3-3-1-21-99
|
Riigikohus |
17.05.1999 |
|
Mõiste "ettevõtlusega seotud kulu" on määratlemata õigusmõiste, mille tõlgendamise ja rakendamine on kohtu poolt kontrollitav.
Maksuhalduril on õigus kontrollida, kas maksumaksja on kulutuse ettevõtlusega seotuse määranud õigesti. Leides, et tegemist on TMS § 13 lg. 1 või lg. 2 rikkumisega, võib maksuhaldur otsustada ka selle, et kulutus, ei ole ettevõtlusega seotud või määrata kulutuse ettevõtlusega seotuse õige ulatuse.
MKS § 22 lg. 1 kohaldamine on maksuhalduri poolt võimalik siis, kui maksumaksja poolt maksudeklaratsioonis näidatud andmete ebaõigsuse tuvastamiseks on vaja koguda täiendavaid andmeid lisaks maksudeklaratsioonis näidatule. Maksuhalduril on õigus kontrollida, kas maksumaksja on kulutuse ettevõtlusega seotuse määranud õigesti. Leides, et tegemist on TMS § 13 lg. 1 või lg. 2 rikkumisega, võib maksuhaldur otsustada ka selle, et kulutus, ei ole ettevõtlusega seotud või määrata kulutuse ettevõtlusega seotuse õige ulatuse.
Maksusumma tuludeklaratsioonis näitamise all tuleb mõista selle summa arvutamise aluseks olevate arvandmete kandmist deklaratsiooni.
Maksusumma määramiseks tehtud maksuameti ettekirjutuse osaliselt kehtetuks tunnistamisel võib kohus vähendada maksuameti poolt määratud maksusummat. Selline vähendamine võib toimuda ka juhtumil, kui kohus tuvastab maksumaksja kulutuse selle osa suuruse, mis on otseselt seotud ettevõtlusega.
|
| 3-3-1-44-00
|
Riigikohus |
07.11.2000 |
|
Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 kohaselt kuuluvad kõik maksumaksja ettevõtlusega seotud kulutused maksustatavast tulust mahaarvamisele tingimusel, et kulutused on tehtud maksustamisperioodil ja dokumentaalselt tõendatud. Töötaja tasemekoolituseks tehtud kulutused saab maksustatavast tulust maha arvata tingimusel, et need on seotud ettevõtlusega, tehtud maksustamisperioodil ja dokumentaalselt tõendatud. Erinevalt täiend- ja ümberõppest kui tööalasest koolitusest võivad kulutused tasemekoolitusele olla maksumaksja ettevõtlusega seotud nii otseselt ja kogu ulatuses kui ka üksnes osaliselt. Tasemekoolituse puhul tuleb tõendada, et töötaja täidab pärast koolitamist uusi, keerulisemaid tööülesandeid ning koolitus oli vajalik, kasulik või kohane maksumaksja ettevõtluse arendamiseks või säilitamiseks. Olulist tähendust võib omada ka töötaja koolituseks tehtud kulutuste vastavus töösuhete kestvusele pärast koolitamist.
|
| 3-3-1-57-00
|
Riigikohus |
15.01.2001 |
|
Kuni 31. detsembrini1999 kehtinud TMS § 13 lg. 1 kohaselt arvatakse maksumaksja tulust maha üksnes sama maksumaksja poolt tehtud tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulutused. Abielus olev füüsilisest isikust ettevõtja saab oma ettevõtluse tulust maha arvata üksnes enda poolt tehtud kulutusi, kuigi kulutus tehti abikaasade ühisvara arvel ja soetatud vara kuulub samuti ühisvara hulka. Ettevõtlusega seotud kulutust tõendavale kuludokumendile peab olema märgitud kulutuse tegijana abikaasa nimi, kes on füüsilisest isikust ettevõtja. Kui ettevõtlusega seotud kulutus on tehtud teise abikaasa poolt, tuleb täiendavalt vormistada dokument kulutuse jagamise või hüvitamise kohta. Kulutuse jagamise või abikaasale hüvitamise kohta koostatud kirjalik dokument peab vastama raamatupidamise algdokumendi nõuetele. Sellise algdokumendi kui tõendi kontrollimise ja hindamise õigus on nii maksuametil kui ka kohtul.
Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Maksustamise seisukohast on seega olulised ka tehingu täitmisest tulenevad reaalsed tagajärjed - raha või vara üleandmine.
Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Maksustamise seisukohast on seega olulised ka tehingu täitmisest tulenevad reaalsed tagajärjed - raha või vara üleandmine.
|
| 3-3-1-12-01
|
Riigikohus |
26.04.2001 |
|
Tulumaksuseaduse (kuni 01.01. 2000 kehtinud redaktsioonis) järgi oli võimalik, et mittetulundusühing tegeles ettevõtlusega, sai tulu ja teda maksustati seadusega ettenähtud korras. TMS ei sätestanud, et mittetulundusühingu ettevõtluseks ei saa olla tema tegevus valdkonnas, kus toimub ühingu mittetulunduslik tegevus. Selline piirang ei tulene ka Mittetulundusühingute seadusest ega nimetatud seaduse mõttest. Põhjendamatu on seisukoht, et ettevõtlus ja mittetulunduslik tegevus samas valdkonnas on kokkusobimatud või keelatud.
Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 alusel oli mittetulundusühingul õigus arvata tulust maha tema poolt maksustamisperioodil tehtud tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõendatud kulutused. TMS (samas redaktsioonis) §-s 16 toodud loetelus ei ole nimetatud kuludena, mida ei arvata maksumaksja tulust maha, neid mittetulundusühingu ettevõtlusega seotud kulutusi, mis tehti ettevõtluse tarbeks samas valdkonnas, kus toimub mittetulunduslik tegevus. Selline piirang ei tulene ka TMS teistest sätetest. Mittetulundusühingu ettevõtlusega võivad olla seotud ka need kulutused, mis on tehtud põhitegevusega samas valdkonnas toimunud ettevõtluse tarbeks.
|
| 3-3-1-15-02
|
Riigikohus |
03.04.2002 |
|
Tulumaksuseaduse (1996. aastal kehtinud redaktsiooni) §-st 13 ja rahandusministri 21. jaanuari 1994. a määrusega nr 20 kinnitatud Tulumaksuseaduse rakendamise juhendist tulenevalt pidi maksumaksja ettevõtlusega seotud kulutuste mahaarvamiseks need kulutused dokumentaalsete tõendite alusel selgesti kajastama oma raamatupidamises. Dokumentaalselt tõestatud on Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 mõttes need kulutused, mille kohta on olemas raamatupidamisarvestuse algdokument ja mida on kirjendatud raamatupidamisregistrites. Raamatupidamise seaduse §-s 4 sätestatud raamatupidamise põhinõuetest ja §-s 5 sätestatud raamatupidamisaruannete koostamise põhimõtetest tuleneb, et tekkepõhise raamatupidamisarvestuse korral kajastatakse majandustehinguid siis, kui kaup on üle antud ostjale, sõltumata sellest, kas tasu kauba eest on müüjale laekunud või kas ostja on kauba eest tasunud.
Raamatupidamise seaduse § 8 lg 1 järgi on raamatupidamisarvestuse algdokument majandustehingu toimumist kinnitav kirjalik tõend, millel peavad olema märgitud dokumendi nimetus ja number, koostamise kuupäev ja registreerimise number, tehingu sisu, alus, arvnäitajad ning teiste poolte nimed, aadressid ja allkirjad. Ainuüksi vorminõude rikkumine ei tähenda, et tegemist ei ole raamatupidamisarvestuse algdokumendiga. Tõendiks ei saa lugeda vormiveaga raamatupidamisarvestuse algdokumenti siis, kui maksumaksja ei kõrvalda sellest veast tekkinud mõistlikku kahtlust, et tegemist on pettusega.
|
| 3-3-1-21-02
|
Riigikohus |
28.05.2002 |
|
TMS §-s 13 lg 1 on sätestatud põhilised tingimused, millal on maksumaksjal õigus arvata kulutused maha ettevõtlustulust. Kulutus peab olema tehtud enne mahaarvamist ja maha arvata ei saa neid kulutusi, mida tuleb tõenäoliselt teha tulevikus. Tagastamata laenude puhul on "tehtud kulutustega" TMS § 13 lg 1 mõttes tegemist siis, kui maksumaksja on põhjendatult kindel, et talle laenu ei tagastata ja ta lõpetab tegevuse laenu tagasisaamiseks. Laenu tagastamata jätmine on kindel, kui võlgnikku ei leita või on andmed võlgnikul vara puudumise kohta või esinevad asjaolud, mis teevad võimatuks kaitsta oma nõudeõigust pankroti- ja likvideerimismenetluses või kohtumenetluses.
