III-3/1-3/94
|
Riigikohus |
06.04.1994 |
|
See, et osa tuludest tehti maksuametile teatavaks pärast tulude deklareerimiseks kehtestatud tähtaja möödumist ja nende tulude deklareerimisel esitati ainult vorm E, lisamata uut tuludeklaratsiooni, ei ole käsitatav Maksukorralduse seaduse §-s 67 sätestatud maksuobjekti varjamisena, sest maksumaksjatel puudus tahtlus varjata tulusid.
Üksikisiku tulumaksu seaduse § 8 kohaselt võisid ühise tuludeklaratsiooni alusel tulumaksu maksta vaid abikaasad, kes elasid kogu maksustamisperioodi koos. Üksikisiku tulumaksu seaduse § 11, mis näeb ette tulumaksu tasumise kassadokumendi alusel, ei anna alust järelduseks, et tulumaksu võiks tasuda ühiselt.
|
| 3-3-1-18-99
|
Riigikohus |
03.05.1999 |
|
TMS §-st 29 tulenevalt on maksuameti kohalik asutus kohustatud tegema ümberarvutused maksudeklaratsioonis ja täpsustama tasumisele kuuluva maksusumma hiljemalt 1. juuliks. Hilisem ümberarvutuste ja täpsustuste tegemine on vastuolus Maksukorralduse seaduse ja Tulumaksuseaduse mõttega. Seega on seadusevastane pidada MKS § 22 kohaldamise aluseks vigu tuludeklaratsiooni vormikohasel täitmisel ja deklaratsioonis tehtud arvutustes.
MKS § 22 lg. 1 on kohaldatav juhtumite puhul, kui maksudeklaratsiooni õigsust ei ole maksuhalduril võimalik kontrollida üksnes samas deklaratsioonis esitatud andmete alusel.
Maksukorralduse seadus ei anna maksuhaldurile õiguslikku alust teha pärast MKS §-s 21 lg. 1 nimetatud tähtaja lõppemist maksudeklaratsioonis ümberarvutusi ja täpsustada maksumaksja poolt tasumisele kuuluvat maksusummat maksumaksja kahjuks.
TMS §-st 29 tulenevalt on maksuameti kohalik asutus kohustatud tegema ümberarvutused maksudeklaratsioonis ja täpsustama tasumisele kuuluva maksusumma hiljemalt 1. juuliks. Hilisem ümberarvutuste ja täpsustuste tegemine on vastuolus Maksukorralduse seaduse ja Tulumaksuseaduse mõttega. Seega on seadusevastane pidada MKS § 22 kohaldamise aluseks vigu tuludeklaratsiooni vormikohasel täitmisel ja deklaratsioonis tehtud arvutustes.
|
| 3-3-1-21-99
|
Riigikohus |
17.05.1999 |
|
Mõiste "ettevõtlusega seotud kulu" on määratlemata õigusmõiste, mille tõlgendamise ja rakendamine on kohtu poolt kontrollitav.
Maksuhalduril on õigus kontrollida, kas maksumaksja on kulutuse ettevõtlusega seotuse määranud õigesti. Leides, et tegemist on TMS § 13 lg. 1 või lg. 2 rikkumisega, võib maksuhaldur otsustada ka selle, et kulutus, ei ole ettevõtlusega seotud või määrata kulutuse ettevõtlusega seotuse õige ulatuse.
MKS § 22 lg. 1 kohaldamine on maksuhalduri poolt võimalik siis, kui maksumaksja poolt maksudeklaratsioonis näidatud andmete ebaõigsuse tuvastamiseks on vaja koguda täiendavaid andmeid lisaks maksudeklaratsioonis näidatule. Maksuhalduril on õigus kontrollida, kas maksumaksja on kulutuse ettevõtlusega seotuse määranud õigesti. Leides, et tegemist on TMS § 13 lg. 1 või lg. 2 rikkumisega, võib maksuhaldur otsustada ka selle, et kulutus, ei ole ettevõtlusega seotud või määrata kulutuse ettevõtlusega seotuse õige ulatuse.
Maksusumma tuludeklaratsioonis näitamise all tuleb mõista selle summa arvutamise aluseks olevate arvandmete kandmist deklaratsiooni.
