/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 57| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-2-1-04 PDF Riigikohus 06.01.2004
PS
Kehtivas halduskohtumenetlusõiguses puudub alus avalduse läbivaatamiseks, kuna seadusandja on Halduskohtumenetluse seadustikus jätnud reguleerimata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste siseriikliku toime küsimuse. Seejuures tuleb aga arvestada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka Põhiseaduse § 15 rikkumist. Olukord, kus halduskohtule esitatud kaebust, milles väidetakse põhiõiguste rikkumist, pole sisuliselt läbi vaadatud, on Põhiseaduse § 15 jätkuv ja iseenesest oluline rikkumine. Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu kohustus. Juhul, kui seadusandja pole kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitse mehhanismi, peab kohtuvõim tulenevalt Põhiseaduse §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse.
Kehtivas halduskohtumenetlusõiguses puudub alus avalduse läbivaatamiseks, kuna seadusandja on Halduskohtumenetluse seadustikus jätnud reguleerimata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste siseriikliku toime küsimuse. Seejuures tuleb aga arvestada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka Põhiseaduse § 15 rikkumist.
3-3-1-63-09 PDF Riigikohus 13.11.2009
Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üldalused on sätestatud VangS § 69 lg-s 1, mille otstarbeks on eelkõige sätestada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vangla sees. VangS § 70 lg 1 teise lause (28. novembril 2007 kehtinud redaktsioonis) reguleerimisala on teistsugune, kui VangS § 69 lg 1 reguleerimisala. Seetõttu on VangS § 70 lg 1 teine lause saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamiseks iseseisev alus VangS § 69 lg 1 kõrval. Kuigi saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise õiguslik alus on sätestatud VangS § 70 lg 1 teises lauses, ei ole siiski välistatud, et saatmise ajal võib tekkida olukord, millal on vanglal põhjendatud vajadus täiendavate ohjeldusmeetmete kohaldamiseks VangS § 69 lg-s 1 nimetatud põhjustel. Saatmisel tuleb ohjeldusmeetme kohaldamisel ühelt poolt arvestada sellega, et käeraudade kasutamisega piiratakse kinnipeetava füüsilist vabadust. Teiselt poolt on eesmärgiks ennetavalt vähendada saatmisel julgeolekuriske (põgenemisoht), ohtu kaassaadetavate ja saatemeeskonna elule ja tervisele ning järgida ka eraldatuse põhimõtet. Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline.
3-3-1-85-09 PDF Riigikohus 22.03.2011
Ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist välistav riigivastutuse seaduse regulatsioon piirab õigust nõuda kahju hüvitamist. Selline regulatsioon piirab ka õigust tõhusale kohtumenetlusele. Puudub menetlus, mis võimaldaks isikul, kelle õigusi on rikutud, pöörduda kohtu poole nõudega tekitatud kahju hüvitada. Ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist piirav regulatsioon piirab ka põhiõigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Põhiõigusi võib piirata kooskõlas põhiseadusega. Riigivastutuse seaduse regulatsioon, mis välistab ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise, piirab väga intensiivselt põhiõigust nõuda kahju hüvitamisele. Sellega mitte üksnes ei sätestata mittevaralise kahju hüvitamist piiravaid tingimusi, vaid välistatakse kahju hüvitamine täiesti. Riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei kaalu üles ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise tervikuna ning kaalumisvõimaluseta välistamist.
Isikul on subjektiivne õigus nõuda ja riigil objektiivne kohustus tagada menetluse tõhusus. Menetluslike põhiõiguste eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks ja tagada põhiõiguste tõhus kaitse. Seadusandjal on kohustus kehtestada normid, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste teostumise ning kaitse.
Halduskohtule võib esitada taotluse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega ning halduskohus on pädev sellist kaebust läbi vaatama, kuna sellise kaebuse läbivaatamiseks puudub teistsugune menetluskord.
Kriminaalmenetlus kui riigivõimu s spetsiifiline teostamine on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest eraldi. Üldjuhul kontrollivad üldkohtud vastavalt kriminaalmenetluse reeglitele ning kriminaalmenetluse raames kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust. Oluline on, et üldjuhul järgneb kriminaalmenetluses kohtueelsele menetlusele kohtumenetlus, mille raames antakse muu hulgas samuti hinnang kohtueelse menetluse toimingutele ja otsustustele. Kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise otsustamine riigivastutuse seaduse senikehtivate põhimõtete alusel võib kaasa tuua ka üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile. Kohtusüsteemi terviklikkust ja ülesehitust arvestades oleks see ebamõistlik lahendus ning ei aitaks tõenäoliselt kaasa tõhusa ja lünkadeta õiguskaitse tagamisele. Eeskätt PS §-des 14 ja 15 ning §-s 25 sätestatud põhiõiguste kaitse eeldab kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks eriregulatsiooni kehtestamist.
Enne riigivastutuse seaduse jõustumist tuli kahju hüvitamise üldpõhimõtetest ja Eesti NSV tsiviilkoodeksist tulenevalt hüvitada üksnes varaline kahju. 1. septembril 1994 jõustunud ning 1. juulil 2002 kehtivuse kaotanud tsiviilseadustiku üldosa seadus reguleeris küll mittevaralise kahju hüvitamise aluseid, kuid ei sätestanud aluseid ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Sellise kahju hüvitamise alust ei tulenenud ka ühestki teisest seadusest. Enne 1. jaanuari 2002 ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaraline kahju tuleb hüvitada PS § 25 alusel. Riigivastutuse seaduse reguleerimisalasse kuulub avaliku võimu kandjate tekitatud kahju hüvitamine niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud eriseaduses. Kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks on eriregulatsioon sätestatud üksnes alusetu vahistamisega tekitatud kahju osas, muus osas kuulub kahju hüvitamine seega riigivastutuse seaduse reguleerimisalasse. Riigivastutuse seaduses puuduvad alused ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, sest ei riigivastutuse seaduse üld- ega erisätete alusel saa sellist kahju hüvitada. Nõudealuse puudumine riigivastutuse seaduses tähendab seda, et ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamine on välistatud ning selline kaebus tuleks jätta rahuldamata. Ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist piirav regulatsioon piirab PS §-s 25 sätestatud põhiõigust nõuda kahju hüvitamist.
