3-3-1-26-02
|
Riigikohus |
19.06.2002 |
|
TMS §-s 33 käsitletud erisoodustusena tuleb vaadelda sellist hüve, mis antakse töötaja isiklikes huvides ja mida saaks põhimõtteliselt käsitleda ka loonuspalgana. Erisoodustus on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära. Erisoodustusi võib käsitleda ettevõtlusega seotud kulutustena TMS § 13 lg 1 mõttes, kui töötaja huvides tehtud kulutuselt on tasutud tulumaks.
Kuni 1. jaanuarini 2002 kehtinud KMS § 2 p 3 alusel käsitatakse teenusena üksnes ettevõtluse korras osutatavaid hüvesid. Tulenevalt KMS §-st 2 p 1 osutatakse teenust ettevõtluse korras siis, kui see toimub isiku iseseisva majandustegevuse käigus, kusjuures ei ole oluline, kas teenus võõrandati tasu eest või tasuta. Käibemaksu objekt ei sõltu isiku formaal-juriidilisest staatusest. KMS §-s 2 p 1 ei käsitleta iseseisva majandustegevusena töölepingu alusel töötamist ja avalikus teenistustes töötamist. Osutatava teenusega Käibemaksuseaduse mõttes on tegemist siis, kui isik, kellele teenus osutati, sai rahaliselt hinnatava ja tarbimisväärtust omava hüve. Kui teenuse ostmisel tasutakse selle eest kolmanda isiku kaudu, saab kolmandal isikul käive tekkida vaid siis, kui ta saab vahendustasu teenuse vahendamise eest.
Uurimispõhimõte kohustab maksuhaldurit välja selgitama kõik maksustamiseks olulised asjaolud, ka need, mis maksukoormust vähendavad. Näiteks parandatava vormiveaga kuludokumendi puhul peab maksuhaldur tegema maksumaksjale ettepaneku esitada määratud tähtpäevaks puuduvad andmed. Maksukohustuslase ärakuulamise põhimõte tähendab, et maksuhalduril tuleb anda maksumaksjale võimalus enne haldusakti andmist (ettekirjutuse tegemist) oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Maksukohustuslane peab teadma, milliseid andmeid talt tahetakse ja tal peab olema võimalus maksuhaldurit abistada.
Ainuüksi vorminõude rikkumine ei tähenda, et tegemist ei ole raamatupidamisarvestuse algdokumendiga. Tõendiks ei saa lugeda vormiveaga raamatupidamisarvestuse algdokumenti siis, kui maksumaksja ei kõrvalda sellest veast tekkinud mõistlikku kahtlust, et tegemist on pettusega. Maksuamet ja kohtud peavad hindama, kas vormiveaga kuludokument tõendab maksumaksja majandustehingut - kulutusi. Tehingu sisu kulutust tõendavatel dokumentidel märkimata jätmine on reeglina oluline vorminõude rikkumine, mille tõttu ei saa kulutust maksumaksja tulust maha arvata.
Maksukohustuslase ärakuulamise põhimõte tähendab, et maksuhalduril tuleb anda maksumaksjale võimalus enne haldusakti andmist (ettekirjutuse tegemist) oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Maksukohustuslane peab teadma, milliseid andmeid talt tahetakse ja tal peab olema võimalus maksuhaldurit abistada.
|
| 3-3-1-2-04
|
Riigikohus |
16.02.2004 |
|
1. jaanuaril 2000 aastal jõustunud Tulumaksuseaduse § 48 lg 4 p 9 kohaldamine eeldab muuhulgas, et nõue on sissenõutav ja et sellisest nõudest loobutakse. Nõude sissenõutavus TuMS § 48 lg 4 p 9 mõttes tähendab kõigepealt seda, et kindlaks on määratud nõude alus ja ulatus. Nõude alusena tuleb mõista selliseid faktilisi ja juriidilisi asjaolusid, millest nähtub, et nõue on põhjendatud. Nõude ulatuse kindlaksmääramine tugineb nõude alusele ja seisneb otsuse langetamises, kas nõue hõlmab kogu äriühingule tekkinud kahju või osa sellest. Äriühingu juhatuse liikmetelt ei saa nõuda sellise kahju hüvitamist, mis tekkis loomuliku kao tõttu. Õiglane on arvesse võtta ka seda, kuidas toimub tavapärane äritegevus samas tegevusvaldkonnas ja milline juhatuse liikme käitumine oma kohustuste täitmisel oli või olnuks mõistlik.
