3-22-157/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2024 |
|
Tulenevalt TTOS § 13 lg-st 2, määruse nr 144 § 6 lg 2 p-st 11 ja lg 22 p-dest 1 ja 2 ning PPA käskkirja nr 117 p-dest 1 ja 2 saab niisiis käesoleval juhul käsitada seaduse alusel nõutava dokumendina COVID-19 vastase vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist tõendavat dokumenti ning vastava dokumendi esitamata jätmist muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna. (p 36)
TTOS alusel kehtestatud riskianalüüsist tulenev vaktsineerimisnõue ei tähenda, et nõude täitmata jätmine võiks tuua kaasa automaatse teenistusest vabastamise. Ka siseakti rakendamisel tuleb järgida kaalumisreegleid (HMS § 4 lg 2) ja kaalumisel ei tohi kaalutlusõigust kuritarvitada. Kolleegium on selgitanud, et kuigi halduse üldise iseloomuga siseakt (halduseeskiri) abistab haldusorganit kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi see kaalumist välistada. Seega peab haldusel olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduse siseaktis sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb siseakti kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet. (Vt nt RKHKo nr 3-3-1-81-07, p 13; 3-3-1-77-14, p 18.). (p 40)
Kui see on õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 44 lg 1), on halduskohtus võimalik vaidlustada halduse siseakti (HKMS § 6 lg 1, vt ka RKHKo nr 3-3-1-16-07, p 12). (p 13)
Haldusorgan saab kaudse vaktsineerimisnõude kehtestada ka siseaktiga. (p 32)
Vaktsineerimine ei ole olemuselt selline nõue, mis tuleks ametijuhendis ette näha. ATS § 52 lg 1 on ammendav loetelu, kuna see ei sisalda lahtisele või näidisloetelule omaseid väljendeid, nagu „eelkõige“ või „muu hulgas“, vaid sätestab ammendavalt, mida saab ametijuhendiga kindlaks määrata – selleks on eelkõige teenistusülesanded ning nende täitmiseks vajalik haridus, töökogemus, teadmised ja oskused. (p 32.1)
Kaudne vaktsineerimisnõue ei ole vaadeldav ka ATS § 52 lg-s 3 toodud teenistusülesande täitmiseks kehtestatud nõude olulise muudatusena. (p 32.2)
Vaktsineerimisnõuet ei saa kehtestada ametijuhendiga, sest vaktsineerimisnõue ei ole käsitatav ei ametikoha teenistusülesandena ega ka nõudena ametniku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele, vaid tegemist on töötervishoiu nõudega TTOS-i tähenduses. (p 32.2)
PPVS § 71 lg 4 kohaselt kehtestab politseiametniku tervisenõuded ja -kontrolli korra ning tervisetõendi sisu ja vormid Vabariigi Valitsus (vt ka PPVS § 38). Selleks oli kaebaja teenistusest vabastamise ajal Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2019. a määrus nr 114 „Politseiametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“. Selles ei olnud eraldi nõudena COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimist sätestatud. Viimane ei välista aga, et PPA peadirektor ei võinud sellise tööohutuse nõude pandeemia tingimustes käskkirjaga kehtestada kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks, tuginedes riskianalüüsile ja kaudselt (käskkirjas sellele otseselt viidatud pole) TTOS-ile ning Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määrusele nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna ja tööohutuse nõuded“. (p 35)
|
| 3-22-653/97
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.02.2025 |
|
Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) preambula kohustab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. PS § 6 järgi on riigikeel eesti keel ja § 52 lg 1 kohaselt ka asjaajamise keel. HMS § 20 lg 1 kohaselt on haldusmenetluse keel eesti keel ning võõrkeeli võib haldusmenetluses kasutada üksnes KeeleS-s sätestatud korras (HMS § 20 lg 2). HMS § 21 lg 1 kohaselt kaasatakse menetlusosalise taotlusel asja menetlemisele tõlk, kui menetlusosaline või tema esindaja ei valda keelt, milles asja menetletakse. Sama sätte lõike 2 esimene lause sätestab, et tõlgi kaasamise kulud katab tõlgi kaasamist taotlenud menetlusosaline, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti või kui haldusorgan ei otsusta teisiti. Ka KeeleS § 10 lg 1 rõhutab eesti keele tähtsust riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse asjaajamises. KeeleS § 12 lg-st 1 tuleneb riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse asutusele kaalutlusõigus selleks, et nõuda neile esitatud võõrkeelse avalduse või muu dokumendi tõlget selle esitajalt. (p 12)
Viidatud sätted kehtestavad menetluskorra, kus suhtlus haldusorganiga toimub reeglina eesti keeles. Isik ei saa eeldada, et tema võõrkeelne pöördumine haldusorgani kulul igal juhul tõlgitakse. Võõrkeelse pöördumise tõlkekulud tuleb üldjuhul kanda isikul endal. Suhtlus saab toimuda muus kui eesti keeles erandlikel juhtudel. Seetõttu võib haldusorgan ka menetlusosaliselt nõuda, et avaldused esitatakse eesti keeles, st haldusorganil ei ole üldjuhul kohustust korraldada nende tõlkimist, eriti veel asutuse kulul. Eesti keele kaitse ja kasutus on sätestatud põhiseadusliku eesmärgina ja riigivõim peab kindlustama selle eesmärgi saavutamise. Eesti keele kasutust tagavate sammude astumine on põhiseaduslikult õigustatud (vt ka RKPJKm nr 3-4-1-1-98, osa II). Samuti tuleneb PS §-st 6, et asutused ei pea tegema ilma tungiva vajaduseta kulutusi võõrkeelsele asjaajamisele. (p 13)
Samas ei olnud seadusandja eesmärgiks täielikult välistada ametiasutuste poole pöördumine võõrkeeles. KeeleS § 12 lg 1 kohaldamisel tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2; RKHKm nr 3-20-1214/98, p 9). Esmajoones tuleb arvestada avalikku huvi, et asjaajamine ametiasutustes toimuks eesti keeles kui riigikeeles. Isiku huvi võõrkeelseks asjaajamiseks on seda väiksema kaaluga, mida vähem kõnealune haldusmenetlus tema subjektiivseid õigusi puudutab. Samuti on asjakohane arvestada kuludega, mis tekiksid haldusorganile, kui ta tõlgiks avalduse või dokumendi ise. Seejuures saab arvesse võtta ka seda, millise avaliku võimu kandjaga on tegemist ja kuidas selle eelarve kujuneb, st kelle kanda vastavad kulud kokkuvõttes jäävad (p 9). Võttes arvesse riigikeele nõude olulisust, pidas kolleegium viidatud asjas nr 3-20-1214/98 tõlkimisest keeldumisel mh piisavaks haldusorgani põhjendust, et pöördumine ei riiva isiku subjektiivseid õigusi (p 11). (p 14)
