Kahjustatud isikule on kohustusliku vastutuskindlustuse korral antud otsenõue kindlustusandja vastu (nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks, VÕS § 80 lg 2). See on põhjendatav asjaoluga, et kohustuslik vastutuskindlustus (nt liikluskindlustus) on õigusaktides ette nähtud eelkõige võimalike kahjustatud isikute kaitseks. Vabatahtliku vastutuskindlustuse korral ei ole kahjustatud isikule võlaõigusseaduse sellekohases alajaotuses sellist otsenõuet antud. Nimetatu on põhjendatav sellega, et vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kaitstakse eelkõige kindlustusvõtja huve, kes on soovinud oma vastutuse vabatahtlikus korras kindlustada.
Teatud olukorras (kindlustusvõtja pankrot) kaitseb seadus ka vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kahjustatud isiku huve. Sellist olukorda reguleerib VÕS § 518, mille kohaselt on kindlustusvõtja pankroti korral kahjustatud isikul õigus rahuldada oma kindlustusvõtja vastu suunatud nõue kindlustusandja vastu suunatud hüvitamise nõude arvel enne teisi kindlustusvõtja võlausaldajaid. Tegemist on kahjustatud isiku huvide täiendava kaitsega, sest primaarselt on kahjustatud isikul nõudeõigus üksnes kindlustusvõtja vastu, kes on talle kahju tekitanud.
Vastutuskindlustuse korral on kindlustatav risk kindlustusvõtja vastutus (tegevuse või tegevusetusega kindlustusjuhtumi põhjustamine), kuid VÕS § 463 lg 1 korral on tegemist mitte kindlustusvõtjaga, vaid kolmanda isikuga seotud kindlustusjuhtumiga seoses kindlustuslepingu sõlmimisega (nt lapse seaduslik esindaja kindlustab kindlustusvõtjana oma lapse elu).