2-23-8691/35
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.06.2025 |
|
Alates 1. jaanuarist 2022 ei või alaealisele lapsele makstava igakuise elatise suurus PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Igakuise elatise arvutamise alus on baassumma (PKS § 101 lg 3), millele lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast (PKS § 101 lg 4) ning millest arvatakse maha pool lapsetoetusest ja lapsele langev osa poolest lasterikka pere toetusest (PKS § 101 lg 5). Kui laps viibib kohustatud vanema juures rohkem kui seitse päeva kuus, mil vanem annab lapsele ülalpidamist vahetult, vähendatakse PKS § 101 lg-te 3–5 alusel arvutatud elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga (PKS § 101 lg 6). Kui vanem peab elatist tasuma sama pere mitmele lapsele, vähendatakse järgnevate laste puhul elatist 15% esimese lapse elatise summaga võrreldes (PKS § 101 lg 7). (p 11)
PKS § 101 lg t 6 tuleb sätte eesmärke arvestades tõlgendada selliselt, et kohus vähendab elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga alati, kui kohtumenetluses on tuvastatud, et laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. (p 13)
Kui lapse ja vanema suhtluskorda reguleerib kohtulahend või vanemate kokkulepe, eeldatakse, et laps viibib lahuselava vanema juures suhtluskorda reguleerivas kohtulahendis või kokkuleppes märgitud ulatuses. Seejuures peab kohus TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt omal algatusel tuvastama asjaolu, kas kohustatud vanema ja lapse suhtlemine on reguleeritud kohtulahendi või kokkuleppega. Kui tegelik elukorraldus ei vasta kohtulahendis või kokkuleppes märgitule, on sellele tugineda soovival vanemal võimalik asjaolusid ja tõendeid esitades see eeldus ümber lükata. (p 13.1)
Kui laps viibib lahuselavast vanemast sõltumatutel asjaoludel lahuselava vanema juures vähem aega, kui on suhtluskorra või vanemate kokkuleppega ette nähtud, tuleb PKS § 101 lg 6 kohaldamisel lugeda, et laps viibis lahuselava vanema juures kohtulahendiga kindlaksmääratud või kokkulepitud suhtluskorras ettenähtud aja (RKTKo nr 2 18 6491/96, p 14.1; 2-17-6713/196, p 29). Kindlaksmääratud suhtluskorrast tuleb lähtuda ka juhul, kui tegeliku elukorralduse ja kohtulahendis määratud või kokkulepitud suhtluskorra vahel esinevad ebaolulised kõrvalekaldumised. (p 13.2)
Olukorras, kus laps elab püsivalt vanema juures, kellelt elatist nõutakse, on põhjendatud juhinduda muutunud faktilisest elukorraldusest, sest vastupidisel juhul võib tekkida olukord, kus vanem, kes on last vahetult ülal pidanud, peab elatise maksmisega täitma ülalpidamiskohustust kahekordselt. See ei oleks kooskõlas PKS § 100 lg-ga 2 (RKTKo nr 2-17-6713/196, p 29). (p 13.3)
Elatis on mõeldud esmajoones lapse jooksvate vajaduste katmiseks. Seega tuleb elatist puudutav otsus teha selliselt, et see vastaks võimalikult palju lapse elukorraldusele elatise määramise lahendi eeldatava jõustumise ajal ja ettenähtavas tulevikus. Alaealise lapse huvidele ega menetlusökonoomia põhimõttele ei vasta lahendite tegemine, mille puhul on ette näha, et need ei vasta juba jõustudes tegelikule elukorraldusele ning esineb vajadus pöörduda kohtusse uue vaidlusega. (p 18)
Kui vanemalt nõutakse elatist PKS §-s 101 sätestatud alusel, ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. (p 20.1)
Tagasiulatuva elatisenõude rahuldamist ei välista asjaolu, et ajavahemikul, mille eest hagejad seda nõuavad, olid hagejate vanemad abielus ja tulenevalt valitud varasuhtest (ühisvara varasuhe) andis ema hagejatele ülalpidamist ühisvara arvel, sest elatisenõue on lapse nõue vanema vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-35-16, p 21). (p 20.2)
Vastavalt TsMS § 652 lg 3 p-le 2 tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid mh juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Üldjuhul tuleb apellatsioonimenetluses uued asjaolud ja tõendid ning nende esitamise põhjendused kohtu ette tuua apellatsioonitähtaja jooksul või apellatsioonkaebusele vastuse esitamiseks määratud tähtaja jooksul. Eelnevalt kirjeldatu ei välista ega piira apellandi õigust esitada uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist (TsMS § 634 lg 2). (p 15)
