3-3-1-14-98
|
Riigikohus |
13.04.1998 |
|
Registriandmete saladuse hoidmine ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet.
Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.
Maksukorralduse seaduse mõttest tuleneb, et ärisaladus ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Vastupidine seisukoht tähendaks, et riiklik järelevalve maksude tasumise üle muutub ebaefektiivseks.
Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.
Maksukorralduse seadusest ei tulene, et kolmandale isikule MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema maksuõiguserikkumine. Samuti ei tulene seadusest, et kolmandale isikule tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema konkreetse maksumaksja kontrollimine.
MKS § 20 lg. 1 alusel kolmandale isikule tehtav ettekirjutus on olemuslikult erinev võrreldes sellise ettekirjutusega, mis tehakse maksumaksjale või maksu kinnipidajale. Maksukorralduse seaduse §-s 15 lg. 1 sätestatud nõuded ettekirjutusele laienevad aga ka MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutusele
Kolmandale isikule tehtud ettekirjutuses tuleb osundada ka põhjustele, miks nõutakse teavet kolmandalt isikult; isikule või isikute grupile, keda kontrollitakse; millise maksu tasumise õigsust kontrollitakse ja maksukohustuse õiguslikule alusele.
Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine.
Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine.
Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.
Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.
|
| 3-3-1-17-98
|
Riigikohus |
08.05.1998 |
|
iskretsioonivolitus ei tähenda täielikku otsustamisvabadust, kuna diskretsiooni teostamisel on õiguslikud piirid.
Ettekirjutuse tegemist ei saa käsitada maksuõigusrikkumise tunnuste tuvastamisena haldusõiguserikkumise asjas, kuna vastavalt MKS §-dele 29 lg. 2, 30 lg. 3 ja 31 menetletakse neid asju Haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud menetluskorda järgides. Ettekirjutuse tegemine ei tulene Haldusõiguserikkumiste seadustikust, vaid Maksukorralduse seadusest.
Haldusõiguserikkumise asjas maksuõiguse-rikkumise tunnuste tuvastamisena võib mõista haldusõiguserikkumise protokolli koostamist, kuna see on esimene menetlusõiguslik dokument, milles vastavalt HÕS §-le 229 lg. 1 p. 5 märgitakse haldusõiguserikkumise kirjeldus ja seaduse sätted, mida on rikutud.
Lähtudes haldusmenetluse põhimõtetest peab maksuhaldur tegema enammakstud maksusumma tagastamise peatamiseks otsuse, mitte aga toimingu. Enammakstud maksusumma tagastamise peatamine üksnes tegevusetusega - maksusumma tagastamata jätmisega - on seadusevastane.
Enammakstud maksusumma tagastamist saab peatada ainult maksuamet.
Maksuhalduri õigus peatada enammakstud maksusumma tagastamine eeldab tulenevalt MKS § 10 mõttest sellise maksuõiguserikkumise tunnuste tuvastamist, millest järelduks, et enammakstud maksusumma tagastamise taotlus on ebaõige. Maksuhaldur peab motiveerima, et sellel maksuõiguserikkumisel, mille tunnused tuvastati, on seos tagastamisele kuuluva maksusummaga.
Maksuhalduril on õigus peatada enammakstud maksusumma tagastamine üksnes siis, kui maksumaksja tegevuses on tuvastatud maksuõiguserikkumise tunnused ja on algatatud selline haldusõiguserikkumise- või kriminaalasi, mille lahendamisest sõltub enammakstud maksusumma tagastamine.
|
| 3-3-1-21-99
|
Riigikohus |
17.05.1999 |
|
Mõiste "ettevõtlusega seotud kulu" on määratlemata õigusmõiste, mille tõlgendamise ja rakendamine on kohtu poolt kontrollitav.
Maksuhalduril on õigus kontrollida, kas maksumaksja on kulutuse ettevõtlusega seotuse määranud õigesti. Leides, et tegemist on TMS § 13 lg. 1 või lg. 2 rikkumisega, võib maksuhaldur otsustada ka selle, et kulutus, ei ole ettevõtlusega seotud või määrata kulutuse ettevõtlusega seotuse õige ulatuse.
