3-2-1-24-04
|
Riigikohus |
09.03.2004 |
|
Ostuhinna mittevastavus müügilepingu järgi üleantava asja harilikule väärtusele ehk kohalikule keskmisele müügihinnale (turuhinnale) ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.
Pärast ostueesõiguse teostamist on ostueesõigust omav isik kohustatud tasuma müüjale sõlmituks loetud müügilepingu järgse ostuhinna.
Pärast ostueesõiguse teostamist on ostueesõigust omav isik kohustatud tasuma müüjale sõlmituks loetud müügilepingu järgse ostuhinna.
Kinnisasja mõttelise osa suhtes AÕS § 73 lg-s 2 sätestatud ostueesõigust teostav kaasomanik võib TsÜS §-s 89 sätestatud aluste esinemisel tugineda müügilepingu tühisusele selle näilikkuse tõttu.
Ostuhinna mittevastavus müügilepingu järgi üleantava asja harilikule väärtusele ehk kohalikule keskmisele müügihinnale (turuhinnale) ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.
VÕS § 28 lg 2 kohaselt kuulub asja eest maksmisele tavaliselt tasutav hind või muu mõistlik hind juhul, kui hinda ei ole määratud poolte kokkuleppel. TsÜS § 65 kohaselt võib lepinguga asjale ette näha teistsuguse hinna kui asja turuhind.
|
| 3-2-1-125-10
|
Riigikohus |
01.02.2011 |
|
Lisaks ÜVVKS-i nõuetele laienevad vee-ettevõtjatele ka konkurentsiõigusest tulenevad nõuded. Turgu valitsev ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses ei tohi KonkS § 16 p 1 järgi oma seisundit kuritarvitada, mh otsese või kaudse ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega, isegi kui ta allub valdkonnaspetsiifilisele eriregulatsioonile ja tema hinnakujundamiseks on kehtestatud erireegleid (vt ka nt Riigikohtu 18. detsembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-02, p 23). Sama tuleneb ka Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 82 lg 2 lit-st a (vt ka nt Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. a otsus asjas nr C-280/08 P).
Haldusorgani seisukohad seaduse tõlgendamisel ei ole tsiviilkohtumenetluses siduvad (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p-d 31-33).
Vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13.
Vallavalitsuse korraldust kui haldusakti saab vaidlustada halduskohtus, samuti on võimalik seda hinnata tsiviilasja lahendamisel (vt ka nt Riigikohtu 13. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p-d 31-33), mh tüüptingimuste kohta kehtiva regulatsiooni (st VÕS §-de 42 ja 44) alusel.
Sarnaselt on Riigikohus leidnud 22. novembri 2010. a määruses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10.
Kui lepinguga (sh tüüptingimustega) antakse ettevõtjale õigus nõuda (eraõigusliku olemusega) hüvitist piirmäära ulatuses, ei saa asuda seisukohale, et ettevõtjal on piiramatu õigus otsustada, kas ja millises ulatuses ta hüvitist nõuab. Seega on nõutava hüvitise maksmise eeldused ja suurus ka võlaõigusliku nõudena kohtulikult kontrollitavad, arvestades hüvitise maksmise iseloomu ja eesmärki, konkreetseid asjaolusid ning hea usu põhimõttest tulenevaid nõudeid (VÕS § 6, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138). Eelnev kehtib ka juhul, kui ettevõtjale on antud õigus nõuda hüvitist konkreetses määras, vähemalt kui tegemist on eraõigusliku olemusega hüvitisega. Lubatava hüvitise suuruse määramisel saab mh lähtuda VÕS § 26 lg-test 3, 10 ja 11, § 28 lg-st 2, § 162 lg-st 1 ja § 637 lg-st 2, mis kõik lubavad kohtul lepingutingimusi määrata või kohustuse täitmist piirata (vt lepingutingimuste määramise kohta ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 34).
Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi suhtes on piiratud reovee ärajuhtimisega. Reovee puhastamine on vee-ettevõtja avalik-õiguslik kohustus.
Vee-ettevõtja ja kliendi vaheline veeleping on töövõtulepingu tingimustele vastav leping VÕS § 635 lg 1 mõttes. Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni teenuse hinnakujunduslikud reeglid on kehtestatud ühisveevärgi j-kanalisatsiooni seaduses
Ülereostustasu peamine eesmärk on mõjutada klienti hoiduma ülereostuse tekitamisest ja vähendama oma reostustaset, kuna see tekitab keskkonnale ülemäärast kahju.
