Kohtulahendite liigitus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

Isiku kinnisesse asutusse paigutamist ei saa põhjendada majanduslike vahendite ebapiisavusega, nt asjaoluga, et isikule ei ole võimalik leida eluruumi. SHS § 19 lg 1 p-s 3 sätestatud muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes ohtlikkus tähendab isiku reaalset ohtlikkust endale või teistele. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Seega ei pruugi isiku ohtlikkus seisneda nt selles, et isik lõhub endale või teistele isikutele kuuluvat vara. Ka isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleks hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt. Seega ei saa ohtlikkust põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks). Samuti tuleb tuvastada see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.

Eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse (ja raske psüühikahäire) kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima. Eksperdiarvamus on teaduslikku liiki dokument, milles väljendub muu hulgas ohtlikkuse prognoos, kuid selle arvamuse hindamine tõendite hindamise käigus on kohtuniku juriidilise iseloomuga toiming. Nimetatu ei tähenda kohtuniku kohustust anda pädev hinnang isikule diagnoosi panemiseks, kohtuniku kohustus on kõiki tõendeid koostoimes hinnata, et otsustada isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamise küsimus. Seetõttu on kehtestatud ka nõue puudutatud isiku enda ja tema lähedaste isikute ning teatud ametiisikute ärakuulamiseks. Sama hindamiskohustus kehtib ka muu psühhiaatrilise abi ebapiisavusele viitava eksperdiarvamuse hindamisel. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi.

Saavutamaks eksperdiarvamuse kriitiline hindamine, on vajalik märkida toimikusse mitte ainult puudutatud isikute ja tema lähedaste ning ametiisikute ärakuulamise kulg, vaid ka kohtuniku järeldused puudutatud isiku ja tema lähedaste isikute ning ametiisikute ärakuulamisest.

Kinnisesse asutusse paigutamise ja tahtest olenematu ravi kohaldamise määruses on vaja selgelt ja eraldi analüüsida PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 ja TsMS §-des 533 jj sätestatud kinnisesse asutusse paigutamise ja tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldusi. See on vajalik, et nii puudutatud isik ise, tema esindaja kui ka kõrgema astme kohtud saaksid paremini aru põhjustest, miks kohus valis konkreetsel juhul isikuõigusi enim piirava vahendi - kinnisesse asutusse paigutamise. Isiku kinnisesse asutusse paigutamisel tuleb kohtulahendis põhjendada ka isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja valikut. Esmajoones on see oluline esialgse õiguskaitse kohaldamisel, mil maksimumtähtaja kohaldamist on vaja selgelt põhjendada.

Isikut ei saa PsAS § 11 ja TsMS § 534 korras tema tahteta paigutada kinnisesse asutusse ega kohaldada talle tahtest olenematut ravi, kui on olemas isiku nõusolek enda ravimiseks. Nimetatud sätete kohaldamise üks alus on just isiku tahtevastane kinnisesse asutusse paigutamine ja ravimine. Seega ei pruugi isiku nõusolek raviks olla aluseks kinnisesse asutusse paigutamise määruse tegemata jätmisele (või isiku vabastamisele kinnisest asutusest), kui kohtule on esitatud dokumendid, et nõusolek oli antud seisundis, mis piiras isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

PS § 21 esimest lauset tuleb koostoimes alamalseisvate õigusaktidega mõista nii, et raske psüühikahäirega isiku korral ei ole alati võimalik isikule arusaadaval viisil selgitada vabaduse võtmise põhjust.

TsMS § 534 lg 1 p 4 ja § 534 lg 3 teise lause põhiline eesmärk on vajadus vältida isiku alusetut paigutamist kinnisesse asutusse või võimaldada otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamine TsMS § 539 lg 1 kohaselt.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

Tulenevalt TsMS § 696 lg-st 3 võib isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud, esitada Riigikohtule määruskaebuse maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale. Isiku paigutamine kinnisesse asutusse on vaieldamatult isiku õiguste kitsendamine. Seetõttu on kinnisesse asutusse paigutatud isikul õigus kaevata ringkonnakohtu otsuse peale Riigikohtusse.

