3-2-1-153-04
|
Riigikohus |
22.12.2004 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-160-01.
Juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu.
|
| 3-2-1-159-04
|
Riigikohus |
27.01.2005 |
|
Korteriomandi kinnistamisel tuleb riigilõivu määramisel lähtuda RLS §-st 203, mille kohaselt on korteriomandi kinnistamisel tehinguväärtuseks 50% korteriomandi reaalosale vastava maa kaasomandiosa maksustamishinnast, ka siis, kui korteriomand tekib kinnisomandi jagamise tulemusena.
|
| 3-2-1-5-05
|
Riigikohus |
09.03.2005 |
|
TsMS § 62 lg 2 eesmärk on panna hageja kohtukulude tasumise kohustus kostjale, kes on põhjustanud hagejale kohtusse pöördumise. Selle sätte alusel tuleb vabatahtlikuks täitmiseks lugeda igasugune täitmine, mille tagajärjel hageja hagist loobub, sh kohustuse täitmine kolmanda isiku poolt (VÕS § 78).
VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees kohustuse rikkumise korral üldjuhul solidaarselt. Kuna VÕS § 65 lg 1 annab võlausaldajale otsustamisvabaduse, millise solidaarvõlgniku vastu esitada vajaduse korral hagi, siis on võlausaldajal õigus otsustada, kas esitada nõue põhivõlgniku või käendaja vastu.
|
| 3-2-1-37-05
|
Riigikohus |
28.04.2005 |
|
Hinnata hagi korral võib TsMS § 61 lg 1 p 2 kohaselt õigusabikulud kindlaks määrata kohus, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Ka hinnata hagi korral tuleb õigusabikulude väljamõistmisel hinnata õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust.
Palga suurus määratakse kindlaks poolte kokkuleppel, tingimusel, et seejuures ei esineks diskrimineerimist PalgaS § 51 või TLS § 10 tähenduses.
|
| 3-2-1-78-05
|
Riigikohus |
20.06.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-15-01 ja 3-2-1-66-05. Kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Leppetrahvi vähendamise aluseks ei ole asjaolu, et võlgnik omandas kohustused õiguseellaselt.
Asjaolu, et äriühing on palganud tööle juristi, ei võta temalt õigust kasutada asja ajamisel kohtus advokaadi abi.
|
| 3-2-1-98-05
|
Riigikohus |
01.11.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-146-02. Kohtukulusid saab kostja kasuks välja mõista ka sel teel, et otsustakse tema taotlusel nende maksmine kolmandale isikule.
Hagi osalise rahuldamise korral on võimalik jätta kummagi poole kohtukulud enda kanda või mõista kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti.
|
| 3-2-1-102-05
|
Riigikohus |
17.10.2005 |
|
Kohtul ei ole TsMS § 244 lg 1 järgi õigust omal algatusel kaasomaniku kasuks hüvitise väljamõistmise otsust viivitamata täidetavaks tunnistada.
Kohtul ei ole kohustust põhjendada, milles seisneb kaasomandi lõpetamisel üldine huvi.
Kohus võib AÕS § 77 lg 2 järgi valida üksnes selliste kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis. Seega ei saa kohus valida kaasomandi lõpetamise viisi, mida kostja taotles kohtuistungil.
AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud kaasomandi jagamise viis, mille kohaselt asja ühele või mitmele kaasomanikule jätmisel pannakse kaasomanikule kohustus maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, tähendab seda, et kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele tuleb tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest.
Selleks, et tagada kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest, tuleb hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvestada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda tuleb seejuures kaasomandis oleva asja kui terviku harilikust väärtusest.
Riigi õigusabi seaduse (RÕAS) § 17 lg-s 3 sätestatud õigusabi andmise jätkuvuse põhimõte kehtib lahendile edasikaebamisel ka nende tsiviilasjade lahendamisel, kus esindaja määrati riigi kulul menetlusosalisele enne RÕAS jõustumist.
