3-2-1-72-01
|
Riigikohus |
08.05.2001 |
|
Vaidlusaluse lepingu kohaselt kohustus ETV hoiduma reklaami näitamisest ning eratelekanalid kohustusid tasuma selle eest igaüks eraldi kindlaksmääratud summa. Kohus peab kaaluma, kas lepingus sätestatud kokkulepe, mille lepingu pool oli väidetavalt sunnitud sõlmima raske majandusliku seisu tõttu ja millega ta võttis endale süüta vastutuse teise lepinguosalise rikkumise eest, on vastavuses heade kommetega. Põhjendatud on seisukoht, et heade kommete vastane ei ole see, kui lepingu rikkumisega ei kaasne lepingut rikkunud poolele kasulikud tagajärjed.
Apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 330 lõigetes 4 ja 6 sätestatut. Kohus pole otsuses vastanud kõigile apellatsioonkaebuses toodud põhjendustele. Kohtuotsuses pole märgitud, millistele asjaoludele rajanevad ringkonnakohtu järeldused.
Vaidlusaluse lepingu kohaselt kohustus ETV hoiduma reklaami näitamisest ning eratelekanalid kohustusid tasuma selle eest igaüks eraldi kindlaksmääratud summa. Lepingus nähti ette ka tasu, mille eratelekanalid pidid maksma aja eest pärast ETV poolset lepingu lõpetamist ja reklaami näitama asumist. Selline tasu võib olla käsitatav leppetrahvi kui kohustise täitmise tagamise viisina ning kohtul tuleb võtta seisukoht sellise kokkuleppe vastavuses TsK § 191 lg-le 2.
Vaidlusaluse lepingu kohaselt kohustus ETV hoiduma reklaami näitamisest ning eratelekanalid kohustusid tasuma selle eest igaüks eraldi kindlaksmääratud summa. Lepingust ei tulene, et poolte vahel oleks solidaarne kohustis (TsK § 187). Sellest, et lepingut sai lõpetada vaid kõigi eratelekanalite suhtes, ei tulene, et ETV-le raha maksmise kohustuse osas on lepingu täitmine jagamatu ja eratelekanalid vastutavad oma kohustuste täitmise eest solidaarsete võlgnikena.
|
| 3-2-1-125-02
|
Riigikohus |
31.10.2002 |
|
Solidaarvastutus tekib TsK § 187 kohaselt juhul, kui see on ette nähtud seadusega. Kuni 31.05.2001 kehtinud LKindlS § 27 lg-st 5 ei tulene, et seadus käsitleks kahju tekitajat ja tema kindlustusandjat solidaarkohustuse subjektidena.
Kuni 31.05.2001 kehtinud LKindlS § 27 lg 5 ei ole erisäte TsK § 448 ja § 458 suhtes ning ei välista kahju tekitaja vastutust ega piira seda juhul, kui kannatanu ei saa hüvitist kindlustusandjalt.
Kuni 31.05.2001 kehtinud LKindlS § 27 lg-st 5 ei tulene, et seadus käsitleks kahju tekitajat ja tema kindlustusandjat solidaarkohustuse subjektidena.
|
| 3-2-1-111-04
|
Riigikohus |
30.11.2004 |
|
Kuna võrguettevõtja osutab tarbijatele teenuseid tavaliselt tüüptingimustega sõlmitud lepingute alusel, alluvad sellised lepingud ka VÕS §-s 42 sätestatud erinõuetele.
Lepingu täitmise võimalikkus või võimatus ei oma võlaõigusseaduse (VÕS) § 12 lg 1 järgi lepingu kehtivusele tähendust.
Kuna korteriühistu on KÜS § 2 lg-st 1 tulenevalt korteriomanike huvide esindajaks, võib võrguettevõtjaga liitumislepingu ja soojuse müügilepingu sõlmida korteriühistu. Kui soojuse müügilepingu sõlmib enda nimel korteriühistu, vastutab ta võrguettevõtja ees ka lepingu täitmise eest. Seega jagab korteriühistu soojuse korteriomanike vahel ning nõuab vastavalt ühistu otsustele ja põhikirjale korteriomanikelt välja neile langevad osad majandamiskuludes.
Lepingust tulenevate sanktsioonide rakendamine tarbijate vastu peab KKütS § 17 järgi vastama TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenevale hea usu põhimõttele ning soojavarustuse katkestamise õigust ei tohi kuritarvitada, eelkõige kasutada seda juhul kui tarbijate võlgnevused ei ole pikaajalised ega suured.
Tarbijapaigaldis on korteriomanike kaasomandis, kuna see ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka. Seega on korteriomanikud ühiselt elamu tarbijapaigaldise omanikeks ning korterite valdajad on tarbijapaigaldise kaasvaldajateks. Omandi- ja valdussuhteid ei muuda asjaolu, et maja haldamiseks on loodud korteriühistu, sest korteriühistu saab omanikuks ja valdajaks olla samadel alustel teiste isikutega.