Isiku õiguste kaitse seisukohalt väheoluliste pöördumiste puhul võib puududa vajadus tõlkeks ka juhul, kui isik ei oska eesti keelt või see on vähene või isikul ei ole rahalisi vahendeid, et tõlke eest tasuda. Silmas tuleb pidada vajadust hoida kokku riigi kulusid (nt RKÜKo nr3-4-1-1-14, p 114). Üksnes kulude kokkuhoiu argumendiga ei saa siiski jätta võõrkeelset pöördumist tõlkimata olukorras, kus see on isiku õiguste kaitse seisukohalt oluline või kui selle tingivad muud kaalukad asjaolud. Eelnev ei tähenda, et haldusorgan ei võiks tõlkevajaduse hindamisel võtta arvesse täiendavaid asjaolusid. Nendeks kaalutlusteks võivad olla näiteks isiku taust ning side Eestiga, varasem võimalus keelt omandada või majanduslik võimekus tasuda tõlkekulude eest. (p 15)
VSKE sätestab kinnipeetavate võõrkeelsete pöördumiste tõlkimisele erisätted üksnes võõrkeelsete kahju hüvitamise taotluste ning vaiete osas (VSKE § 491). Seejuures saab normis nimetatud pöördumiste korral vangla keelduda nende tõlkimisest üksnes juhul, kui kinnipeetaval on endal tõlke korraldamiseks piisavalt raha, kuid ta keeldub selle kasutamisest, ning kinnipeetava keeletase ei võimalda vangla poole pöörduda eesti keeles (VSKE § 491 lg 5). Säte seab seega nende pöördumiste tõlkimisele rangemad nõuded. (p 16)
Muudel juhtudel kohalduvad kinnipeetavate pöördumistele käesolevas otsuses kirjeldatud HMS ja KeeleS sätted (VangS § 11 lg 1). Vanglas kinni peetavate isikute pöördumiste tõlkevajaduse üle otsustamisel tuleb lisaks käesoleva otsuse p-s 15 kirjeldatud kaalutlustele täiendavalt arvestada sellega, et vanglas viibimise kestel tuleb isikul kõigis tema kinnipidamist puudutavates küsimustes pöörduda esmajärjekorras kirjalikult vangla poole (VangS § 11 lg 4). Kinnipeetava suhtlemisel vanglaga võib tema pöördumistel olla õiguste riivele teistsugune mõju kui väljaspool kinnipidamisrežiimi. Lisaks võivad kinnipeetava võimalused enda võõrkeelsete avalduste tõlkimiseks olla piiratud. Nii näiteks ei ole kinnipeetavatel võimalik kasutada internetis vabalt kättesaadavaid tõlkeprogramme. Iga kinnipeetava mistahes pöördumine ei pruugi olla õiguste teostamise seisukohast olulise kaaluga. Näiteks ei riiva eelduslikult isiku õigusi võrdväärselt üheltpoolt võimalus esitada võõrkeeles märgukiri ja teisalt taotlus VangS-s kinnipeetavatele ette nähtud soodustuse või hüve kasutamiseks. (p 17)
Isiku keeleoskus võib selle tasemest sõltuvalt võimaldada erineva tähtsusega pöördumiste esitamist. Kinnipeetava üksikud eestikeelsed pöördumised ei pruugi veenvalt kinnitada tema piisavat eesti keele oskuse taset keerukate, õiguskaitse seisukohast oluliste avalduste esitamiseks. Teisalt võivad need viidata kinnipeetava piisavale keeleoskusele lihtsamate või väheoluliste pöördumiste esitamiseks. Pole välistatud, et riigikeeleoskus madalamal tasemel võimaldab kinnipeetaval esitada lihtsamaid pöördumisi, nt märgukirju. Neid asjaolusid pole vangla lähemalt analüüsinud. Vangla järeldus, et kaebaja oskab piisavalt eesti keelt, oli ennatlik, kuid see ei saanud mõjutada asja otsustamist. Kui kohtule on kahtlusteta selge, et kaalutlusviga ei saanud kaasa tuua teistsugust tulemust, võib kohus jätta hoolimata kaalutlusveast haldusakti tühistamata (vt ka RKHKo nr 3-15-2221/33, p 13). (p 20)
|
| 3-22-871/22
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.11.2025 |
|
Haldusmenetlus tuleb läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5 lg 2). Kui ilma detailplaneeringut algatamata on selge, et üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajadus puudub, siis vastab detailplaneeringu algatamata jätmine eelviidatud põhimõtetele. (p 17)
PlanS § 128 lg-st 3 ei tulene kohaliku omavalitsuse üksusele kohustust algatada detailplaneering, kui selle algatamise taotlus sisaldab üldplaneeringu muutmise ettepanekut, vaid loob selleks üksnes võimaluse. Kui taotletav detailplaneering on kehtiva üldplaneeringuga vastuolus ning kohalik omavalitsus ei pea üldplaneeringu muutmist PlanS § 142 lg 1 alusel põhjendatuks, saab detailplaneeringu algatamisest keelduda PlanS § 128 lg 2 p 1 alusel. Sellisel juhul peab aga üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse puudumine olema selge. (p-d 11 ja 17)
Isik, kes taotleb üldplaneeringu põhilahendust muutvat detailplaneeringut, peab tooma välja vajaduse üldplaneeringu muutmiseks ja seda põhjendama (PlanS § 142 lg 1). Kui põhjendatud vajaduse kohta asjaolusid ja tõendeid ei esitada, siis võib kohalik omavalitsus detailplaneeringu algatamise otsustamisel lähtuda üldplaneeringus olevatest varasemalt läbikaalutud tingimustest. (p-d 18 ja 19)
|
| 3-22-1218/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.03.2023 |
|
Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kohta vt RKHKm nr 3-3-1-95-07, p 14, 3-19-557/19. (p 11)
Järve avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kandmine mõjutab veekogu ja kaldakinnisasja omaniku õigusi vahetult ja kohe. Selline haldusakt piirab kinnisasja omaniku omandiõigust: ta ei või veekogu avalikku kasutust takistada ning peab lubama igaühel kasutada kallasrada (KeÜS § 37 lg 5 ja § 38 lg‑d 1 ja 4). (p 12)
Haldusorgan ei või piirduda vaid seaduses sätestatud teavitamise korra järgimisega, kui on ette näha, et see ei ole piisav selleks, et teave jõuaks huvitatud isikuteni, ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid (vrd RKHKm nr 3-3-1-31-03, p 26, 3-3-1-12-08, p 13, 3‑18‑913/85, p 14). Teavitamine on oluline tõhusa kohtukaebeõiguse tagamiseks (PS § 15) ja hea halduse põhimõtte järgimiseks (PS § 14). (p-d 14 ja 16)