Justiitsministri määruses riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse ja korra § 12 lg-s 1 kehtestatud menetluse ettevalmistamise tasu kehtib eraldi igas kohtuastmes.
Kostjal puudub hagi rahuldamise korral kohustus talle antud riigi õigusabi tasu ja kulud riigile hüvitada, kui seda kohustust ei ole talle pandud õigusabi andmisel ega hilisemas menetluses.
|
| 3-2-1-107-05
|
Riigikohus |
20.10.2005 |
|
Kui kohtul puuduvad andmed füüsilisest isikust pankrotivõlgniku majandusliku olukorra paranemise kohta, on kohtuotsus selle isiku pankroti väljakuulutamise kohta piisav alus tema kassatsioonikautsjoni tasumisest vabastamiseks.
|
| 3-2-1-157-05
|
Riigikohus |
02.02.2006 |
|
Ühise nõudega on tegemist juhul, kui hagejad on ühiselt hagi aluseks oleva õigussuhte pooleks ja peavad sellest tulenevalt esitama ühise hagi. Ühine nõue puudub, kui ühises hagiavalduses on mitu hagejat esitanud eraldi nõude ning siis tuleb TsMS § 49 lg 1 järgi riigilõiv tasuda igalt nõudelt eraldi.
Ärinime selgesti eristatavus ÄS § 11 lg 2 mõttes ei tähenda üksnes seda, et äriühing ei või tegutseda teise äriühinguga identse nime all. Ärinimi ei ole selgesti eristatav ka juhul, kui see ei ole küll teise registrisse kantud ärinimega samane, kuid on sellega eksitavalt sarnane.
Kuigi ärinimes sisalduv sõna ei ole kaitstud kaubamärgina, tähendab ÄS § 15 lg-s 1 sätestatud ettevõtja ainuõigus oma ärinimele ka seda, et ettevõtjal on õigus keelata teistel äriühingutel registreerida või kasutada ärinime, milles on tema ärinimes sisalduv sõna, juhul kui selle kasutamine välistaks ärinimede selgesti eristatavuse ÄS § 11 lg 2 mõttes.
|
| 3-2-1-24-06
|
Riigikohus |
19.04.2006 |
|
Kohtuotsuses esineva ilmse ebatäpsuse korral oli protsessiosalisel õigus enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 237 alusel taotleda kohtuotsuse parandamist. Vead parandab kohus määrusega.
Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS-st ei tulenenud, et õigusabikulust tulnuks välja arvestada käibemaks.
1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 174 lg 3 kohaselt piisab käibemaksusumma tõendamiseks avaldaja kinnitusest, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega saab 1. jaanuarist 2006. a menetluskuluna käibemaksu välja mõista vaid siis, kui avaldaja ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja ta kinnitab seda kohtule.
Kui pooltevaheline kokkulepe on käsitatav tingimusliku müügilepinguna ja ostja on selles märgitud tingimused täitnud, on ostjal lepingulise valdajana AÕS § 83 lg 1, VÕS § 110 või 111 alusel õigus keelduda asja väljaandmisest müüjale.
|
| 3-2-1-50-06
|
Riigikohus |
12.06.2006 |
|
Juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu. Kui kaaskostjad on solidaarvõlgnikud põhinõude suhtes, puudub üldjuhul mõistlik põhjus käsitleda neid kohtukulude hüvitamise nõude suhtes teisiti.
VÕS § 220 lg 3 puhul tuleb eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi nn varjatud puudustest, s.o lepingutingimustele mittevastavusest, mida ostja ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Ka majandustegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle tarnitakse lepingutingimustele mittevastav asi, ning üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja. Vastutusest varjatud puuduste eest vabaneb müüja VÕS § 220 lg-le 3 tuginedes üksnes juhul, kui ostja ei teatanud puudustest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai puudustest teada või pidi teada saama. Ostjalt eeldatav hoolsus võib varieeruda sõltuvalt nt ostetud asja ainulaadusest, komplitseeritusest, kasutuseesmärgist, väärtusest ja pakendi iseärasustest. Lisaks säilivad ostjal ka ülevaatamis- ja teatamiskohustuse rikkumisel õigused VÕS § 220 lg 3 teise lause ja § 221 järgi.