Lapsega suhtlemist korraldav kohtumäärus kehtib ja seda tuleb täita sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta on määrus tehtud (TsMS § 5621 lg 3). Kohus võib määrata, et määrust tuleb osaliselt või täielikult täita alates hilisemast ajast, kuid mitte hiljem kui määruse jõustumisest (vt ka RKTKm nr 2-22-14922/143, p 23 jj). (p 17)
|
| 2-23-9874/43
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.12.2024 |
|
Kolleegium selgitab, et piiriülestes vaidlustes tuleb kohtutel kontrollida, kas vaidlus allub Eesti kohtule ja missuguse riigi õigust tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada. (p 10)
Kui kostjate alaline elukoht ei ole üheski Euroopa Liidu liikmesriigis, tehakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I (uuesti sõnastatud) määrus) art 6 lg 1 järgi liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt. Eesti kohus peab sellises olukorras pädevuse kindlaks tegema TsMS normide järgi. (p 10)
Abikaasade varasuhetele kohalduv õigus määratakse REÕS § 58 lg 3, § 57 lg 1 ja § 6 alusel, mille järgi sõltub kohalduv õigus abikaasade ühisest elukohast abielu sõlmimise ajal. (p 11)
Esimese astme kohtud saavad keerulise õigusliku küsimuse korral õigussuhte kvalifitseerimist edasi lükata olukorras, kus hinnatakse hagi perspektiivi menetlusse võtmisel, sest eelistada tuleb hagi menetlusse võtmist ning keerulise õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist. Kuid kohus ei saa hagi tagamise taotlust lahendades lükata edasi hagi perspektiivi hindamist. (p 16)
Võimalik hagi tagamata jätmine selle õigusliku perspektiivituse tõttu ei takista hagi menetlemist, st ei ole välistatud, et hagi osutub hiljem siiski õiguslikult perspektiivikaks ja rahuldatakse (RKTKm nr 3-2-1-121-15, p 10). (p 25)
Kui üks abikaasadest on tehingu teinud, vastutab ta üldjuhul kohustuse täitmise eest üksi enda lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga (PKS § 33 lg 3 esimene lause). See kehtib ka juhul, kui tehingust tulenevad õigused kuuluvad ühisvarasse (vt ka PKS § 25). Abikaasa vastutab teise abikaasa võetud kohustuste täitmise eest niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada (PKS § 19; RKTKo nr 2-15-15138/56, p 18.1). (p 17)
Kuigi reeglina vastutab lepingus sõlmitud kohustuste täitmise eest lepingu sõlminud isikud, võib abielusuhe teatud juhtudel luua seaduse jõul kohustusi sellele abikaasale, kes ei osalenud lepingu sõlmimisel. Kehtivas õiguses reguleerib abikaasade vastutust varaühisuse varasuhte korral peamiselt PKS § 33. (p 19)
PKS § 18 kohaldub abielu üldise õigusliku tagajärjena sõltumata valitud varasuhtest, seega ka varaühisuse varasuhte korral. Viidatud sätte järgi tekib abikaasade solidaarkohustus, kui korraga esinevad kaks eeldust: tehing on tehtud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks ja tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. PKS § 18 kohaldamisala on PKS1995 § 20 lg-ga 2 võrreldes oluliselt kitsam. Uute kriteeriumite lisamisega soovis seadusandja välistada suuremate ühekordsete tehingute korral ühe abikaasa tegevuse tõttu abikaasadel solidaarvastutuse tekkimise. (p 21)
Abikaasal saab ka ühisvara ühise valitsemise korral tekkida kolmanda isiku ees kohustus üksnes juhul, kui tal on selle kolmanda isikuga mõnel VÕS §-s 3 nimetatud alusel tekkinud võlasuhe. (p 22)
|
| 2-23-12244/57
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.01.2025 |
|
PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist (RKTKo nr 3-2-1-74-16, p 15.2; RKTKm nr 2-21-3244/37, p 14.2). (p 12)
TMS § 14 lg 2 alusel on võlausaldajal võimalik nõuda ühisvara jagamist, kui (1) hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, (2) võlgnikust abikaasa lahusvara arvel nõude rahuldamine ebaõnnestub, (3) võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada, ja (4) võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist (RKTKo nr 2-18-1611/44, p 18). (p 13)