Maksusumma määramiseks tehtud maksuameti ettekirjutuse osaliselt kehtetuks tunnistamisel võib kohus vähendada maksuameti poolt määratud maksusummat. Selline vähendamine võib toimuda ka juhtumil, kui kohus tuvastab maksumaksja kulutuse selle osa suuruse, mis on otseselt seotud ettevõtlusega.
|
| 3-3-1-4-00
|
Riigikohus |
03.04.2000 |
|
Maksuameti otsus on õigusevastane, kui see ei ole kohtu poolt sisuliselt kontrollitav. Maksuameti otsus ei ole sisuliselt kontrollitav, kui selles kasutatakse otsuse sisu määravas tähenduses mitmeti mõistetavat väljendit ("dividendide kasutamata jääk"). Maksuameti otsuses tuleb näidata, kuidas ja millise arvutuskäigu tulemusena selles näidatud summa saadi.
Kuni 31. detsembrini 1999 kehtinud Tulumaksuseaduse § 32 lg. 1 eesmärk oli tagada dividendide maksmiseks kasutatava kasumiosa maksustamine sellest sõltumata, kas äriühing pidi sama majandusaasta tulult tulumaksu maksma või mitte. Nimetatud sätte eesmärk ei olnud ette näha tulu mitmekordselt maksustamine juhtumil, kui tulu kasutatakse dividendide maksmiseks.
Mitmekordne maksustamine kui maksukoormust suurendav erandlik võte peab sõnaselgelt tulenema seadusest. Kui seadusandja peab vajalikuks dividendide mitmekordset maksustamist, siis tuleb seadusega sätestada ka konkreetne maksuobjekt ja sellele vastav maksumaksja. Kuna kuni 31. detsembrini 1999 kehtinud Tulumaksuseaduse § 1 kohaselt maksustati isiku tulu, millest on tehtud sama seadusega lubatud mahaarvamised, siis Tulumaksuseadusega ei sätestatud väljamakstud dividende kui eraldi maksuobjekti.
Mitmekordne maksustamine kui maksukoormust suurendav erandlik võte peab sõnaselgelt tulenema seadusest. Kui seadusandja peab vajalikuks dividendide mitmekordset maksustamist, siis tuleb seadusega sätestada ka konkreetne maksuobjekt ja sellele vastav maksumaksja. Kuna kuni 31. detsembrini 1999 kehtinud Tulumaksuseaduse § 1 kohaselt maksustati isiku tulu, millest on tehtud sama seadusega lubatud mahaarvamised, siis Tulumaksuseadusega ei sätestatud väljamakstud dividende kui eraldi maksuobjekti.
Kuni 31. detsembri 1999 kehtinud Tulumaksuseaduse § 32 lg. 3 eesmärk on vältida mitmekordset maksustamist. Nimetatud sätte alusel ei saa likvideeritavale äriühingule dividendidelt makstud tulumaksu tagastada. Kui likvideeritava äriühingu puhul on dividendidelt tulumaksu maksmisega toimunud mitmekordne maksustamine, tuleb samalt maksuobjektilt mitmekordselt makstud tulumaks Maksukorralduse seaduse § 10 lg. 2 alusel tagastada.
|
| 3-3-1-44-00
|
Riigikohus |
07.11.2000 |
|
Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 kohaselt kuuluvad kõik maksumaksja ettevõtlusega seotud kulutused maksustatavast tulust mahaarvamisele tingimusel, et kulutused on tehtud maksustamisperioodil ja dokumentaalselt tõendatud. Töötaja tasemekoolituseks tehtud kulutused saab maksustatavast tulust maha arvata tingimusel, et need on seotud ettevõtlusega, tehtud maksustamisperioodil ja dokumentaalselt tõendatud. Erinevalt täiend- ja ümberõppest kui tööalasest koolitusest võivad kulutused tasemekoolitusele olla maksumaksja ettevõtlusega seotud nii otseselt ja kogu ulatuses kui ka üksnes osaliselt. Tasemekoolituse puhul tuleb tõendada, et töötaja täidab pärast koolitamist uusi, keerulisemaid tööülesandeid ning koolitus oli vajalik, kasulik või kohane maksumaksja ettevõtluse arendamiseks või säilitamiseks. Olulist tähendust võib omada ka töötaja koolituseks tehtud kulutuste vastavus töösuhete kestvusele pärast koolitamist.
