3-2-1-51-02
|
Riigikohus |
25.04.2002 |
|
Üldreeglina ei tohi ega saa seadusel olla tagasiulatuvat jõudu seaduse jõustumise eelsele ajale. Põhiseadus võimaldab seda vaid rangetes piirides seaduste rakendamisest tekkinud õiguskonfliktide ületamiseks, kui ilma sätte tagasiulatuva rakendamiseta tekkida võivad negatiivsed tagajärjed kaaluvad ilmselgelt üles õiguskindluse põhimõtte.
TsMS § 228 ja § 231 lg 4 mõtte kohaselt on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema poolt antud õigusliku kvalifikatsiooniga.
Arvestades erafirma asutamisdokumentides sätestatut saab õiguskorra ja tsiviilkäibe poolt iseseisva õigussubjektina tunnustatud erafirmat hiljemalt 1. septembrist 1994 lugeda täisühinguks. Täisühingu osanike vastutuse sätestab erafirma asutamise ja talle laenu andmise ajal kehtinud Eesti Vabariigi majandusühingute põhimääruse p 4.
Kostja (erafirma) dokumentidest ei nähtu üheselt tema juriidiline vorm. Alates TsÜS-i jõustumisest 1. septembril 1994. a tunnustab Eesti õiguskord juriidilise isikuna vaid seaduses eraõigusliku juriidilise isiku liigina sätestatud ja liigile vastavaid subjekte. Arvestades erafirma asutamisdokumentides sätestatut saab õiguskorra ja tsiviilkäibe poolt iseseisva õigussubjektina tunnustatud erafirmat hiljemalt 1. septembrist 1994 lugeda täisühinguks ja kohaldada talle täisühingu kohta kehtivaid sätteid, vaatamata sellele et asutamise ajal ta formaalselt kõiki täisühingule ette nähtud nõudeid ei täitnud.
ÄS § 5 näeb ette ettevõtte kui majandusüksuse üleandja vastutuse ettevõttega seotud kohustuste eest. Säte pole antud asjas kohaldatav, kuna ÄS § 505 lg 1 järgi jõustus äriseadustik 1. septembril 1995 ning ettevõtte vara oli ÄS jõustumise ajaks juba üle antud. ÄS § 5 ei saa kehtida enne ÄS jõustumist toimunud ettevõtte üleminekule.
|
| 3-2-1-96-03
|
Riigikohus |
22.10.2003 |
|
Kohtu kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena. See tähendab TsMS § 171 lg-st 1 tulenevat kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, tagamaks menetlusosalistele võimalus tõendada tuvastatavaid asjaolusid ja avaldada enne otsuse tegemist arvamust õiguse kohaldamise kohta.
Õiguse üldpõhimõtte kohaselt tuleb uuele õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine sätestada vastava seaduse rakendussätetes. Seadusandja ei ole andnud rakendussätetes tagasiulatuvat jõudu ÄS § 187 lg 2 uuele redaktsioonile. Seega ei oleks kohtud võinud seda sätet asjas kohaldada. (p 19)
|
| 3-2-1-79-05
|
Riigikohus |
22.09.2005 |
|
Enne 01.07.2002 kehtinud ÄS § 187 lg 2 kohaselt on äriühingu võlausaldajal isiklik nõue äriühingu juhatuse liikme vastu juhul, kui võlausaldaja tõendab, et tal on täitmata jäänud nõue äriühingu vastu. Samuti peab võlausaldaja tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustust äriühingu ees ning võlausaldaja kahju on tekkinud nimelt juhatuse liikme kohustuse rikkumise tõttu. Juhatuse liige peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei ole kohustuste rikkumises süüdi.
Kui nõude rahuldamise eelduseks olevad asjaolud on tekkinud pärast 01.07.2002, siis saab äriühingu võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist äriühingule. Erandina saab võlausaldaja nõuda pärast 01.07.2002 õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist otse endale juhul, kui äriühingu juhtorgani liige on rikkunud seadusest tulenevat kohustust.
Erandina saavad äriühingu juhatuse liikmel tekkida kohustused võlausaldajate ees ka seaduses sätestatud juhul. Selliseks erandiks võib olla näiteks ka 7. juulil 2001. a jõustunud ÄS § 180 lg-s 51 ja § 306 lg-s 31 sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine, millega võib kaasneda ka juhatuse liikmete otsene isiklik vastutus osaühingu võlausaldajate ees. Sellisel juhul käituks juhtorgani liige õigusvastaselt äriühingu võlausaldaja suhtes, kellega tal lepinguline suhe puudub. Sel alusel esitatud hagi puhul tuleb kohaldatav seadus valida, lähtudes VÕSRakS § 22 lg-st 1.
Seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega äriühingu juhatuse liikme poolt äriühingu võlausaldajale kahju tekitamine on õigusvastane tegevus võlausaldaja suhtes ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Kui äriühingu juhtorgani liige on võlausaldajale õigusvastaselt kahju tekitanud pärast 1. juulit 2002. a, siis sellise kahju hüvitamist saab võlausaldaja nõuda otse endale. Sellisel juhul ei kohaldata alates 1. juulist 2002. a kehtiva ÄS § 315 lg-t 2 ega § 187 lg-t 2.
Seadusandja ei ole andnud rakendussätetes ÄS § 315 lg-le 2 tagasiulatuvat jõudu, mistõttu ei saa alates 01.07.2002 kehtiva seaduse kohaldamise aluseks olla hagi esitamise aeg. (p 10)
|
| 3-2-1-63-06
|
Riigikohus |
22.06.2006 |
|
Kohus ei ole seotud kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. Kohus kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud.
Kuna ringkonnakohus jättis kohaldamata AÕS § 257 lg 3 teise lause ning algatas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, ei hakanud ringkonnakohtu otsuse kaebetähtaeg kulgema kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest, vaid Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendi kuulutamisest.
Kostja nõusolekut asendav kohtulahend ei asenda teisi võimalikke tahteavaldusi, mis on kinnistusraamatusse kande tegemiseks vajalikud, esmajoones hageja enese tahteavaldust enda omanikuna sissekandmiseks.
ORAS § 12-1 lg-s 10 sätestatud seadusest tulenev ostueesõigus omab asjaõiguslikku toimet üksnes siis, kui ostueesõigus nähtub kinnistusraamatust.
ORAS § 12-1 lg-s 10 sätestatud ostueesõiguse märkuse kandmiseks kinnistusraamatusse saab ostueesõiguslane nõuda AÕS § 63 lg 1 p 4 alusel. Märkuse sissekandmine eeldab kinnisasja omaniku nõusolekut, mida võib asendada ka kohtuotsus. Sama kehtib lisaks ORAS § 12-1 lg-s 10 sätestatud ostueesõiguse teostamisele ka teiste seadusest tulenevate ostueesõiguste korral.
Alates 1. juulist 2002. a kehtiv AÕS § 257 lg-s 3 sätestatud seadusest tulenev ostueesõiguse piirang ei ole vastuolus õiguskindluse põhimõttega.
|
| 3-2-1-126-06
|
Riigikohus |
12.01.2007 |
|
Tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust ning tehingu ja toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse rakendussätetes. (p 16)
Pankrotimenetluses rahuldatavate nõuete suuruse (ulatuse) määramisel kehtib võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-st 11 tulenev põhimõte, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 2004. a 1. jaanuarit, kohaldatakse varasemat pankrotiseadust.
PankrS § 145 lg-st 2 tulenevalt peab kohus esialgset jaotusettepanekut sisuliselt kontrollima. Kohtul lasub kohustus veenduda, et jaotusettepanekuga ei rikuta võlgniku ja võlausaldajate õigusi.
Kuna kehtiv pankrotiseadus ei ole kehtestanud nimetatud piirangut pankrotimenetlusega seotud väljamaksete ulatuse suhtes tagasiulatuvalt, siis tuleb enne 1. jaanuari 2004. a tasumata maksete suhtes kohaldada varasemat seadust. Seda tuleb arvestada menetluses olevates pankrotiasjades, mis on algatatud enne 1. jaanuari 2004. a.
|
| 3-2-1-42-07
|
Riigikohus |
19.04.2007 |
|
TsMS § 696 lg 1 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust.
TsMS § 68 lg 4 on kohaldatav ainult neil juhtudel, mil kohtud on analüüsinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus või muudes õigusaktides ettenähtud menetlustähtaja ennistamise küsimust ja menetlustähtaja ennistanud või ennistamata jätnud.
Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahend nr 3-4-1-16-05.