Võlausaldaja nõudest loobumine mõne solidaarvõlgniku suhtes ei mõjuta solidaarvõlgnike vastutust võlausaldaja kohustuse täitmise eest solidaarvõlgnike omavahelises suhtes. Kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, peavad teised solidaarvõlgnikud kohustuse täitma täies ulatuses (VÕS § 66 lg 1) ja teistel võlgnikel on tagasinõudeõigus solidaarkohustusest vabastatud võlgniku vastu osas, mis langeb sellele võlgnikule solidaarvõlgnike omavahelises suhtes (VÕS § 69 lg 3) (RKTKo nr 3-2-1-64-06, p 17). (p 15)
TMS § 14 lg 2 alusel esitatud hagi protsessuaalne nõue TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes on jagada abikaasade ühisvara, mitte ühisvara koosseisu kuuluvad üksikud varaesemed, mille jagamist hageja taotleb. Eseme kuulumine abikaasade ühisvara hulka on ühisvara jagamise nõude lahendamise eeldus (RKTKo nr 2-21-6200/67, p 15). Kuna esemed ja kohustused, mille jagamist ühisvara jagamise käigus soovitakse, ei moodusta hagi eset, ei ole menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu muutmine hagi eseme muutmine, vaid on käsitatav hagi laiendamisena TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (RKTKo nr 3-2-1-119- 09, p 12). (p 16)
Hageja ei pea hageja TMS § 14 lg 2 alusel hagi esitades koos ühisvara jagamise nõudega paluma kohtul pöörata sissenõue võlgniku osale ühisomandist. TMS § 14 lg 2 alusel pööratakse võlgniku varale sissenõue vara arestimise ja müümise teel (TMS § 52 lg 1 esimene lause, TMS § 137). (p 18)
|
| 2-24-523/38
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.12.2025 |
|
Elatise väljamõistmise üks eesmärke on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ning lapse põhivajaduste hulka kuulub ka vajadus kasutada eluaset. Seetõttu tuleb ülalpidamise ulatust määrates arvestada mh lapse vajadust kasutada eluaset ning seda sõltumata sellest, kas laps elab vanema üüritud, liisitud või omandis olevas eluruumis. Kõigil neil juhtudel rahuldab vanem ka lapse eluasemevajadust, st täidab ülalpidamiskohustust. Tulenevalt PKS § 105 lg-s 3 sätestatust peavad vanemad vastavalt oma varalisele seisundile (eelduslikult võrdsetes osades) osalema ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. Asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluaseme ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab kindlaks määrata eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnatava eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-69-13, p-d 17, 18 ja 20). (p 11)
Lapse saadava kasutuseelise suuruse hindamiseks ei piisa üksnes eluruumi kasutamisest saadava eelise hariliku väärtuse hindamisest ja saadud summa jagamisest eluruumis elavate isikute arvuga. Ühe vanema eluaseme kasutamisest saadava kasutuseelise väärtuse hindamisel tuleb silmas pidada ka lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust (RKTKo nr 3-2-1-69-13, p 21), eristades ruume, mida laps ei kasuta, ruumidest, mis on lapse ainu- või ühiskasutuses, ning hinnata, kuivõrd vähendab kasutuseelise suurust asjaolu, et osa kasutatavast eluruumist on ühiskasutuses (vt ka RKTKo nr 2-14-11930/96, p 14; RKTKo nr 3-2-1-93-12, p 20). (p 12)
Seega tuli kohtutel emale kuuluva eluruumi kasutamisest saadava kasutuseelise hindamisel tuvastada, kui suurt osa eluruumist hageja tegelikult kasutab, sh missugune osa hageja kasutatavast eluruumist on hageja ainukasutuses ja missugune osa on ühiskasutuses. Selle tuvastanud, tuli kohtutel hinnata, kuivõrd vähendab kasutuseelise suurust asjaolu, et osa hageja kasutatavast eluruumist on ühiskasutuses. Seejuures on kohtupraktikas seni leitud, et ühiskasutuses olevalt asjalt ühiselt saadava kasutuseelise väärtus on võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega alati madalam mh seetõttu, et tegemist on ühis-, mitte ainukasutusega (RKTKo nr 2-17-15677/175, p 21). (p 13)
Kui lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus TsMS § 233 lg 2 järgi otsustada lapse kasutuseelise väärtuse suuruse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt (RKTKo nr 2-18-187/87, p 12; RKTKo nr 3-2-1-69-13, p 21). (p 15)
Vanema sissetuleku hindamisel on üks aasta piisav, et tuvastada ka ebaregulaarset sissetulekut teeniva muusiku keskmine sissetulek. (p 16.1)
