3-2-1-8-01
|
Riigikohus |
24.01.2001 |
|
Hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisel sundenampakkumise teel kinnisasjast kuulub kinnisasja ostja nõudel hüpoteegi kanne kinnistusraamatust kustutamisele ning hüpoteek lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust. Sel juhul pole hüpoteegipidaja nõusolekut kande kustutamiseks vaja.
|
| 3-2-1-70-02
|
Riigikohus |
05.06.2002 |
|
Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg-s 4 ja TsMS §-s 95 sätestatut. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud taotletava hüpoteegisumma suurust, jättes andmata hinnangu esitatud laenulepingule, mis võib tõendada tagatava võla suurust, ja ka kostja kontoväljavõtetele, mis võivad tõendada laenu osalist tagasimaksmist.
Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-s 6 sätestatut, jättes vastamata apellatsioonkaebuses esitatud põhjendusele.
Hageja taotleb pandiõiguse kinnistamist hüpoteegina AÕSRS § 133 lg 1 alusel. AÕSRS § 133 lg 3 näeb ette, et hüpoteegisummana kantakse sisse kogu pandiga tagatud võlasumma, mis antud juhul tuleneb laenulepingust. Hagejal oli õigus arvestada taotletava hüpoteegisumma sisse nii tagatud laenuintressid kui ka muud pandiga tagatud kõrvalkohustused kuid hagi kohaselt pole ta seda teinud.
AÕSRS § 133 lg-st 3 tuleneb, et lisaks hüpoteegisummale saab hüpoteegiintresse ja kõrvalnõudeid kinnistusraamatusse kanda vaid juhul, kui neis on varem kokku lepitud. Hüpoteegiintresside ja kõrvalnõuete kinnistusraamatusse kandmise nõue on õigesti rahuldamata jäetud, kuna puudub AÕSRS § 133 lg-st 3 tulenev kokkulele nende kinnistusraamatusse kandmiseks.
Pandiõigusest kui asjaõigusest ei tulene iseenesest isiklikku võlga pantijale, mida saaks ümber vormistada laenuna TsK § 272 lg 3 tähenduses. Laenulepingu sõlmimisel võttis kostja kohustuse vastutada osaliselt teise isiku eest hageja ees. Sellise kohustise näol on tegemist kostja isikliku kohustusega hageja ees, mida sai vormistada laenuna ja tagada pandiga.
Isegi laenulepingu tühisuse tuvastamisel ei kaasne sellega automaatselt pandilepingu tühisus.
Pandiõigusest kui asjaõigusest ei tulene iseenesest isiklikku võlga pantijale, mida saaks ümber vormistada laenuna TsK § 272 lg 3 tähenduses. Laenulepingu sõlmimisel võttis kostja kohustuse vastutada osaliselt teise isiku eest hageja ees. Sellise kohustise näol on tegemist kostja isikliku kohustusega hageja ees, mida sai vormistada laenuna ja tagada pandiga.
|
| 3-2-1-41-04
|
Riigikohus |
29.03.2004 |
|
Hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta lepingu kehtivust.
Olukorras, kus TsÜS §-s 99 sätestatud tehingu tühistamise tähtajad võivad olla möödunud kohtu tegevuse tulemusel, saab lepingupoole hagiavalduse lugeda tehingu tühistamisavalduseks alates hetkest, mil see jõudis teise pooleni.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-80-02 ja nr 3-2-1-108-02.
Tehing ei saa liigkasuvõtmise tunnusel olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-80-02.
Ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse vastuse põhjendustele vähemalt neil juhtudel, mil vastuses on juhitud tähelepanu probleemile, mis on esimese astme kohtus eelnevalt teistmoodi otsustatud ja mida on apellatsioonkaebuses vaidlustatud.
Poolte võrdsuse põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus analoogiliselt apellatsioonkaebuse põhjendustele vastamise kohustusega vastama otsuses ka apellatsioonkaebuse vastuse põhjendustele vähemalt neil juhtudel, mil vastuses on juhitud tähelepanu probleemile, mis on esimese astme kohtus eelnevalt teistmoodi otsustatud ja mida on apellatsioonkaebuses vaidlustatud.
Asjaõigusseaduse hüpoteeki reguleerivate sätete mõtte kohaselt tuleb kaitsta omaniku huvi olla kindel kinnisasja vastutuse ulatuses ning seetõttu tuleb eeldada, et kinnisasi vastutab ainult omaniku ja hüpoteegipidaja vahel sõlmitavatest lepingutest tulenevate nõuete eest. Omanik võib AÕS § 349 lg-s 1 sätestatud nõude esitada ka siis, kui nõuet ei ole tekkinud ja pooled ei ole juba hüpoteegi seadmisel leppinud kokku konkreetses või vähemalt piisavalt määratletavas nõudes, mida hüpoteek peaks tagama.
|
| 3-2-1-119-04
|
Riigikohus |
07.02.2005 |
|
Käenduslepingu tagatust hüpoteegiga ei välista asjaolu, et käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnud käendaja enam kinnisasja omanik.
TsK § 241 lg 1 p 3, mille kohaselt kohustis lõpeb juriidilise isiku likvideerimisega, tuleb alates äriseadustiku jõustumisest 01.09.1995 tõlgendada nii, et kohustis ei lõppenud juriidilise isiku likvideerimisega, kui seda sai täita ilma võlgniku osavõtuta ja kohustise täitmine oli tagatud.
|
| 3-2-1-93-06
|
Riigikohus |
24.10.2006 |
|
Erinevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud regulatsioonist ei saa kinnisasja omanik kehtiva õiguse järgi kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul vältida täitemenetlust ainuüksi täitemenetlusele vastuväidet esitades, vaid peab esitama selleks TMS § 221 järgi hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest, ei ole hüpoteegipidajale üldjuhul mõistlik võimaldada hüpoteegi realiseerimise nõude maksmapanekut hagimenetluses, kui ta võib kohe esitada avalduse täitemenetluse algatamiseks, st kui on olemas nn kohese sundtäitmise kokkulepe. Vastasel juhul koormataks menetlusosalisi ja kohtuid menetlusega asjatult. Sel juhul võib kohese sundtäitmise kokkulepe TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi olla hagi menetlusse võtmata jätmise aluseks või TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi hagi läbivaatamata jätmise aluseks, sest sellise nõude puhul võib puududa vajadus õiguskaitse järele.
VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. See tähendab, et on olemas sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud).
Alates 1. jaanuarist 2006. a ei ole kinnisasja müümiseks enampakkumisel enam vajalik eraldi kohtulahendit, seda on vaja vaid kinnisasja määramiseks sundvalitsemisele.
Kohus saab isiku kahju hüvitamise nõuet hinnates kontrollida mh nõude aluseks oleva müügikokkuleppe kehtivust, isegi kui selle kokkuleppe pooled lepingu tühisusele ise ei tugine.
Lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest, ei ole hüpoteegipidajale üldjuhul mõistlik võimaldada hüpoteegi realiseerimise nõude maksmapanekut hagimenetluses, kui ta võib kohe esitada avalduse täitemenetluse algatamiseks, st kui on olemas nn kohese sundtäitmise kokkulepe. Vastasel juhul koormataks menetlusosalisi ja kohtuid menetlusega asjatult. Sel juhul võib kohese sundtäitmise kokkulepe TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi olla hagi menetlusse võtmata jätmise aluseks või TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi hagi läbivaatamata jätmise aluseks, sest sellise nõude puhul võib puududa vajadus õiguskaitse järele.
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada.
Kui puudub TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud kokkulepe, saab hüpoteegipidaja esitada hüpoteegi sisuks olevat materiaalõigusliku nõude hüpoteegiga koormatud kinnisasja sundtäitmiseks kohtule. Sellise nõude saab esimese astme kohus lahendada TsMS § 406 lg 1 järgi mh dokumendimenetluses. Alates 1. jaanuarist 2006. a ei ole kinnisasja müümiseks enampakkumisel enam vajalik eraldi kohtulahendit, seda on vaja vaid kinnisasja määramiseks sundvalitsemisele.
Seadus ei võimalda kogu kinnisasjale ulatuva hüpoteegi realiseerimiseks ette näha üksnes koormatud kinnisasja reaal- või mõttelise osa müüki.