Eelkõige puudutatud isiku kaebeõigusest tuleneb puudutatud isiku õigus nõuda esialgse õiguskaitse kohaldamise määranud kohtulahendi kontrollimist ka siis, kui isik on juba kinnisest asutusest vabastatud. Sellisel juhul võib isik nõuda selle asjaolu tuvastamist, et kinnisesse asutusse paigutamise eeldused puudusid. Sellise nõude rahuldamine võib anda aluse kahju hüvitamise nõude esitamiseks.

Isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses ei pruugi seisneda nt selles, et isik lõhub endale või teistele isikutele kuuluvat vara. Ka isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleks hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt. Seega ei saa ohtlikkust põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning samuti see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.

Eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta pole kohtule siduv. See on üks tõenditest ka esialgse õiguskaitse rakendamise korral, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima, et otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja ravimise küsimus.

Kohtul on õigus otsustada ka tahtest olenematu ravi kohaldamine ning seda saab esialgset õiguskaitset kohaldades teha hagita menetluse korras, kohaldades analoogia alusel isiku kinnisesse asutusse paigutamise sätteid. Ravi eesmärk tuleneb kinnisesse asutusse paigutamisel TsMS § 533 p-st 1 ning psühhiaatrilise abi seaduse regulatsioonist.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg isiku enda jaoks kulgema talle määruse kättetoimetamise ajast arvates. Esindaja jaoks hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest arvates. Kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on määruskaebuse esitamise õigus mitmel muul menetlusse kaasatud isikul, kes on nt kinnisesse asutusse paigutatava isiku lähedased. Nende isikute puhul ei ole vaja üldisest kaebetähtaja kulgema hakkamise reeglist erandit teha, s.o kui neil on kohtumenetluses esindaja, hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest või kättetoimetamisest.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse lõppemisega lõpeb ka isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja esindusõigus. Kui isik taotleb seejärel luba toimikuga tutvumiseks ja kohus keeldub isikule toimikuga tutvumiseks luba andmast, tuleb isiku määruskaebuse esitamise tähtaja arvutamisel lähtuda kuupäevast, mil maakohtu määruse sai kätte isik ise, mitte kuupäevast, mil määruskaebuse sai kätte kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isikut esindanud kohtu määratud esindaja.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

Kohus peab isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või paigutamise pikendamiseks tuvastama kõik SHS § 19 lg-s 1 nimetatud asjaolud. Kuna isiku nõusolekuta kinnisesse asutusse paigutamisel piiratakse oluliselt isiku põhiõigusi, mh vabaduspõhiõigust, eeldab kinnisesse asutusse paigutamine seda seda, et isik võib olla tegelikult ohtlik endale või teistele. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (vt nt Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 19). Isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt, analüüsides konkreetset juhtumit eraldi ning tuvastades ohtlikkust lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga. Samuti tuleb arvestada, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-07, p 13). Asjaolu, et isik ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, ei tähenda veel, et ta on ohtlik iseendale või teistele. Muude abinõude kasutamise võimatus kinnisesse asutusse paigutamise tingimusena eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). Isiku toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamiseks ja sotsiaalsete erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele kaasaaitamiseks näeb SHS § 10 ette mitmeid meetmeid, mille rakendamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Kohalik omavalitsus ei saa isiku riigi kulul kinnisesse asutusse paigutamist õigustada mh kulude kokkuhoidmisega isikule muude sotsiaalteenuste osutamiselt. Isikut ei saa hoida tahtevastaselt kinnises asutuses igavesti, kui isikut iseloomustavad asjaolud ei anna selleks piisavalt põhjust. Isiku kinnises asutuses hoidmise tähtaja pikendamise põhjenduseks ei saa olla lõputult ainult ühed ja samad argumendid. Analüüsida tuleb ka eelmise kohtulahendi järgselt toimunut.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

Vanglas kinnipeetavale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks tuleb isiku paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest.(p 24)

Vangla meditsiiniosakonda saab lugeda menetluses kinniseks asutuseks TsMS § 533 lg 1 p 1 mõttes ja haigla psühhiaatriaosakonnaks PsAS §-de 11 ja 13 mõttes. Vangla meditsiiniosakonna juhatajat saab lugeda haigla pea- või ülemarstiks PsAS § 13 lg 1 mõttes. (p 25)