|
| 3-3-1-57-00
|
Riigikohus |
15.01.2001 |
|
Kuni 31. detsembrini1999 kehtinud TMS § 13 lg. 1 kohaselt arvatakse maksumaksja tulust maha üksnes sama maksumaksja poolt tehtud tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulutused. Abielus olev füüsilisest isikust ettevõtja saab oma ettevõtluse tulust maha arvata üksnes enda poolt tehtud kulutusi, kuigi kulutus tehti abikaasade ühisvara arvel ja soetatud vara kuulub samuti ühisvara hulka. Ettevõtlusega seotud kulutust tõendavale kuludokumendile peab olema märgitud kulutuse tegijana abikaasa nimi, kes on füüsilisest isikust ettevõtja. Kui ettevõtlusega seotud kulutus on tehtud teise abikaasa poolt, tuleb täiendavalt vormistada dokument kulutuse jagamise või hüvitamise kohta. Kulutuse jagamise või abikaasale hüvitamise kohta koostatud kirjalik dokument peab vastama raamatupidamise algdokumendi nõuetele. Sellise algdokumendi kui tõendi kontrollimise ja hindamise õigus on nii maksuametil kui ka kohtul.
Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Maksustamise seisukohast on seega olulised ka tehingu täitmisest tulenevad reaalsed tagajärjed - raha või vara üleandmine.
Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Maksustamise seisukohast on seega olulised ka tehingu täitmisest tulenevad reaalsed tagajärjed - raha või vara üleandmine.
|
| 3-3-1-12-01
|
Riigikohus |
26.04.2001 |
|
Tulumaksuseaduse (kuni 01.01. 2000 kehtinud redaktsioonis) järgi oli võimalik, et mittetulundusühing tegeles ettevõtlusega, sai tulu ja teda maksustati seadusega ettenähtud korras. TMS ei sätestanud, et mittetulundusühingu ettevõtluseks ei saa olla tema tegevus valdkonnas, kus toimub ühingu mittetulunduslik tegevus. Selline piirang ei tulene ka Mittetulundusühingute seadusest ega nimetatud seaduse mõttest. Põhjendamatu on seisukoht, et ettevõtlus ja mittetulunduslik tegevus samas valdkonnas on kokkusobimatud või keelatud.
Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 alusel oli mittetulundusühingul õigus arvata tulust maha tema poolt maksustamisperioodil tehtud tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõendatud kulutused. TMS (samas redaktsioonis) §-s 16 toodud loetelus ei ole nimetatud kuludena, mida ei arvata maksumaksja tulust maha, neid mittetulundusühingu ettevõtlusega seotud kulutusi, mis tehti ettevõtluse tarbeks samas valdkonnas, kus toimub mittetulunduslik tegevus. Selline piirang ei tulene ka TMS teistest sätetest. Mittetulundusühingu ettevõtlusega võivad olla seotud ka need kulutused, mis on tehtud põhitegevusega samas valdkonnas toimunud ettevõtluse tarbeks.
|
| 3-3-1-26-01
|
Riigikohus |
22.05.2001 |
|
Hoonete lammutamise ja ekspertiisi kulud võivad olla olulised kinnistu soetamismaksumuse väljaselgitamisel. Soetamismaksumuse suurenemine vähendab maksustatavat tulu. Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud Tulumaksuseaduse § 2 p. 6 järgi oli kasu vara müügihinna ja võõrandatud vara korrigeeritud maksumuse vahe. Korrigeeritud maksumus saadi TMS § 2 p. 7 alusel amortisatsiooni mahaarvamise ja TMS §-s 18 nimetatud kulutuste juurdearvamisega vara soetamismaksumusele. TMS § 18 lg. 1 nimetas kuludena põhivara parendamist ja täiendamist.
|
| 3-3-1-49-01
|
Riigikohus |
23.10.2001 |
|
Kui kasumiaruandes tehtud arvutusvead võivad viia lõppkokkuvõttes maksustatava tulu väärarvutuseni tuludeklaratsioonis, on maksuamet pädev kontrollima, kas maksumaksja on kasumiaruande koostanud õigesti ning vea avastamisel on maksuametil õigus korrigeerida kasumiaruandes näidatud kasumit ja vastavalt ka tulumaksuga maksustatavat tulu.
Kui maksumaksja on eksinud kasumiaruandes kulude liigendamisel, kuid sealjuures on kasumiaruande lõpptulemus vastavuses bilansi ja pearaamatu andmetega, ei saa ainuüksi selline eksimus tuua endaga kaasa maksustatava tulu väärarvutust. Maksuamet ja kohtud peavad vaidluse korral kontrollima kasumiaruandes esitatud andmete kokkulangevust bilansi ja pearaamatu andmetega.