Tulenevalt AÕS § 351 lg-test 1 ja 3 on kinnisasja omanikul, kes ei ole võlgnik, võimalik lõpetada hüpoteegipidaja nõue võlgniku vastu ka tasaarvestusega VÕS § 197 järgi. Tasaarvestada ei ole võimalik hüpoteegipidaja nõuet hüpoteegi realiseerimiseks, küll aga saab selle rahuldamist vältida, kui tagatud nõue on tasaarvestusega lõppenud. Sellise tasaarvestuse tegemist ei saa lugeda isikliku võla tunnistamiseks hüpoteegipidaja suhtes. TsMS § 457 lg-st 2 lähtuvalt saab hinnata kinnisasja omaniku võimaliku vastunõude ja tasaarvestuse kehtivust ka hüpoteegi realiseerimise õiguse tunnustamise hagi lahendades.
Erinevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud regulatsioonist ei saa kinnisasja omanik kehtiva õiguse järgi kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul vältida täitemenetlust ainuüksi täitemenetlusele vastuväidet esitades, vaid peab esitama selleks TMS § 221 järgi hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest, ei ole hüpoteegipidajale üldjuhul mõistlik võimaldada hüpoteegi realiseerimise nõude maksmapanekut hagimenetluses, kui ta võib kohe esitada avalduse täitemenetluse algatamiseks, st kui on olemas nn kohese sundtäitmise kokkulepe. Vastasel juhul koormataks menetlusosalisi ja kohtuid menetlusega asjatult. Sel juhul võib kohese sundtäitmise kokkulepe TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi olla hagi menetlusse võtmata jätmise aluseks või TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi hagi läbivaatamata jätmise aluseks, sest sellise nõude puhul võib puududa vajadus õiguskaitse järele.
|
| 3-2-1-104-08
|
Riigikohus |
05.11.2008 |
|
Hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest AÕS § 349 lg 1 järgi võib olla vastuolus hea usu põhimõttega ja seega keelatud juhul, kui hüpoteegiga on tagatud mh tulevased nõuded ning rahuldatud on pandiga tagatud olemasolevad nõuded ning tagatud tulevased nõuded ei muutu ilmselt lähiajal sissenõutavaks, on muul viisil piisavalt tagatud või moodustavad täidetud kohustustega võrreldes väikese osa.
Olulise viite selle kohta, et välismaist äriühingut juhiti tegelikult Eestist või et siin toimus tema põhitegevus, annab mh see, kui Eesti füüsilisele isikule on antud ühingu esindamise ja/või pangakonto käsutamise õigus ja Eestis on tehtud oluline osa äriühingu tehingutest ja/või pangatoimingutest, mh on Eestis võetud raha välja kontolt. Kui isikule tuleb kohaldada Eesti õigust, kuid see ei vasta Eesti eraõigusliku juriidilise isiku tunnustele, mh kui seda ei ole kantud siin äriühinguna äriregistrisse, saab tema tegevuse omistada isiku(te)le, kes tema eest tegutses(id), st see isik või need isikud vastutavad mh isiklikult tema kohustuste eest.
Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut. Võimalus, et tagatud tulevaste nõuetena käsitletakse ka võimalikke tulevikus loovutatavaid nõudeid, peab olema tagatiskokkuleppes selgelt kokku lepitud.
Hagihind peaks nähtuma asja lahendava kohtu otsusest.
Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut. Võimalus, et tagatud tulevaste nõuetena käsitletakse ka võimalikke tulevikus loovutatavaid nõudeid, peab olema tagatiskokkuleppes selgelt kokku lepitud. Ainuüksi see ei välista aga tagatiskokkuleppe või loovutamise võimalikku vastuolu heade kommetega.
Hüpoteek ei eelda asjaõigusena AÕS § 325 lg 4 järgi tagatava nõude olemasolu, st see on tagatava nõude suhtes mitteaktsessoorne. Siiski on hüpoteegi mitteaktsessoorsus oluliselt piiratud hüpoteegi realiseerimisel. Nimelt annab hüpoteek AÕS § 325 lg 1 järgi hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvel hüpoteegiga tagatud nõue. Ka võib hüpoteegipidaja nõuda AÕS § 352 lg 1 järgi hüpoteegi alusel sundtäitmist üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Seega ei anna hüpoteek asjaõigusena hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist. Seda saab ta nõuda üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.
Kui võlausaldaja tõendab laenulepingu olemasolu, pöördub tõendamiskoormis ümber ja võlgnik peab omakorda tõendama, et laenulepingu alusel tagatud võlga tegelikult ei ole.
Hüpoteek annab AÕS § 325 lg 1 järgi hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvel hüpoteegiga tagatud nõue. Hüpoteegipidaja võib nõuda AÕS § 352 lg 1 järgi hüpoteegi alusel sundtäitmist üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Seega ei anna hüpoteek asjaõigusena hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist. Seda saab ta nõuda üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.
Kinnisasi vastutab üksnes omaniku ja hüpoteegipidaja vahel sõlmitavatest lepingutest tulenevate nõuete eest, mitte loovutatud nõuete eest.
AÕS § 349 lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamata jätmiseks ei ole vajalik tuvastada kõiki tagatud nõudeid ega nende rahalist suurust. Küll tuleb need selgeks teha hüpoteegiga koormatud kinnisasjale sissenõude pööramiseks.
Hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest AÕS § 349 lg 1 järgi võib olla vastuolus hea usu põhimõttega ja seega keelatud juhul, kui hüpoteegiga on tagatud mh tulevased nõuded ning rahuldatud on pandiga tagatud olemasolevad nõuded ning tagatud tulevased nõuded ei muutu ilmselt lähiajal sissenõutavaks, on muul viisil piisavalt tagatud või moodustavad täidetud kohustustega võrreldes väikese osa.
|
| 3-2-1-32-09
|
Riigikohus |
22.04.2009 |
|
TsÜS § 68 lg 3 järgi võib tahteavalduseks olla kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kaudne tahteavaldus tuleb TsÜS § 69 lg 2 lugeda järgi kätte saaduks alates hetkest, millal tahteavalduse adressaat on teada saanud teost, millega kaudset tahteavaldust väljendati.
TsÜS § 68 lg 3 järgi võib tahteavalduseks olla kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kaudne tahteavaldus tuleb TsÜS § 69 lg 2 lugeda järgi kätte saaduks alates hetkest, millal tahteavalduse adressaat on teada saanud teost, millega kaudset tahteavaldust väljendati.
VÕS § 13 lg-t 3 tuleb kohaldada analoogia alusel ka juhtudele, kus lepingu pooled on kokku leppinud tahteavalduse kättetoimetamise tingimustes ja üks lepingu pooltest teeb tahteavalduse neid tingimusi rikkudes. See tähendab näiteks, et kui pooled on kokku leppinud, et lepingu kohta tehtavad tahteavaldused toimetatakse kätte allkirja vastu, siis muul viisil lepingust taganemise tehingu kättetoimetamine on kehtiv, kui sellise kättetoimetamisega on nõus selle tehingu adressaat. Ka lepingust kaudse tahteavalduse tegemise teel taganemisega väljendab sellise tahteavalduse tegija ühtlasi oma nõusolekut mitte järgida tahteavalduste tegemise kokkulepitud vormi ja kättetoimetamise tingimusi.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-45-08.
Hüpoteegi kande kustutamiseks esitatud hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsioonis võib seada hüpoteegipidaja tahteavalduse tegemise kohustuse sõltuvusse võlgniku poolt tasumata võlgnevuse maksmisest hüpoteegipidajale. TMS § 19 lg 1 järgi saab täitedokumendis sisalduva nõude sissenõutavaks muutumise seada sõltuvusse tingimuse saabumisest (tingimuslik nõue).