Tahtest olenemata saab isiku paigutada psühhiaatrilisele ravile järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.(p 36) Ebaterve psüühika (unsound mind) konstateerimiseks peab olema täidetud kolm tingimust (nn Winterwerpi kriteerium) : 1) usaldusväärselt peab olema tõendatud, et isikul on ebaterve ehk haige psüühika; 2) vaimse häire iseloom ja sügavus peab olema selline, et see õigustab vabaduse võtmist; 3) kinnipidamise jätkumine on õigustatud üksnes niikaua, kuni vaimuhäire kestab. (p 35)

Puudutatud isiku koostööst keeldumisega ei saa põhjendada psüühikahäire olemasolu. Puudutatud isikul ei ole koostöökohustust talle psüühikahäire diagnoosi panemiseks ja ta ei pea tõendama endal psüühikahäire puudumist ning kõik kahtlused tuleb lugeda isiku kasuks, st lugeda, et psüühikahäiret ei ole tuvastatud.(p 38.2) Avaldaja ja avaldusele lisatud arstide arvamus psüühikahäire kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima.(p 38.3)

Isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda. Samas ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv.(p 39.2)

Isiku terviseandmetele tuginedes tervise ohustamise kontekstis peab kohus ka lahendis selgitama, milliseid tervist ohustavaid riske need väljendavad (p 39.4)

Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnises asutuses.(p 40)

Kohtulahendist peab minimaalselt nähtuma, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua.(p 56)

Isikult ei tohi võtta vabadust põhjusel, et ta on teistele ebameeldiv või tülikas. Seda isegi siis, kui tegemist võib olla tajuhäirete või muude psüühiliste probleemidega isikutega. Kellegi kinnipidamine ainuüksi põhjusel, et tema vaated või käitumine lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole EIÕK-ga kooskõlas (vt EIK 24. oktoobri 1979. a otsus asjas nr 6301/73 Winterwerp vs. Madalmaad, p 37).(p 70)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

Kohus peab isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ja seal viibimise tähtaja pikendamiseks tuvastama kõik SHS § 19 lg-s 1 sätestatud asjaolud, sh analüüsima tähtaja pikendamise korral eelmise kohtulahendi järgselt toimunut ja arvestama asjaolu, et kinnisesse astutusse paigutamine on äärmuslik abiõu juhuks, kui isikust tulenevat põhjuste tõttu ei ole muude meetmete kohaldamine piisav. Arvestada tuleb ka TsMS §-s 540 sätestatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise peatamise võimalusega (vt ka RKL 3-2-1-155-13 ja RKL 3-2-1-44-13).

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise asjas saab kohus koguda tõendeid ka omal algatusel, sh võtta asja materjalide hulka isiku rehabilitatsiooniplaani (p 20).

Kohus peab isiku kinnisesse astutusse paigutamise üle otsustades mh selgelt määrama, kas ja millisel viisil võib isikule kinnises astutuses ravi kohaldada (p 22).

Kui alama astme kohtulahend, mille alusel isik paigutati kinnisesse asutusse, tühistatakse, kaotab isiku kinnises asutuses viibimine tagasiulatuvalt õigusliku alusel ja isikul võib tekkida õigus saada hüvitist alusetu vabaduse võtmise eest (p 25).

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

Kinnisest asutusest vabastamise korral võib isik nõuda kinnisesse asutusse paigutamise eelduste puudumise tuvastamist, ning sellise nõude rahuldamine võib anda talle aluse esitada kahju hüvitamise nõue. Seega on puudutatud isikul kaebuse esitamiseks õiguslik huvi ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist. (p 10)

Kui isik on esialgse õiguskaitse kohaldamisel või kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisel isiklikult ära kuulatud, ei ole vaja teda kinnisesse asutusse paigutamisel ära kuulata, kui ärakuulamisest on möödunud vähem kui üks aasta (TsMS § 539-1). Erinevates menetlusetappides võib isiku ära kuulata erinev kohtunik. (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

Asjaolu, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses ei märgita, millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, ei tähenda, et kinnise asutuse juhil ei oleks TsMS §-s 543 sätestatud kaebeõigust. (p 15)

TsMS § 543 mõttes on kinnise asutuse, kuhu isik Sotsiaalkindlustusameti suunamisotsusega suunatakse, juhil õigus esitada isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale määruskaebus. Seda ei muuda ka enne 1. jaanuari kehtinud SHS § 19 lg 6 p-st 1 (ja 1. jaanuaril 2016 jõustunud SHS § 105 lg 1 p-st 6) tulenev hoolekandeasutuse teavitamiskohustus. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

