III-2/1-31/94
|
Riigikohus |
15.09.1994 |
|
|
| III-2/1-36/94
|
Riigikohus |
04.10.1994 |
|
|
| III-2/1-55/94
|
Riigikohus |
13.12.1994 |
|
|
| III-2/1-17/95
|
Riigikohus |
21.03.1995 |
|
|
| III-2/1-18/95
|
Riigikohus |
24.03.1995 |
|
|
| III-2/1-29/95
|
Riigikohus |
31.05.1995 |
|
|
| III-2/1-40/95
|
Riigikohus |
21.06.1995 |
|
|
| III-2/1-41/95
|
Riigikohus |
20.06.1995 |
|
|
| 3-2-1-23-96
|
Riigikohus |
28.02.1996 |
|
Kui soojusenergiaga varustamise lepingus on kindlaks määratud tarbijale aastas antav soojusenergia kogus arvuliselt, tarbija kohustus tasuda tegelikult tarbitud soojusenergia eest ja viivis tasumisega viivitamise eest ning tarbija ei ole rohkem tarbitud soojusenergia kogust vaidlustanud, siis pidi tarbija tasumisega hilinemisel maksma viivist kogu tarbitud soojusenergia maksumusest, mitte aga ainult lepingus fikseeritud koguse maksumusest.
|
| 3-2-1-50-97
|
Riigikohus |
18.04.1997 |
|
Ringkonnakohtul on õigus anda pooltevahelisele suhtele õiguslik kvalifikatsioon.
Kui pooled on lepingus viivise osas kokku leppinud, siis on viivist õigus nõuda ka pärast lepingu täitmist, kui lepingujärgse tasu maksmisel ei tehtud viivise ulatuses tasaarvestust.
|
| 3-2-1-1-98
|
Riigikohus |
20.01.1998 |
|
Kui asjas on poolte kokkulepe seadusega lubatud, siis ei või kohus otsuses tugineda asjaolule, millele pool ise ei ole viidanud asja läbivaatamisel (TsKS § 230 lg 3). Selliseks asjaoluks on ka kreeditoril kahju olemasolu ja nõutava viivise ülemäärane suurus (TsK § 194 lg 1).
|
| 3-2-1-80-99
|
Riigikohus |
01.11.1999 |
|
Leppetrahvi vähendamiseks TsK § 194 kohaselt tuleb tasumisele kuuluvat leppetrahvi võrrelda kreeditori kahjudega, mitte aga tehingu väärtusega, mille täitmist on leppetrahviga tagatud.
|
| 3-2-1-15-01
|
Riigikohus |
29.03.2001 |
|
Apellatsioonikohtu otsus ei vasta kohtuotsusele TsMS § 330 lg-s 4 kehtestatud nõuetele. Tõendamatuse tõttu hagi rahuldamata jätmine ei ole nõuetekohaselt põhjendatud.
TsK § 194 lg 1 kohaselt on kohtul õigus viivist vähendada, kui tasumisele kuuluv viivis on kreeditori kahjudega võrreldes ülemäära suur. Seejuures tuleb arvesse võtta võlgniku poolt kohustise täitmise ulatust, kohustisest osavõtvate isikute varalist olukorda ja kreeditori tähelepanuväärivat huvi.
|
| 3-2-1-72-01
|
Riigikohus |
08.05.2001 |
|
Vaidlusaluse lepingu kohaselt kohustus ETV hoiduma reklaami näitamisest ning eratelekanalid kohustusid tasuma selle eest igaüks eraldi kindlaksmääratud summa. Kohus peab kaaluma, kas lepingus sätestatud kokkulepe, mille lepingu pool oli väidetavalt sunnitud sõlmima raske majandusliku seisu tõttu ja millega ta võttis endale süüta vastutuse teise lepinguosalise rikkumise eest, on vastavuses heade kommetega. Põhjendatud on seisukoht, et heade kommete vastane ei ole see, kui lepingu rikkumisega ei kaasne lepingut rikkunud poolele kasulikud tagajärjed.
Apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 330 lõigetes 4 ja 6 sätestatut. Kohus pole otsuses vastanud kõigile apellatsioonkaebuses toodud põhjendustele. Kohtuotsuses pole märgitud, millistele asjaoludele rajanevad ringkonnakohtu järeldused.
Vaidlusaluse lepingu kohaselt kohustus ETV hoiduma reklaami näitamisest ning eratelekanalid kohustusid tasuma selle eest igaüks eraldi kindlaksmääratud summa. Lepingus nähti ette ka tasu, mille eratelekanalid pidid maksma aja eest pärast ETV poolset lepingu lõpetamist ja reklaami näitama asumist. Selline tasu võib olla käsitatav leppetrahvi kui kohustise täitmise tagamise viisina ning kohtul tuleb võtta seisukoht sellise kokkuleppe vastavuses TsK § 191 lg-le 2.