|
| 3-22-2082/69
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.04.2025 |
|
Jätkuvate tegevuste puhul ei saa mõjude hindamisel võtta võrdlustasemeks olukorda, mis esineks hüpoteetiliselt siis, kui tegevuse elluviimist poleks alustatud, vaid võrdlustasemeks on olukord Natura ala moodustamise hetkel või vahepeal paranenud olukord. Andmete puudulikkus ei anna alust võrdsustada mõjude hindamisel jätkuvaid tegevusi uute tegevustega. (p 24)
Nii uute kui jätkuvate tegevuste puhul tuleb elupaigatüübi seisundi halvendamise keelu ja parandamise kohustuse juures arvestada mõju ka elupaiga tüübiomastele liikidele. (p 26)
Leevendusmeetmete rakendamiseks ei pea edasise kahju tekkimine olema kindel. Kahju tekkimine peab LKS 32 kontekstis aga olema võimalik konkreetse juhtumi asjaoludel, mitte abstraktselt seotud vastavat laadi tegevusega. Leevendusmeedet õigustab seejuures vaid niisugune negatiivne mõju, mida on võimalik vaidlusaluse meetmega ära hoida või vähendada ning mille eesmärki pole võimalik saavutada muul, isiku jaoks vähem koormaval viisil. (p 29)
LKS § 32 lg 2 ja loodusdirektiivi art 6 lg 2 keelavad hoiualal elupaikade ja kaitstavate liikide täiendava kahjustamise sõltumata sellest, kas nende seisundit saab parasjagu pidada soodsaks. Edasise halvendamise vältimiseks vajalike meetmete valimisel on liikmesriikidel kaalutlusruum, kuid saavutada tuleb keelu eesmärk. (p 31)
Loodusdirektiivi art 6 lg 2 ei sea kõrget tõendamiskünnist häirimise tuvastamiseks. Keelu rakendumiseks piisab, kui on olemas tõenäosus või risk, et tegevus häirib oluliselt mõnda liiki, ilma et oleks vaja tõendada põhjusliku seose olemasolu tegevuse ja olulise häirimise vahel. Häirimiseks on LKS § 32 lg 2 ja loodusdirektiivi art 6 lg 2 mõttes vaid keskkonna omaduste täiendav halvendamine, mitte senise halva olukorra säilimine. (p 37)
Liikide häirimise keelu puhul tuleb vaadelda mõju alal spetsiifiliselt kaitstavatele liikidele. (p 38)
Natura alade kaitse ei piirdu neist sätetest tulenevalt olemasoleva olukorra säilitamisega, vaid vajaduse ja võimaluse korral tuleb rakendada positiivseid kaitsemeetmeid elupaikade ja liikide seisundi parandamiseks. Keskkonnaloa kõrvaltingimusena arendajale asetatav kalapääsu rajamise kohustus võib põhimõtteliselt olla käsitatav asjakohase õigusliku või haldusliku meetmena. (p 42)
Loodusdirektiivi art 6 lg 1 elluviimine eeldab vaheetapina erikaitseala spetsiifiliste ja täpsete kaitse-eesmärkide kindlaksmääramist. Need eesmärgid ei pea olema kehtestatud õiguslikult siduva dokumendiga, kuid ei tohi olla sõnastatud üldiselt, vaid peavad olema spetsiifilised ja täpsed ning võimaldama kontrollida, kas eesmärkidel põhinevate kaitsemeetmete abil on võimalik saavutada ala soovitud kaitsestaatust. Eesmärgid peaks muuhulgas kajastama ala olulisust seal esinevate elupaigatüüpide ja liikide säilitamisel või taastamisel ning Natura 2000 võrgustiku sidususe tagamisel. Siiski ei ole liikmesriigid kohustatud juba kaitse-eesmärkide kindlaksmääramise etapis igal juhul tegema vahet kaitstavate objektide taastamisel ja säilitamisel, samuti ei pea eesmärgid olema tingimata kvantitatiivsed ja mõõdetavad. Eesmärgid tuleb kindlaks määrata teabe põhjal, mis saadakse liikide ja nende elupaikade olukorra teaduslikust analüüsist kõnealusel alal. Selleks on võimalik kasutada loodusdirektiivi art 4 lg 1 kohaselt alade erikaitsealaks määramise menetluses aluseks võetud teavet. (p 43)
Alapõhiste kaitse-eesmärkide seadmiseks ei piisa kaitseobjektide (elupaigatüübi ja liigi) kindlaksmääramisest. Tarvis on määrata iga asjaomase liigi ja elupaigatüübi taotletav seisund konkreetsel alal. (p 44)
Kalapääsu rajamisel tuleb selgitada, millise kvaliteeditasemega seisund millises ulatuses nii jõe kui kaitstavate liikide kaupa kalapääsu rajamise korral tõenäoliselt saavutataks ning kas ja miks see on vajalik, arvestades konkreetse ala olulisust nende elupaigatüüpide ja liikide säilitamisel või taastamisel ning Natura võrgustiku sidususe tagamisel. (p 45)
Elupaikade ja liikide seisundi parandamise meetmete rakendamist ei pruugi riigisiseselt takistada mistahes objektiivne puudus loodusdirektiivi art 4 lg 4 ülevõtmisel. Küll aga eeldab seisundi parandamise kohustuse asetamine eraisikutele, et vähemalt meetme kehtestamisel esitab riik piisavalt täpsetel ja realistlikel kaitse-eesmärkidel põhineva kontseptsiooni. See aitab tagada, et riigi tegevus erikaitsealade seisundi parandamisel oleks järjekindel, proportsionaalne, huvitatud isikutele ettenähtav ja kontrollitav. (p 47)
VeeS § 174 lg 4 alusel kalapääsu rajamise kohutusest vabastamise otsustamsel on vastustajal oluliselt avaram kaalutlusruum kui Natura nõuete elluviimisel. Erandit võib õigustada ka oluline avalik huvi, nt suure väärtusega kultuuripärandi kaitsmise huvi. Siiski peab kalapääsu rajamine lõhejõgedel olevate paisude juurde olema reegel ning sellest vabastamine vaid põhjendatud erand. Niisuguse erandi kaalumisel võib olla asjakohane arvestada ka õiguslikult mittesiduvaid eesmärke, sh veel kehtestamata keskkonnakavasid, mille kehtestamine lähitulevikus siiski on tõenäoline, et vältida riigi vastuolulist käitumist. Iseäranis võib see olla põhjendatud olukorras, kus veel kehtestamata kava eelnõus sisalduv kaitse-eesmärk kattub varem kehtinud kavas tooduga. (p 52)
Otsustades VeeS § 174 lg 4 erandi üle, ei pea Keskkonnaamet lõplikult veenduma kalapääsu tehnilises teostatavuses, sh selle ehitamise ohutuses. Nende hinnangute jaoks on ette nähtud ehitusloa menetlus. Kui selle raames ilmneb kalapääsu ehitamise võimatus või ebamõistlik keerukus, on keskkonnaloa menetlus võimalik uuendada (HMS § 44 lg 1 p 2 ja § 65 lg 3). (p 55)
