https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-52-99 PDF Riigikohus 21.02.2000

Haldusõiguse üldpõhimõtete järgi tuleb iga haldusakt teha teatavaks selle adressaatidele ja teistele asjaosalistele, sõltumata sellest, kas teatamise kohustus on või ei ole sätestatud seaduses.


16. novembril 1998 vastu võetud ORAS muutmise seaduse § 4 mõttest tuleneb, et kaebuse esitamise õigus oli neil üürnikel, kes olid küll elamu tagastamise otsusest teadlikud, kuid kellele ei olnud kohaliku omavalitsuse täitevorgan sellest kirjalikult teatanud. See säte ei omista tähtsust asjaolule, millal sai üürnik elamu tagastamisest teada. ORAS muutmise seaduse § 4 andis kaebeõiguse neile üürnikele, kes olid elamu tagastamisest teadlikud, kuid ei olnud varem kohtusse pöördunud.

3-3-1-48-06 PDF Riigikohus 12.10.2006
HMS

Kui isik on tegutsenud haldusaktist juhindudes ja selle alusel, siis pidi ta olema haldusaktist teadlik. Sellisel juhul on haldusakt kehtiv ja õigusjõudu omav hoolimata sellest, et haldusakti ei olnud isikule teatavaks tehtud.


Üksnes isiku lootus soodustava haldusakti kehtimajäämise suhtes ei pruugi olla piisav argument, mis keelaks haldusakti kehtetuks tunnistamise tema kahjuks. Kuid kui isik on haldusakti kehtimajäämist usaldades muutnud oma elukorraldust ja teinud aktist lähtudes tehinguid oma vara käsutamiseks, siis sellisel juhul keelab HMS § 67 lg 2 haldusakti kehtetuks tunnistamise isiku kahjuks. Haldusakti võib siiski kehtetuks tunnistada, kui avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks on kaalukam isiku huvist akti kehtimajäämise suhtes. Kui ei ole tuvastatud selliseid olulisi avalikke huvisid või kolmandate isikute õigusi, mida haldusakt kahjustaks, siis on kehtetuks tunnistamine keelatud olenemata sellest, kas haldusakt on õigusvastane või õiguspärane. Kehtima tuleb jätta ka õigusvastane haldusakt ning see on täitmiseks kohustuslik igaühele, kui isiku õiguspärasest ootusest tulenevalt on haldusakti kehtetuks tunnistamine keelatud.


Kuni 31. augustini 2006 kehtinud HKMS § 93 lg 1võimaldas välja mõista üksnes isiku poolt juba tasutud kohtukulud (vt 20.12.2000 otsust nr 3-3-1-55-00, 17.04. 2003 otsust nr 3-3-1-28-03, 15.03.2006. a otsust nr 3-3-1-5-06). Alates 1. septembrist 2006 kehtib HKMS § 93 lg 1 teises sõnastuses ning varasema § 93 lg-ga 1 otseselt sarnast sätet seadustikus ei ole. Kehtiva HKMS § 83 lg 5 kohaselt peab kohus igas kohtuastmes arvestust asjas kantud menetluskulude kohta ning mõistet "kantud kulud" kasutatakse veel § 92 lg-s 8 ja § 93 lg-s 2. Sellest tulenevalt on halduskohtumenetluses teise poole kasuks endiselt võimalik välja mõista vaid need kulud, mille eest isik on juba tasunud.

3-3-1-85-06 PDF Riigikohus 10.01.2007
EES

Eluruumide erastamise seaduse eri aegadel kehtinud ja ka kehtivas redaktsioonis on eluruumide erastamise eesmärgiks anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud eluruume ja tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ning säilimine. Käesoleval juhul ei välistanud erastamisavalduse esitamise ajal kehtinud Eluruumide erastamise seadus riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud hoonetes asuvate eluruumide erastamist. Alates 15. märtsist 1995. a jõustunud EES § 3 lg 5 p-l 6 ei olnud tagasiulatuvat jõudu, kuna Eluruumide erastamise seaduse muutmise seadus ei andnud nimetatud sättele tagasiulatuvat jõudu otsesõnu ning selline õigustatud subjekti seisundit halvendav tõlgendus oleks õigusvastane. Üldjuhul ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat jõudu ning õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb uuele õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine sätestada vastava seaduse rakendussätetes (vt nt Riigikohtu 30.09.1994 otsust nr III-4/1-5/94; 25.04.2002 otsust nr 3-2-1-51-02, 22.10.2003 otsust nr 3-2-1-96-03 ja 22.09.2005 otsust nr 3-2-1-79-05). Erastamise võimatus ei tulenenud ka erastamisavalduse ajal kehtinud ORAS § 33 lg-st 1. Ka Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 1993. a määrus nr 328 ei välistanud riigi omandusse jääva vara nimekirjas olevas vaidlusaluses hoones asuva korteri erastamist. Erastamisavalduse esitamise ajal oli isikul õiguspärane ootus avalduse seaduspärasele menetlemisele mõistliku aja jooksul, otsuse langetamisele ning selle teatavakstegemisele haldusakti näol. Hoone üleandmine riigi omandisse ei tähendanud erastamisvõimaluse kaotamist, vaid erastamise kohustatud subjekti muutumist.


Olukorda, kus taotleja on teadmatuses tema avalduse lahendamise osas ja on saanud vaid haldusorganilt tema taotluse rahuldamata jätmist puudutava kirja, ei saa pidada õiguspäraseks. Sellisel juhul ei ole haldusmenetlust lõpetatud korrektselt haldusakti teatavakstegemisega.


Olukorda, kus taotleja on teadmatuses tema avalduse lahendamise osas ja on saanud vaid haldusorganilt tema taotluse rahuldamata jätmist puudutava kirja, ei saa pidada õiguspäraseks. Sellisel juhul ei ole haldusmenetlust lõpetatud korrektselt haldusakti teatavakstegemisega. Kuigi isik võib pöörduda kohtusse ka peale haldusakti andmise asjaolusid selgitava kirja saamist, on haldusakti sisulisele ja vormilisele õiguspärasusele võimalik lõplikku hinnangut anda vaid haldusakti põhjal.


