3-2-1-148-01
|
Riigikohus |
10.12.2001 |
|
Asjas tuvastati, et korteri üürile andmisel andis kostja üle ka korteri otsese valduse, seega läks vaidlusalune korter kostja valdusest välja tema tahte kohaselt ning AÕS § 95 lg 3 ei kuulu kohaldamisele.
Tulenevalt AÕS § 39 lg-st 1 lõpeb valdus muu hulgas ka tegelikust võimust loobumisega asja üle. Korteri valduse üleandmisel üürnikule loobus kostja vabatahtlikult korteri valdusest, s.o tegelikust võimust korteri üle.
Korteri otsesest valdusest loobumine seoses selle üürile andmisega pole vaadeldav tegeliku võimu teostamise mööduva katkestusega, mis AÕS § 39 lg 2 järgi valdust ei lõpeta.
|
| 3-2-1-160-01
|
Riigikohus |
19.12.2001 |
|
Apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 330 lg-s 4 otsuse põhjendavale osale kehtestatud nõudeid. Apellatsioonikohus pole motiveerinud hageja väidete tagasilükkamist, apellatsioonikohtu enda seisukohad on osaliselt vastuolulised.
Kohtukulude jaotamisel tuleb arvestada seda, kelle suhtes hagi rahuldati või rahuldamata jäeti. Ainuüksi see, et isik osaleb menetluses kostjana, ei anna alust temalt kohtukulude väljamõistmiseks, kui ta pole teinud vaidlustatud tehinguid.
Tunnustades heauskse omandamise võimalust, tunnustab AÕS § 95 lg 1 ka mitteomaniku sõlmitud asjaõiguslepingut. AÕS § 95 lg 1 järgi õigustamata isiku poolt omandiõiguse üleandmine ei kujuta endast sundvõõrandamist PS § 32 lg 1 mõttes.
Heauskne omandamine on võimalik läbi AÕS § 92, 93 ja 94. Tuvastanud heauskse omandamise eeldused, tuleb kohtul võtta seisukoht, kas asja omandaja oli korteri omandamisel pahauskne. Asja omandada sooviv isik peab olema heauskne nii asjaõiguslepingu sõlmimise ajal kui ka tegeliku võimu saamise ajal.
Tuvastatuks loetud asjaolude kohaselt on omanik korteri üürileandmisega vabatahtlikult loobunud tegelikust võimust korteri üle, see on tema valdusest välja läinud tema tahte kohaselt ning puudub alus AÕS § 95 lg 3 kohaldamiseks.
AÕS §-de 36 lg 3 ja 39 lg 3 kohaselt otsustakse selle üle, kas isik on kaotanud või saanud tegeliku võimu asja üle, asjaolude alusel. Kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludel ei saa hagejat pidada eluruumi otseseks valdajaks ainuüksi seetõttu, et ka temal olid korteri võtmed, korteris on tema asjad, ta ei andnud üürniku kasutusse keldriboksi, korteri aadressile tuleb tema post ning ta tasub korteri halduskulud ja kommunaalkulud. Otsene valdus eluruumile seondub tegeliku võimuga selle üle.
|
| 3-2-1-127-04
|
Riigikohus |
29.11.2004 |
|
Valdaja on pahauskne üksnes juhul, kui ta valdab asja seadusliku aluseta. Kui ostja on enne ostueesõiguse teostamise avalduse esitamist kantud omanikuna kinnistusraamatusse, on ta kinnistu seaduslik valdaja kuni ostueesõigust omava isiku kinnistusraamatusse kandmiseni. Ostueesõigust omava isiku ostueesõiguse teostamise soovist teadasaamine ei muuda ostja valdust ebaseaduslikuks.
Kui metsaraie toimub pärast kinnistu ostueesõiguse teostamise avalduse esitamist ja sellest teadasaamist, peab kinnistu valdaja hüvitama ostueesõiguse teostajale ebaseadusliku metsaraiega tekkinud kahju, kui ta on kinnistu väärtuse vähenemises süüdi.