Vaidlusaluse lepingu kohaselt kohustus ETV hoiduma reklaami näitamisest ning eratelekanalid kohustusid tasuma selle eest igaüks eraldi kindlaksmääratud summa. Lepingust ei tulene, et poolte vahel oleks solidaarne kohustis (TsK § 187). Sellest, et lepingut sai lõpetada vaid kõigi eratelekanalite suhtes, ei tulene, et ETV-le raha maksmise kohustuse osas on lepingu täitmine jagamatu ja eratelekanalid vastutavad oma kohustuste täitmise eest solidaarsete võlgnikena.
|
| 3-2-1-75-01
|
Riigikohus |
26.10.2001 |
|
Kohtuotsus ei vasta TsMS § 227 lg 1 nõuetele, mille kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud.
TsK § 191 lg 3 kohaselt ei ole kreeditoril õigust nõuda leppetrahvi tasumist, kui võlgnik ei kanna vastutust kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest. Kuna ringkonnakohus leidis, et rentnik ei vastuta rendi maksmata jätmise eest elamuosalt, mida ta ei saanud kasutada, siis ei ole rendile andjal õigust saada ka selle elamuosa eest maksmata rendi viivist.
Rentnik ei esitanud RenS § 10 lg 3 alusel remondimaksumuse hüvitamise nõuet, vaid leidis, et see tuleb katta rendi arvelt. Kuna rendiseadus annab sellise võimaluse remondimaksumuse hüvitamiseks, siis tuleb rendinõude lahendamisel rentniku väitega arvestada ja anda sellele sisuline hinnang.
|
| 3-2-1-41-02
|
Riigikohus |
09.05.2002 |
|
Kuna kostja ei taotlenud TsK § 194 lg 1 toodud asjaoludel viivise vähendamist esimese astme kohtult, siis on ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse selle taotluse jätnud õigesti tähelepanuta. Ka kostjal puudub poolte protsessuaalse võrdsuse põhimõtet arvestades õigus apellatsioonimenetluses tugineda asjaolule, mida ta ei ole esile toonud esimese astme kohtus.
Kuna apellatsioonkaebuses vaidlustati kohtu poolt välja mõistetud võlasumma suurus, siis oli ringkonnakohtul õigus kaebuse alusel selles osas linnakohtu otsuse õigsust kontrollida. Apellatsioonikohtul oli õigus kontrollida ka väljamõistetud võlasumma kujunemise asjaolude tuvastamise õigsust.
Ringkonnakohus pole nimetanud tõendeid, mille alusel ta leidis, et kostja võlgnevus hageja ees on teistsugune, kui oli oma otsuses märkinud linnakohus.Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele.
|
| 3-2-1-108-02
|
Riigikohus |
22.10.2002 |
|
Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ja millest lähtuva intressiarvestusega ta laenu annab ning kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ja kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust.
TsÜS § 74 annab poolele võimaluse hageda tehingu kehtetuks tunnistamist, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendab, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, et ta oli sunnitud tehingu tegemiseks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda ära (käitus liigkasuvõtjalikult laenulepingu intressi või viivist kehtestades).
TsÜS § 66 lg 1 kohaldamine tuleb kõne alla juhtudel, mis ei ole olemuslikult kaetud TsÜS §-dega 69, 70, 72-74, kuid millega on moraalinorme jämedalt eiratud muul põhjusel. Need sätted on TsÜS §-st 3 lähtuvalt kohaldatavad erinormina TsÜS § 66 lg 1 suhtes.
Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 319 lg-s 1 sätestatut, rahuldades apellatsioonkaebuse suuremas ulatuses, kui apellant seda taotles.
Kui viivis ületab ilmselgelt tekkinud kahju, ei tähenda veel sellise kokkuleppe vastuolu seadusega. TsK § 194 annab kohtule võimaluse leppetrahvi vähendada.
Pooled on vabad leppima kokku laenuintressi suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes intresse arvestatakse. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust.
|
| 3-2-1-144-02
|
Riigikohus |
02.12.2002 |
|
Tulenevalt TsK § 191 lg-st 1 on viivise maksmine ettenähtud kuni kohustise lõppemiseni, sh võlgniku poolt oma kohustuse nõuetekohase täitmiseni. See, et pooled lõpetasid kokkuleppel rendilepingu, ei lõpetanud rendilepingust tekkinud kohustist ning tuleb eeldada ka viivise kui kohustise täitmise tagamise vahendi püsimajäämist. Eelnev ei välista aga poolte kokkulepet lõpetada võlgnetavalt rahasummalt edaspidi viivise arvestamine.