VÕS § 13 lg 3 sätestab, et kui lepingus on ette nähtud lepingu muutmine või lõpetamine teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Sellest sättest tulenevalt ei saa lepingupool, kes lepingust taganeb, ise tugineda lepingulisele piirangule lepingust taganemise vormi osas. VÕS § 13 lg-t 3 tuleb kohaldada analoogia alusel ka juhtudele, kus lepingu pooled on kokku leppinud tahteavalduse kättetoimetamise tingimustes ja üks lepingu pooltest teeb tahteavalduse neid tingimusi rikkudes. See tähendab näiteks, et kui pooled on kokku leppinud, et lepingu kohta tehtavad tahteavaldused toimetatakse kätte allkirja vastu, siis muul viisil lepingust taganemise tehingu kättetoimetamine on kehtiv, kui sellise kättetoimetamisega on nõus selle tehingu adressaat. Ka lepingust kaudse tahteavalduse tegemise teel taganemisega väljendab sellise tahteavalduse tegija ühtlasi oma nõusolekut mitte järgida tahteavalduste tegemise kokkulepitud vormi ja kättetoimetamise tingimusi.
|
| 3-2-1-162-09
|
Riigikohus |
27.01.2010 |
|
Kinnistusraamatusse ei ole võimalik kanda kohtulikku ühishüpoteeki. Kohtuliku ühishüpoteegi sissekandmise keeld on põhjendatav sellega, et hagi tagamise käigus hageja nõuet ei rahuldata. Kohtuliku hüpoteegi sissekandmine on tagav toiming, millega ei tohi kostjat üle põhjendatud ulatuse koormata. Seda ei muuda asjaolu, et ühishüpoteegi võib seada ka kokkuleppel AÕS §-de 359-362 kohaselt, kuna sel juhul on ühishüpoteegi seadmine kinnisasja omaniku valik. Kui kohtulikku ühishüpoteeki oleks lubatud kanda kinnistusraamatusse, tähendaks see seda, et iga kostja kinnisasi vastutaks kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest tervikuna. Kuid selline võimalus ei tulene seadusest.
Kui kohtulik hüpoteek seatakse ühele kinnisasjale on kohtuliku hüpoteegi summa TsMS § 388 lg 2 kohaselt tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub AÕS § 363 lg 2 kohaselt kohtulahendiga rahuldatud nõudele, seega nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele rahuldatud ulatuses. Kohtuliku hüpoteegi määramisel tuleb eelkõige viivisenõude korral arvestada, et viivise suurus ei pruugi hagi tagamise taotluse esitamise ja lahendamise ajal olla lõplikult kindlaksmääratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaksmääramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest.
AÕS § 363 lg 2 võimaldab koostoimes TsMS-is menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist reguleerivate sätetega ka tõlgendust, mille kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele. Menetluskulude suurus tuleb kohtuliku hüpoteegi seadmisel määrata kindlaks eelduslikult, nt nagu seda tuleb teha TsMS § 182 lg 2 p 1 kohaldamisel.
TsMS § 381 lg 1 p 5 kohaselt tuleb juhul, kui taotletakse kohtuliku hüpoteegi seadmist mitmele asjale korraga, märkida hagi tagamise avalduses nõude jagunemine erinevate hüpoteegiga koormatud asjade vahel. Sama tuleneb AÕS §-st 3631. Kuigi AÕS § 3631 sätestab nõude jaotamise mitme kinnisasja vahel, mitte kohtuliku hüpoteegi summa jaotamise, langevad kohtuliku hüpoteegi aktsessoorsuse tõttu kinnisasjadele seatavate kohtulike hüpoteekide summad kokku nõude jaotatud summadega. Seega kantakse kohtuliku hüpoteegi summadena kostja kinnisasjade kohta sisse need summad, mida sissenõudja on taotlenud nõude jaotamisel.
Kinnistusraamatusse ei ole võimalik kanda kohtulikku ühishüpoteeki. Kohtuliku ühishüpoteegi sissekandmise keeld on põhjendatav sellega, et hagi tagamise käigus hageja nõuet ei rahuldata. Kohtuliku hüpoteegi sissekandmine on tagav toiming, millega ei tohi kostjat üle põhjendatud ulatuse koormata. Seda ei muuda asjaolu, et ühishüpoteegi võib seada ka kokkuleppel AÕS §-de 359-362 kohaselt, kuna sel juhul on ühishüpoteegi seadmine kinnisasja omaniku valik. Kui kohtulikku ühishüpoteeki oleks lubatud kanda kinnistusraamatusse, tähendaks see seda, et iga kostja kinnisasi vastutaks kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest tervikuna. Kuid selline võimalus ei tulene seadusest.
Kui kohtulik hüpoteek seatakse ühele kinnisasjale on kohtuliku hüpoteegi summa TsMS § 388 lg 2 kohaselt tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub AÕS § 363 lg 2 kohaselt kohtulahendiga rahuldatud nõudele, seega nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele rahuldatud ulatuses. Kohtuliku hüpoteegi määramisel tuleb eelkõige viivisenõude korral arvestada, et viivise suurus ei pruugi hagi tagamise taotluse esitamise ja lahendamise ajal olla lõplikult kindlaksmääratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaksmääramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest.
AÕS § 363 lg 2 võimaldab koostoimes TsMS-is menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist reguleerivate sätetega ka tõlgendust, mille kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele. Menetluskulude suurus tuleb kohtuliku hüpoteegi seadmisel määrata kindlaks eelduslikult, nt nagu seda tuleb teha TsMS § 182 lg 2 p 1 kohaldamisel.
TsMS § 381 lg 1 p 5 kohaselt tuleb juhul, kui taotletakse kohtuliku hüpoteegi seadmist mitmele asjale korraga, märkida hagi tagamise avalduses nõude jagunemine erinevate hüpoteegiga koormatud asjade vahel. Sama tuleneb AÕS §-st 3631. Kuigi AÕS § 3631 sätestab nõude jaotamise mitme kinnisasja vahel, mitte kohtuliku hüpoteegi summa jaotamise, langevad kohtuliku hüpoteegi aktsessoorsuse tõttu kinnisasjadele seatavate kohtulike hüpoteekide summad kokku nõude jaotatud summadega. Seega kantakse kohtuliku hüpoteegi summadena kostja kinnisasjade kohta sisse need summad, mida sissenõudja on taotlenud nõude jaotamisel.
Hagejal tuleb juba hagi tagamise taotluses arvestada TsMS § 378 lg-st 4 tuleneva nn ületagamise keeluga. Kohtul tuleb seda kontrollida, andes vajaduse korral hagejale TsMS § 3401 järgi tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Puuduste kõrvaldamise tähtaeg tuleks määrata nt juhul, kui hageja taotleb kohtuliku hüpoteegi seadmist kostja viiele kinnisasjale, kuid kinnisasjade väärtusest ja hageja nõude suurusest lähtudes on ilmne, et piisaks kohtuliku hüpoteegi seadmisest kahele kinnisasjale.
|
| 3-2-2-5-09
|
Riigikohus |
07.10.2009 |
|
Teistmisavaldus on esitatud maakohtu otsuse tühistamiseks asjas, kus hageja palus seada kostjale kuuluvale kinnistule lisatagatisena hüpoteegi ja kanda hüpoteegi kinnistusraamatusse. Avaldaja arvates pidi kohus menetlusse kostjana kaasama ka avaldaja, sest hüpoteek seati kinnistule, mis kuulub abikaasade ühisvara hulka. Avaldaja menetlusse kaasamata jätmine ei ole maakohtu otsuse teistmise aluseks, sest kohus ei pidanud igal juhul avaldajat menetlusse kaasama, kuna kinnistusraamatust ei nähtunud, et kinnistu, millele hüpoteek seati, on abikaasade ühisomandis.
Abikaasa saab ühisvara kaitseks esitada hagi sõltumata sellest, kas ta on enne kantud kinnistusraamatusse ühisvara hulka kuuluva kinnisasja omanikuna või mitte, kuid abikaasa õigused on paremini tagatud, kui ta on kinnistusraamatu kandest nähtuvalt kinnisasja omanik, st kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmata jäänud abikaasal võiks olla huvi kinnistusraamatu kande parandamiseks.