Olukorras, kus kohus on esmalt paigutanud isiku kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras TsMS § 534 alusel ning selle tähtaja möödumiseks ei ole kinnisesse asutusse paigutamise tingimused ära langenud, saab kohus paigutada isiku TsMS § 533 alusel kinnisesse asutusse TsMS § 538 lg 2 järgi kuni üheks aastaks arvates ajast, mil kohus tegi esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse. See kehtib ka juhul, kui kohus on menetlenud esialgse õiguskaitse kohaldamist ja isiku kinnisesse asutusse paigutamist erinevate tsiviilasjadena (võimalust lahendada esialgse õiguskaitse rakendamist ja kinnisesse asutusse paigutamist erinevate tsiviilasjadena mööndud nt määruses nr 3-2-1-5-15). (p 13)

Juhul, kui isiku kinnisesse asutusse paigutamine piirdub üksnes esialgse õiguskaitse rakendamisega ja vahetult pärast TsMS § 534 lg-s 5 nimetatud tähtaja möödumist ei ole alust paigutada isikut kinnisese asutusse TsMS § 533 alusel, kuid see vajadus tekib hiljem, tuleb isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega hakata TsMS § 538 lg 2 mõtte järgi lugema alates uuest esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusest. Kui esialgset õiguskaitset ei ole kohaldatud, arvutatakse kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega alates kinnisesse asutusse paigutamise määruse tegemisest. (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

TsMS § 534 lg 5 teise lause mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Kui esialgse õiguskaitse rakendamine neljaks päevaks on olnud tulemuslik, siis seda ei pikendata. Kui kohus on määranud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi, kuid teinud esialgse õiguskaitse pikendamise otsuse enne ekspertiisi tulemusi, ei ole esialgse õiguskaitse pikendamine TsMS § 534 lg 5 teise lause alusel seaduslik, sest pikendamisel peab kohtule olema teada, et pikendamine on psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates vajalik. See kehtib ka olukorras, kus ekspertiisi akt esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust hiljem kinnitab. (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

Vt lahendi p 12-14 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-44-13, p 11, 14, 16).

Kui avaldusest ei nähtu, kas isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamine on vajalik ning millest järeldub, et isik võib olla lähitulevikus ohtlik, peab kohus hagita asjas ise asjaolud selgitama (TsMS § 5 lg 3). Sealjuures saab kohus vajadusel nõuda avaldajalt tõendite esitamist (TsMS § 477 lg 7 teine lause), mida tuleb kohtul ka hinnata. Kui eksperdiarvamusest ei nähtu, millel asjatundja järeldus põhineb, võib kohus lasta vajadusel arvamust täpsustada ja täiendavalt põhjendada. (p 15)

Isiku nõusolekuta tema erihooldusteenusele paigutamisele lisaks on SHS-s loetletud hulk teisi meetmeid (nt majutamine, abistamine, toetamine, nõustamine), mille kohaldamist tuleb erihooldusteenusele paigutamise kõrval kaaluda. Seejuures saab kasutada TsMS §-s 540 ettenähtud võimalust peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamine, mille raames saab kohus mh ette näha perioodilise kontrolli või ravimite tarbimise (vt RKTKm nr 3-2-1-44-14, p 17) (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

Sundravi ja ööpäevaringne erihooldus (edaspidi ka erihooldekoduteenus) on kaks eri liiki teenust, mille osutamise eeldused on erinevad. Erihooldekoduteenus on täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ning toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Erihooldekoduteenuse adressaatide ring on määratletud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 101 lg-s 1. SHS § 105 lg 1 võimaldab teatud juhtudel osutada erihooldekoduteenust isiku nõusolekuta kohtumääruse alusel (vt ka RKTKm 2-16-10435/138, p 16). (p 13)

Olenemata sellest, kas erihooldekoduteenust osutatakse isiku nõusolekul või ilma selleta, ei tohi teenusesaajat erihooldekodus tahtevastaselt ravida. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseadus. Sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda. (RKTKm nr 2-18-5670/52, p-d 18-18.4.) (p 14)