Varasema TMS §-s 647 oli sätestatud hagi aegumistähtaeg vallasasja enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi esitamiseks. TMS §-s 6444 oli kinnisasja enampakkumise vaidlustamiseks sätestatud hagi aegumistähtaeg. Puudub mõistlik põhjendus, leidmaks, et vallasasjade enampakkumise korral ei olnud üheaastane tähtaeg hagi aegumistähtaeg, kui kinnisasjade enampakkumise korral oli kahenädalane tähtaeg hagi aegumistähtaeg.
|
| 3-2-1-91-08
|
Riigikohus |
12.11.2008 |
|
Tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb muu hulgas elektrituruseaduse § 65 lg-s 1 ja § 66 lg-s 1 sätestatud kohustus. Tarbija elektriga varustamine on avalik teenus AÕS § 1581 lg 1 tähenduses. Nimetatud sätte viimase lause kohaselt tekib selles sätestatud talumiskohustus kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud korras sundvalduse seadmisega.
Sundvalduse seadmine avalikes huvides tehnovõrgu või - rajatise talumiseks toimub haldusmenetluses. Seda ei väära ka AÕS § 1581 lg 3, mis kehtestab, et samas paragrahvis sätestatu ei välista talumiskohustuse tekkimist asjaõigusseaduse §-s 158 sätestatud korras. Kuid sealjuures tuleb arvestada, et AÕS § 158 lg 2 kohaselt saab kinnisasja koormamist reaalservituudiga nõuda vaid teise kinnisasja omanik.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seadus, millega mh muudeti oluliselt tehnorajatiste ja -ehitiste talumise kohustuse tingimusi ja talumiskohustuse maksmapaneku korda, ei reguleeri seda, millist seadust kohaldada kohtumenetluses, mis on alanud enne selle seaduse jõustumist 26. märtsil 2007. a. Sellises olukorras tuleb kohaldada eraõiguse põhimõtet, mille kohaselt kord tekkinud nõue lahendatakse tekkimise aja õiguse järgi - erandiks on seadusjärgsed tulevikku suunatud nõuded, mh talumiskohustuse nõuded.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seadus, millega mh muudeti oluliselt tehnorajatiste ja -ehitiste talumise kohustuse tingimusi ja talumiskohustuse maksmapaneku korda, ei reguleeri seda, millist seadust kohaldada kohtumenetluses, mis on alanud enne selle seaduse jõustumist 26. märtsil 2007. a. Sellises olukorras tuleb kohaldada eraõiguse põhimõtet, mille kohaselt kord tekkinud nõue lahendatakse tekkimise aja õiguse järgi - erandiks on seadusjärgsed tulevikku suunatud nõuded, mh talumiskohustuse nõuded. (p 12)
Sundvalduse seadmine avalikes huvides tehnovõrgu või - rajatise talumiseks toimub haldusmenetluses. Seda ei väära ka AÕS § 1581 lg 3, mis kehtestab, et samas paragrahvis sätestatu ei välista talumiskohustuse tekkimist asjaõigusseaduse §-s 158 sätestatud korras. Kuid sealjuures tuleb arvestada, et AÕS § 158 lg 2 kohaselt saab kinnisasja koormamist reaalservituudiga nõuda vaid teise kinnisasja omanik.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seadus, millega mh muudeti oluliselt tehnorajatiste ja -ehitiste talumise kohustuse tingimusi ja talumiskohustuse maksmapaneku korda, ei reguleeri seda, millist seadust kohaldada kohtumenetluses, mis on alanud enne selle seaduse jõustumist 26. märtsil 2007. a. Sellises olukorras tuleb kohaldada eraõiguse põhimõtet, mille kohaselt kord tekkinud nõue lahendatakse tekkimise aja õiguse järgi - erandiks on seadusjärgsed tulevikku suunatud nõuded, mh talumiskohustuse nõuded.
Sundvalduse seadmine avalikes huvides tehnovõrgu või - rajatise talumiseks toimub haldusmenetluses. Seda ei väära ka AÕS § 1581 lg 3, mis kehtestab, et samas paragrahvis sätestatu ei välista talumiskohustuse tekkimist asjaõigusseaduse §-s 158 sätestatud korras. Kuid sealjuures tuleb arvestada, et AÕS § 158 lg 2 kohaselt saab kinnisasja koormamist reaalservituudiga nõuda vaid teise kinnisasja omanik.
