3-3-1-1-04
|
Riigikohus |
23.02.2004 |
|
Kuigi Liiklusseaduses sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid hinnates võib eeldada, et seadusandja on tahtnud juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud menetluskorra, peab ka eriseaduses ettenähtud menetluskord vastavama hea halduse põhimõtetele. Juhtimisõiguse peatamisel tuleb isikut hea halduse põhimõtetest tulenevalt informeerida tema suhtes läbiviidavast menetlusest ning tagada talle võimalus esitada argumente ja vastuväiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust.
Ka haldussanktsioonide kohaldamisel ei saa kedagi halduskorras korduvalt karistada ühe ja sama teo eest ühe ja sama seadusesätte või üht ja sama sotsiaalset huvi (õigushüve) kaitsvate seadusesätete alusel (ne bis in idem reegel). Antud põhimõte omab tähendust ka siis, kui erinevate sanktsioonide kohaldamine on erinevate haldusorganite pädevuses. Ne bis in idem reegel ei laiene aga juhtudele, kui seadus näeb expressis verbis ette võimaluse kohaldada isiku suhtes põhi- ja lisakaristust.
Juhtimisõiguse peatamise alused on sätestatud LS § 41 lg-s 3. Juhtimisõiguse peatamine LS § 41 lg 3 punktides 1-4 sätestatud alustel on oma sisult käsitletav haldustõkendina. LS § 41 lg 3 punktis 5 sätestatud alusel juhtimisõiguse peatamine ei oma tõkendile iseloomulikke funktsioone. Nimetatud haldussanktsiooni kohaldamise aluseks on teatud väärteo toimepanemine. Need väärteod, mille osas jõustunud karistusotsus toob süüdlase suhtes kaasa juhtimisõiguse peatamise, määratleb LS § 413. Juhtimisõiguse peatamisel LS § 413 korras on karistusele iseloomuliku repressiooni eesmärk ning see on materiaalselt tõlgendatava karistusena.
Kuigi Liiklusseaduses sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid hinnates võib eeldada, et seadusandja on tahtnud juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud menetluskorra, peab ka eriseaduses ettenähtud menetluskord vastavama hea halduse põhimõtetele. Juhtimisõiguse peatamisel tuleb isikut hea halduse põhimõtetest tulenevalt informeerida tema suhtes läbiviidavast menetlusest ning tagada talle võimalus esitada argumente ja vastuväiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust.
|
| 3-3-1-29-04
|
Riigikohus |
25.10.2004 |
|
Üldkogu asus seisukohale, et kohtuvälise menetleja, s.o politseiametniku väärteomenetluse seadustikule tuginev tegevus on VTMS §-des 76-80 sätestatud korras vaidlustatav maa- või linnakohtus. Juhiloa äravõtmist reguleerivad paralleelselt VTMS § 58 lg 3 ja LS § 411, s.o väärteo- ja haldusmenetluse norm. Lisaks tegutseb politseiametnik üheaegselt liiklusjärelvalvet teostava ametiisikuga ja väärteoasjade kohtuvälise menetlejaga. LS § 411 lg 1 ei sätesta isikut, kellel on õigus juhiluba ära võtta. Politseiametniku volitus juhiloa äravõtmiseks tuleneb VTMS § 58 lg-st 3, mis annab vastava õiguse väärteoasja menetlevale ametiisikule. Juhiluba võetakse ära LS § 413 lg-te 1-8 alusel juhtimisõiguse peatamise tagamiseks, mille puhul on tegemist ühe või mitme seaduses sätestatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest kohaldatava karistusliku iseloomuga meetmega. Kuna ajutise juhiloa andmine on lahutamatult seotud juhiloa äravõtmisega, siis tuleb ka ajutise juhiloa väljaandmist vaidlustada maa- või linnakohtus.
Eriarvamuses leiti, et toimingu olemuslik kuuluvus haldus- või väärteomenetlusse sõltub mitte niivõrd sellest, millises staatuses ametnik seda sooritab, vaid esmalt sellest, millise menetluse eesmärki vastav toiming teenib. Juhiloa äravõtmine ja ajutise juhiloa väljastamine saab olla väärteomenetlustoiminguks juhul, kui ta teenib väärteomenetluse eesmärke. LS §-st 411 tulenevalt on juhiloa äravõtmise eesmärgiks tagada LS § 413 alusel vastu võetava juhtimisõiguse peatamise otsuse täitmine. Juhtimisõiguse peatamine ei toimu aga väärteoasjas, vaid Autoregistrikeskuse otsusega pärast väärteoasjas tehtud karistusotsuse jõustumist, s.o pärast väärteomenetlust. Mööndes võimalust sooritada karistusõiguslikus menetluses toiminguid, mis ei teeni väärteoasja lahendamist, eiratakse olulist menetluslikku põhinõuet, mille kohaselt karistusõigusliku menetluse toimingud peavad olema vajalikud antud asja lahendamiseks.