Uurimispõhimõtte kohaselt peab halduskohus vajaduse korral omal initsiatiivil tõendeid kogudes kõrvaldama lüngad protsessiosaliste poolt kohtule antud teabes selliselt, et asja otsustamisel tähtsust omavate asjaolude osas ei oleks enam kahtlusi. Uurimispõhimõte ei võta protsessiosalistelt kohustust tuua välja asja lahendamiseks olulised asjaolud ja esitada vastavad tõendid. Kohtu aktiivsus peab seejuures sõltuma protsessiosalise oletatavast võimest välja tuua olulised asjaolud ja esitada vastavaid tõendeid. Eeldatavalt nõrgema protsessiosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem.
Oluliste asjaolude väljaselgitamata jätmine võib kujutada endast menetlusnormi rikkumist, mis viib kohtulahendi tühistamiseni vaid siis, kui see mõjutas või võis mõjutada asjas otsuse tegemist.
|
| 3-3-1-15-02
|
Riigikohus |
03.04.2002 |
|
Tulumaksuseaduse (1996. aastal kehtinud redaktsiooni) §-st 13 ja rahandusministri 21. jaanuari 1994. a määrusega nr 20 kinnitatud Tulumaksuseaduse rakendamise juhendist tulenevalt pidi maksumaksja ettevõtlusega seotud kulutuste mahaarvamiseks need kulutused dokumentaalsete tõendite alusel selgesti kajastama oma raamatupidamises. Dokumentaalselt tõestatud on Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 mõttes need kulutused, mille kohta on olemas raamatupidamisarvestuse algdokument ja mida on kirjendatud raamatupidamisregistrites. Raamatupidamise seaduse §-s 4 sätestatud raamatupidamise põhinõuetest ja §-s 5 sätestatud raamatupidamisaruannete koostamise põhimõtetest tuleneb, et tekkepõhise raamatupidamisarvestuse korral kajastatakse majandustehinguid siis, kui kaup on üle antud ostjale, sõltumata sellest, kas tasu kauba eest on müüjale laekunud või kas ostja on kauba eest tasunud.
Raamatupidamise seaduse § 8 lg 1 järgi on raamatupidamisarvestuse algdokument majandustehingu toimumist kinnitav kirjalik tõend, millel peavad olema märgitud dokumendi nimetus ja number, koostamise kuupäev ja registreerimise number, tehingu sisu, alus, arvnäitajad ning teiste poolte nimed, aadressid ja allkirjad. Ainuüksi vorminõude rikkumine ei tähenda, et tegemist ei ole raamatupidamisarvestuse algdokumendiga. Tõendiks ei saa lugeda vormiveaga raamatupidamisarvestuse algdokumenti siis, kui maksumaksja ei kõrvalda sellest veast tekkinud mõistlikku kahtlust, et tegemist on pettusega.
|
| 3-3-1-21-02
|
Riigikohus |
28.05.2002 |
|
TMS §-s 13 lg 1 on sätestatud põhilised tingimused, millal on maksumaksjal õigus arvata kulutused maha ettevõtlustulust. Kulutus peab olema tehtud enne mahaarvamist ja maha arvata ei saa neid kulutusi, mida tuleb tõenäoliselt teha tulevikus. Tagastamata laenude puhul on "tehtud kulutustega" TMS § 13 lg 1 mõttes tegemist siis, kui maksumaksja on põhjendatult kindel, et talle laenu ei tagastata ja ta lõpetab tegevuse laenu tagasisaamiseks. Laenu tagastamata jätmine on kindel, kui võlgnikku ei leita või on andmed võlgnikul vara puudumise kohta või esinevad asjaolud, mis teevad võimatuks kaitsta oma nõudeõigust pankroti- ja likvideerimismenetluses või kohtumenetluses.
Kuni 1. jaanuarini 2002 kehtinud Käibemaksuseaduse § 18 lg 5 eesmärk on tagada, et käibemaks, mis on tasutud ehitise rekonstrueerimiseks kaupade ja teenuste soetamisel, arvatakse maha siis, kui ehitist kasutatakse edaspidi ettevõtluses. Käibemaksu mahaarvamine on keelatud, kui ehitis võõrandatakse, sest siis ei saa käibemaksukohustuslane tagada, et tema poolt võõrandatud ehitist kasutatakse ettevõtluses. Kui ehitist ei kasutata ettevõtluses, siis on selle kasutaja käibemaksustamise mõttes tarbija, kellel puudub õigus arvata maha ehitise rekonstrueerimisel tasutud käibemaks. Käibemaks tuleb tasuda tarbijal, mitte ettevõtjal. Ettevõtja "vabastamine" käibemaksu tasumisest käibemaksu mahaarvamise õiguse abil on oluline käibemaksustamise põhimõte, millest erandi tegemine ei ole KMS § 18 lg 5 eesmärgiks.