Ülereostustasu on avalikkuse kaitseks kehtestatud avalik-õiguslik preventiivne (sunni)vahend, mida vee-ettevõtja saab sanktsioonina kohaldada selle eest, kui klient laseb kanalisatsiooni reovett, mis on ülemäära reostatud. Kuna ülereostustasu korral on raha saama õigustatud subjektiks vee-ettevõtja, mitte kohalik omavalitsus ega riik, ei tohi see olla kehtestatud n-ö karistusliku kahju hüvitisena, kuna karistusvõim ja karistamise monopol on avalikul võimul (vt ka Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-86-07, p 17, 21).
Keskkonna ülemäärase reostamise korral ei ole põhjendamatu ega ebaõiglane võtta selle eest raha. Keskkonnakahjuliku tegevuse puhul on avalik võim kehtestanud mitmeid meetmeid, mille mõte on tagada keskkonnareostuse vähendamine ja puhtam elukeskkond. Nii peavad nt VeeS § 23 lg 1 järgi kõik isikud vältima vee reostamist ja liigvähendamist ning veekogude ja kaevude risustamist ning vee-elustiku kahjustamist (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 32). Keskkonnatasude rakendamise eesmärk on KeTS § 4 lg 1 järgi vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju (saastetasu olemuse kohta vt ka Riigikohtu 17. märtsi 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-05, p-d 9, 10).
Kui lepinguga (sh tüüptingimustega) antakse ettevõtjale õigus nõuda (eraõigusliku olemusega) hüvitist piirmäära ulatuses, ei ole ettevõtjal on piiramatut õigust otsustada, kas ja millises ulatuses ta hüvitist nõuab. Seega on nõutava hüvitise maksmise eeldused ja suurus ka võlaõigusliku nõudena kohtulikult kontrollitavad, arvestades hüvitise maksmise iseloomu ja eesmärki, konkreetseid asjaolusid ning hea usu põhimõttest tulenevaid nõudeid (VÕS § 6, TsÜS § 138). Eelnev kehtib ka juhul, kui ettevõtjale on antud õigus nõuda hüvitist konkreetses määras, vähemalt kui tegemist on eraõigusliku olemusega hüvitisega. Lubatava hüvitise suuruse määramisel saab mh lähtuda VÕS § 26 lg-test 3, 10 ja 11, § 28 lg-st 2, § 162 lg-st 1 ja § 637 lg-st 2, mis kõik lubavad kohtul lepingutingimusi määrata või kohustuse täitmist piirata (vt lepingutingimuste määramise kohta ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 34).
Lisaks ÜVVKS-i nõuetele laienevad vee-ettevõtjatele ka konkurentsiõigusest tulenevad nõuded. Turgu valitsev ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses ei tohi KonkS § 16 p 1 järgi oma seisundit kuritarvitada, mh otsese või kaudse ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega, isegi kui ta allub valdkonnaspetsiifilisele eriregulatsioonile ja tema hinnakujundamiseks on kehtestatud erireegleid (vt ka nt Riigikohtu 18. detsembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-02, p 23). Sama tuleneb ka Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 82 lg 2 lit-st a (vt ka nt Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. a otsus asjas nr C-280/08 P).
|
| 3-2-1-76-11
|
Riigikohus |
19.10.2011 |
|
Kuigi TsMS § 654 lg 6 annab ringkonnakohtule võimaluse jätta otsus põhjendamata, kui ta nõustub maakohtu põhjendustega, peab ringkonnakohus hindama neid apellatsioonkaebuse väiteid, mida esimese astme kohus ei ole hinnanud.
Ostuhinna tasumise kokkuleppe märkimine müügilepingusse selliselt, et ostja tasub müüjale ostuhinna enne müügilepingu sõlmimist, on käsitatav täitmise kviitungina VÕS § 95 järgi, millega saab võlgnik tõendada oma kohustuse täitmist. Sellise dokumendi väljaandmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale. Võlausaldajal on võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09 tehtud otsuse p 10 ja Riigikohtu 2. juuni 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08 tehtud otsuse p 15).
|
| 3-2-1-104-11
|
Riigikohus |
08.11.2011 |
|
Isikute paljusus müüja poolel omab seaduse järgi tähendust nii lepingu täitmisel, lepingust taganemisel kui ka tagasitäitmisel. Muu hulgas võivad tagajärjed olla erinevad, sõltuvalt sellest, kas tegemist on nt solidaarvõlgnike või osavõlgnikega või kuidas saab mitme isiku puhul lepingust taganeda (vt nt VÕS § 192).
