3-3-1-65-07
|
Riigikohus |
10.01.2008 |
|
Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.
Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamine on võimalik juhul, kui isik joobe tõttu võib ohustada teisi või iseennast või osutuda kuriteo ohvriks. Nimetatud ohutunnuste täitmine eeldab isiku keskmist või rasket joobeastet ning sellest tulenevat agressiivset käitumist või märgatavaid koordinatsioonihäireid või orienteerumis- või liikumisvõimetust. Isiku kainenemisele toimetamine on preventiivne, kuid samas isiku vabadusõigust oluliselt riivav vahend, mille kohaldamine nõuab kõigi asjaolude kaalumist ning kainenemise paigutamise otsustuse põhistamist vastavas menetlusdokumendis (kainenemisele toimetamise protokollis).
Isikute kinnipidamist VTMS § 44 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil, mis hõlmab ka isiku toimetamise politseiasutusse, ei saa lugeda järelevalvetoiminguks. Kehtiv õigus võimaldab isikut kinni pidada üksnes juhul, kui on alustatud süüteomenetlust.
Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.
Menetlustoimingu liigi määramine on otsustava tähendusega pädeva kohtu väljaselgitamisel. Kui füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine toimus järelevalvemenetluses, on pädevaks kohtuks halduskohus, väärteomenetluse toimingute peale esitatud kaebusi on aga pädev lahendama maakohus. Kohtuvälise menetleja toimingute õiguspärasus väärteomenetluse raames ei allu halduskohtulikule kontrollile.
Menetlustoimingu liigi määramine omab vahetut tähendust menetlusele allutatud isiku õiguste ja kohustuste ulatuse ning sisu aspektist. Kehtiv õiguslik regulatsioon ja selle kohaldamise praktika ei garanteeri isiku õigeaegset ja adekvaatset teavitamist tema suhtes läbiviidava menetluse liigist ja järelikult ka tema õiguslikust staatusest. Väärteomenetluse alustamine eeldab menetleja tahteavaldust, s.o väärteoasja lahendamisele suunatud menetlustoimingut. VTMS § 58 lg-st 2 tulenevalt peab isiku informeerimine alustatud väärteomenetlusest, menetlustoimingu eesmärgist ja isiku õigustest ning kohustustest leidma aset koheselt vastava toimingu sooritamisele asumisel juhul, kui menetlustoiming on suunatud isikule või isik osaleb selles menetlustoimingus.
Liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õiguserikkumisega, aga ka politseioperatsiooni korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse täiendavat ja vajalikku teavet õiguserikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle. Kehtiva õiguse kohaselt ongi paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu. Seisukoht, et sõiduki peatamine ja isikute dokumentide kontrollimine on võimalik üksnes väärteomenetluse raamides, muudaks järelevalvetegevuse sisutuks. Eeltoodu ei välista aga võimalust alustada koheselt väärteomenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise kahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti võib ka väärteomenetluse alustamisel järelevalvemenetlus jätkuda.
Isikute kinnipidamist VTMS § 44 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil, mis hõlmab ka isiku toimetamise politseiasutusse, ei saa lugeda järelevalvetoiminguks. Kehtiv õigus võimaldab isikut kinni pidada üksnes juhul, kui on alustatud süüteomenetlust.
Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.
|
| 3-3-1-70-14
|
Riigikohus |
17.12.2014 |
|
Kohtu ülesanne on tõlgendada menetlusosalise avaldusi ja lähtuda tema tegelikust tahtest, kaitsmaks isikut õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel (HKMS § 2 lg-d 1 ja 4). Kuna praegusel juhul ei ole sundtoomise kohta määrust koostatud, ei saanud kaebaja seda eraldiseisvalt vaidlustada. Menetleja otsustus sundtoomise kohta ja sundtoomise käik fikseeriti sundtoomise protokollis.