3-3-1-93-09 PDF Riigikohus 15.03.2010
Kolleegium muudab Riigikohtu halduskolleegiumi 28.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-06 p-s 12 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kinnipeetava kartseris hoidmine õigusliku aluseta kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Kolleegium leiab, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine iseenesest ei ole inimväärikust alandav. Euroopa Inimõiguste Kohu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
Kolleegium muudab Riigikohtu halduskolleegiumi 28.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-06 p-s 12 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kinnipeetava kartseris hoidmine õigusliku aluseta kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Kolleegium leiab, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine iseenesest ei ole inimväärikust alandav. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
Kolleegium muudab Riigikohtu halduskolleegiumi 28.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-06 p-s 12 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kinnipeetava kartseris hoidmine õigusliku aluseta kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Kolleegium leiab, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine iseenesest ei ole inimväärikust alandav. Euroopa Inimõiguste Kohu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Mittevaralise kahju hüvitamiseks võib olla piisav ka ainuüksi õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine. Samas on rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu.
Süü puudumise tõttu on kinnipeetava paigutamine kartserisse õigusvastane kogu ulatuses. Süüd välistavate asjaolude arvestamine karistuse määramisel ei muuda õigusvastast karistust mingis osas õiguspäraseks. Seetõttu ei saa süüd välistavate asjaoludega õigustada kinnipeetavale kahju tekitamist ega kahju täies ulatuses hüvitamist ebaõiglaseks pidada.
Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Mittevaralise kahju hüvitamiseks võib olla piisav ka ainuüksi õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine. Samas on rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu. Kahju hüvitamise eesmärgiks on isikule tekitatud kahju heastamine. Sellest, kas vangla tegutses kinnipeetavat alusetult kartseris hoides tahtlikult või hooletult, ei sõltu tekitatud kahju suurus. Seetõttu ei ole alust vähendada hüvitist põhjusel, et vangla oli õigusvastaselt käitudes üksnes hooletu ega tegutsenud tahtlusega kinnipeetava õigusi rikkuda. Süü puudumise tõttu on kinnipeetava paigutamine kartserisse õigusvastane kogu ulatuses. Süüd välistavate asjaolude arvestamine karistuse määramisel ei muuda õigusvastast karistust mingis osas õiguspäraseks. Seetõttu ei saa süüd välistavate asjaoludega õigustada kinnipeetavale kahju tekitamist ega kahju täies ulatuses hüvitamist ebaõiglaseks pidada. Õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 100 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Selline hüvitise määr on kooskõlas ka varasema praktikaga (vt Riigikohtu 28.03.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-14-06 p-i 14).
3-2-1-62-10 PDF Riigikohus 12.04.2011
Kui hageja ei nõustu puuduste kõrvaldamisega ja nõutud riigilõivu ei maksa, jäetakse kaebus TsMS § 3401 lg 2 esimese lause (ja § 147 lg 1 kolmanda lause) järgi menetlusse võtmata ja tagastatakse. Selle määruse peale saab hageja TsMS § 3401 lg 2 teise lause järgi esitada määruskaebuse, mille lahendamisel kontrollitakse ka puuduste kõrvaldamise määruse õigsust.
Rahalise nõudega hagi hind määratakse TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi nõutava rahasummaga. Koos põhinõudega esitatud kõrvalnõudeid (sh viivist) TsMS § 133 lg 2 järgi hagihinna määramisel ei arvestata, kui kõrvalnõuete summa hagi esitamise seisuga põhinõuet ei ületa. Määruse peale, millega kohustatakse hagejat maksma apellatsioonkaebuselt riigilõiv (TsMS § 3401 lg 1 ja § 147 lg 1 kolmas lause), ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud määruskaebuse esitamise õigust, sõltumata sellest, kas määruse teeb maakohus või ringkonnakohus. Seda, et kaebuselt riigilõivu maksma kohustav määrus ei ole vaidlustatav ja kaebus tuleks jätta läbi vaatamata, kinnitab ka tsiviilkolleegiumi senine praktika (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8). TsMS § 136 lg 5 esimese lause järgi võib esitada määruskaebuse maakohtu tsiviilasja hinna kindlaksmääramise määruse peale, kui tsiviilasja hind on määratud summaga üle 100 000 krooni. Kolleegiumi senise praktika järgi saab tsiviilasja kindlaksmääramist vaidlustada ka juhul, kui tsiviilasja hind määratakse kindlaks hagi käiguta jätmise määruses (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11). Sama sätte alusel on kolleegiumi senise praktika järgi vaidlustatav ka ringkonnakohtu määrus tsiviilasja hinna määramise kohta apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 22. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14; 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).
Apellatsioonkaebuse esitamisel on asja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Erisus tuleneb aga TsMS § 137 lg-st 4, mille järgi võetakse otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas. Apellatsioonkaebuselt TsMS § 139 lg 2 p-st 3 ja RLS § 56 lg-st 19 tulenev riigilõivu tasumise kohustus ja selle suurus kehtib sõltumata sellest, et TsMS § 137 lg 4 järgi võib tsiviilasja hind apellatsiooniastmes olla maakohtu omast kõrvalnõuete võrra kõrgem (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 71).
Riigilõivu esmaseks eesmärgiks on riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutuste täielik või osaline hüvitamine toimingu osalise poolt. Riigilõivu lubatavaks eesmärgiks on, et hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte), st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust vähemalt üldjuhul finantseerima. Küll ei saa seda põhimõtet laiendada selliselt, et sarnaselt peaks menetlusosalised tervikuna finantseerima ka kohtumenetlusi, kus on mängus avalikud huvid, nt lapsi ja perekonda puudutavates vaidlustes, vaidluseid riigiga või ka nt süüteomenetlusi. Riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses on ka menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Legitiimseks ei saa lugeda kohtulõivu võimalikku eesmärki teenida riigile lisatulu ja finantseerida sellest riigi muid kulutusi, juhul kui lõiv on suurem, kui see on vajalik menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmise ja menetlusökonoomia tagamiseks. See oleks vastuolus PS §-st 113 tuleneva lõivu olemusega. (p 44-45) Apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni asja hinnast 3% suuruse riigilõivu tasumise kohustus ei ole mõõdukas abinõu ei menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte järgimiseks ega menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. Kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus kaalub menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Olukorras, kus riik on näinud üle 10 000 000 krooni suuruse tsiviilasja hinna puhul ette kohustuse tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 3% asja hinnast, võib selline kohustus tähendada, et isikul puudub tegelik võimalus oma kaalukaid põhiõigusi kohtus kaitsta, st et kahjustatud on edasikaebeõiguse tuum ja olemus. Edasikaebeõiguse riive ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb hagi esitamisel juba tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda, st et tegelikult tuleb hagejal asja apellatsiooniastmesse viimiseks hagi rahuldamata jätmise korral tasuda hagilt riigilõivu kokku 6% asja hinnast. Lisaks on abinõu mõistlikkuse ja kaalukuse osas vaja hinnata ka ühiskonnaolusid, st majanduslikku ruumi, kus õiguslik regulatsioon toimib. (p-d 48-48.3)
PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. PS § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. (p 38) Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustus on iseenesest kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. (p 42) Kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus kaalub menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. (p 48.1)
3-3-1-41-10 PDF Riigikohus 23.09.2010
Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (vt Riigikohtu 11.11.2008 määruse haldusasjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9). Kui nii väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamise tõttu väidetavalt tekitatud kahju, mille hüvitamist kaebaja nõuab, on põhjustatud sama tegevusega on vajalik kontrollida, kas kahju hüvitamist taotletakse ulatuses, mida hõlmas vanglale kohtueelses menetluses esitatud taotlus.