MKS § 22 lg. 1 kohaldamine on maksuhalduri poolt võimalik siis, kui maksumaksja poolt maksudeklaratsioonis näidatud andmete ebaõigsuse tuvastamiseks on vaja koguda täiendavaid andmeid lisaks maksudeklaratsioonis näidatule. Maksuhalduril on õigus kontrollida, kas maksumaksja on kulutuse ettevõtlusega seotuse määranud õigesti. Leides, et tegemist on TMS § 13 lg. 1 või lg. 2 rikkumisega, võib maksuhaldur otsustada ka selle, et kulutus, ei ole ettevõtlusega seotud või määrata kulutuse ettevõtlusega seotuse õige ulatuse.
Maksusumma tuludeklaratsioonis näitamise all tuleb mõista selle summa arvutamise aluseks olevate arvandmete kandmist deklaratsiooni.
Maksusumma määramiseks tehtud maksuameti ettekirjutuse osaliselt kehtetuks tunnistamisel võib kohus vähendada maksuameti poolt määratud maksusummat. Selline vähendamine võib toimuda ka juhtumil, kui kohus tuvastab maksumaksja kulutuse selle osa suuruse, mis on otseselt seotud ettevõtlusega.
|
| 3-3-1-32-99
|
Riigikohus |
18.10.1999 |
|
Mõiste "oma ettevõtluses kasutatavad kaubad ja teenused" on määratlemata õigusmõiste, selle sisu on määratud kaupade ja teenuste soetamise eesmärgiga.
Maksuhalduri poolt maksumaksjale tasumisele kuuluva käibemaksu summa määramisel on maksuhalduril õigus arvutada ümber enammakse summa ja lähtuda enammakse tagastamisel tegelikust enammakse summast.
Maksuvõla tekkimise aluseks on maksukohustuse mittekohane täitmine, mitte maksuhalduri ettekirjutus.
Ettekirjutuse tühistamine ei kustuta maksuvõlga ning uue ettekirjutuse tegemine maksumaksjale tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks ei muuda maksumaksja maksukohustust.
Maksuhalduri poolt maksumaksjale tasumisele kuuluva käibemaksu summa määramisel on maksuhalduril õigus arvutada ümber enammakse summa ja lähtuda enammakse tagastamisel tegelikust enammakse summast.
Ettekirjutuse tühistamine ei kustuta maksuvõlga ning uue ettekirjutuse tegemine maksumaksjale tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks ei muuda maksumaksja maksukohustust.
|
| 3-3-1-13-00
|
Riigikohus |
22.05.2000 |
|
Kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on taotlenud teine isik, tuleb 2. märtsil 1997. a. jõustunud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg. 4 ja ORAS § 7 lg. 4 alusel esitatud avalduse läbivaatamisel arvestada ka õiguskindluse ja usalduse kaitse printsiipe.
2. märtsil 1997. a. jõustunud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg. 4 sätestas, et füüsiline isik, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus jäeti rahuldamata, võis taotleda kahe kuu jooksul selle seaduse jõustumisest avalduse uuesti läbivaatamist ORAS § 7 lg. 4 alusel. Nimetatud sätetest tuleneb, et isiku õigus-vastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus, mille uuesti läbivaatamist taotleti, kuulus ÕVVTK komisjoni poolt rahuldamisele üksnes juhul, kui sama vara tagastamist või kompenseerimist ei ole taotlenud teine isik. Kui sama vara tagastamist või kompen-seerimist taotleb teine isik, lahendab nendevahelise vaidluse omandiõiguse üle vara õigusvastase võõrandamise hetkel maa- või linnakohus tsiviilkohtu-menetluse korras. Oma õiguste kaitseks saab nimetatud vaidluses kohtusse pöörduda vaid see isik, kes taotleb enda tunnistamist õigustatud subjektiks õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes
Kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on taotlenud teine isik, tuleb 2. märtsil 1997. a. jõustunud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg. 4 ja ORAS § 7 lg. 4 alusel esitatud avalduse läbivaatamisel arvestada ka õiguskindluse ja usalduse kaitse printsiipe.
|
| 3-3-1-59-00
|
Riigikohus |
19.01.2001 |
|
Määratlemata mõistete nagu mõjuvad põhjused sisustamine ei tohi olla meelevaldne. Kohus peab määruses selgitama miks ei peeta tähtaja ennistamise taotluses toodud põhjuseid mõjuvaks.
