https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 25| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-18-98 PDF Riigikohus 08.05.1998

Ebaõiged andmed riigi rahvastiku kohta peetavas registris võivad põhjustada isiku õiguste ja vabaduste rikkumist. Kui registris on isiku kohta ebaõiged, mittevajalikud, puudulikud või aegunud andmed ja neid keeldutakse parandamast, siis on tegemist isiku õiguste rikkumisega. Ebaseaduslike andmete kandmine registrisse on seadusevastane.

3-3-1-2-00 PDF Riigikohus 28.02.2000

Registriandmete sisulise tõesuse ja õigeaegse esitamise eest registreerijatelt laekuvate andmete osas vastutab Eesti Riikliku Autoregistri põhimääruse punkti 14 alapunkti 1 järgi andmete esitaja. Kaebuse esitaja enda poolt esitatud andmete kajastumine riiklikus autoregistris ei saa kuidagi rikkuda tema õigusi.

3-3-1-59-02 PDF Riigikohus 11.11.2002

Kuigi hooneregistri kanne ei loo otseselt kellelegi õigusi ega kohustusi, ei välista see õiguste rikkumist. Hooneregistrisse omaniku kohta ebaõigete andmete kandmine võib kaasa tuua omandiõiguse ülemineku kolmandale isikule, raskendatud võib olla hoone käsutamine tegelikul omanikul jne. Isikul on õigus nõuda, et talle kuuluva hoone kohta ei säilitataks hooneregistris vääraid, puudulikke, aegunud või eksitavaid andmeid.


Hooneregistris omaniku kohta kande tegemine on avalik-õiguslik haldustoiming vaatamata sellele, et registri sisu moodustavad tsiviilõiguslikke suhteid puudutavad andmed. Hooneregistri pidaja ise ei ole kaebuse esitajaga tsiviilõiguslikus suhtes, mistõttu allub vaidlus hooneregistris kande tegemise toimingu õiguspärasuse üle halduskohtule.


Kui halduskohus ei saaks vajadus korral tsiviilõiguslikesse asjaoludesse ise selgust tuua, tooks see kaasa õigusemõistmise venimise. Olukord, kus isiku kaitseks ühe õigusrikkumise vastu tuleks algatada kaks või enamgi kohtuvaidlust oleks vastuolus efektiivse õiguskaitse põhimõttega.

3-3-1-94-09 PDF Riigikohus 09.03.2010

Liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile. Tegemist on informatiivse andmekoguga, mida riik, kohaliku omavalitsuse üksus, kohtutäiturid ja notarid kasutavad avalike ülesannete täitmiseks (LS § 65 lg 2). Kuna füüsilisel ja juriidilisel isikul on õigus juurde pääseda üksnes nende endiga seotud registriandmetele, siis ei ole liiklusregister avalik andmebaas, mille abil isikud saaksid vabalt tutvuda ka teisi isikuid puudutavate registriandmetega (vt ka Riigikohtu 20.05.2009 otsuse asjas nr 3-2-1-48-09 p-i 14).


RVastS § 7 lg-s 1 väljendub muu hulgas ka põhjusliku seose nõue teo ja sellega tekitatud kahju vahel (vt Riigikohtu 16.03.2005 otsuse asjas nr 3-3-1-93-04 p-i 11). AÕS § 92 lg 1 kohaselt on vallasomandi tekkimiseks vaja kokkulepet ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet. Sõiduki ostja ja müüja vahelisest müügilepingust ei saanud ARK-le tulla kohustusi ning sellega ei muudetud ARK kande tähendust, kuna ARK ei olnud lepingupool ja kande tähendust on pädev määratlema õigusnormi andja. Kuigi ARK on seotud sündmuste ahelaga, ei tekitanud ARK registreerimiskanne väidetavat kahju. Käesoleval juhul ei muudetud, tekitatud või lõpetatud omandiõigust sõidukile ARK registreerimiskandega.

3-3-1-46-10 PDF Riigikohus 15.09.2010

IKS § 21 lg 2 p 3 välistab sõnaselgelt andmesubjekti õiguse nõuda tema kohta kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist, kui andmed on kogutud seaduse alusel. Kuna kinnipeeturegistrisse kogutud andmed on kogutud seaduse alusel (VangS § 51 koostoimes põhimäärusega), ei ole kinnipeetaval õigust nõuda tema kohta kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist.

Kinnipeetaval ei ole õigust pääseda juurde kinnipeeturegistris tema kohta olevatele andmetele, sest kinnipeeturegistrile on piiratud juurdepääs ja andmeid väljastatakse isikule, kellel on seadusest tulenevalt asutusesiseseks tunnistatud teabele juurdepääsu õigus. Kuna andmete parandamise nõudmine eeldab, et kinnipeetaval oleks juurdepääs tema kohta tehtud kandele, ei saa ta nõuda nende andmete parandamist, mis pole talle saanud õiguspäraselt teatavaks.


Kaebus, milles taotletakse vanglalt kinnipeeturegistris olevate andmete väljastamist, tuleb tagastada HKMS § 11 lg 31 p 1 ja p 5 alusel, kui kaebaja ei ole esitanud Justiitsministeeriumile taotlust kinnipeeturegistris olevate andmete saamiseks ega vanglale vaiet andmete väljastamise jätmise peale.

Kinnipeetaval ei ole õigust pääseda juurde kinnipeeturegistris tema kohta olevatele andmetele, sest kinnipeeturegistrile on piiratud juurdepääs ja andmeid väljastatakse isikule, kellel on seadusest tulenevalt asutusesiseseks tunnistatud teabele juurdepääsu õigus. Kuna andmete parandamise nõudmine eeldab, et kinnipeetaval oleks juurdepääs tema kohta tehtud kandele, ei saa ta nõuda nende andmete parandamist, mis pole talle saanud õiguspäraselt teatavaks. Seetõttu tuleb kaebus sellise osas tagastada HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel.

3-3-1-49-11 PDF Riigikohus 27.10.2011

Kui mõtteline osa maast oleks omandisse andmise asemel tulnud samas ulatuses samale isikule tagastada, siis see asjaolu ei saa olla aluseks kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kui maa tagastamise õigustatud subjekt ja korteriomandite koosseisus maa tegelikult omandanud isik langevad kokku, ei ole kinnistusraamatu andmed ebaõiged ega riku maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi.


ORAS § 9 lg 4 kolmanda lause reguleerimisese on ulatuslikum kui õigustatud subjektide ringi määratlemine. ORAS § 9 lg 4 kolmandas lauses on seadusandja selgesõnaliselt ja reservatsioonideta välistanud vara kompenseerimise avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, seega ka kohaliku omavalitsuse üksustele.

Õigusjärglane omandab küll põhimõtteliselt õiguseellase staatuse, kuid õigusjärgluse puhul ei pruugi üle minna kõik õigused, nt õiguseellase isikuga lahutamatult seotud õigused. Avalik-õiguslikust juriidilisest isikust õigusjärglasele ei lähe õigusjärgluse korras üle subjektiivne avalik-õigus, kui selle omandamine avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt ei ole kooskõlas vastava õiguse olemusega. Tulenevalt ORAS § 9 lg 4 kolmandast lausest on õigusjärglus piiratud, kui kompensatsiooninõude osas ei ole õiguse üleminek kooskõlas avalik-õigusliku juriidilise isiku eristaatusega.


Kui kogu maatükk on kinnistatud elamu teenindusmaana korteriomandite mõtteliste osade koosseisus, siis ei ole korteriomandi koosseisu kuuluv mõtteline osa maatükist enam iseseisvalt tsiviilkäibes ning sellega seonduvaid omandisuhteid ei ole enam võimalik omandireformi käigus ümber korraldada. Sellise maatüki mõtteliste osade puhul ei ole tegemist omandireformi objektiga seni, kuni esmakinnistamisele eelnenud olukorda ei ole ennistatud.


MaaRS § 221 lg-st 5 ja AÕSRS § 12 lg-st 1, tuleneb, et kaasomandis oleva ehitise puhul ei kuulu erastamisele kogu ehitise teenindamiseks vajalik maa, vaid üksnes mõtteline osa sellest. Erastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende ehitise kaasomanike mõttelisele osale ehitisest, kes ei ole maa tagastamise õigustud subjektid või ei taotle maad tagasi. Tagastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende kaasomanike osale, kes on kõnealuse maa tagastamise õigustatud subjektid ja taotlevad seda tagasi. Ühtlasi on MaaRS § 221 lg 5 ja AÕSRS § 12 lg 1 erinormiks EES § 214 lg 6 p 2 suhtes, mis näeb ette, et korteriomandi koosseisu kuuluva erastamata eluruumi puhul kantakse kinnistusraamatusse omanikuna kohalik omavalitsusüksus.


Riigikohus ei või väljuda kassatsioonkaebuse piiridest, kuid kassatsioonkaebuse piire ei kitsenda kassaatori nõustumine ringkonnakohtu mõningate seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse piirid määrab kindlaks see, kas kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu haldusasja vaidluse eseme ulatuses või kitsamalt. Vaidluse eseme piiritlevad omakorda kaebuse või protesti nõuded ja alused, mitte kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited.

3-3-1-17-12 PDF Riigikohus 26.04.2012
    Kehtetu:

RVastS § 7 lg 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 11, ja 9. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-94-09, p 9). Kahju hüvitamise nõude võib esitada, kui õigusvastase tegevusega on rikutud isiku õigusi. Kahju hüvitamist ei ole õigust nõuda, kui isiku õigusi ei ole rikutud. Seega puudub alus hüvitisenõudeks, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi. Selline olukord on võimalik kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis.