Valdaja on pahauskne üksnes juhul, kui ta valdab asja seadusliku aluseta. Kui ostja on enne ostueesõiguse teostamise avalduse esitamist kantud omanikuna kinnistusraamatusse, on ta kinnistu seaduslik valdaja kuni ostueesõigust omava isiku kinnistusraamatusse kandmiseni. Ostueesõigust omava isiku ostueesõiguse teostamise soovist teadasaamine ei muuda ostja valdust ebaseaduslikuks.
Ostueesõiguse teostamise avalduse esitamine ei muuda asja senist seaduslikku valdust ebaseaduslikuks ega valdajat pahauskseks valdajaks.
|
| 3-2-1-123-05
|
Riigikohus |
30.11.2005 |
|
VÕS § 1044 lg 2 järgi ei saa lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist üldjuhul nõuda deliktilisel alusel, s.o õigusvastase kahju tekitamise sätete järgi. Üksnes siis, kui lepingut ei olnud või kohus leiab, et kahju, mille hüvitamist nõutakse, ei ole VÕS § 1044 lg 2 järgi kaetud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga, saab nõuda lepinguvälise kahju hüvitamist.
Deliktiõiguse järgi on aga esmajoones kaitstud konkreetsed õigushüved mitte vara tervikuna ning puhtmajandusliku kahju hüvitamist üldjuhul nõuda ei saa.
Deliktiõiguse järgi on aga esmajoones kaitstud konkreetsed õigushüved mitte vara tervikuna ning puhtmajandusliku kahju hüvitamist üldjuhul nõuda ei saa.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsust nr 3-2-1-47-04.
Rendilepingust tulenevad rendileandja õigused ja kohustused ei saa kinnisasja omandajale seaduse järgi üle minna enne kinnisomandi üleminekut, seetõttu ei ole omandajal õigust rendilepingut lõpetada. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsust nr 3-2-1-94-04
Rendilepingust tulenevat väljanõudeõigust ei saa loovutada ja kaudset valdust seega AÕS § 37 kohaselt üle kanda lahus rendilepingu järgsetest rendileandja õigustest ja kohustustest, mis ei saa üle minna lahus omandist. Rendileandjal võimalik loovutada lepingujärgsed rendinõuded ja volitada teist isikut esitama enda nimel lepingust tulenevaid tahteavaldusi, kuid sellega ei kaasne lepingu üleminekut.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsust nr 3-2-1-64-05
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsust nr 3-2-1-75-03
|
| 3-2-1-46-09
|
Riigikohus |
19.05.2009 |
|
Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtust arvestatakse abstraktselt - võrreldakse valdaja kasutusõiguse väärtust sarnase asja keskmise kasutusõiguse väärtusega ning kui valdaja kasutusõigus oli suurema väärtusega, tuleb talle hüvitada väärtuste vahe. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.
Kui isik valib alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude, peab kostja hageja valduse rikkumise tõttu maksma VÕS § 1037 lg 1 järgi hagejale hüvitist. Alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks võib sellisel juhul olla muu hulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 järgi. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse kokku sellega seotud kulusid.
TsMS § 442 lg 8 neljas lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel põhjendama teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist. TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt on kohtule kohustuslik hageja taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest esimeses järjekorras.
Kuna AÕSRS § 91 ei arvesta võimalust, et vallasasja kasutusvalduse leping võis olla sõlmitud ka tasuta kasutamise lepinguna, tuleb õiguslünga täitmiseks kasutada AÕSRS § 91 analoogiat ja lugeda kõnealune leping alates 1. juulist 2003 tasuta kasutamise lepinguks VÕS § 389 jj mõttes.
Asjaõigusseaduse § 36 lg-st 1 tulenevalt piisas praegusel juhul hoone või osa ruumide valduse üleandmiseks hagejale sellest, kui kostja vabastas hoones asuvad ruumid või osa ruume, teatas sellest hagejale ja ei teinud hagejale edaspidi takistusi ruume vallata. Asjaolu, et kostja kätte jäi väidetavalt ruumide üks võtmekomplekt, ei oma valduse üleandmise seisukohalt tähtsust, kui eespool nimetatud tingimused olid täidetud.
Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtust arvestatakse abstraktselt - võrreldakse valdaja kasutusõiguse väärtust sarnase asja keskmise kasutusõiguse väärtusega ning kui valdaja kasutusõigus oli suurema väärtusega, tuleb talle hüvitada väärtuste vahe. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.
Kahju hüvitamise nõude korral tuleb viivist arvutada VÕS § 113 lg 2 järgi. Sellest sättest tulenevalt arvestatakse muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamise korral kahjuhüvitiselt viivist alates hetkest, mil kahju hüvitama kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude korral tuleb viivist arvestada VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi, s.o alates nõude sissenõutavaks muutumisest.
Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab isik tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb isiku võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks.
Kui isik valib alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude, peab kostja hageja valduse rikkumise tõttu maksma VÕS § 1037 lg 1 järgi hagejale hüvitist. Alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks võib sellisel juhul olla muu hulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 järgi. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse kokku sellega seotud kulusid.
|
| 1-18-9683/75
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.11.2019 |
|
KarS § 215 eesmärk on kaitsta eelkõige toimepanija jaoks võõrast valdusõigust. Seega peab kõigepealt tuvastama, et vallasasi, mida kasutati, oli süüdistatava jaoks võõras (vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 36). Seejärel tuleb kontrollida, kas asja valdus läks selle seaduslikult valdajalt süüdistatava valdusesse seadusliku valdaja tahte kohaselt või süüdistatava omavoli tagajärjel. Kui asja valdus läks süüdistatavale üle asja seadusliku valdaja tahte järgi, ei saa rääkida asja omavolilisest kasutamisest KarS § 215 tähenduses. (p 10)
Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et asja kasutamine KarS § 215 mõttes on omavoliline juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. AÕS § 40 lg 2 näeb ette, et omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. (Vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 37.) Seega puudub valdaja nõusolek ja tegemist on omavoliga ilmselgelt juhtudel, mil valdaja ei ole ise teadlikult asja valdust üle andnud või on teinud seda teise isiku sunni (nt vägivallaähvarduse) mõjul. (p 12)
Asja omavolilise ajutise kasutamisega ei ole reegeljuhtumil tegemist juhul, kui asi on antud seadusliku valdaja nõusolekul teisele isikule kasutada, kuid viimane ei kasuta eset seadusliku valdaja soovitud eesmärgil. Sellises olukorras puudub koosseisu tuvastamiseks vajalik element - omavoli. KarS § 215 mõttes on oluline tuvastada valduse saamine omavoliliselt, mitte see, kas valduse (õiguspärasel) saamisel rikutakse vallasasja kasutamise kokkulepet. (p 14)
Kui sõiduki seaduslik valdaja annab teisele isikule üle sõiduki võtmed, on vajalik tuvastada, kas seaduslik valdaja soovis üle anda vaid sõiduki võtmete valduse või koos võtmetega ka sõiduki valdamise ja kasutamise õiguse. Asja omavolilise kasutamisega on tegemist siis, kui üle anti vaid sõiduki võtmed ilma sõiduki kasutamise õiguseta. Lisaks nimetatud objektiivse koosseisu asjaolule on isiku vastutusele võtmiseks asja omavolilise ajutise kasutamise eest vajalik tuvastada ka subjektiivse koosseisu olemasolu. See tähendab, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et sõiduki seadusliku valdaja tahe oli teisele isikule üle anda vaid sõiduki võtmed, kuid mitte sõiduki valdust, tuleb tuvastada, kas teine isik (kellele võtmed üle anti) vähemalt kaudse tahtluse vormis sai sellest nii ka aru. (p 15)