Kuna liitumislepingu täitmiseks peab olema kõigi kaasomanike nõusolek, on võrguettevõtja kohustatud liitumislepingu sõlmima üksnes kõigi korteriomanikega (tarbijapaigaldise kaasomanikega) ühiselt. Valdajatega saab liitumislepingu sõlmida üksnes omanike nõusolekul. Korteriomanike huvide esindajana võib liitumislepingu oma nimel sõlmida korteriühistu. Liitumislepingu sõlmimisel võib korteriomanikke esindada ka elamu valitseja.
Tarbijapaigaldise uus omanik või valdaja ei pea soojusenergia tarbimiseks esitama liitumistaotlust ega sõlmima liitumislepingut. Uute omanike või valdajate soojusega varustamiseks on vajalik sõlmida üksnes soojuse müügileping. Kuna soojuse müügilepingu on võrguettevõtja kohustatud sõlmima samade isikutega nagu liitumislepingu, siis ei ole võrguettevõtja kohustatud sõlmima soojuse müügilepingut iga korteriomaniku või -valdajaga eraldi.
Kuna solidaarvõlgnikest tarbijad vastutavad kohustuse rikkumise eest VÕS § 68 lg 1 kohaselt üksnes eraldi, saab soojavarustuse tarbijalepingut katkestada kõigi solidaarvõlgnikest tarbijate suhtes vaid siis, kui kõigi solidaarvõlgnike suhtes on läbitud kaugkütteseaduse § 17 lg-s 4 sätestatud kord, mille kohaselt tuleb võlgnikust tarbijale eelnevalt anda puuduse kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg ja hoiatada teda võrguühenduse katkestamisest.
Lepingust tulenevate sanktsioonide rakendamine tarbijate vastu peab KKütS § 17 järgi vastama TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenevale hea usu põhimõttele ning soojavarustuse katkestamise õigust ei tohi kuritarvitada, eelkõige kasutada seda juhul kui tarbijate võlgnevused ei ole pikaajalised ega suured.
Kuna solidaarvõlgnikest tarbijad vastutavad kohustuse rikkumise eest VÕS § 68 lg 1 kohaselt üksnes eraldi, saab soojavarustuse tarbijalepingut katkestada kõigi solidaarvõlgnikest tarbijate suhtes vaid siis, kui kõigi solidaarvõlgnike suhtes on läbitud kaugkütteseaduse § 17 lg-s 4 sätestatud kord, mille kohaselt tuleb võlgnikust tarbijale eelnevalt anda puuduse kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg ja hoiatada teda võrguühenduse katkestamisest.
Kui soojuse müügilepingu järgi tuleb igal korteriomanikul või -valdajal tasuda soojuse eest üksnes talle mõõdetavalt või arvestuslikult langevas osas, on tegemist osavõlgnikega VÕS § 63 lg 1 järgi. Kui võrguettevõtja lepingu järgi sellist arvestust ei pea ja esitab tarbitud soojuse eest arveid korteriomanikele või -valdajatele ühiselt, vastutavad korteriomanikud müügilepingu täitmise eest eelduslikult solidaarselt.
Kui soojuse müügilepingu järgi tuleb igal korteriomanikul või -valdajal tasuda soojuse eest üksnes talle mõõdetavalt või arvestuslikult langevas osas, on tegemist osavõlgnikega VÕS § 63 lg 1 järgi. Kui võrguettevõtja lepingu järgi sellist arvestust ei pea ja esitab tarbitud soojuse eest arveid korteriomanikele või -valdajatele ühiselt, vastutavad korteriomanikud müügilepingu täitmise eest eelduslikult solidaarselt.
Kuna solidaarvõlgnikest tarbijad vastutavad kohustuse rikkumise eest VÕS § 68 lg 1 kohaselt üksnes eraldi, saab soojavarustuse tarbijalepingut katkestada kõigi solidaarvõlgnikest tarbijate suhtes vaid siis, kui kõigi solidaarvõlgnike suhtes on läbitud kaugkütteseaduse § 17 lg-s 4 sätestatud kord, mille kohaselt tuleb võlgnikust tarbijale eelnevalt anda puuduse kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg ja hoiatada teda võrguühenduse katkestamisest.
|
| 3-2-1-153-04
|
Riigikohus |
22.12.2004 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-160-01.
Juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu.
|
| 3-2-1-5-05
|
Riigikohus |
09.03.2005 |
|
TsMS § 62 lg 2 eesmärk on panna hageja kohtukulude tasumise kohustus kostjale, kes on põhjustanud hagejale kohtusse pöördumise. Selle sätte alusel tuleb vabatahtlikuks täitmiseks lugeda igasugune täitmine, mille tagajärjel hageja hagist loobub, sh kohustuse täitmine kolmanda isiku poolt (VÕS § 78).
VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees kohustuse rikkumise korral üldjuhul solidaarselt. Kuna VÕS § 65 lg 1 annab võlausaldajale otsustamisvabaduse, millise solidaarvõlgniku vastu esitada vajaduse korral hagi, siis on võlausaldajal õigus otsustada, kas esitada nõue põhivõlgniku või käendaja vastu.
|
| 3-2-1-55-05
|
Riigikohus |
23.05.2005 |
|
Tulenevalt TsK § 188 lg-st 5 on kohustuse täitnud käendajal tagasinõudeõigus ka teiste käendajate vastu.