Lisandväärtuse maksuna rakendatava mittekumuleeruva käibemaksu põhitunnuseks on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Sellega tagatakse, et kaupade ja teenuste tarbimine ettevõtluse tarbeks poleks maksustatud käibemaksuga ning et ei tekiks käibemaksu kumuleerumist. Reaalne maksulaekumine eelarvesse tekib alles siis, kui ostjaks osutub isik, kellel ei ole käibemaksu mahaarvamise õigust. Kõrvalekalded lisandunud väärtuse maksu printsiibist moonutaksid konkurentsi ning takistaksid kaupade ja teenuste vaba liikumist. Võimalus arvata maha käibemaksu ostudelt, mis ei ole seotud maksustatava käibega, tekitaks mõnel ettevõtjal võimaluse müüa oma tooteid lõpptarbijale käibemaksu võrra odavamalt, mis omakorda looks lubamatu konkurentsieelise.
|
| 3-3-1-26-02
|
Riigikohus |
19.06.2002 |
|
TMS §-s 33 käsitletud erisoodustusena tuleb vaadelda sellist hüve, mis antakse töötaja isiklikes huvides ja mida saaks põhimõtteliselt käsitleda ka loonuspalgana. Erisoodustus on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära. Erisoodustusi võib käsitleda ettevõtlusega seotud kulutustena TMS § 13 lg 1 mõttes, kui töötaja huvides tehtud kulutuselt on tasutud tulumaks.
Kuni 1. jaanuarini 2002 kehtinud KMS § 2 p 3 alusel käsitatakse teenusena üksnes ettevõtluse korras osutatavaid hüvesid. Tulenevalt KMS §-st 2 p 1 osutatakse teenust ettevõtluse korras siis, kui see toimub isiku iseseisva majandustegevuse käigus, kusjuures ei ole oluline, kas teenus võõrandati tasu eest või tasuta. Käibemaksu objekt ei sõltu isiku formaal-juriidilisest staatusest. KMS §-s 2 p 1 ei käsitleta iseseisva majandustegevusena töölepingu alusel töötamist ja avalikus teenistustes töötamist. Osutatava teenusega Käibemaksuseaduse mõttes on tegemist siis, kui isik, kellele teenus osutati, sai rahaliselt hinnatava ja tarbimisväärtust omava hüve. Kui teenuse ostmisel tasutakse selle eest kolmanda isiku kaudu, saab kolmandal isikul käive tekkida vaid siis, kui ta saab vahendustasu teenuse vahendamise eest.
Uurimispõhimõte kohustab maksuhaldurit välja selgitama kõik maksustamiseks olulised asjaolud, ka need, mis maksukoormust vähendavad. Näiteks parandatava vormiveaga kuludokumendi puhul peab maksuhaldur tegema maksumaksjale ettepaneku esitada määratud tähtpäevaks puuduvad andmed. Maksukohustuslase ärakuulamise põhimõte tähendab, et maksuhalduril tuleb anda maksumaksjale võimalus enne haldusakti andmist (ettekirjutuse tegemist) oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Maksukohustuslane peab teadma, milliseid andmeid talt tahetakse ja tal peab olema võimalus maksuhaldurit abistada.
Ainuüksi vorminõude rikkumine ei tähenda, et tegemist ei ole raamatupidamisarvestuse algdokumendiga. Tõendiks ei saa lugeda vormiveaga raamatupidamisarvestuse algdokumenti siis, kui maksumaksja ei kõrvalda sellest veast tekkinud mõistlikku kahtlust, et tegemist on pettusega. Maksuamet ja kohtud peavad hindama, kas vormiveaga kuludokument tõendab maksumaksja majandustehingut - kulutusi. Tehingu sisu kulutust tõendavatel dokumentidel märkimata jätmine on reeglina oluline vorminõude rikkumine, mille tõttu ei saa kulutust maksumaksja tulust maha arvata.