Asjaõigusseaduse (AÕS) § 36 lg 1 järgi omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle (edaspidi abinõu). Seega saab valdust omandada lisaks asja enda üleandmisele ka abinõu valduse saamisega. Tüüpiliseks AÕS § 36 lg-s 1 nimetatud abinõuks on näiteks uksevõti. (p 11)
Isegi kui tuvastada, et abinõu valdus saadi õiguspärase valdaja tahte kohaselt, ei tähenda see automaatselt ka seadusliku valdaja tahet anda üle põhiasja valdus. Seda tahet peab seaduslik valdaja eraldi väljendama. See võib seisneda mistahes vormis, sh konkludentselt, tulenevalt abinõu üleandmise eesmärgist või üleandmise viisist. Näiteks olukorras, kus seaduslik valdaja annab autovõtmed teatri valvelauda kellelegi teisele üleandmiseks, ei loovuta võtmete üleandja ühtaegu ka sõiduauto valdust. Järelikult valvelaua töötaja saab küll tehniliselt võimaluse teostada tegelikku võimu (valdust) auto üle, kuid selline sõiduauto valdus oleks valdaja tahte vastane, s.t ebaseaduslik. (p 13)
Kui sõiduki seaduslik valdaja annab teisele isikule üle sõiduki võtmed, on vajalik tuvastada, kas seaduslik valdaja soovis üle anda vaid sõiduki võtmete valduse või koos võtmetega ka sõiduki valdamise ja kasutamise õiguse. Asja omavolilise kasutamisega on tegemist siis, kui üle anti vaid sõiduki võtmed ilma sõiduki kasutamise õiguseta. Lisaks nimetatud objektiivse koosseisu asjaolule on isiku vastutusele võtmiseks asja omavolilise ajutise kasutamise eest vajalik tuvastada ka subjektiivse koosseisu olemasolu. See tähendab, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et sõiduki seadusliku valdaja tahe oli teisele isikule üle anda vaid sõiduki võtmed, kuid mitte sõiduki valdust, tuleb tuvastada, kas teine isik (kellele võtmed üle anti) vähemalt kaudse tahtluse vormis sai sellest nii ka aru. (p 15)
Kui sõiduki seaduslik valdaja annab teisele isikule üle sõiduki võtmed, on vajalik tuvastada, kas seaduslik valdaja soovis üle anda vaid sõiduki võtmete valduse või koos võtmetega ka sõiduki valdamise ja kasutamise õiguse. Asja omavolilise kasutamisega on tegemist siis, kui üle anti vaid sõiduki võtmed ilma sõiduki kasutamise õiguseta. Lisaks nimetatud objektiivse koosseisu asjaolule on isiku vastutusele võtmiseks asja omavolilise ajutise kasutamise eest vajalik tuvastada ka subjektiivse koosseisu olemasolu. See tähendab, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et sõiduki seadusliku valdaja tahe oli teisele isikule üle anda vaid sõiduki võtmed, kuid mitte sõiduki valdust, tuleb tuvastada, kas teine isik (kellele võtmed üle anti) vähemalt kaudse tahtluse vormis sai sellest nii ka aru. (p 15)
Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et asja kasutamine KarS § 215 mõttes on omavoliline juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. AÕS § 40 lg 2 näeb ette, et omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. (Vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 37.) Seega puudub valdaja nõusolek ja tegemist on omavoliga ilmselgelt juhtudel, mil valdaja ei ole ise teadlikult asja valdust üle andnud või on teinud seda teise isiku sunni (nt vägivallaähvarduse) mõjul. (p 12)
|
| 2-18-255/53
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.04.2020 |
|
Kostjatel on õigus kinnisasja vallata seltsingulepingu alusel, kuna hageja ei ole seltsingulepingut üles öelnud. Maakohus on oma otsuses märkinud, et kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest nähtuks, et seltsinguleping oleks üles öeldud. Maakohtule ei saa ette heita ka selgitamiskohustuse rikkumist, sest maakohtu istungiprotokolli kohaselt uuris maakohus hagejalt, kas ta on seltsingulepingu üles öelnud, ning hageja vastas selgelt, et ta ei ole seltsingulepingut üles öelnud, kuna ta ei ole seda sõlminud. (p 17)