Isikute paljusus müüja poolel omab seaduse järgi tähendust nii lepingu täitmisel, lepingust taganemisel kui ka tagasitäitmisel. Muu hulgas võivad tagajärjed olla erinevad, sõltuvalt sellest, kas tegemist on nt solidaarvõlgnike või osavõlgnikega või kuidas saab mitme isiku puhul lepingust taganeda (vt nt VÕS § 192).
Võlaõigusseadus seob taganemise õiguse üldiselt teise poole käitumisega, st lepingust, mis ei ole kestvusleping, võib VÕS § 116 lg 1 alusel taganeda üksnes juhul, kui teine pool lepingut oluliselt rikub, mitte aga nt lepingust taganeda soovivast poolest enesest või n-ö välisest põhjusest tingituna. Erandlik võimalus taganeda asjaolude muutumise tõttu sisaldub VÕS § 97 lg-s 5.
Kokkuleppel võivad pooled lepingust taganemise aluseid VÕS §-st 5 tulenevalt vähemalt üldjuhul nii täpsustada, laiendada kui ka kitsendada.
Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31).
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud edasilükkava tingimusega (TsÜS § 102 l g 2), kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saavad pooled kokku leppida täiendava taganemise aluse, mis ei seostu lepingu rikkumisega ega tooks kaasa nt leppetrahvi maksmise kohustust.
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud äramuutva tingimusega TsÜS § 102 lg 3 mõttes, kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saab tagasitäitmisel analoogia alusel lähtuda taganemise sätetest.
Kui poolte tahet lepingu täitmata jätmise tagajärgede osas ei ole võimalik välja selgitada, saab sisustada selle kokkuleppe ka kohus VÕS § 27 lg 2 alusel mõistliku tingimusena.
Võlaõigusseadus seob taganemise õiguse üldiselt teise poole käitumisega, st lepingust, mis ei ole kestvusleping, võib VÕS § 116 lg 1 alusel taganeda üksnes juhul, kui teine pool lepingut oluliselt rikub, mitte aga nt lepingust taganeda soovivast poolest enesest või n-ö välisest põhjusest tingituna. Erandlik võimalus taganeda asjaolude muutumise tõttu sisaldub VÕS § 97 lg-s 5.
Kokkuleppel võivad pooled lepingust taganemise aluseid VÕS §-st 5 tulenevalt vähemalt üldjuhul nii täpsustada, laiendada kui ka kitsendada.
Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31).
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud edasilükkava tingimusega (TsÜS § 102 l g 2), kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saavad pooled kokku leppida täiendava taganemise aluse, mis ei seostu lepingu rikkumisega ega tooks kaasa nt leppetrahvi maksmise kohustust.
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud äramuutva tingimusega TsÜS § 102 lg 3 mõttes, kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saab tagasitäitmisel analoogia alusel lähtuda taganemise sätetest.
Kui poolte tahet lepingu täitmata jätmise tagajärgede osas ei ole võimalik välja selgitada, saab sisustada selle kokkuleppe ka kohus VÕS § 27 lg 2 alusel mõistliku tingimusena.
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud edasilükkava tingimusega (TsÜS § 102 l g 2), kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saavad pooled kokku leppida täiendava taganemise aluse, mis ei seostu lepingu rikkumisega ega tooks kaasa nt leppetrahvi maksmise kohustust.
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud äramuutva tingimusega TsÜS § 102 lg 3 mõttes, kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saab tagasitäitmisel analoogia alusel lähtuda taganemise sätetest.
Kui poolte tahet lepingu täitmata jätmise tagajärgede osas ei ole võimalik välja selgitada, saab sisustada selle kokkuleppe ka kohus VÕS § 27 lg 2 alusel mõistliku tingimusena.