Poolte kokkulepe, mis välistab täielikult ostja õigused puuduste ilmnemise korral, kui neist ei teavitata müüjat lühikese aja jooksul pärast kauba vastuvastuvõtmist, sõltumata puuduste iseloomust, võib olla vastuolus VÕS § 106 lg-ga 2 ja seega tühine.
Rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla.
Kui asja müüja ei reageeri tähtaja määramisele müügilepingu rikkumise kõrvaldamiseks, võib ostja rikkumise ise kõrvaldada ning teatada, et ei soovi enam rikkumise kõrvaldamist, vaid kulutuste ja kahju hüvitamist. Sellist tahteavaldust saab põhimõtteliselt lugeda lepingust taganemiseks VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi. Kuna taganemise avaldus võib see tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 järgi olla ka järelduslik.
Ka kahju hüvitamise nõudmist kogu lepingu täitmise asemel saab põhimõtteliselt lugeda samaaegseks lepingust taganemiseks.
Määratlemata tulevaste kohustuste käendamisele suunatud käendusleping on kestvusleping, millele saab VÕSRS § 12 lg 1 järgi kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut.
Kujundusõigusena kasutatava õiguskaitsevahendi puhul (nagu näiteks ostuhinna alandamine) ei ole vastuhagi esitamine vajalik.
|
| 3-2-1-64-06
|
Riigikohus |
20.06.2006 |
|
Õigusabikulu maksmine poole eest menetlusvälise isiku poolt ei välista poole kasuks õigusabikulu väljamõistmist teiselt poolelt. Ainuüksi selle tõttu, et poolt esindab advokaadibüroo töötaja temale endale antud volikirja alusel, ei anna alust jätta arvestamata advokaadibüroole tasutud õigusabikulu. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg 1 kolmanda lause järgi võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. See säte reguleerib ka kohtukulude üksikute liikide jagamist.
VÕS § 65 lõikest 1 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnest neist.
Kahju põhjustavaks vääramatuks jõuks saab pidada erakordset ja objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Eelkõige võib selleks olla erakordne loodusjõud. Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine eeldab, et võlgnik ei saa kahju tekkimist mingil moel ära hoida.
Kannatanu tegevus kui VÕS § 1059 kohaldamist välistav asjaolu tähendab kannatanu tahtlikku enesekahjustamist, sest üksnes selline kannatanu tegevus välistab ehitisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku ohu realiseerumise. Üksnes kannatanu hooletus (sh raske hooletus) talle kahju tekkimises ei välista ehitise omaniku vastutust VÕS § 1059 alusel. Kuid kannatanu hooletus võib anda alust vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel.
|
| 3-2-1-67-06
|
Riigikohus |
27.09.2006 |
|
Tulenevalt ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud RLS § 16 lg 1 p-st 10 oli pankrotihalduril automaatne vabastus riigilõivu tasumisest, mida enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 57 lg-te 2 ja 3 alusel eraldi taotleda ei tulnud. TsMS § 57 lg 1 järgi ei pidanud kohus riigilõivuseaduses märgitud juhtudel, sh pankrotimenetluses vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise hagides kaaluma, kas isik vabastada riigilõivu tasumisest või mitte.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-143-01. Kuigi TsK § 272 lg 2 kohaselt loeti laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist, ei järeldu sellest, et pangalaenulepingu sai lugeda sõlmituks ainult siis, kui selles kokku lepitud summa oli kantud laenusaaja kontole. Raha sai pidada üleantuks ja laenulepingu sai lugeda sõlmituks ka näiteks siis, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule.
|
| 3-2-1-68-06
|
Riigikohus |
14.09.2006 |
|
Ühise esinduse ettenägemisel kehtivad esindajate tehtud tehingud vaid siis, kui kehtivad kõigi ühiseks esinduseks vajalike esindajate tahteavaldused.