Üldkogu asus seisukohale, et kohtuvälise menetleja, s.o politseiametniku väärteomenetluse seadustikule tuginev tegevus on VTMS §-des 76-80 sätestatud korras vaidlustatav maa- või linnakohtus. Juhiloa äravõtmist reguleerivad paralleelselt VTMS § 58 lg 3 ja LS § 411, s.o väärteo- ja haldusmenetluse norm. Lisaks tegutseb politseiametnik üheaegselt liiklusjärelvalvet teostava ametiisikuga ja väärteoasjade kohtuvälise menetlejaga. LS § 411 lg 1 ei sätesta isikut, kellel on õigus juhiluba ära võtta. Politseiametniku volitus juhiloa äravõtmiseks tuleneb VTMS § 58 lg-st 3, mis annab vastava õiguse väärteoasja menetlevale ametiisikule. Juhiluba võetakse ära LS § 413 lg-te 1¿8 alusel juhtimisõiguse peatamise tagamiseks, mille puhul on tegemist ühe või mitme seaduses sätestatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest kohaldatava karistusliku iseloomuga meetmega. Kuna ajutise juhiloa andmine on lahutamatult seotud juhiloa äravõtmisega, siis tuleb ka ajutise juhiloa väljaandmist vaidlustada maa- või linnakohtus.
Eriarvamuses leiti, et toimingu olemuslik kuuluvus haldus- või väärteomenetlusse sõltub mitte niivõrd sellest, millises staatuses ametnik seda sooritab, vaid esmalt sellest, millise menetluse eesmärki vastav toiming teenib. Juhiloa äravõtmine ja ajutise juhiloa väljastamine saab olla väärteomenetlustoiminguks juhul, kui ta teenib väärteomenetluse eesmärke. LS §-st 411 tulenevalt on juhiloa äravõtmise eesmärgiks tagada LS § 413 alusel vastu võetava juhtimisõiguse peatamise otsuse täitmine. Juhtimisõiguse peatamine ei toimu aga väärteoasjas, vaid Autoregistrikeskuse otsusega pärast väärteoasjas tehtud karistusotsuse jõustumist, s.o pärast väärteomenetlust. Mööndes võimalust sooritada karistusõiguslikus menetluses toiminguid, mis ei teeni väärteoasja lahendamist, eiratakse olulist menetluslikku põhinõuet, mille kohaselt karistusõigusliku menetluse toimingud peavad olema vajalikud antud asja lahendamiseks.
|
| 3-3-1-83-04
|
Riigikohus |
11.10.2005 |
|
|
| 3-3-1-85-04
|
Riigikohus |
14.12.2004 |
|
Haldusakti andmise aluseks oleva regulatsiooni põhiseaduslikkuse vaidluse lahendamine Riigikohtus ei ole iseenesest piisavaks aluseks konkreetses kohtuvaidluses esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Samas on põhiseaduslikkuse vaidluse kulgemine üks asjaoludest, mida tuleb arvesse võtta esialgse õiguskaitse kohaldamise kaalumisel.
Liiklusseadus ei näe ette juhtimisõiguse peatamise otsuse täitmise peatamise aluseid või otsuse täitmise obligatoorset peatamist vaide või kaebuse esitamisel. Nendes oludes võib isiku jaoks samalaadilise tulemuse anda esialgse õiguskaitse kohaldamine. Liiklusseaduse sätted ei välista otsuse täitmise peatamist kõrgemalseisva ametiisiku poolt või kaebust lahendava halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise korras.
Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise aluseks saab olla vaid kaebuse ilmne perspektiivitus. Kui haldusakti andmisel on rikutud isiku õigust heale haldusele, võib see kaasa tuua ka haldusakti tühistamise. Seega ei saa eeldada, et tegemist on ilmselt perspektiivitu kaebusega.
Haldusakti andmise aluseks oleva regulatsiooni põhiseaduslikkuse vaidluse lahendamine Riigikohtus ei ole iseenesest piisavaks aluseks konkreetses kohtuvaidluses esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Samas on põhiseaduslikkuse vaidluse kulgemine üks asjaoludest, mida tuleb arvesse võtta esialgse õiguskaitse kohaldamise kaalumisel.