Eespool mainitud olukorras ei ole õige kaebaja tahet mõista selliselt, et ta vaidlustab üksnes sundtoomise faktilise täideviimise. Kaebaja tahteks on olnud vaidlustada sundtoomine tervikuna, sh uurimisasutuse menetleja otsustus sundtoomise kohta. Sellest sõltub nii kaebaja kinnipidamise kui ka tema suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamise õiguspärasus. (p 15)
KrMS § 139 lg 2 p 1 kohaselt on sundtoomise esmaseks eelduseks, et isik on kutse kätte saanud. KrMS § 139 lg 2 p-st 1 ja § 170 lg 2 p-st 2 järeldub, et kui isikule ei ole kutset kätte toimetatud, käsitatakse seda kutsutava mitteilmumise mõjuva põhjusena. Kutse kättetoimetamine ei ole oluline mitte üksnes kutsutule tema kohustuse teatavaks tegemiseks, vaid see annab menetlejale õiguse piirata kutsutava õigusi täiendavate meetmetega, nt trahv või arest (KrMS § 138), sund¬toomine (KrMS § 139), tagaotsitavaks kuulutamine (KrMS § 140). Kui isik ei ole kutset kätte saanud, ei ole sundtoomise kohaldamise eeldus täidetud, mille tulemusena on sundtoomine õigusvastane. (p 19)
Antud juhul kaebaja uurimisasutusse ilmumata jätmist tuleb käsitada uurimisasutusse mõjuval põhjusel ilmumata jätmisena KrMS § 170 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes. Seega puudus uurimisasutuse menetlejal õiguslik alus kohaldada kaebaja suhtes sundtoomist. Sellest tulenevalt oli sundtoomise otsustus õigusvastane. (p-d 19.4 ja 19.5)
KrMS § 139 lg 5 lubab sundtoomisele allutatud isikut kinni pidada nii kaua, kui see on vajalik sundtoomise aluseks oleva menetlustoimingu tegemiseks, kuid mitte kauem kui nelikümmend kaheksa tundi.
Kuna praegusel juhul puudus õiguslik alus kaebajat sundtuua, puudus õiguslik alus kaebajat kui sundtoomisele allutatud isikut ka kinni pidada KrMS § 139 lg 5 alusel. Sellest tulenevalt oli kaebaja arestimajas, sh kainestuskambris kinnipidamine õigusvastane. (p 20)
Erandjuhtudel, st kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses, on halduskohus pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust (vt 31. augusti 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-35-10, p 55).
Erandjuhul on lubatud halduskohtul kontrollida vaidlusaluse süüteomenetluse toimingute õiguspärasust. (p 13)
Uurija ei ole sundtoomise määrust teinud, tuleb uurija sundtoomise otsusele anda õiguslik hinnang sundtoomise protokollis protokollitud sundtoomise kui menetlustoimingu vaidlustamise raames (vt ka otsuse punkti 15). (p 16)
Põhiõigusi riivav toiming saab olla õiguspärane üksnes juhul, kui see tugineb seaduses sätestatud õiguslikule alusele, on kooskõlas menetlus- ja materiaalõigusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik, st proportsionaalne (PS § 3 lg 1 esimene lause ja § 10). (p 18)
Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-83 13). (p 24)
Praeguses asjas pole kolleegiumil alust kahelda ka PPA süüs (RVastS § 9 lg 2). (p 24.3)
RVastS § 13 lg 1 p 2 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel. (p 24.4)
Eespool viidatud asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et tegemist oli kaebaja õiguste olulise rikkumisega, millega kaasnes kaebajale raske tagajärg. Sellisele raskele rikkumisele peab vastanduma tõhus kohtulik õiguskaitse. (p 25)
Kassaator väidab, et kohtud jätsid õigusvastaselt kohtumeditsiinilise ekspertiisi tegemata. (p 22)
Halduskohtumenetluses võib tõenditeks olla ka eksperdiarvamus (HKMS § 56 lg 2, TsMS § d 293–305).
Tegemist ei ole kohtu kohustuse, vaid õigusega. Eksperdilt arvamuse küsimine on kohtu kaalutlusotsus. Kolleegium saab sekkuda ekspertiisi määramata jätmisesse, kui halduskohus on teinud kaalumisel vea. (p 22.1)
Halduskohus on kaalutlusotsuse tegemisel arvesse võtnud kõiki lubatud asjaolusid, sh arvestanud asjatundjate arvamusi ekspertiisi määramise mittevajalikkuse kohta.
Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas puuduvad ilmsed tunnused selle kohta, et halduskohus oleks ekspertiisi määramata jätmisega teinud kaalumisvea. (p 22.3)
RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh vabaduse võtmise korral. Kuna praeguses asjas puudus õiguslik alus kaebajat sundtuua ja kinni pidada on tegemist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigusrikkumisega. Eelduslikult tekitas see kaebajale hingelist valu ja kannatusi. Õiguste rikkumine on olnud sedavõrd raske, mis õigustab RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamist rahas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 23)
PS § 20 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 2 kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, mh seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks.
Kriminaalasjas, kus kaebaja oli ise kannatanu, kohaldati tema puhul sundtoomist, arestimajja lukustatud kambrisse paigutamist ja käeraudadega voodi külge aheldamist, see on käsitatav vabaduse võtmisena. Sundtoomise raames peeti kaebaja kinni ja eraldati perekonnaliikmetest. Tegemist oli kaebaja isiklikku ellu sekkumisega. (p 17)
|
Facebook
Twitter