Seltsinguvara moodustumine ei ole seltsingu vältimatu tunnus. Kuna VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne norm, võivad seltsinglased seltsinguvara moodustumise kokkuleppel välistada. Seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 17; 14. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p 20). (p 13)
Kuna seltsingu eesmärk võib olla ka ühele seltsinglastest kuuluvale kinnisasjale elamu ehitamine ja selle ühine kasutamine, tuleneb teistele seltsinglastele kinnisasja valdamise õiguslik alus seltsingulepingust. Seltsinguleping annab pooltele õigusliku aluse ühiselt kinnisasjal asuvat elamut kasutada, olgugi et asjaõiguslikult kuulub kinnisasi vaid ühele seltsinglastest. Eelnev ei tähenda tingimata, et panuste tegemisega on teised seltsinglased saanud õigusliku aluse kinnisasja elu lõpuni vallata. Kuna õiguslik alus kinnisasja valdamiseks tuleneb teistele seltsinglastele seltsingulepingust, ei ole neil õigust kinnisasja kasutada pärast seltsingulepingu lõppemist. Neil on õigus kinnisasja vallata seltsingulepingu alusel, kuni seltsinglasest kinnisasja omanik ei ole seltsingulepingut üles öelnud. (p-d 14-17)
Õige ei ole jätta istungil osalemise kulu välja mõistmata põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt ka Riigikohtu 23. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-15, p 10). (p 20)
|
| 2-19-10779/73
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.02.2022 |
|
Pärija staatus ei ole samastatav ühe pärandvara hulka kuuluva kinnisasja omandiõigusega. Kaaspärija positsioon kujutab endast õiguste ja kohustuste kogumit: pärandvara omandiõigus ühiselt teiste pärijatega (PärS § 147), õigus nõuda kaaspärijale langevat osa pärandvarast ning vastutus pärandil lasuvate kohustuste eest võrdeliselt pärandiosaga (PärS § 148 lg 2, § 151), õigus nõuda pärandvara jagamist (PärS § 152), teise kaaspärija poolt ühisusest osa müümisel ostueesõigus (PärS § 149) (vt RKTKm nr 3-2-1-104-15, p 13). Eelnevast tuleneb, et kui kostja oleks omandanud kinnisasja kinnistusraamatu kande igamisega, kuid hagi oleks rahuldatud ja tuvastatud, et hageja on pärandaja pärija ½ suuruses osas, ei oleks hagejal küll olnud võimalik enam kinnisasja omandit saada, kuid see ei oleks välistanud tema võimalust nõuda pärandvara jagamist ning hüvitist poole pärandvara väärtuse ulatuses. (p 20)
Kinnisasja omandamine kinnistusraamatu kande igamise teel AÕS § 123 mõttes eeldab, et täidetud on järgmised tingimused:
· isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta,
· ta on vallanud kinnisasja nagu omanik katkematult vähemalt kümme aastat ning
· ta on selle kümne aasta jooksul vallanud kinnisasja heauskselt.
Kinnisasja omandamisel kinnistusraamatu kande igamisega kohaldatakse AÕS § 123 lg 2 järgi igamise tähtaja arvutamisele vallasasja igamise sätteid. See tähendab muu hulgas, et igamine on välistatud valdaja pahausksuse korral. AÕS § 111 lg 2 kohaselt on valdaja pahauskne, kui ta valduse saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. (p 12)
Isikut saab AÕS § 123 tähenduses pidada õigusliku aluseta kinnistusraamatusse kantuks ka juhul, kui ta kajastub kinnistusraamatus ainuomanikuna, kuid on tegelikult kinnisasja üks ühistest omanikest. Kaaspärijad on kehtiva pärimisseaduse §-de 147 ja 184 kohaselt pärandvara hulka kuuluva kinnisasja ühisomanikud. (p 13)
Kinnisasja valdajat saab pidada pahauskseks, kui ta teadis või pidi teadma, et ta on kantud kinnistusraamatusse ainuomanikuna õigusliku aluseta. Pärimise korral saab kinnistusraamatu kanne olla õigusliku aluseta muu hulgas siis, kui pärijaid on mitu, kuid kinnistusraamatusse on kantud vaid üks neist. Kinnistusraamatusse kantud pärija on heauskne valdaja juhul, kui ta ei tea ega pea teadma teiste pärijate olemasolust. Pärija on AÕS § 111 lg 2 mõttes pahauskne valdaja, kui ta teadis või pidi teadma, et ta ei saanud asja enda ainuomandisse, sest pärijaid on mitu, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. (p 16)
|
Facebook
Twitter