ÄS § 168 lg 1 p 10 alusel on osanike pädevuses juhatuse või nõukogu liikme või osaniku vastu nõude esitamine, järelikult ka sellisest nõudest loobumine. Loobumine võib toimuda otseselt - vastava otsuse tegemisega või kaudselt - tegevusetusega. Nõudest loobumine tegevusetusega tuleb siduda nõude esitamise tähtajaga. Maksuõigussuhetes tuleb nõude aegumist reguleerivat tähtaega mõista nii, et äriühing peab oma maksukohustuse määramiseks olulised asjaolud selgitama mõistliku aja jooksul. Kui nõuet ei ole aegumistähtaja jooksul esitatud, siis maksuõigussuhetes tuleb lugeda, et äriühing on nõudest loobunud.
|
| 3-3-1-62-06
|
Riigikohus |
11.01.2007 |
|
Optsioon sai olla erisoodustuse esemeks praegu kehtiva TuMS § 48 kui ka varem kehtinud TuMS § 33 tähenduses. Erisoodustuse maksustamine võib toimuda kahel viisil olenevalt sellest, kas optsioon kui väärtpaber on rahaliselt hinnatav. Optsiooni rahalise hinnatavuse puhul tekib tööandjal maksukohustus optsiooni andmise hetkel ning erisoodustuse väärtus on optsiooni väärtus. Kui optsioon ei ole rahaliselt hinnatav, maksustatakse optsiooni täitmise tulemusena toimuvat aktsia müüki töötajale ning tulumaksuga maksustatakse töötajale võimaldatud soodushinna ja aktsia turuhinna vahe optsiooni täitmise ajal.
Erisoodustust võib anda ka kolmanda isiku kaudu. Teise isiku arvel tegutsemine tähendab eelkõige seda, et isik, kelle arvel erisoodustust antakse, kannab tehingust tekkiva kulu või loobub potentsiaalsest kasust, mis oleks tekkinud, kui erisoodustuse andmise asemel oleks toimunud turutingimustel tehing (st optsioon oleks antud vastava tasu eest). Ka siis, kui asjas ei ole tuvastatud kokkulepe, mille alusel üks isik oleks otseselt kandnud kulusid või võtnud endale kohustusi seoses teise isiku tehingutega, võib sellegipoolest olla tegemist erisoodustusega. Selle kindlaksmääramisel tuleb lähtuda Maksukorralduse seaduse §-s 84 sätestatust. Kui see säte erisoodustuse andmise ajal ei kehtinud, on selles sättes kirjeldatud põhimõte maksuõiguse üldise põhimõttena ikkagi rakendatav. Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust (vt Riigikohtu 4.10.1999 määrust nr 3-3-1-31-99).
Tegevus, mis vastab praegu kehtiva MKS § 84 tunnustele - maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehing või toiming - saab oma olemuselt olla ainult tahtlik. Sellest tulenevalt on õige kohaldada 6-aastast maksusumma määramise aegumistähtaega tavapärase 3-aastase tähtaja asemel.
|
| 3-3-1-45-07
|
Riigikohus |
29.11.2007 |
|
TuMS § 48 lg 4 p 6 puhul tekib maksukohustus intressimakse tasumise ajal (kui intressimäär on nõutavast alammäärast madalam) või laenu tagastamise ajal (kui intressi üldse ei tasuta). TuMS § 51 lg 4 kohaldamisel tekib maksukohustus aga laenu andmise ajal. (vt ka Riigikohtu 30.05.2007 otsuse p-i 20 asjas nr 3-3-1-22-07). Välistatud ei ole TuMS § 51 lg 4 ja § 48 lg 4 p 6 kohaldamine sama laenuga seoses.