|
| 3-2-1-43-15
|
Riigikohus |
27.05.2015 |
|
VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, mitte ainult esitada VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõuet. (p 14)
Korteriomandi ostjal on VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi saada teada korteriühistut ja sellega ka korteriomandit koormavast pangalaenust. (p 15)
Kui korteriühistu ei toimi (ei korraldata üldkoosolekuid, ei koostata majandustegevuse aastakava, ei lahendata jooksvaid probleeme, ei suudeta tagada pangalt võetud laenu tagasimaksmist), on see asjaolu, mille vastu on korteriomandi ostjal VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi. (p 17)
Korteriomandi majandamise probleemidest tuleb korteriomandi ostjat teavitada sõltumata korterelamu majandamise viisist. (p 22)
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. (p 22)
Kohtumenetluse ajal on poolel õigus varem tehtud taganemisavaldust täiendada. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi. (p 11)
Lepingust taganemise mõistlik aeg VÕS § 118 lg 1 p 1 tähenduses ei saa olla vähemalt üldjuhul lühem kui tehingu eksimuse või pettuse tõttu tühistamise tähtaeg TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt. See kehtib juhul, mil mõlema kujundusõiguse teostamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, st lepingupoolel on õigus valida, kas ta taganeb lepingust või tühistab selle. (p 13)
VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, mitte ainult esitada VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõuet. (p 14)
Kui müügilepingu esemel ilmnevad uued puudused, on ostjal õigus neile puudustele tugineda ka siis, kui varem ilmnenud puuduste alusel esitatud hagi on juba kohtu menetluses (TsMS § 329−331, § 652 lg 3 p 2 tingimustel).
Kohtumenetluse ajal on poolel õigus varem tehtud taganemisavaldust täiendada. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi. (p 11)
Korteriühistu võlgnevus tuleb lugeda ka müüdud korteriomandi puuduseks VÕS § 217 lg 2 p 4 tähenduses. Samuti saab lugeda müüdava asja tavaliseks omaduseks VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi selle, et asjal ei lasu vähemalt märkimisväärset võlga. (p 15)
Müüdava korteriomandi tavaliseks omaduseks VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses on ka see, et korteriomandit majandatakse nõuetekohaselt, vähemalt minimaalselt vajalikul määral. (p 17)
Korteriomandi majandamise probleemidest tuleb korteriomandi ostjat teavitada sõltumata korterelamu majandamise viisist. (p 22)
Kui korteriomandi müügikuulutuses avaldatud teave „uus elektrijuhtmestik“ on saanud müügilepingu osaks, ei ole ka korteriomandi paiknemisel vanemas korterelamus võimalik eeldada, et ostja peab arvestama elektrijuhtmestiku uuendamise vajadusega. (P 18)
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. (p 22)
Korteriomandi puudused ei ole piiratud vaid reaalosaga, vaid ka kaasomandi mõttelise osaga ning ka elukeskkonnaga tervikuna, vähemalt korterelamu lähiümbruses. Ostjal on äratuntav oluline huvi nt teada saada, et naaberkorteris või korterelamu aias toimuvad sagedasti kärarikkad peod, kuulatakse valjusti muusikat, elamus pakutakse paljudele võõrastele isikutele majutusteenust, et korteriühistul on probleeme võlglastega jne. Korteriomandi puudused ei ole piiratud vaid reaalosaga, vaid ka kaasomandi mõttelise osaga ning ka elukeskkonnaga tervikuna, vähemalt korterelamu lähiümbruses. Ostjal on äratuntav oluline huvi nt teada saada, et naaberkorteris või korterelamu aias toimuvad sagedasti kärarikkad peod, kuulatakse valjusti muusikat, elamus pakutakse paljudele võõrastele isikutele majutusteenust, et korteriühistul on probleeme võlglastega jne. (p 22)
Kui müügilepingu esemel ilmnevad uued puudused, on ostjal õigus neile puudustele tugineda ka siis, kui varem ilmnenud puuduste alusel esitatud hagi on juba kohtu menetluses (TsMS § 329−331, § 652 lg 3 p 2 tingimustel). (p 11)
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on.