ÄS § 168 lg 1 p-e 4 ja 10 tuleb mõista enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 95 lg-ga 2 koostoimes selliselt, et osaühingu juhatuse liikmel ei ole osaühingu esindusõigust mitte üksnes tehingute puhul, mis tehakse temaga, vaid ka tehingute puhul, mis tehakse küll kolmanda isikuga, keda aga esindab osaühingu juhatuse liige. Kehtiva TsÜS §-s 131 on sätestatud esindatava võimalus tühistada esindaja tehing, mis on tehtud n-ö huvide konfliktis. Kuid ühe osanikuga osaühingu suhtes kehtib eriregulatsioon. Sel juhul peavad osaühingu ja ainuosaniku vahel sõlmitud lepingud enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud ÄS redaktsiooni § 177 lg 2 teise lause järgi olema kirjalikud. Sarnased põhimõtted kehtivad ka juhul, kui tehing tehakse osaühingu ja kolmanda isiku vahel, keda esindab ainuosanik.
Juhatuse liikme registrikande näol ei ole ÄS § 34 järgi tegemist konstitutiivse kandega.
Kuna seadus ei sätesta, milliseid dokumente võib lugeda kantud kulude tõendamiseks tsiviilkohtumenetluses piisavaks, siis kehtib dokumentaalsete tõendite kohta üldiselt sätestatu - enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 117, kehtiva TsMS § 272. Kulude tõendatuks lugemine on jäetud igakordselt kohtu hinnata, arvestades kõiki asjaolusid, mh esitatud dokumentide usaldusväärsust. Seaduses ei ole nõutud tingimata õigusabiarvete või muude raamatupidamise algdokumentide kohtule esitamist. Kui esitatud kuludokumendid ei ole kohtu arvates kulude tõendamiseks piisavad, võib ta nõuda täiendavate dokumentide esitamist.
|
| 3-2-1-79-06
|
Riigikohus |
03.10.2006 |
|
"Menetlust lõpetava" määrusena tuleb TsMS § 661 lg 2 tähenduses mõista kõiki hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse, mh registriasjades kandeavalduste lahendamise määrusi, mille peale on esitatud määruskaebus. "Menetlust lõpetavat" määrust ei tule mõista kitsalt "menetluse lõpetamise" määrusena TsMS § 428 tähenduses.
Ringkonnakohus vaatab hagita menetluses tehtud menetluse lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse läbi ja lahendab kolmeliikmelises koosseisus.
Kohtunikuabi või kohtunik ei pea kandemääruse puhul määruskaebuse rahuldamata jätmist eraldi põhjendama. Kaevata sellise määruse peale ei saa. Küll peab toimikumaterjalide järgi olema võimalik tuvastada, et nii kohtunik kui kohtunikuabi on määruskaebuse alusel määrust kontrollinud. Selleks piisab lühikesest TsMS § 465 lg 1 nõuetele vastavast määrusest kaebuse edasisaatmise kohta. Sellist määrust ei pea menetlusosalistele edastama, kuna see nende õigusi ei puuduta. Küll tuleb eraldi motiveerida kaebuse rahuldamist. Eelnev kehtib ka muude kohtumääruste peale esitatud määruskaebuste menetlemisel TsMS § 663 lg 5 järgi.
"Menetlust lõpetava" määrusena tuleb TsMS § 661 lg 2 tähenduses mõista kõiki hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse, mh registriasjades kandeavalduste lahendamise määrusi, mille peale on esitatud määruskaebus. "Menetlust lõpetavat" määrust ei tule mõista kitsalt "menetluse lõpetamise" määrusena TsMS § 428 tähenduses.
TsMS § 174 lg-st 3 tulenevalt saab käibemaksu õigusabikulult välja mõista vaid siis, kui menetlusosaline ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja ta kinnitab seda kohtule.