Sundvalduse seadmine avalikes huvides tehnovõrgu või - rajatise talumiseks toimub haldusmenetluses.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seadus, millega mh muudeti oluliselt tehnorajatiste ja -ehitiste talumise kohustuse tingimusi ja talumiskohustuse maksmapaneku korda, ei reguleeri seda, millist seadust kohaldada kohtumenetluses, mis on alanud enne selle seaduse jõustumist 26. märtsil 2007. a. Sellises olukorras tuleb kohaldada eraõiguse põhimõtet, mille kohaselt kord tekkinud nõue lahendatakse tekkimise aja õiguse järgi - erandiks on seadusjärgsed tulevikku suunatud nõuded, mh talumiskohustuse nõuded.
|
| 3-2-1-137-08
|
Riigikohus |
04.02.2009 |
|
Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 esimese lause kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on tehtud otsus, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Sama paragrahvi 11. lõike kohaselt muudab kõrgema astme kohus otsuse muutmise või uue otsuse tegemise korral vastavalt kohtukulude jaotust. See põhimõte kehtib ka juhul, kui Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse maakohtu otsuse alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva TsMS § 691 p 5 järgi.
VÕSRS § 11 sätestab, et enne 1. juulit 2002 tekkinud võlasuhtele kohaldatakse enne VÕSRS-i, s.o enne seda kuupäeva kehtinud seadust. Kuivõrd isikute vahel tekkis kinnistu võõrandamise võlasuhe enne 1. juulit 2002 ning enne seda kuupäeva ei kehtinud VÕS § 291 lg-ga 4 sarnast sätet, siis tähendaks selle sätte kohaldamine kinnisasja müüja suhtes seaduse tagasiulatuvat kohaldamist. Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõtte järgi on seadus tagasiulatuvalt kohaldatav üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Seadus ei näe ette VÕS § 291 lg 4 tagasiulatuvat kohaldamist. Kinnisasja müüja kasutas enne 1. juulit 2002 oma õigust võõrandada kinnistu ja sõlmida asjaõiguslik kokkulepe kinnistu omandiõiguse üleandmiseks kinnisasja ostjale ilma, et ta jääks vastutama kinnistu omandaja ja uue üürileandja poolt toimepandavate üürilepingu rikkumiste eest. Nendele tehingutele tuleb VÕSRS § 12 lg 2 teise lause järgi kohaldada varasemat seadust, st et müügilepingu ja asjaõigusliku kokkuleppe sõlmimise tagajärgedena kehtivad kinnisasja müüja jaoks üksnes enne 1. juulit 2002 kehtinud seadustes sätestatud tagajärjed. (p 12)
Kohtuotsus ei ole vaidlustatav ilma kohtuotsuse resolutsiooni peale kas apellatsioon- või kassatsioonkaebust esitamata.
|
| 3-2-1-68-10
|
Riigikohus |
06.10.2010 |
|
Kui töötaja ei ole jõudnud vanaduspensioniikka ja tema töövõime kaotus on 90%, siis võib eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda töötada ja ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku just kutsehaiguse tõttu (vt Riigikohtu 22. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03).
Kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Muu hulgas võib kostja tõendada, et hageja töövõimetus on kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-92-03). See põhimõte kehtib ka siis, kui töövõime kaotus on väiksem kui 60%.
Kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Muu hulgas võib kostja tõendada, et hageja töövõimetus on kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-92-03). See põhimõte kehtib ka siis, kui töövõime kaotus on väiksem kui 60%.
Tervisekahju hüvitis ei ole pension, vaid riik maksab hüvitist kolmanda isiku (tööandja) tekitatud kahju eest (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-02). Kuna vanaduspensionit ei määrata tervisekahjustuse eest, siis ei ole alust seda hüvitatavast kahjust maha arvata.
Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p 15; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 11-12; 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12).
Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juuli 2002, enne selle seaduse jõustumist kehtinud seadust (vt ka 22. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03 ja 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09).
Ajutine kord, mis kaotas oma kehtivuse alates võlaõigusseaduse jõustumisest 1. juulil 2002, on kohaldatav siiski tegude suhtes, mis pandi toime enne võlaõigusseaduse jõustumist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 13 ja 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18). (p 9)
Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p 15; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 11-12; 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12).
Kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Muu hulgas võib kostja tõendada, et hageja töövõimetus on kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-92-03). See põhimõte kehtib ka siis, kui töövõime kaotus on väiksem kui 60%.
|
| 3-2-1-178-10
|
Riigikohus |
22.03.2011 |
|
Sisuliselt on õppelaen tavaline tsiviilõiguslik laenuleping, mille eripäraks on soodusintress (intressivahe katab riik) ja riigipoolne tagatus krediidiasutuse ees.