Kuni 1. jaanuarini 2002 kehtinud Käibemaksuseaduse § 18 lg 5 eesmärk on tagada, et käibemaks, mis on tasutud ehitise rekonstrueerimiseks kaupade ja teenuste soetamisel, arvatakse maha siis, kui ehitist kasutatakse edaspidi ettevõtluses. Käibemaksu mahaarvamine on keelatud, kui ehitis võõrandatakse, sest siis ei saa käibemaksukohustuslane tagada, et tema poolt võõrandatud ehitist kasutatakse ettevõtluses. Kui ehitist ei kasutata ettevõtluses, siis on selle kasutaja käibemaksustamise mõttes tarbija, kellel puudub õigus arvata maha ehitise rekonstrueerimisel tasutud käibemaks. Käibemaks tuleb tasuda tarbijal, mitte ettevõtjal. Ettevõtja "vabastamine" käibemaksu tasumisest käibemaksu mahaarvamise õiguse abil on oluline käibemaksustamise põhimõte, millest erandi tegemine ei ole KMS § 18 lg 5 eesmärgiks.
Lisandväärtuse maksuna rakendatava mittekumuleeruva käibemaksu põhitunnuseks on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Sellega tagatakse, et kaupade ja teenuste tarbimine ettevõtluse tarbeks poleks maksustatud käibemaksuga ning et ei tekiks käibemaksu kumuleerumist. Reaalne maksulaekumine eelarvesse tekib alles siis, kui ostjaks osutub isik, kellel ei ole käibemaksu mahaarvamise õigust. Kõrvalekalded lisandunud väärtuse maksu printsiibist moonutaksid konkurentsi ning takistaksid kaupade ja teenuste vaba liikumist. Võimalus arvata maha käibemaksu ostudelt, mis ei ole seotud maksustatava käibega, tekitaks mõnel ettevõtjal võimaluse müüa oma tooteid lõpptarbijale käibemaksu võrra odavamalt, mis omakorda looks lubamatu konkurentsieelise.
|
| 3-3-1-55-02
|
Riigikohus |
21.11.2002 |
|
Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud Tulumaksuseaduse § 13 kohaselt võis ettevõtluse tulust maha arvata ettevõtlusega seotud kulud. Kuluna võib sõltuvalt arvestusprintsiibist käsitleda kas mittetagastatavat väljaminekut või isiku netovara vähenemist (s.t vara vähenemist samaaegse kohustuse vähenemiseta või kohustuse suurenemist samaaegse vara suurenemiseta). Majandustegevuses ei pruugi iga kulutus tuua endaga vahetult kaasa tulu tekkimist. Tulu vähendamine kõlbmatuks osutunud kauba hinna võrra ja samaaegselt kulu suurendamine seoses selle kaubaga tehtud kulutuste võrra ei ole käsitletav kulutuse tulust kahekordse mahaarvamisena. Vastupidine seisukoht tekitaks olukorra, kus osaliselt maksustatakse tulu, mida polegi tekkinud. Õige on vähendada tulu mitte kõlbmatuks osutunud kauba hinna võrra, vaid selle kaubaga seoses tehtud kulutuste summa võrra.
|
| 3-3-1-55-03
|
Riigikohus |
12.06.2003 |
|
Ettevõtlusega on tegemist siis, kui vara omandati või valmistati müügi eesmärgil ning vajalik on vaadelda, kuidas käituti vara soetamise hetkel, kuidas soetatud vara kasutati ning millistel asjaoludel toimus vara müük. Kui maksumaksja on vara omandamise või kasutamisega seotud kulusid ettevõtlustulust maha arvanud, siis ei saa vara võõrandamist kvalifitseerida väljaspool ettevõtlust toimunud tehinguks, sest see võimaldaks mitmekordset tulu vähendamist.
