III-2/1-8/94
|
Riigikohus |
08.03.1994 |
|
|
| III-2/1-17/94
|
Riigikohus |
20.05.1994 |
|
|
| III-2/3-4/94
|
Riigikohus |
21.02.1994 |
|
|
| III-2/1-40/95
|
Riigikohus |
21.06.1995 |
|
|
| III-2/1-41/95
|
Riigikohus |
20.06.1995 |
|
|
| III-2/1-66/95
|
Riigikohus |
19.10.1995 |
|
|
| 3-2-1-30-96
|
Riigikohus |
20.03.1996 |
|
Eesti NSV Ministrite Nõukogu 8. veebruari 1989. a määruse nr 56 Riikliku ja ühiskondliku elamufondi majades asuvate korterite kodanike isiklikku omandusse müümise kohta p 1 lg 2 eristas korterit elamust või selle osast. TsK § 244 lg 1 nõudis kehtetuse ähvardusel vaid elamu või selle osa ning suvila ostu-müügilepingu notariaalset tõestamist.
|
| 3-2-1-41-97
|
Riigikohus |
03.04.1997 |
|
Poolte omavaheline hinnakokkulepe kasvava metsa müümisel polnud võimalik sest vaidluse tekkimise ajal anti kasvavat metsa välja kehtestatud takside järgi tasu eest Metsakoodeksi sätete järgi oli Vabariigi Valitsusel ja metsamajandusorganil - Riiklikul Metsaametil - õigus määrata taksihindu ning need olid kohustuslikud metsa majandavatele asutustele.
|
| 3-2-1-41-98
|
Riigikohus |
26.03.1998 |
|
Apellatsioonikohus peab oma otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu esimese astme kohtu põhjendustega (TsKS § 232 lg 4).
Ostu-müügilepingu kvalifitseeriv tunnus on TsK § 242 lg 1 järgi hind, mis peab poolte tahtel olema väljendatud lepingus endas, või lepingu juurde kuuluvas dokumendis.
|
| 3-2-1-103-00
|
Riigikohus |
27.10.2000 |
|
Kui pooled on tehingus kokku leppinud asja hinna, siis ei piisa selle kummutamiseks väitest, et teises tehingus teiste isikute vahel oli samal asjal teine hind.
Kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
Kohtul on õigus anda poolte vaidlusele õiguslik kvalifikatsioon, kuigi hagiavalduses ehk oli märgitud teine nõude alus.
|
| 3-2-1-37-01
|
Riigikohus |
04.04.2001 |
|
Ostu-müügi eellepingu kohaselt leppisid pooled kokku, et müüja ehitab talle kuuluvale kinnistule büroohoone-elamu, jagab kinnistu korteriomanditeks ning müüb ostjale vastava kokkulepitud korteriomandi. Poolte tahe oli suunatud korteriomandi ostu-müügilepingu sõlmimisele tulevikus ning selline leping pole vastuolus tsiviilseaduse sisu ja mõttega. Puudub alus kvalifitseerida pooltevahelisi õigussuhteid tööettevõtuna, kuna lepingu objektiks ei olnud lepingu poole töö resultaat (TsK § 355). Seega ei saa nõustuda vastuhagi rahuldamata jätmisega aegumise tõttu tsiviilkoodeksi tööettevõttu reguleerivate sätete alusel.
Puudub alus kvalifitseerida pooltevahelisi õigussuhteid tööettevõtuna, kuna lepingu objektiks ei olnud lepingu poole töö resultaat (TsK § 355). Seega ei saa nõustuda vastuhagi rahuldamata jätmisega aegumise tõttu tsiviilkoodeksi tööettevõttu reguleerivate sätete alusel.
|
| 3-2-1-127-03
|
Riigikohus |
10.11.2003 |
|
Poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka terminoloogiat, mida pooled oma majandustegevuse raames sõlmitud lepingutes kasutavad. Samuti seda, kuidas lepingupooled ise on sõlmitud lepingut mõistnud.
Lepingu sõlmimise ajal kehtinud AÕSRS § 13 lg 6 redaktsiooni järgi pidi ehitise või selle osa võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks oli tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest ehitise kui väärtusliku vallasasja võõrandamisel - notariaalse tõestamise hoiatusfunktsioon. Hoiatusfunktsiooni täitmiseks tuli notariaalselt tõestada ka võlaõiguslik leping.
Asjaolu, et lepingu järgi ei toimunud ehitise omandamist, ei välista, et tegemist oli müügilepinguga. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 242 lg 1 kohustas küll müüjat andma asja ostja omandisse, kuid omandiõigus ei läinud üle müügilepinguga. Omand ehitisele kui vallasasjale anti AÕS § 92 lg 1 järgi üle asjaõiguslepinguga ehk kokkuleppega omandi ülemineku kohta.
Poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka terminoloogiat, mida pooled oma majandustegevuse raames sõlmitud lepingutes kasutavad. Samuti seda, kuidas lepingupooled ise on sõlmitud lepingut mõistnud.
Tsiviilkoodeks ei reguleerinud kohustusega ühinemist. Seaduse analoogia alusel on sellisele suhtele võimalik kohaldada tsiviilkoodeksi käenduse sätteid, kuna teise võlgniku astumine esimese võlgniku kõrvale toimub võla tasumise tagamise eesmärgil. Sellisele suhtele tuleb kohaldada ka TsK § 208 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt on käendajal õigus esitada kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada võlgnik ise.
|
| 3-2-1-24-04
|
Riigikohus |
09.03.2004 |
|
Ostuhinna mittevastavus müügilepingu järgi üleantava asja harilikule väärtusele ehk kohalikule keskmisele müügihinnale (turuhinnale) ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.
Pärast ostueesõiguse teostamist on ostueesõigust omav isik kohustatud tasuma müüjale sõlmituks loetud müügilepingu järgse ostuhinna.
Pärast ostueesõiguse teostamist on ostueesõigust omav isik kohustatud tasuma müüjale sõlmituks loetud müügilepingu järgse ostuhinna.
Kinnisasja mõttelise osa suhtes AÕS § 73 lg-s 2 sätestatud ostueesõigust teostav kaasomanik võib TsÜS §-s 89 sätestatud aluste esinemisel tugineda müügilepingu tühisusele selle näilikkuse tõttu.
Ostuhinna mittevastavus müügilepingu järgi üleantava asja harilikule väärtusele ehk kohalikule keskmisele müügihinnale (turuhinnale) ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.
VÕS § 28 lg 2 kohaselt kuulub asja eest maksmisele tavaliselt tasutav hind või muu mõistlik hind juhul, kui hinda ei ole määratud poolte kokkuleppel. TsÜS § 65 kohaselt võib lepinguga asjale ette näha teistsuguse hinna kui asja turuhind.
|
| 3-2-1-40-04
|
Riigikohus |
12.04.2004 |
|
Kuna seadus ei sätestanud volituse kohustuslikku vormi traktori ostu-müügilepingu sõlmimiseks, võis esindatav kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 98 lg-st 2 tulenevalt anda volituse mistahes vormis.
Kuna tsiviilkoodeks ei sätestanud traktori ostu-müügilepingu sõlmimiseks kohustuslikku vormi, siis võisid pooled lepingu sõlmida ka suulises vormis.
Kuna kumbki pooltest ei tuginenud sellele, et nad müügilepingut ei sõlminud, siis puudus apellatsioonikohtul TsMS § 229 lg-st 2 tulenevalt alus asuda seisukohale, et müügilepingu sõlmimine on tõendamata.
Sellest, et ostja pole ostuhinda tasunud, ei saa iseenesest järeldada, et ostu-müügilepingut ei sõlmitud.
|
| 3-2-1-79-04
|
Riigikohus |
17.06.2004 |
|
Kui vorminõude järgimata jätmise tõttu on pooltevaheline leping tühine, siis on tühine ka kokkulepe kõrvalkohustuste kohta.
Tehingu vorminõue hõlmab kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 91 mõtte kohaselt kõiki kokkuleppeid, s.h kokkuleppeid kõrvalkohustuste ja kõrvalkohustuste tagamiseks sõlmitud leppetrahvi kohta.
Ostu-müügilepingu olemusest tulenevalt ei saa põhikohustustega seotud kõrvalkohustusi eraldada põhikohustustest. Nii ei saa kinnistu jagamise ja koormatistest vabastamise kohustust käsitada iseseisva kohustusena TsK §-s 242 sätestatud ostu-müügilepingu põhikohustuste kõrval.
Kui vorminõude järgimata jätmise tõttu on pooltevaheline leping tühine, siis on tühine ka kokkulepe kõrvalkohustuste kohta.
Tehingu vorminõue hõlmab kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 91 mõtte kohaselt kõiki kokkuleppeid, s.h kokkuleppeid kõrvalkohustuste ja kõrvalkohustuste tagamiseks sõlmitud leppetrahvi kohta.
|
| 3-2-1-87-04
|
Riigikohus |
29.09.2004 |
|
Frantsiisivõtjatega sõlmitud ostu-müügilepingutes sätestatud omandireservatsiooni klausel on siduv ka siis, kui see ei sisaldu raamkokkuleppes, mis sätestab lepingute sõlmimise frantsiisivõtjatega.
Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 peab kohus andma poolele võimaluse tema poolt oluliseks peetava asjaolu tõendamiseks, kui pool ei ole seda ise teinud. Kui kohus seda ei tee, ei saa ta kohtuotsuses sellele asjaolule ka tugineda.
Ostu-müügilepingus sätestatud tütaräriühingute kohustuste üleminek ei sõltu ainuüksi asjaolust, kas äriühingute ühinemine viidi lõpule või mitte.
|
| 3-2-1-147-04
|
Riigikohus |
22.12.2004 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-2-02.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-66-02.
Vt Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelise erikogu määrus nr 3-2-1-34-96.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-127-03.
|
| 3-2-1-151-04
|
Riigikohus |
20.12.2004 |
|
Lepingu tühisuse korral tekkis lepingupooltel kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 5 alusel võlasuhe, mille sisuks oli kummagi poole kohustus tagastada tühise tehingu järgi saadu või hüvitada see rahas. Kuna TsK §-st 183 tulenevalt tuli lepingujärgsed vastastikused kohustused üldjuhul täita üheaegselt, siis tehingu tühisuse korral võis lepingupool keelduda saadu tagastamisest kuni teise poole vastava kohustuse täitmiseni.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-127-03.
Lihtkirjalikus vormis sõlmitud ehitise müügileping on kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 93 lg 3 järgi notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmise tõttu tühine.
|
| 3-2-1-118-05
|
Riigikohus |
07.11.2005 |
|
Tulenevalt VÕS § 108 lg-st 1 ja § 103 lg-st 1 ei ole ostjal ostuhinna tasumata jätmise õigustamiseks reeglina võimalik tugineda kohustuse rikkumise vabandatavusele.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-75-03.
Kohustuste sisust tulenevalt on soojusenergia ja termofikatsioonivee müümise leping ostu-müügileping TsK § 242 järgi ja müügileping VÕS § 208 lg 3 järgi. Kohustuste püsivuse tõttu on see leping ka kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes.
Majandusministeeriumi 1997. a metoodika (RTL 1997, 137, 5189) on käsitatav esmajoones tüüptingimustena, kuna see on kehtestatud vastava volitusnormita majandusministri käskkirjaga ja ka metoodikast endast nähtub et see on soovituslik kohalikele omavalitsustele, kes saavad sellest lähtudes kehtestada oma territooriumitel soojusvarustuse kulude arvestuse, jaotuse ja tarbitud soojusenergia eest arveldamise korra.
Kui leping on sõlmitud tüüptingimustega, tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda ka VÕS §-st 39.
Soojusenergia müügilepingu tingimus, millega tagatakse soojusenergia müüjale võimalus nõuda tasu arvestusliku soojusenergia eest juhul, kui mõõturi näidud ei vasta ilmselt tegelikkusele ja seda sõltumata põhjusest, on soojusenergia ostjat ebamõistlikult kahjustav ka siis, kui ostja ei ole tarbija. Ainuüksi see, et arvestuslik tarbimine on arvesti järgsest suurem, ei anna alust arvesti järgsest tarbimisest kõrvale kalduda, kui omavolilist tarbimist ei tuvastata.
Hageja põhikohustus on lepingu järgi kostjale soojusenergia ja termofikatsioonivee müümine, kostja kohustus aga lepingu järgi soojusenergia eest esitatud arvete alusel tasuda. Kohustuste sisust tulenevalt on leping ostu-müügileping TsK § 242 järgi ja müügileping VÕS § 208 lg 3 järgi. Leping on kohustuste püsivuse tõttu ka kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes.
|
| 3-2-1-170-05
|
Riigikohus |
08.02.2006 |
|
Elektrienergia edastamise katkestamise õiguse kasutamist ei muuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte vastaseks see, kui elektrivõlga nõutakse sisse kohtu kaudu. Kuid elektrienergiaga varustamise katkestamise õigust ei tohi kuritarvitada. Eelkõige ei tohi seda kasutada juhul, kui tarbija võlgnevus ei ole pikaajaline ega suur või kui tarbija on olulises osas vaidlustanud tarbitud energia arvestuse.
Tulenevalt TsMS § 231 lg-st 5 ei saa otsuse põhjendavas osas toodud kohtu seisukoht hagide kohta asendada otsuse resolutsiooni.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-118-05.
Poolte sõlmitud elektrivarustuse leping on oma olemuselt kestvusleping.
|
Facebook
X.com