VangS § 45 lg-st 1 ja § 651 lg-st 1 koosmõjus tuleneb, et kambris peab olema tagatud ka elutegevuseks vajalik temperatuur. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Normaalsest madalama temperatuuriga kambris viibimine kujutab endast vaieldamatult mõnevõrra suurema ebamugavuse talumist, kui vangistusega paratamatult kaasneb. Seejuures on aga üksikjuhtumi puhul oluline hinnata, kas tegemist oli kannatusega, mis kujutab endast väärikuse alandamist väljakujunenud kohtupraktika tähenduses.
Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (vt Riigikohtu 11.11.2008 määruse haldusasjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9).Kui nii väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamise tõttu väidetavalt tekitatud kahju, mille hüvitamist kaebaja nõuab, on põhjustatud sama tegevusega on vajalik kontrollida, kas kahju hüvitamist taotletakse ulatuses, mida hõlmas vanglale kohtueelses menetluses esitatud taotlus.
3-3-2-1-10 PDF Riigikohus 22.02.2010
TsMS § 702 lg-s 3 sätestatakse, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asjaolu ei ole teistmise alus, kui see ei ole mõjutanud kohtulahendi tegemist menetlusosalise kasuks või kahjuks. Kui Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus ei puuduta haldusasjas kohtumäärustega lahendatud küsimusi, siis ei saa see kohtuotsus tulenevalt TsMS § 702 lg-st 3 olla nimetatud asjas tehtud kohtumääruste teistmise aluseks.
3-3-2-2-10 PDF Riigikohus 08.06.2011
TsMS § 703 lg-st 2 tulenevalt ei ole teistmine võimalik, kui isik oli kohtumenetluses teadlik asjaolust, mille ta esitab teistmise alusena, kuid jättis selle asjaolu kohtumenetluses vastuväites või kaebuses esitamata. Samuti ei ole teistmine võimalik, kui isik kohtumenetluses esitas vastuväites või kaebuses asjaolu, mille ta esitab teistmise alusena, kuid kohus jättis vastuväite või kaebuse rahuldamata. TsMS § 703 lg-st ei saa tuletada nõuet, et TsMS § 702 lg 2 p-s 8 sätestatud alusel on teistmine võimalik vaid siis, kui isik on kohtuasjas, milles Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud konventsiooni rikkumise, eelnevalt ammendanud siseriikliku kohtutee. Sellist nõuet pole sätestatud ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku teistes sätetes ega halduskohtumenetluse seadustikus. Teistmist võimaldavaks asjaoluks TsMS § 702 lg 2 p 8 mõttes on Euroopa Inimõiguste kohtu lahend, millega on tuvastatud konventsiooni rikkumine selles kohtuasjas, milles tehtud lahendit soovitakse teista.
3-3-1-43-11 PDF Riigikohus 20.10.2011
Põhiseadusest tulenev õigus sõnumite saladusele on igaüheõigus, mis laieneb ka kinnipeetavatele. Esemeliselt kaitstakse selliste sõnumite saladust, mida edastatakse üldkasutataval teel. Selle põhiõiguse kaitseala hõlmab ka kõiki vahendeid sõnumi edastamisel, st nii posti teel kui ka mitmesuguste tehniliste vahendite abil sõnumite vahetamist. Erandeid võib teha kohtu loal. EIK praktikas ei ole tehtud kindlat vahet erasõnumite ja mitteprivaatse olemusega kommunikatsiooni vahel. Pigem viitab praktika sellele, et sõnumisaladuse kaitsealasse võib kuuluda ka teave sõnumi edastamise fakti, kestuse, viisi, vormi, edastaja ja vastuvõtja kohta ning tegemist võib olla ka eraelu puutumatuse riivega. Sõnumi sisu kuulub sõnumite saladuse esemelisse kaitsealasse. Kaitstavad sõnumid võivad olla vormiliselt mitmekesised. Ka postkaartide puhul, mis olid adresseeritud isikule personaalselt, kuigi kasutati tootja poolt valmistrükitud teksti, võis olla tegemist isikule suunatud sõnumiga, mis kuulub PS § 43 kaitsealasse.
Kaebuse HKMS § 11 lg 3^1 p 5 alusel tagastamist õigustab selle ilmselge perspektiivitus. Kahju nõuet ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks olukorras, kus kaebaja on väitnud talle adresseeritud sõnumi sisuga tutvumist ja selle ettelugemist. Kui vaidlusalused saadetised on käsitatavad sõnumitena, mille saladus on põhiseaduse tasandil kaitstud, ei saa nende sisuga tutvumise korral välistada sõnumisaladuse riive ning eraelu riive võimalikkust. Sõnumi ettelugemisega võidakse asjaoludest sõltuvalt teha selle sisu kättesaadavaks ka kolmandatele isikutele.
Põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga alati kaasa tuua kahju hüvitamist rahas. See oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine (vt ka Riigikohtu 11.12. 2009 otsuse asjas nr 3-3-1-80-09 p-i 12 ja 05.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-44-06 p-i 14). Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine (vt ka Riigikohtu 11.12. 2009 otsuse asjas nr 3-3-1-80-09 p-i 12 ja 05.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-44-06 p-i 14).
3-3-1-44-11 PDF Riigikohus 03.07.2012
PS § 27 lg 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, on erisätteks PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatuse suhtes. Eelnimetatud kohustusele vastab abivajava pereliikme õigus saada pereliikmelt hoolitsust. PS § 27 lg 5 tähenduses hõlmab hoolitsus nii pereliikme õigust saada ainelist abi, kui ka õigust saada pereliikmetelt isiklikku hooldust. PS § 26 tähenduses hõlmab perekond üldjuhul vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kelle vahel on sõltuvussuhe. PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustus hõlmab sõltuvalt asjaoludest ka täisealisi pereliikmeid. PS §-st 26 kui ka § 27 lg-st 5 tuleneva põhiõiguse kandjaks on ka Eestis viibivad välismaalased ja seda sõltumata sellest, kas nad viibivad Eestis seaduslikult.