Vara müügi maksustamist ei saa seada sõltuvusse ainuüksi sellest asjaolust, kuidas maksumaksja on oma raamatupidamises kajastanud vara soetamist. Kuna füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, siis ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses.
Kuna füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, siis ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses. Kinnistute ostu ja müügi tehingute vormistamine ja tehingute tsiviilõiguslik sisu ei sõltu sellest, kas tehingu pool tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana või mitte.
Kuna füüsilise isiku tulude ja kulude arvestus on vajalik tuludeklaratsiooni täitmiseks, siis on maksumaksjal õigus lõplikud otsused tulude kvalifitseerimise osas teha alles tuludeklaratsiooni täitmisel. Maksumaksjal on õigus ka pärast maksudeklaratsiooni esitamist ja maksu määramist vigade avastamise korral parandada vastavat maksudeklaratsiooni ning taotleda maksuhaldurilt maksuteate või maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist.
|
| 3-3-1-59-03
|
Riigikohus |
09.09.2003 |
|
HKMS § 26 lõikest 3 tuleneb, et kui kohtul ei ole võimalik haldusakti osalisel tühistamisel täpselt välja arvutada tühistatud osa rahalist väärtust, siis ei tule haldusakti tühistada tervikuna, vaid anda haldusakti tühistatud osa sisu kirjeldus ning teha haldusorganile ülesandeks ise välja arvutada maksusumma, mille võrra tuleb ettekirjutuses määratud maksusummat vähendada. Haldusakti tervikuna tühistamine ei ole õige, sest kuna maksusumma määramisel kehtivad aegumistähtajad, võib tekkida olukord, kus maksuhaldur ei saa aegumise tõttu enam uuesti maksumaksjale tasumiseks määrata seda osa maksusummast, mille määramine oli kohtu arvates õige ja seaduslik.
Kuna käesoleval juhul ei ole maksumaksja 1999.a. määratud maksuintresse vaidlustanud, on ta teinud TuluMS § 16 punktis 4 nimetatud kulutuse, mida ei olnud lubatud maksustatavast tulust maha arvata. Ettevõtlusega mitteseotud kulu ei muutu ettevõtlusega seotud kuluks üksnes sellepärast, et kolm aastat hiljem tunnistas Riigikohus kulutuse tegemise aluseks olnud õigusakti põhiseadusevastaseks.
TuluMS §-s 16 nimetamata kulutusi ei saa automaatselt lugeda ettevõtlusega seotud kulutusteks TuluMS § 13 lg 1 tähenduses. Ei ole mõistlik eeldada, et maksukohustuste mitteõigeaegse täitmise eest määratud maksuintressid on vajalikud ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. novembri 2002. a otsus ei anna maksumaksjale õigust taotleda enne 5. novembrit 2002 tasutud maksuintresside tagastamist, kui maksumaksja ei ole tähtaegselt intresside määramist vaidlustanud.
|
| 3-3-1-40-04
|
Riigikohus |
03.11.2004 |
|
Amortisatsiooni ettevõtja tulust mahaarvamise erinevus ettevõtlusega seotud kulude mahaarvamise üldsättest seisneb vaid selles, et põhivara soetamiseks tehtud kulusid ei saa tulust maha arvata põhivara soetamise ajal täies ulatuses. Mahaarvamisi tuleb teha osade kaupa pikema perioodi jooksul vastavalt põhivara ettevõtluses kasutamise ajale. Kui maksumaksja ei ole ettevõtlusega tegelemise ajal teinud kulutusi põhivara soetamiseks, siis ei ole tal ka õigust arvutada maksuamortisatsiooni sellelt põhivaralt. Ei kehtiv ega ka varasem Tulumaksuseadus ei võimalda füüsilisest isikust ettevõtjal arvata ettevõtlustulust maha kulusid, mis on tehtud enne ettevõtluse alustamist.
Aegumistähtaega tuleb arvutada lähtuvalt selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, millal maksumaksja esmakordselt deklareeris valeandmeid. Vastasel korral võiks tekkida olukord, kus maksumaksja ei suudaks aastaid või aastakümneid hiljem tehtava maksuotsuse vaidlustamisel tõendada maksu määramise ebaõigsust, sest tal ei pruugi enam olla säilinud asjakohaseid tõendeid.