Alates 15. märtsist 1995. a jõustunud EES § 3 lg 5 p-l 6 ei olnud tagasiulatuvat jõudu, kuna Eluruumide erastamise seaduse muutmise seadus ei andnud nimetatud sättele tagasiulatuvat jõudu otsesõnu ning selline õigustatud subjekti seisundit halvendav tõlgendus oleks õigusvastane. Üldjuhul ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat jõudu ning õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb uuele õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine sätestada vastava seaduse rakendussätetes (vt nt Riigikohtu 30.09.1994 otsust nr III-4/1-5/94; 25.04.2002 otsust nr 3-2-1-51-02, 22.10.2003 otsust nr 3-2-1-96-03 ja 22.09.2005 otsust nr 3-2-1-79-05).


Olukorda, kus taotleja on teadmatuses tema avalduse lahendamise osas ja on saanud vaid haldusorganilt tema taotluse rahuldamata jätmist puudutava kirja, ei saa pidada õiguspäraseks. Sellisel juhul ei ole haldusmenetlust lõpetatud korrektselt haldusakti teatavakstegemisega. Kuigi isik võib pöörduda kohtusse ka peale haldusakti andmise asjaolusid selgitava kirja saamist, on haldusakti sisulisele ja vormilisele õiguspärasusele võimalik lõplikku hinnangut anda vaid haldusakti põhjal. Käesoleval juhul puuduvad küll andmed haldusakti olemasolu kohta, kuid see ei takista kaebuse läbivaatamist, sest kohtul tuleb uurimisprintsiibist lähtudes välja selgitada, millise haldusakti või toiminguga väidetav kahju tekitati ja sellele kaebaja tähelepanu juhtida. Seejuures tuleb arvestada kaebaja õigusalaste teadmiste ja õigusabi kasutamise võimalustega.


Esindusele nõustaja kaudu halduskohtus, sh kassatsioonimenetlusele on kohaldatav TsMS § 228. Nõustajaks võib olla ka spetsialist kohtuasja lahendamiseks vajalikus spetsiifilises küsimuses (nt raamatupidaja, intellektuaalse omandi tundja), kes vahendab kohtule menetlusosalise seisukohti valdkonnas, mida ei viimane ise ega teda esindav advokaat piisavalt ei valda. Küll aga ei ole üldjuhul kassatsioonimenetluses vajalik nõustaja osalemine juhul, kui menetlusosalist juba esindab HKMS § 51 lg-s 1 nimetatud esindaja ja tegemist ei ole spetsiifilises valdkonnas nõustamise või eriliste asjaoludega, mis põhjendavad nõustaja osalemist.

3-3-1-25-07 PDF Riigikohus 06.06.2007

Haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile (vt Riigikohtu 20.06.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-49-03). Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks kohustuslik on ainult kehtiv haldusakt. Haldusakt, sh maksuotsus ei saa reguleerida isiku õigusi ega kohustusi ilma, et isikule oleks see õigusakt teatavaks tehtud.


MKS § 6 lg 4 p-st 1 tulenevalt peavad juhud, mil varakogumit maksusubjektina käsitatakse, olema üheselt mõistetavalt seadusega sätestatud. Sellist subjektsust ei saa tuletada erinevate varakogumit kui maksusubjekti puudutavate õigusnormide koostoimest. Kehtiv õigus ei määratle pärandvara maksusubjektina MKS § 6 lg 4 p 1 tähenduses. Maksusubjekt (maksukohustuslane) on kuni pärandi vastuvõtmiseni endiselt pärandaja ning pärandi vastuvõtmise järel pärijad. Kui pärandvarale on määratud hooldaja (või testamenditäitja), tuleb teda pidada esmajärjekorras ka pärandaja maksukohustusega seonduvate haldusaktide adressaadiks.


Haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile (vt Riigikohtu 20.06.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-49-03). Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks kohustuslik on ainult kehtiv haldusakt. Haldusakt, sh maksuotsus ei saa reguleerida isiku õigusi ega kohustusi ilma, et isikule oleks see õigusakt teatavaks tehtud. Kui maksuhaldur ei ole õiget adressaati kindlaks teinud ning maksuotsus on adresseeritud subjektile, kes ei saa maksukorralduse seaduse tähenduses olla maksukohustuslane ega maksuotsuse adressaat, siis ei saa selline haldusakt luua õigusi või kohustusi ega olla maksukohustuse täitmise aluseks. Kui pärandvara ka käsitada maksukohustuslasena, siis maksuhalduri teatise adressaadiks oleks ikkagi pärandvara hooldaja, sest MKS § 8 lg-test 2 ja 5 tulenevalt laienevad õigusvõimetu varakogumi valitseja kohustused esmalt pärandvara hooldajale ja testamenditäitjale ning alles nende puudumisel inventuuritegijale.


Pärijad, kui nad on maksuhaldurile või kohtule maksu- või kohtumenetluse ajal teada, peavad olema kaasatud menetlusse, kui käimasolev maksuvaidlus puudutab pärandaja maksukohustust, mille täitmist nõutakse pärandvara arvelt ning sellise vaidluse tulemus võib mõjutada näiteks pärandvara suurust, pärijate kohustuste mahtu ja nende soovi pärandit vastu võtta.

3-3-1-25-09 PDF Riigikohus 10.06.2009
HMS

Riigikohus on leidnud, et ka juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle olla muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib haldusakti kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt Riigikohtu 29.04.2009 määrust asjas nr 3-3-1-19-09, 28.01.2008 otsust asjas nr 3-3-1-82-07, 09.05.2007 määrust asjas nr 3-3-1-23-07). Seejuures ei saa aga asjaolust, et isik esitab ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses vastuväite, üheselt järeldada, et ta peab olema teadlik menetlust lõpetavast haldusaktist, millega ehitis peremehetuks tunnistatakse.

Riigikohus on küll leidnud, et soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (vt 29. aprilli 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 19). Sama ei saa aga nõuda menetlusosaliselt ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses. Ehitise peremehetuks tunnistamise menetlus ei alga isiku taotlusel, vaid haldusorgani algatusel. Isikul, kes leiab, et ehitis, mille peremehetuks tunnistamiseks on algatatud menetlus, kuulub temale, puudub huvi ehitise peremehetuks tunnistamise haldusakti andmiseks. Seega ei saa isikule ette heita seda, et ta ehitise peremehetuks tunnistamise menetlusest teadlik olles, kuid mõistliku aja jooksul ehitise peremehetuks tunnistamise akti mitte saades, ei pöördunud haldusorgani poole, uurimaks, kas selline haldusakt on välja antud.


