3-2-1-109-07
|
Riigikohus |
05.12.2007 |
|
TsMS § 457 lg-t 1 kohaldatakse ka asjas dokumentaalse tõendina esitatud kohtuotsuse osas, mis on tehtud enne 1. jaanuari 2006. a, mil jõustus uus tsiviilkohtumenetluse seadustik.
Omaksvõtt tähendab TsMS § 231 lg 2 järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse.
Lepingu kehtivuse või tühisuse kohta seisukoha avaldamine ei ole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ning seetõttu lepingu kehtivusega algne nõustumine ei tähenda asjaolu omaksvõttu TsMS § 231 tähenduses.
Vallasasja kasutusvaldaja õigused ei saanud vallasasjade kasutusvaldust ettenägeva AÕS § 202 kehtivuse ajal täielikult lõppeda, kui vallasasi muutus kinnisasja oluliseks osaks. Kasutusvaldusega koormatud vallasasja muutumisel kinnisasja oluliseks osaks säilis senistel kasutusvaldajatel õigus kasutada asja edasi kasutusvalduse lepingus ettenähtud tingimustel.
Üürilepingu objektile tehtud parenduste mahaarvamisel tuleb kohaldada VÕS § 286 lg-t 1, mille järgi on üürileandja nõusolekul tehtud parenduste eest õigus nõuda hüvitist alles üürilepingu lõppemisel, ning VÕS § 286 lg-t 2, mille järgi muude kulutuste osas tuleb kohaldada käsundita asjaajamise sätteid.
TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.
VÕS § 324 lg 1 kohaselt võib kinnisasja üürnik nõuda kinnistusraamatusse üürilepingu kohta märke tegemist. Kinnistusraamatuseaduse § 24 p 1 kohaselt sisaldab kande tekst märke kohta märke sisu ja selle isiku nime, kelle kasuks kanne tehakse, juriidilise isiku puhul asukohta ja registrikoodi. Märke sisusse kuulub AÕS § 631 lg 8 järgi ka lepingu lõppemise tähtpäev.
|
| 3-2-1-46-08
|
Riigikohus |
10.06.2008 |
|
Tulenevalt TsMS § 376 lg-st ei ole kohtuistungil suuliselt hagi aluse või eseme muutmine võimalik. Ainuüksi faktiliste ja õiguslike väidete täiendamine ei ole aga TsMS § 376 lg 5 p 1 kohaselt hagi muutmine.
Asjaõigusseadus ei näe ette omaniku õigust nõuda kasutusvalduse lõpetamist kasutusvalduse seadmise lepingu olulise rikkumise korral, kui sellega ei kaasne AÕS § 212 lg 2 p-des 1-3 sätestatud asjaolud. Piiratud asjaõiguse omajat saab asjaõigusest ilma jätta vaid seaduses sätestatud alusel. Ainuüksi kasutusvaldaja poolt kinnisasjal lasuvate maksude ja koormatiste maksmata jätmine ja kasutusvalduses oleva asja korrastamata jätmine ei saa olla kasutusvalduse lõpetamise aluseks asjaõigusseaduse järgi. See aga ei välista aga võlaõigusliku kasutusvalduse seadmise lepingu pooleks oleva omaniku poolt võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendite kohaldamist kasutusvaldaja suhtes.
AÕS § 212 lg 2 p 1 kohaselt peaks kasutusvalduse lõpetamiseks kasutusvaldus olema kaotanud kostja ehk kasutusvaldaja jaoks igasuguse tähtsuse. 99-aastase tähtajaga kasutusvalduse puhul ei pea kasutusvaldaja kasu saabuma kasutusvalduse esimestel aastatel. Omaniku kahju ja kasutusvaldaja kasu võrdlemisel tuleb mh arvestada saadud või saadavat kasutusvalduse tasu, kasutusvalduse tähtaega, kasutusvalduse üleminekut pärijale ja kasutusvalduse sisu.
Kui omaniku ja kasutusvaldaja vahel on võlaõiguslik leping kasutusvalduse seadmiseks ja kasutusvaldaja rikub oma lepingulisi kohustusi, on omanikul õigus kasutada VÕS §-s 101 sätestatud õiguskaitsevahendeid, sh kasutusvalduse seadmise leping kui kestvusleping erakorraliselt VÕS § 196 kohaselt üles öelda. Lepingu täitmiseks üleantu tagastamisele (seega ka kinnisasja vabastamisele kasutusvaldusest) kohaldatakse VÕS §-des 189-191 sätestatut.
|
| 3-2-1-46-09
|
Riigikohus |
19.05.2009 |
|
Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtust arvestatakse abstraktselt - võrreldakse valdaja kasutusõiguse väärtust sarnase asja keskmise kasutusõiguse väärtusega ning kui valdaja kasutusõigus oli suurema väärtusega, tuleb talle hüvitada väärtuste vahe. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.
Kui isik valib alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude, peab kostja hageja valduse rikkumise tõttu maksma VÕS § 1037 lg 1 järgi hagejale hüvitist. Alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks võib sellisel juhul olla muu hulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 järgi. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse kokku sellega seotud kulusid.
TsMS § 442 lg 8 neljas lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel põhjendama teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist. TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt on kohtule kohustuslik hageja taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest esimeses järjekorras.
Kuna AÕSRS § 91 ei arvesta võimalust, et vallasasja kasutusvalduse leping võis olla sõlmitud ka tasuta kasutamise lepinguna, tuleb õiguslünga täitmiseks kasutada AÕSRS § 91 analoogiat ja lugeda kõnealune leping alates 1. juulist 2003 tasuta kasutamise lepinguks VÕS § 389 jj mõttes.