Notarid peaksid tõestamisseaduse §-st 18 tuleneva selgitamiskohustuse täitmisel tehingu pooltele mh selgitama, et korteriomandi majandamise asjaolud on olulised ning lepingus tuleks kirjeldada korteriomandi müüjale teadaolevad puudused. (p 22)
Kohus peab selgituskohustusest tulenevalt välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel. (p 21)
|
| 3-2-1-63-15
|
Riigikohus |
03.06.2015 |
|
Kui pool nõuab seadmete kasutamise tasu suuruse kokkuleppe puudumise korral tasu VÕS § 28 lg 2 järgi, siis tuleb temal TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendada lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt makstava tasu, selle puudumisel vastavalt asjaoludele mõistliku tasu suurus. Eelnimetatud asjaolusid tuleb kolleegiumi arvates käsitada poolte esiletoodavate asjaoludena, mitte õigusliku regulatsioonina. Tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 62; 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 36; 19. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-12, p 23). Praegusel juhul ei ole kohtud materiaalõigust vääralt kohaldades VÕS §-st 28 tulenevat tõendamiskoormise jaotust pooltele selgitanud. (p 14)
VÕS §-s 28 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks tuleb poolel, kes tugineb tasuta kokkuleppe olemasolule, tõendada, et leping ei olnud tasuline (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-13, p 12). (p 12)
Pandiõiguse tunnustamise nõue ei ole iseseisev nõue, mille kohus peaks otsuse resolutsioonis eraldi lahendama TsMS § 442 lg 5 järgi, kui kohus pandiga tagatavat nõuet ei tuvasta. (p 17)
Kohus ei pea otsustama lepingulise seadmete kasutamise tasu suuruse üle oma siseveendumuse kohaselt TsMS § 233 järgi. Vähemalt üldjuhul saab seadmete kasutuseeliste väärtust tõendada (vt nt Riigikohtu 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p-d 16 ja 19). Põhimõtteliselt ei saa TsMS § 233 lg 2 kohaldamist küll välistada, aga sellisel juhul tuleb kohtul põhjendada, milles seisnevad ebamõistlikud raskused nõude suuruse väljaselgitamisel. (p 15)
Poolte esitatud väidetele õigusliku hinnangu andmisel ja õigussuhte kvalifitseerimisel peab kohus mh hindama, mis liiki lepingu VÕS-i tähenduses on pooled antud asjaoludel sõlminud. (p 11)
Kui asja lahendav kohus leiab, et kokkulepe tasu kohta on lepingu oluline tingimus, tuleb esiteks hinnata, kas leping on sellisel kujul kehtiv, st kas võib eeldada, et leping oleks sõlmitud tasukokkuleppeta (VÕS § 27 lg 1). Ka VÕS § 28 lg 2 kohaldub hinna määramisel üksnes juhul, kui pooled ei ole hinnas selgelt kokku leppinud, kuid on kokku lepitud kauba müük või teenuse osutamine selliselt, et teisele poolele pidi olema arusaadav, et selle eest tuleb ka maksta (Riigikohtu 19. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-12, p 24). Tuvastades, et poolte vahel oli kehtiv kasutusleping, tuleb kohtul hinnata, kas kasutustasu või selle määramise viis tuleneb lepingu olemusest või muudest asjaoludest, kohaldades sealjuures VÕS §-e 29 ja 25. Kui ka nii ei ole võimalik hinda määrata, tuleb lähtuda VÕS §-s 28 sätestatust. Sealjuures ei saa kohaldada VÕS § 27 lg-t 2.
VÕS § 28 lg 1 järgi on kohtu jaoks lähtekohaks, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu alusel tuleb maksta saadud teenuse eest tasu. VÕS §-s 28 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks tuleb poolel, kes tugineb tasuta kokkuleppe olemasolule, tõendada, et leping ei olnud tasuline (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-13, p 12). (p 12)
Kui pool nõuab seadmete kasutamise tasu suuruse kokkuleppe puudumise korral tasu VÕS § 28 lg 2 järgi, siis tuleb temal tõendada lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt makstava tasu, selle puudumisel vastavalt asjaoludele mõistliku tasu suurus. (p 14)
Pankrotimenetluses ei ole ilma nõudeta pandiõigusel tähendust. Pandiõiguse tunnustamise nõue ei ole iseseisev nõue, mille kohus peaks otsuse resolutsioonis eraldi lahendama, kui kohus pandiga tagatavat nõuet ei tuvasta. (p 17)
|
| 2-07-39570/406
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.12.2017 |
|
Kui poolte esitatud asjaoludest tulenevalt ei saa asja kasutamise eest ettenähtud tasu kindlaks määrata lepingu olemusest või muudest asjaoludest lähtuvalt VÕS §-de 25 ja 29 järgi, tuleb asja kasutamise tasu kindlaks määrata VÕS § 28 lg-st 2 lähtudes. (p 10)
VÕS § 28 lg 2 näeb ette kaks järjestatud võimalust, kuidas konkreetse tasukokkuleppe puudumisel tasu arvestada. Esiteks milline oli asja kasutamise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel teiseks, milline oli asja kasutamise eest vastavalt asjaoludele mõistlik hind. VÕS § 28 lg 2 tulenev tõendamiskohustus on hagejal.