Mõjuvaks põhjuseks apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamisel saavad olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistavad kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuva põhjusega võib olla tegemist ka siis, kui protsessitoimingu õigeaegne sooritamine on põhimõtteliselt võimalik, kuid see seaks ohtu inimese tervise.
Mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline. Kohus ei pea analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud.
|
| 3-3-1-32-01
|
Riigikohus |
11.06.2001 |
|
Isiku ootus, et tema taotlus vara tagastamiseks vaadatakse läbi seaduse (ORAS § 12 lg 3 p 3) varasema ebaõiglase redaktsiooni järgi, ei kaalu üles uue omaniku põhiõigust omandi kaitsele ja õiguspärast ootust, et kord õiguspäraselt omandatu jääb talle alles.
ORAS § 12 lg. 3 p. 3 kuni 2. märtsini 1997 kehtinud ja uue redaktsiooni võrdlusest nähtub, et seaduse uue redaktsiooni kohaselt ei peeta füüsilist isikut pahauskseks omanikuks ainuüksi seepärast, et ta sai õigusvastaselt võõrandatud vara riigiorganilt tasuta. Tema omandis olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu üldjuhul tagastamisele. ORAS § 12 lg. 3 p. 3 uue redaktsiooniga kõrvaldati vanas redaktsioonis sätestatud ebaõiglane regulatsioon, seadus viidi kooskõlla Põhiseadusega ja tagati õigusvastaselt võõrandatud vara riigilt tasuta saanud uuele omanikule Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandiõiguse kaitse.
Isiku ootus, et tema taotlus vara tagastamiseks vaadatakse läbi seaduse (ORAS § 12 lg 3 p 3) varasema ebaõiglase redaktsiooni järgi, ei kaalu üles uue omaniku põhiõigust omandi kaitsele ja õiguspärast ootust, et kord õiguspäraselt omandatu jääb talle alles.
|
| 3-3-1-39-01
|
Riigikohus |
27.09.2001 |
|
Kuna kohaliku omavalitsuse üksusel lasub Põhiseaduse §-st 14 tulenevalt põhiõiguste ja vabaduste kaitse kohustus ning omand kujutab endast ka põhiseadusega, seega avaliku õigusega kaitstud hüve, peab omavalitsusüksus peremehetu ehitise hõivamisel lähtuma uurimisprintsiibist ja näitama üles hoolikust, et ta ei loeks ehitist kontrollimatult peremehetuks ja ei kahjustataks nõnda ehitise võimaliku omaniku huve.
Tulenevalt HKMS §-st 19 lg. 7 peab halduskohus kaebuse sõnastusest ja kontekstist lähtudes ise kindlaks tegema kaebaja tegeliku taotluse. Ebaselgelt esitatud taotluse tegeliku sisu väljaselgitamine kohtu poolt ei kujuta endast kaebuse muutmist. Kui esimese astme kohtu otsusest ei nähtu, millist liiki kaebust on läbi vaadatud, siis on ka ringkonnakohtul õigus tuvastada, milline taotlus esitati kaebuses esimese astme halduskohtule. Kaebaja algse taotluse muutmise võimaldamine ringkonnakohtus oleks vastuolus HKMS §-ga 34 lg-ga 2.
AÕS §-st 96 lg 1 ja AÕSRS §-st 13 lg 2 tuleneva peremehetu ehitise hõivamismenetluse toimingutel ja otsustel on avalik-õiguslik iseloom, sest nad tulenevad avalik-õigusliku juriidilise isiku erilistest kohustustest. Peremehetu ehitise kui vallasasja hõivamise protseduur kujutab endast avalik-õiguslikult reguleeritud menetlust ja vaidlus sellises menetluses tehtud otsuste õiguspärasuse üle on avalik-õiguslik vaidlus. Kui haldusakti õiguspärasuse hindamiseks on vajalik asja omaniku tuvastamine, on halduskohus pädev seda tegema. See ei ole tsiviilõigusliku vaidluse lahendamine TsMS § 1 lg. 1 mõttes, sest see vaidlus ei ole tekkinud tsiviil-õigussuhtest.