Riigikohus on leidnud, et ka juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle olla muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib haldusakti kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt Riigikohtu 29.04.2009 määrust asjas nr 3-3-1-19-09, 28.01.2008 otsust asjas nr 3-3-1-82-07, 09.05.2007 määrust asjas nr 3-3-1-23-07). Seejuures ei saa aga asjaolust, et isik esitab ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses vastuväite, üheselt järeldada, et ta peab olema teadlik menetlust lõpetavast haldusaktist, millega ehitis peremehetuks tunnistatakse.

Riigikohus on küll leidnud, et soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (vt 29. aprilli 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 19). Sama ei saa aga nõuda menetlusosaliselt ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses. Ehitise peremehetuks tunnistamise menetlus ei alga isiku taotlusel, vaid haldusorgani algatusel. Isikul, kes leiab, et ehitis, mille peremehetuks tunnistamiseks on algatatud menetlus, kuulub temale, puudub huvi ehitise peremehetuks tunnistamise haldusakti andmiseks. Seega ei saa isikule ette heita seda, et ta ehitise peremehetuks tunnistamise menetlusest teadlik olles, kuid mõistliku aja jooksul ehitise peremehetuks tunnistamise akti mitte saades, ei pöördunud haldusorgani poole, uurimaks, kas selline haldusakt on välja antud.

3-3-1-76-10 PDF Riigikohus 14.02.2011

Kuna vangla tegutses Justiitsministeeriumi poolt läbiviidava haldusmenetluse raames, siis vastutab Justiitsministeerium haldusakti adressaadile HMS § 28 lg 1 ja § 62 lg 2 p 1 alusel kättetoimetamata jätmise eest.


HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited. Nimetatud reeglist teevad muuhulgas erandi HMS § 40 lg 3 p-d 3 ja 4, mille kohaselt haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui asja ei otsustata selle menetlusosalise kahjuks või arvamuse või vastuväidete esitamise võimaldamisega kaasnev haldusaktist või toimingust teavitamine ei võimalda saavutada haldusakti või toimingu eesmärki.

Kinnipeetava ümberpaigutamiseks ei ole vaja tema nõusolekut ning üldjuhul ei ole ümberpaigutamine ka koormav. Seega ei toimu kinnipeetava ümberpaigutamine kinnipeetava kahjuks HMS § 40 lg 3 p 3 mõttes. Kui aga ümberpaigutamisega kaasneb kinnipeetava perekonnaelu riive, siis on ümberpaigutamine koormav ning kinnipeetava ärakuulamine on kohustuslik.

Vangla julgeolek võib olla asjaoluks, mis välistab ärakuulamisõigust. Ärakuulamine võib olla ohuks vangla või kinnipeetava julgeolekule olukordades, kus tuleb tagada, et teave kavandatavast üleviimisest ei jõuaks enne ümberpaigutamist kinnipeetavateni. Sellisel juhul saab kohaldada HMS § 40 lg 3 p 4 ning kinnipeetavat ei pea ära kuulama.


Tuvastamiskaebuse läbivaatamisel ei saa kohus hakata sisuliselt hindama võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamisega seotud asjaolusid (sh tähtaegsust).


Kinnipeetaval puudub küll õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat, kuid sellest ei järeldu, et tal puudub üldse õigus vaidlustada enda ümberpaigutamist. Kinnipeetaval on õigus vaidlustada tema suhtes tehtud ümberpaigutamise otsust kui ümberpaigutamine tõttu jäi ära pikaajaline kokkusaamine perekonnaga.

3-3-1-100-10 PDF Riigikohus 10.03.2011

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et juriidiline isik peab oma registrijärgsel aadressil pidevalt tagama posti vastuvõtmise juhatuse liikme või muu volitatud isiku poolt. Kui posti vastuvõtmine on jäetud korraldamata, võtab juriidiline isik endale riski, et olulised teated, sh maksuhalduri haldusaktid, ei jõua temani (Riigikohtu 03.03.2004 määruse asjas nr 3-3-1-10-04 p 14 ja 13.10.2009 määruse asjas nr 3-3-1-65-09 p 13). Juriidiline isik peab tagama registris oma aadressi andmete õigsuse ja vastutab ise ebaõigete andmete esitamise tagajärgede eest. Maksumaksjast juriidiline isik peab hoolitsema posti vastuvõtmise eest oma registrijärgsel aadressil (vt Riigikohtu 13.10.2009 määrust asjas nr 3-3-1-65-09 ja 19.12.2007 määrust asjas nr 3-3-1-75-07).

MKS § 54 lg 6, TsÜS § 29 lg 1 ja ÄS § 62 lg-de 4 ja 5 ning § 145 lg 1 p 2 koosmõjust tulenevalt ei ole juriidiline isik täitnud oma kohustust hoolitseda registrijärgsel aadressil posti vastuvõtmise eest kui sellel aadressil on paigaldatud üksnes postkast. Maksuhaldur ei pea juriidilisest isikust maksumaksjale dokumente saates arvestama võimalusega, et registrijärgsel aadressil asub ainuüksi maksumaksja nimeline postkast. Tähtsaadetisena saadetud dokumente peab tulenevalt MKS § 54 lg-st 6 olema võimalik aadressijärgselt üle anda.

3-3-1-80-15 PDF Riigikohus 17.02.2016

Haldusakti teatavakstegemine tähendab, et teave haldusakti kohta edastatakse adressaadile ning haldusakti teatavakstegemise viis peab võimaldama haldusaktile igakülgse hinnangu andmist, otsustamaks, kas haldusaktiga rikutakse isiku õigusi või mitte (vt RKHK 3. märtsi 2004 määrus asjas nr 3-3-1-10-04, p 13 ja 19. detsembri 2007 määrus asjas nr 3-3-1-75-07, p 13). Seadusega võib olla kindlaks määratud dokumendi kättetoimetamise kohustuslik viis. Kättetoimetamine on HMS tähenduses haldusakti teatavakstegemise formaalsem, seadusega põhjalikumalt reguleeritud viis, mis peab tagama isiku tulemuslikuma teavitamise. (p-d 11-12)