Kohtu või muu pädeva asutuse või isiku seatud käsutuskeelu rikkumine toob kaasa nii keeldu rikkuva käsutustehingu kui ka nt täitemenetluses vara müümise tühisuse. Sellest tulenevalt on kord juba sama vara käsutamise keelamise tagajärjeks ka see, et ka kohtu kohaldatud hilisemad käsutamise keelud on tagajärjetud.
Keelumärge keelab AÕS § 63 lg 2 järgi vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Siiski ei mõjuta keelumärke kinnistusraamatusse kandmine või kandmata jätmine iseenesest TsÜS § 88 lg-t 1, st käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on ikkagi tühine ning selle alusel kinnistusraamatusse tehtud võimalik kanne seega ebaõige.
TsÜS § 88 lg-st 2 tuleneb et käsutuskeeld saab puudutada üksnes neid õigusi, mille kohta on keeld antud. Kui kinnisasja omanikul on keelatud kinnisasja käsutada, ei saa see puudutada kolmandaid isikuid, kellel on kinnisasjale mõni piiratud asjaõigus, mis on seatud kinnisasjale enne käsutuskeelu andmist, kuna need õigused on juba tekkinud ja nende käsutamise keelamiseks tuleb saavutada käsutuskeeld õiguste omajate suhtes.
Keelumärge keelab AÕS § 63 lg 2 järgi vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Siiski ei mõjuta keelumärke kinnistusraamatusse kandmine või kandmata jätmine iseenesest TsÜS § 88 lg-t 1, st käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on ikkagi tühine ning selle alusel kinnistusraamatusse tehtud võimalik kanne seega ebaõige. Keelumärge ei omanda iseenesest järjekohta kinnistusraamatus ega taga mingit kinnistusraamatusse kantavat õigust. Mitme erineva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse ei ole lubatud.
TMS § 160 lg-s 1 nimetatud keelumärke all peetakse esmajoones silmas kohtutäituri poolt täitemenetluse käigus TMS § 142 lg 1 ja § 145 alusel seatud keelumärget, mis tuleb täitemenetluse lõppedes eesmärgi äralangemise tõttu kustutada.
Kuigi keelumärkel ei ole kinnisasjaõiguste suhtes järjekorrasuhet, tuleneb TMS § 160 lg-st 1 koostoimes TsÜS § 88 lg-ga 2, et pakkumise parimaks tunnistamisega lõpeb ka keelumärke toime, kui keelumärge on kantud kinnistusraamatusse hiljem kui sissenõudja nõuet tagav asjaõigus ja asjaõiguse teostamisega vahetub kinnisasja omanik sõltumata keelumärkest. Seega tuleb keelumärge kinnistusraamatust kustutada, kuna see ei saa kehtida kinnisasja enampakkumisel omandanu suhtes. Kuid eelnev kehtib vaid juhul, kui täitemenetlus toimub enne käsutuskeelu seadmist kinnisasjale seatud asjaõiguse realiseerimiseks. Muu täitemenetlus omaniku suhtes on TsÜS § 88 lg 1 teise lause järgi välistatud, kuna see rikuks seatud käsutuskeeldu.
Kuigi TsMS § 149 lg 4 järgi tagastatakse tasutud kassatsioonikautsjon vaid Riigikohtule esitatud kaebuse või teistmisavalduse osalise või täieliku rahuldamise korral, kehtib see TsMS § 150 lg 1 p 3 analoogiat kohaldades ka hagi või avalduse läbi vaatamata jätmise korral, aga TsMS § 150 lg 1 p 2 analoogiat rakendades ka nt vormipuudustega esitatud avalduse Riigikohtu menetlusse võtmata jätmisel ja esitajale tagastamisel.