Maksukohustuslase ärakuulamise põhimõte tähendab, et maksuhalduril tuleb anda maksumaksjale võimalus enne haldusakti andmist (ettekirjutuse tegemist) oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Maksukohustuslane peab teadma, milliseid andmeid talt tahetakse ja tal peab olema võimalus maksuhaldurit abistada.
|
| 3-3-1-55-02
|
Riigikohus |
21.11.2002 |
|
Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud Tulumaksuseaduse § 13 kohaselt võis ettevõtluse tulust maha arvata ettevõtlusega seotud kulud. Kuluna võib sõltuvalt arvestusprintsiibist käsitleda kas mittetagastatavat väljaminekut või isiku netovara vähenemist (s.t vara vähenemist samaaegse kohustuse vähenemiseta või kohustuse suurenemist samaaegse vara suurenemiseta). Majandustegevuses ei pruugi iga kulutus tuua endaga vahetult kaasa tulu tekkimist. Tulu vähendamine kõlbmatuks osutunud kauba hinna võrra ja samaaegselt kulu suurendamine seoses selle kaubaga tehtud kulutuste võrra ei ole käsitletav kulutuse tulust kahekordse mahaarvamisena. Vastupidine seisukoht tekitaks olukorra, kus osaliselt maksustatakse tulu, mida polegi tekkinud. Õige on vähendada tulu mitte kõlbmatuks osutunud kauba hinna võrra, vaid selle kaubaga seoses tehtud kulutuste summa võrra.
|
| 3-3-1-50-03
|
Riigikohus |
02.10.2003 |
|
Tulumaksuarvestuses kehtivad oluliselt lihtsamad tõendamisnõuded kui käibemaksuarvestuses. Kui maksumaksja poolt esitatud arve ei ole kõlblik sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, siis ei tulene sellest iseenesest arve kõlbmatus tulumaksuarvestuses. Tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Kuna tulumaksuarvestus erinevalt käibemaksuarvestusest on kassapõhine, siis saab tulumaksu määrata väljamaksetelt, mitte kuludokumentide või kulukannete alusel.
Osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. Käesoleval juhul oli ostja oma töötaja kaudu seotud müüjaga ning arvestades maksuameti ja kohtute poolt tuvastatud asjaolusid, on põhjendatud kahtlus, et nimetatud seos viitab ostja osavõtule maksupettusest. Niisuguse kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud. Selline seisukoht on kooskõlas ka varem kehtinud Maksukorralduse seaduse § 22 lg-ga 4, mille kohaselt lasus maksumaksjal maksuhalduri määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõestada, et maks määrati valesti. Kui on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb käibemaksupettuses ning ostja ei esita selle kahtluse kõrvaldamiseks täiendavaid tõendeid, siis puudub ostjal käibemaksu mahaarvamise õigus.
|
| 3-3-1-52-03
|
Riigikohus |
12.06.2003 |
|
TuluMS § 51 ei täienda TuluMS paragrahvi 32, vaid asendab seda. TuluMS § 32 lg 1 kehtib ainult selliste maksumaksjate kohta, kelle tulu maksustatakse TuluMS § 14 järgi, s.t. füüsilisele isikule. Juriidilise isiku tulu ei maksustata ja sellest ei tehta mahaarvamisi. Kuna juriidilise isiku kasumit ei maksustata, siis on ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed iseseisev maksuobjekt TuluMS § 51 järgi.
Tulumaksuarvestuse põhinõue on see, et kuludokument peab võimaldama adekvaatselt tuvastada majandustehingu toimumise poolte vahel. Mittenõuetekohase kuludokumendi alusel tehtud väljamaksest saab rääkida näiteks siis, kui tasutakse sularaha tundmatule füüsilisele isikule või kui pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest raha maksti. Kuna tulumaksuarvestus on kassapõhine, siis saab tulumaksu määrata ainult tehtud väljamaksetelt, mitte kuludokumentide või kulukannete alusel.
Kui kassaator soovib asja läbivaatamist kirjalikus menetluses, tuleb kohtukulude väljamõistmiseks vajalikud dokumendid esitada Riigikohtule õigeaegselt. Kui dokumente ei ole võimalik esitada koos kassatsioonkaebusega, siis saab neid erandlikel asjaoludel esitada ka hiljem, kuid kindlasti ajal, mis võimaldaks kohtukulude väljamõistmise taotlusega tutvuda ka teistel protsessiosalistel ja kohtul kaaluda taotluse rahuldamist.