Eelduslikult ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, kannab see vanem lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult (RKTKo nr 2-17-6713/196, p 35). (p 18)
|
| 2-24-8787/168
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2025 |
|
Olukorras, kus vanemad ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja laste arendamisega ning vanematel napib vahendeid pere ülalpidamiseks, on üldjuhul põhjendatud osutada vanematele abi ja neid juhendada, mitte lapsed perest eraldada ja võtta hooldusõigus vanematelt täielikult ära. (p 16)
Laste perest eraldamist ja hooldusõiguse täielikku äravõtmist taotlev avaldaja peab esitama konkreetsed asjaolud ja tõendid, millest saab järeldada, et vanema juures kasvades oleksid laste huvid sedavõrd ohustatud, et vanemalt on põhjendatud hooldusõigus ära võtta. Samuti peab avaldaja tooma välja, milliseid sotsiaalteenuseid on vanemale laste kasvatamise toetamiseks osutatud ja miks ei ole nende abil võimalik ohtu laste heaolule vähendada. (p 20)
Vanemalt hooldusõiguse äravõtmise menetlus on hagita menetlus, kus kohaldub uurimispõhimõte. Kuna sellises asjas on kohtul asjaolude selgitamise ja tõendite kogumise kohustus, ei ole kohus seotud üksnes avalduses esitatud asjaoludega. Hooldusõiguse võib ära võtta üksnes juhul, kui selle eeldused on täidetud ka võimalikult kohtulahendi tegemisele lähedase aja seisuga. Seega olukorras, kus kohtumenetlus on kestnud pikemat aega, tuleb hinnata, kas menetluse ajal on asjaolud võrreldes avalduse esitamise ajaga muutunud. Eeltoodud kohustus on ka ringkonnakohtul. (p 17)
Hooldusõiguse võib vanemalt ära võtta üksnes juhul, kui selle eeldused on täidetud ka võimalikult kohtulahendi tegemisele lähedase aja seisuga. Seejuures peab kohus põhjendama, millised konkreetsed asjaolud tingivad laste heaolu ohustamise vanema juures, milliste tõendite alusel kohus need asjaolud tuvastas ning miks ei aitaks muud abinõud kõrvaldada ohtu laste heaolule. (p-d 17 ja 18)
Lastele eestkostja määramisel tuleb kohalik omavalitsus määrata eestkostjaks üksnes juhul, kui ei leita sobivat füüsilist või juriidilist isikut ning füüsilise isiku võib jätta eestkostjaks määramata ainult siis, kui ta ei sobi eestkostjaks, s.o eelkõige juhul, kui ta ei suudaks laste heaolu tagada. Eestkostja varalise seisundi abil saab hinnata eelkõige seda, kuidas ta saaks hakkama laste varahooldusõiguse teostamisega. Eestkostja sobimatuse aluseks ei ole lähedase suhte puudumine lastega. See, kui lähedane on võimaliku eestkostja suhe lastega, on oluline eelkõige mitme füüsilisest isikust eestkostja kandidaadi vahel valides. (p-d 21 ja 22)
|
| 2-16-100215/85
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.04.2018 |
|
Asenduskodus osutatava teenuse (varasemas regulatsioonis asenduskoduteenus; kehtivas regulatsioonis asendushooldusteenuse osutamine asenduskodus) riikliku rahastamise eesmärk on kaitsta asenduskodus viibiva lapse huve ning tagada tema vajaduste rahuldamine ka olukorras, kus vanemad ei täida lapse ülalpidamise kohustust. (p 17.1)
Teenuse osutamise eesmärk ei ole kehtiva regulatsiooni kohaselt muutunud ning nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni järgi oli õigus asenduskodus teenust saada teiste hulgas lapsel, kelle vanematelt oli tema suhtes hooldusõigus ära võetud. (p 16.1)
Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt tagatakse asenduskodus teenust saavate laste vajaduste rahuldamine (sh ka nt puudest või vanusest tulenevad lisakulud) ja piisavad vahendid nende arenguks riikliku rahastamise kaudu. (p 16.2.3)
Sellega ei täida riik mitte vanema eest tema ülalpidamiskohustust, vaid täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust hoolitseda puudust kannatavate laste eest (põhiseaduse § 28). Riigil on kohustus hoolitseda puudustkannatava lapse eest üksnes siis, kui vanemad ei suuda lapse vajadusi piisaval määral rahuldada. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud. Laste eest hoolitsemise kohustus on esmajärjekorras vanematel. Riigi kohustus hoolitseda puudustkannatavate laste eest ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 32; 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 18). (p 16.3 - 16.3.2, 17.1).