Kui mõlemad abikaasad on kinnisasja omanikuna kantud kinnistusraamatusse, ei saa üks abikaasa ilma teise abikaasa nõusolekuta kinnisasjale kehtivalt hüpoteeki seada, sest hüpoteegi seadmiseks on üldjuhul vajalik mõlema ühisomaniku nõusolek. Kui ühisomanikust abikaasa ei ole kinnistusraamatu kandest nähtuvalt ühisomanik ja ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale on siiski hüpoteek seatud, on abikaasal, kelle nõusolekuta hüpoteegikanne kinnistusraamatusse tehti, õigus nõuda vale hüpoteegikande parandamist kinnistusraamatus, kui hüpoteegipidaja ei omandanud hüpoteeki heauskselt. Kuna hüpoteegikande tegemiseks on vajalik puudutatud isiku nõusolek, on ilma sellise nõusolekuta tehtud kanne hüpoteegipidaja pahausksuse korral ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti.
Üldjuhul on kinnistusraamatusse kande tegemiseks, sh hüpoteegi kinnistusraamatusse kandmiseks vajalik kinnisasja omaniku nõusolek. Kuna PKS § 17 lg 2 järgi käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel, seatakse ka ühisomandis olevale kinnisasjale hüpoteek üldjuhul abikaasade kokkuleppel. Kuid ühe abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamise tehing ei ole iseenesest tühine selle tõttu, et ühel abikaasal puudus teise abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks, ja kinnisasja heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Sellest tulenevalt ei oleks teise abikaasa nõusoleku puudumise tõttu iseenesest tühine ka abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe ega ka käsutus, kui hüpoteegipidaja omandas hüpoteegi AÕS § 56¹ lg 1 alusel heauskselt.
Abikaasa saab ühisvara kaitseks esitada hagi sõltumata sellest, kas ta on enne kantud kinnistusraamatusse ühisvara hulka kuuluva kinnisasja omanikuna või mitte, kuid abikaasa õigused on paremini tagatud, kui ta on kinnistusraamatu kandest nähtuvalt kinnisasja omanik, st kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmata jäänud abikaasal võiks olla huvi kinnistusraamatu kande parandamiseks.
Kui mõlemad abikaasad on kinnisasja omanikuna kantud kinnistusraamatusse, ei saa üks abikaasa ilma teise abikaasa nõusolekuta kinnisasjale kehtivalt hüpoteeki seada, sest hüpoteegi seadmiseks on üldjuhul vajalik mõlema ühisomaniku nõusolek. Kui ühisomanikust abikaasa ei ole kinnistusraamatu kandest nähtuvalt ühisomanik ja ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale on siiski hüpoteek seatud, on abikaasal, kelle nõusolekuta hüpoteegikanne kinnistusraamatusse tehti, õigus nõuda vale hüpoteegikande parandamist kinnistusraamatus, kui hüpoteegipidaja ei omandanud hüpoteeki heauskselt. Kuna hüpoteegikande tegemiseks on vajalik puudutatud isiku nõusolek, on ilma sellise nõusolekuta tehtud kanne hüpoteegipidaja pahausksuse korral ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti.
Üldjuhul on kinnistusraamatusse kande tegemiseks, sh hüpoteegi kinnistusraamatusse kandmiseks vajalik kinnisasja omaniku nõusolek. Kuna PKS § 17 lg 2 järgi käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel, seatakse ka ühisomandis olevale kinnisasjale hüpoteek üldjuhul abikaasade kokkuleppel. Kuid ühe abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamise tehing ei ole iseenesest tühine selle tõttu, et ühel abikaasal puudus teise abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks, ja kinnisasja heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Sellest tulenevalt ei oleks teise abikaasa nõusoleku puudumise tõttu iseenesest tühine ka abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe ega ka käsutus, kui hüpoteegipidaja omandas hüpoteegi AÕS § 56¹ lg 1 alusel heauskselt.
Kui mõlemad abikaasad on kinnisasja omanikuna kantud kinnistusraamatusse, ei saa üks abikaasa ilma teise abikaasa nõusolekuta kinnisasjale kehtivalt hüpoteeki seada, sest hüpoteegi seadmiseks on üldjuhul vajalik mõlema ühisomaniku nõusolek. Kui ühisomanikust abikaasa ei ole kinnistusraamatu kandest nähtuvalt ühisomanik ja ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale on siiski hüpoteek seatud, on abikaasal, kelle nõusolekuta hüpoteegikanne kinnistusraamatusse tehti, õigus nõuda vale hüpoteegikande parandamist kinnistusraamatus, kui hüpoteegipidaja ei omandanud hüpoteeki heauskselt. Kuna hüpoteegikande tegemiseks on vajalik puudutatud isiku nõusolek, on ilma sellise nõusolekuta tehtud kanne hüpoteegipidaja pahausksuse korral ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti.
Abikaasa pankrotimenetluse korral on abikaasade õigust nõuda pankroti väljakuulutamise ajal abikaasadele kuulunud ühisvara jagamist pankrotiseaduse sätetega piiratud ja ühisvara jagatakse pankrotiseaduses sätestatud erisusi arvestades, sh PankrS § 122 alusel. Vt ka Riigikoht tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-103-07.
|
| 3-2-1-1-10
|
Riigikohus |
01.03.2010 |
|
TMS § 151 lg-s 2 sätestatud ühispakkumise regulatsioon on nähtud ette eelkõige selleks, et võlgnikule kuuluva vara saaks võõrandada võimalikult hea hinnaga ja/või võimalikult väikeste kuludega. Nii eraldi kui ka ühispakkumisel müüdud kinnisasjade müügist saadud raha jaotatakse TMS §-s 174 sätestatud korras. Kinnisasja müügist saadud tulemi saab jaotada kõigi sissenõudjate huve arvestades parimal viisil sissenõudjate kokkuleppega. Kui sissenõudjad tulemi jaotamises omavahel kokku ei lepi, jaotab tulemi kohtutäitur õiguste kinnistusraamatust nähtuvate järjekohtade alusel ja arestimise järjekorras.
Iga hüpoteegipidaja saab rahuldada oma hüpoteegiga tagatud nõude kinnistusraamatust nähtuva järjekoha alusel tema kasuks koormatud kinnisaja võõrandamisest saadud raha arvel. Isik, kelle nõue oli tagatud teisel järjekohal asuva hüpoteegiga, ei saa nõuda, et teise isiku nõue, mis oli tagatud esimesel järjekohal asuva ühishüpoteegiga, rahuldataks võrdeliselt kõigi ühishüpoteegiga selle isiku kasuks koormatud kinnistute arvel. Tulenevalt AÕS § 360 lg-st 1 on ühishüpoteegipidajal õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel ning kolmandatel isikutel puudub võimalus määrata hüpoteegipidaja asemel seda, millise kinnisasja arvel ta oma nõude rahuldab.
Iga hüpoteegipidaja saab rahuldada oma hüpoteegiga tagatud nõude kinnistusraamatust nähtuva järjekoha alusel tema kasuks koormatud kinnisaja võõrandamisest saadud raha arvel. Isik, kelle nõue oli tagatud teisel järjekohal asuva hüpoteegiga, ei saa nõuda, et teise isiku nõue, mis oli tagatud esimesel järjekohal asuva ühishüpoteegiga, rahuldataks võrdeliselt kõigi ühishüpoteegiga selle isiku kasuks koormatud kinnistute arvel. Tulenevalt AÕS § 360 lg-st 1 on ühishüpoteegipidajal õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel ning kolmandatel isikutel puudub võimalus määrata hüpoteegipidaja asemel seda, millise kinnisasja arvel ta oma nõude rahuldab.
|
| 3-2-1-8-10
|
Riigikohus |
05.03.2010 |
|
Kolleegium tõlgendab asjaõigusseaduse ja täitemenetluse seadustiku sätteid (AÕS § 325 lg 1, lg 4, § 352 lg 1, TMS § 2 lg 1 p 19, lg 2 ja § 18) nende koostoimes ning hüpoteegi kui krediiditurul toimiva asjaõigusliku põhitagatise põhimõtteid arvestades nii, et TMS § 2 lg 1 p 19 hõlmab ka tagatiskokkulepet. AÕS § 346 lg 2 kohaselt peab ka tagatiskokkulepe olema notariaalselt tõestatud. Üldjuhul on hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe, kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe ning tagatiskokkulepe vormistatud ühes notariaalselt tõestatud lepingudokumendis. Seega vastutab võlgniku eriõigusjärglane ostetud kinnisasjaga nõude maksmata jätmise eest hüpoteegisumma ulatuses, nagu oleks vastutanud ka täitemenetluse võlgnik ise. Vastasel korral oleks krediidituru normaalne toimimine takistatud.