Esiteks peab olema hagejal võimalus tõendada VÕS § 28 lg 2 esimese alternatiivi mõttes, milline oli asja kasutamise lepingu sõlmimise ajal selliste asja kasutamise eest makstav tavapärane tasu, või tõendada, et sellise asja kasutamise eest tavapäraselt makstav tasu puudus. Kui tegemist on asjade kogumiga, saab hageja tavaliselt makstava tasu tõendamisel lähtuda näiteks ka üksikute asjade võimalikest üürihindadest ja need liita. Kui hageja on esitanud selge arvestuse võimalike asjade üürihindade kohta, saab kostja esitada arvestuse kohta vastuväiteid. Hagejal on võimalik ka tõendada, et asjade kasutamise eest tavapärane tasu puudub. Kolleegium on kasutuseeliste suuruse tõendamisel viidanud võimalusele kasutada võrreldavaid üürikuulutusi (vt nt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20; 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21). Tavapärase tasu puudumist on võimalik tõendada näiteks võrreldava asja üürikuulutuste puudumisega, võimalik on esitada asjatundja arvamus või teha ekspertiis. (p 12, 13)
Vaid juhul, kui hageja tavapärast tasu või selle puudumist ei tõenda, saab kohus jätta tasunõude täies ulatuses rahuldamata. (p13)
Kui kohus leiab, et asja tavapärast tasu ei ole mõistlikult võimalik välja selgitada, peab kohus andma hagejale võimaluse tõendada mõistliku tasu suurust VÕS § 28 lg 2 teise alternatiivi mõttes. Hagejal on võimalik tõendada tavapärase tasu puudumisel mõistliku tasu suurust näiteks analoogse asja kasutustasust lähtudes, tuua välja praegused asja üürihinnad ja neid korrigeerida arvestades elukalliduse tõusu. Võimalik lähtealus on ka asja amortisatsioon kasutusperioodil, millele on juurde lisatud kasumiosa. (p 14)
Kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse rikkumise korral saab ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid, ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (Riigikohtu 1. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-16, p 12). (p 14)
|
| 2-17-1937/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.03.2019 |
|
Kui hageja paneb TMS § 221 lg 1 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga maksma müügilepingust tuleneva puuduste kõrvaldamiseks tehtavate kulutuste hüvitamise nõude, kehtib sellisele nõudele tavaline tõendamiskoormis eelkõige lepingu rikkumise, kahju tekkimise ja põhjusliku seose osas. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui protsessuaalne hagi ei tohiks üldjuhul muuta kummagi menetlusosalise menetluslikku positsiooni paremaks ega halvemaks võrreldes tavalise hagi esitamise korral tekkiva menetlusliku positsiooniga (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385/204, p 15.3). (p 13)
Võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 20):
• võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);
• võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);
• võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);
• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);
• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). (p 15)
Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 21):
• puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1);
• puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3);
• ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4);
• sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2);
• ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2). (p 16)
Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid (või teha ostjale muul viisil tõendatavalt nähtavaks teave) selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Seda peaksid müüjale selgitama ka notarid (vt eelneva kohta Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 22; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). Ka müügikuulutuses esitatud teave võib kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes ning kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada (vt Riigikohtu 30. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 19).
Kui elamul on suured küttekulud, võib müüja vastutuse välistamiseks elamu vähese soojapidavuse väite korral olla piisav see, kui müüja esitab ostjale küttekulude suurust näitavad arved, märkides nende esitamise ka müügilepingus. Suurte küttearvete alusel peab asja ostnud isik üldjuhul eeldama mh probleeme soojapidavusega. (p 25)
Elamu kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks; puudulikult soojustatud ja vähese soojapidavusega maja ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29). See kehtib ka vee läbijooksu kohta keldrisse ja elamu kandekonstruktsioonide omavahelisest deformatsioonist tekkinud prao kohta. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei tähenda elamu vastamist sihtotstarbele, kui selleks kulub ebamõistlikult palju energiat. (p 20)
Elamu kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks; puudulikult soojustatud ja vähese soojapidavusega maja ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29). See kehtib ka vee läbijooksu kohta keldrisse ja elamu kandekonstruktsioonide omavahelisest deformatsioonist tekkinud prao kohta. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei tähenda elamu vastamist sihtotstarbele, kui selleks kulub ebamõistlikult palju energiat. (p 20)
Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid (või teha ostjale muul viisil tõendatavalt nähtavaks teave) selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Seda peaksid müüjale selgitama ka notarid (vt eelneva kohta Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 22; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). (p 25)
|
Facebook
Twitter