Menetlusosaline ei või TsMS § 200 lg 2 järgi oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Asja õiget, kiiret ja võimalikult väheste kuludega menetlemist pahatahtlikult takistavat menetlusosalist võib kohus sama sätte järgi trahvida. Selleks ei ole vaja menetlusosalist antud asjaoludel eelnevalt hoiatada TsMS § 46 lg 2 järgi.
|
| 3-2-1-81-06
|
Riigikohus |
03.10.2006 |
|
Kuigi isiku nõue koosnes kolmest osast: töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisest, tööle ennistamisest ja töölt sunnitud puudumise aja eest keskmise palga saamisest, on tegemist ühtse varaliselt hinnatava hagiga, mille puhul töölt sunnitud puudumise aja eest keskmise palga saamise nõude rahuldamise eelduseks on töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja tööle ennistamise nõude rahuldamine.
|
| 3-2-1-98-06
|
Riigikohus |
01.11.2006 |
|
Kuigi kohus andis pooltele tähtaja vaid avalduste ja seisukohtade esitamiseks, tuleb enne 1. jaanuari 2006. a alustatud menetluse puhul lugeda seda tähtaega siduvaks ka enne nimetatud kuupäeva kehtinud TsMS § 60 lg-s 3 sätestatud kohtukulude hüvitamiseks esitatavate kohtukulude nimekirja ja kuludokumentide esitamise osas. Tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei tulene kohtukulude välja mõistmata jätmise alust juhul, kui pool ei esita kohtukulude nimekirja ja kuludokumente enda lubatud tähtpäeval.
Kuna füüsilisest isikust ettevõtja ei ole eraõiguslik juriidiline isik, teostab ta oma tsiviilprotsessiõigusi füüsilise isikuna, ning kuludokumendiks saab TsMS § 60 lg 3 mõttes olla ka õigusabiteenuse osutamise eest füüsilisele isikule esitatud arve.
VÕS § 1015 alusel saab hagi rahuldada juhul, kui isikul on õigustatud huvi teise isiku valduses oleva dokumendiga tutvumiseks. Õigustatud huvi võib seisneda kas selles, et dokument on koostatud esimese isiku huvides või dokumendis on kajastatud nende isikute vaheline õigussuhe või dokumendis on kajastatud nende isikute vahelise tehingu ettevalmistamine. Selle sätte alusel saab hagi mh rahuldada juhul, kui õigustatud huvi tuleneb nende isikute vahelistest õigussuhetest, sh abikaasade ühisvarasuhetest.
PKS ei võimalda käsitada füüsilisest isikust ettevõtja abielu ajal omandatavat vara eraldi abikaasade ühisvarast, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut. PKS §-st 15 ega ka muudest sätetest ei tulene, et füüsilisest isikust ettevõtja vara oleks selle abikaasa lahusvara.
PKS ei võimalda käsitada füüsilisest isikust ettevõtja abielu ajal omandatavat vara eraldi abikaasade ühisvarast, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut. PKS §-st 15 ega ka muudest sätetest ei tulene, et füüsilisest isikust ettevõtja vara oleks selle abikaasa lahusvara.
VÕS § 1015 alusel saab hagi rahuldada juhul, kui isikul on õigustatud huvi teise isiku valduses oleva dokumendiga tutvumiseks. Õigustatud huvi võib seisneda kas selles, et dokument on koostatud esimese isiku huvides või dokumendis on kajastatud nende isikute vaheline õigussuhe või dokumendis on kajastatud nende isikute vahelise tehingu ettevalmistamine. Selle sätte alusel saab hagi mh rahuldada juhul, kui õigustatud huvi tuleneb nende isikute vahelistest õigussuhetest, sh abikaasade ühisvarasuhetest.
|
| 3-2-1-106-06
|
Riigikohus |
13.11.2006 |
|
Kui taotleja sissetulekud ületavad väljaminekuid, kuid ei ole piisavad kogu riigilõivu tasumiseks, on kohtutel võimalik rahuldada menetlusabi taotlus ka osaliselt. Isegi juhul, kui taotlus on esitatud riigilõivu tasumisest täielikuks vabastamiseks, on kohtutel kohustus kontrollida, kas taotleja majanduslik seisund võimaldab riigilõivu tasuda osaliselt. Samuti on võimalik kohaldada TsMS § 180 lg 1 p 1 ja 2 koostoimes, rahuldades taotluse osaliselt, ja määrata riigilõivu tasumine osamaksetena.
Kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, eeldatakse TsMS § 184 lg 4 kohaselt, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Kohus kontrollib siiski kaebuse menetlusse võtmisel, kas on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ja menetluses osalemine ei ole ilmselt pahatahtlik. Kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. TsMS § 184 lg-s 4 sätestatud õigusabi andmise jätkuvuse põhimõte kehtib lahendile edasikaebamisel ka nende tsiviilasjade lahendamisel, kus esindaja määrati enne TsMS jõustumist.
Menetlusabi andmisest keeldumisel tuleb TsMS § 182 lg 2 p 1 tähenduses arvestada üksnes taotleja enda sissetulekuid, mitte aga taotleja abikaasa või teiste taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekut.
Kui pole TsMS § 182 lg 2 p-des 1, 2, 3 sätestatud alust menetlusabi andmisest keeldumiseks, siis on TsMS § 186 lg 1 järgi võimalik arvestada menetlusabi taotleja perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid selleks, et otsustada, kas vabastada taotleja täielikult või osaliselt menetluskulude kandmisest või määrata menetluskulude tasumine osamaksetena. Kui kohtuvaidlus toimub perekonna huvides, tuleb perekonnaliikmete sissetulekuid arvestada suuremal määral.
Mitme menetlusosalise ühise kaebuse korral tuleb menetlusabi taotlejate majanduslikku seisundit hinnata eraldi.
TsMS § 186 lg 2 esimese lause kohaselt ei arvestata majanduslikku seisundit hinnates taotlejale kuuluvat vara, millele seaduse kohaselt ei saa sissenõuet pöörata. Lapsetoetust ei saa taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvestada.
Kui taotleja sissetulekud ületavad väljaminekuid, kuid ei ole piisavad kogu riigilõivu tasumiseks, on kohtutel võimalik rahuldada menetlusabi taotlus ka osaliselt. Isegi juhul, kui taotlus on esitatud riigilõivu tasumisest täielikuks vabastamiseks, on kohtutel kohustus kontrollida, kas taotleja majanduslik seisund võimaldab riigilõivu tasuda osaliselt. Samuti on võimalik kohaldada TsMS § 180 lg 1 p 1 ja 2 koostoimes, rahuldades taotluse osaliselt, ja määrata riigilõivu tasumine osamaksetena.
TsMS § 186 lg 5 saab kohaldada ka jätkuva menetlusabi aluste kontrollimisel.
|
| 3-2-1-124-06
|
Riigikohus |
13.12.2006 |
|
Enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 93 lg 1 järgi oli seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehing tühine, kui seadusest ei tulenenud teisiti. See reegel ei olnud seega absoluutne, sest seaduses sätestatud vorminõude eesmärgist võis tuleneda, et vorminõude rikkumine ei pea kaasa tooma tehingu tühisust.
Autoriõiguse rikkumisega tekitatud lepinguvälise kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks enne 1. juulit 2002. a oli TsK § 448.
Autoriõiguse rikkumise tõttu võib autoril tekkida kahju seetõttu, et ta kaotab autoriõiguse rikkumise tõttu võimaluse saada tulu oma teose kasutamise eest mujalt. Autoriõiguse rikkuja säästetud kulutused tuleb autorile hüvitada mitte kahjuna, vaid alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisena.
Teose kasutamist lubava autorilepingu näol ei ole kehtiva õiguse järgi ega olnud ka enne 1. juulit 2002. a tegemist tehinguga, mille seaduses sätestatud vormi järgimata jätmine toob kaasa tehingu tühisuse. Autorilepingu kirjalik vorm kaitseb autorilepingu mõlemat poolt, luues suurema selguse poolte õigustes ja kohustuses võrreldes sellega, kui autorileping oleks sõlmitud suulises vormis. Samas kahjustaks teose kasutamist lubava autorilepingu tühiseks lugemine kirjaliku vormi järgimata jätmise tõttu põhjendamatult autori õigusi ja ta jääks ilma autorilepinguga kokku lepitud õigustest ja lepingu teine pool vabaneks endale autorilepinguga võetud kohustustest.