Äriregistri kanded juhatuse liikmete kohta ei pruugi vastata tegelikkusele näiteks juhatuse liikme valimise või tagasikutsumise järel, kuna kanne äriregistrisse tehakse paratamatult ajalise nihkega. Sellisel juhul saab kolmas isik tugineda äriregistri kandest tekkinud õigusnäivusele ning pidada tulundusühistu juhatuse liikmeks äriregistrist nähtuvaid isikuid. Sellist õigust ei ole aga juhatuse liikmel ega juriidilisel isikul, kelle juhatuse liiget vastav kanne puudutab.

Juhatuse liikme õigus saada tasu ei sõltu äriregistri kandest juhatuse liikme kohta, vaid tulundusühistu nõukogu otsusest ja juhatuse liikmega sõlmitud lepingust. Seaduses ei ole ette nähtud nõuet kanda äriregistrisse tulundusühistu juhatuse liikme volituste alguse ega lõppemise aega, samuti andmeid juhatuse liikme tasu ega selle maksmise korra kohta. Samuti ei sätesta kehtiv õigus, et juhatuse liikme tasu saamise õigus lõpeks juhatuse liikme kohta äriregistris tehtud kande kustutamisega.


Äriregistri kanded juhatuse liikmete kohta ei pruugi vastata tegelikkusele näiteks juhatuse liikme valimise või tagasikutsumise järel, kuna kanne äriregistrisse tehakse paratamatult ajalise nihkega. Sellisel juhul saab kolmas isik tugineda äriregistri kandest tekkinud õigusnäivusele ning pidada tulundusühistu juhatuse liikmeks äriregistrist nähtuvaid isikuid. Sellist õigust ei ole aga juhatuse liikmel ega juriidilisel isikul, kelle juhatuse liiget vastav kanne puudutab.

Juhatuse liikme õigus saada tasu ei sõltu äriregistri kandest juhatuse liikme kohta, vaid tulundusühistu nõukogu otsusest ja juhatuse liikmega sõlmitud lepingust. Seaduses ei ole ette nähtud nõuet kanda äriregistrisse tulundusühistu juhatuse liikme volituste alguse ega lõppemise aega, samuti andmeid juhatuse liikme tasu ega selle maksmise korra kohta. Samuti ei sätesta kehtiv õigus, et juhatuse liikme tasu saamise õigus lõpeks juhatuse liikme kohta äriregistris tehtud kande kustutamisega.

3-3-1-13-13 PDF Riigikohus 03.06.2013

Halduskohtumenetluses tehakse reeglina asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 1), mis on eriti oluline kohustamisnõude puhul. Kui isikul ei saa ka kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu enam olla laste suhtes hooldusõigust, mida rahvastikuregistrisse kanda , siis ei pruugi enam olla võimalik rahuldada kohustamisnõuet, sõltumata sellest, kas maavalitsuse keeldumine oli õiguspärane. (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-1-12, p 20).


Rahvastikuregistri kande, sh perekonnaseisukande tegemine toimub formaliseeritud menetluses, kuid perekonnaseisuametnik võib vajaliku asjaolu kindlakstegemiseks rakendada uurimispõhimõtet (PKTS § 6 lg 1 ls 2). Isik peab esitama rahvastikuregistrisse hooldusõiguse kande tegemiseks dokumendi, mis tõendab tema hooldusõiguse kuuluvust, ulatust ja liiki. Selleks võib-olla ka kohtulahend, millega on tema hooldusõigus tuvastatud või kindlaks määratud.


Kaebajal on reeglina kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kohus võib ka kohustada teda tõendama neid asjaolusid, kui eelduslikult just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kahtluse korral peab kohus või haldusorgan uurimispõhimõttest tulenevalt koguma täiendavaid tõendeid või tegema tõendi esitamise ülesandeks menetlusosalisele.

3-3-1-61-13 PDF Riigikohus 17.03.2014

Põhiseadusega oli kooskõlas majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.08.2004 määruse nr 175 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri“ § 4 lg 3 regulatsioon, mis nägi ette välismaalasest sõidukiomaniku esindaja vastutava kasutajana liiklusregistrisse kandmise. Liiklusregistri pidamiseks on olemas arvestatav avalik huvi, mis hõlmab ka liiklusregistrisse kantud sõiduki omaniku või tema esindaja andmete kandmise registrisse, et vajaduse korral oleks võimalik nendega kontakteeruda. Kui vastutava kasutajana registrisse kandmisest tekkisid isikule sellised kohustused, mis piirasid ebaproportsionaalselt tema põhiseadusega kaitstud õigusi, võivad põhiseadusega vastuolus olla normid, millest kohustused tekkisid, mitte vastutava kasutaja registrisse kandmise kord. (p 16)


HKMS § 197 lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Halduskohtu otsuse vaidlustamisel mõne nõude osas peab ringkonnakohus kontrollima otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (vt otsus asjas nr 3-3-1-71-13, p 13.3 ja seal toodud viited). (p 12)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-71-13.


Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda. (p 20–21)


Kohtutel on kohustus kontrollida kaebuse läbivaatamise ja rahuldamise eelduste olemasolu isegi juhul, kui nende olemasolu pole kahtluse alla seatud (otsus asjas nr 3-3-1-74-10, p 15). (p 19)

3-3-1-1-17 PDF Riigikohus 19.04.2017
LS

Direktiivi 2006/112 art 2 lg 2 ei kohusta p‑i c (kuidas teha kindlaks esmane kasutusele võtmine) sisustama just ja ainult KMS-is. Õigusnormi sisustamisel ja tõlgendamisel tuleb lähtuda õiguskorrast tervikuna ning mõisteid kasutada nende tavapärases tähenduses, kui norm ei näe ette teisiti. Mootorsõiduki kasutamise eeldatav sihipärane eesmärk on liikluses osalemine. Liikluses osalemine eeldab liiklusregistris registreerimist. Mootorsõiduki esmane kasutusele võtmine ja registreerimine on üldjuhul õiguslikult omavahel seotud. Erandiks võivad olla vaid olukorrad, kus mootorsõiduki parameetrite tõttu ei ole seda vaja registreerida või mootorsõidukit kasutatakse viisil, mis ei eelda registreerimist. Sihipäraseks kasutamiseks tuleb sõiduk registreerida liiklusregistris ning MTA võib lähtuda eeldusest, et sõiduki esmaseks kasutusajaks on registris registreerimise hetk. Kohustus tõendada seda, et mootorsõiduki faktiline kasutus algas varem, on maksukohustuslasel. Müügieelne proovisõit teisaldatavate registreerimismärkidega ei ole mootorsõiduki kasutusele võtmine KMS § 2 lg 7 p 3 mõttes. (p 20-23)


    Kehtetu:

Asja arutamise uuendamine on HKMS § 130 p-st 2 tulenevalt pigem erand (vt ka RKTsK otsus asjas nr 3-2-1-113-11, RKKK otsus asjas nr 3-1-1-67-06). Asja arutamise uuendamise vajalikkuse üle otsustamisel kohtul ulatuslik otsustusruum. Kõrgemalseisev kohus saab sellesse sekkuda vaid piiratud juhtudel. Teatud asjaolude esinemise korral puudub kohtul siiski otsustusruum asja arutamise uuendamise üle otsustamisel. (p 13-16)


3-15-2595/42 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.06.2018

Olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt, ei ole rahvastikuregistri kanne lapse elukoha andmete kohta peretoetuste vormistamisel määrava tähtsusega. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on õiguslik tähendus vaid seaduses sätestatud juhtudel (RRS § 6 lg 2) ja RPTS ega ka kehtiv PHS rahvastikuregistri andmetele peretoetuste määramisel õiguslikku tähendust ei omista. (p 17)


Kuigi lapsetoetuse saamise õigus on lapsel (RPTS § 5 lg 1, PHS § 17 lg 1), ei tähenda see, et lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus ei rikuks vanema õigusi. Kui lapsel on olemas isik, kes teda kasvatab, siis ei ole lapsel võimalik ise peretoetusi taotleda (RPTS § 15, PHS § 25 lg 1). Peretoetus määratakse aga seda taotlevale isikule (RPTS § 22 lg 1 teine lause, PHS § 28), kelleks on üldjuhul vanem. Peretoetuste määramisega kaasneb vältimatult selle käsutamise õigus. Sealjuures ei ole peretoetuste käsutamise õigus piiramatu, vaid neid tuleb kasutada laste huvides (RPTS § 1 lg 1; PHS §-d 2 ja 15). Peretoetuste maksmine lõpetatakse peretoetuste saamist või toetuste suurust mõjutavate asjaolude ilmnemisel (RPTS § 29 lg-d 1 ja 3), seega juhul, kui vanem ei kasvata enam last või laps ei ela tema juures (vt RPTS § 1 lg 1, § 15, § 19 lg-d 1 ja 3). (p-d 15 ja 16)

RPTS ei sätesta, kuidas määrata peretoetused olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt. Seadust ei ole võimalik tõlgendada ka selliselt, et lapsetoetused määratakse mõlemale vanemale. Sellisel juhul on vanematel võimalik omavahel kokku leppida, kes lapsetoetust taotleb. Ka kehtiv regulatsioon rõhutab vanematevahelise kokkuleppe vajalikkust sellises olukorras (vt PHS § 6 lg 1 ja § 26 lg 3). Kokkulepet väljendab ühe vanema nõusolek loobuda lapsetoetuse taotlemisest teise vanema kasuks.

Olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt, ei ole rahvastikuregistri kanne lapse elukoha andmete kohta peretoetuste vormistamisel määrava tähtsusega. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on õiguslik tähendus vaid seaduses sätestatud juhtudel (RRS § 6 lg 2) ja RPTS ega ka kehtiv PHS rahvastikuregistri andmetele peretoetuste määramisel õiguslikku tähendust ei omista. (p 17)

Kui üks vanematest ei anna teisele lapsetoetuse taotlemiseks nõusolekut, siis ei ole SKA-l pädevust otsustada, millise pere koosseisu laps arvata (vt RPTS § 19 lg 3 p 1, PHS § 26 lg 2). Sellisel juhul on lapsetoetuse taotlejal õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks maakohtu poole ning nõuda teise vanema kohustamist nõusolekut andma ja tema kasuks lapsetoetuse taotlemisest loobuma (TsÜS §-s 68 sätestatud tahteavalduse asendamise nõue). Tegemist on kahe eraõigusliku isiku vahelise sisulise vaidlusega selle üle, kumb vanematest lapsetoetust taotleb (vrd RKEK määrused asjades nr 3-3-4-2-13, p-d 13–14, 19, ja nr 3-3-4-3-15, p-d 7–9). Selleks et kohus saaks tahteavalduse asendada, peab isikul olema kohustus teha kindla sisuga tahteavaldus. Sealjuures võib nõude aluseks oleva kohustava normi leidmine materiaalõigusest olla raskendatud (vt asi nr 3-3-4-2-13, p 21). Vrd ka RPKS v.r § 24 lg-d 7 ja 8, § 28 lg 2 p 12 ja RKPJKS otsus asjas nr 5-17-9/8, p-d 37–39. (p 18)

Kaebajal ei ole õigust tagantjärele lapsetoetustele, mida maksti kolmandale isikule pärast kaebajale lapsetoetuste maksmise lõpetamist. Kolmandalt isikult pole võimalik toetust tagasi nõuda, sest puudub õiguslik alus (vt PHS § 14 lg 1 ja SÜS § 31 lg 1 p 1). Lapsetoetuse saamise õigus on lapsel ja kaebaja lastel oli õigus toetust saada ka perioodi eest, mil see maksti välja kolmandale isikule. Kuna kaebaja ja kolmas isik kasvatavad lapsi ühiselt, kannavad nad ilmselt ühiselt ka lastega seotud kulud ning saavad tehtud kulutuste jagamisel arvesse võtta ka lapsetoetusena kas ühele või teisele vanemale välja makstud summasid. (p 21)


Kuigi lapsetoetuse saamise õigus on lapsel (RPTS § 5 lg 1, PHS § 17 lg 1), ei tähenda see, et lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus ei rikuks vanema õigusi. Kui lapsel on olemas isik, kes teda kasvatab, siis ei ole lapsel võimalik ise peretoetusi taotleda (RPTS § 15, PHS § 25 lg 1). Peretoetus määratakse aga seda taotlevale isikule (RPTS § 22 lg 1 teine lause, PHS § 28), kelleks on üldjuhul vanem. Peretoetuste määramisega kaasneb vältimatult selle käsutamise õigus. Sealjuures ei ole peretoetuste käsutamise õigus piiramatu, vaid neid tuleb kasutada laste huvides (RPTS § 1 lg 1; PHS §-d 2 ja 15). Seega rikub vaidlusalune lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus kaebaja õigust käsutada talle määratud lapsetoetust. (p 15)

2-18-15391/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.04.2021

Korteriomandi koosseisu kuuluva kaasomandi osa suhtes saavad kohalduda AÕS-i kaasomandi sätted (kui üldnormid) üksnes juhul ja üksnes ulatuses, mis on KrtS-s reguleerimata. Juhul kui kohus kohaldab korteriomandite koosseisu kuuluva kaasomandi suhtes AÕS-i, tuleb üldnormi rakendamise eeldusena põhjendada, et konkreetne küsimus on erinormidega reguleerimata. (p 10)

Korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul ei saa kohus määrata kindlaks korteriomandite koosseisu kuuluva kaasomandi kasutuskorda ega määrata korteriomanikele seaduses sätestatust erinevaid või täpsemaid kohustusi. Korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul võivad korteriomanikud ise korraldada korteriomandist ja korteriühistust tulenevaid õigussuhteid KrtS-is sätestatust erinevalt juhul, kui nad sõlmivad vastava kokkuleppe (KrtS § 13 lg 1). Kõnealune kokkulepe kuulub eriomandi koosseisu (KrtS § 5). Korteriomanike kokkulepe eeldab kõikide korteriomanike sellekohast tahteavaldust. Juhul kui mõni korteriomanikest ei ole nõus kokkuleppe sõlmimise eelduseks olevat tahteavaldust andma, võib korteriomanik nõuda kohase tahteavalduse andmist KrtS § 13 lg-st 2 tulenevalt KrtS § 9 alusel. (p 11-12)

Korteriomanike kokkulepe, millega korteriomanikud korraldavad korteriomandist või korteriühistust tulenevaid õigussuhteid Krt-is sätestatust erinevalt, kehtib korteriomaniku eriõigusjärglase suhtes üksnes juhul, kui see on kantud kinnistusraamatusse (esimesse jakku) eriomandi sisuna. Vastav kanne tehakse kinnistamisavalduse alusel, mille saab esitada korteriomanik või saavad seda teha korteriomanikud. (p 13)

Kui korteriomanike kokkuleppega antakse ühele korteriomanikule õigus vallata teiste korteriomanike kasutust välistavalt mingit kaasomandis olevat osa, tuleb kasutusse andmise kokkulepet tõlgendada selleks, et kindlaks teha, kas kaasomandiosa ainuvaldamiseks õigust omav kaasomanik võib endale jätta ka kaasomandiosast saadava kasu. Kokkuleppe sisu tõlgendamise teel väljaselgitamisel tuleb lähtuda eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29). Kui korteriomanikud on sõlminud kokkuleppe, mille sõnastuse järgi reguleeritakse üksnes kaasomandiosa ainuvaldust ja kui poolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, saab eeldada, et see kokkulepe annab korteriomanikule õiguse saada endale ka vastava kaasomandiosa kasutusest või kasutusse andmisest tuleneva vilja (nii loodusvilja kui ka üüritulu). Samuti saab üldjuhul eeldada, et kokkuleppega kaasomandiosa ainukasutusõiguse saanud korteriomanikul lasub vastava kaasomandiosa korrashoiu kohustus (analoogselt eriomandi korrashoiukohustusega). (p 14)

Korteriomanike omavaheliste suhete reguleerimisel ei pea arvestama võimalike tulevikus tekkida võivate kolmandate isikute nõuetega, välja arvatud juhul, kui nõuete esitamine on piisavalt tõenäoline ja nõuded esitatakse suure tõenäosusega piisavalt lähedases ajalises raamistikus. (p 17)


Kaasomanikevaheline kasutuskord tekib lepingu sõlmimist reguleerivate sätete alusel (vt VÕS § 9) kaasomanike kokkuleppel, kohus seda kindlaks määrata ei saa. Kasutuskorra kokkuleppe sõlmimist sooviv kaasomanik võib nõuda kokkuleppe sõlmimisega mittenõustunud kaasomanikelt kokkuleppe sõlmimise eelduseks olevaid tahteavaldusi. Selline nõudeõigus tuleneb kaasomandis oleva asja puhul AÕS § 72 lg-st 5. Sellisel juhul saab kohus üksnes kohustada kokkuleppe sõlmimisest alusetult keeldunud kaasomanikke andma kokkuleppe sõlmimise eelduseks olevad tahteavaldused. (p 11)

Kui korteriomanike kokkuleppega (KrtS § 13 lg 1) antakse ühele korteriomanikule õigus vallata teiste korteriomanike kasutust välistavalt mingit kaasomandis olevat osa, tuleb kasutusse andmise kokkulepet tõlgendada selleks, et kindlaks teha, kas kaasomandiosa ainuvaldamiseks õigust omav kaasomanik võib endale jätta ka kaasomandiosast saadava kasu. Kokkuleppe sisu tõlgendamise teel väljaselgitamisel tuleb lähtuda eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29). Kui korteriomanikud (aga ka kaasomanikud) on sõlminud kokkuleppe, mille sõnastuse järgi reguleeritakse üksnes kaasomandiosa ainuvaldust ja kui poolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, saab eeldada, et see kokkulepe annab korteriomanikule (aga ka kaasomanikule tavalise kaasomandi puhul) õiguse saada endale ka vastava kaasomandiosa kasutusest või kasutusse andmisest tuleneva vilja (nii loodusvilja kui ka üüritulu). Samuti saab üldjuhul eeldada, et kokkuleppega kaasomandiosa ainukasutusõiguse saanud korteriomanikul (aga ka kaasomanikul) lasub vastava kaasomandiosa korrashoiu kohustus (analoogselt eriomandi korrashoiukohustusega). (p 14)

Kaasomanike ja korteriomanike omavaheliste suhete reguleerimisel ei pea arvestama võimalike tulevikus tekkida võivate kolmandate isikute nõuetega, välja arvatud juhul, kui nõuete esitamine on piisavalt tõenäoline ja nõuded esitatakse suure tõenäosusega piisavalt lähedases ajalises raamistikus. (p 17)