Laenu tagasimaksmisel tagastatakse kogu vastav maksusumma. Ekslik on seisukoht, et kehtiv õigus näeb ette võimaluse tagastada TuMS § 51 lg 4 alusel tasutud tulumaksust vaid osa.
Aegumise mõistmiseks on oluline vahet teha ühelt poolt nõude esitamise või kohustuse tuvastamise aegumisel ja teiselt poolt õiguslikult siduvalt tuvastatud õiguse või kohustuse täitmise aegumisel. MKS § 33 ei täpsusta, kas kolme aasta jooksul tuleb üksnes tagastusnõude olemasolust maksuhaldurit teavitada või tuleb sama tähtaja jooksul ka nõuda tagastusnõude täitmist. Riigikohus on seisukohal, et MKS § 33 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul peab õigustatud isik maksuhaldurit vaid teavitama tagastusnõudest. Selle tähtaja jooksul tuleb esitada kas maksudeklaratsioon või kirjalik taotlus, millest nähtub tagastusnõude suurus, selle tekkimise aeg ja asjaolud. Seejärel peab maksuhaldur võtma seisukoha tagastusnõude õigsuse osas, kontrollides vajadusel maksukohustuslast.
Tagastusnõude täitmise tähtaega ei näe ette MKS § 106 ega ka ükski muu Maksukorralduse seaduse või maksuseaduse säte. Seega on maksukohustuslasel pärast tagastusnõude tähtaegset teatavaks tegemist ja selle nõuetekohast tuvastamist õigus nõuda tagastusnõude täitmist tähtajatult (vt ka Riigikohtu 05.02.2007 otsuses p-e 8-13 asjas nr 3-3-1-89-06).
Kuna enammaksest teavitamise tähtaeg on 3 aastat, ei välista revisjoni tulemuste vaidlustamiseks kehtestatud 30-päevane tähtaeg vaidemenetluses (MKS § 138) ja sama pikk tähtaeg halduskohtumenetluses tühistamiskaebuse puhul (HKMS § 9 lg 1) isikult õigust teavitada väidetavast enammaksest maksuhaldurit ja nõuda enammakse tagastamist ka pärast 30-päevase tähtaja lõppemist.
|
| 3-3-1-93-08
|
Riigikohus |
03.03.2009 |
|
HKMS § 83 lg 4 p 1 alusel on nõustajakulu menetluskulu. TsMS § 228 lg-s 2 sätestatakse nõustaja kohtumenetluses osalemise viis - nõustaja võib esineda kohtuistungil koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. Ringkonnakohtus ja Riigikohtus toimunud kirjaliku menetluse tõttu polnud nõustaja osalemine kohtuistungil võimalik ja vastavad kulutused jäävad seepärast kaebuse esitaja kanda.
TuMS § 48 lg-te 7 ja 8 alusel rahandusministri 29. detsembri 1999. a määrusega nr 120 kinnitatud erisoodustuse hinna määramise korrast ei nähtu ega tulene, et sõiduki kasutamist üksnes ettevõtluseks tuleb tõendada sõidupäevikuga.TuMS § 48 lg 51 alusel ei loeta erisoodustuseks kulutusi töötaja transpordiks elukoha ja töökoha vahel, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga. Sõiduki hoidmine töötaja elukohas ei kinnita iseenesest sõiduki ettevõtlusega mitteseotud kasutamist.
Kui töötaja kasutab tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui see kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegemist erisoodustusega TuMS § 48 mõttes. Näiteks võib töötaja teekonda pikendamata peatada auto selleks, et ühendada ettevõtluseks toimuva sõiduga isiklik tegevus.
Maksuhaldur peab TuMS § 48 kohaldamiseks tuvastama maksuobjekti, milleks on erisoodustuse andmine. Tööandja sõiduki või muu vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmisel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tuleb tõendada vara selline tegelik kasutamine või tuvastada asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati vara ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Vastupidine seisukoht oleks põhjendatud, kui tulumaksuseadus sätestaks, et maksuobjektiks on ka töötaja võimalus kasutada tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, kusjuures sellise kasutamise puudumist peaks maksukohustuslane tõendama kindlaksmääratud korras. Niisugust regulatsiooni kehtestatud ei ole.