Õppelaenu saaja kohustuse täitmisel pangale läheb panga nõue üle riigile. Tegemist on seadusjärgse lepingulise nõude ülemineku juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes, st õigusjärglusega TsÜS § 6 mõttes, täpsemalt eriõigusjärglusega.
Riigilt krediidiasutusele tasutud rahalt laenusaaja poolt riigile makstav intress ei ole mitte riigi eraldi nõue õppelaenu saaja vastu, vaid seadusjärgne viivisenõue VÕS § 113 lg 1 mõttes, mida riik saab arvutada talle üleläinud nõude rahuldamisega viivitamise korral.
Õppelaenu puhul saab riigitagatise andmisele ja sellest tulenevatele suhetele täiendavalt kohaldada käendusele sätestatut. Erisuseks käendusest on see, et kehtinud HaS § 362 lg 1 ei sätestanud riigi puhtakujulist solidaarvastutust laenusaajaga (nagu näeb üldjuhul ette VÕS § 145 lg 1), vaid n-ö täiendava vastutuse, mis kohaldub, kui laenusaaja (ja käendajad) vabatahtlikult oma kohustusi ei täida. Kehtiva ÕÕS § 21 lg 2 järgi on põhivõlgniku maksejõuetuse risk vähemalt käendajate suhtes jäetud üksnes nende kanda. Sellega on riik ennast käendajatega võrreldes privilegeerinud, st taganud endale teiste tagatiste andjate suhtes tagasinõudeõiguse täies ulatuses.
Enne võlaõigusseaduse jõustumist kehtinud lepingutele kohaldatakse põhimõtteliselt varem kehtinud materiaalõigust. Esmalt tähendab see, et lepingu (sh kestvuslepingu) kehtivust hinnatakse selle sõlmimise ajal kehtinud seaduse järgi (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-10, p 10). Samuti tähendab see, et lepingust tulenevate kohustuste täitmist ja nende rikkumise tagajärgi hinnatakse varem kehtinud seaduse järgi. Eriregulatsioon kehtib VÕSRS § 7 järgi varem tehtud tehingu tühistamise ja lõpetamise kohta. (p 15)
Riigilt krediidiasutusele tasutud rahalt õppelaenu saaja poolt riigile makstav intress ei ole mitte riigi eraldi nõue õppelaenu saaja vastu, vaid seadusjärgne viivisenõue VÕS § 113 lg 1 mõttes, mida riik saab arvutada talle üleläinud nõude rahuldamisega viivitamise korral.
Aegumise peatumise aluseks TsÜS § 167 lg 1 mõttes ei ole kohustatud isikule korduvate kirjade saatmine, kui kohustatud isik sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud ei ole.
Õppelaenu puhul saab riigitagatise andmisele ja sellest tulenevatele suhetele täiendavalt kohaldada käendusele sätestatut.
ÕÕS § 21 lg 2 järgi on põhivõlgniku maksejõuetuse risk vähemalt käendajate suhtes jäetud üksnes nende kanda. Sellega on riik ennast käendajatega võrreldes privilegeerinud, st taganud endale teiste tagatiste andjate suhtes tagasinõudeõiguse täies ulatuses.
Õppelaenu saaja kohustuse täitmisel pangale läheb panga nõue üle riigile. Tegemist on seadusjärgse lepingulise nõude ülemineku juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes, st õigusjärglusega TsÜS § 6 mõttes, täpsemalt eriõigusjärglusega.
|
| 3-2-1-101-12
|
Riigikohus |
05.11.2012 |
|
AÕS § 89 järgi tuleb hagejal tõendada, et on alust eeldada, nagu sooviks kostja hageja tahte vastaselt ka edaspidi tema kinnisasjal ehitus- või kaevetöid teha.
Avalik-õiguslik regulatsioon kehtib ehitise lammutamisele sõltumata sellest, kas ehitis lammutatakse vabatahtlikult või kohtulahendi täitmiseks, olgu ka täitemenetluses.
Kui täitedokumendist tuleneb võlgnikule kohustus teha sissenõudja kasuks mingi toiming, mida saab teha ka kolmas isik (nn asendatav toiming, mh ehitus- või lammutustöö), ja võlgnik seda toimingut täituri antud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ei tee, fikseerib täitur selle ja võimaldab TMS § 182 lg 1 järgi toimingu teha sissenõudjal endal või tema valitud kolmandal isikul võlgniku kulul (vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p-d 16 ja 17).