VeeS § 174 lg-s 3 on kalapääsu tagamise kohustus asetatud paisu omanikule või valdajale. Sellest tuleneb ka omaniku või valdaja kohustus kanda üldjuhul kalapääsu rajamise kulud. See kohustus haakub põhiseaduse (PS) § 53 esimeses lauses sätestatud igaühe kohustusega hüvitada kahju, mida isik on keskkonnale tekitanud, ning keskkonnaõiguses üldiselt kehtiva põhimõttega „saastaja maksab“, st et keskkonnahäiringu, ohu, riski või kahju hindamise, vältimise, vähendamise või heastamisega seotud kulud kannab nende põhjustaja, kui seadusest ei tulene teisiti (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 12 lg 1). PS § 53 ja KeÜS § 12 lg 1 sätestavad põhimõtte, mitte absoluutse reegli (vrd ka loodusdirektiivi põhjendus 11). (p 43)
VeeS § 174 lg 4 näeb muuhulgas ette võimaluse kalapääsu rajamise kohustust leevendada. See hõlmab võimaluse jagada omaniku või valdaja kulusid riigi või kolmandate isikutega. Kulude jagamist puudutavaks erandiks võib olla põhjust siis, kui paisutamine ei teeni vaid paisu omaniku erahuvi, vaid ka avalikku huvi. Sellise olukorraga ongi praegusel juhul tegemist. Pais ja sellega seotud ehitised on võetud muinsuskaitse alla. Ei ole vaidluse all, et paisjärv ja selle ümbrus on kultuurmaastiku oluline element, virgestusala ja turismiobjekt. Paisjärve on paigaldatud Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i maaküttesüsteem. Paisjärv on avalikult kasutatav veekogu ning kasutuses suplemiseks ja harrastuskalapüügiks. Kaebaja veskimuuseum koos töökorras veskiseadmetega on atraktiivne turismiobjekt. (p 59)
Kulude jagamise võimaluse kaalumata jätmine on oluline kaalutlusviga. VeeS § 174 lg-s 4 viidatud leevendava erandiga samaväärseks ei saa pidada põhimõttelist võimalust taotleda toetusi riigilt või muudest allikatest. Erandi tegemiseks võib vastustaja määrata kindlaks näiteks kaebaja rahalise kohustuse ülempiiri või osakaalu kalapääsu rajamise kogukuludest. Seejuures tuleb arvestada kaebaja huvide ja avalike huvide kaalu paisutamise säilitamisel. Kolleegiumi hinnangul on ilmne, et ennekõike toetavad paisutamise jätkamist avalikud huvid, ehkki kaebaja on paisu omanik. (p 60)
HKMS § 42 lg 2 kohaselt tuleb õigusvastane kõrvaltingimus üldjuhul tühistada koos haldusakti põhiregulatsiooniga. Erandid sätestab sama paragrahvi lõige 1, mille punkti 2 järgi võib kõrvaltingimuse tühistada haldusaktist eraldi, kui see ei kahjusta avalikku huvi ega riiva kolmanda isiku õigusi. HKMS § 42 mõte on vältida olukordi, kus sisuliselt annaks kohus haldusakti haldusorgani asemel, kaldudes kõrvale võimude lahususe põhimõttest (PS § 4). Niisugune oht tekiks ennekõike HMS § 53 lg 1 p-s 3 sätestatud lisatingimuse tühistamisel. Lisatingimuse tühistamisel haldusakti põhiregulatsioonist eraldi laiendataks haldusakti põhiregulatsioonist tulenevaid õigusi, sest lisatingimus on põhiregulatsioonist tulenevate õiguste kehtivuse eelduseks. (p 62)
Kalapääsu rajamise kohustus pole praegusel juhul lisatingimus, vaid lisakohustus (HMS § 53 lg 1 p 2), mille täitmine põhiregulatsioonist tulenevate õiguste kehtivust ei mõjuta. Seega ei avarda lisakohustuse tühistamine keskkonnaloast tulenevate õiguste ulatust. Lisakohustuse tühistamisel on vastustajal võimalik kohustus – vajaduse korral muudetud kujul – kehtestada uuesti. Vastupidi, paisutamise ajutine katkestamine kuni vastustaja uue otsuse tegemiseni kahjustaks avalikke huve, mis toetavad jätkuvat paisutamist (p 63)
|
| 3-22-2732/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.01.2026 |
|
RahaPTS § 68 lg 4 kohaselt on kontrollitaval õigus seitsme päeva jooksul akti kättesaamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi. Tegemist on isiku ärakuulamisega HMS § 40 tähenduses. Samas ei ole RahaPTS § 68 lg 1 teises lauses sätestatud tähtaeg riikliku järelevalve menetluses kohaldatav. Sarnaselt RahaPTS §-ga 66 paneb ka § 68 lg 1 teine lause kohustusi haldusjärelevalve tegijale, mistõttu ei ole see riikliku järelevalve menetluses kohaldatav. HMS § 5 lg 4 kohaselt tehakse menetlustoimingud viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Kuigi sellisel juhul pole seadusest tulenevat tähtaega kohapealse kontrolli akti koostamiseks, on sellega viivitamine peaaegu kaheksa kuud vastuolus HMS § 5 lg-ga 4. Kohapealne kontroll (st piiranguteta juurdepääs kontrollitava isiku ruumidesse ja andmetele) on ettevõtlusvabadust intensiivselt riivav meede, mistõttu ei ole õigustatud hoida sellele allutatud isikut pikka aega teadmatuses haldusorgani tuvastatu kohta. (p 15)
RahaPTS § 68 lg 4 kohaselt on kontrollitaval õigus seitsme päeva jooksul akti kättesaamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi. Tegemist on isiku ärakuulamisega HMS § 40 tähenduses. (p 15)
Sunnivahendi rakendamine ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest, vaid kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (RKHKo nr 3-19-2051/49, p 10). Sunnivahendi kohaldamise lubatavus on seaduses ühemõtteliselt seotud ettekirjutuse kehtivusega (ATSS § 8 lg 1). Olukorda, kus sunniraha rakendatakse kehtiva ettekirjutuse alusel, kuid isik kaotab kaebuse muutmise tõttu võimaluse ettekirjutust tühistada, saab vältida. Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt võib haldusaktil säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ja sellisel juhul saab haldusakti tühistada (vt RKHKo nr 3-3-1-10-17, p 13). Sunniraha rakendamise õiguspärasuse hindamisel peavad kohtud tuginema haldusakti varasemale kehtivusele. Kõik tuvastamis- ja tühistamiskaebuse rahuldamise eeldused ja tagajärjed ei kattu. Sellel on kaebaja jaoks nii soodsaid kui ka koormavaid tagajärgi, millega ta peab arvestama. Näiteks ei takista tuvastamiskaebuse rahuldamist HMS § 58. (p-d 13 ja 14)
|
| 3-23-705/54
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.10.2025 |