Allkiri on haldusakti osa (HMS § 55 lg 4), mistõttu koopia haldusaktist kui tervikust peab sisal¬dama ka koopiat allkirjast. Märgetest „/allkirjastatud digitaalselt/“ ja „Koopia: [isikule]“ pidi isik mõistma, et haldusakt on antud ning talle soovitakse edastada selle koopia. Allkirjast koopia puudumine ei ole selline puudus, mis takistaks isikul haldusakti sisuga tutvuda. Haldusakt tuleb lugeda, kuigi puudulikult, isikule teatavaks tehtuks. (p 14)


Haldusakti teatavakstegemine tähendab, et teave haldusakti kohta edastatakse adressaadile ning haldusakti teatavakstegemise viis peab võimaldama haldusaktile igakülgse hinnangu andmist, otsustamaks, kas haldusaktiga rikutakse isiku õigusi või mitte (vt RKHK 3. märtsi 2004 määrus asjas nr 3-3-1-10-04, p 13 ja 19. detsembri 2007 määrus asjas nr 3-3-1-75-07, p 13). Seadusega võib olla kindlaks määratud dokumendi kättetoimetamise kohustuslik viis. Kättetoimetamine on HMS tähenduses haldusakti teatavakstegemise formaalsem, seadusega põhjalikumalt reguleeritud viis, mis peab tagama isiku tulemuslikuma teavitamise. (p-d 11-12)


Allkiri on haldusakti osa (HMS § 55 lg 4), mistõttu koopia haldusaktist kui tervikust peab sisal¬dama ka koopiat allkirjast. Märgetest „/allkirjastatud digitaalselt/“ ja „Koopia: [isikule]“ pidi isik mõistma, et haldusakt on antud ning talle soovitakse edastada selle koopia. Allkirjast koopia puudumine ei ole selline puudus, mis takistaks isikul haldusakti sisuga tutvuda. Haldusakt tuleb lugeda, kuigi puudulikult, isikule teatavaks tehtuks. Isegi kui haldusakti teatavakstegemine toimus puudusega, oli isikul võimalik haldusakti kogu tekstiga kohe tutvuda. Seetõttu hakkas HMS §-s 75 sätestatud vaide esitamise tähtaeg kulgema päeval, kui isik haldusakti koopia e-kirja teel kätte sai. (p-d 14-15)

3-15-706/20 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.02.2018

Isikute ring, kellele tehtud soodustus loetakse erisoodustuseks tulumaksuseaduse mõttes, on täpselt sätestatud TuMS § 48 lg-tes 1, 3 ja 6. Sõiduauto kasutamist teiste isikute poolt ei saa lugeda erisoodustuseks. (p 12)


Vastutusotsuses võib maksuhaldur süü vormi võrreldes maksuotsusega täpsustada või ümber hinnata, kuid otsene vastuolu maksuotsusega paneb maksuhaldurile kohustuse esitada täiendavaid tõendeid. (p 11.2)

Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3)

Vt ka RKHK otsused asjas nr 3-3-1-20-16, p 16.3, ja asjas nr 3-3-1-56-16, p 23; otsused asjas nr 3-3-1-23-12, p 25, ja asjas nr 3-3-1-17-13, p 17.


Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3)


Vt p 10. Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-2813, p-d 13–14, ja asjas nr 3-3-1-17-13, p 17.

Vastutusotsuses võib maksuhaldur süü vormi võrreldes maksuotsusega täpsustada või ümber hinnata, kuid otsene vastuolu maksuotsusega paneb maksuhaldurile kohustuse esitada täiendavaid tõendeid. (p 11.2).

Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3)


Vt p 10.

Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-2813, p-d 13–14.

3-15-2813/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.02.2018

Äriühingu juhatuse liikme vastutuskohustuse tekkimine eeldab maksuhalduri haldusakti (vastutusotsuse) andmist. Juhatuse liikme kui seadusliku esindaja kohustuste (MKS § 8) olemus, nende süülise rikkumisega maksuvõla põhjustamine ja sellest tulenev vastutus (MKS § 40) on vahetult seaduse alusel üksnes abstraktsed ega ole sundtäidetavad. Need eeldavad maksuhalduri poolt konkretiseerimist vastutusotsuses, arvestades juhtumi asjaolusid. Seda ei kummuta ka MKS § 96 lg 6 ja § 31 lg 3 kõrvutamine. MKS § 31 lg 1 p-st 4 tulenevalt laienevad MKS § 31 lg-s 3 toodud alused (sh p 6 ja seeläbi TsÜS § 45 lg 2) ka vastutusotsusele. (p-d 16.2.–16.3.)

Juhatuse liikme vastutusotsus tuleb teha enne äriühingu registrist kustutamist (vt ka haldusasjad nr 3-3-1-41-05, p 17; 3-3-1-11-07, p-d 13–14; 3-3-1-75-09, p-d 9–11; 3-3-1-15-12, p 50 e). Kuna kõrvalkohustuse kehtivuse eelduseks on põhikohustuse kehtivus, on vastutusotsuse tegemise eelduseks teiste MKS §-s 96 sätestatud tingimuste täitmise kõrval ka kehtiva maksuvõla olemasolu. Kui maksuvõlg on mingil põhjusel vähenenud, saab vastutusotsusega sisse nõuda vaid allesjäänud osa. Vastutusotsust ei saa teha, kui maksuvõlg on lõppenud. Üheks maksuvõla lõppemise aluseks on kolleegium pidanud äriühingu registrist kustutamisel tema õigusvõime lõppemist (MKS § 31 lg 3 p 6, TsÜS § 45 lg 2). (p 16.1.)

Seetõttu pole oluline, millal saab lugeda vastutusotsuse isikule teatavakstehtuks ja kas äriühing oli selleks hetkeks registrist kustutatud. Piisab vastutusotsuse varasemast andmisest. Lisaks seisukohale asjas nr 3-3-1-75-09 (p 11) tugineb kolleegium seejuures MKS § 98 lg 4 teise lause analoogiale. (p-d 13–14, p 14.1.)


Riigikohus on järjepidevalt selgitanud, et äriühingu juhatuse liikme kui seadusliku esindaja (MKS § 7 lg 1, TsÜS § 34) solidaarne vastutus äriühingu maksuvõla eest on olemuselt aktsessoorne kõrvalkohustus. Seda seetõttu, et vastutusotsuse sisuks ei ole mitte tasutava maksusumma määramine ega äriühingu juhatuse liikme karistamine rikkumise eest, vaid varem fikseeritud kehtiva äriühingu maksuvõla sissenõudmine n-ö uuelt kohustatud isikult, pannes temale vastutuskohustuse. (p-d 16.1–16.2.)