Asjaõigusseaduse § 36 lg-st 1 tulenevalt piisas praegusel juhul hoone või osa ruumide valduse üleandmiseks hagejale sellest, kui kostja vabastas hoones asuvad ruumid või osa ruume, teatas sellest hagejale ja ei teinud hagejale edaspidi takistusi ruume vallata. Asjaolu, et kostja kätte jäi väidetavalt ruumide üks võtmekomplekt, ei oma valduse üleandmise seisukohalt tähtsust, kui eespool nimetatud tingimused olid täidetud.
Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtust arvestatakse abstraktselt - võrreldakse valdaja kasutusõiguse väärtust sarnase asja keskmise kasutusõiguse väärtusega ning kui valdaja kasutusõigus oli suurema väärtusega, tuleb talle hüvitada väärtuste vahe. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.
Kahju hüvitamise nõude korral tuleb viivist arvutada VÕS § 113 lg 2 järgi. Sellest sättest tulenevalt arvestatakse muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamise korral kahjuhüvitiselt viivist alates hetkest, mil kahju hüvitama kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude korral tuleb viivist arvestada VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi, s.o alates nõude sissenõutavaks muutumisest.
Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab isik tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb isiku võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks.
Kui isik valib alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude, peab kostja hageja valduse rikkumise tõttu maksma VÕS § 1037 lg 1 järgi hagejale hüvitist. Alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks võib sellisel juhul olla muu hulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 järgi. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse kokku sellega seotud kulusid.
|
| 3-2-1-128-12
|
Riigikohus |
07.11.2012 |
|
Kui maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, st ei ole välistanud ringkonnakohtu õigust keelduda apellatsioonkaebust menetlemast TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes, ei ole ringkonnakohtul alust keelduda TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebust menetlemast, kui ei ole ilmne, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust, ega ole rikkunud menetlusnorme või on hinnanud õigesti tõendeid.
Alates 2003.a 1. juulist kehtiva AÕS § 203 kohaselt peab üksnes kasutusvalduse seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping olema notariaalselt tõestatud. Kasutusvalduse tasu ei kuulu kasutusvalduse seadmise asjaõiguslepingu sisusse. Seega ei pea kokkulepe kasutusvalduse tasu või selle muutmise kohta olema seadusest tulenevalt notariaalselt tõestatud (vt ka VÕS § 13 lg 2 ja lg 3).
|
| 2-17-10575/24
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
28.06.2018 |
|
Kasutusvaldus on piiratud asjaõigus (isiklik servituut), mille püsimine ei ole sõltuvuses teise lepingupoole võlaõiguslike kohustuste täitmisest, tegu on asjaõigussuhtega ning kasutusvalduse lõppemise alused on ammendavalt seaduses sätestatud (AÕS § 1). Kasutusvaldajal on õigustatud ootus kasutusvalduse püsimiseks selle õiguse kehtivusajal (p 7).
AÕS § 212 lg 2 p 2 kohaldamiseks tuleb võrrelda koormatud kinnisasja omaniku kahju kasutusvaldaja kasuga. AÕS § 212 lg 2 p 2 järgi peab koormatud kinnisasja omaniku kahju olema oluliselt suurem, kui kasutusvaldaja kasu. Eelkõige võib AÕS § 212 lg 2 punkti 2 kohaldamine kõne alla tulla AÕS §-s 218 ja 223 sätestatud kasutusvaldaja kohustuste rikkumise tagajärjel tekkinud olulise kahju korral (p 8).
AÕS § 212 lg 2 p 2 on kohaldatav, kui kasutusvaldaja on tekitanud kinnisasja kasutamisega koormatud kinnisasja omanikule olulise kahju võrreldes kasutusvaldaja saadava kasuga (p 9).
Kasutusvalduse esemel lasuvad maksud ja võlaintressid tasub ning koormatised, majandamis- ja muud kulud kannab kasutusvaldaja vastavalt oma õiguste kestusele (AÕS § 223 lg 1). Kui maksud, koormatised või kulutused on sisse nõutud omanikult, on kasutusvaldaja kohustatud talle need samas ulatuses hüvitama (AÕS § 223 lg 2). Seega sätestab ka asjaõigusseadus kasutusvaldaja kohustuse tasuda kinnisasja majandamise kulud. Majandamiskulude all tuleb mõista ka korteriomandi kommunaalkulusid (vt ka KrtS § 40). Järelikult kohaldub kasutusvaldaja kommunaalkulude tasumise kohustus ka ilma vastava võlaõigusliku kokkuleppeta ja see on piiratud asjaõigusega kaasnevaks kohustuseks.
Majandamiskulude tasumise kohustuse rikkumisega seotud kasutusvalduse lõpetamise nõude analüüsimisel tuleb võrrelda koormatud kinnisasja omanikule tekkivat kahju ehk tasumata jäetud maksete väärtust kasutusvaldaja kasuga. Kasutusvaldaja kasu suuruse kindlakstegemisel tuleb võtta arvesse kasutusvalduse tähtajani saadavaid kasutuseeliseid, arvestades ka kasutusvalduse võimalikku tasulisust. Juhul, kui tasumata jäetud majandamiskulude väärtus on oluliselt suurem, kui kasutusvaldaja saadavate kasutuseeliste väärtus, on kasutusvalduse lõpetamise nõue AÕS § 212 lg 2 p 2 alusel põhjendatud (p 10).
AÕS § 224 lg 1 on kohaldatav eelkõige juhul, kui kasutusvaldaja rikub AÕS § 218 lõikes 1 sätestatud kohustusi asja kasutamisel. Põhimõttelt ei saa välistada tagatise nõudmise õigust ka AÕS § 223 lõikes 1 nimetatud kohustuste täitmisega viivitamisel või nende kohustuste mittetäitmisel.
|
Facebook
Twitter