Kui kohtutäitur on alustanud täitemenetlust enne keelumärget kinnistusraamatusse sisse kantud hüpoteegi sundtäitmiseks, on lubatud kanda asjaõiguse teostamise ehk täitemenetluse korraldamise tagamiseks kinnistusraamatusse kohtutäituri avalduse alusel keelumärge. Vt ka Riigikohus tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-79-06 p 23.
Võlgniku eriõigusjärglasi kaitseb AÕS § 351 lg 3. Vt ka tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-153-09 p 25 ja tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-93-06 p 17, milles on Riigikohus tunnustanud kinnisasja omaniku (pantija) õigust lõpetada hüpoteegipidaja nõue võlgniku vastu ka tasaarvestusega VÕS § 197 järgi, kui talle kuulub nõue hüpoteegipidaja vastu.
Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida, et otsuse p-s 11 esitatud seisukohad võlgniku vastuväidete kohta kehtivad ka juhul, mil juba algselt ei lange kokku kinnisasja omanik (pantija) ja võlaõiguslikult kohustatud isik. See on juhus, mil üks isik annab nõusoleku talle kuuluva kinnisasja koormamiseks hüpoteegiga sellise nõude tagamiseks, mille eest võlaõiguslikult vastutab teine isik. Samuti on võlausaldajal võimalik esitada TMS § 2 lg 1 p 19 kohane täitedokument kohtutäiturile, kui võlaõiguslikult vastutav võlgnik oma kohustusi ei täida, ja nõuda võla katteks kinnisasja müümist. Tagatiskokkulepe määratleb, millise nõude täitmata jätmise eest vastutab kinnisasja omanik oma kinnisasjaga.
|
| 3-2-1-10-10
|
Riigikohus |
03.03.2010 |
|
Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab kohtuliku hüpoteegi seadmisest kinnistutele. Isegi kui hageja on palunud kanda kinnistusraamatusse keelumärke ega ole taotlenud kohtuliku hüpoteegi seadmist, on kohtul kooskõlas TsMS § 378 lg-ga 4 õigus rahalise nõude täitmise tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke tegemise asemel.
AÕS § 3631 ega TsMS § 388 ei võimalda seada kohtulikku ühishüpoteeki.
Nii majandusaasta aruande esitamata jätmine kui ka majandusaasta aruande hilinenult esitamine võivad olla hagi tagamise aluseks TsMS § 377 lg 1 esimese lause järgi, sest need asjaolud võivad anda alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks. Kõigi asjaoludega, muu hulgas hageja nõude suuruse ja kostja majandusliku seisundiga arvestades hindab kohus hagi tagamisel, kas tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha.
Hagi tagamine on kostja jaoks põhjendamatult koormav, kui hagi tagamiseks valitud vahend piirab kostjat rohkem, kui on vaja hagi rahuldava kohtuotsuse täitmiseks.
Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab kohtuliku hüpoteegi seadmisest kinnistutele. Isegi kui hageja on palunud kanda kinnistusraamatusse keelumärke ega ole taotlenud kohtuliku hüpoteegi seadmist, on kohtul kooskõlas TsMS § 378 lg-ga 4 õigus rahalise nõude täitmise tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke tegemise asemel.
Konto arestimisel peab kohus põhjendama, miks kinnistusraamatusse kantavatest keelumärgetest või kohtulikust hüpoteegist ei piisa hageja nõude tagamiseks.
|
| 3-2-1-46-10
|
Riigikohus |
01.06.2010 |
|
Kuna määruskaebus esitatakse TsMS § 661 lg 1 järgi ringkonnakohtule maakohtu kaudu, peab maakohus TsMS § 663 lg 3 järgi toimetama määruskaebuse kätte menetlusosalistele, kelle õigusi määrus puudutab, ja küsima neilt vastuse. Kui maakohus ei rahuldanud määruskaebust ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 esimese lause alusel ringkonnakohtule, peab määruskaebuse edastama ja vastuse küsima TsMS § 664 lg 1 järgi ringkonnakohus.
Mitme menetlusosalise ühise kaebuse hinna määramisel võetakse TsMS § 137 lg 3 järgi aluseks kaebuses taotletu väärtus.
Kui hagiesemeks on kostja hüpoteegi kustutamise taotlus, võib olla põhjendatud lähtuda hagihinnana hüpoteegisummast (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 22).
KRS § 55 lg 1 ei nõua kande tegemiseks asjaõiguse omaja nõusolekut, kui tema õigusi ei kahjustata (st õigus jääb vähemalt senise mahuga kehtima). Kui kinnisasja jagamisel kandega isiku kinnistusregistriossa kantud õigust kahjustatakse, on kande tegemiseks KRS § 341 lg 1 järgi nõutav selle isiku (puudutatud isiku) nõusolek. Tegemist on kinnistusraamatuõiguse ühe keskse põhimõttega, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt ka Riigikohtu 31. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-06, p-d 10, 12).
AÕS § 54 lg 2 on erisätteks AÕS § 356 lg 1 suhtes ning nõuab kokkulepet kinnisasja jagamiseks hüpoteegipidajaga ka siis, kui tema õigusi ei kahjustata, st kui hüpoteek jääb senise järjekohaga kehtima kõigile kinnisasja jagamisel tekkinud kinnisasjadele. Hüpoteegi lõpetamiseks on lisaks hüpoteegipidaja avaldusele hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (AÕS § 642 esimene lause) vajalik ka kinnisasja omaniku notariaalselt kinnitatud nõusolek (AÕS § 330 esimene lause).
KRS § 341 lg 2 p 2 järgi on hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamise kinnistusraamatusse kandmiseks alati vajalik hüpoteegipidaja nõusolek. Sama sätte järgi on hüpoteegipidaja nõusolek vajalik hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (vt hüpoteegi kustutamise kohta ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 11).
Erandlikel asjaoludel võib hüpoteegipidaja keeldumine kinnisasja jagamiseks nõusoleku andmisest olla kuritarvituslik ja vastuolus hea usu põhimõttega ning sellisel juhul on hüpoteegipidaja kohustatud vastava nõusoleku andma (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-07, p-d 18, 19). Kaasomandis oleva kinnisasja jagamiseks vajalike hüpoteegipidaja tahteavalduse andmisest keeldumine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui sisuliselt kinnisasja jagamisega hüpoteegipidaja õigusi ei kahjustata ja hüpoteegiga koormatud vara (tagatise) väärtus ei vähene. Erandlikult võib hea usu põhimõttega vastuolus olla ka hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19).
Kui hüpoteegipidaja keeldumine nõustumisest kinnisasja jagamisega ja selleks kokkuleppe sõlmimisest on vastuolus hea usu põhimõttega, on võimalik hüpoteegipidaja tahteavaldusi kinnisasja jagamiseks asendada ka kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause alusel. Võimalust teha kinnistusraamatu kanne kohtulahendi alusel kinnitavad ka AÕS § 621 lg 2 ja KRS § 341 lg 7. Ka keelumärke järgi õigustatud isik võib olla kohustatud andma kinnisasja jagamiseks vajalikud tahteavaldused samadel tingimustel hüpoteegipidajaga. Nii tema õigusi kinnisasja jagamisega ei kahjustata, mh on tagatud, et vahepeal ei tehtaks kinnistusraamatusse õigustatud isikut kahjustavaid kandeid, ning muid tahteavaldusi võib ka kohtulahendiga asendada. Samadel tingimustel võib sissenõudjalt nõuda tahteavaldust kinnisasja ajutiseks arestist vabastamiseks.
Kohtutäituri avalduse alusel täitemenetluses sissenõudja kasuks kinnistusraamatusse kantud keelumärkele saab kohaldada analoogia alusel TsMS § 378 lg-t 6, mille järgi võib hageja käsutada hagi tagamisest talle tulenevaid õigusi, eelkõige õigusest loobuda või anda nõusoleku tehingu tegemiseks, mis käsutuskeelust tulenevalt oleks keelatud.