MKS § 21 lg 1 mõtte kohaselt ning tulenevalt uurimisprintsiibist ning efektiivse ja kiire haldusmenetluse põhimõtetest peab maksuhaldur tegema tuludeklaratsioonis kõik vajalikud ümberarvutused ja parandused, mida ta saab teha sel hetkel olemas olevate andmete põhjal. Kui tegemist on andmetega, mida kantakse eelmise aasta tuludeklaratsioonist üle järgmise aasta tuludeklaratsiooni, siis peab maksuhaldur kontrollima ka seda, et kontrollitava aasta ja eelneva aasta deklaratsioonide vastavad andmed oleksid kooskõlas.
|
| 3-3-1-34-07
|
Riigikohus |
20.06.2007 |
|
Juriidilise isiku tulumaksustamisel on maksu objektiks TuMS §-des 48-52 nimetatud väljamaksed. Seetõttu tuleb maksuhalduril kontrollida eeskätt seda, kas tegemist on maksustatava väljamaksega või mitte. Ettevõtluskulude katteks tehtud väljamaksed ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Ka juhul, kui maksumaksja on väljamakset käsitanud kui dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulu, võib maksuhaldur ikkagi kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulu katteks. Vastupidise seisukoha puhul saaks maksumaksja kontrollimatult maksukohustust vältida, esitades vormiliselt nõuetekohase dokumendi müüja kinnitusega tehingu toimumise kohta. Selline seisukoht ei oleks kooskõlas maksuhalduri MKS § 10 lg-s 2 sätestatud ülesannetega ega ka maksu olemusega (vt maksu mõiste MKS §-s 2).
Teeseldud tehingu ja maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtava tehingu või toimingu tähendust maksustamisel reguleerivad MKS §-d 83 lg 4 ja 84. Neist sätetest tuleneb, et maksustamisel tuleb lähtuda toimunu tegelikust majanduslikust sisust.
Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase andmete õigsuses ning on võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel.
Nõuetekohasel algdokumendil tuleb märkida ka tehingu majanduslik sisu (RPS § 7 lg 1 p 3). Kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Selline asjaolu võib olla piisavaks aluseks, et kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3. Kui aga asjas ilmnevad mõnele teisele sama paragrahvi teises lõikes toodud alusele vastavad asjaolud, siis poleks see maksukohustuse väljaselgitamisel lõppkokkuvõttes oluline.
Juriidilise isiku tulumaksustamisel on maksu objektiks TuMS §-des 48-52 nimetatud väljamaksed. Seetõttu tuleb maksuhalduril kontrollida eeskätt seda, kas tegemist on maksustatava väljamaksega või mitte. Ettevõtluskulude katteks tehtud väljamaksed ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Ka juhul, kui maksumaksja on väljamakset käsitanud kui dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulu, võib maksuhaldur ikkagi kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulu katteks. Vastupidise seisukoha puhul saaks maksumaksja kontrollimatult maksukohustust vältida, esitades vormiliselt nõuetekohase dokumendi müüja kinnitusega tehingu toimumise kohta. Selline seisukoht ei oleks kooskõlas maksuhalduri MKS § 10 lg-s 2 sätestatud ülesannetega ega ka maksu olemusega (vt maksu mõiste MKS §-s 2).
Teeseldud tehingu ja maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtava tehingu või toimingu tähendust maksustamisel reguleerivad MKS §-d 83 lg 4 ja 84. Neist sätetest tuleneb, et maksustamisel tuleb lähtuda toimunu tegelikust majanduslikust sisust.
Nõuetekohasel algdokumendil tuleb märkida ka tehingu majanduslik sisu (RPS § 7 lg 1 p 3). Kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Selline asjaolu võib olla piisavaks aluseks, et kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3. Kui aga asjas ilmnevad mõnele teisele sama paragrahvi teises lõikes toodud alusele vastavad asjaolud, siis poleks see maksukohustuse väljaselgitamisel lõppkokkuvõttes oluline.