RenS § 10 lg 3 andis hädavajaliku remondi teinud rentnikule õiguse nõuda remondi maksumuse hüvitamist või teha tasaarvestus rendileandja rendinõudega. Kui rentnik oleks esitanud kohtusse remondi maksumuse nõude ja kohus oleks selle põhjendatuks lugenud, siis oleks saanud tasaarvestuse teha kohus. Rentnik pole esitanud kohtusse remondimaksumuse hüvitamise nõuet, seega ei saanud kohus tasaarvestust teha.
Tasaarvestuseks piisas TsK § 234 lg 2 kohaselt ühe poole avaldusest ja tasaarvestuse tulemusel lõppevad kattuvas ulatuses nii rentniku nõue hädavajaliku remondimaksumuse hüvitamiseks kui rendileandja rendi ja viivise nõue. Kuni tasaarvestuse tegemiseni oli teisel poolel õigus arvestada oma rahaliselt nõudelt kokkulepitud viivist.
RenS § 10 lg 3 andis hädavajaliku remondi teinud rentnikule õiguse nõuda remondi maksumuse hüvitamist või teha tasaarvestus rendileandja rendinõudega. Tasaarvestuseks piisas TsK § 234 lg 2 kohaselt ühe poole avaldusest ja tasaarvestuse tulemusel lõppevad kattuvas ulatuses nii rentniku nõue hädavajaliku remondimaksumuse hüvitamiseks kui rendileandja rendi ja viivise nõue. Kuni tasaarvestuse tegemiseni oli teisel poolel õigus arvestada oma rahaliselt nõudelt kokkulepitud viivist.
Kohus saab otsuses tasaarvestada samaliigilisi vastastikusi nõudeid, mis otsustatakse sama otsusega.
|
| 3-2-1-131-03
|
Riigikohus |
19.11.2003 |
|
Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 3 järgi on tühine tehing kehtetu algusest peale ja sama paragrahvi 4. lõike järgi ei pea tühist tehingut täitma. Sellest järeldub, et kui müügileping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, siis ei teki kohustust, mille täitmisega viivitamise eest peaks maksma viivist ja leppetrahvi.
TsMS § 319 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Seega sai apellatsioonikohus otsuse teha vaid vaidlustatud nõude osas.
Apellatsioonikohus ei ole otsuses õiguslikult põhjendanud, millisel materiaalõiguslikul alusel ta leidis, et tehing, mis oli suunatud renditud vara ostu-müügilepingu sõlmimisele tulevikus, on kehtiv ja kostja on kohustatud kohustuste täitmata jätmise tõttu maksma hagejale viivist ja leppetrahvi.
Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 93 lg 3 kohaselt on seaduses või poolte kokkuleppega nõutud tehingu notariaalse tõestuse nõude järgimata jätmise korral tehing tühine. TsÜS § 66 lg 4 järgi ei pea tühist tehingut täitma. Sellest järeldub, et kui müügileping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, siis ei teki kohustust, mille täitmisega viivitamise eest peaks maksma viivist ja leppetrahvi.
|
| 3-2-1-66-05
|
Riigikohus |
14.06.2005 |
|
Viivisenõude ja arvete õigeaegne esitamata jätmine võivad olla käsitatavad nii võlausaldaja kohustuste kui hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib TsK § 229 lg 2 järgi olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele.
Võlgnik, kes taotleb kohtult viivise vähendamist, peab tõendama, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et võlausaldajale ei ole võla tasumisega viivitamisest kahju tekkinud.
Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel ei ole üldjuhul põhjendatud viivise vähendamine alla nõude seadusega tagatud ulatuse.
Leppetrahvi alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Leppetrahvinõude suurust tuleb TsK § 194 lg 1 järgi võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust.
Kui ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõue on lepitud kokku tüüptingimustes, toob see kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.
Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega (nt liisingumaksete tasumisel) saab kahju tekkida mh saamata jäänud tuluna, mida oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. Viivisenõude ja arvete õigeaegne esitamata jätmine võivad olla käsitatavad nii võlausaldaja kohustuste kui hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib TsK § 229 lg 2 järgi olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele. Seda saab arvestada ka tekitatud kahju võrdlemisel viivisenõude suurusega, et kaaluda viivise alandamist TsK § 194 järgi.
Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega (nt liisingumaksete tasumisel) saab kahju tekkida mh saamata jäänud tuluna, mida oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. Viivisenõude ja arvete õigeaegne esitamata jätmine võivad olla käsitatavad nii võlausaldaja kohustuste kui hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib TsK § 229 lg 2 järgi olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele. Seda saab arvestada ka tekitatud kahju võrdlemisel viivisenõude suurusega, et kaaluda viivise alandamist TsK § 194 järgi.
Kui ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see erinevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.
|
Facebook
X.com