Erandlikel asjaoludel võib hüpoteegipidaja keeldumine kinnisasja jagamiseks nõusoleku andmisest olla kuritarvituslik ja vastuolus hea usu põhimõttega ning sellisel juhul on hüpoteegipidaja kohustatud vastava nõusoleku andma (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-07, p-d 18, 19). Kaasomandis oleva kinnisasja jagamiseks vajalike hüpoteegipidaja tahteavalduse andmisest keeldumine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui sisuliselt kinnisasja jagamisega hüpoteegipidaja õigusi ei kahjustata ja hüpoteegiga koormatud vara (tagatise) väärtus ei vähene. Erandlikult võib hea usu põhimõttega vastuolus olla ka hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19).
Kui hüpoteegipidaja keeldumine nõustumisest kinnisasja jagamisega ja selleks kokkuleppe sõlmimisest on vastuolus hea usu põhimõttega, on võimalik hüpoteegipidaja tahteavaldusi kinnisasja jagamiseks asendada ka kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause alusel. Võimalust teha kinnistusraamatu kanne kohtulahendi alusel kinnitavad ka AÕS § 621 lg 2 ja KRS § 341 lg 7.
Hüpoteegi lõpetamiseks on lisaks hüpoteegipidaja avaldusele hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (AÕS § 642 esimene lause) vajalik ka kinnisasja omaniku notariaalselt kinnitatud nõusolek (AÕS § 330 esimene lause).
KRS § 341 lg 2 p 2 järgi on hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamise kinnistusraamatusse kandmiseks alati vajalik hüpoteegipidaja nõusolek. Sama sätte järgi on hüpoteegipidaja nõusolek vajalik hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (vt hüpoteegi kustutamise kohta ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 11).
Kohtutäituri avalduse alusel täitemenetluses sissenõudja kasuks kinnistusraamatusse kantud keelumärkele saab kohaldada analoogia alusel TsMS § 378 lg-t 6, mille järgi võib hageja käsutada hagi tagamisest talle tulenevaid õigusi, eelkõige õigusest loobuda või anda nõusoleku tehingu tegemiseks, mis käsutuskeelust tulenevalt oleks keelatud.
|
| 3-2-1-99-10
|
Riigikohus |
22.11.2010 |
|
Tulenevalt TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 võib kohus hinnata mh kostja vande all antud seletust ja tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseteks, kui need on vastuolus asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega.
Vt Riigikohtu 24. oktoobri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 14.
VÕS § 97 kohaldamise eelduste kohta vt Riigikohtu 27. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10.
Kui üks lepingupool on oma müügilepingujärgse kohustuse täitnud (andnud üle müüdud asja omandi), kuid teisele lepingupoolele on lepinguga antud võimalus tasuda ostuhind hiljem, ei välista VÕS § 97 eesmärk selle sätte kohaldamist. Samuti on müügilepingu korral lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulgas VÕS § 97 lg 1 tähenduses üldjuhul poolte ühine arusaam sellest, et müüdava asja väärtus stabiilses majanduskeskkonnas oluliselt ei muutu. Kinnisasja väärtuse olulise muutumise korral on võimalik VÕS § 97 kohaldada.
VÕS § 97 kohaldamisel kinnisvara müügilepingu puhul, tuleks analüüsida ka seda, kas Eestis toimunud kinnisvarahindade languse tingis vaid Ameerika Ühendriikide pangandusest alguse saanud kriis või oli kinnisvarahindade langus vähemalt osaliselt tingitud ka Eestis tegutsevate krediidiasutuste laenupoliitikast, mis soodustas küllaltki madalate nõudmiste esitamist laenusoovijatele ja seega nn kinnisvaramulli tekkimist. Kui kinnisvarahindade langus oli tingitud ka Eesti sisemistest majandustingimustest, siis on suurem tõenäosus, et ostja võis mõistlikult võttes arvata, et kinnisvarahinnad võivad langeda ning seega asjaolud võivad muutuda (VÕS § 97 lg 2 p 1).
|
| 3-2-1-143-10
|
Riigikohus |
09.02.2011 |
|
Kui nõuete kaitsmisel on nõudele või pandiõigusele vastu vaielnud haldur, on kostjaks PankrS § 106 lg 1 teise lause järgi haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. PankrS § 106 lg 1 teise lause enne 1. jaanuari 2010 kehtinud redaktsiooni järgi oli sel juhul kostjaks võlgnik, keda esindab haldur. Nõude tunnustamise vaidluses, mis algas enne 1. jaanuari 2010, võib menetlusliku ebaselguse vältimiseks jätkuvalt olla kostjaks võlgnik, keda esindab haldur.
Kui kohtulik hüpoteek on seatud vahetult enne pankrotimenetlust hüpoteegiga tagatud nõuet omavat võlausaldajat ebaõiglaselt eelistades, saab kohtuliku hüpoteegi PankrS § 114 järgi tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Hagi tagamise korras eseme käsutamine on võrdsustatav eseme käsutamisega täitemenetluses ja seega tagasivõidetav PankrS § 109 lg-st 3 tulenevalt.
Hagi läbi vaatamata jätmisega PankrS § 43 lg 2 alusel ei pea kaasnema hagi tagamise tühistamine ja kohtuliku hüpoteegi kustutamine.
Kostja pankroti väljakuulutamise tõttu hagi läbi vaatamata jätmisel suunatakse hageja nõue sisuliselt pankrotimenetlusse, mis iseenesest ei too kaasa hagi tagamise aluse äralangemist. Selliselt jääb kohtulik hüpoteek tagama sama nõuet, mille tagamiseks see seati, ja mis esitatakse tunnustamiseks pankrotimenetluses, ning see on aluseks ka nõude tunnustamisel pandiga tagatud nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 mõttes. Hagi tagamise saab tühistada ja võlgniku taotlusel kohtuliku hüpoteegi kustutada üksnes juhul, kui hageja nõuet või selle rahuldamisjärku pankrotimenetluses ei tunnustata ja võlausaldaja ei esita hagi nõude või rahuldamisjärgu tunnustamiseks või kui see hagi jäetakse rahuldamata.
Kui nõuete kaitsmisel on nõudele või pandiõigusele vastu vaielnud haldur, on kostjaks alates 01.01.2010 haldur. Nõude tunnustamise vaidluses, mis algas enne 1. jaanuari 2010, võib menetlusliku ebaselguse vältimiseks jätkuvalt olla kostjaks võlgnik, keda esindab haldur.
Kui nõuete kaitsmisel on nõudele või pandiõigusele vastu vaielnud haldur, on kostjaks alates 01.01.2010 haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Nõude tunnustamise vaidluses, mis algas enne 1. jaanuari 2010, võib menetlusliku ebaselguse vältimiseks jätkuvalt olla kostjaks võlgnik, keda esindab haldur.
Kohtulik hüpoteek annab hüpoteegipidajale pankrotimenetluses samasugused õigused nagu n.ö tavaline hüpoteek.
Hagi läbi vaatamata jätmisega PankrS § 43 lg 2 alusel ei pea kaasnema hagi tagamise tühistamine ja kohtuliku hüpoteegi kustutamine.
Hagi tagamise saab tühistada ja võlgniku taotlusel kohtuliku hüpoteegi kustutada üksnes juhul, kui hageja nõuet või selle rahuldamisjärku pankrotimenetluses ei tunnustata ja võlausaldaja ei esita hagi nõude või rahuldamisjärgu tunnustamiseks või kui see hagi jäetakse rahuldamata.
Kohtuliku hüpoteegiga on tagatud ka pankrotimenetluses (olgu kohtuväliselt või hilisemas kohtumenetluses) tunnustatud nõue.
Kui kohtulik hüpoteek on seatud vahetult enne pankrotimenetlust hüpoteegiga tagatud nõuet omavat võlausaldajat ebaõiglaselt eelistades, saab kohtuliku hüpoteegi PankrS § 114 järgi tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Hagi tagamise korras eseme käsutamine on tagasivõidetav PankrS § 109 lg-st 3 tulenevalt.
|
| 3-2-1-153-10
|
Riigikohus |
22.02.2011 |
|
Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (selle kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Siiski ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40).
Täitemenetlusega lõpeb TMS § 158 lg 3 teise lause järgi ka hüpoteek, millest tuleneva nõude rahuldamiseks kinnisasjale sissenõue pöörati. Seega ei saa hüpoteegist tulenevad õigused üle minna pantijale. Pantijale läheb AÕS § 349 lg 3 esimese lause (samuti VÕS § 173 lg 3 p 1) järgi üle üksnes materiaalõiguslik nõue.