PS § 27 lg-st 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, ei tulene õigust asuda Eestisse elama. Kui abivajav pereliige ei ela Eestis, siis tuleb arvestada ka riigi õigust otsustada selle üle, kellele anda riigis elamiseks õigus. Riigi õigus takistada PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmiseks või õiguse realiseerimiseks Eestisse elama asumist sõltub juhtumi asjaoludest, eelkõige abi vajalikkusest ja selle osutamise võimalikkusest väljaspool Eestit.
Riiklik julgeolek on legitiimne eesmärk selleks, et elamisloa andmisest keeldumisega riivata põhiseaduse § 27 lg-ga 5 tagatud põhiõigust. VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 riivavad intensiivselt elamisloa taotleja PS § 27 lg-s 5 sätestatud põhiõigust. Elamisloa taotluse menetlemisel kaalutlusõiguse puudumine aitab hoida kokku ressursse ja vältida võimalikke kaalumisega kaasnevaid vigu, kuid oht riigi julgeolekule ei kaalu üles PS § 27 lg 5 sätestatud põhiõiguse riivet, mis tuleneb elamisloa andmisest ilma kaalumisõiguseta keeldumisest. Kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 on osas, milles need sätted keelasid ilma kaalutlusõiguseta anda tähtajalise elamisloa VMS § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel, vastuolus põhiseaduse §-ga 11 ja § 27 lg-ga 5. VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.
VMS § 12 lg 9 p 4 kohaselt ei anta tähtajalist elamisluba ja selle pikendamisest keeldutakse, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. See säte lisati seadusesse, et Ameerika Ühendriikide abiprogrammis osalenud isikud täidaksid programmis osalemisel vabatahtlikult võetud kohustust lahkuda Eestist ja edaspidi saabuda Eestisse üksnes viisa alusel. Piirangu üks eesmärk on tagada vabatahtlikult võetud kohustuste täitmine ja kaitsta sellega Eesti riigi julgeolekut. Endise NSVL-i sõjaväelaste olukorda ja väljasaatmist Eestist puudutasid ka Eesti ning Venemaa vahel 1994. aasta juulis sõlmitud kokkulepped. EIK on pidanud soovi kaitsta riigi rahvuslikku julgeolekut legitiimseks EIÕK artikli 8 lg 1 riivamiseks. VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.
VMS § 123 lg 1 p 3 seostatakse vanemale elamisloa andmine täisealise lapse juurde elama asumiseks sellega, et vanemal ei ole võimalik hooldust saada oma asukohariigis või muus riigis. Välisriiki peetakse silmas ka juhul, kui elamisloa taotleja elab Eestis. Säte ei täpsusta hoolduse olemust välisriigis. Tuleb asuda seisukohale, et hoolduse all välisriigis peetakse silmas ka laste poolt välisriigis elavatele vanematele raha saatmist põetaja palkamiseks, samuti välisriigi või selle hoolekandesüsteemi osutatavat hooldust. Seejuures ei ole piisav üksnes abstraktne tõdemus, et hoolduse erinevatel viisidel osutamise võimalikkusest, vaid tuleb hinnata hoolduse erinevate viiside välisriigis osutamise võimalikkust ning nende prognoositavat tulemust hoolduse osutamisega Eestis. Üksnes välisriigi seaduse sättega, mis kehtestab abstraktse normina õiguse hooldusele ja sellele vastava kohustuse, ei saa põhjendada seisukohta, et hooldus välisriigis on ka tegelikkuses võimalik. Seaduse iga säte elab koos rakendamispraktikaga, mille on kujundanud asjaomane välisriik.
3-3-1-78-11 PDF Riigikohus 30.01.2012
Tulenevalt VangS § 32 lg-st 4 ja justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 82 lg 1 p-st 1 peab vanglateenistus väljasõiduks loa andmisel muu hulgas arvestama kinnipeetava poolt toimepandud kuritegude asjaolusid ja laadi. Seetõttu võis kartus väljasõidul alkoholi tarvitamise ning sellega kaasneda võivate ekstsesside osas olla teatud määral põhjendatud, kuid kõnealust ohtu ei saa pidada piisavaks, et väljasõidust keelduda. Arvestades kinnipeetava isa tervislikku seisundit oli loa andmisest keeldumisel tegemist tõsise perekonnaellu sekkumistega, mida võis õigustada vaid tõsine oht avalikule huvile. Kinnipeetava ülekaalukat õigust külastada raskes terviseseisundis lähedast on sarnastel asjaoludel tunnistanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus 29. novembri 2011. a otsuses asjas nr 40195/08: Giszczak vs. Poola, p 31.
Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalikkust, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele on Riigikohus selgitanud 10.03.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-77-04. Kohtu võimalusi põhjusliku seose tuvastamisel on täpsustatud 22.10.2009 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-66-09. Kaalutlusõiguse vähenemine on põhjusliku seose eelduseks saamata jäänud tulu hüvitamisel, kuid ka teiste kahju liikide, sh mittevaralise kahju puhul. Kuna kinnipeetaval oli ülekaalukas õigus külastada raskes terviseseisundis lähedast, siis oli vangla kaalutlusõigus vähenenud selliselt, et õiguspärane keeldumine väljasõiduks loa andmisest ei olnud võimalik.
Mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, sest valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul piisab asjaolude tõendamisest, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vrd Riigikohtu 13.01.2010 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-152-09, p 16, ja 09.04.2008 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-19-08, p 13). Kui isik ei saa haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu külastada oma raskelt haiget lähedast, siis on usutav, et sellega kaasnevad märkimisväärsed hingelised üleelamised, sh teadmatus ja mure, mis on oma intensiivsuse tõttu käsitatavad kannatustena. Sellistel asjaoludel saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada.
Kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu mittelubamine erakorralise perekondliku sündmuse puhul riivab õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Selle põhiõiguse kandjaks on ka kinnipeetavad, kes on karistusest ära kandnud vähem kui ühe aasta, sh kinnipeetavad, kelle karistusaeg on lühem kui üks aasta. Erakorralise väljasõidu tingimusteta välistamine võiks tuua kaasa eraelu puutumatuse ebaproportsionaalse riive. Seetõttu tuleb VangS § 32 lg-t 5 tõlgendada selliselt, et see kehtestab erandi kõikide VangS § 32 lg-s 1 sätestatud piirangute suhtes.