Kui hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 4 alusel ja hagi jääb rahuldamata, tuleb hagejalt riigilõiv sisse nõuda kohtuotsusega enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 64 lg 2 alusel.
Isiku nõusolek talle kahju tekitamiseks kui kahju põhjustamise õigusvastasust välistav asjaolu on sätestatud VÕS § 1045 lõike 2 p-s 2. Sellise nõusoleku näol ei ole tegemist mitte tehinguga, vaid deliktiõiguslikku tähtsust omava tahteavaldusega. Hea usu põhimõttest tulenevalt oli seaduse ja heade kommetega kooskõlas olev isiku nõusolek talle kahju tekitamiseks ka TsK § 448 kohaldamist välistavaks asjaoluks.
TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 esimese lause kohaldamiseks peab esmalt olema tõendatud kahju olemasolu ja põhjuslik seos kahju ning kostja poolt hageja õiguste rikkumise (delikti) vahel.
|
| 3-2-1-137-06
|
Riigikohus |
29.01.2007 |
|
Kui laenuleping sõlmiti ja ka laen tuli tagastada enne 1. juulit 2002, tuleb laenulepingu täitmisega seonduvat hinnata VÕSRS §-de 2 ja 11 ning § 12 lg 2 järgi enne 1. juulit 2002 kehtinud sätete järgi. See puudutab mh laenulepingu järgi makstavat intressi, aga ka viivist, isegi kui seda arvestatakse perioodi eest pärast 1. juulit 2002. See kehtib nii siis, kui viivisemäär on lepingus endas kokku lepitud, kui ka juhul, mil selle arvestamise aluseks on seadus.
Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda üksnes võla puhul, mis muutus sissenõutavaks pärast 1. juulit 2002.
Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.
Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.
Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.
Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
TsMS § 133 lg 2 tõlgendamisel tuleks kõrvalnõudena esitatud intressi- ja viivisenõudeid, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna. Samad põhimõtted kehtivad TsMS § 137 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamisel, st kui maakohtu otsust vaidlustatakse üksnes kõrvalnõuete osas, tuleb kaebuse hinna arvutamisel arvestada, kas kõrvalnõuded ületavad vaidlustatud osas põhinõuet. Kui see nii ei ole, on kaebus kõrvalnõuete osas hinnata ja sellelt riigilõivu tasuda ei tule.
Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
Alates 1. jaanuarist 2007 on asja läbivaatamise kuludeks TsMS § 143 p 4 järgi üksnes menetlusdokumentide kohtutäituri vahendusel ning välisriigis ja eksterritoriaalsetele Eesti Vabariigi kodanikele kättetoimetamise ja edastamise kulud, st postiteenistuse vahendusel Eestis menetlusdokumentide kättetoimetamise kulusid menetluskulude hulka enam ei arvata.
TsMS § 133 lg 2 tõlgendamisel tuleks kõrvalnõudena esitatud intressi- ja viivisenõudeid, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna. Samad põhimõtted kehtivad TsMS § 137 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamisel, st kui maakohtu otsust vaidlustatakse üksnes kõrvalnõuete osas, tuleb kaebuse hinna arvutamisel arvestada, kas kõrvalnõuded ületavad vaidlustatud osas põhinõuet. Kui see nii ei ole, on kaebus kõrvalnõuete osas hinnata ja sellelt riigilõivu tasuda ei tule.
Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Kuid see võib olla aluseks näiteks põhivõlalt arvestatava viivise vähendamisele.
Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
Kui kassatsioonkaebus rahuldatakse, tagastatakse kogu kautsjon TsMS § 149 lg 4 alusel.
|
Facebook
Twitter