Ei ole välistatud määrata SHS § 101 lg-s 1 märgitud isikut, kellele osutatakse erihooldekoduteenust tema nõusolekul, psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses ambulatoorsele sundravile. Selleks peab aga kohus kindlaks tegema, et isiku ohtlikkus on sedavõrd väike, et statsionaarne sundravi ei ole (enam) õigustatud, ning isik peab tõenäoliselt kinni ravirežiimist. Ambulatoorset sundravi ei saa osutada isikule, kes on erihooldekoduteenusele paigutatud tema nõusolekuta kohtumääruse alusel SHS § 105 lg 1 alusel. Kui statsionaarsel sundravil viibiv isik on jätkuvalt sedavõrd ohtlik, et see õigustab tema vabaduse võtmist, ja ta vajab ravi, on kriminaalmenetluses ainsaks võimalikuks järelmiks statsionaarne sundravi. Ka juhul, kui seadusandja looks võimaluse sundravimenetlusele allutatud isiku paigutamiseks erihooldekoduteenusele (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p 27), saaks erihooldekodusse paigutada üksnes isiku, kes tahtevastast psühhiaatrilist ravi ei vaja. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

Kui täisealist isikut ei ole paigutatud kinnisesse asutusse kohtumääruse alusel ja ta ei viibi ööpäevaringsel erihooldusteenusel tahte vastaselt, ei ole kohtul alust lahendada TsMS § 539 järgi kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise avaldust ega isiku kinnisesse asutusse paigutamist lõpetada. Isikule vabatahtlikult osutatavate sotsiaalteenuste (mh nt hoolekandeasutuses ööpäevaringse erihooldusteenuse) lõpetamist TsMS ette ei näe. (p 19)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

Isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14; 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2; 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 15). Seejuures ei saa kohus enda arvamuse põhjendamisel tugineda üksnes eksperdiarvamusele, vaid peab seda koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima ja hindama (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11 ja ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 38.3; vt ka 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 37).

Kuna seaduses on sätestatud sarnased alused isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks nii hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele SHS § 105 alusel kui tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile PsAS § 11 alusel, saab mõlemal juhul lähtuda ka teise juhtumi kohta kujunenud kohtupraktikast (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 36 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 13).

Sarnaselt SHS §-le 105 ja PsAS §-le 11 sätestab ka KarS § 86 psühhiaatrilise sundravi kohaldamise alusena isiku ohtlikkuse endale ja ühiskonnale. Seetõttu on isiku ohtlikkuse sisustamisel asjakohane arvestada ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikaga KarS § 86 kohaldamisel. Samas on isiku ohtlikkuse sisustamisel isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ja kriminaalkohtumenetluses isiku suhtes psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks erisusi. Isiku ohtlikkus endale või teistele SHS § 105 tähenduses saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 15). Seevastu võib ohtlikkus KarS § 86 lg 1 tähenduses väljenduda ka sellistes tegudes, mis pole suunatud pelgalt teiste inimeste elu või tervise, vaid ka muude karistusseadustikuga kaitstud õigushüvede kahjustamisele (ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23). Lisaks on mõningad erisused tuletatavad mh sellest, et tsiviilkohtumenetluses võib vastava menetluse alustada ka siis, kui isik pole veel jõudnud teiste isikute elu või tervist kahjustaval viisil käituda (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-15, p 21; 19. detsembri 2012. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-121-12, p 12.2). Isiku ohtlikkuse tuvastamine SHS § 105 kohaldamisel ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha. (p 14)

Ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 41 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23). Ka ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada ega võtaks iseseisvalt ravimeid, ei tähenda tingimata tema ohtlikkust iseendale või teistele (vt ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14; vrd ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23). Samas võib isiku ohtlikkusele viidata mh puudulik haiguskriitika, kui isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-15, p 20). (p 14.1)

Kohus peab oma seisukohti põhjendama, sidudes need konkreetsete asjaoludega, ning kirjeldama, milles isiku ohtlikkus väljendub: st tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele, ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm) (vt ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-06, p 24). Ühtlasi tuleb kohtul põhjendada, miks nende tegude toimepanemise oht kaalub üles kinnisesse asutusse paigutamisel tekkiva põhiõiguste riive. (p 14.3)