3-3-1-80-11 PDF Riigikohus 14.03.2012
Ohjeldusmeetme rakendamise otsustamisel tuleb meetme valikut kaaluda. Meetme kestval rakendamisel tuleb pidevalt kontrollida selle kohaldamise aluste olemasolu ja kaaluda, kas meetme rakendamist jätkata või mitte. Sarnaselt jõu kohaldamisega tuleb ka ohjeldusmeetme kohaldamiseks teha kindlaks kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus. Vaidluse korral peab vangla tõendama, et meetme kohaldamine oli vajalik või et selle jätkuv kohaldamine oli vajalik ning leebemate meetme kohaldamine ei oleks väidetavat ohtu vangla julgeolekule või isikutele kõrvaldanud. Ohjeldusmeetmena rahustusvoodi kohaldamine peab olema kontrollitav. Selleks peavad koostatavas dokumendis olema täpselt, vajadusel detailselt märgitud asjaolud, miks otsustatakse kohaldada rahustusvoodit, ja prognoos õigushüve kahjustuse saabumise tõenäosuse kohta.
Julgeolekuabinõu kohaldamise üldalus on sätestatud VangS § 69 lg-s 1 ning lg 2 loetleb täiendavad lubatud julgeolekuabinõud, sealhulgas ohjeldusmeede, millena võib kasutada fikseerimist, käeraudu, jalaraudu või rahustussärki, kuid meedet ei tohi kasutada üle 12 tunni. Rahustusvoodit tuleb pidada fikseerimiseks. Isiku rahustusvoodisse fikseerimisega kitsendatakse maksimaalselt tema füüsilist vabadust, mis võib põhjustada olulisi kannatusi isiku kestvalt sundasendis viibimise ja sellest tuleneva kõrgendatud terviseriski tõttu (nt lämbumisoht, südame rütmihäired, tromboosi tekkimise oht). Riigikohus on rõhutanud, et ohjeldusmeede on rangeim täiendav julgeolekuabinõu (vt ka Riigikohtu 25.09.2006 asjas nr 3-3-1-49-06, p 12). Samuti on osutatud, et ohjeldusmeetme kohaldamise kord on puudulik, sest sellest ei nähtu, kuidas ohjeldusmeedet kohaldada, selle rakendamist piiravaid tingimusi jms, mistõttu ei pruugi olla tagatud õigusriikliku seadusereservatsiooni nõue (vt Riigikohtu 13.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 14). Riigikohtu hinnangul puuduvad mittemeditsiiniliste ohjeldusmeetmete rakendamise reguleerimata jätmist õigustavad asjaolud. Seejuures peetakse silmas rahustusvoodi kohaldamise dokumenteerimist, ohjeldatava tervisekontrolli korraldamist, meetme jätkuva rakendamise korral järelevalve korraldamist ja meetme jätkamise vajaduse otsustuse põhjendamist.
Prognoosotsuse kohtuliku kontrolli käigus ei saa kohus ise ametnike eest prognoosotsust teha. Kohus tohib tuvastatud asjaolude pinnalt anda hinnangu, kas kaitstava hüve kahjustamise oht oli tõenäoline. Vangla koostatud aktist ei nähtu, millistest kaalutlustest on lähtutud isiku jätkuvalt agressiivseks tunnistamisel ja sellest tulenevalt ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise otsustamisel. Agressiivsus üldiselt on üks inimesele iseloomulikest käitumisviisidest. Agressiivsus rahustusvoodi kohaldamise alusena eeldab, et tuvastatakse, milles seisneb või miks tehakse järeldus ohtliku agressiivsuse kohta.
3-3-1-3-12 PDF Riigikohus 12.06.2012
Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kuuluvad täiendavalt kohaldamisele ka VÕS §-d 1046 ja 1047 niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Oluline on rõhutada, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047. Riigikohtu praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime teotamise üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Põhimõtted, mis on väljendatud otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17 ja otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15 (koos täiendavate viidetega), on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul, arvestades eespool rõhutatud erisusi.
HMS § 40 lg 1 nõuab andmesubjekti ärakuulamist enne isikuandmete avalikustamist haldusorgani poolt ning selleks on omakorda vältimatult vajalik andmesubjekti teavitamine avalikustamise kavatsusest. Samuti on andmesubjekti teavitamine vajalik juhul, kui andmete avalikustajaks on ajakirjandusväljaanne. IKS § 11 lg 2 kohustab ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete töötlemisel järgima ajakirjanduseetika põhimõtteid.
Kohtute pädevuse piiritlemisel on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom (vt nt määrus asjas nr 3-2-1-63-07, p 8). Kui avaliku võimu kandja rikkus võlaõigussuhtest tulenevat kohustust või tegutses muul viisil eraõiguslikus vormis, loetakse kahju tekitatuks eraõiguslikus suhtes. Kui teavet avaldab riik, kohalike omavalitsusüksus ja avalik-õiguslik juriidiline isik, eeldatakse, et see on avalik-õigusliku iseloomuga tegevus. Selle eelduse võib kummutada vaid avaldatava teabe ülekaalukas ja tihe seos eraõiguslikus vormis täidetavate ülesannetega. Vangistuse täideviimise ja vanglate korraldamise funktsioonide raames on kinnipeetava õigussuhe riigiga avalik-õiguslik. Erijuhtudel võib riigi õigussuhe kinnipeetavaga olla eraõiguslik, nt vangla poolt raviteenuse osutamisel või vangla kaupluse kaudu kaupade vahendamisel (RVastS § 1 lg 3 p 1; vt ka nt määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9, otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 10). Kuigi avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamisel võidakse täiendavalt kohaldada eraõiguse, sh võlaõigusseaduse sätteid, ei muuda see kahju eraõiguslikus suhtes tekitatud kahjuks.
Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas eraelu puutumatuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Au ja hea nime kaitse hõlmab selle sätte tähenduses ka süütuse presumptsiooni kaitse. Süütuse presumptsiooni rikuvad poolelioleva kriminaalmenetluse kohta tehtud ametnike avaldused eesmärgiga panna üldsus uskuma kahtlusalune süüd ja mõjutada asjaolude hindamist kohtu poolt. Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kuuluvad täiendavalt kohaldamisele ka VÕS §-d 1046 ja 1047 niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Oluline on rõhutada, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047. Riigikohtu praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime teotamise üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Põhimõtted, mis on väljendatud otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17 ja otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15 (koos täiendavate viidetega), on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul, arvestades eespool rõhutatud erisusi.