Kuigi seaduse järgi on käendajal kohustuse täitmise korral tagasinõue kaaskäendajate vastu omavahelises suhtes neile langevas osas, võib käendaja sellest õigusest ka VÕS § 207 järgi loobuda. Käesoleval juhul kuigi kokkuleppe tekstis ei ole sõnaselgelt väljendatud, et hageja oleks tagasinõudeõigusest loobunud, võib seda kokkuleppest siiski järeldada.
Võlgnik ei pea TsK § 175 lg 2 järgi täitma kohustust isiklikult. Seega võib käendaja oma kohustuse täita isiklikult, kuid seda võis tema eest teha ka kolmas isik.
TsK § 209 lg 3 ei välista mitme käendaja omavahelisi tagasinõudeid. Mitme käendaja olemasolul kannavad käendajad põhivõlgniku maksevõimetuse riisikot ühiselt. Kohustuse täitnud käendaja tagasinõudeõigus teiste käendajate vastu tuleneb TsK § 188 lg-st 5.
Käendaja võib kohustuse täitmise korral VÕS § 207 järgi loobuda tagasinõudest kaaskäendajate vastu omavahelises suhtes neile langevas osas.
|
| 3-2-1-75-05
|
Riigikohus |
05.10.2005 |
|
TsÜS § 132 reguleerib vastutust kohustuse täitja ja kohustuse täitmise nõude võlausaldaja vahelises suhtes, mitte aga lepinguvälist suhet. Seega juhul, kui teenuse osutaja kasutab teist isikut enda asemel teenuse tegemiseks ja viimane tekitab tellijale kahju, vastutab teenuse osutaja tellija ees TsÜS § 132 lg 1 või 2 alusel, s.o lepingust tulenevalt. TsÜS § 132 lg-t 1 või lg-t 2 võib kohalduda ka juhul, kui kahju tekitatakse lepinguga kaitstud kolmandale isikule (VÕS § 81).
Solidaarkohustust jagatakse VÕS § 137 alusel üksnes solidaarvõlgnike omavaheliste suhete raames. VÕS § 138 lg-te 2 ja 3 kohaldamiseks peab esinema olukord, kus on teada mitu võimalikku kahju tekitanud isikut, kuid ei suudeta kindlaks teha, kes neist kahju tekitas.
VÕS § 1054 lg 1 kohaldamiseks on vaja tuvastada, et üks isik kasutab teist isikut pidavalt oma majandustegevuses. Teise isiku oma majandus- või kutsetegevuses kasutamine VÕS § 1054 lg 1 eeldusena tähendab seda, et üks isik kasutab teise isiku teenuseid.
|
| 3-2-1-77-05
|
Riigikohus |
12.09.2005 |
|
Võlausaldajal, kes ei ole saanud oma nõudele täielikku rahuldust ühelt solidaarvõlgnikult, on õigus saamata jäänu sisse nõuda teistelt solidaarsetelt võlgnikelt ka juhul, kui ta on algselt esitanud hagi nõude rahuldamiseks ainult ühe solidaarvõlgniku vastu.
VÕS § 65 lg-s 2 sisalduva lause algusosa järgi tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra. Nimetatud lauseosa mõte on eelkõige vältida olukorda, mil võlausaldaja nõue rahuldatakse mitmekordselt. Materiaalõiguse kohaselt on võlausaldajal seega õigus nõuda täitmist üksnes võlgnetava kohustuse ulatuses, mitte saada oma nõudele rahuldust kõikidelt solidaarvõlgnikelt korraga täies ulatuses.
Sõiduki omanik ja sõidukit juhtinud isik vastutavad solidaarselt üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või lepingust. Kui liikluskahju tekitati lepingu maksevabal perioodil või ajal, mille eest oli sõiduki kindlustusmakse tasumata, vastutavad sõiduki omanik ja sõidukit juhtinud isik võrdsetes osades.
TsMS § 228 kohaselt ei ole kohus asja lahendamisel seotud poolte antud õigusliku kvalifikatsiooniga ja kohaldab seadust ise.
|
| 3-2-1-82-05
|
Riigikohus |
19.09.2005 |
|
Kohustuse võtmist perekonna huvides peab tõendama võlausaldaja. Perekonna huvides võetud kohustuse olemasolu ei tõenda iseenesest laenulepingus märgitud laenu sihtotstarve ja asjaolu, et laenu võtmise ajal olid abikaasadel ühised majanduslikud suhted.
Abikaasade ühise vastutuse tekkimiseks PKS § 20 lg 2 alusel peab olema tõendatud, et kohustus võeti faktiliselt perekonna huvides.
Abikaasade ühine varaline vastutus (PKS § 20 lg 2) on ette nähtud vaid juhul, kui kohustus on võetud perekonna huvides. Perekonna huvides võetud kohustuse kindlakstegemisel on oluline kohustuse võtmise tegelik eesmärk. Mööbli ja koduse majapidamise masinate ostmiseks võetud kohustus võib olla käsitatav perekonna huvides võetud kohustusena.
|
| 3-2-1-48-06
|
Riigikohus |
14.06.2006 |
|
LKindlS ei näe ette kahju tekitamise eest vastutavate isikute solidaarvastutust kindlustusandja ees. Kahju tekitamise eest vastutavad isikud saavad kindlustusandja ees vastutada üksnes osavõlgnikena.