Kui korteriomanike kokkuleppega (KrtS § 13 lg 1) antakse ühele korteriomanikule õigus vallata teiste korteriomanike kasutust välistavalt mingit kaasomandis olevat osa, tuleb kasutusse andmise kokkulepet tõlgendada selleks, et kindlaks teha, kas kaasomandiosa ainuvaldamiseks õigust omav kaasomanik võib endale jätta ka kaasomandiosast saadava kasu. Kokkuleppe sisu tõlgendamise teel väljaselgitamisel tuleb lähtuda eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29). Kui korteriomanikud (aga ka kaasomanikud) on sõlminud kokkuleppe, mille sõnastuse järgi reguleeritakse üksnes kaasomandiosa ainuvaldust ja kui poolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, saab eeldada, et see kokkulepe annab korteriomanikule (aga ka kaasomanikule tavalise kaasomandi puhul) õiguse saada endale ka vastava kaasomandiosa kasutusest või kasutusse andmisest tuleneva vilja (nii loodusvilja kui ka üüritulu). Samuti saab üldjuhul eeldada, et kokkuleppega kaasomandiosa ainukasutusõiguse saanud korteriomanikul (aga ka kaasomanikul) lasub vastava kaasomandiosa korrashoiu kohustus (analoogselt eriomandi korrashoiukohustusega). (p 14)


Korteriomanike kokkulepe, millega korteriomanikud korraldavad korteriomandist või korteriühistust tulenevaid õigussuhteid KrtS-is sätestatust erinevalt (KrtS § 5) kehtib korteriomaniku eriõigusjärglase suhtes üksnes juhul, kui see on kantud kinnistusraamatusse eriomandi sisuna. (p 11)

Vastav kanne tehakse kinnistamisavalduse alusel. Kinnistamisavalduse saab esitada korteriomanik või saavad seda teha korteriomanikud. Juhul kui kinnistamisavalduse esitab üks korteriomanikest, saab kinnistamisavalduse rahuldada üksnes juhul, kui avaldusele lisatakse puudutatud isikute nõusolekud. Puudutatud isikud on kõik need korteriomanikud, kelle korteriomandite registriosades kandemuudatusi tehakse. Nõusolekute andmist saab avalduse esitaja puudutatud isikutelt kohtulikult nõuda.

Korteriomanikevaheline kokkulepe tuleb kajastada eriomandi sisuna kinnistusraamatu esimeses, mitte kolmandas jaos. Juhul kui korteriomanike kokkuleppega antakse mingi õigus teiste korteriomanike arvel ühe korteriomandi omanikule, tuleb kokkulepe kajastada mitte üksnes selle korteriomandi registriosas, mille kasuks õigus antakse, vaid ka kõikide nende korteriomandite registriosades, mille õigusi kokkuleppega kitsendatakse, st kõikide kokkuleppega puudutatud korteriomanike registriosades. (p-d 13 ja 15)


Kohtul tuleb vajadusel menetlusosalistele selgitada, et sõltumata sellest, millistele õigusnormidele menetlusosalised menetlusdokumentides on viidanud, kohaldab seadust kohus. Kohtul tuleb menetlusosalistele selgitada kohaldatavate sätete kohaldamise eeldusi ning võtta seisukoht, kas need eeldused on täidetud. (p-d 10 ja 15)


Kohus ei saa resolutsioonis tuvastada tahteavalduse andmise kohustust, vaid kohus peab kohustama isikut andma mingi kindla sisuga tahteavaldust. Tahteavaldust andma kohustamise puhul ei ole tegemist mitte tuvastusnõudega, vaid sooritusnõudega. (p 15)

Korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul ei saa kohus ise kasutuskorda kindlaks määrata ega ka kohtumäärusega korteriomanike kokkulepet asendada, vaid kohus saab tahteavalduste andmiseks kohustada üksnes kokkuleppe sõlmimisega mittenõustunud korteriomanikke (puudutatud isikuid). Kokkulepe, millega on võimalik korteriomandite eriomandeid muuta, tekib selliselt, et kokkuleppe sõlmimisega mittenõustunud korteriomanike tahteavaldusi asendab kohtulahend, millega kohustatakse puudutatud isikuid vastavaid tahteavaldusi andma, ning avaldajal tuleb kokkuleppe tekkimise eelduseks olev enda tahteavaldus anda ise. Seejuures peab avaldaja kokkuleppe sõlmimise tahteavaldus olema notariaalselt tõestatud vormis (AÕS § 120 lg 1 koosmõjus KrtS § 3 lg-ga 3). (p-d 11 ja 15)

Korteriomaniku seaduses sätestatust erineva kasutuse või majandamiskorralduse nõudmise korral tuleb kohtul kohustada ülejäänud korteriomanikke andma üldjuhul kaks tahteavaldust. Esiteks tuleb teistel korteriomanikel anda tahteavaldus, mis on vajalik kokkuleppe tekkimiseks, millega kaldutakse seaduses sätestatust kõrvale. Teiseks on vaja teiste korteriomanike nõusolekut kinnistusraamatu kande tegemiseks (KRS § 341 lg 1 tähenduses). Kohus ei saa ise määrata, et kinnistusraamatusse tehakse kokkulepet kajastav kanne. Vastav kanne tehakse kinnistamisavalduse alusel, mille saab esitada korteriomanik või saavad seda teha korteriomanikud. Juhul kui kinnistamisavalduse esitab üks korteriomanikest, saab kinnistamisavalduse rahuldada üksnes juhul, kui avaldusele lisatakse puudutatud isikute nõusolekud. Puudutatud isikud on kõik need korteriomanikud, kelle korteriomandite registriosades kandemuudatusi tehakse. (p 13)

Kohus ei saa resolutsioonis tuvastada tahteavalduse andmise kohustust, vaid kohus peab kohustama isikut andma mingi kindla sisuga tahteavaldust. Tahteavaldust andma kohustamise puhul ei ole tegemist mitte tuvastusnõudega, vaid sooritusnõudega. (p 15)

Asja lahendamisel küsimuses, kas üks korteriomanik saab teistelt korteriomanikelt nõuda eriomandit puudutava kokkuleppe tekkimise eelduseks olevaid tahteavaldusi, teeb kohus kaalutlusotsustuse, määrates kindlaks, milliseid asjaolusid tuleb diskretsiooni teostamisel arvestada ja milliseid mitte. (p 16)


Kohus ei saa resolutsioonis tuvastada tahteavalduse andmise kohustust, vaid kohus peab kohustama isikut andma mingi kindla sisuga tahteavaldust. Tahteavaldust andma kohustamise puhul ei ole tegemist mitte tuvastusnõudega, vaid sooritusnõudega. (p 15)

4-18-137/29 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.10.2018

Teeregistri andmetel pole rajatise või muu ala LS § 2 p 81 mõttes teeks lugemisel määravat tähendust. Teeregister on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on teede kohta vajalike andmete töötlemine ja avalikustamine, kuid millel on vaid informatiivne tähendus. (p 17)


LS § 2 p 81 lausete 1, 2 ja 6 kohaselt sõltub konkreetse rajatise või muu ala lugemine teeks eeskätt rajatise loomise eesmärgist (liiklemiseks avatud rajatis), maaomaniku objektiivselt väljendatud tahtest (maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud muu ala või teeks rajatud ala) või sellest, kas maa-ala on sõidukite liikumise tulemusena teeks kujunenud. Eeltoodust tulenevalt peab tee puhul olema tegemist äratuntavalt liiklemiseks mõeldud rajatise või muu alaga. See, kas rajatis on liiklemiseks avatud, kas ala on maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud või on see kujunenud teeks sõidukite liikumise tulemusena, on fakti küsimus, mis tuleb kohtul tuvastada. (p 16)

Teeregistri andmetel pole rajatise või muu ala LS § 2 p 81 mõttes teeks lugemisel määravat tähendust, tegemist on üksnes abipakkuva kriteeriumiga. (p 17)

RiPS § 10 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsus 25. juunil 2002. a määruse nr 205 „Rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktid“ § 2 lg 1 p 1 ning lisa 1 kohaselt on Tallinna-Narva maanteel asuv Narva piiripunkt rahvusvaheliseks liikluseks avatud (maantee-)piiripunkt. Kuivõrd Narva piiripunkti puhul on järelikult tegemist liikluseks avatud maanteelõiguga RiPS § 10 lg 1 mõttes, siis on ilmselge, et Narva piiripunkt ja seda teenindav teeosa tuleb lugeda teeks LS § 2 p 81 mõttes, millele kohaldub liiklusseadus. (p 19)

RiPS § 8 lg 1 p-de 1 ja 5 ning Vabariigi Valitsuse 17. septembri 1997. a määruse nr 176 „Piirirežiimi eeskirja kinnitamine“ p-de 1.1 ja 1.2 kohaselt reguleerib piirirežiim Eesti territooriumile saabumist ja siit lahkumist ning piirirežiimist tulenevad normid kujutavad selles valdkonnas endast muude õigusaktide suhtes erinorme. Osas, kus piirirežiim aga teisiti ette ei näe, kehtivad Eesti seadused piiripunktides nii nagu mujalgi Eesti Vabariigi territooriumil. Kuivõrd piirirežiim ei sätesta riigipiiri ületamisel mootorsõiduki juhtimise õiguse osas erandeid, siis kehtib liiklusseaduses sätestatud keeld juhtida mootorsõidukit vastava kategooria juhtimisõigust omamata ka Eesti piiripunktides. (p 20)

3-19-1672/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.02.2020

Vt p 23 ja annotatsioonid otsusele nr 3-19-269/12.

Täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa andmisel ei kontrolli kohus üksikasjalikult seda, kas käimasoleva maksumenetluse tulemusena maksuhalduri poolt eeldatavalt tehtava vastutusotsuse sisulised eeldused on täidetud ja kas vastutusotsus oleks õiguspärane. Sedalaadi menetluses kontrollitakse, kas vastutusotsuse tegemine on õiguslikult võimalik ja tõenäoline, sh kas esinevad vastutusotsust välistavad asjaolud (vt pikemalt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-15-12, p-d 49 ja 50; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-17-17, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Vastutusotsuse tagamine on välistatud, kui kohtu hinnangul on juhatuse liikme tahtluse ja raske hooletuse tuvastamine ebatõenäoline. (p 18)

Kui taotluse lahendamisel võib põhimõtteliselt pidada võimalikuks nõuda puudutatud isikutelt maksuintressi aja eest, mil nad ei olnud enam juhatuse liikmed, on võimalik kõnealuses osas maksuintressi sundtäitmist ka tagada (MKS § 8 lg 1, § 40 lg 1, § 96, § 1361). (p 25)

Sundtäitmise olulist raskendatust või võimatust MKS § 1361 lg 1 mõttes ei või samastada asjaoluga, et füüsilisel isikul ei oleks tõenäoliselt piisavalt raha, et vastutusotsust hiljem kohe täies mahus täita. St füüsilisel isikul vara puudumisest ei järeldu automaatselt täitmistoimingute (nt pangakonto arest) sooritamise lubatavus. Sätte sõnastusest tulenevalt on olulise kaaluga isiku tegevus ja sellest järelduv usaldusväärsus (nt tema osalus maksuvõla põhjustanud sündmustes, käitumine maksumenetluse jooksul). (p 27)

Täitmistoiminguid võib sooritada, vältimaks füüsilise isiku olemasoleva vara peitmist. Maksukohustuste korrektse täitmise vastu on oluline avalik huvi, mis võib üles kaaluda isiku õiguse kasutada oma vara, sh sissetulekuid piiranguteta. (p 29)


Füüsilise isiku pangakontode arestimine on võimalik ka juhul, kui arestitaks peamiselt sinna laekuvat töötasu vms sissetulekut. (p 32)

Pangakontode arestist tulenevat võimalikku intensiivset riivet isiku õigustele aitab maandada MKS § 131 lg-s 3 toodud piirang. Samuti peab kohus konkreetse juhtumi asjaolusid (sh isikuga seonduvaid) hinnates veenduma, et arest on proportsionaalne. Seejuures on asjaoludest tulenevalt võimalik ja võib olla ka vajalik jätta arestimata suurem summa kui MKS § 131 lg-s 3 märgitud. (p 28)


Äriühingute ühinemisel läheb ühendatava äriühingu võlg MKS § 35 alusel üle ühendavale äriühingule. Seega, kuigi äriühing 1 kustutati ühinemise tulemusel äriregistrist, läks tema maksuvõlg seaduse alusel üle ühendavale äriühingule 2 ning maksuvõlg ei kustunud. Asjaolul, et maksuvõlg tuvastati pärast ühinemist, ei ole tähendust, kuna maksukohustus tekib seaduse, mitte maksuotsuse alusel. (p 19)


Olukorrad, kus seadusandja on omistanud äriregistri kandele konstitutiivse tähenduse, nähtuvad üheselt seadusest (nt TsÜS § 26 lg 2). Muudel juhtudel on tegu deklaratiivsete kannetega, millele laieneb ÄS §-s 34 sätestatud registrikande avaliku usaldatavuse põhimõte (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-133-11, p 24). Sel juhul kannab ebaõige kande riski äriühing (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-116-10, p 26). Seadus kohustab äriregistrisse kantud andmete muutumisel (sh juhatuse liikme tagasikutsumisel ja nimetamisel) esitama avaldust registriandmete muutmiseks viivitamatult (ÄS § 33 lg 7). Kuigi uue juhatuse liikme äriregistrisse kandmise avalduse esitamine on eeskätt uue juhatuse liikme ülesanne (ÄS § 144 lg 3 teine lause; erandiks ÄS § 184 lg 11), on endisel juhatuse liikmel samuti võimalus pöörduda registripidaja poole, juhtimaks tähelepanu, et andmed ei ole korrektsed (ÄS § 184 lg 8, § 61; vt pikemalt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-39-05, p 12). (p 20)


Vt p 23 ja annotatsioonid otsusele nr 3-19-269/12.

Kui maksukohustuslane tahtlikult esitab valeandmetega maksudeklaratsioone ning viib äriühingust raha välja, võib põhimõtteliselt pidada võimalikuks nõuda äriühingu juhatuse liikmetelt maksuintressi aja eest, mil nad ei olnud enam juhatuse liikmed ning selles osas on maksuintressi sundtäitmist võimalik ka tagada (MKS § 8 lg 1, § 40 lg 1, § 96, § 1361). (p 25)

See, kas juhatuse liikme tegevus maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste täitmisel oli tahtlik või kantud raskest hooletusest, selgitatakse lõplikult vastutusmenetluses, mitte täitmist tagavate toimingute sooritamise taotluse lahendamisel (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-17-17, p 13). Hinnang süü vormile eeldab konkreetse juhtumi asjaolude tuvastamist ja kogumis hindamist (vt nt RKHK otsus nr 3-17-2235/52, p-d 12–16), mis täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa andmise menetluse kiireloomulisust arvestades ei ole üldjuhul kohane. (p 21)

3-19-2398/54 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.11.2022

EhS § 19 lg 1 p 1 järgi peab omanik tagama muu hulgas ehitise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas planeeringule või projekteerimistingimustele. Lammutamisettekirjutus riivab intensiivselt ehitise omaniku õigusi (sh omandiõigust kui täielikku õiguslikku võimu asja üle), mistõttu saab sellise ettekirjutuse teha üksnes ehitise omanikule. (p 10)


TsÜS § 54 lg-s 2 on sätestatud, et kinnisasja osa ei ole võõrale maale õiguse teostamise vahendina püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis või muu sellesarnane asi. Isik, kelle kasuks on seatud isiklik kasutusõigus, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile (AÕS § 225 lg 1). Reaalservituudi sisu võib hõlmata ehitise rajamist (AÕS § 179 lg 1). Kui isikliku kasutusõiguse lepingutes lepiti kokku maakasutajate õiguses teatud tingimustel maale ehitada, on isikud, kes on isikliku kasutusõiguse alusel kasutatavale maale rajanud ehitised, nende omanikud. (p 11)


Kuigi aiapidamist võib iseenesest vaadata ka väiksemahulise põllumajandussaaduste tootmisena, nähtub MaaKatS § 181 lg-st 1 siiski, et seadusandja peab aiamaju ning nende juurde kuuluvaid majapidamis- ja abiehitisi olemuslikult vähemalt perioodiliseks elamiseks ette nähtud ehitisteks või niisuguseid ehitisi teenindavateks ehitisteks. On põhjust eeldada, et rekreatiivne element on väiksemahulise aiapidamise eesmärkide hulgas vähemalt samaväärne põllumajandusliku tootmise eesmärgiga, mistõttu sarnanevad sellega seotud ehitised olemuselt enam suvilale ja seda teenindavatele ehitistele. (p 14)


Kui hooned on õiguslikult käsitatavad elamute või nende teenindamiseks vajalike hoonetena, ei ole tulenevalt EhS lisast 1 alla 20 m2 ehitisealuse pinnaga ja kuni 5 m kõrge hoone püstitamiseks vaja esitada ehitusteatist või taotleda ehitusluba. Samas kehtib ka vaba ehitustegevuse korral EhS § 12 lg-st 2 tulenev nõue, et ehitis peab olema kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate kitsenduste ja planeeringuga. (p 15)


Kui ehitised pole ohtlikud ning nendest ei lähtu piirnevate kinnisasjade omanikele püsiv negatiivne mõju, ei saa lammutamisettekirjutust teha EhS § 132 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel. Tegemist ei ole siiski suletud loeteluga, sest EhS § 132 lg 3 järgi otsustab korrakaitseorgan ehitise lammutamise eelkõige nendel juhtudel. Siiski viitavad EhS § 132 lg 3 ülesehitus ja sõnastus, et lammutamisettekirjutust ei tohi teha pelgalt ehitamise õigusvastasusest tulenevalt, vaid lisaks sellele peavad esinema kaalukad põhjused. Üheks selliseks põhjuseks võib olla ehitise ettenähtavas tulevikus seadustamise võimatus. Kui seadustamist takistab kehtiv üldplaneering, on ehitise seadustamine võimatu eelkõige siis, kui üldplaneeringu vastavas osas muutmise püüded on asjakohases menetluses osutunud edutuks või on ettenähtav, et üldplaneeringu vastavas osas muutmine on õiguslikult võimatu. Vaba ehitustegevuse korral saab ehitise lugeda seadustatuks, kui see on kooskõlas kitsenduste ja planeeringutega EhS § 12 lg 2 mõttes (vrd RKHKo nr 3-17-1859/34, p 17). (p 17)

5-19-2/4 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 04.02.2019

MTÜS § 80 lg 2 esimese lause kohaselt kehtib registri kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud juhul, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Nimetatud säte näeb ette registri avaliku usaldatavuse põhimõtte, mille eesmärgiks on kaitsta mittetulundusühinguga (sh erakonnaga) suhtlevaid heauskseid kolmandaid isikuid. Vabariigi Valimiskomisjon on kolmas isik, kellel on õigus tugineda registrikandele. (p 22)

Kolmanda isiku õigus tugineda registrikandele on MTÜS § 80 lg 2 esimese lause järgi välistatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne on ebaõige. Selleks peab esiteks registrikanne olema ebaõige ja teiseks peab kolmas isik sellest kas teadma või seda teadma pidama. Seejuures ei ole teadmine registrisse kantud juhatuse liikme volituste üle käivast õigusvaidlusest võrdsustatav teadmisega kande ebaõigsusest. (p 23)