|
| 3-3-1-73-09
|
Riigikohus |
26.11.2009 |
|
TuMS § 48 lg 4 p 7 tõlgendamisel tuleb muu hulgas lähtuda ka lõike 4 preambulis toodud määratlusest "rahaliselt hinnatav soodustus". Erisoodustus on tööandja poolt töötajale antav rahaliselt hinnatav hüve, millest viimane saab otseselt isiklikku kasu. Erisoodustusena tuleb vaadelda sellist hüve, mis antakse töötaja isiklikes huvides ja mida saaks põhimõtteliselt käsitleda ka loonuspalgana. Erisoodustus on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära (vt Riigikohtu 19.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-26-02).
Erisoodustusega ei ole tegemist siis, kui töötaja hüvitab saadud soodustuse tööandjale. Tehingu puhul, millega äriühing võõrandab oma töötajale asja, mille äriühing on varem omandanud samalt isikult, tuleb võimaliku erisoodustuse tuvastamiseks vaadelda mitte ainult viimast tehingut eraldivõetuna, vaid mõlemat tehingut koos. Kui töötaja ostab varem tööandjale müüdud asja tööandjalt tagasi sama hinnaga, millega ta varem sama asja tööandjale müüs, ning lisaks hüvitab tööandjale kõik kulutused, mida tööandja tegi kahe tehingu vahepealsel ajal asja parendamiseks, siis ei ole töötaja saanud rahaliselt hinnatavat soodustust, sest ta ei ole tööandja arvel oma varalist olukorda parandanud.
|
| 3-3-1-86-10
|
Riigikohus |
09.02.2011 |
|
Sotsiaalmaksu määramisel välisriigis töötamisel on oluline, kas töötati lähetusena või töö tegemise kohas. Lähetuse puhul on oluline maksustamist välistava lähetustunnistuse olemasolu ning kehtivuse aeg. Üksikute töötajate puhul võib olla vajalik eristada perioode, mil isik töötas Eestis või välisriigis.
Välisriigis töötamise korral on sotsiaalkindlustusmaksete maksmise seisukohast oluline Euroopa Liidu õiguse, (Nõukogu määruse nr 1408/71) järgimine. Vastavalt määrusele kohalduvad liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes selle riigi sotsiaalkindlustust reguleerivad õigusaktid ka juhul, kui ta elab teise liikmesriigi territooriumil või kui tema tööandjaks oleva ettevõtja või isiku registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht asub teise liikmesriigi territooriumil. Määrus sätestab erandi olukorrale, kus töötamine välisriigis toimub lähetuse raames.
Erisoodustus seondub töö- või teenistussuhtega ning on oma olemuselt palgatulu erivorm. Välisriigis töötamisega seonduvate erisoodustuste maksustamisel tuleb silmas pidada, et sarnaselt sellega, millises riigis ja millist maksu (tulumaks, sotsiaalmaks) rahas makstud palgatulu suhtes kohaldatakse, tuleb sama reeglit kohaldada ka erisoodustuse maksustamisel (nt kui Eestis tasutakse palgatulult ainult tulumaks, siis tasutakse ka erisoodustuselt ainult tulumaks).
MKS § 84 kohaldamiseks tuleb tuvastada, et maksukohustuslane soovis maksude tasumise vältimiseks anda oma tegevusele moonutatud õigusliku vormi (vt Riigikohtu 17.06.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-23-09 p-i 14). MKS § 84 kohaldamine võib olla põhjendatav töölepingutest võrsunud õigussuhete hindamisel.
Kui lähetused töölepingu seaduse tähenduses tuvastamist ei leia, tuleb päevarahana tehtud väljamakseid TuMS § 13 lg-st 1 ja § 41 p-st 1, SMS § 2 lg 1 p-st 1, TKindlS § 40 lg 1 p-st 1 ning KoPS § 7 lg-st 1 lähtuvalt käsitada palgatuluna.