LKindlS mõttes saab valdajaks lugeda nii isikut, kes vastab AÕS §-s 33 sätestatud valdaja tunnustele, kui ka isikut, kes teostab sõiduki üle tegelikku võimu sõltumata sellest, kas see võim kvalifitseerub valdusena asjaõigusseaduse tähenduses. Seega saab kindlustusandjal LKindlS § 48 lg 2 p 2 alusel olla regressiõigus mootorsõidukit alkoholijoobes juhtinud kolmanda isiku vastu.
LKindlS § 48 lg 2 p 2 ei anna alust omistada ühe isiku tegevuse tagajärgi teisele isikule ega esitada regressinõuet selles sättes nimetamata isikute vastu. Kohustusliku vastutuskindlustuse korral ei omanda kindlustusandja pärast kahju hüvitamist aga kannatanu õiguslikku positsiooni. Seega vastutab LKindlS § 48 lg 2 p 2 alusel hageja ees üksnes kahju tekitanud sõiduki juht.
LKindlS § 48 lg 2 p-i 3 ei saa kohaldada, kui tuvastatud ei ole sõiduki juhtimise üleandmine alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all olnud isikule. LKindlS § 48 lg 2 p 3 kohaldamine ei eelda sõiduki tahtlikku üleandmist joobes isikule. See säte on rakendatav ka siis, kui tuvastatakse, et sõiduk anti joobes isikule üle hooletusest.
LKindlS ei näe ette kahju tekitamise eest vastutavate isikute solidaarvastutust kindlustusandja ees. Kahju tekitamise eest vastutavad isikud saavad kindlustusandja ees vastutada üksnes osavõlgnikena.
|
| 3-2-1-50-06
|
Riigikohus |
12.06.2006 |
|
Juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu. Kui kaaskostjad on solidaarvõlgnikud põhinõude suhtes, puudub üldjuhul mõistlik põhjus käsitleda neid kohtukulude hüvitamise nõude suhtes teisiti.
VÕS § 220 lg 3 puhul tuleb eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi nn varjatud puudustest, s.o lepingutingimustele mittevastavusest, mida ostja ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Ka majandustegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle tarnitakse lepingutingimustele mittevastav asi, ning üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja. Vastutusest varjatud puuduste eest vabaneb müüja VÕS § 220 lg-le 3 tuginedes üksnes juhul, kui ostja ei teatanud puudustest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai puudustest teada või pidi teada saama. Ostjalt eeldatav hoolsus võib varieeruda sõltuvalt nt ostetud asja ainulaadusest, komplitseeritusest, kasutuseesmärgist, väärtusest ja pakendi iseärasustest. Lisaks säilivad ostjal ka ülevaatamis- ja teatamiskohustuse rikkumisel õigused VÕS § 220 lg 3 teise lause ja § 221 järgi.
Poolte kokkulepe, mis välistab täielikult ostja õigused puuduste ilmnemise korral, kui neist ei teavitata müüjat lühikese aja jooksul pärast kauba vastuvastuvõtmist, sõltumata puuduste iseloomust, võib olla vastuolus VÕS § 106 lg-ga 2 ja seega tühine.
Rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla.
Kui asja müüja ei reageeri tähtaja määramisele müügilepingu rikkumise kõrvaldamiseks, võib ostja rikkumise ise kõrvaldada ning teatada, et ei soovi enam rikkumise kõrvaldamist, vaid kulutuste ja kahju hüvitamist. Sellist tahteavaldust saab põhimõtteliselt lugeda lepingust taganemiseks VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi. Kuna taganemise avaldus võib see tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 järgi olla ka järelduslik.
Ka kahju hüvitamise nõudmist kogu lepingu täitmise asemel saab põhimõtteliselt lugeda samaaegseks lepingust taganemiseks.
Määratlemata tulevaste kohustuste käendamisele suunatud käendusleping on kestvusleping, millele saab VÕSRS § 12 lg 1 järgi kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut.
Kujundusõigusena kasutatava õiguskaitsevahendi puhul (nagu näiteks ostuhinna alandamine) ei ole vastuhagi esitamine vajalik.
|
| 3-2-1-61-06
|
Riigikohus |
21.06.2006 |
|
Solidaarvastutuse tekkimine ei sõltu pooltevahelise suhte õiguslikust alusest, määrav on see, et kaks või enam isikut tekitasid ühe ja sama kahju.
|
| 3-2-1-64-06
|
Riigikohus |
20.06.2006 |
|
Õigusabikulu maksmine poole eest menetlusvälise isiku poolt ei välista poole kasuks õigusabikulu väljamõistmist teiselt poolelt. Ainuüksi selle tõttu, et poolt esindab advokaadibüroo töötaja temale endale antud volikirja alusel, ei anna alust jätta arvestamata advokaadibüroole tasutud õigusabikulu. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg 1 kolmanda lause järgi võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. See säte reguleerib ka kohtukulude üksikute liikide jagamist.
VÕS § 65 lõikest 1 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnest neist.