Kuna nelja isiku juhatusest tagasikutsumise või juhatusse valimise otsuste kehtivus oli ebaselge, ei olnud Vabariigi Valimiskomisjonil võimalik tuvastada, kas kanded on ebaõiged. Isegi kui seotud tsiviilasja või mõne muu hagimenetluse tulemusena selguks, et mõni kanne oli teatiste esitamise ajal vale, ei saanud praegusel juhul olla tegemist asjaoluga, mida Vabariigi Valimiskomisjon otsuse tegemise ajal teadis või pidi teadma. Seetõttu oli Vabariigi Valimiskomisjonil erakonna kandidaatide registreerimisdokumentide läbivaatamisel õigus tugineda registrikandele erakonna juhatuse liikmete volituste kohta (vt ka MTÜS § 27 lg 2). Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lähtub esindusõiguse hindamisel registrikandest. (p-d 28 ja 29)

RKVS ei reguleeri sõnaselgelt olukorda, kus erakonna nimel esitatakse kaks RKVS § 26 lg-s 4 nimetatud teatist, millega volitatakse erakonda esindama erinevaid isikuid. RKVS § 26 lg 5 ütleb üksnes seda, et teatises saab erakonda korraga esindama volitada kuni kahte isikut. RKVS § 26 lg 5 ega ükski teine RKVS säte ei keela aga erakonnal esitada uus teatis, millega erakond muudab oma varasemat tahteavaldust – nii esindajate arvu (nt ühe asemel kaks) kui ka isikute osas. Teatise muutmine ei ole välistatud ka juhul, kui erakond on juba esitanud riigi valimisteenistusele RKVS § 30 lg-s 3 nimetatud kandidaatide registreerimise dokumendid ning valimisteenistus on need vastu võtnud. (p 30)

Vabariigi Valimiskomisjon lähtus erakonda esindama volitatud isikute kindlakstegemisel õigesti hiljem esitatud teatisest ning käsitles teisena esitatud kandidaatide registreerimise dokumente varasemates dokumentides muudatuste tegemisena RKVS § 31 lg 4 tähenduses. (p 31)


Vabariigi Valimiskomisjonil oli erakonna kandidaatide registreerimisdokumentide läbivaatamisel õigus tugineda registrikandele erakonna juhatuse liikmete volituste kohta (vt ka MTÜS § 27 lg 2). Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lähtub esindusõiguse hindamisel registrikandest. (p-d 28 ja 29)

RKVS ei reguleeri sõnaselgelt olukorda, kus erakonna nimel esitatakse kaks RKVS § 26 lg-s 4 nimetatud teatist, millega volitatakse erakonda esindama erinevaid isikuid. RKVS § 26 lg 5 ütleb üksnes seda, et teatises saab erakonda korraga esindama volitada kuni kahte isikut. RKVS § 26 lg 5 ega ükski teine RKVS säte ei keela aga erakonnal esitada uus teatis, millega erakond muudab oma varasemat tahteavaldust – nii esindajate arvu (nt ühe asemel kaks) kui ka isikute osas. Teatise muutmine ei ole välistatud ka juhul, kui erakond on juba esitanud riigi valimisteenistusele RKVS § 30 lg-s 3 nimetatud kandidaatide registreerimise dokumendid ning valimisteenistus on need vastu võtnud. (p 30)

Vabariigi Valimiskomisjon lähtus erakonda esindama volitatud isikute kindlakstegemisel õigesti hiljem esitatud teatisest ning käsitles teisena esitatud kandidaatide registreerimise dokumente varasemates dokumentides muudatuste tegemisena RKVS § 31 lg 4 tähenduses. (p 31)

RKVS § 31 lg 4 kohaselt, kui erakond või üksikkandidaat soovib kandidaatide registreerimise dokumentides teha muudatusi, tagastab riigi valimisteenistus kõik esitatud dokumendid ning nende uuesti esitamisel loetakse dokumendid esitatuks esimest korda. Seega oleks tavaolukorras kahe juhatuse liikme poolt varem esitatud kandidaatide registreerimise dokumendid tulnud erakonnale tagastada. (p 32)

Teised kaks juhatuse liiget esitasid erakonna kandidaatide registreerimise dokumendid 17.01.2019 ehk 45. päeval enne valimisi. Kuna sellel hetkel polnud riigi valimisteenistusel üheselt selge, kes on volitatud erakonda esindama, polnud võimalik ka otsustada, kas tagastada tuleks varem kahe juhatuse liikme poolt esitatud dokumendid või tuleks jätta hiljem kolmanda ja neljanda juhatuse liikme esitatud dokumendid läbi vaatamata. Seetõttu andis erakonna esindamise õiguse küsimusele hinnangu alles Vabariigi Valimiskomisjon erakonna kandidaatide registreerimiseks esitatud dokumente läbi vaadates. RKVS ei näe ette alust dokumentide tagastamiseks pärast 45. päeva enne valimisi. Seetõttu lähtus Vabariigi Valimiskomisjon õigesti RKVS § 32 lg-st 3 ning jättis varem kahe juhatuse liikme esitatud kandidaadid registreerimata põhistatud otsusega. (p 33)


MTÜS § 80 lg 2 esimese lause kohaselt kehtib registri kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud juhul, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Nimetatud säte näeb ette registri avaliku usaldatavuse põhimõtte, mille eesmärgiks on kaitsta mittetulundusühinguga (sh erakonnaga) suhtlevaid heauskseid kolmandaid isikuid. Vabariigi Valimiskomisjon on kolmas isik, kellel on õigus tugineda registrikandele. (p 22)

Kolmanda isiku õigus tugineda registrikandele on MTÜS § 80 lg 2 esimese lause järgi välistatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne on ebaõige. Selleks peab esiteks registrikanne olema ebaõige ja teiseks peab kolmas isik sellest kas teadma või seda teadma pidama. Seejuures ei ole teadmine registrisse kantud juhatuse liikme volituste üle käivast õigusvaidlusest võrdsustatav teadmisega kande ebaõigsusest. (p 23)

Kuna nelja isiku juhatusest tagasikutsumise või juhatusse valimise otsuste kehtivus oli ebaselge, ei olnud Vabariigi Valimiskomisjonil võimalik tuvastada, kas kanded on ebaõiged. Isegi kui seotud tsiviilasja või mõne muu hagimenetluse tulemusena selguks, et mõni kanne oli teatiste esitamise ajal vale, ei saanud praegusel juhul olla tegemist asjaoluga, mida Vabariigi Valimiskomisjon otsuse tegemise ajal teadis või pidi teadma. Seetõttu oli Vabariigi Valimiskomisjonil erakonna kandidaatide registreerimisdokumentide läbivaatamisel õigus tugineda registrikandele erakonna juhatuse liikmete volituste kohta (vt ka MTÜS § 27 lg 2). Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lähtub esindusõiguse hindamisel registrikandest. (p-d 28 ja 29)

5-19-14/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 26.03.2019

Vabariigi Valimiskomisjonile saab huvitatud isik esitada kaebuse valimiste korraldaja toimingu seadusvastaseks tunnistamiseks (RKVS §-d 69 ja 70). Seetõttu nõuab seadus, et kaebuses tuleb muu hulgas märkida vaidlustatava toimingu kirjeldus (RKVS § 71 lg 1 p 3) ning põhjused, miks kaebaja leiab, et vaidlustatav toiming rikub tema õigusi ja ei olnud seaduslik (RKVS § 71 lg 1 p-d 4 ja 5). (p 13)

Kolleegiumi arvates on küll võimalik mõista kaebaja kui Riigikogu valimiste kandidaadi huvi selle vastu, et valimised toimuksid seadustega kooskõlas, kuid kaebaja ei ole kaebustes toonud välja ühtegi seadusesätet, mida valimiste korraldamisel oleks rikutud, ega selgitanud, millist valimiste korraldaja toimingut ta vaidlustab. Kaebaja ei palunud valimiskomisjonile esitatud kaebuses seadusvastaseks tunnistada ühtegi valimiste korraldaja konkreetset toimingut, samuti pole ta Riigikohtule esitatud kaebuses taotlenud valimiste korraldamisel toimunud konkreetse õigusrikkumise tuvastamist. Kolleegiumi hinnangul saab kaebaja väidetest järeldada, et ta peab valimiste korraldamisel aluseks olnud seaduseid põhiseadusevastaseks ning see tõi kaasa valijate ja seeläbi ka tema põhiseaduslike õiguste piiramise. Sellise kaebuse esitamise õigust Vabariigi Valimiskomisjonile ei anna seadus ka Riigikogu valimiste kandidaadile. (p 14)


Vabariigi Valimiskomisjon viitas kaebuse läbi vaatamata jätmisel ka RKVS § 71 lg-le 2, mille kohaselt peab kaebuse esitaja kaebusele alla kirjutama. Kaebaja kaebusel puudus allkiri. RKVS § 71 lg 3 esimene lause annab komisjonile õiguse jätta kaebus läbi vaatamata. See tähendab, et valimiskomisjonil pole kohustust jätta kaebus läbi vaatamata, vaid tal on õigus kaaluda, kas võtta puudusega esitatud kaebus menetlusse, andes vajadusel kaebajale võimalus vähetähtsate ja aega mittenõudvate puudujääkide kõrvaldamiseks. Kaebuse allkirjastamist nõuab seadus põhjusel, et oleks võimalik tuvastada dokumendi koostanud ja esitanud isik ning tagada, et dokumendis sisalduv vastab tema tahtele. Sellise puuduse kõrvaldamiseks kaebajale võimaluse andmine ei ole üldjuhul ülemäära ajamahukas ega riiva ka kolmandate isikute õigusi. (p 17)