Äriühingu juhatuse liikme vastutuskohustuse tekkimine eeldab maksuhalduri haldusakti (vastutusotsuse) andmist. Juhatuse liikme kui seadusliku esindaja kohustuste olemus (MKS § 8), nende süülise rikkumisega maksuvõla põhjustamine ja sellest tulenev vastutus vahetult seaduse alusel (MKS § 40) eeldavad maksuhalduri poolt vastutusotsuses täpsustamist, arvestades juhtumi asjaolusid. (p 16.2.)

Juhatuse liikme vastutusotsus tuleb teha enne äriühingu registrist kustutamist (vt ka haldusasjad nr 3-3-1-41-05, p 17; 3-3-1-11-07, p-d 13–14; 3-3-1-75-09, p-d 9–11; 3-3-1-15-12, p 50 e). Seda ei kummuta ka MKS § 96 lg 6 ja § 31 lg 3 kõrvutamine. MKS § 31 lg 1 p-st 4 tulenevalt laienevad MKS § 31 lg-s 3 toodud alused (sh p 6 ja seeläbi TsÜS § 45 lg 2) siiski ka vastutusotsusele. (p-d 16.1., 16.3.)


Haldusmenetluse seadus eristab haldusakti andmist ja teatavakstegemist (vrdl ka HKMS § 46 lg-d 1–2, 5). Nii tuleb haldusakti märkida selle "väljaandmise aeg" (HMS § 55 lg 4) ning "andmise hetkel" kehtinud õiguslikust ja faktilisest olukorrast lähtudes hinnatakse haldusakti õiguspärasust (HMS § 54). Haldusakti andmisele järgneb haldusakti teatavakstegemine (HMS § 62), mis on eelduseks haldusakti andmise menetluse lõpetamiseks (HMS § 43 lg 1 p 1) ja mille formaliseeritud viise nimetatakse haldusakti kättetoimetamiseks (HMS § 62 lg 2, §-d 25–32). Haldusakti teatavakstegemine on põhiõiguste seisukohalt oluline menetlusetapp, kuna teatavakstegemisest haldusakt üldjuhul jõustub ehk omandab kehtivuse ja muutub igaühele täitmiseks kohustuslikuks (HMS § 60 lg 2). Ka hakkab kulgema kaebetähtaeg (HMS § 75, HKMS § 46).

Teatavakstegemise kui menetlustoimingu olulisus haldusmenetluse korrakohasel lõpetamisel ja selle õiguslikud tagajärjed ei tähenda siiski seda, et enne teatavakstegemist ei võiks haldusakt olla antud. Arvestades asjaolu, et teatavakstegemise hetk ei ole haldusakti allkirjastamisel ette teada (sh võib eri menetlusosaliste puhul olla erinev), on selge, et haldusorgan ei saaks seda HMS § 55 lg-t 4 järgides haldusakti märkida. Ka ei pruugiks vastupidisel juhul olla haldusorganil võimalik tagada haldusakti õiguspärasust, kuna teatavakstegemise hetkeks võivad õigusnormid või faktilised asjaolud muutuda (HMS § 54). (p-d 14.2.–14.3.)

Eeltooduga ei ole vastuolus ka kolleegiumi seisukoht, mis on väljendatud haldusasjas nr 3-3-1-49-03 (p 17) kuni 30.06.2002 kehtinud MKS § 22 lg 2 aegumisnormi tõlgendamisel. Kolleegium jääb seisukoha juurde, et olukordades, kus seadus sätestab aegumistähtaja, tuleb haldusakt ka teatavaks teha aegumistähtaja jooksul. Praeguses asjas ei käi vaidlus aga aegumistähtaja, vaid haldusakti andmise eriliigilise materiaalõigusliku eelduse üle. (p 14.5.)


Haldusmenetluse seadus eristab haldusakti andmist ja teatavakstegemist (vrdl ka HKMS § 46 lg-d 1–2, 5). Nii tuleb haldusakti märkida selle "väljaandmise aeg" (HMS § 55 lg 4) ning "andmise hetkel" kehtinud õiguslikust ja faktilisest olukorrast lähtudes hinnatakse haldusakti õiguspärasust (HMS § 54). Haldusakti andmise aeg tähistab otsuse tegemise hetke, mis võib praktikas seisneda otsustuse eri viisil dokumenteerimises või fikseerimises. Haldusakti andmise aeg (sh kollegiaalorgani puhul) võib olla õigusaktis täpsemalt reguleeritud. Kahtluse korral, millal haldusakti anti, on tõendamiskoormis haldusorganil.

Haldusakti andmisele järgneb haldusakti teatavakstegemine (HMS § 62), mis on eelduseks haldusakti andmise menetluse lõpetamiseks (HMS § 43 lg 1 p 1) ja mille formaliseeritud viise nimetatakse haldusakti kättetoimetamiseks (HMS § 62 lg 2, §-d 25–32). Haldusakti teatavakstegemine on põhiõiguste seisukohalt oluline menetlusetapp, kuna teatavakstegemisest haldusakt üldjuhul jõustub ehk omandab kehtivuse ja muutub igaühele täitmiseks kohustuslikuks (HMS § 60 lg 2). Ka hakkab kulgema kaebetähtaeg (HMS § 75, HKMS § 46).

Teatavakstegemise kui menetlustoimingu olulisus haldusmenetluse korrakohasel lõpetamisel ja selle õiguslikud tagajärjed ei tähenda siiski seda, et enne teatavakstegemist ei võiks haldusakt olla antud. Arvestades asjaolu, et teatavakstegemise hetk ei ole haldusakti allkirjastamisel ette teada (sh võib eri menetlusosaliste puhul olla erinev), on selge, et haldusorgan ei saaks seda HMS § 55 lg-t 4 järgides haldusakti märkida. Ka ei pruugiks vastupidisel juhul olla haldusorganil võimalik tagada haldusakti õiguspärasust, kuna teatavakstegemise hetkeks võivad õigusnormid või faktilised asjaolud muutuda (HMS § 54). (p-d 14.2.–14.4.)