AÕS § 349 lg 3 kohaldamisel ei ole tähtis, kas hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik tasub võla vabatahtlikult või tasutakse võlg kinnisasja arvel toimunud täitemenetluses. Oluline on vaid, et võlg tasutakse nõuet tagava hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel. Sarnane tagajärg nõude üleminekuks tuleneb kolmandale isikule tema vara müümisel teise isiku võla katteks täitemenetluses VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Nende sätete järgi läheb kolmandale isikule (pantijale) rahuldatud ulatuses üle sama nõue, st tegemist on seadusjärgse nõude ülemineku (cessio legis) juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes.
Nõude üleminek AÕS § 349 lg 3 esimese lause järgi ei välista pantija õigust esitada nõudeid tema ja võlgniku sisesuhte alusel.
AÕS § 349 lg 3 esimese lausest tulenev nõue ei aegu VÕS § 70 lg 2 kohaselt enne kuue kuu möödumist kohustuse täitmise päevast. See säte kehtib ka nõude rahuldamisel täitemenetluses.
TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on täitedokumendiks ka notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Nimetatud säte hõlmab ka tagatiskokkulepet ning täitemenetluse eeldusena on vajalik kohtutäiturile esitada ka hüpoteegiga tagatud nõuet ja selle suurust tõendavad dokumendid, kuivõrd hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole nõudest sõltumatu (vt Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p-d 10 ja 12).
Täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 järgi 30 aastat täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine tähendab TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. See tähendab sisuliselt, et kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 alusel 30 a jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 1451 lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine.
Kui tegemist on korduvate kohustustega, tuleb aegumistähtaja ja selle alguse leidmisel kohaldada TsÜS § 154, mille järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks.
Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest (vt ka Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11).
|
| 3-2-1-167-10
|
Riigikohus |
07.03.2011 |
|
Kohtulik hüpoteek on võimalik sisse kanda kohtutäituri nõusoleku korral (KRS § 341 lg 1). Kohtunikuabi peab enne kinnistamisavalduse rahuldamata jätmist võimaldama avaldajale esitada kohtutäituri nõusolek kandega, st võimaldama puuduse kõrvaldada KRS § 46 lg 3 ja TsMS § 596 lg 2 alusel.
See ei ole siiski kohtute lahendite tühistamise aluseks, kuna avaldajal on võimalik esitada avaldus uuesti koos kohtutäituri nõusolekuga kande tegemiseks (vt ka Riigikohtu 25. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-04, p 17) ja sama menetluse jätkamine suuremat menetlusökonoomiat ei anna. Pealegi ei ole avaldaja väitnud, et tal olnuks võimalik kohtutäituri nõusolek esitada, ega ole ta soovinud ka Riigikohtus tähtaja andmist puuduse kõrvaldamiseks.
Kinnistusraamatusse TsMS § 388 lg 3 ja KRS § 35 lg 4 alusel kande tegemise avalduse esitajaks tuleb lugeda ka hageja, kui ta on hagimenetluses esitanud taotluse kanda hagi tagamise korras enda kasuks vastustaja kinnisasjale kohtulik hüpoteek ja kohus on hagi tagamise määruse ise registripidajale edastanud. See toimub TsMS § 387 lg-s 2 sätestatud korras, mh ei ole sellisel juhul vaja registripidajale esitada täiendavat avaldust. Kohtupoolset määruse edastamist tuleb käsitada menetluse tehnilise kiirendamise vahendina, st kinnistamisavalduse vahendamisena
Kinnistusraamatusse kande tegemiseks on KRS § 341 lg 1 järgi üldjuhul nõutav isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik). Kohtulik hüpoteek on võimalik seega sisse kanda kohtutäituri nõusoleku korral. Ka Riigikohus on tunnustanud TMS § 142 lg 1 alusel sissekantud keelumärke korral võimalust TsMS § 378 lg-t 6 analoogia alusel kohaldades teha keelumärke tõttu takistatud kanne keelumärkega õigustatud isiku nõusolekul (vt Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 24).
Keelumärkel on käsutuskeelu tähendus TsÜS § 88 lg 1 mõttes. Sellest tuleneb, et hagi tagamiseks kohtuliku hüpoteegi seadmine avaldaja kasuks on materiaalselt tagajärjetu, kui käsutuskeelu järgi õigustatud isik selle kinnistusraamatusse kandmisega ei nõustu.
Kinnistusraamatusse TsMS § 388 lg 3 ja KRS § 35 lg 4 alusel kande tegemise avalduse esitajaks tuleb lugeda ka hageja, kui ta on hagimenetluses esitanud taotluse kanda hagi tagamise korras enda kasuks vastustaja kinnisasjale kohtulik hüpoteek ja kohus on hagi tagamise määruse ise registripidajale edastanud. See toimub TsMS § 387 lg-s 2 sätestatud korras, mh ei ole sellisel juhul vaja registripidajale esitada täiendavat avaldust. Kohtupoolset määruse edastamist tuleb käsitada menetluse tehnilise kiirendamise vahendina, st kinnistamisavalduse vahendamisena.
Kinnistusraamatusse kande tegemiseks on KRS § 341 lg 1 järgi üldjuhul nõutav isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik). Kohtulik hüpoteek on võimalik seega sisse kanda kohtutäituri nõusoleku korral. Ka Riigikohus on tunnustanud TMS § 142 lg 1 alusel sissekantud keelumärke korral võimalust TsMS § 378 lg-t 6 analoogia alusel kohaldades teha keelumärke tõttu takistatud kanne keelumärkega õigustatud isiku nõusolekul (vt Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 24).
Keelumärkel on käsutuskeelu tähendus TsÜS § 88 lg 1 mõttes. Sellest tuleneb, et hagi tagamiseks kohtuliku hüpoteegi seadmine avaldaja kasuks on materiaalselt tagajärjetu, kui käsutuskeelu järgi õigustatud isik selle kinnistusraamatusse kandmisega ei nõustu. See nõuab omakorda ka kohtult kinnistusraamatu seisu teadmist hagi tagamise abinõu valikul, vältimaks formaalselt kehtiva, kuid toimetu hagi tagamise määruse tegemist (vt ka Riigikohtu 15. aprilli 2004. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-04, p 14; 3. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p 21; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 42).
Kohtulik hüpoteek on üksnes tagatisvahend ja ainuüksi selle alusel täitemenetluses väljamakseid ei tehta, vaid vajalik on ka avaldaja hagi rahuldamine. Sel juhul tagab kohtulik hüpoteek AÕS § 363 lg 2 järgi avaldaja nõude rahuldamist vastavalt kohtuliku hüpoteegi järjekohale (tagatise ulatuse kohta vt Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-09, p 12). Kui kinnisasi müüakse enne avaldaja hagi jõustunud kohtuotsusega lahendamist, võidakse kohtulik hüpoteek üldjuhul TMS §-de 158 ja 160 järgi kinnistusraamatust kustutada, kui selle järjekoht on täitemenetluses maksma pandud õigusest tagapool. Sel juhul võib hüpoteegipidaja nõuda üksnes hüvitist saadud raha arvel TMS § 108 ja § 176 lg 1 alusel.
Keelumärkel on käsutuskeelu tähendus TsÜS § 88 lg 1 mõttes. Sellest tuleneb, et hagi tagamiseks kohtuliku hüpoteegi seadmine avaldaja kasuks on materiaalselt tagajärjetu, kui käsutuskeelu järgi õigustatud isik selle kinnistusraamatusse kandmisega ei nõustu. See nõuab omakorda ka kohtult kinnistusraamatu seisu teadmist hagi tagamise abinõu valikul, vältimaks formaalselt kehtiva, kuid toimetu hagi tagamise määruse tegemist (vt ka Riigikohtu 15. aprilli 2004. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-04, p 14; 3. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p 21; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 42).