IKS § 11 lg 1 ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks. Direktiivi 95/46/EÜ art 7 kohaselt ei ole andmete varasem avalikustamine aluseks andmete uuele töötlemisele. Varem avalikustatud andmete uus töötlemine on võimalik kõigil IKS §-s 14 sätestatud alustel, samuti kohaldub IKS § 11 lg 2. See võimaldab nii ajakirjandusel andmeid avalikustada kui ka teistel isikutel, samuti haldusorganitel, neid ajakirjandusele edastada. Riigiasutuse sisekommunikatsiooni väljaanded ja –kanalid ei ole IKS § 11 lg 2 mõttes meediaks ega toimi ajakirjanduslikul eesmärgil. Riik ei saa oma väljaannetes isikuandmete avaldamisel tugineda põhiseaduslikule sõna- ja ajakirjandusvabadusele, sest riik ei ole põhiõiguste kandja, vaid adressaat.
Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas eraelu puutumatuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Au ja hea nime kaitse hõlmab selle sätte tähenduses ka süütuse presumptsiooni kaitse. Süütuse presumptsiooni rikuvad poolelioleva kriminaalmenetluse kohta tehtud ametnike avaldused eesmärgiga panna üldsus uskuma kahtlusalune süüd ja mõjutada asjaolude hindamist kohtu poolt.
3-3-1-18-12 PDF Riigikohus 19.06.2012
Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega on kohtul kaalutlusruum hüvitise suuruse üle otsustamisel. EIK praktika kohaselt saab pidada inimväärikust alandavaks isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. EIK seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Õigusvastane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Kinnipeetavale on põhjustatud mittevaraline kahju, kuna talle on pikaajalise käeraudadega fikseerimisega tekitatud alusetult kannatusi. Peale selle pidi ta viibima 10 päeva kambris, millega rikuti vangla sisekorraeeskirja nõudeid.
Kahjunõue võib olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (vt nt 21. aprilli 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-10, p 12). Sellises olukorras, kus kinnipeetava ohjeldusmeetmena käeraudadega voodi külge fikseerimise kasutamine oli küll õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline oli põhjendamata, puudusid kinnipeetaval kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid. Kuna kinnipeetav esitas vanglale kahjunõude eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal, siis saab tema tegevust oma õiguste kaitsmisel lugeda piisavaks RVastS § 7 lg-st 1 tuleneva nõude täitmisel.
VangS § 69 lg 1 näeb ette täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused ja lg 2 loetleb täiendavad lubatud julgeolekuabinõud, millest üks on ohjeldusmeede. Ohjeldusmeetme kohaldamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-11, p 16). Ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamisele peab eelnema nende kasutamise vajaduse hinnang. Kuna kinnipeetav käitus enne käeraudade kasutamist agressiivselt, ähvardades põlema panna temale väljastatud voodivarustuse ning lõhkuda kambri akna klaasi, siis tingis tema käitumine vajaduse vangla julgeoleku tagamiseks ohjeldusmeetme kohaldamiseks. Vangla vara lõhkumine ning tulekahju tekitamine on vangla julgeolekut ohustavad rikkumised. Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-11, p 16). Ohjeldusmeetme kasutamise akti kohaselt kinnipeetavat küll kontrolliti, kuid ohjeldusmeetme kohaldamise jätkamise põhjendati vaid sõnaga "rahutu", mis ei taga mitte ühelgi juhul kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrolli mis tahes menetlusstaadiumis. Kaalutlusõiguse teostamise jälgitavuse puudumine on viga, mis muudab võimatuks kohtuliku kontrolli ja käesoleval juhul tingib rakendatava meetme õigusvastasuse.
Kui vangla rakendab VangS § 69 lg-s 2 nimetatud täiendavaid julgeolekuabinõusid järjestikku, tuleb järgneva meetme kohaldamisel ära näidata kaalutlused, miks eelneva meetme kohaldamise asjaolude äralangemisel on vaja kohaldada uuesti täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kohtupraktika kohaselt (vt määrus haldusasja nr 3-3-1-10-12 p 9) ei sätesta VangS § 69 lg 1 seda, et ka ohu tekkimise ennetamiseks on õigus kohaldada ohjeldusmeedet. Sama põhimõte kehtib ohjeldusmeetme kõrval ka kõigi teiste VangS § 69 lg-s 2 märgitud täiendavate julgeolekuabinõude kohta.
Kahjunõue võib olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (vt nt 21. aprilli 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-10, p 12). Sellises olukorras, kus kinnipeetava ohjeldusmeetmena käeraudadega voodi külge fikseerimise kasutamine oli küll õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline kohaldamine oli põhjendamata, puudusid kinnipeetaval kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid. Kuna kinnipeetav esitas vanglale kahjunõude eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal, siis saab tema tegevust oma õiguste kaitsmisel lugeda piisavaks RVastS § 7 lg-st 1 tuleneva nõude täitmisel.
EIK praktika kohaselt saab pidada inimväärikust alandavaks isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. EIK seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Õigusvastane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Kinnipeetavale on põhjustatud mittevaraline kahju, kuna talle on pikaajalise käeraudadega fikseerimisega tekitatud alusetult kannatusi. Peale selle pidi ta viibima 10 päeva kambris, millega rikuti vangla sisekorraeeskirja nõudeid.
3-3-1-53-12 PDF Riigikohus 24.10.2012
Rahvusvaheline lapsendamise komisjoni tegevus on käsitatav avalik-õiguslikuna, sest see komisjon on moodustatud Sotsiaalministeeriumi juurde perekonnaseaduse alusel, mistõttu on tegemist haldusorganiga. Komisjoni tegevus ei ole käsitatav eraõiguslikus suhtes osalemisena, sest eraisikutel ei ole pädevust otsustada seda, kas teise isiku laps lapsendada välisriiki või mitte. Rahvusvahelise lapsendamise korral peab olema rahvusvahelise lapsendamise komisjoni luba (heakskiit) selleks, et maakohus saaks otsustada lapsendamise kasuks. Kui komisjon luba ei ole andnud, ei ole lapsendamise eeldus täidetud ja maakohus ei saa lapsendamise kasuks otsustada. Kuna selles olukorras ei kontrolli maakohus seda, kas komisjon tegevus oli õiguspärane või mitte, siis puudub vaidluse lahendamiseks teistsugune menetluskord kui halduskohtumenetlus. Seetõttu kuulub vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse.
Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 ei garanteeri õigust luua perekonda ega lapsendada. Õigus perekonnaelule eeldab perekonna olemasolu või vähemalt potentsiaalseid sidemeid, mida on võimalik arendada. Praegusel juhtumil ei nähtu, et lapsed ja lapsendamist soovivad isikud oleksid elanud koos ja nende vahel oleksid tekkinud emotsionaalsed, isiklikud, majanduslikud sidemed, mis lubaksid järeldada perekondlike sidemete olemasolu. Sellest tulenevalt ei riiva lapsendamist keeldumine lapsendamist soovivate isikute õigust perekonnaelule.
Halduskohtusse saab pöörduda oma subjektiivsete avalike õiguste kaitseks. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 ei garanteeri õigust luua perekonda ega lapsendada. Õigus perekonnaelule eeldab perekonna olemasolu või vähemalt potentsiaalseid sidemeid, mida on võimalik arendada. Praegusel juhtumil ei nähtu, et lapsed ja lapsendamist soovivad isikud oleksid elanud koos ja nende vahel oleksid tekkinud emotsionaalsed, isiklikud, majanduslikud sidemed, mis lubaksid järeldada perekondlike sidemete olemasolu. Sellest tulenevalt ei riiva lapsendamist keeldumine lapsendamist soovivate isikute õigust perekonnaelule. Nii Haagi kui lapse õiguste konventsioonid rõhutavad, et siseriiklikud menetlused peavad tagama lapse huvide kaitse. Ka rahvusvahelist lapsendamist reguleeriv siseriiklik õigus peab olema loodud lapse huvides. Konventsioonidest ei ole välja loetav, et siseriiklikud menetlused rahvusvaheliseks lapsendamiseks peaksid kaitsma ka lapsendamist soovivate isikute huve luua konkreetse lapse lapsendamisega endale perekond. Rahvusvahelist lapsendamist puudutavad perekonnaseaduse sätted ja rahvusvahelise lapsendamise komisjoni tegevust reguleerivad Vabariigi Valitsuse 17. juuni 2010. a määruse nr 75 ja Sotsiaalministri 18. juuni 2010. a määrus nr 41 tagavad laste huvide kaitse kasvada kindlas ja turvalises perekonnas. Nimetatud regulatsioonid ei kaitse lapsendamist soovivate isikute huve luua endale perekonda laste lapsendamise teel. Lapsendamisest huvitatud isikud ei saa halduskohtule esitatud kaebusega kaitsta lapsendamata lapse huve ja õigusi.
3-3-1-57-12 PDF Riigikohus 05.12.2012
Tuvastamiskaebust ei ole alust rahuldamata jätta üksnes põhjusel, et eksperdi arvamuse kohaselt ei ole ühegi üldtunnustatud metoodika abil pole võimalik mõõta, milline oli vangla tegevuse roll kinnipeetava tervise halvenemises. Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks võib piisata juba asjaolust, et kinnipeetava tervis halvenes ning selle (üheks) põhjuseks võis olla vanglapoolne kohustuste rikkumine. Sellises olukorras võib tõendamiskoormus üle minna hoopis vanglale, kes peab ära näitama, et kinnipeetava tervise kahjustumise põhjustasid muud tegurid. Kinnipeetava tervise halvenemises vangla võimaliku õigusvastase tegevuse ning muude tema tervist kahjustada võinud teguritega osatähtsuse hindamine on asjakohane alles kahju hüvitamise nõude lahendamisel hüvitise suuruse üle otsustades.
Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et riik peab kindlustama, et isikut hoitakse kinni tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu. Haige inimese kinnipidamistingimused peavad tagama selle, et tema tervis on kaitstud. Seega tuleb kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ka konkreetse kinnipeetava terviseseisundit. Oluliste terviseprobleemidega kinnipeetavale tuleb tagada tingimused, mis ei põhjusta tema terviseprobleemide õigusvastast süvenemist. Kinnipeetava tervise piisava kaitsmise seisukohast võib osutuda vajalikuks järgida täiendavaid, õigusaktides vanglakambrile sätestamata nõudeid. Kinnipeetava vanglasisene paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud (vt otsus asjas nr 3-3-1-10-11 p 10). Terviseprobleemidega kinnipeetava paigutamisel on üheks oluliseks kaalutluseks tema tervise kaitsmise vajadus.
Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et riik peab kindlustama, et isikut hoitakse kinni tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu. Haige inimese kinnipidamistingimused peavad tagama selle, et tema tervis on kaitstud. Seega tuleb kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ka konkreetse kinnipeetava terviseseisundit. Oluliste terviseprobleemidega kinnipeetavale tuleb tagada tingimused, mis ei põhjusta tema terviseprobleemide õigusvastast süvenemist. Kinnipeetava tervise piisava kaitsmise seisukohast võib osutuda vajalikuks järgida täiendavaid, õigusaktides vanglakambrile sätestamata nõudeid. Kinnipeetava vanglasisene paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud (vt otsus asjas nr 3-3-1-10-11 p 10). Terviseprobleemidega kinnipeetava paigutamisel on üheks oluliseks kaalutluseks tema tervise kaitsmise vajadus. Alati ei ole kinnipeetava tervist kahjustavatesse elamistingimustesse paigutamise õigusvastasuse tuvastamiseks vajalik selle tuvastamine, kas isikule on vangla selle toimingu tagajärjel juba tervisekahjustus tekkinud. Õigusvastane võib olla ka vangla selline tegevus, mis põhjustab olulise ohu kinnipeetava tervisele.
3-3-1-60-12 PDF Riigikohus 28.11.2012
Isiku kinnipidamine ei ole seaduslik, kui selleks puudub siseriiklikust õigusest tulenev alus. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on peetud isiku kinnipidamist ilma selge õigusliku aluse ja kohtu loata konventsiooni art 5 rikkumiseks ja selle eest on mõistetud välja ka mittevaralise kahju hüvitisi. Õiguskaitseorganite õigusvastase käitumise ja kaebaja õiguste rikkumise tõttu tuleb eeldada kaebajal kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimist. Kaebaja taotleb nii saamata jäänud tulu kui mittevaralise kahju hüvitamist. Kuigi saamata jäänud tulu puhul võib kaebuse perspektiiv olla kaheldav, ei saa mittevaralise kahju tekkimist ilmselgelt välistada. Kohtul tuleb otsustada, kas olemasolevate asjaolude korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Tõendeid saab esitada ka kohtumenetluses ja kohus võib neid ka ise koguda. Tõendite hindamine toimub asja sisulise läbivaatamise käigus. Mittevaralise kahju tekkimist ei ole üldjuhul võimalik tõendada, vaid usutavalt põhistada. Kaebust ei saanud kahju tõendamatuse argumendiga juba ettevalmistavas menetluses tagastada. Kohus saab kontrollida, kas faktiväidete tõendatust eeldades oleks kaebajal kaebeõigus või puudub see ilmselgelt. Kuna tegemist on PS ja EIÕK rikkumisega, ei saa kaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks.