Eeltooduga ei ole vastuolus ka kolleegiumi seisukoht, mis on väljendatud haldusasjas nr 3-3-1-49-03 (p 17) kuni 30.06.2002 kehtinud MKS § 22 lg 2 aegumisnormi tõlgendamisel. Kolleegium jääb seisukoha juurde, et olukordades, kus seadus sätestab aegumistähtaja, tuleb haldusakt ka teatavaks teha aegumistähtaja jooksul. Praeguses asjas ei käi vaidlus aga aegumistähtaja, vaid haldusakti andmise eriliigilise materiaalõigusliku eelduse üle. (p 14.5.)


Kui maksuvõlg on mingil põhjusel vähenenud, saab vastutusotsusega sisse nõuda vaid allesjäänud osa. Vastutusotsust ei saa teha, kui maksuvõlg on lõppenud. Üheks maksuvõla lõppemise aluseks on kolleegium pidanud äriühingu registrist kustutamisel tema õigusvõime lõppemist (MKS § 31 lg 3 p 6, TsÜS § 45 lg 2). (p 16.1.)


Üheks maksuvõla lõppemise aluseks on kolleegium pidanud äriühingu registrist kustutamisel tema õigusvõime lõppemist (MKS § 31 lg 3 p 6, TsÜS § 45 lg 2). Sellega lõppeb tema maksukohustus. MKS § 114 lg 1 kohustab sellise maksuvõla maha kandma (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-75-09, p 11), st maksuvõlga enam ei eksisteeri ning seda sõltumata asjaolust, kas maksukohustus tekkis vahetult seaduse alusel või maksuhalduri haldusaktile tuginedes. (p-d 16.1.–16.2.)

Eeltoodut ei väära asjaolu, et äriühingu õigusvõime lõppemine TsÜS § 45 järgi ega ka maksuvõla mahakandmine MKS § 114 lg 1 alusel ei ole otseselt MKS § 31 lg-s 3 nimetatud maksuvõla lõppemise eeldustena. Tegemist on muu seaduses sätestatud alusega MKS § 31 lg 3 p 6 mõttes. MKS on normitehniliselt ebaselge. (p 16.3.)

3-20-999/37 PDF Riigikohtu halduskolleegium 16.06.2021

Haldusakti vaidlustamise tähtaeg ei saa üldjuhul hakata kulgema enne, kui teave haldusakti kohta edastatakse isikule viisil, mis võimaldab tal haldusaktile igakülgse hinnangu anda otsustamaks, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte (vt RKHKm nr 3-3-1-52-00, p 2, nr 3-3-1-10-04, p 13 ja nr 3-3-1-80-15, p 11). Kui isik sai haldusaktist teada ilma, et talle oleks seda vajalikus ulatuses teatavaks tehtud, ei pruugi talle selguda, kas sellega rikutakse tema õigusi (vt RKHKm nr 3-3-1-52-00, p 2). Kui haldusakti pole isikule teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt RKHKm nr 3-3-1-52-00, p 2, RKHKm nr 3-3-1-19-09, p 16 ja RKHKm nr 3-3-1-25-09, p 11). Teatavaks tegemata haldusakti puhul tuleb eristada kõigepealt aega, mis kulub isikul pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks, ning pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist peab isik haldusakti vaidlustama tavapärase 30-päevase tähtaja jooksul (vt RKHKm nr 3-3-1-23-07, p 10, RKHKo nr 3-3-1-82-07, p 15 ja RKHKm nr 3-3-1-3-13, p 16). Kaebuse esitamise tähtaega ei loeta möödunuks, kui isik on teatavaks tegemata haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudnud ja seejärel 30 päeva jooksul kaebuse esitanud (HKMS § 46 lg 7, vt ka RKHKm nr 3-3-1-25-09, p 13 ja RKHKm nr 3-3-1-3-13, p 16). Samamoodi tuleb kohaldada ka HMS § 75. Haldusaktist teadasaamiseks sätte tähenduses tuleb lugeda hetk, mil isikul on reaalne võimalus haldusakti sisuga tutvuda. Alles sellest hetkest hakkab kulgema 30‑päevane vaide esitamise tähtaeg. Küll aga võib tähtaja lugeda ületatuks juhul, kui isik saab teada teda, et olemas võib olla teda puudutav haldusakt, ent viivitab ebamõistlikult selle hankimisega.(p 19)

EIK on selgitanud, et isikult ei saa mõistlikult eeldada kohtusse pöördumist enne, kui ta on enda õiguste rikkumisest teada saanud (vt nt EIKo nr 59601/09, p 25). Seadusandjal on haldusaktide vaidlustamise tähtaegade kehtestamisel ulatuslik kaalutlusruum. EIÕK-st ei tulene, et seadusandja peaks haldusaktide vaidlustamiseks kehtestama lühima võimaliku tähtaja, mis oleks kooskõlas EIÕK-ga. Nii haldusorgani kui ka taotleja huvides on mh õiguskindluse saavutamise eesmärgil tagada, et puudutatud isikud saaksid haldusakti andmisest aegsasti teada. (p 26.2)


Teades, et teine isik on haldusorgani poole juba haldusaktide väljanõudmiseks pöördunud ja lubanud saadavaid dokumente jagada, võib mõistlik inimene põhjendatult järeldada, et tal pole vaja teist samasisulist teabenõuet esitada, sest ta ei saaks sel moel haldusakte oluliselt kiiremini kätte, vaid suurendaks üksnes halduskoormust. Varasemat praktikat arvestades ei saa umbes kahenädalast ajavahemikku haldusaktide olemasolust teadasaamise ja nende kättesaamise vahel pidada ebamõistlikult pikaks: näiteks on kolleegium pidanud mõistlikuks umbes kuuajalist vahemikku teatavaks tegemata haldusakti olemasolust teadasaamise ja selle kättesaamise vahel (vt RKHKm nr 3-3-1-23-07, p 12). (p 22)

Ei saa eeldada, et õigusteadmisteta isik peaks olema kursis, et erinevad keskkonnaload on avalikest registritest leitavad, ja oskama neid andmebaase ka vilunult kasutada. Pöördumine lubade andmisega tegeleva haldusorgani poole teabenõudega (sh teise isiku varasema teabenõude vastuse äraootamine) on mõistlik meede haldusaktide kättesaamiseks. Haldusaktide avalikus registris avaldamine ei saa asendada haldusaktide isiklikku teatavakstegemist puudutatud isikule. (p 23)