Kuigi Liiklusseaduse § 41 lg 6 kohaselt juhtimisõigus peatub juhtimisõiguse peatamise otsuse tegemisest arvates, puuduvad kaalukad põhjendused, mis tingimusteta õigustaksid karistust kohaldava haldusakti täitmisele pööramise selle tegemisest arvates. Arvestades nimetatud karistusliku vahendi olemust ja karistusõiguse üldpõhimõtteid, oleks ootuspärane ja mõistlik, et see karistus pööratakse täitmisele alles pärast seda, kui isik on ära kasutanud või minetanud edasikaebe võimalused.
|
| 3-3-1-1-05
|
Riigikohus |
27.06.2005 |
|
|
| 3-3-1-11-05
|
Riigikohus |
16.03.2005 |
|
|
| 3-3-1-14-05
|
Riigikohus |
15.12.2005 |
|
|
| 3-3-1-17-05
|
Riigikohus |
20.12.2005 |
|
|
| 3-3-1-71-05
|
Riigikohus |
22.02.2006 |
|
Kui seadus näeb sunnivahendi kohaldamisel ette kirjaliku haldusakti andmise kohustuse, ei või haldusorgan oma tahet väljendada teisiti kui kirjaliku allkirjastatud haldusaktiga. Haldusakti allkirjastamise nõue ei ole ainuüksi vormi küsimus, sest allkiri tõendab, et haldusakt on antud ning selle on andnud akti allkirjastanud isik.
Kuigi HMS § 63 ei nimeta haldusakti tühisuse alusena haldusakti allkirjastamata jätmist, ei ole sunnivahendit ettenägev allkirjastamata haldusakt sundtäidetav ja selle täitmist ei või akti adressaadilt nõuda. Seega vastab allkirjastamata karistusotsus oma olemuselt tühise haldusakti tunnustele. Sunnivahendit ettenägeva akti tühisusele viitavate tunnuste ilmnemisel peab kohus akti tühisust hindama sõltumata kaebuse taotlusest.
Haldusakt ei pea sisaldama andmeid akti andnud isiku volituste kohta, kui seadus ei nõua teisiti. Kui tekib või võib tekkida kahtlus volituste olemasolus, on kohus haldusasja lahendamisel kohustatud kontrollima, kas akt on antud pädeva ametiisiku poolt.
Sunnivahendit ettenägeva akti tühisusele viitavate tunnuste ilmnemisel peab kohus akti tühisust hindama sõltumata kaebuse taotlusest.
Kui tekib või võib tekkida kahtlus haldusakti andnud isiku volituste olemasolus, on kohus haldusasja lahendamisel kohustatud kontrollima, kas akt on antud pädeva ametiisiku poolt.
Juhtimisõiguse peatamise otsus on oma materiaalselt sisult halduse poolt tehtav karistusotsus, mis on suunatud haldusvälisele isikule. Selline sunnivahendi kohaldamise otsus saab omandada juriidilise tähenduse üksnes otsuse allkirjastamisel pädeva ametiisiku poolt.
|
| 3-3-1-20-06
|
Riigikohus |
09.06.2006 |
|
Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel kui materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas. Seejuures tuleb PS § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Seetõttu on põhiseaduspärane KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav (vt Riigikohtu 28.04.2004 otsuse nr 3-3-1-69-03 p-te 31-34).
Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks.
Juhtimisõiguse peatamisel on tegemist põhiõiguse mõõduka riivega. Sõiduki juhtimisõigus ei ole isiku põhiõigus, kuigi juhtimisõiguse kaudu realiseerivad isikud mitmeid teisi põhiõigusi, eelkõige PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele.
Juhtimisõiguse peatamine on sunnivahend, kuna tegemist on isiku õiguste piiramisega riigivõimu kandja poolt tema ülesannete täitmise raames. Riiklikud sunnivahendid on nii haldusõiguslikud sunnivahendid kui ka karistused. Juhtimisõiguse peatamise aluseks on isiku süü ning seetõttu on tegemist karistusega materiaalses tähenduses (vt Riigikohtu 25.10.2004 otsust nr 3-4-1-10-04).
Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel kui materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas. Seejuures tuleb PS § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Seetõttu on põhiseaduspärane KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav (vt Riigikohtu 28.04.2004 otsuse nr 3-3-1-69-03 p-te 31-34).
|
| 3-3-1-81-06
|
Riigikohus |
15.02.2007 |
|
Liiklusseaduse § 413 lg-t 4 tuleb tõlgendada selliselt, et normis ette nähtud korduvuse määramisel võetakse arvesse üksnes Liiklusseaduse nimetatud sätete rikkumisi. Korduvuse määramisel ei saa arvesse võtta haldusõiguserikkumistena kvalifitseeritavaid rikkumisi, mis on toime pandud enne Liiklusseaduse vastavate sätete jõustumist, s.o enne 1. septembrit 2002.
|
Facebook
Twitter