Riigil ja kohalikul omavalitsusel ei teki VÕS § 1018 lg 1 p 3 (koosmõjus §-ga 1023) alusel vanema vastu ülalpidamiskohustuse täitmisel tagasinõuet. Riik ei täida mitte vanema, vaid omaenda kohustust. Lisaks ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et riik võiks laste suhtes hoolekandekohustuse täitmise korral esitada vanema vastu tagasinõude lapse ülalpidamiseks kulutatu hüvitamiseks. (p 16.3.3)
Vt Riigikohtu praktikat alaealise lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 18; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3, 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10; 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15, 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4, 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2; 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13. (p-d 14 ja 20)
Asenduskodus osutatava teenuse (varasemas regulatsioonis asenduskoduteenus; kehtivas regulatsioonis asendushooldusteenuse osutamine asenduskodus) riikliku rahastamise eesmärk on kaitsta asenduskodus viibiva lapse huve ning tagada tema vajaduste rahuldamine ka olukorras, kus vanemad ei täida lapse ülalpidamise kohustust. (p 17.1)
Teenuse osutamise eesmärk ei ole kehtiva regulatsiooni kohaselt muutunud ning nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni järgi oli õigus asenduskodus teenust saada teiste hulgas lapsel, kelle vanematelt oli tema suhtes hooldusõigus ära võetud. (p 16.1)
Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt tagatakse asenduskodus teenust saavate laste vajaduste rahuldamine (sh ka nt puudest või vanusest tulenevad lisakulud) ja piisavad vahendid nende arenguks riikliku rahastamise kaudu. (p 16.2.3)
Sellega ei täida riik mitte vanema eest tema ülalpidamiskohustust, vaid täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust hoolitseda puudust kannatavate laste eest (põhiseaduse § 28). Riigil on kohustus hoolitseda puudustkannatava lapse eest üksnes siis, kui vanemad ei suuda lapse vajadusi piisaval määral rahuldada. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud. Laste eest hoolitsemise kohustus on esmajärjekorras vanematel. Riigi kohustus hoolitseda puudustkannatavate laste eest ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 32; 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 18). (p 16.3 - 16.3.2, 17.1).
Muu asjaolu PKS § 102 lg 2 kohaselt võib olla lapse vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva katmisega (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Asjaolu, et riik või kohaliku omavalitsuse üksus rahastavad lapsele asenduskodus osutatavat teenust, ei saa pidada lapse vajaduste katmiseks muul viisil. (p 17.1)
Lapse asenduskoduteenusel viibimine ei mõjuta vanemate kohustust tasuda lapsele elatist ning lapse vajaduste rahuldamist selle teenuse kaudu ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 kolmanda lause mõttes, mille tõttu saaks lapsele väljamõistetavat elatist eraldi või koosmõjus teiste asjaoludega vähendada alla miinimummäära.
Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt oli asenduskodus lapsele osutatava teenuse riikliku rahastamise puhul võimalik arvestada vanemate poolt lapse ülalpidamise kohustuse täitmist ehk vanemate tasutava elatise võrra asenduskodus osutatava teenuse maksumust vähendada. (p 17.2)
Riigil ja kohalikul omavalitsusel ei teki VÕS § 1018 lg 1 p 3 (koosmõjus §-ga 1023) alusel vanema vastu ülalpidamiskohustuse täitmisel tagasinõuet. Riik ei täida mitte vanema, vaid omaenda kohustust. Lisaks ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et riik võiks laste suhtes hoolekandekohustuse täitmise korral esitada vanema vastu tagasinõude lapse ülalpidamiseks kulutatu hüvitamiseks. (p 16.3.3)
Teiste laste olemasolu tõttu elatise vähendamisel alla seaduses sätestatud alammäära, tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, et kostjal on veel mõni alaealine laps, ning analüüsida, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (s.t analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi). Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 17; 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p-d 10-11). (p 23)
|
| 2-16-118651/31
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.02.2018 |
|
Kohustatud vanema varaline seisund võib anda alust mõista temalt välja miinimumelatisest väiksem elatis, kuid sealjuures tuleb arvestada lapse huve ning seda, kas elatise vähendamine on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne. Arvestada tuleb sellega, millised on lapse vajadused ning kohustatud vanema sissetulek ja varaline seisund. Ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund ei anna alust vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära. (p 13)
Kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise, tuleb lapse vajadusi hinnata. (p 14)
Kohustatud vanema vara kohta esitatud väidete ja tõendite hindamisel ei piisa vaid üldsõnalisest seisukohast, et need asjaolud ei muudaks ülalpidamiskulutuste jaotust vanemate vahel. Eriti olukorras, kus lapsel on eelduslikult tavalisest suuremad vajadused ning vanema sissetulek ületab nõutud elatist mitmekordselt. (p 18)
|
Facebook
X.com