EIK praktika kohaselt hõlmab EIÕK art 6 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigus õigust saada piisavat teavet haldus- ja kohtuotsustest (vt nt EIKo nr 19732/17, p 43). EIK peab oluliseks hinnata, kas kaebajal oli selge, praktiline ja tõhus võimalus vaidlusalust haldusakti vaidlustada (samas, p-d 44-45). Kuigi EIK pidas nende tingimuste täidetuse korral põhimõtteliselt lubatavaks haldusaktist teavitamist üksnes elektroonilises vormis (p 47), ei keela EIK nõuda riigisisese õigusaktiga puudutatud isikute isiklikku teavitamist. (p 26.1)

3-22-348/19 PDF Riigikohtu halduskolleegium 09.12.2022

Seadus ei sätesta kohustust teha raieload teatavaks kõigile kaebeõigust omavatele keskkonnaorganisatsioonidele. Kui tegu pole just konkreetse juhtumiga eriliselt seotud organisatsiooniga, ei ole üldjuhul tegu isikutega, kellele haldusakt tuleks HMS § 62 lg 2 alusel kätte toimetada. Kõigi metsateatiste kõigile huvitatud keskkonnaorganisatsioonidele kättetoimetamine ei aitaks kaasa kaebeõiguse tõhusamale teostamisele. (p 12)

Metsaregister ei ole loodud kasutajasõbralikuks otsingusüsteemiks, mis võimaldaks keskkonnaorganisatsioonil saada tõhusalt teavet näiteks kaitsealustele aladele, nende lähedusse või rohevõrgustiku aladele antud raielubade kohta. Ennast selle toimimisega kurssi viinud isikule põhimõtteliselt sellise info kättesaamist võimaldava WFS‑teenuse oluliseks puuduseks on see, et teenus ei võimalda tellida teavitusi. (p 14)

Olukorras, kus raielubade kaebetähtaeg ei hakka keskkonnaorganisatsioonide jaoks enamasti kulgema mitte teatiste metsaregistris registreerimisest, vaid HKMS § 46 lg‑s 7 sätestatud reegli järgi, ei pruugi olla raiest huvitatud isikute õiguskindlus tõhusalt kaitstud. Kui seadusandja soovib selles olukorras korda luua ning tagada, et keskkonnaorganisatsioonid tegutseksid raielubade vaidlustamisel kiiremini, on tal võimalik kehtestada eriregulatsioon raielubade avaliku teatavaks tegemise kohta. Et selline regulatsioon ei tooks endaga kaasa keskkonnaorganisatsioonide kaebeõiguse ebaproportsionaalset piiramist, peaks sellega koos käima raielubasid puudutava info senisest parem kättesaadavus. (p 16)


Keskkonnaorganisatsioonide kaebeõigus tuleneb Århusi konventsiooni art 9 lg‑st 3 ning KeÜS §‑dest 30 ja 31. Konventsiooni art 9 lg‑s 3 ette nähtud kaebeõiguse eesmärk on võimaldada tagada tõhus keskkonnakaitse (EKo C‑240/09, p 46). Kaebeõigus ei ole seejuures piiratud üksnes otsustega, millel on keskkonnale rasked tagajärjed (EKo C‑873/19, p 73). (p 8)


Seadusega võib ette näha, et haldusakt tehakse teatavaks avalikult. Avaliku teatavaks tegemise puhul omistatakse haldusakti avalikustamisele eriline juriidiline tähendus ‑ akt loetakse üldsuse hulka kuuluvatele isikutele teatavaks tehtuks ja seega hakkab kaebetähtaeg kulgema (HMS § 31 ja § 62 lg 3). Haldusakti avalikult teatavaks tegemise võimalus peab olema seaduses selgelt sätestatud. Seejuures ei tohi sellist võimalust sätestav norm piirata ebaproportsionaalselt kaebeõigust. (p 10)

Haldusakti avalikult teatavaks tegemisest tuleb eristada teabe avaldamist. Avaliku tegevuse käigus loodav teave on eelduslikult avalik (AvTS § 4). Teave metsa paiknemise, pindala, tagavara, seisundi ja kasutamise kohta (vt MS § 9 lg 1) on lisaks ka keskkonnateave, mille tõhusa avalikustamise nõue tuleneb KeÜS § 26 lõikest 2. (p 11)

Seadus ei sätesta kohustust teha raieload teatavaks kõigile kaebeõigust omavatele keskkonnaorganisatsioonidele. Kui tegu pole just konkreetse juhtumiga eriliselt seotud organisatsiooniga, ei ole üldjuhul tegu isikutega, kellele haldusakt tuleks HMS § 62 lg 2 alusel kätte toimetada. (p 12)


HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud reegel kehtib sõltumata sellest, kas seadus kohustab haldusorganit haldusakti kaebeõigust omavale isikule isiklikult teatavaks tegema või mitte. Nõue, et kaebetähtaeg hakkab kulgema haldusakti teatavaks tegemisest, teenib eesmärki tagada tõhus kaebeõigus (põhiseaduse § 15 lg 1). HKMS § 46 lg‑st 1 kui üldnormist tuleb lähtuda ka keskkonnaorganisatsioonide kaebuste puhul. (p 9)

Seadusega võib ette näha, et haldusakt tehakse teatavaks avalikult. Avaliku teatavaks tegemise puhul omistatakse haldusakti avalikustamisele eriline juriidiline tähendus ‑ akt loetakse üldsuse hulka kuuluvatele isikutele teatavaks tehtuks ja seega hakkab kaebetähtaeg kulgema (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 31 ja § 62 lg 3). Haldusakti avalikult teatavaks tegemise võimalus peab olema seaduses selgelt sätestatud. Seejuures ei tohi sellist võimalust sätestav norm piirata ebaproportsionaalselt kaebeõigust. (p 10)