Juriidiliste isikute puhul on tuludest mahaarvamiste tegemine raamatupidamise toiming, mis ei mõjuta maksustamist. Raamatupidamisarvestuses tuleb tulust maha arvata kõik kulud, sõltumata sellest, kas kulu on dokumentaalselt tõendatud või ettevõtlusega seotud. Kuluna on käsitletav iga majandustehing, mille tulemusena raamatupidamiskohustuslase vara väheneb.
|
| 3-3-1-55-03
|
Riigikohus |
12.06.2003 |
|
Ettevõtlusega on tegemist siis, kui vara omandati või valmistati müügi eesmärgil ning vajalik on vaadelda, kuidas käituti vara soetamise hetkel, kuidas soetatud vara kasutati ning millistel asjaoludel toimus vara müük. Kui maksumaksja on vara omandamise või kasutamisega seotud kulusid ettevõtlustulust maha arvanud, siis ei saa vara võõrandamist kvalifitseerida väljaspool ettevõtlust toimunud tehinguks, sest see võimaldaks mitmekordset tulu vähendamist.
Vara müügi maksustamist ei saa seada sõltuvusse ainuüksi sellest asjaolust, kuidas maksumaksja on oma raamatupidamises kajastanud vara soetamist. Kuna füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, siis ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses.
Kuna füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, siis ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses. Kinnistute ostu ja müügi tehingute vormistamine ja tehingute tsiviilõiguslik sisu ei sõltu sellest, kas tehingu pool tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana või mitte.
Kuna füüsilise isiku tulude ja kulude arvestus on vajalik tuludeklaratsiooni täitmiseks, siis on maksumaksjal õigus lõplikud otsused tulude kvalifitseerimise osas teha alles tuludeklaratsiooni täitmisel. Maksumaksjal on õigus ka pärast maksudeklaratsiooni esitamist ja maksu määramist vigade avastamise korral parandada vastavat maksudeklaratsiooni ning taotleda maksuhaldurilt maksuteate või maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist.
|
| 3-3-1-59-03
|
Riigikohus |
09.09.2003 |
|
HKMS § 26 lõikest 3 tuleneb, et kui kohtul ei ole võimalik haldusakti osalisel tühistamisel täpselt välja arvutada tühistatud osa rahalist väärtust, siis ei tule haldusakti tühistada tervikuna, vaid anda haldusakti tühistatud osa sisu kirjeldus ning teha haldusorganile ülesandeks ise välja arvutada maksusumma, mille võrra tuleb ettekirjutuses määratud maksusummat vähendada. Haldusakti tervikuna tühistamine ei ole õige, sest kuna maksusumma määramisel kehtivad aegumistähtajad, võib tekkida olukord, kus maksuhaldur ei saa aegumise tõttu enam uuesti maksumaksjale tasumiseks määrata seda osa maksusummast, mille määramine oli kohtu arvates õige ja seaduslik.
Kuna käesoleval juhul ei ole maksumaksja 1999.a. määratud maksuintresse vaidlustanud, on ta teinud TuluMS § 16 punktis 4 nimetatud kulutuse, mida ei olnud lubatud maksustatavast tulust maha arvata. Ettevõtlusega mitteseotud kulu ei muutu ettevõtlusega seotud kuluks üksnes sellepärast, et kolm aastat hiljem tunnistas Riigikohus kulutuse tegemise aluseks olnud õigusakti põhiseadusevastaseks.
TuluMS §-s 16 nimetamata kulutusi ei saa automaatselt lugeda ettevõtlusega seotud kulutusteks TuluMS § 13 lg 1 tähenduses. Ei ole mõistlik eeldada, et maksukohustuste mitteõigeaegse täitmise eest määratud maksuintressid on vajalikud ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. novembri 2002. a otsus ei anna maksumaksjale õigust taotleda enne 5. novembrit 2002 tasutud maksuintresside tagastamist, kui maksumaksja ei ole tähtaegselt intresside määramist vaidlustanud.