|
Töövõimet hindavad ekspertarstid ei saa üldjuhul määrata kindlaks seda, kas taotleja vajab mingisugust ravi ja mis on just tema jaoks sobiv ravi, vaid seda tuleb uurida taotluses nimetatud arstidelt, kes on spetsialiseerunud teatud erialale ja tunnevad taotleja tervislikku seisundit kõige paremini (tervise- ja tööministri 7. septembri 2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 5 lg 1 p 3). Kui andmete täpsustamise järel selgub, et taotleja on jätnud mõjuva põhjuseta talle sobiva ravi piirangute kompenseerimiseks kasutamata, on seda võimalik töövõime hindamisel arvestada (määruse nr 39 § 5 lg 3). Mõjuvaks põhjuseks võib lugeda nt vastunäidustust või ravimõju puudumist. (p 17)
Üldjuhul tuleb töövõime kohta järelduse tegemisel võtta aluseks vaidlustatud töövõime hindamise ajal olemas olnud terviseandmed. Hilisemaid terviseandmeid on õigus kasutada juhul, kui nendest on võimalik teha järeldusi kaebaja tegutsemis- ja osalemispiirangute kohta töövõime hindamise aja seisuga (vt RKHKo nr 3 21 629/46, p-d 15 ja 17). Eelnevat tuleb silmas pidada nii eksperdiarvamuse andjal kui ka töötukassal, kes peab muu hulgas selgitama kahe järjestikuse töövõime hindamise otsuse erinevusi. (p 20)
|
| 3-23-885/83
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.11.2025 |
|
Kvaliteetne üldharidus järgib kaasava hariduse põhimõtteid (PGS § 6 p 1). Kaasamine hariduses tähendab seda, et igale lapsele pakutakse tema võimetele ja vajadustele vastavat hariduskorraldust. Haridus peab olema kõigile lastele võrdväärselt kättesaadav, sõltumata nende hariduslikust erivajadusest. Õpilasele vajaliku toe pakkumiseks loob võimalused kooli pidaja (PGS § 46 lg 1). Koolivõrgu ümberkorraldamise tulemusel ei tohi halveneda hariduslike erivajadustega õpilaste olukord selliselt, et nad vajaliku toe puudumise tõttu ei saa harjumuspäraselt koolitöös osaleda. (p-d 82 ja 83)
Vastustaja soovi pakkuda gümnaasiumiharidust ühes koolis ka Lääneranna vallas ei saa pidada lubamatuks. Nii PGS § 71 lg 2 praeguse kui ka varasema redaktsiooni kohaselt tagavad üldkeskhariduse omandamise võimaluse riik ja kohalik omavalitsus, pidades igas maakonnas õpilaste arvust lähtuvalt vajalikul arvul gümnaasiume. Kohaliku omavalitsuse roll on oluline iseäranis olukorras, kus riik konkreetses omavalitsuses gümnaasiumiharidust ei paku. (p 95)
Kaebajad on kassatsiooniastmes sõlminud lepinguliste esindajatega kokkuleppe, mille kohaselt kohustuvad kaebajad tasuma lepingulistele esindajatele juhul, kui kaebus täielikult või osaliselt rahuldatakse või kui menetluskulud vastaspoolelt välja mõistetakse (vt AdvS § 61 lg 3). Ehkki kaebajatele ei tekkinud kassatsioonimenetluse jooksul kohustust kulusid kanda, nähtub kohtule esitatud kokkuleppest, et selline kohustus tekib, kui kohus kaebuse rahuldab. HKMS § 109 lg 11 ei välista kulude väljamõistmist vastaspoolelt olukorras, kus kohustus kohtumenetluse kulude kandmiseks on menetlusosalisel tekkinud tingimuslikult. Kohus peab siiski ka sellise tingimusliku kokkuleppe korral kontrollima, kas kulud ja nende seos kohtuasjaga on tõendatud (vrd RKTKm nr 3-2-1-115-13, p-d 24 ja 25). Kulud ei tohi olla ebaproportsionaalsed vaidluse mahu ja keerukusega. (p 113)
Koolivõrgu ümberkorraldamise otsus on üldkorraldus. Kuigi otsus tegeleb esmajoones omavalitsuse koolide tegevuse ümberkorraldamisega, on otsus samal ajal suunatud ka üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikute õiguste ümberkujundamisele (HMS § 51 lg 2). Haldusakti adressaatideks tuleb pidada eelkõige ümberkorraldatavates koolides õppivaid lapsi ja nende vanemaid. Lisaks neile on haldusakti adressaadid ka teised omavalitsuse territooriumil elavad koolikohustuslikud lapsed ja nende vanemad, kellel võib tekkida soov panna oma lapsed mõnda otsusest mõjutatud munitsipaalkooli. Haldusakti adressaatideks on ka need lapsevanemad, kes kasvatavad koolikohustuslikku ikka jõudvaid lapsi, ning kelle puhul võib eeldada, et nad soovivad panna oma lapsed tulevikus õppima mõnda otsusest mõjutatud munitsipaalkooli. (p 28)
Haldusakti tühistamine tähendab haldusakti tunnistamist kehtetuks algusest peale. Seega langeb otsuse nr 95 tühistamisel ära vaidlusaluste koolide ümberkorraldamise õiguslik alus. Sellises olukorras võib kaebajatel tekkida õigus nõuda kehtetuks tunnistatud haldusakti õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11 lg 1), samuti uues võimalikus haldusmenetluses enda õiguste ja huvidega arvestamist. Vastustaja peab otsustama, kas otsuse tagasitäitmine on võimalik, otstarbekas ja RVastS § 11 lg-st 1 tulenevalt vajalik. Kaalumise tulemusel võib ta jõuda ka järelduseni, et otsuse tagasitäitmine pole võimalik. (p 32)
Vanemate valikule ning lapse võimetele ja vajadustele vastav üldharidus peab olema kättesaadav. Kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil elavatele koolikohustuslikele lastele peab hariduse kättesaadavaks tegema esmajoones kohalik omavalitsus, pidades selleks üleval oma territooriumil munitsipaalkoole (PGS § 1 lg 2, PGS v.r § 7 lg 2, RKPJKo nr 5-17-8/8, p 60). Kohaliku omavalitsuse munitsipaalkoolid on omavalitsuse haldusterritooriumil elavate koolikohustuslike laste jaoks elukohajärgsed koolid (PGS v.r § 10 lg 1). Nendes koolides peab kohalik omavalitsus tagama kvalifitseeritud õpetajate olemasolu, turvalisuse, tervisekaitse ja õppekava nõuetele vastava õppekeskkonna olemasolu ning võimalused õpilase arengu toetamiseks (PGS § 7 lg 1). Haridus peab olema kohaliku omavalitsuse munitsipaalkoolis kättesaadav selliselt, et vähemalt 80 protsendil õpilastest, kelle jaoks omavalitsuse haldusterritooriumil asuv põhikool on elukohajärgne kool, ei tohi kooli jõudmiseks kuluda rohkem kui 60 minutit (PGS § 7 lg 3). (p 37)