Kahju põhjustavaks vääramatuks jõuks saab pidada erakordset ja objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Eelkõige võib selleks olla erakordne loodusjõud. Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine eeldab, et võlgnik ei saa kahju tekkimist mingil moel ära hoida.
Kannatanu tegevus kui VÕS § 1059 kohaldamist välistav asjaolu tähendab kannatanu tahtlikku enesekahjustamist, sest üksnes selline kannatanu tegevus välistab ehitisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku ohu realiseerumise. Üksnes kannatanu hooletus (sh raske hooletus) talle kahju tekkimises ei välista ehitise omaniku vastutust VÕS § 1059 alusel. Kuid kannatanu hooletus võib anda alust vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel.
|
| 3-2-1-70-06
|
Riigikohus |
25.09.2006 |
|
Kahju hüvitamise kohustise jagamisel solidaarvõlgnike vahel arvestatakse kõiki asjaolusid, eelkõige õigusrikkumise laadi ja raskust ning süü astet. Muuhulgas tuleb arvestada sellega, kas ja kui suures ulatuses üks või teine solidaarvõlgnikest kahju tekitamise tõttu rikastus. Kahju tekitaja pahatahtliku ja omakasule suunatud õigusvastase teo korral võib kohus hea usu põhimõttest tulenevalt panna kahju hüvitamise solidaarvõlgnike omavahelises suhtes vastutama üksnes pahatahtlikult ja omakasulise eesmärgiga tegutsenud võlgniku.
Üks solidaarvõlgnik võib TsK § 189 lõikest 1 tuleneva tagasinõude teise solidaarvõlgniku vastu loovutada tema kohustuse täitnud kindlustusandjale.
|
| 3-2-1-90-07
|
Riigikohus |
02.11.2007 |
|
Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju.
Ringkonnakohtul kui teise astme kohtul puudub õigus kohaldada TsMS § 371 lg 2 p-d 1, kuna tal ei ole õigus ise otsustada, kas hagi tuleb võtta maakohtu menetlusse või mitte. Küll on ringkonnakohtul õigus lahendada määruskaebust määruse peale, millega maakohus jättis hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata.
Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või mitme vastu esitatakse hagi, kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses.
Vahekohtu kokkulepe on kohustuslik üksnes vahekohtu kokkuleppe pooltele. Isikutele, kes ei ole kokkuleppe pooleks, see ei laiene.
Tulenevalt VÕS § 65 lg-st 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või mitme vastu esitatakse hagi, kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses. Hageja ei pea esitama hagi kõikide solidaarvõlgnike vastu samasse kohtusse.
|
| 3-2-1-72-09
|
Riigikohus |
01.07.2009 |
|
Kuivõrd õigusvastaselt kahju tekitamise, kahju olemasolu ja selle suuruse, samuti põhjusliku seose kindlakstegemine eeldab lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele ka õiguslike küsimuste lahendamist, ei ole kriminaalasjas tehtud otsuses eeltoodud asjaolude kohta võetud seisukohad tsiviilkohtumenetluses siduvad ja need tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses.
Formuleering "vaidluse all mitteolnud asjaolud" on ebaselge ning et üksnes sellise formuleeringu kasutamisega ei ole lubatud põhjendada asjaolude tõendatust. TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. See kohustus hõlmab endas muu hulgas kohustust selgitada, kas ja missugused asjaolud üks või teine pool omaks võtab. Omaksvõtt tähendab TsMS § 231 lg 2 järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab TsMS § 392 lg 1 p 3 järgimist kohtu poolt, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud.
Tulenevalt TsMS § 442 lg-st 8 peab kohus otsuses selgelt märkima, missugused asjaolud on üks või teine pool või mõlemad pooled omaks võtnud ning millal ja mil viisil on omaksvõtt toimunud.
Ekspertiisi määramine on TsMS § 293 järgi kohtu õigus. Kohus määrab ekspertiisi, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks.
TsK § 462 lg 2 võimaldab arvestada kahjuhüvitise suuruse määramisel solidaarvõlgniku varalist olukorda ning järelikult võib olla nii, et erinevatelt solidaarvõlgnikelt mõistetakse välja kahjuhüvitis erinevas suuruses. Juhul kui solidaarvõlgnikult väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendatakse TsK § 462 lg 2 alusel ja ta hüvitab vähendatud kahjuhüvitise, siis vastavalt vähenevad ka tema tagasinõuded teiste solidaarvõlgnike vastu TsK § 188 lg 5 järgi.
KindlS § 18 alusel läheb kindlustusandjale üle kahju hüvitamise nõue vaid ulatuses, milles kindlustusandja oli kohustatud kahju hüvitama kannatanule viimasega sõlmitud kindlustuslepingu järgi. Kahju tekitajal oli õigus esitada kannatanu kindlustusandja vastu kõik need vastuväited, mida tal oleks olnud õigus esitada kannatanu vastu. See tähendab, et kui kindlustusandja maksis kannatanule hüvitist rohkem, kui oleks pidanud maksma kahju tekitaja, siis ei ole kindlustusandjal õigust nõuda kahju tekitajalt enammakstud summa hüvitamist.