Kui haldusakti õiguspärasuse hindamiseks on vajalik asja omaniku tuvastamine, on halduskohus pädev seda tegema. See ei ole tsiviilõigusliku vaidluse lahendamine TsMS § 1 lg. 1 mõttes, sest see vaidlus ei ole tekkinud tsiviil-õigussuhtest.
|
| 3-3-1-54-01
|
Riigikohus |
06.11.2001 |
|
Kui maksuameti vaidlustatud ettekirjutuses ei ole sõnaselgelt öeldud, et maksumaksja õiguserikkumine oli tahtlik, kuid tahtlus tuleneb ilmselgelt ettekirjutuse aluseks oleva õiguserikkumise iseloomust, maksuameti poolt tuvastatud asjaoludest ja asjas kogutud tõenditest, on ettekirjutuse nimetatud puudus vaid vormiline ega too endaga kaasa ettekirjutuse tühistamist.
Sisuliselt õiguspärast haldusakti ei saa kehtetuks tunnistada üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti menetlusnõudeid. Selline seisukoht on kooskõlas haldusõiguse üldpõhimõtetega, mida seaduseandja on tunnustanud ka 1. jaanuaril 2002 jõustuva Haldusmenetluse seaduse §-s 58.
See, et tegemist oli maksude tasumisest tahtliku kõrvalehoidumisega võib tuleneda ettekirjutuse aluseks oleva õiguserikkumise iseloomust, maksuameti poolt tuvastatud asjaoludest ja asjas kogutud tõenditest.
Legaliteedi põhimõtte järgimine või eiramine ei välista maksuameti õigust nõuda ettekirjutusega maksu tasumist. Kuid maksuametil tuleb koguda haldusmenetluse käigus tõendeid maksumaksja vastava tegevuse või tegevusetuse kohta. Tõenditeks haldusmenetluses võivad seejuures olla ka haldusõiguserikkumise asjas või kriminaalasjas kogutud tõendid.
|
| 3-3-1-61-01
|
Riigikohus |
20.12.2001 |
|
Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt. Võrdse kohtlemise põhimõtet pole rikutud, kui haldusorgani diskretsiooniline otsustus rajanes haldusasja kohtumenetluses tuvastamist leidnud asjaoludest tulenevatel asjakohastel kaalutlustel.
Erinevalt puhkusetoetusest, mille maksmine on sätestatud ATS §-s 46, puudub seaduses üksikasjalikum regulatsioon teiste ühekordsete toetuste, sealhulgas jõuluraha maksmiseks. Kui kohaliku omavalitsuse volikogu määruse alusel makstav ühekordne toetus (jõuluraha), mida ametiasutuse juhil on õigus kinnitatud palgafondi piires määrata ja mida makstakse ametiasutuse kõikidele teenistujatele ühesugustel alustel, pole seotud ametnike töötulemustega, on sellisel toetusel tulevikku suunatud üldisem motiveeriv iseloom. Õigustatud on sellise toetuse maksmisel diferentseeritud lähenemine mõnedele teenistujate kategooriatele. Samaväärselt teenistujatega, kes jätkavad teenistust oma senistel ametikohtadel ei saa käsitleda teenistujaid, kelle ametikoht on koondatud ja kelle vabastamise vältimiseks pole asutus pidanud võimalikuks pakkuda vaba ametikohta ega teha asutusesiseseid ametnike ümberpaigutusi, kuid kelle teenistussuhet pole veel lõpetatud ATS §-st 133 lg 1 tuleneval põhjusel.