SHS § 105 lg 1 p-st 3 tuleneva eelduse juures tuleb arvestada, et isiku kinnisesse asutusse paigutamine on ultima ratio vahend, mistõttu see on põhjendatud vaid juhul, kui muud abinõud on osutunud ebapiisavaks või ei ole nende kasutamine võimalik. Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnisesse asutusse paigutamise teel (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 40 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 15; Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). Seejuures eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et neid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 17; tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 40 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). (p 15)

Kohtul peab olema võimalik kohaldada isiku suhtes tingimusi ja kohustusi, mille täitmisel ei võeta talt vabadust kinnisesse asutusse paigutamise teel, juba kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustamisel. Menetluslikult on kohtul võimalik sama määrusega otsustada isiku hoolekandeasutusse paigutamine SHS § 105 lg 1 alusel ning ühtlasi kinnisesse asutusse paigutamine TsMS § 540 lg 1 alusel peatada, sidudes peatamisega tingimusi ja kohustusi. Kui isik talle seatud tingimusi või kohustusi ei täida, on kohtul õigus peatamine TsMS § 540 lg 2 alusel tühistada. (p 15.6) Sarnaselt kohtu kohustusega hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isiku vabaduse võtmine statsionaarse sundravi näol, tuleb ka isiku kinnisesse asutusse paigutamisel kontrollida, kas konkreetsel juhul on kinnisesse asutusse paigutamine põhjendatud ja vältimatult vajalik, võrreldes isiku suhtes mõjutusvahendite kohaldamisega väljaspool kinnist asutust (vrd ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33; Riigikohtu 14. novembri 2017. a määrus kriminaalasjas nr 1-16-7102, p 21). Selliste mõjutusvahendite kohaldamine võib toimuda mh sel viisil, et isiku kinnisesse asutusse paigutamist ettenägevas määruses kohus ühtlasi ka peatab kinnisesse asutusse paigutamise, sidudes peatamisega tingimusi ja kohustusi. (p 15.7)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

TsMS § 540 lg 1 alusel saab kinnisesse asutusse paigutamise peatamise määrata siis, kui kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on iseenesest täidetud, kuid arvestades konkreetse isiku tervislikku seisundit oleks võimalik tema vabadusse jätmine kohtuliku kontrolli all (TsMS § 540 lg 2 kohaselt võib kohus peatamise tühistada mh siis, kui isik ei täida talle pandud tingimusi või kohustusi). TsMS § 540 lg 1 eesmärk on võimaldada kohtutel kohaldada isiku õigusi oluliselt vähem piiravat alternatiivi isiku kinnisesse asutusse paigutamisele või tema sealt vabastamata jätmisele. (p 19)

Tulenevalt kinnisesse asutusse paigutamise ultima ratio iseloomust ja vajadusest kohaldada võimalusel isiku õigusi vähem piiravat meedet peab kohtul olema võimalik kohaldada isiku suhtes tingimusi ja kohustusi, mille täitmisel ei võeta talt vabadust kinnisesse asutusse paigutamise teel, juba kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustamisel (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 15.6). (p 19.1)

Sarnaselt kohtu kohustusega hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isikult vabaduse võtmine statsionaarse sundravi näol, tuleb ka isiku kinnisesse asutusse paigutamisel kontrollida, kas konkreetsel juhul on kinnisesse asutusse paigutamine põhjendatud ja vältimatult vajalik, võrreldes isiku suhtes mõjutusvahendite kohaldamisega väljaspool kinnist asutust (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 15.7 ja seal viidatud Riigikohtu 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33). (p 19.2)

TsMS § 540 lg 1 järgset peatamist ei oleks võimalik rakendada muidu, kui isiku ohtlikkuse aste peab olema üldjuhul mõnevõrra madalam, kui sel juhul, mil ta tuleb vältimatult paigutada kinnisesse asutusse. (p 20.3)

TsMS § 540 lg 1 alusel kinnisesse asutusse paigutamise peatamise kohaldamine ei tähenda seda, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused (sh ka SHS § 105 lg 1 p 3) ei ole täidetud. Vastasel korral ei oleks võimalik peatamist praktikas rakendada. (p 20.4)

Kohtud peavad eksperdiarvamust hindama ja kriitiliselt analüüsima koos teiste tõenditega (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14). Eksperdiarvamus ei ole kohtule siduv ka siis, kui selles leitakse, et isik ei ole ohtlik. (p 20.1)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