Otsused, millega määrati kaebajate lastele elukohajärgne kool, kui ka otsused, millega arvati lapsed konkreetse kooli nimekirja, olid kehtivad. Mõlema otsusega kaebajate lastele antud õigus õppida konkreetse füüsilise asukohaga koolis oleks lõplikult realiseeritud alles pärast kooli lõpetamist – käesoleval juhul vastavalt kas pärast kuuenda või üheksanda klassi lõpetamist. Kuigi kohalikul omavalitsusel on õigus otsustada oma territooriumil asuva koolivõrgu üle, pidi ta otsuse tegemisel võtma arvesse kaebajate usaldust, et nende lastel on õigus õppida vastavalt kas kuuenda või üheksanda klassi lõpuni kooli senises asu- või tegevuskohas. Selle õiguse äravõtmine on lubatud vaid juhul, kui avalik huvi kaalub üles õiguspärase ootuse (vrd RKPJKo nr 5-24-22/16, p 75). (p 42 ja 46)
Otsus nr 95 riivab ka kaebajate kui lapsevanemate PS § 37 lg-st 3 tulenevat õigust öelda otsustav sõna oma lapsele antava hariduse valikul (RKPJKo nr 5-17-8/8, p 64). Kuigi koolikohustuse kandja oli vaidlustatud otsuste tegemise ajal laps põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni (PGS v.r § 9 lg 2, vt ka Eesti Vabariigi haridusseaduse (HaS) § 101 lg 2), on lapsevanema õigus ja kohustus tagada, et laps täidab oma koolikohustust (vt PGS v.r § 11, HaS § 102, perekonnaseaduse § 116 lg 2). Kui elukohajärgseid koole on omavalitsuse territooriumil mitmeid, võib lapsevanem eelistada konkreetset kooli. Nii teostab ja kaitseb lapsevanem oma õigust ja täidab oma kohustust lapse kasvatamisel ja tema hariduse üle otsustamisel (RKHKm nr 3-3-1-66-15, p 13). Seetõttu on lisaks lapsele ka lapsevanemal õigus nõuda, et kohalik omavalitsus võimaldaks tema lapsel haridust omandada lapsele määratud elukohajärgses koolis. (p 43)
Isiku kahjuks haldusakti muutmist otsustades peab haldusorgan arvestama isiku usaldust, et haldusakt jääb senisel kujul kehtima (HMS § 67 lg 1). Usaldusele tuginemine on välistatud juhul, kui haldusakti muutmise võimalus (muutmisreservatsioon) on sätestatud seaduses (HMS § 67 lg 4 p 2). Seejuures ei ole muutmisreservatsiooni all silmas peetud haldusmenetluse seaduses sätestatud või nendega sarnaseid haldusakti muutmise üldiseid aluseid (vrd RKHKo nr 3-3-1-9-14, p 16). Käesoleval juhul ei saa konkreetseks muutmisreservatsiooniks, mis õiguspärase ootuse välistaks, pidada kohalikule omavalitsusele antud õigust korraldada oma koolivõrku (vt nt PGS § 80, HaS § 7 lg 2 p 2). Need on üksnes üldised alused, mis võimaldavad kooli pidajal kooli tegevust korraldada haldusaktide muutmiseks kehtestatud norme järgides. (p 44)
Hindamaks, kas kellegi usaldust on rikutud, tuleb muu hulgas silmas pidada, kui kaua oli isik õigusaktile tuginedes oma tegevust korraldanud ning kui ulatuslik on otsuse negatiivne mõju isiku õigustele. Õiguspärase ootuse tekkimisel või selle kaalukuse hindamisel on määravad asjaolud, mis võivad mõjutada isiku elukorralduslikke valikuid (vrd RKPJKo nr 5-23-1/19, p 56). Konkreetse kooli valik mõjutab intensiivselt pere muid elukorralduslikke valikuid, mh võib see mõjutada elu- ja töökoha valikut. Kui õigus õppida konkreetses koolis lõpetatakse või seda oluliselt muudetakse, võib see tähendada, et pere peab senisest elukohast ära kolima. Sama suur elukorralduslik muutus võib perede jaoks toimuda näiteks juhul, kui laps peab uue kooli sobimatuse tõttu jääma koduõppele. Väheoluliseks ei saa pidada ka sellist elukorralduslikku muutust, mis toimub siis, kui uue kooli asukoha tõttu peab pere püsivalt ümber korraldama enda liikumismarsruudid, sh hakkama iga päev lapsi senisest rohkem kooli ja sealt koju sõidutama. (p 45)
Arengudokumendid võivad olla tähtsad koolipidajale antud kaalutlusõiguse teostamisel. Vastuolulise käitumise vältimiseks (mh vältimaks olukorda, kus kohaliku omavalitsuse otsused ei vasta varasematele arengukavadele ja -strateegiatele) tuleks võimalusel arengudokumendid viia enne suure mõjuga otsuse tegemist kooskõlla kohaliku omavalitsuse uute eesmärkidega. Selline tegutsemine oleks kooskõlas ka hea halduse tavaga. (p 50)
PGS § 80 lg 1 sätestab, et kooli ümberkorraldamisel ja kooli tegevuse lõpetamisel peab kooli pidaja kuulama ära hoolekogu ja õpilasesinduse arvamuse. PGS § 80 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et kooli pidaja peab lisaks tavapärastele menetlusosalistele (HMS § 11 lg 1) menetlusse kaasama ja ära kuulama ka kooli hoolekogu ja õpilasesinduse. Üksnes hoolekogu ja õpilasesinduse ärakuulamisest ei piisa. Vastasel juhul ei olekski lastel ja lapsevanematel võimalust oma õigusi kaitsta (PS § 14). Ettenähtav peab olema ennekõike nende lapsevanemate huvi, kelle lapsed otsuse tegemise hetkel mõnes otsusest puudutatud koolis käisid, samuti koolis õppivate laste huvi. (p 54)
Enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited (HMS § 40 lg 1). Haldusmenetluse võib siiski läbi viia menetlusosaliste arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui haldusakt antakse üldkorraldusena või menetlusosaliste arv on suurem kui 50 (HMS § 40 lg 3 p 6). HMS § 40 lg 3 p 6 alusel menetlusosaliste ära kuulamata jätmine on haldusorgani kaalutlusotsus (vrd RKHKo nr 3-18-913/85, p 14). Seejuures peab menetleja otsuse tegemisel võtma arvesse, kas tegemist võib olla niivõrd kaaluka otsusega, mis tulenevalt heast haldustavast ja tõhusa õiguskaitse võimaldamisest kohustaks teda siiski tegutsema intensiivsemalt seaduses sätestatust (vrd RKHKo nr 3-3-1-31-03, p 26). Suure negatiivse mõjuga otsuse puhul võib kaalutlusõigus kahaneda ja isik tuleks ära kuulata (RKHKo nr 3-21-1337/71, p 13). (p 55)
Õigust olla ära kuulatud võib tagada vabas vormis (RKHKo nr 3-3-1-52-13, p 34). Selleks, et ärakuulamine oleks korrakohane, peab isikul ärakuulamisõiguse tõhusaks realiseerimiseks olema piisava täpsusega teada, millise sisuga haldusakt võidakse tema suhtes anda ja millised on akti andmise peamised põhjused (RKHKo nr 3-3-1-82-03, p 17). Vaid sel juhul saab ta esitada sisulise arvamuse ja vastuväited ning omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsad lisaandmed. See eeldab ka isikule reageerimiseks mõistliku aja jätmist (RKHKo nr 3-21-552/28, p 22.1). (p 57)