|
| 3-3-1-17-02
|
Riigikohus |
27.03.2002 |
|
Olukord, kus haldusorgan kallutab isikuid käituma viisil, mis ei ole kooskõlas seadusega, on vastuolus hea haldustavaga. Vastuolus hea haldustavaga on ka olukord, kus haldusorgan hoiab isikuid teadmises, et ta kavatseb haldusmenetluse lõpptulemusena langetada isikute soovidele vastava otsuse, kuid langetab hoopis isikute tahtele mittevastava otsuse. Selline tegevus võib rikkuda ka isikute õiguspärast ootust. Kui haldusorgan näeb, et isikute käitumine ei vii soovitud tulemuseni, on ta kohustatud isikuid sellest teavitama ja võimaldama neil oma käitumist muuta.
Olukorras, kus osa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse ja osa kompenseeritakse, kuulub vara tagastamise osas kohaldamisele ORAS § 12 lg 2 ja ÕVVMMKS § 11. Seejuures tuleb eraldi vaadelda vara tagastamist ja kompenseerimist. Vara kompenseerimise osas ei kehti ORAS §-le 12 lg 2 sarnast sätet, mis annaks võimaluse määrata kogu kompensatsioon ühele õigustatud subjektile koos kohustusega tasuda kompensatsiooni teistele õigustatud subjektidele vastavalt nende osale. Seega tuleb kompensatsioon tagastamisele mittekuuluva vara eest määrata kõigile õigustatud subjektidele vastavalt nende osale.
|
| 3-3-1-32-02
|
Riigikohus |
17.06.2002 |
|
Kahjunõue võib olla välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi.
Haldusakti peatamine kujutab endast haldusakti kehtivuse ajutist katkestamist. Kauplemisloa kui ettevõtjat soodustava haldusakti peatamiseks peab olema õiguslik alus. Kaupluse töö üldeeskiri tunnustab vajadust peatada kaupluse tegevus tervisekaitse kaalutlustel. Kui kauplemisloa kehtivusajal ilmnevad loa andmisest keeldumise alused, peab kauplemisloa andjal olema tarbijate õiguste kaitseks võimalus kauplemine peatada või lõpetada, kui sellega ei rikuta õiguspärase ootuse ja proportsionaalsuse põhimõtet.
Kauplemisloa peatamise otsustamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega: peatamine peab olema sobiv ja vajalik eesmärgi (näiteks sanitaarnõuetest kinnipidamise tagamine) saavutamiseks ning kaaluma üles kõik võimalikud vastuargumendid. Loa peatamine saab olla vajalik vaid siis, kui ei leidu muid vahendeid loa peatamisel silmas peetud eesmärgi saavutamiseks. Kauplemisloa peatamise küllaldaseks ajendiks ei saa olla juba enne loa peatamist kõrvaldatud puudused. Kauplemisloa peatamise eesmärk võib olla olemasoleva rikkumise kõrvaldamine, mitte karistamine varasema rikkumise eest.
Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu sellisesse olukorda, mis oleks võimalikult sarnane olukorraga, milles kahjustatud isik oleks tõenäoliselt siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Saamata jäänud tulu suuruse arvutamiseks tuleb tulust, mis tõenäoliselt õiguste rikkumiseta oleks saadud, lahutada tulu saamiseks vajalikud kulutused, mis jäid kandmata. Kahjuks ei saa lugeda kaebuse esitaja poolt enne kauplemisloa peatamist võetud kohustusi kolmandate isikute ees. Kahjuna tuleb hinnata ka õigusvastase haldusaktiga põhjustatud kohustuste suurenemist kolmandate isikute (nt maksuameti ja võlausaldajate) ees, sest sellega halveneb isiku varaline seisund.
Ainuüksi tühistamiskaebuse esitamata jätmine ei keela isikul esitada kahju hüvitamise kaebust ega väita vaidluses kahju hüvitamise üle, et kahju tekitanud haldusakt on õigusvastane.
|
| 3-3-1-42-02
|
Riigikohus |
10.10.2002 |
|
Kohalik omavalitsus, teostades planeerimisdiskretsiooni, peab kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, piisavalt põhjendades, miks menetlusosalise poolt esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kui olemasolev informatsioon ei ole piisav õiguspärase ja õiglase kaalutlusotsuse tegemiseks, sealhulgas detailplaneeringu vastuvõtmise küsimuse lahendamiseks, peab haldusorgan planeeringu koostajat ja vajadusel ka teisi puudutatud isikuid kaasates koguma otsustamiseks täielikumat teavet. Sellise teabe kogumine võib seisneda ka ekspertiiside tellimises.