Kaebaja viitas valimiskomisjonile esitatud kaebuses põhiseaduse sätetele ja valimisõiguse piiramisele ning täpsustas Riigikohtule esitatud kaebuses, et tema kui kandidaadi õigust saada valituks rikkus see, et Riigikogu valimistel ei saanud hääleõiguslikud kodanikud kasutada oma õigust valida. Seega leiab kaebaja, et Riigikogu valimistel piirati aktiivset valimisõigust (PS § 57) ning rikuti seeläbi tema passiivset valimisõigust (PS § 57 ja § 60 lg 2). (p 13)


Kaebaja viitas valimiskomisjonile esitatud kaebuses põhiseaduse sätetele ja valimisõiguse piiramisele ning täpsustas Riigikohtule esitatud kaebuses, et tema kui kandidaadi õigust saada valituks rikkus see, et Riigikogu valimistel ei saanud hääleõiguslikud kodanikud kasutada oma õigust valida. Seega leiab kaebaja, et Riigikogu valimistel piirati aktiivset valimisõigust (PS § 57) ning rikuti seeläbi tema passiivset valimisõigust (PS § 57 ja § 60 lg 2). (p 13)

Riigikogu valimistel oli võimalik osaleda inimestel, kelle elukoht oli rahvastikuregistris märgitud kohaliku omavalitsuse täpsusega. (p 18)

Uue RRS § 110 järgi kaotasid 2.01.2019 registris kehtivuse nende isikute elukoha andmed, kes olid varem kehtinud RRS vana redaktsiooni kohaselt kantud registrisse linna, linnaosa, valla või asustusüksuse täpsusega, kuna seda oli nõudnud ruumi omanik. Samuti ei kanta uue seaduse järgi enam juhul, kui isiku elukoha andmete muutmist nõuab ruumi omanik, isiku elukoha andmeid registrisse kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega, vaid lõpetatakse registris isiku elukoha andmete kehtivus (RRS § 91 lg 1). Ruumi omaniku nõudmisel isiku elukoha andmete muutmine registris ei saanud toimuda isiku teadmata, vaid selle kohta tuli nii varasema kui ka praegu kehtiva seaduse järgi saata isikule teade (RRS § 89). Alates 2.01.2019 ei kaotanud kehtivust siiski kõigi nende inimeste elukoha andmed, kelle elukoht oli kantud registrisse omavalitsusüksuse täpsusega ning ka uue seaduse alusel on võimalik kanda elukoha andmed registrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega. Seda juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksus algatab sellise isiku elukoha registrisse kandmise, kes viibib omavalitsusüksuse territooriumil püsivalt (RRS § 87 lg-d 2 ja 3). Lisaks sellele võib kohalik omavalitsus kanda isiku elukohana registrisse isiku eluruumi aadressi ka siis, kui ruumi omanik ei anna nõusolekut elukoha kande tegemiseks (RRS § 87 lg 4). (p 19)

Kuna valijate arvestust peetakse rahvastikuregistris (RKVS § 20 lg 1) ning valijate nimekirja kantakse isikud, kellel on rahvastikuregistris kehtiv elu- või viibimiskoht (RKVS § 22 lg 4), on rahvastikuregistrijärgse elukoha olemasolu aktiivse valimisõiguse kasutamise eelduseks. Seetõttu näeb seadus ette, et hääleõiguslik kodanik, kelle elukoht ei ole kantud registrisse, võib alates eelhääletamise esimesest päevast kuni valimispäevani esitada elukohateate, mille alusel peab omavalitsusüksus kandma tema elukoha registrisse viivitamatult (RRS § 83 lg 1). RRS § 83 lg 2 alusel kantakse elukoht registrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega. Kui valija elukoha andmed on kantud registrisse valla või linna, Tallinnas linnaosa täpsusega, kantakse ta selle valimisjaoskonna valijate nimekirja, mille vastav omavalitsusüksus on määranud selliste valijate hääletamise jaoks (RKVS § 22 lg 4, § 19 lg 2 p 4). (p 20)

Uue rahvastikuregistri seaduse jõustumisega kaotasid Siseministeeriumi andmetel registris kehtivuse ligikaudu 20 600 inimese elukoha andmed (s.o neil puudus alates 2.01.2019 rahvastikuregistrijärgne elukoht), kellest kõik ei olnud siiski hääleõiguslikud Riigikogu valimistel. Siseministeerium saatis 2018. a aprillis ja oktoobris e-kirjad neile inimestele, kellel oli rahvastikuregistris märgitud e-posti aadress ning kelle elukoha andmeid ähvardas 2019. a alguses kehtetuks muutumine. Nendes kirjades selgitati andmete kehtetuks muutumise tagajärgi (sh võimatust osaleda valimistel) ning elukohaandmete uuendamiseks elukohateate esitamise võimalusi. Samuti anti seadusmuudatusest korduvalt teada ajakirjanduse vahendusel. Nagu eespool kirjeldatud, oli ka Riigikogu valimiste ajal hääleõiguslikel inimestel võimalik nõuda enda elukoha kiirkorras registrisse ning enda valijate nimekirjadesse kandmist. Seda võimalust sai valija kasutada ka veel valimispäeval, kui avastas alles valimisjaoskonnas, et teda pole nimekirjas. Siseministeeriumi andmetel kanti ajavahemikul 21.02–3.03.2019 valijate nimekirjadesse 737 inimest, kelle elukoha andmed sel ajavahemikul registrisse kanti. Seejuures kanti 322 inimese elukoht registrisse omavalitsuse täpsusega. Siiski oli 8.03.2019 seisuga rahvastikuregistris 12 176 Riigikogu valimistel hääleõiguslikku inimest, kelle elukoha andmed kustusid registrist 2.01.2019. (p 21)


Riigikogu valimistel oli võimalik osaleda inimestel, kelle elukoht oli rahvastikuregistris märgitud kohaliku omavalitsuse täpsusega. (p 18)

Uue RRS § 110 järgi kaotasid 2.01.2019 registris kehtivuse nende isikute elukoha andmed, kes olid varem kehtinud RRS vana redaktsiooni kohaselt kantud registrisse linna, linnaosa, valla või asustusüksuse täpsusega, kuna seda oli nõudnud ruumi omanik. Samuti ei kanta uue seaduse järgi enam juhul, kui isiku elukoha andmete muutmist nõuab ruumi omanik, isiku elukoha andmeid registrisse kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega, vaid lõpetatakse registris isiku elukoha andmete kehtivus (RRS § 91 lg 1). Ruumi omaniku nõudmisel isiku elukoha andmete muutmine registris ei saanud toimuda isiku teadmata, vaid selle kohta tuli nii varasema kui ka praegu kehtiva seaduse järgi saata isikule teade (RRS § 89). Alates 2.01.2019 ei kaotanud kehtivust siiski kõigi nende inimeste elukoha andmed, kelle elukoht oli kantud registrisse omavalitsusüksuse täpsusega ning ka uue seaduse alusel on võimalik kanda elukoha andmed registrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega. Seda juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksus algatab sellise isiku elukoha registrisse kandmise, kes viibib omavalitsusüksuse territooriumil püsivalt (RRS § 87 lg-d 2 ja 3). Lisaks sellele võib kohalik omavalitsus kanda isiku elukohana registrisse isiku eluruumi aadressi ka siis, kui ruumi omanik ei anna nõusolekut elukoha kande tegemiseks (RRS § 87 lg 4). (p 19)

Kuna valijate arvestust peetakse rahvastikuregistris (RKVS § 20 lg 1) ning valijate nimekirja kantakse isikud, kellel on rahvastikuregistris kehtiv elu- või viibimiskoht (RKVS § 22 lg 4), on rahvastikuregistrijärgse elukoha olemasolu aktiivse valimisõiguse kasutamise eelduseks. Seetõttu näeb seadus ette, et hääleõiguslik kodanik, kelle elukoht ei ole kantud registrisse, võib alates eelhääletamise esimesest päevast kuni valimispäevani esitada elukohateate, mille alusel peab omavalitsusüksus kandma tema elukoha registrisse viivitamatult (RRS § 83 lg 1). RRS § 83 lg 2 alusel kantakse elukoht registrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega. Kui valija elukoha andmed on kantud registrisse valla või linna, Tallinnas linnaosa täpsusega, kantakse ta selle valimisjaoskonna valijate nimekirja, mille vastav omavalitsusüksus on määranud selliste valijate hääletamise jaoks (RKVS § 22 lg 4, § 19 lg 2 p 4). (p 20)

Uue rahvastikuregistri seaduse jõustumisega kaotasid Siseministeeriumi andmetel registris kehtivuse ligikaudu 20 600 inimese elukoha andmed (s.o neil puudus alates 2.01.2019 rahvastikuregistrijärgne elukoht), kellest kõik ei olnud siiski hääleõiguslikud Riigikogu valimistel. Siseministeerium saatis 2018. a aprillis ja oktoobris e-kirjad neile inimestele, kellel oli rahvastikuregistris märgitud e-posti aadress ning kelle elukoha andmeid ähvardas 2019. a alguses kehtetuks muutumine. Nendes kirjades selgitati andmete kehtetuks muutumise tagajärgi (sh võimatust osaleda valimistel) ning elukohaandmete uuendamiseks elukohateate esitamise võimalusi. Samuti anti seadusmuudatusest korduvalt teada ajakirjanduse vahendusel. Nagu eespool kirjeldatud, oli ka Riigikogu valimiste ajal hääleõiguslikel inimestel võimalik nõuda enda elukoha kiirkorras registrisse ning enda valijate nimekirjadesse kandmist. Seda võimalust sai valija kasutada ka veel valimispäeval, kui avastas alles valimisjaoskonnas, et teda pole nimekirjas. Siseministeeriumi andmetel kanti ajavahemikul 21.02–3.03.2019 valijate nimekirjadesse 737 inimest, kelle elukoha andmed sel ajavahemikul registrisse kanti. Seejuures kanti 322 inimese elukoht registrisse omavalitsuse täpsusega. Siiski oli 8.03.2019 seisuga rahvastikuregistris 12 176 Riigikogu valimistel hääleõiguslikku inimest, kelle elukoha andmed kustusid registrist 2.01.2019. (p 21)

5-19-15/6 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 26.03.2019

Inimesel, kellel puudub rahvastikuregistrijärgne elukoht, on võimalik eelhääletamise esimesest päevast kuni valimispäevani nõuda elukoha registrisse kandmist RRS § 83 lg-te 1 ja 2 alusel. RRS § 83 lg 2 võimaldab seejuures kanda elukoha andmed rahvastikuregistrisse kohaliku omavalitsusüksuse täpsusega.