Kooli ümberkorraldamiseks või selle tegevuse lõpetamiseks tehtav otsus on kaalutlusotsus, mille õiguslik alus on PGS § 80 lg 1. Otsuse tegemisel peab kooli pidaja esmajoones lähtuma lapse parimatest huvidest (vt ka lastekaitseseaduse § 5 p 3, § 21, lapse õiguste konventsiooni art 3 lg 1). Otsus ei lähtu lapse parimatest huvidest, kui selle tulemusel võib haridus muutuda tema jaoks kättesaamatuks või kättesaadavaks ebamõistlikel tingimustel. Hariduse kättesaadavus hõlmab nii geograafilist kättesaadavust kui ka seda, et õpilane, näiteks oma erivajaduse pärast, ei pea koolis õppimist katkestama talle sobiva koolikeskkonna puudumise tõttu. Samas peab vald või linn kooli pidajana arvestama ka omavalitsusüksuse kui terviku huvidega. Seejuures peab kohalik omavalitsus tagama, et terves omavalitsuses oleks kindlustatud hea kvaliteediga õppe kättesaadavus. Lubamatu ei ole lähtuda ka majanduslikest kaalutlustest, kuid seejuures peab vald või linn veenduma, et kooli sulgemisega kaasnev majanduslik kasu ületab lisanduvad kulud, arvestades seejuures ka mõju asjaomastele peredele. Kohalik omavalitsus peab tema käsutuses olevaid vahendeid kasutama mõistlikult ja kogukonna hüvanguks. (p 65)
Koolivõrgu ümberkorraldamisel peab kohalik omavalitsus olema veendunud, et ka pärast ümberkorralduste realiseerimist on haridus kõikidele tema territooriumil kättesaadav. Hariduse kättesaadavuse oluline komponent on see, kas lapsel on võimalik ebamõistlike pingutusteta kooli ja kodu vahel liikuda. Kuivõrd just kohalikul omavalitsusel lasub kohustus tagada kõigile enda territooriumil elavatele õpilastele hariduse kättesaadavus, peab ka lapse koolitransporti korraldama kohalik omavalitsus (HaS § 7 lg 2 p 81). (p 71)
Lähtudes PGS § 7 eesmärgist, milleks on tagada kodulähedaste põhikoolide säilimine (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 340 SE; Riigikogu XII koosseis), ei saa kolleegiumi hinnangul PGS § 7 lg-t 3 tõlgendada selliselt, et kohalik omavalitsus on taganud hariduse kättesaadavuse ainuüksi sellega, et vähemalt 80 protsendil õpilastest on koolitee kestus kuni 60 minutit. Ka nendel õpilastel, kes 80 protsendi sisse ei mahu, ei tohi koolitee olla ebamõistliku pikkusega (PGS § 6 p 1). Vaid sellisel juhul on kohalik omavalitsus teinud hariduse kättesaadavaks kodulähedases koolis kõigile enda territooriumil elavatele koolikohustuslikele lastele (PGS § 7 lg 2). Eelkirjeldatud nõuded peavad olema täidetud ka hõreda asustusega omavalitsustes. (p 73)
|
| 3-23-1317/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.05.2025 |
|
Rahvusvahelise kaitse saajal ei ole takistust intensiivistada poliitilist tegevust pärast kaitse saamist. Varjupaigamenetluse ja kohtumenetluse ajal aga ei saa taotlejal olla lõplikku kindlust, et ta ei pea pöörduma tagasi päritoluriiki. Mistahes eksiilis toimunud poliitilise tegevuse arvestamine avaks ulatusliku võimaluse isikutele moonutada oma subjektiivse käitumisega rahvusvahelise kaitse andmise tingimusi. Genfi konventsiooni ja direktiivi 2011/95/EL eesmärk ei ole tagada sisserändeõigust kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (RKHKo nr 3-22-2509/36, p 18.8). (p 23)
Haldusorgan peab arvestama ELi õiguse üldpõhimõtteks ja lahutamatuks osaks oleva õigusega heale haldusele. ELi põhiõiguste harta artikli 41 järgi hõlmab see õigus muu hulgas haldusorgani kohustust otsuseid põhjendada. See on osa tõhusast õiguskaitsest, mis on ELi õiguse teine üldpõhimõte. Direktiivi 2008/115/EÜ art 12 lg 1 järgi väljastatakse mh sissesõidukeeld kirjalikult ning põhjendatakse otsuse aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. See tähendab muu hulgas kohustust olulised asjaolud välja selgitada, neid kaaluda ja otsuses kajastada. (p 32)
Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste (nt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt) rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest või erinevatest tegevustest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt rasked, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud eelmises punktis (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Igasugune õiguste riive või rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei kujuta endast veel tagakiusamist VRKS § 4 lg 1 tähenduses. (p 13)
Hinnata tuleb, kui tõenäoliselt võib tulevikus tagakiusuoht ja kahjulik tagajärg kaebaja jaoks realiseeruda. Ohu tulevikus realiseerumise tõenäosust tuleb hinnata kompleksselt. Tagakiusamise tõenäosus ei pea olema väga suur, vaid konkreetse juhtumi eripära arvestades piisav. Kuigi tulevikuprognoose tehakse teatud ebakindlusega, ei saa piisavat tõenäosust hinnata pelgalt hüpoteetiliste oletuste või kahtluste alusel. Arvestada tuleb prognoosi aluseks olevate, välismaalast ja päritoluriiki iseloomustavate objektiivsete ja subjektiivsete asjaoludega. Ka ei piisa pelgast järeldusest, et tagakiusu ei saa välistada. Tagakiusuohtu või selle puudumist tuleb faktipõhiselt sisustada sedavõrd konkreetselt, et on võimalik hinnata, milline tegelik oht võib välismaalasele päritoluriiki naastes kaasneda. (p 15)
Tagakiusukartuse hindamine sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel oleks põhjendatud eelkõige siis, kui tegemist võib olla iseseisva tagakiusamise põhjusega, mis ei eelda isiku enda aktiivset riigivõimule vastandumist ega täiendavaid tegusid. Isikule omistatakse kindlad tunnused või vaated (ning tal on seetõttu alust karta tagakiusamist) juba ainuüksi seetõttu, et ta kuulub asjaomasesse sotsiaalsesse gruppi või tal on selles grupis mingi roll. (p 7.3.)