Planeeringu menetlemine võib lõppeda ka planeeringu vastuvõtmise staadiumis, ilma et avalikku väljapanekut üldse korraldataks. PES §-st 18 lg 1 ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus algatatud ja koostatud planeering igal juhul vastu võtta.
|
| 3-3-1-49-02
|
Riigikohus |
11.11.2002 |
|
vt haldusasja 3-3-1-52-02 annotatsiooni.
VS § 12 lg-s 6 käsitletakse teenistust välisriigi julgeoleku-organites, erinevalt lõppenud teenistusest välisriigi relvajõududes, teatud tingimustel ohuna Eesti riigi julgeolekule. Teenistus endise NSVL julgeolekuorganites pole käsitatav teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ega julgeolekuorganid samastatavad relvajõududega. VS § 12 lg 4 p 3 keelab anda ja pikendada elamisluba välismaalasele, kelle tegevus on olnud või on põhjendatud alus arvata, et see on olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. Tulenevalt VS § 12 lg-st 5 on sellisele isikule elamisloa andmine ja selle pikendamine ka erandkorras välistatud.
Elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumiseks ei piisa selle tuvastamisest, et isik vastab VS § 12 lg 4 p 10 sätestatud tingimustele, vaid tuleb ka tuvastada, et isik kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Pelgalt julgeolekuorganite tegevuse üldise laadi ja tegutsemisega vastuluurega seotud ametikohal ei saa põhjendada kahtlust, et isiku tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu.
VS § 12 lg 4 p 10 ja lg 5 koostoimes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 5. märtsi 2001. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-01 võimaldavad diskretsiooni teostamist endistele välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa andmisel ja selle pikendamisel.
|
| 3-3-1-52-02
|
Riigikohus |
11.11.2002 |
|
Kui õiguslik regulatsioon ja faktilised asjaolud on uue, isikule negatiivse otsuse tegemisel samad kui eelmise, isikule positiivse otsustuse tegemisel, siis on uus otsus käsitatav diskretsiooniõiguse kuritarvitamisena. Isikut ei saa elamisloa andmise otsustamisel ühesuguste asjaolude puhul erinevatel ajahetkedel kohelda erinevalt.
Diskretsiooni kohaldamine juhtudel, kui seadus selle ette näeb, pole mitte üksnes administratsiooni õigus, vaid ka kohustus. Diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud.
VS § 12 lg-s 6 käsitletakse teenistust välisriigi julgeolekuorganites, erinevalt lõppenud teenistusest välisriigi relvajõududes, teatud tingimustel ohuna Eesti riigi julgeolekule. Teenistus endise NSVL julgeolekuorganites pole käsitatav teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ega julgeolekuorganid samastatavad relvajõududega. VS § 12 lg 4 p 3 keelab anda ja pikendada elamisluba välismaalasele, kelle tegevus on olnud või on põhjendatud alus arvata, et see on olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. Tulenevalt VS § 12 lg-st 5 on sellisele isikule elamisloa andmine ja selle pikendamine ka erandkorras välistatud.
VS § 12 lg 4 p 10 ja lg 5 koostoimes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 5. märtsi 2001. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-01 võimaldavad diskretsiooni teostamist endistele välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa andmisel ja selle pikendamisel.
Elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumiseks ei piisa selle tuvastamisest, et isik vastab VS § 12 lg 4 p-s 10 sätestatud tingimustele, vaid tuleb ka tuvastada, et isik kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Pelgalt julgeolekuorganite tegevuse üldise laadi ja tegutsemisega vastuluurega seotud ametikohal ei saa põhjendada kahtlust, et isiku tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu.
|
| 3-3-1-56-02
|
Riigikohus |
08.10.2002 |
|
Alates 1. jaanuarist 2002 kehtiva HKMS § 9 lg 1 järgi võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul arvates haldusakti teatavakstegemisest, kuid uue redaktsiooni jõustumisel ei hakanud kaebetähtaeg kulgema uuesti nende isikute suhtes, kellele enne selle redaktsiooni jõustumist oli jäänud haldusakt teatavaks tegemata. Sama tähtaeg hakkab kulgema ka siis, kui isikul, kellele haldusorgan ei olnud kohustatud haldusakti teatavaks tegema, on piisavalt informatsiooni, et teda puudutada võiv haldusakt on välja antud.
Tulenevalt inimväärikuse, õigusriigi, efektiivse õiguskaitse ning hea halduse põhimõtetest tuleb haldusmenetlusse kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Neid põhiseaduslikke põhimõtteid rakendades tagatakse asutuse parem informeeritus, sunnitakse asutust otsustamisel arvestama isiku huvidega ja tõstetakse haldusotsuste sisulist kvaliteeti.
Olukorras, kus mõistlikul inimesel peab tekkima kahtlus, et haldusakt võib tema huve kahjustada, ei või puudutatud isik jääda ootama asjaolude selginemist, vaid peab need välja selgitama vaide- või halduskohtumenetluses. Kui haldusaktist mittearusaamine on tingitud haldusorgani menetlusveast, mitte kaebaja hooletusest, on võimalik lugeda mittearusaamine tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks.Kui haldusakti mõjud ei olnud ega saanudki olla ette nähtavad, kuid alles hiljem selgub, et need mõjud kahjustavad isiku õigusi, ei ole õige ennistada kaebetähtaega, sest halduskohus kontrollib haldusakti andmise õiguspärasust akti andmise hetkel.
|
| 3-3-1-62-02
|
Riigikohus |
06.11.2002 |
|
Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt.
Kaalutlusotsustuse, sealhulgas planeeringu kehtestamisest keeldumise otsustuse põhjendamisel, eriti aga juhtudel, kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele (nagu näiteks head kombed ja tavad), peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu.
Kaalutlusotsustuse, sealhulgas planeeringu kehtestamisest keeldumise otsustuse põhjendamisel, eriti aga juhtudel, kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele (nagu näiteks head kombed ja tavad), peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu.
PES §-st 24 lg 2 ja KOKS §-st 22 lg 1 p 33 ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus eelnevad menetluse etapid läbinud detailplaneering kindlasti kehtestada. Isik ei saa õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes eeldada, et planeerimismenetluse varasemad etapid läbinud detailplaneering ka igal juhul kehtestatakse, kuid ta on õigustatud nõudma oma subjektiivsete avalike õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt.
Piirinaabrite kooskõlastuste puudumist peab kohalik omavalitsus planeerimisdiskretsiooni teostamisel otsustuse tegemisel küll arvestama, kuid ainuüksi piirinaabritega kokkulepete mittesaavutamine ei saa olla detailplaneeringu kehtestamatajätmise põhjuseks. Piirinaabrite kooskõlastuste puhul ei ole tegemist PES §-s 17 ette nähtud kooskõlastustega.
Planeerimismenetluse üheks eesmärgiks on planeeringuga seotud erimeelsuste lahendamine ja erinevate isikute huve ning avalikku huvi arvestava tasakaalustatud lahenduse saavutamine. Kohalik omavalitsus peab planeeringu menetlemise käigus piisava tõhususega täitma PES-st tulenevaid kohustusi avalikkuse kaasamisel, erinevate seisukohtade arvessevõtmise võimalikkuse kaalumisel ja erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel ning tegema temast oleneva, et lahendada isikute (näiteks piirinaabrite) vahelisi erimeelsusi.