Juriidilise isiku tulumaksustamisel on maksu objektiks TuMS §-des 48-52 nimetatud väljamaksed. Seetõttu tuleb maksuhalduril kontrollida eeskätt seda, kas tegemist on maksustatava väljamaksega või mitte. Ettevõtluskulude katteks tehtud väljamaksed ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Ka juhul, kui maksumaksja on väljamakset käsitanud kui dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulu, võib maksuhaldur ikkagi kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulu katteks. Vastupidise seisukoha puhul saaks maksumaksja kontrollimatult maksukohustust vältida, esitades vormiliselt nõuetekohase dokumendi müüja kinnitusega tehingu toimumise kohta.
Maksuotsusega ei pea tuvastama maksupettust, vaid sellega määratakse tasumisele kuuluv maksusumma, näidatakse, kuidas see summa on määratud ja põhjendatakse, miks on täielikult või osaliselt jäetud arvestamata maksukohustuslase esitatud tõendid (MKS § 95 lg-d 1 ja 2). Maksuotsust tuleb mõista maksuhalduri sekkumisena maksukohustuslase käitumisse maksukohustuse või maksuseadusest tulenevate teiste kohustuste täitmisel. Selline sekkumine on õigustatud, kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses ning on piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv maksusumma.
|
| 3-3-1-92-08
|
Riigikohus |
29.04.2009 |
|
Kinnisasja omanik võib teha oma vara säilitamiseks ja korrashoidmiseks kulutusi ka siis, kui kinnisasja valdus on üle antud teisele isikule. Sellised kulutused on ettevõtlusega seotud kulud isegi siis, kui kinnisasja omanik ei nõua neid valdajalt sisse. Vara kasutamiskõlblikkuse tagamiseks ja heas seisukorras hoidmiseks tehtud kulutused vähendavad tulevikus tekkivaid kulusid või võimaldavad kinnisasja omanikul saada hiljem tulu kinnisasja müügist või kasutada andmisest.
Enne 1. maid 2004 soetatud ja pärast 1. maid 2004 maksuvabalt võõrandatud kinnisasja soetamisel ja parendamiselt tasutud sisendkäibemaksu korrigeerimisel kehtib alates 1. maist 2004 kehtivas Käibemaksuseaduses sätestatud 10-aastane periood. Kalendriaastate arv alates kinnisasja kasutusele võtmisest oma ettevõtluses kuni seaduse jõustumiseni korrutatakse ümberarvestamise perioodi arvutamisel kahega. Käibemaksuseaduse vastavasisulise rakendussätte § 46 lg 5 kohaselt on seadusandja selgesõnaliselt soovinud rakendada uue seaduse kehtivust kogu 2004. aastale. Seda kinnitab ka näiteks sama paragrahvi lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt lubatakse eluruumi käivet või eluruumi üürile andmist käibemaksuga maksustada tingimusel, et maksukohustuslane on maksustamise soovist maksuhaldurit kirjalikult teavitanud enne 2004. aasta 1. jaanuari.
Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse HKMS § 92 lg 2 kohaselt menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kui vaidlustatud oli rahalist nõuet sisaldav haldusakt, siis tähendab proportsionaalne jagamine haldusakti tühistatud ja kehtivaks jäänud osa rahalise väärtuse vahekorrast lähtuvat arvutust. Teistsugusel põhimõttel saaks menetluskulusid jagada näiteks siis, kui lisaks rahalisele nõudele on vaidluse esemeks ka mitterahalised nõuded (näiteks tuvastamiskaebus või kaebus sellise haldusakti tühistamise nõudes, millega ei määrata maksusummat).
|
| 3-3-1-89-10
|
Riigikohus |
02.02.2011 |
|
Maksustamise seisukohast ei ole määrav, millest tingituna on lepingupooled otsustanud kolmandale isikule maksmisele kuuluvat müügihinna osa lepingus eraldi mitte välja tuua. MKS § 83 lg 3 hõlmab ka olukorda, kui osa tehingu tingimusi (näiteks osa müügihinnast) on ettenähtud vorminõude (notariaalne vorm) eiramise tõttu tühine, kuid kokkulepitud tingimuse täitmine on tõendatud muude usaldusväärsete tõenditega.