Isikute grupi eelneval kokkuleppel kahju tahtliku tekitamise korral on kahju ühiseks põhjustajaks eeldatavasti ka grupi liige, kes kahju põhjustanud tegu vahetult toime ei pannud, kuid kes aitas oma tahtliku tegevusega kaasa kahju põhjustava teo toimepanemisele. Kaasaaitaja vastutust ei välista asjaolu, et teo vahetud toimepanijad oleksid teo saanud toime panna ka kaasaaitamiseta. Kaasaaitamise lugemisel kahju üheks (kaas)põhjuseks on oluline, kas ja kuivõrd kaasaaitamine mõjutas teo toimepanemist. Kaasaaitamine kõnealuses tähenduses võib seisneda ka üksnes grupi teiste liikmete psüühilises mõjutamises tegu toime panema, ilma et kaasaaitaja kihutaks grupi teisi liikmeid tegu toime panema (nt plaani läbiarutamine, nõu andmine, saadava kasu jagamine, teo tegemiseks julgustamine jne). Samas võib kahju kaaspõhjustamine (osalemine kahju ühises põhjustamises) seisneda ka tegevuses, mis ei ole tahtlik ning ei kujuta seetõttu endast kaasaaitamist eelnimetatud tähenduses.
Saamata jäänud müügikatte ja saamata jäänud tulu mõiste ei ole TsK § 222 lg 2 järgi samad. Kuna tulu saamiseks pidi kindlustusvõtja muu hulgas kandma ka palgakulusid, siis saamata jäänud tulu hüvitamise nõude korral palgakulude hüvitamine põhjustaks kindlustusvõtja rikastumise. See oleks aga vastuolus kahju hüvitamise üldpõhimõttega, mille kohaselt kannatanu ei tohi saada kahju hüvitamisest kasu.
|
| 3-2-1-93-10
|
Riigikohus |
02.11.2010 |
|
Olukorras, kus hageja palub mõista kostjalt välja lepingutasu ja selle maksmisega viivitamise eest viivise ja kostja palub vastuhagis mõista hagejalt välja leppetrahvi ja kahjuhüvitise, peab kohus esmalt TsMS § 438 lg 1 järgi otsustama, kas ja millises ulatuses hagi ning vastuhagi rahuldada, ning alles seejärel tasaarvestama TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte rahuldatud nõuded. Seejuures ei ole TsMS § 445 lg 1 teise lause alusel kohtu tehtud tasaarvestusel samasuguseid õiguslikke tagajärgi nagu poole tasaarvestusavaldusel, mis võib iseenesest sisalduda ka kohtule esitatud menetlusdokumendis. Sellest tulenevalt ei kohaldu TsMS § 445 lg 1 teise aluse alusel kohtu tehtud tasaarvestuse korral ka VÕS § 197 lg 2, mille järgi lõpevad üldjuhul tasaarvestuse poolte nõuded tasaarvestuse tulemusena kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada.
Alltöövõtjad võivad vastutada VÕS § 137 lg 1 alusel solidaarselt peatöövõtjale tekitatud sama kahju eest ning peatöövõtjal on õigus esitada kahju hüvitamise nõue kas ühe või mitme töövõtja vastu, kes sama kahju eest vastutavad. Kui üks alltöövõtja hüvitab peatöövõtjale kogu kahju, saab ta teistelt alltöövõtjatelt, kes samuti vastutavad sama kahju tekitamise eest, nõuda nende osa hüvitamist VÕS § 137 lg 2 järgi, s.o võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige iga alltöövõtja kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab.
VÕS § 137 ei ole iseseisvaks nõudealuseks, mille alusel saaks kahju hüvitamist töövõtjatelt nõuda. Selleks et kahjuhüvitist saada, peab töövõtja eelkõige olema rikkunud lepingust tulenevat kohustust ning selle kohustuse rikkumise tagajärjel peab olema lepingu teisele poolele tekkinud kahju.
Alltöövõtjad võivad vastutada VÕS § 137 lg 1 alusel solidaarselt peatöövõtjale tekitatud sama kahju eest ning peatöövõtjal on õigus esitada kahju hüvitamise nõue kas ühe või mitme töövõtja vastu, kes sama kahju eest vastutavad. Kui üks alltöövõtja hüvitab peatöövõtjale kogu kahju, saab ta teistelt alltöövõtjatelt, kes samuti vastutavad sama kahju tekitamise eest, nõuda nende osa hüvitamist VÕS § 137 lg 2 järgi, s.o võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige iga alltöövõtja kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab.
|
| 3-2-1-128-10
|
Riigikohus |
08.12.2010 |
|
VÕS § 69 reguleerib solidaarvõlgnike omavahelist suhet ehk nn sisesuhet. Solidaarvõlgnike sisesuhte regulatsiooni eesmärk on välja selgitada, kuidas jaguneb vastutus solidaarkohustuse täitmise eest üksikute solidaarvõlgnike vahel. Solidaarvõlgnikel on sisesuhtes osavastutus ja sellisel juhul võib mõni solidaarvõlgnikest kohustuse täitmise eest ka üldse mitte vastutada. Seda kinnitab VÕS § 69 lg 1 teine pool, st solidaarvõlgnike omavaheline vastutus võib jaguneda ka teisiti, kui see tuleneb "kohustuse olemusest".
