea alati andma hinnangu kõikidele apellatsioonkaebuses esitatud väidetele - kui kohus leiab mõnda asjaolu analüüsides, et hagejal puudub kohtusse pöördumise alus, so õiguskaitsevajadus (TsMS § 4 lg 1), ei pea kohus hindama ülejäänud väiteid.
Kui kolmas isik esitab apellatsioonkaebuse, muutub ta apellatsioonimenetluse pooleks ning seetõttu on kaebuse rahuldamata jätmise korral temalt õigus välja mõista kohtukulud. Samuti võiks kaebuse rahuldamise korral õigusabikulud välja mõista tema kasuks.
Õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse pärimine puudutab kohaliku omavalitsuse kui omandireformi kohustatud subjekti õigusi ja kohustusi, kui hooned on antud linna munitsipaalomandisse. Ringkonnakohus peab võtma seisukoha, kas linna õigusi ja kohustusi puudutab vaidlusaluse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine ja selle alusel pärandavara pärimine.
Kuna ORAS § 161 lg 1 on seadusjõus alates 02.03.1997, siis tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse pärimisele kohaldada pärandi avanemise ajal kehtinud tsiviilseaduste sätteid. TsK § 571 lg 1 kohaselt määrati pärimissuhted kindlaks selle maa seaduse kohaselt, kus oli pärandaja viimane alaline elukoht.
Õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena käsitletakse ORAS §-s 8 tähendatud isikuid.
|
| 3-2-1-25-03
|
Riigikohus |
19.03.2003 |
|
TsMS §-de 60 ja 61 sõnastus ei välista võimalust, et poole palvel, kelle kasuks kohtukulud välja mõistetakse, kantakse raha üle isikule, kes ei ole protsessiosaline. Ringkonnakohus oleks pidanud otsuse resolutsioonis märkima, et kohtukulud mõistetakse välja kostja kasuks, kuid need tuleb üle kanda Tallinna linnale. Selline otsus ei anna protsessis mitteosalenud isikule õigust nõuda kohtukulude osas sundtäitmist.
ES § 33 lg 1 p 4 näol on tegemist erandiga üldisest normist (ES § 32 lg 1), mille kohaselt on lepingut nõuetekohaselt täitnud üürnikul eesõigus sõlmida uus üürileping. Selline erand peab üürilepingus olema selgelt väljendatud. Üürileandja soovi välistada üürniku eesõigus uue lepingu sõlmimiseks oleks saanud selgelt reguleerida näiteks konkreetse viitega ES § 33 lg 1 p-le 4.
|
| 3-2-1-47-03
|
Riigikohus |
28.04.2003 |
|
Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks nõuetele vastav täitedokument hagi tagamise kohta, on ta kohustatud algatama täitemenetluse ilma selle sisu õiguspärasust kontrollimata. Samas ei saa täitur käsitleda kostjat, kelle varaliste õiguste kitsendamiseks hagi tagamise määrus on tehtud, täitemenetluses võlgnikuna, kellelt tal on õigus pärast täitetoimingu lõpuleviimist kohtutäituri tasu sisse nõuda.
Kuna kohtutäituri seaduses puudub õigusnorm selle kohta, kes peab maksma hagi tagamise toimingu tegemise eest kohtutäituri tasu, siis on selles küsimuses võimalik kohaldada seaduse analoogia alusel tsiviilkohtumenetluse seadustiku asja läbivaatamiskulusid reguleerivaid sätteid.
|
| 3-2-1-71-03
|
Riigikohus |
09.06.2003 |
|
Apellatsioonikohus jättis põhjendamata, millest lähtuvalt on apellatsioonkaebuse esitamisel nõutud riigilõiv määratud, rikkudes sellega TsMS § 21 lg 1 p-s 5 sätestatut.
Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb riigilõivu tasumisel lähtuda sellest, millises suuruses tuleks vastavalt seadusele tasuda riigilõivu hagi esitamisel esimese astme kohtule.
Asjaolu, et maakohus jättis kostjalt tema kahjuks tehtud otsusega riigilõivu välja mõistmata, ei vabasta pooli varaliselt hagilt apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest seaduses märgitud ulatuses (TsMS § 47 lg 4).
Eksimus seaduse kohaldamisel ühe poole kasuks ei too kaasa teise poole õigust saada samuti ekslikult koheldud.
TsMS § 48 lg 2 kohaselt nimetab hagihinna hageja. Kui hagihind ei vasta ilmselt hagetava vara tegelikule väärtusele, määrab hagihinna kohus. Seega tuleb hagihind kindlaks määrata hagiavalduse vastuvõtmisel.
|
| 3-2-1-94-03
|
Riigikohus |
17.09.2003 |
|
Kohtutäitur võib täitemenetluses ja kohtumenetluses kasutada kvalifitseeritud õigusabi. Kuni 17.03.2003 kehtinud TMS § 42 lg 1 sätestas, et täitekuludeks on vaid täituri poolt täitemenetluses tehtud vajalikud kulud, sh õigusabikulud. Need täitekulud ei hõlmanud täitemenetlusega seotud tsiviilkohtumenetluses kantud õigusabikulusid ja selles tsiviilkohtumenetluses kantud õigusabikulud mõistab kohus välja vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustikule.
Kuna kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi hagita menetluses, siis RLS § 37 lg-st 8 tulenevalt tasutakse sellise kaebuse esitamisel riigilõivu 60 krooni. Rohkem tasutud riigilõiv tagastatakse kohtumääruse alusel.
|
Facebook
Twitter