TuMS §-s 51 kasutatavat mõistet "ettevõtlusega mitteseotud kulu või väljamakse" tuleb tõlgendada lähtudes TuMS § 32 lõikes 2 toodud ettevõtlusega seotud kulu määratlusest. Seega kuuluvad juriidilise isiku puhul TuMS § 51 lg 2 p 4 kohaselt maksustamisele väljamaksed teenuste eest, mis ei ole tehtud selle juriidilise isiku kasumi teenimise eesmärgil või mis ei ole vajalikud või kohased ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks või kui teenuse seos ettevõtlusega ei ole selgelt põhjendatud. Mõistet "ettevõtlusega seotud kulu" on halduskolleegium sisutanud ka oma varasemas praktikas (Vt Riigikohtu 17.05. 1999 määrust asjas nr 3-3-1-21-99).
|
| 3-18-1758/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.03.2021 |
|
TuMS § 51 lõike 2 punkti 3 kohaldamine on võimalik nii siis, kui arvel on formaalsed minetused, kui ka siis, kui arve ei ole sisuliselt õige (RKHKo nr 3-15-1758/30, p 10 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 10)
Näiliku tehingu korral pole ka sisendkäibemaksu mahaarvamine võimalik (RKHKo Riigikohtu nr 3-3-1-46-11, p21). (p 10)
MKS § 8 lõike 1 järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud korraldama (kuni 31. märtsini 2017 kehtinud redaktsiooni järgi tagama) esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Mitterahaliseks kohustuseks on muu hulgas kohustus esitada õigete andmetega maksudeklaratsioonid. (p 11)
MKS § 40 lõige 1 näeb ette seadusliku esindaja solidaarse vastutuse MKS §-s 8 sätestatud kohustuste tahtlikult või raskest hooletusest rikkumisega tekitatud maksuvõla eest. Kui makseraskustes äriühingu juhatuse liikmel on võimalik teatud piirides valida, millist kohustust täita (RKHKo nr 3-3-1-37-13, p 17), siis ebaõigete andmete deklareerimisel sellist võimalust ei ole. Kui äriühingu ainus juhatuse liige edastas raamatupidajale maksudeklaratsioonide esitamiseks andmeid ja dokumente tehingute kohta, mida tegelikult ei toimunud, tegutses ta MKS § 8 lõike 1 tähenduses tahtlikult (vt VÕS § 104 lg 5). (p 11)
MKS § 13 lõike 1 järgi on maksukohustuslasel õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Seda õigust ei asenda võimalus esitada vastuväiteid haldusakti vaidlustades. (p 12)
HKMS § 65 lõikest 1 ei tulene, et haldusmenetluses protokollitud ütlusteks, mida kohus asja lahendamisel tõendina arvestada tohib, võiksid olla vaid selles haldusmenetluses antud ütlused, milles antud haldusakti või tehtud toimingu üle kohtumenetluses vaieldakse. (p 14)
Kontrollimaks, kas kohus on tunnistajaid üle kuulamata jättes menetlusõigust rikkunud, tuleb arvesse võtta kohtu tegevust tõendite kogumisel ja hindamisel tervikuna. Esiteks võib tunnistajate ülekuulamise vajadus sõltuda muudest asjas kogutud tõenditest (HKMS § 62 lõige 2). Teiseks on kohtul menetluse juhtimisel arvestatav kaalutlusruum, st menetlusõigusi järgivale tulemusele võib konkreetses kohtuasjas olla võimalik jõuda mitmel viisil, kui menetlusnormid ei kohusta kindlal viisil käituma. (p 17)
Kirjalike tõendite kogumisel ja hindamisel saab lähtuda seisukohast, et kui olulised asjaolud on vaieldavad või tõendamata, tuleks üle kuulata ka need tunnistajad, kel võib olla teavet oluliste asjaolude kohta, kuid kelle ütluste usaldusväärsust kahandab nende seotus kaebajaga ja uuritavast olukorrast möödunud pikk ajavahemik (vt ka RKHKo nr 3-3-1-76-14 p 29). (p 19)