Põhiseaduse § 32 lg 1 tagab igale omanikule, et tema omandi üldistes huvides võõrandamise eest tuleb tagada ka õiglane ja kohene hüvitis.
Vt Riigikohtu 17. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-11.
Tsiviilkohtumenetluses avalike lubade andmist ette otsustada ei saa. Samas ei saa loa vajalikkus takistada kohustuse panemist kohtulahendiga, kui eraõiguse normide järgi on selleks alus olemas. Lahendit täitma kohustatud isik peab sel juhul tegema kõik võimaliku, et täitmiseks vajalikku luba saada. Otsuse täitmisega viivitamisel võib sissenõudja täitemenetlusele ettenähtud korras teha vajadusel ise otsuse täitmiseks vajalikke toiminguid, mh vaidlustada haldusmenetluse otsuseid või toiminguid. Kui loa saamiseks on vajalik asendada mõne isiku tahteavaldus, saab seda põhimõtteliselt ka hageda ja kohtulahendiga asendada (vt nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 30).
|
| 2-18-9777/116
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.06.2023 |
|
Kohtul tuleb olukorras, kus kohtuasi algas VeeS1994 kehtivuse ajal (hageja nõue kostja vastu kohustamaks taluma kinnisasja kitsendusi ning andmaks nõuolek jõe paisutamisega jätkamiseks ja vee erikasutusloa väljastamiseks), kuid kohtumenetluse kestel hakkas alates 1. oktoobrist 2019 kehtima VeeS2019, kohaldada kehtiva seaduse sätteid (vt RKTKo nr 3-2-1-105-12, p 17 ja RKTKm nr 3-2-1-91-08, p 12. (p-d 11-13)
Kohtul tuleb olukorras, kus kohtuasi algas VeeS1994 kehtivuse ajal (hageja nõue kostja vastu kohustamaks taluma kinnisasja kitsendusi ning andmaks nõuolek jõe paisutamisega jätkamiseks ja vee erikasutusloa väljastamiseks), kuid kohtumenetluse kestel hakkas alates 1. oktoobrist 2019 kehtima VeeS2019, kohaldada kehtiva seaduse sätteid. Kehtiva (VeeS2019) järgi ei pea hagejal olema veeloa saamiseks kostja nõusolekut olukorras, kus vee paisutamise jätkamiseks on ülekaalukas avalik huvi. Kuivõrd kehtiv VeeS2019 ei näe ette, et hageja saaks vee paisutamisega jätkamiseks pöörduda kostja vastu esitatud nõuetega maakohtusse, tuginedes tegutsemisele avalikes huvides (vt VeeS2019 § 190 lg 4 ja § 192 lg 2), ei ole hagejal esitatud asjaoludel võimalik oma õigusliku huvina välja toodud eesmärki saavutada. Ülekaaluka avaliku huvi olemasolu või puudumist hindab Keskkonnaamet sellekohase haldusakti andmisel, st hageja vee paisutamise jätkamise küsimuse üle otsustamisel veeloa andmise haldusmenetluses. Olukorrad, kus avaliku võimu kandjal on vajadus avalikes huvides piirata kinnisasja omaniku õigusi, lahendatakse kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse alusel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-89-11, p-d 12 ja 19). (p-d 11-16)
Kohtul tuleb olukorras, kus kohtuasi algas VeeS1994 kehtivuse ajal (hageja nõue kostja vastu kohustamaks taluma kinnisasja kitsendusi ning andmaks nõuolek jõe paisutamisega jätkamiseks ja vee erikasutusloa väljastamiseks), kuid kohtumenetluse kestel hakkas alates 1. oktoobrist 2019 kehtima VeeS2019, kohaldada kehtiva seaduse sätteid. Kuivõrd kehtiv VeeS2019 ei näe ette, et hageja saaks vee paisutamisega jätkamiseks pöörduda kostja vastu esitatud nõuetega maakohtusse, tuginedes tegutsemisele avalikes huvides (vt VeeS2019 § 190 lg 4 ja § 192 lg 2), ei ole hagejal esitatud asjaoludel võimalik oma õigusliku huvina välja toodud eesmärki saavutada (hageja vee paisutamise jätkamise küsimuse üle otsustatakse veeloa andmise haldusmenetluses) ning hagi tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. (p-d 11-15)
Vt RKTKo nr 2-13-37940/136, p 14.2. (p 19)
|
Facebook
Twitter