|
| 3-2-1-51-11
|
Riigikohus |
15.06.2011 |
|
Kaasomandis oleva kinnisasja rendilepingu (sh raieõiguse võõrandamise lepingu) sõlmimine ei tähenda kinnisasja koormamist AÕS § 74 lg 1 mõttes, st võlaõigusliku lepingu kehtivuseks ei ole vaja kinnisasja kaasomanike kokkulepet. Koormamine tähendab kaasomandis olevale asjale asjaõiguse seadmist (vt ka nt Riigikohtu 14. oktoobri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-08, p 10; 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 17). Samamoodi ei ole kinnisasja kaasomanike kokkulepet vaja mahavõetud metsa(materjali) (võlaõigusliku) müügilepingu kehtivuseks.
Küll on kaasomanike kokkulepe AÕS § 74 lg 1 järgi vajalik kaasomandis oleva asja võõrandamise eeldusena, sh mahavõetud metsa kui vallasasja omandi üleandmise kehtivuse eeldusena ka rendilepingu alusel. Riigikohus on enne 1. juulit 2010 kehtinud ja AÕS § 74 lg-ga 1 sisult sarnast perekonnaseaduse § 17 lg 2 esimest lauset tõlgendades leidnud, et ainuüksi käsutusõiguse puudumine ei too kaasa kinnisasja üleandmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust, ja märkinud, et kui asjaõigusleping kehtib, kuid selle sõlminul puudus käsutusõigus, on võimalik kinnisasja heauskselt omandada (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11; 25. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-06, p 12). See seisukoht on kohaldatav ka kaasomandis oleva asja võõrandamisel teiste kaasomanike nõusolekuta (st kaasomanike kokkuleppeta). Sel juhul saab omandaja kaasomandis oleva asja omanikuks, kui teised kaasomanikud kiidavad käsutuse TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks või heauskse omandamise kaudu, vallasasjade puhul seega AÕS § 95 lg-te 1-12 alusel.
Kaasomanike omavahelises suhtes esitatavad hüvitisnõuded kuuluvad kaasomandi kui õiguste ühisuse eripärast tulenevalt igale kaasomanikule hüvitise maksmiseks kohustatud kaasomaniku vastu eraldi. Kaasomanike näol ei ole nendevahelises suhtes tegemist solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 mõttes.
Enne 1. jaanuari 2007 kehtinud metsaseaduse §-st 33, samuti alates 1. jaanuarist 2007 kehtiva metsaseaduse §-st 37, eriti selle 7. lõikest ning keskkonnaministri 17. märtsi 1999. a määrusega nr 30 kinnitatud kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjaliga sooritatavate tehingute eeskirjadest järeldub, et raieõiguse müügi näol on sisuliselt tegemist metsakinnisasja kasutusse andmisega teisele isikule koos õigusega raiuda sealt kinnisasjalt mets ja see omandada. Selline leping vastab olemuslikult VÕS §-s 339 sätestatud rendilepingu mõistele. Seadusest ei tulene, et raieõiguse võõrandamise näol oleks tegemist asjaõiguse seadmisega kinnisasjale.
Kaasomanik võib nõuda teiselt kaasomanikult, kes tema nõusolekuta ühist asja käsutas, VÕS § 1037 lg 1 järgi rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist (vt ka Riigikohtu 16. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-07, p 11; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 20; 2. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-09, p 15). Kui käsutus ei kehti (mh kui metsa omandaja ei olnud heauskne) võivad teised kaasomanikud käsutuse TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks kiita ja nõuda saadu hariliku väärtuse hüvitamist VÕS § 1037 lg 2 alusel. Võlaõigusseaduse § 1037 lõigetes 1 ja 2 nimetatud harilikku väärtust hinnatakse VÕS § 1037 lg 3 esimese lause järgi rikkumise aja seisuga. Tasulise käsutuse korral loetakse VÕS § 1037 lg 3 teise lause järgi harilikuks väärtuseks kokkulepitud tasu, kui õigustatud isik ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest suurem, või kui rikkuja ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest väiksem.
Kaasomanike omavahelises suhtes esitatavad hüvitisnõuded kuuluvad kaasomandi kui õiguste ühisuse eripärast tulenevalt igale kaasomanikule hüvitise maksmiseks kohustatud kaasomaniku vastu eraldi. Kaasomanike näol ei ole nendevahelises suhtes tegemist solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 mõttes.
Kaasomanike näol ei ole nendevahelises suhtes tegemist solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 mõttes, st tegemist ei ole solidaarvõlausaldajatega, kuna kaasomanike omavahelisest suhtest ei järeldu, et kohustatud kaasomanik peaks vabanema teiste kaasomanike nõuetest täitmisega üksnes ühele kaasomanikule ja et üks kaasomanik võiks maksma panna ka teistele kaasomanikele esitatud nõuded. Solidaarvõlausaldajatega on tegu, kui sama nõue kuulub mitmele isikule (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27). Solidaarnõue on erandjuhtum, st sellega on tegemist üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel (vt ka nt Riigikohtu 10. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-08, p 11).