Sissesõidukeelu pikkuse määramisel (direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2) tuleb igal üksikul juhul hoolikalt kaaluda kõiki olulisi asjaolusid. See tähendab muu hulgas liikmesriikide kohustust iga sissesõidukeelu ajalist mõju piirata (EKo C-297/12 - Filev ja Osmani, p-d 27 ja 34). Arvestatakse isikuga seotud asjaolusid ja riske avalikule korrale või riigi julgeolekule, sealhulgas tuleb prognoosida, kui kaua isikust tulenev põhjus neid ohustab. (p 33)
Silmas tuleb pidada nii sissesõidukeelu eesmärki kaitsta avalikku korda ja julgeolekut kui ka välismaalase kaitset väärivaid huve. Kaitset väärivad ennekõike sellised isiklikud huvid, mis annavad välismaalasele õigusaktidest tuleneva tagasipöördumise või mõnda teise Schengeni riiki sisenemise perspektiivi. Euroopa Komisjoni tagasisaatmise soovitustes on selgitatud, et mõiste „oht avalikule korrale“ eeldab lisaks ühiskondliku korra häirimisele ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (p 6.3). (p 34)
Väljasaatmise üle otsustamisel hinnatakse, kui tõenäoliselt võib tulevikus tagakiusuoht ja kahjulik tagajärg kaebaja jaoks realiseeruda. Ohu tulevikus realiseerumise tõenäosust tuleb hinnata kompleksselt. Tagakiusamise tõenäosus ei pea olema väga suur, vaid konkreetse juhtumi eripära arvestades piisav. Kuigi tulevikuprognoose tehakse teatud ebakindlusega, ei saa piisavat tõenäosust hinnata pelgalt hüpoteetiliste oletuste või kahtluste alusel. Arvestada tuleb prognoosi aluseks olevate, välismaalast ja päritoluriiki iseloomustavate objektiivsete ja subjektiivsete asjaoludega. Ka ei piisa pelgast järeldusest, et tagakiusu ei saa välistada. Võimalikult faktipõhiselt, realistlikult ning objektiivselt hinnates ja kaaludes on võimalik järeldada, kas päritoluriigis valitsevad tingimused õigustavad taotleja kartust tagakiusamise ees selle tunnuse või tegevuse tõttu, mille alusel välismaalane rahvusvahelist kaitset taotleb (EKo C 71/11 ja C 99/11 - Bundesrepublik Deutschland vs. Y ja Z, p-d 72, 76 ja 77). Tagakiusuohtu või selle puudumist tuleb faktipõhiselt sisustada sedavõrd konkreetselt, et on võimalik hinnata, milline tegelik oht võib välismaalasele päritoluriiki naastes kaasneda (Euroopa Kohtu viidatud otsus, p-d 67 ja 69; Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti 2018. a analüüs tõenditest ja usaldusväärsuse hindamisest Euroopa varjupaigasüsteemis, lk 80). ( p 15)
Kui välismaalane on riigist lahkunud, on ühtlasi täidetud põhieesmärk, et viibimisaluseta välismaalane enam Eestis ja Schengeni viisaruumis ei asu. Sissesõidukeeld on täiendav meede (tõkend) hoidmaks ära ebasoovitava välismaalase naasmist teatud aja jooksul (VSS § 6 lg 1). Sissesõidukeeld on mõeldud ennetava tõkendina Euroopa Liidu tagasisaatmispoliitika usaldusväärsuse suurendamiseks ja varjupaigaõiguse kuritarvituste vältimiseks. Neil, kes eiravad ELi liikmesriikides kehtivaid rände-eeskirju, ei lubata kindlaksmääratud aja jooksul ühessegi ELi liikmesriiki uuesti siseneda. Sissesõidukeeld ei ole karistus rahuldamata jäetud varjupaigataotluse eest. (p 31)
VSS § 74 lg-t 1 (sissesõidukeelu kohaldamine) tuleb kohaldada koos VSS § 7 lg 2 vajaduspõhisust („ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu“) ning VSS § 74 lg 3 sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust ja lg 4 humaansust rõhutavate sätetega. Peab arvestama ka nende normide aluseks oleva direktiivi 2008/115/EÜ art-ga 11. Silmas tuleb pidada ka VSS § 6 lg 1 eesmärki vältida mitte iga, vaid ainult ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. (p 28)
Kuigi Eesti seadusandja on direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg-s 1 sisalduva kaalutlusõiguse alusel loonud VSS § 74 lg-s 1 tüüplahendusena kolmeaastase sissesõidukeelu kõikidele välismaalastele, kellele tehakse lahkumisettekirjutus, peab lõpptulemus olema proportsionaalne igal üksikul juhul. (p-d 29 ja 30)
Nii sissesõidukeelu kui selle pikkuse määramisel tuleb arvestada nii sissesõidukeelu eesmärki kaitsta avalikku korda ja julgeolekut kui ka välismaalase kaitset väärivaid huve. (p 34)
Rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumisel tuleb kaaluda, kas kohaldada välajsaatmise lisatõkendina sissesõidukeeldu, ning seejärel määrata asjaolusid arvestades proportsionaalse pikkusega sissesõidukeeld. Humaanne kaalutlus võib muu hulgas olla päritoluriigi repressiivne poliitiline olukord ning ebakindlus tulevikusündmuste suhtes. (p-d 35 ja 36)
|
| 3-23-2818/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.09.2024 |
|
Kui ehitusloa kohane tee tagab isikule juurdepääsu oma kinnistutele avalikult teelt, siis on ehitusluba isiku jaoks soodustav ning selle ehitusloa tühistamine riivaks tema omandipõhiõigust. Juurdepääs kinnistule avalikult teelt on soodsam kui eraõiguslik juurdepääsuõigus. Sealjuures ei ole oluline, kes on ehitusluba taotlenud ning et ehitusluba ei kohusta ehitama. (p 12)
Kui on ilmne, et asjas võidakse otsustada isiku õiguste või kohustuste üle, siis tema kolmanda isikuna kaasamisel ei ole määrav teiste menetlusosaliste menetluskulude suurendamine või menetlusaja pikenemine. Vajadusel on võimalik jätta menetluskulud osaliselt või täielikult kolmanda isiku kanda. (p 11)
Haldusorgani otsus kaasata isik haldusmenetlusse, ei tekita õigustatud ootust, et isik tuleb halduskohtumenetluses kolmanda isikuna kaasata. (p 12)
|
| 3-24-2091/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.10.2025 |
|
Juhul kui KOV algatab elukoha andmete muutmise RRS 12. peatüki alusel kui ruumi omanik, tuleb samal ajal arvestada RRS 11. peatükis sätestatud nõuetega, mis muu hulgas kohustavad KOV-i tagama, et tema territooriumil püsivalt viibiva inimese elukoha aadress kantaks rahvastikuregistrisse vähemalt linna ja linnaosa või valla täpsusega. Elukoha andmete kannete eest vastutava isikuna peab KOV täitma uurimiskohustust ning püüdma haldusmenetluse võimalusi kasutades (nt e-kirja või telefoni teel või volituste piires teiste enda töös kasutatavate andmekogude andmete alusel) inimesega kontakti saada, et selgitada välja, millise KOV-i territooriumil isik püsivalt viibib. (p 23)
Haldusorgani selgitamiskohustus on suurem, kui muutuvad halduspraktika või õiguslik olukord. (p 29)
Tagastatud nõue ei pruukinud olla kaebaja ainsaks tegelikuks nõudeks. Kohtud pole kaebaja tegelikku tahet välja selgitanud ega teda oma kaebuse esitamisel piisavalt abistanud. (p 26)
Kui halduskohus tuvastab asja menetlusse võtmise uuel otsustamisel, et Y.Y tulnuks käsitada kaaskaebajana, ei saa tema nõuet pidada praeguses menetlusetapis ilmselgelt perspektiivituks ega tema õiguste riivet väheintensiivseks, sest temaga seotud faktilised asjaolud on kindlaks tegemata. (p 31)
Olukorras, kus seadusandja on sidunud puuduse korral abi saamise õiguse (sh õiguse eluruumi tagamisele) vahetult inimese elukohaga, kuid KOV-i poolt kande muutmise tulemusel ei jää inimesele rahvastikuregistrisse elukoha aadressi isegi mitte linna(osa) või valla täpsusega, ei saa riivet pidada väheintensiivseks. (p 19)
|
Facebook
X.com