Pärast õigeksmõistva kohtuotsuse kuulutamist oli kohus kohustatud isiku koheselt vahi alt vabastama. Kuna kohus isikut istungisaalis vahi alt ei vabastanud, siis on isikule tekitatud kahju õigusemõistmise käigus ning kahju hüvitamise kaebus tuleb lahendada RVastS § 15 alusel.
Vt määruse p 9.
3-3-1-61-12 PDF Riigikohus 03.12.2012
Kaebeõigus tuleneb põhiseaduse § st 15 ning analoogiliselt ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg st 1. Euroopa Inimõiguste Kohu praktikas on leitud, et kuigi kaebajale anti riigi õigusabi Riigikohtusse pöördumiseks ja ta tegi kõik endast oleneva, jättis talle õigusabi korras määratud advokaadi kohustuste mittetäitmine ja tekkinud olukorda heastavate tõhusate meetmete puudumine kaebaja ilma Riigikohtusse juurdepääsuõigusest. Kuigi seda seisukohta on väljendatud kriminaalasjas Riigikohtule juurdepääsu kohta, omab see tähendust ka praeguses haldusasjas. Ka tsiviilasjas on EIK väljendanud sarnast seisukohta. Haldusasjades puudub Riigikohtu praktika, mille järgi riigi õigusabi osutava advokaadi tegevusetus annab aluse kaebetähtaja ennistamiseks. Riigi õigusabi mõtteks on see, et kaebeõigus oleks riigi toel tagatud. Kui kaebus jääb tähtaegselt esitamata just riigi õigusabi osutava advokaadi õigusvastase tegevusetuse tõttu, siis ei oleks kaebeõigus riigi toel tagatud. Kaebeõiguse tagamiseks tuleb sellisel juhul kaebuse esitamise tähtaeg ennistada.
Haldusasjades puudub Riigikohtu praktika, mille järgi riigi õigusabi osutava advokaadi tegevusetus annab aluse kaebetähtaja ennistamiseks. Riigi õigusabi mõtteks on see, et kaebeõigus oleks riigi toel tagatud. Kui kaebus jääb tähtaegselt esitamata just riigi õigusabi osutava advokaadi õigusvastase tegevusetuse tõttu, siis ei oleks kaebeõigus riigi toel tagatud. Kaebeõiguse tagamiseks tuleb sellisel juhul kaebuse esitamise tähtaeg ennistada.
3-3-2-2-12 PDF Riigikohus 18.03.2013
Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ei tohiks hinnata formaalselt, vaid kohus pidanuks sisuliselt analüüsima, kas kinnipeetava taotluse tagastamine puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu oli põhjendatud. Kuigi vanglale esitatud taotlus oleks võinud sisaldada põhjalikumat õiguslikku analüüsi, oli taotluses selgelt väljendatud kahjunõude faktiline alus, taotletava hüvitise suurus ning põhjendus, miks taotleja leiab, et läbiotsimine oli õigusvastane (inimväärikuse alandamine). HMS § 15 lg 3 annab haldusorganile võimaluse jätta taotlus läbi vaatamata, kui puudusi tähtaegselt ei kõrvaldata. Nimetatud tagajärg ei ole vältimatu, sest haldusorganil on taotluse läbi vaatamata jätmise otsustamisel kaalutlusõigus. Kui puudused ei takistanud taotluse menetlemist ning täpsemad asjaolud on võimalik välja selgitada haldusmenetluse kestel, siis puudus vanglal alus taotluse tagastamiseks. Eriti tuli seda silmas pidada olukorras, kus taotleja oli kinnipeetav, kellelt ei saanud oodata põhjaliku õigusliku argumentatsiooni esitamist.
3-3-1-6-13 PDF Riigikohus 05.06.2013
TsMS § 217 lg 6 kohaselt loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Kuna halduskohtu otsus oli saadetud e-kirjaga kaebaja esindajale ja vanglale, siis tuleb lugeda otsus kaebajale esindaja kaudu kätte toimetatuks. Kaebaja kirjavahetuse kohaselt halduskohtuga puudus tal esindajaga kontakt. Kinnipeetava rahaliste vahendite arvestuse väljavõtte kohaselt puudusid vanglas viibival kaebajal taotluse esitamise ajal vahendid kohtuotsuse ärakirja eest riigilõivu tasumiseks. Kohtuotsuse koopiat vajas kinnipeetav saatmiseks EIK-sse. Sellises olukorras jätsid kohtud kaebaja õigustamatult kohtuotsuse kordusärakirja taotlemisel riigilõivu tasumisest vabastamata.
Kuigi apellatsioonitähtaeg asjas oli möödunud selleks ajaks, mil kaebaja teavitas halduskohut apellatsiooni esitamise soovist, võib riigi õigusabi osutanud advokaadi väidetav tegevusetus olla aluseks tähtaja ennistamiseks.
Olukorras, kus kaebajale on antud riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses ning kaebaja on halduskohut korduvalt teavitanud esindajaga kontakti puudumisest, pidi kohtul olema alus kahtluseks, et määratud esindaja võis olla jätnud oma kohustused täitmata. Selle tõttu lasus halduskohtul täiendav selgitamiskohustus kaebaja õiguste kaitse võimaluste ja vajaduse osas. Samuti oli halduskohtul võimalus reageerida kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja võimalikule tegevusetusele riigi õigusabi seaduse § 20 lg 3^1 kohaselt.
Kohtutel on kohustus tagada kaebajale talle määratud riigi õigusabi reaalne osutamine, kui kaebaja on andnud teada soovist esitada apellatsioonkaebus ning kohtutel pidi olema toimiku põhjal teada, et kaebaja ei saa ühendust teda riigi õigusabi korras esindama määratud advokaadiga. Sellisel olukorras pidanuks halduskohus saatma apellatsiooni esitamise soovi kohtualluvuse järgsesse ringkonnakohtusse ning viimane oleks määruskaebuse läbivaatamisel pidanud mõistma, et kaebaja poolt apellatsioonkaebuse esitamist takistas asjaolu, et kaebaja ei saanud talle riigi õigusabi korras määratud esindajaga ühendust. Ringkonnakohus oleks pidanud tagama kaebajale temale määratud riigi õigusabi osutamise, rakendades vajadusel selleks riigi õigusabi seaduse § 20 lg-t 31.

Kokku: 57| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json