3-22-2474/14 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.04.2023

ELÜPS v.r. § 10 lg 3 kohaselt loetakse otsus isikule kätte toimetatuks, kui isiku e-posti aadressile on saadetud otsus (p 1) või teade otsuse kohta ja otsus on kättesaadav elektroonilise e-teenuse keskkonna kaudu (p 2). Otsust ei saa lugeda kaebajale kättetoimetatuks, sest otsust kaebaja e-posti aadressile ei saadetud ning otsus polnud kättesaadav PRIA e-teenuse keskkonnas enne 21. oktoobrit 2022. Kaebaja väitel ei jõudnud ka e-kiri otsuse kohta temani. Teate kättesaamise risk jääb siiski kaebaja kanda. PRIA serverist teate saatmine ja hot.ee serverisse jõudmine on logifaili väljavõttega piisavalt usaldusväärselt tõendatud. Kaebaja oli PRIA-e teatanud, et soovib saada dokumente e-posti aadressil, ning ta on samalt aadressilt tavaliselt dokumendid kätte saanud. Kaebaja kui toetust saada sooviv isik peab kindlustama, et kontaktaadressiks antud e-posti aadress töötaks piisavalt usaldusväärselt, see on tema kontrollisfääris. Toetust taotlenud isikutel tuleb muretseda suhtluseks PRIA-ga sellised tehnilised vahendid, mille puhul e-kirja kadumise võimalused on viidud miinimumini. Kui tegemist on tehnilise rikkega, mis tingis kirja kadumise, peab selle olemasolu ja kirja mittejõudmist e-posti aadressile tõendama kaebaja. (p-d 13–15)


Konkreetse haldusakti jõudmine kaebajani teises kohtuvaidluses peab olema usaldusväärselt tõendatud. Vastasel korral oleks kaebeõigus ülemäära piiratud. PRIA seisukoht, et e-toimikusse üleslaadimise hetkest on dokument kaebajale kätte toimetatud, on ebaõige. Fiktsioon e-toimiku puhul kehtida ei saa, sest kaebaja ei saanud kuidagi teada, et PRIA kavatseb haldusakti just e toimiku kaudu teatavaks teha. Samal põhjusel on alusetu eeldada ka seda, et kaebaja esindaja pidi alla laaditud ja välja prinditud dokumendid kohe pärast väljaprintimist üle vaatama ja esindatavale teatavaks tegemata haldusakti avastama. Kaebaja selgitus dokumentidega tutvumisest teises asjas määratud kohtuistungi ettevalmistamise käigus on eluliselt usutav. (p 16)


Vastustaja viga on objektiivseks põhjuseks, mis ilmselt mõjutas vaide tähtaegset esitamist. Tegemist on mõjuva põhjusega tähtaja ennistamiseks HMS § 34 lg 1 mõttes. Siiski näeb HMS § 77 ette, et ka HMS § 34 tingimuste täidetuse korral on PRIA-l kaalutlusõigus, kas tähtaeg ennistada või mitte. Kolleegium leiab, et PRIA kaalutlusõigus oli vähenenud nullini, sest tähtaja möödalaskmise tingis PRIA enda viga. Kui haldusorganile pandud kohustuse rikkumine on piisavalt usutavalt põhjuseks, mis tõi kaasa vaide esitamisega hilinemise, tuleb vaide esitamise tähtaeg ennistada. Kuna PRIA oleks pidanud vaide tähtaja ennistama ja vaide läbi vaatama, on kaebaja läbinud vaidemenetluse korrakohaselt ning kaebus lubatav. (p 21)

3-23-360/12 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.10.2023

Kui seadusega on ette nähtud haldusakti avalik teatavakstegemine mitme allika koosmõjus, siis tuleb isik tavajuhul lugeda haldusakti andmisest teadasaanuks ja seega peaks korralduse vaidlustamise tähtaeg hakkama kulgema teate avaldamisel viimases seaduses nimetatud allikatest. (p 15)


Ametlike Teadaannete (AT) teadete sisu on reguleeritud AT põhimääruse § 8 lg s 1, mille p 4 nõuab, et avaldataks teadaande sisu, milles ei tohi olla rohkem teavet, kui teadaande avaldamise eesmärgi täitmiseks on vajalik. Säte väljendab isikuandmete töötlemise minimaalsuse põhimõtet. Teistpidi peab teate sisu aga olema siiski piisav selleks, et täita teadaande avaldamise eesmärk. Teadet avaldades tuleb hea halduse põhimõttest lähtudes hoolitseda selle eest, et teate lugeja päriselt mõistaks, mis on antud haldusakti sisu. Sellest tuleb lähtuda juba haldusakti resolutsiooni sõnastades. Haldusakti vaidlustamise tähtaeg ei saa üldjuhul hakata kulgema enne, kui teave haldusakti kohta edastatakse isikule viisil, mis võimaldab tal anda haldusaktile igakülgse hinnangu otsustamaks, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte. Kui isik ei saa avaldatud teate põhjal aru, kas haldusakt võib tema õigusi rikkuda, siis ei ole täidetud eesmärk tagada tõhus kaebeõigus. (p 16)


JahiS § 18 lg 5 alusel Ametlikes Teadaannetes avaldatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise teates oli küll viidatud veebilehtedele, kus on võimalik tutvuda jahipiirkonna piiride ja loa endaga, kuid teates ei olnud mingit infot selle kohta, mis jahipiirkonnast on jutt. Kuigi JahiS § 16 lg 2 ei kohaldu JahiS § 18 lg 5 alusel avaldatavatele teadetele, viitab selles esitatud andmestik sellele, millist teavet pidas seadusandja jahipiirkonna kasutusõigust puudutavate teadete puhul oluliseks. Jahipiirkonna nimetus on ilmselgelt kasutusõiguse loa määrav element ning ei ole mingit põhjust jätta seda teavet välja loa pikendamise teatest. Konkreetses piirkonnas tegutsevatelt jahimeestelt ei saa eeldada enda igaks juhuks kursis hoidmist kogu maakonna jahipiirkondade kasutusõigustega. Isegi kui pidada põhjendatuks nõuda kaebajalt MTÜ-na AT-st vastavasisuliste teadete tellimist oma e-postile, ei saanuks ta sellise teksti põhjal aru, kas tegemist on talle huvipakkuva teatega. (p 17)


HMS § 55 lg 5 kohaselt ei ole haldusakti andmise kohta väljastatud tõend haldusakt. Haldusaktiks on KeA korraldus loa pikendamise kohta, luba ise aga üksnes tõend haldusakti andmise kohta. Korraldus ja selle alusel välja antud luba on vaadeldavad lahutamatu tervikuna. Luba seega eraldi tühistada ei saa, vaid see kaotab kehtivuse automaatselt KeA korralduse tühistamisel. Tühistamisnõue loa peale ei ole järelikult lubatav. (p 20)

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json