Üldjuhul ei too menetlusviga kaasa mitte tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine konkreetsel hetkel, vaid see, kui tunnistajad jäetakse menetlusnorme rikkudes üle kuulamata selles kohtuastmes tervikuna. Ka pärast kirjalike ütluste esitamist ja nende ilmselt ebausaldusväärseks hindamist saanuks kohus tunnistajad üle kuulata, et koguda sel viisil usaldusväärsemaid tõendeid. Pidades silmas, et HKMS § 65 lõige 2 annab üksnes näitliku loetelu, mil haldus- või süüteomenetluses ütlusi või seletusi andnud isik tunnistajana üle kuulatakse, võib selle isiku üle kuulata ka selleks, et kontrollida kirjalike ütluste kui tõendi usaldusväärsust, eriti kui kirjalikes ütlustes märgitu erineb suuresti haldusmenetluses protokollitud ütlustest. (p 21)
MKS § 56 lõike 1 järgi on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjena on kohtumenetluses piiratud niisuguste tõendite vastuvõtmist, mis esitatakse pahatahtlikult alles vaide- või kohtumenetluses (vt RKHKo nr 3-3-1-56-16, p-d 21-22). See ei kehti aga HKMS § 65 lõike 2 kohaldamisel, mis ongi mõeldud reguleerima juba haldusmenetluses ütlusi või seletusi andnud isikute kohtus ülekuulamist. Ka nende isikute täiendavate kirjalike ütluste esitamine pole keelatud, sest tegemist pole tõendiallikatega, mis olnuks maksuhaldurile ettenägematud või tema eest varjatud. (p 22)
Kirjalike tõendite kogumisel ja hindamisel saab lähtuda seisukohast, et kui olulised asjaolud on vaieldavad või tõendamata, tuleks üle kuulata ka need tunnistajad, kel võib olla teavet oluliste asjaolude kohta, kuid kelle ütluste usaldusväärsust kahandab nende seotus kaebajaga ja uuritavast olukorrast möödunud pikk ajavahemik (vt ka RKHKo nr 3-3-1-76-14 p 29). (p 19)
HKMS § 62 lõike 6 teise lause järgi võib kohus jätta arvestamata tõendi, mis on kohtu hinnangul ilmselt ebausaldusväärne. Sellele sättele saab tugineda muu hulgas siis, kui kohtul on põhjust arvata, et tõendina esitatud kirjalikud ütlused on loodud menetlusosalise kontrolli all ning nende sisu ei vasta tõele. Kirjalike ütluste usaldusväärsuse hindamisel pole keelatud tugineda sellelegi, et nende andjaid pole hoiatatud valeütluste andmise eest. (p 20)
Üldjuhul ei too menetlusviga kaasa mitte tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine konkreetsel hetkel, vaid see, kui tunnistajad jäetakse menetlusnorme rikkudes üle kuulamata selles kohtuastmes tervikuna. Ka pärast kirjalike ütluste esitamist ja nende ilmselt ebausaldusväärseks hindamist saanuks kohus tunnistajad üle kuulata, et koguda sel viisil usaldusväärsemaid tõendeid. Pidades silmas, et HKMS § 65 lõige 2 annab üksnes näitliku loetelu, mil haldus- või süüteomenetluses ütlusi või seletusi andnud isik tunnistajana üle kuulatakse , võib selle isiku üle kuulata ka selleks, et kontrollida kirjalike ütluste kui tõendi usaldusväärsust, eriti kui kirjalikes ütlustes märgitu erineb suuresti haldusmenetluses protokollitud ütlustest. (p 21)
MKS § 56 lõike 1 järgi on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjena on kohtumenetluses piiratud niisuguste tõendite vastuvõtmist, mis esitatakse pahatahtlikult alles vaide- või kohtumenetluses (vt RKHKo nr 3-3-1-56-16, p-d 21-22). See ei kehti aga HKMS § 65 lõike 2 kohaldamisel, mis ongi mõeldud reguleerima juba haldusmenetluses ütlusi või seletusi andnud isikute kohtus ülekuulamist. Ka nende isikute täiendavate kirjalike ütluste esitamine pole keelatud, sest tegemist pole tõendiallikatega, mis olnuks maksuhaldurile ettenägematud või tema eest varjatud. (p 22)
Tunnistajatele küsimuste esitamine alates maksumenetluse algusest kuni kohtumenetluse lõpuni ei ole üksnes maksuhalduri privileeg (HKMS § 27 lõike 1 punkt 8, § 157 lõige 2, § 56 lõige 2 ja TsMS § 262 lõige 5). Tunnistajate küsitlemine võimaldab maksukohustuslasel täita MKS § 150 lõikest 1 tulenevat tõendamiskoormust. (p 22)
|
Facebook
Twitter