RRS § 83 on valimiste korraldamisega seotud erisäte, mille eesmärk on kaitsta aktiivse valimisõiguse kandjaid nende põhiõiguste liigse piiramise eest ja tagada valimistel osalemise võimalus ka inimestele, kelle elukoht ei olnud valijate nimekirjade koostamise ajal registrisse kantud. Seetõttu on RRS § 83 lg 2 tõlgendatav viisil, et selle alusel tuleb elukoht registrisse kanda ka sellise elukohateate alusel, kus on elukohaks märgitud kohaliku omavalitsuse üksus ilma eluruumi aadressita. Oluline on märkida, et RRS § 83 lg 2 alusel registrisse kantavad elukoha andmed on ajutised, kaotades kehtivuse 30 päeva pärast (RRS § 83 lõige 3). (p-d 18 ja 19)

5-19-34/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 18.06.2019

EPVS § 67 kohaselt on kaebajal võimalik vaidlustada Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse esitamisega üksnes valimiste korraldaja toimingut. Euroopa Parlamendi valimiste korraldajad on EPVS § 9 lõike 1 kohaselt riigi valimisteenistus, valla- ja linnasekretärid, jaoskonnakomisjonid ja häältelugemiskomisjonid. Valijate nimekirja koostab rahvastikuregistri andmete alusel EPVS § 20 lõike 1 kohaselt rahvastikuregistri vastutav töötleja, kelleks on Siseministeerium. EPVS § 24 lõike 2 kohaselt saab isik esitada valijate nimekirjas muudatuse tegemiseks avalduse valla- või linnasekretärile. Valla- või linnasekretär vaatab avalduse koos valijate nimekirja koostajaga läbi ja vastab isikule viivitamata. Kui valla- või linnasekretär jätab avalduse rahuldamata, võib avaldaja esitada EPVS § 24 lõike 5 kohaselt valla- või linnasekretäri toimingu peale kaebuse halduskohtule. (p 6)

Euroopa Parlamendi liikmete registreerimine ei ole seotud valimiste korraldajate või Vabariigi Valimiskomisjoni tegevuse peale esitatud kaebuste lõpliku lahendamisega. Kui Vabariigi Valimiskomisjon või Riigikohus tunnistab hääletamistulemused kehtetuks, teeb Vabariigi Valimiskomisjon EPVS § 72 lõike 2 kohaselt uue Euroopa Parlamendi liikmete registreerimise otsuse pärast kordushääletamise tulemuste selgumist. Ainuüksi asjaolust, et valimistulemused on välja kuulutatud enne kaebuse lahendamist, ei saa järeldada, et kaebaja õigusi oleks rikutud. (p 8)


Vt RKPJK otsus nr 5-19-15/6, p-d 18 ja 19.

Hääleõigusliku isiku elukoha andmed, mis kanti rahvastikuregistrisse valla või linna täpsusega Riigikogu 2019. a valimiste ajal, kehtivad RRS §-st 1121 tulenevalt erandina neli kuud andmete registrisse kandmisest arvates ning isikul puudus vajadus taotleda oma elukoha uut registrisse kandmist Euroopa Parlamendi 2019. a valimiste jaoks. Kaebajal oli võimalik RRS §-le 83 tuginedes taotleda enda Euroopa Parlamendi valimistel valijate nimekirja kandmist kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega ka juhul, kui ta ei saanud esitada andmeid selles omavalitsusüksuses enda kasutatava konkreetse eluruumi kohta. Seega ei võtnud 1.01.2019 jõustunud RRS kaebajalt võimalust Euroopa Parlamendi valimistel hääletada. (p 7)

3-20-286/43 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.10.2021

HKMS § 37 lg 2 p 3 järgi võib keelamiskaebusega nõuda haldusakti andmise või toimingu tegemise keelamist. HKMS § 45 lg 1 piirab keelamiskaebuse esitamise kolme kumulatiivse eeldusega: on põhjust arvata, et 1) vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, 2) haldusakt või toiming rikub kaebaja õigusi ning 3) õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel, s.o õiguste rikkumist poleks hiljem üldse võimalik kohase kaebusega ära hoida või kõrvaldada ega heastada (haldusakti või toimingu tagajärjed on pöördumatud) või kui hilisem õiguste kaitse oleks ebamõistlikult keeruline (vt. RKHKm nr 3-17-1398/36, p 12). Kohus ei tuvasta keelamiskaebuse kui ennetava kaebuse lahendamisel õiguslikult siduvalt, kas vastustaja rikub (või on rikkunud) isiku õigusi. Selline sedastus võib olla vaid argument, mille põhjal hinnata tulevikus toimuva võimaliku rikkumise tõenäosust. (p-d 11-12)


    Kehtetu:

Kaebaja peab taluma üksnes avaliku võimu õiguspärase tegevusega tekitatud häiringuid. Kui tegevusel puudub seaduslik alus, siis on ka sellega kaasnev häiring õigusvastane. (p 15)


Vabariigi Valitsuse 9. juuli 2015. a korraldus nr 282 on ühtlasi Vabariigi Valitsuse luba korraldada riigimetsas alalist väljaõpet MS § 36 lg 1 p 2 ja lg 2 mõttes. MS § 36 lg 1 p 2 sõnastusest ega ka metsaseaduse eelnõu ettevalmistavatest materjalidest ei nähtu, et punktis 2 sätestatud alus kohalduks või oleks kavandatud kohalduma vaid juhul, kui väljaõpet tehakse sellises riigimetsas, mis ei ole Kaitseministeeriumi valitsemisel. (p 15.2)


MaaKatS § 2 p 9 järgi on katastriüksuse sihtotstarve õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed. MaaKatS § 18 lg 1 p 1 sätestab, et linna- või vallavalitsus määrab ehitisteta katastriüksusele sihtotstarbe maa tegeliku kasutuse alusel või detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel üldplaneeringu alusel. Sama seaduse § 181 lg 7 p 3 kohaselt on riigikaitsemaa riigikaitse otstarbel kasutatav maa, sealhulgas harjutusväljaku maa. Olukorras, kus Vabariigi Valitsus on asutanud harjutusvälja, riigikaitsealased ehitised puuduvad (vastavate planeerimis- ja ehitusmenetluste lõpetamiseni), maa tegelik kasutus on riigikaitseline ning ka üldplaneeringu järgi on tegu riigikaitse harjutusväljaga, ei saa pelgalt katastriüksuse sihtotstarbest tuletada riigimetsa riigikaitse eesmärgil alalise kasutuse õigusvastasust. (p 15.3)


KKS § 53 lg 1 järgi on Kaitseväe territoorium alaliselt Kaitseväe valduses olev territoorium. Kaitseväe territoorium on ühtlasi Kaitseväe julgeolekuala (KKS § 50 p 1). Kaitseväe territooriumi eriliigiks on harjutusväli, millel kehtib samuti julgeolekuala režiim, kuid teatud eranditega. Esiteks, kui julgeolekualal üldiselt ei tohi viibida ilma Kaitseväe loata (KKS § 52 lg 1), siis harjutusväljal ei või kõrvaline isik viibida üksnes Kaitseväe üksuste taktikaliste harjutuste, õppuste, laskmiste, lõhketööde või relvade, lahingumoona, lahingu- ja muu tehnika katsetuste läbiviimise ajal (KKS § 53 lg 2). Teiseks on ette nähtud erinormid harjutusvälja tähistamiseks (KKS § 51 lg 2 alusel kehtestatud kaitseministri 12. augusti 2019. a. määruse nr 14 „Kaitseväe julgeolekuala tähistamise kord“ § 7, RelvS § 85 lg 5 alusel antud kaitseministri 28. detsembri 2010. a määrus nr 26 „Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljale ja lasketiirule esitatavad nõuded ja kasutamise kord“). Kuna harjutusväli on asutatud, laieneb sellele juurdepääsu ja seal liikumise kohta ka KKS § 53 lg 2 õiguslik režiim. (p 16.1)


AÕKS § 55 lg 3 p 4 kohaselt ei kuulu välisõhus leviva müra hulka riigikaitselise tegevusega tekitatud müra. See säte kohaldub vaid juhul, kui riigikaitselist tegevust korraldatakse maa-alal õiguslikul alusel. AÕKS § 55 lg 3 p 4 kohaldamine ei eelda samas alati, et maal oleks riigikaitseline sihtotstarve. See võib olla ka muu, kui maal toimuv on juhuslik. Seega on lubatud korraldada Eesti eri paigus õppusi ja tekitada sellega müra normtasemeid ületavat müra, kui õppused on ajutised. Küll lasub vastustajatel jätkuvalt üldine kohustus järgida oma tegevustes ettevaatuspõhimõtet ja vähendada võimalikult suurel määral mürahäiringut (KeÜS § 3 lg 1, § 4 ja § 11 lg 1). (p 16.2)

Kokku: 25| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json