Kasvava metsa mahavõtmisega on kinnisasja eelduslikult kahjustatud, mistõttu hõlmab kahjuhüvitis VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi sel juhul eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ja võimaliku väärtuse vähenemise (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p-d 15 ja 16). Seega tuleb hüvitada metsa taastamise (eelkõige puude istutamise) kulud ja maksta lisaks hüvitis kinnisasja väärtuse (turuhinna) vähenemise eest (ainuüksi uute puude istutamisega ei tagata vähemalt üldjuhul kinnistu väärtuse taastamist). Välistatud ei ole ka kahju hüvitamine ainuüksi kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamise kaudu (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 17). Kui kahjustatud isik on metsamaterjali omandi kaotanud või ei saa seda muul põhjusel välja nõuda, saab ta nõuda mahavõetud metsa kui vallasasja võõrandamisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 alusel, st metsamaterjali taassoetamise hariliku väärtuse hüvitamist (vt ka Riigikohtu 18. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-02, p 10; 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 23; 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12).
Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses juhtima üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16).
Eriti hüvitisnõude puhul tuleb kohtul selgeks teha, mida ja mis alusel hageja nõuab, kuna nõuete rahuldamise eeldused on erinevad, ja vajadusel selgitada hagejale nõude täpsustamise vajadust (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 21; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p-d 11 ja 12). Vastasel juhul võidakse hagi tervikuna valesti lahendada. Kohus võib ebaselge hagi puhul anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja ebaselguse kõrvaldamiseks ning vajadusel kohaldada ka TsMS § 3401 lg-t 2 (vt ka Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p-d 10 ja 11).
AÕS § 71 lg 2 on nn nõudenorm, mille alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 13).
Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses juhtima üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16).
Eriti hüvitisnõude puhul tuleb kohtul selgeks teha, mida ja mis alusel hageja nõuab, kuna nõuete rahuldamise eeldused on erinevad, ja vajadusel selgitada hagejale nõude täpsustamise vajadust (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 21; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p-d 11 ja 12). Vastasel juhul võidakse hagi tervikuna valesti lahendada. Kohus võib ebaselge hagi puhul anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja ebaselguse kõrvaldamiseks ning vajadusel kohaldada ka TsMS § 3401 lg-t 2 (vt ka Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p-d 10 ja 11).
Nõuete meelevaldne kokkuliitmine mõjutab lisaks materiaalõiguslikult ebaõigele käsitlusele asja hinna ja tasutava riigilõivu arvutamist ja tekitab küsimusi menetluskulude jaotamisel (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 49, 51 ja 53).
|
| 3-2-1-127-12
|
Riigikohus |
21.11.2012 |
|
VÕS § 521 lg-te 1 ja 2 järgi vastutavad kindlustusandja ja kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees solidaarselt. VÕS § 137 lg 2 alusel ei saa küll kindlustusandjale solidaarvõlgnike sisesuhtes vastutust panna, kuivõrd ta ei ole osalenud võlausaldajale kahju tekitamises, kuid VÕS § 521 lg 2 teise lause kohaselt vastutab kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelises suhtes üldjuhul ainult kindlustusandja. VÕS § 521 lg 2 kolmas lause sätestab erandi sellest reeglist. Selle sätte kohaselt, kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, vastutab kohustuse täitmise eest kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelises suhtes üksnes kindlustusvõtja. Seega sõltub solidaarvõlgnike sisesuhtes vastutuse jagunemine kindlustusandja, võlausaldaja ja kindlustusvõtja vahel sellest, milline on kindlustusandja vastutus kindlustuslepingute järgi.
Kuigi kahju hüvitamiseks kohustatud solidaarvõlgnike vastutust sisesuhtes reguleerib erinormina VÕS § 137 lg 2, tuleb ka sellisel juhul eeldada, et solidaarvõlgnike osad sisesuhtes on võrdsed, nagu sätestab VÕS § 69 lg 1. VÕS § 137 lg-s 2 toodud asjaolusid, millest nähtub, et vastutus solidaarvõlgnike sisesuhtes jaguneb üldreeglist erinevalt, peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama see solidaarvõlgnik, kes sellele asjaolule tugineb.
VÕS § 521 lg-te 1 ja 2 järgi vastutavad kindlustusandja ja kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees solidaarselt. VÕS § 137 lg 2 alusel ei saa küll kindlustusandjale solidaarvõlgnike sisesuhtes vastutust panna, kuivõrd ta ei ole osalenud võlausaldajale kahju tekitamises, kuid VÕS § 521 lg 2 teise lause kohaselt vastutab kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelises suhtes üldjuhul ainult kindlustusandja. VÕS § 521 lg 2 kolmas lause sätestab erandi sellest reeglist. Selle sätte kohaselt, kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, vastutab kohustuse täitmise eest kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelises suhtes üksnes kindlustusvõtja. Seega sõltub solidaarvõlgnike sisesuhtes vastutuse jagunemine kindlustusandja, võlausaldaja ja kindlustusvõtja vahel sellest, milline on kindlustusandja vastutus kindlustuslepingute järgi.
|
Facebook
Twitter