Kohtulik hüpoteek on üksnes tagatisvahend ja ainuüksi selle alusel täitemenetluses väljamakseid ei tehta, vaid vajalik on ka avaldaja hagi rahuldamine. Sel juhul tagab kohtulik hüpoteek AÕS § 363 lg 2 järgi avaldaja nõude rahuldamist vastavalt kohtuliku hüpoteegi järjekohale (tagatise ulatuse kohta vt Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-09, p 12). Kui kinnisasi müüakse enne avaldaja hagi jõustunud kohtuotsusega lahendamist, võidakse kohtulik hüpoteek üldjuhul TMS §-de 158 ja 160 järgi kinnistusraamatust kustutada, kui selle järjekoht on täitemenetluses maksma pandud õigusest tagapool. Sel juhul võib hüpoteegipidaja nõuda üksnes hüvitist saadud raha arvel TMS § 108 ja § 176 lg 1 alusel.
|
| 3-2-1-1-11
|
Riigikohus |
21.03.2011 |
|
PanrkS § 44 lg 1 kehtestas 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud redaktsioonis ja kehtestab praegu üldpõhimõtte, mille kohaselt võivad võlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning need nõuded ka rahuldatakse pankrotiseaduses sätestatud korras.
1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud PankrS § 44 lg 3 kehtestas nimetatud reeglist erandi. PankrS § 44 lg 3 andis asjaõigusliku nõude omajale õiguse esitada oma sissenõutavaks muutunud nõue kohtutäiturile täitemenetluse korraldamiseks ka pärast pankroti väljakuulutamist.
PankrS § 44 lg-s 3 sätestatud erandi üks eesmärk oli kehtestada regulatsioon selliste nõuete rahuldamiseks, mil võlausaldajal ei ole isiklikku nõuet pankrotivõlgniku vastu, vaid talle kuulub asjaõiguslik täitmisnõue (AÕS § 276 lg 1, § 325 lg 1). Kogu pankrotiseaduse nõuete esitamise, kaitsmise ja rahuldamise süsteem on üles ehitatud sellele, et pankrotivõlausaldajal on pankrotivõlgniku vastu (ka) isiklik nõue. Sellises olukorras andis PankrS § 44 lg 3 asjaõigusliku nõude omajale võimaluse oma nõue rahuldada täitemenetluses väljaspool pankrotimenetlust.
Lisaks oli PankrS § 44 lg 3 eesmärk kaitsta hüpoteegipidaja huve mh ka selliste juhtumite jaoks, mil tagatise andja läheb pankrotti. Hüpoteek on alates asjaõigusseaduse jõustumisest olnud krediidiasutuste jaoks olulisim tagatisvahend kinnislaenuturul, elavdades sel viisil oluliselt majanduskäivet. PankrS § 44 lg-s 3 sätestatud erand kehtis vaid juhtudel, mil hüpoteegipidajal ei ole võlgniku vastu isiklikku nõuet. Kui hüpoteegipidajal on ka isiklik nõue võlgniku vastu, kehtib tema suhtes tavaline pankrotiõiguslik nõuete esitamise regulatsioon. PankrS § 44 lg-s 3 nimetatud isik peaks olema sarnases olukorras nagu siis, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik ei oleks pankrotis (vt Riigikohtu 21. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-10).
|
| 3-2-1-64-12
|
Riigikohus |
29.05.2012 |
|
Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (vt ka nt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12).
Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes (vt ka Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 10).
Täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise eelduseks on mh tagatiskokkuleppe kehtivus ja tagatud nõude vähemalt osaliselt sissenõutavaks muutumine (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p-d 17, 18).
Kohese sundtäitmise kokkulepe annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses (vt kohese sundtäitmise kokkuleppe kohta ka nt Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p-d 13, 14; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13).
Täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks tähendab hüpoteegipidaja asjaõigusliku nõude realiseerimist ka siis, kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi tagatud nõude isiklik võlgnik. Sellest tulenevalt ei saa hüpoteegi realiseerimisel pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku varale, millele hüpoteek ei ulatu (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16). Selleks on vajalik ka n-ö isiklik täitedokument kinnisasja omaniku suhtes (eelkõige kohtulahend).
Põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust. Muu hulgas ei muuda põhivõlgniku pankrot sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.
Kuna hüpoteegi alusel sundtäitmise korraldamine tähendab asjaõiguslikku realiseerimisnõuet, millest ei teki isiklikke nõudeid kinnisasja omaniku vastu, ei ole ka alust pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku muule varale. See kehtib ka täituritasu osas, mis AÕS § 346 lg 1 järgi kaetakse hüpoteegisumma ulatuses. Seega ei saa ka täituri tasu nõuet rahuldada võlgniku muu vara kui üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel, st täituri tasu ja kulude otsus ei ole täitedokumendiks kinnisasja omaniku muu vara suhtes.
Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks.
Globaalne tagatiskokkulepe võib olla keelatud tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega.
Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17).
Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.
Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut tuleb üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.
Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.
Põhivõlgniku pankrot ei muuda sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.
Hüpoteegiga tagatud nõuete maksmapanek täitemenetluses on piiratud esmalt hüpoteegi enda ulatusega.
Tulenevalt AÕS §-st 327 ja § 346 lg-st 1 on tagatud nõuete realiseerimise võimalus piiratud hüpoteegisummaga. Lähtudes AÕS § 327 enne 1. juulit 2003 kehtinud redaktsioonist, sai kinnistusraamatusse varem kanda ka hüpoteegi intressimäära ja kõrvalnõuete rahalise suuruse. Viidatud sätet muutnud asjaõigusseaduse, kinnistusraamatuseaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 219 lg 1 järgi kohaldub AÕS § 327 varasem redaktsioon selle kehtivusajal seatud hüpoteekidest tulenevate nõuete rahuldamise suhtes (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 20). See tähendab kolleegiumi varasema seisukoha järgi, et hüpoteegiintress suurendab perioodiliselt vastavalt hüpoteegisummat ja kõrvalnõuete sissekandmine annab võimaluse rahuldada koormatud kinnisasja müügist saadud rahast menetluskulud ja muud kõrvalnõuded kinnistusraamatusse kantud ulatuses ka hüpoteegisummat ületavas osas (vt Riigikohtu 5. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-02, p 18).
Lisaks piiravad hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist koormatud kinnisasja arvel seadusest tulenevad piirangud eelkõige kõrvalnõuete osas.
Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19). Eriti küsitav on sellise globaalse tagatiskokkuleppe kehtivus, millega tagatakse kõikvõimalikke nõudeid kolmanda isiku (mitte pantija) vastu.
Globaalne tagatiskokkulepe võib lisaks olla keelatud ka tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega.
Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17).
Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.
|
| 3-2-1-73-12
|
Riigikohus |
08.06.2012 |
|
TsMS § 388 lg 2 kohaselt on hüpoteegisummaks tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele. Viivisenõude korral tuleb arvestada, et viivise suurus ei pruugi olla hagi tagamise lahendamise ajal lõplikult kindlaks määratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaks määramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest. Viidatud määruse kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele, mille suurus tuleb samuti kindlaks määrata eelduslikult (vt Riigikohtu 27. jaanuari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-09, p 12).
Rahasumma määramisel TsMS § 385 järgi tuleb lähtuda samadest põhimõtetest, millest tuleb lähtuda hagi tagamisel, sh TsMS § 378 lg 4 kohaselt arvestada hagi hinda (vt Riigikohtu 2. veebruari 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-11, p 9).
Keelumärge on kinnisasja omanikule kõige koormavam.
Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab kohtuliku hüpoteegi seadmisest nõudesumma ulatuses (vt Riigikohtu 15. aprilli 2004 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-04, p 11).
Kohtul on kooskõlas TsMS § 378 lg-ga 4 õigus rahalise nõude täitmise tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek ka siis, kui hageja on palunud kinnistusraamatusse kanda keelumärge ega ole taotlenud kohtuliku hüpoteegi seadmist (vt Riigikohtu 3. märtsi 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).
TsMS § 388 lg 2 kohaselt on hüpoteegisummaks tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele. Viivisenõude korral tuleb arvestada, et viivise suurus ei pruugi olla hagi tagamise lahendamise ajal lõplikult kindlaks määratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaks määramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest. Viidatud määruse kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele, mille suurus tuleb samuti kindlaks määrata eelduslikult (vt Riigikohtu 27. jaanuari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-09, p 12).
|
Facebook
X.com