|
| 3-3-1-2-04
|
Riigikohus |
16.02.2004 |
|
1. jaanuaril 2000 aastal jõustunud Tulumaksuseaduse § 48 lg 4 p 9 kohaldamine eeldab muuhulgas, et nõue on sissenõutav ja et sellisest nõudest loobutakse. Nõude sissenõutavus TuMS § 48 lg 4 p 9 mõttes tähendab kõigepealt seda, et kindlaks on määratud nõude alus ja ulatus. Nõude alusena tuleb mõista selliseid faktilisi ja juriidilisi asjaolusid, millest nähtub, et nõue on põhjendatud. Nõude ulatuse kindlaksmääramine tugineb nõude alusele ja seisneb otsuse langetamises, kas nõue hõlmab kogu äriühingule tekkinud kahju või osa sellest. Äriühingu juhatuse liikmetelt ei saa nõuda sellise kahju hüvitamist, mis tekkis loomuliku kao tõttu. Õiglane on arvesse võtta ka seda, kuidas toimub tavapärane äritegevus samas tegevusvaldkonnas ja milline juhatuse liikme käitumine oma kohustuste täitmisel oli või olnuks mõistlik.
ÄS § 168 lg 1 p 10 alusel on osanike pädevuses juhatuse või nõukogu liikme või osaniku vastu nõude esitamine, järelikult ka sellisest nõudest loobumine. Loobumine võib toimuda otseselt - vastava otsuse tegemisega või kaudselt - tegevusetusega. Nõudest loobumine tegevusetusega tuleb siduda nõude esitamise tähtajaga. Maksuõigussuhetes tuleb nõude aegumist reguleerivat tähtaega mõista nii, et äriühing peab oma maksukohustuse määramiseks olulised asjaolud selgitama mõistliku aja jooksul. Kui nõuet ei ole aegumistähtaja jooksul esitatud, siis maksuõigussuhetes tuleb lugeda, et äriühing on nõudest loobunud.
|
| 3-3-1-30-04
|
Riigikohus |
28.06.2004 |
|
TuMS § 36 lg 1 alusel võetakse füüsilise isiku poolt saadud tulu (sh ettevõtlustulu) tulumaksuga maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus. Tulu võib tekkida ka sellest, kui kolmas isik täidab maksumaksja eest maksumaksja kohustuse. Kolmanda isiku poolt makstud summat tuleb lugeda maksumaksja tuluks ja maksustamine toimub samadel alustel nagu oleks toimunud siis, kui komas isik oleks tasunud maksumaksjale ning viimane riigile.
TuMS § 36 lg 1 ei välista, et üks kuludokument saab tõendada korraga mitme isiku kulu. Kolmanda isiku kaudu toimuva tehingu täitmise ja maksete tasaarvestamise korral on oluline, et maksustamisel võetaks arvesse kõiki sooritusi.
|
| 3-3-1-40-04
|
Riigikohus |
03.11.2004 |
|
Amortisatsiooni ettevõtja tulust mahaarvamise erinevus ettevõtlusega seotud kulude mahaarvamise üldsättest seisneb vaid selles, et põhivara soetamiseks tehtud kulusid ei saa tulust maha arvata põhivara soetamise ajal täies ulatuses. Mahaarvamisi tuleb teha osade kaupa pikema perioodi jooksul vastavalt põhivara ettevõtluses kasutamise ajale. Kui maksumaksja ei ole ettevõtlusega tegelemise ajal teinud kulutusi põhivara soetamiseks, siis ei ole tal ka õigust arvutada maksuamortisatsiooni sellelt põhivaralt. Ei kehtiv ega ka varasem Tulumaksuseadus ei võimalda füüsilisest isikust ettevõtjal arvata ettevõtlustulust maha kulusid, mis on tehtud enne ettevõtluse alustamist.
Aegumistähtaega tuleb arvutada lähtuvalt selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, millal maksumaksja esmakordselt deklareeris valeandmeid. Vastasel korral võiks tekkida olukord, kus maksumaksja ei suudaks aastaid või aastakümneid hiljem tehtava maksuotsuse vaidlustamisel tõendada maksu määramise ebaõigsust, sest tal ei pruugi enam olla säilinud asjakohaseid tõendeid.
MKS § 21 lg 1 mõtte kohaselt ning tulenevalt uurimisprintsiibist ning efektiivse ja kiire haldusmenetluse põhimõtetest peab maksuhaldur tegema tuludeklaratsioonis kõik vajalikud ümberarvutused ja parandused, mida ta saab teha sel hetkel olemas olevate andmete põhjal. Kui tegemist on andmetega, mida kantakse eelmise aasta tuludeklaratsioonist üle järgmise aasta tuludeklaratsiooni, siis peab maksuhaldur kontrollima ka seda, et kontrollitava aasta ja eelneva aasta deklaratsioonide vastavad andmed oleksid kooskõlas.
|
Facebook
Twitter