Isikul on psühhiaatrilise sundravi lõpetamise taotluse esitamisel tsiviilkohtumenetlusteovõime ja iseseisev kaebeõigus analoogselt TsMS § 202 lg-le 4, mis annab isikule tema teovõimest sõltumata tsiviilkohtumenetlusteovõime kinnisesse asutusse paigutamise menetluses. (p 9)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

Lapse võib kinnisesse lasteasutusse paigutada SHS § 130² lg 1 alusel, kui on täidetud kaks kriteeriumi, millest esimene käsitleb lapse käitumise ohtlikkust ning teine seda, et lapse käitumisest tulenevat ohtu ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega. (p 17)

Oluline on, et lapse käitumisega kaasnevat ohtu ei hinnataks abstraktselt, vaid aluseks võetaks asjaolud, mis näitavad, kui pika aja jooksul ja millise sagedusega on lapse käitumine olnud probleemne ning milles väljendub oht lapse enda elule, tervisele või arengule või teiste isikute elule või tervisele. Lapse kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustades tuleb kõiki asjaolusid koosmõjus hinnata ja kaaluda. (p 18)

SHS § 130² lg 1 eesmärk ei ole püüda kaasata last kõigisse olemasolevatesse programmidesse, vaid et konkreetse vaidluse asjaolude kohaselt tuleb otsustada, kas on olemas mingi programm, mis selle lapse puhul oleks kohane ja talle kasulik. Lapse kinnisesse lasteasutusse paigutamine on asjakohane meede, kui see aitab tagada lapse heaolu, piirata tema kahjustavat käitumist ja saavutada teenusega taotletud eesmärke olukorras, kus vähem piiravate meetmete rakendamine ei oleks tulemuslik. Kinnisesse lasteasutusse paigutamine on põhjendatud ka juhul, kui kohus on veendunud, et laps ei soovi teha või ei ole võimeline tegema piisavalt koostööd muude meetmete rakendamiseks. (p 19)

Kohus saab leebemate meetmete võimalikkuse hindamiseks lähtuda esitatud avaldusest, kus peab muu hulgas kajastuma ülevaade varasematest meetmetest ja põhjendus vähem piiravate meetmete puudumise. Kohus saab uurimisprintsiipi rakendades vajadusel ka ise täiendavalt asjaolusid selgitada või tõendeid koguda. (p 20)

Oluline on arvestada ka kinnisesse lasteasutusse paigutamata jätmise tagajärgi. Kinnisesse lasteasutusse paigutamine on põhjendatud, kui paigutamata jätmisega kaasneks suurem kahju. Kohus saab tagajärgi kaaluda igal üksikjuhul eelnevat Vähem piiravate meetmete kohaldamine ei ole asjakohane olukorras, kus laps ei ole koostöövalmis. Kohus saab arvesse võtta seda, et laps ei ole seni ametiasutustega koostööd teinud, mh politseisse ja kohtulikule ärakuulamisele ilmunud. (p 25)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• isiku paigutamine kinnisesse asutusse

Isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseaduse 41. peatükk. Tahtevastase ravi osutamise võimalus peab tulenema seadusest. (p 18.1)

Psühhiaatrilist abi kui tervishoiuteenust osutatakse isikule PsAS § 3 lg 1 järgi vaba tahte alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul.

Psüühikahäirega isiku ravi tema enda teadva nõusolekuta on PsAS § 3 lg 3 järgi lubatud ainult PsAS §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel. Ka vältimatut psühhiaatrilist abi saab psüühikahäirega isik PsAS § 10 lg 2 järgi vaba tahte avalduse alusel, välja arvatud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud juhtudel. PsAS § 11 näeb ette tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmise tingimused, PsAS § 17 reguleerib psühhiaatrilist sundravi, st karistusseadustiku § 86 alusel määratud sundravi. Tegemist on VÕS § 766 lg-s 6 sätestatud juhtudega, mille järgi ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 36 ja p 53; vt ka nt Riigikohtu 17. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-09, p 15). (p 18.2)

Sotsiaalhoolekandeseadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Ka SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse paigutatud isik tuleb tahtevastase ravi kohaldamiseks toimetada haigla psühhiaatriaosakonda tahtest olenematule haiglaravile, mitte kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi hoolekandeasutuses. (p 18.3)

Kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda PsAS § 11 lg 1 alusel. (p 18.4)