Planeeringu kehtestamise otsustamisel tuleb muuhulgas arvestada ka kulutusi, mida seoses planeeringu menetlemisega on teinud avalik võim ja planeeringu koostamise finantseerija. Samuti peab arvestama menetlusosaliste valmisolekut paindlikeks lahendusteks.
|
| 3-3-1-64-02
|
Riigikohus |
26.11.2002 |
|
Ehitusloa andmine on diskretsiooniotsus, mille langetamisel tuleb muuhulgas arvestada naabri õigusi ja huve. Ehitusluba ei tohi anda, kui see põhjustab ebaõiglaselt suure kahju naabrile, kusjuures riik ja omavalitsused ei tohi võimaldada omandiõiguse teostamisel kahjustada piiramatult teiste isikute ja avalikke huve. Naabri huve riivava ehitusloa võib anda ka naabri nõusolekuta, kui ülekaalukamad omaniku või avalikud huvid seda tingivad. Naaber peab taluma ehitiste rajamist, mis on lubatud planeeringuga ja sobib ümbrusse ning on ka muidu õiguspärane.
Ka lammutamisele mittekuuluvale omavolilisele ehitisele võib pärast puuduste kõrvaldamist anda kasutusloa. Kui juurdeehitus on teostatud pärast Planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist, toimub kasutusloa andmine PES § 58 lg 1 alusel. Ehitusluba kui kasutusloa andmise tingimust asendab sellisel juhul omavalitsuse otsustus jätta omavoliline ehitis lammutamata.
PES § 61 lg 1 on kohaldatav ka seaduslikule hoonele omavoliliselt tehtud juurdeehituse suhtes. Ehitise lammutamiseks ettekirjutuse tegemisest keeldumise kui diskretsiooniotsuse õiguspärasuse määrab eelkõige see, kas asutus on kaalumisel arvestanud vaid asjakohaseid aspekte, kas on arvestatud kõiki asjasse puutuvaid aspekte ning kas lammutamise poolt ja vastu rääkivaid argumente on väärtustatud õigesti ja kooskõlas diskretsioonivolituse eesmärgiga.
Kui omavolilise ehitise puhul ei ole ehitusnormide rikkumist võimalik muude meetmetega kõrvaldada, tuleb kaaluda protsessiosaliste ja avalikke huve lammutamise poolt ja vastu.
Ehitise lammutamiseks ettekirjutuse tegemisest keeldumise kui diskretsiooniotsuse õiguspärasuse määrab eelkõige see, kas asutus on kaalumisel arvestanud vaid asjakohaseid aspekte, kas on arvestatud kõiki asjasse puutuvaid aspekte ning kas lammutamise poolt ja vastu rääkivaid argumente on väärtustatud õigesti ja kooskõlas diskretsioonivolituse eesmärgiga.
Ka lammutamisele mittekuuluvale omavolilisele ehitisele võib pärast puuduste kõrvaldamist anda kasutusloa. Kui juurdeehitus on teostatud pärast Planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist, toimub kasutusloa andmine PES § 58 lg 1 alusel. Ehitusluba kui kasutusloa andmise tingimust asendab sellisel juhul omavalitsuse otsustus jätta omavoliline ehitis lammutamata.
|
| 3-3-1-68-02
|
Riigikohus |
21.11.2002 |
|
Kui seadusandlus ja faktilised asjaolud on uue, isikule negatiivse otsuse tegemisel samad kui eelmise, isikule positiivse otsustuse tegemisel, siis on uus otsus käsitatav diskretsiooniõiguse kuritarvitamisena. Isikut tuleb erinevatel ajamomentidel, kui pole muutunud õiguslikud ja faktilised asjaolud või pole ilmnenud seniteadmata asjaolusid, kohelda ühtemoodi.
Välismaalaste seaduse §-d 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 4 p 7 eristavad selgelt teenistust välisriigi relvajõududes ja teenistust välisriigi julgeolekuorganites. VMS § 12 lg 4 p 10 ja lg 5 võimaldavad administratsiooni diskretsiooni endistele välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa andmisel ja selle pikendamisel. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktika. Pelgalt julgeolekuorganite tegevuse üldise laadiga ja tegutsemisega vastuluurega seotud ametikohal ei saa põhjendada kahtlust, et isiku tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu.
|
| 3-3-1-17-03
|
Riigikohus |
17.04.2003 |
|
|
Facebook
X.com