Kui on tuvastatud välisriigis töötamine, siis võib maksustamise seisukohast olla oluline, kas tegemist oli renditööga või töötatakse välisriigis asuvatel objektidel n-ö tavapärase kahepoolse töösuhte raames. Samuti on oluline arvestada välisriikidega sõlmitud topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepinguid ning Soomes töötamise puhul ka Eesti ja Soome vahelise sellesisulise lepingu lahutamatuks lisaks olevat protokolli. Töötajatele välisriigis töötamise eest makstud palgatulu maksustamisel võib tähtsust omada ka asjaolu, kas äriühingul on tekkinud välisriigis püsiv tegevuskoht.
|
| 3-3-1-54-12
|
Riigikohus |
19.12.2012 |
|
Riigikohtu praktikas on erisoodustuse olemust selgitatud otsustes asjades nr 3-3-1-73-09, p 9, nr 3-3-1-26-02, p 21 ja nr 3-3-1-86-10, p 25.
Tööks vajalik kulutus ei ole hüve ega erisoodustus. Kulutuse määratlemiseks „tööks vajalikuna“ ei pea see alati õigusaktidest tulenevalt olema kohustuslik või selle tegemisel peaks järgima rangelt õigusakte. Kulude määratlemisel erisoodustusena tuleb hinnata töösuhte omapära igal üksikjuhtumil. Tööks vajalikud kulutused võivad töö olemusest sõltuvalt olla erinevad. Kulutused, mis konkreetse töösuhte iseloomu arvestades kujutavad endast erisoodustust, võivad teistsuguse töösuhte puhul olla tööülesannete täitmiseks vaieldamatult vajalikud.
Soome äriühingute objektide tööjõuga kindlustamiseks oli lepingute kohaselt esmajoones oluliseks peetud tagada tellimusele vastava arvu töötajate olemasolu objektil, töötajate professionaalsus ja muude personalile esitatud nõuete täitmine. Selle kohustuse täitmiseks tuli mõnede töötajate puhul soetada välisriigis töötamiseks vajalikud dokumendid ja teha selleks vastavaid lisa-kulutusi. Sellistel asjaoludel ei saa järeldada, et kulud viisadele ning töö- ja elamislubadele on pigem rahaline hüve töötajatele kui tööandja ettevõtluse seisukohast vajalik väljaminek. Neid kulusid kandmata ei oleks olnud võimalik välisriiki tööle saata isikuid, kelle töötamise kohustuslikuks eelduseks oli kõnealuste dokumentide olemasolu. Seetõttu tuleb need kulud lugeda ettevõtlusega seotud kuludeks. Seisukoht, et tegemist polnud kuigi spetsiifilist ja kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töö¬kohtadega ning seetõttu ei oleks äriühingul olnuks suuri raskusi sobiva tööjõu leidmiseks ka dokumentidele kulutusi tegemata, ei välista nende kulutuste seotust äriühingu ettevõtlusega.
TsMS § 174 lg 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Halduskohtumenetluses kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikku vaid halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud juhtudel. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 12 kohaldatakse menetluskulude jaotusele tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-des 173 ja 175 sätestatut, TsMS § 174 lg 6 kohaldamist halduskohtumenetluses ei ole sätestatud. Seetõttu ei ole alates 1. jaanuarist 2012 jõustunud seadustiku kehtivuse ajal kantud kassatsiooni- ja apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmisel selle sätte kohaldamiseks alust. Kuna ka halduskohtumenetluse varasem regulatsioon oli menetluskulude osas piisav, puudub vajadus ka enne 1. jaanuari 2012 kantud menetluskulude väljamõistmisel tsiviilkohtumenetluse sätete (sh TsMS § 174 lg 6) kohaldamiseks.
Riigikohtu praktikas (otsus haldusasjas nr 3-3-1-58-07, p-d 15 ja 16) on leitud, et menetluskulu tuleb välja mõista koos arvel märgitud käibemaksuga ning see seisukoht on halduskohtu¬menetluses jätkuvalt kohaldatav.
|
| 3-3-1-27-15
|
Riigikohus |
21.10.2015 |
|
Arvestades aktsiakapitali osakaalu, mitmeid varasemaid majandusaasta näitajaid, põhikirja ning juhatuse liikme saadud hüve suurust, on kogutud piisavalt tõendeid tõendamiskoormuse üleminekuks kaebajale ja järeldatud nende asjaolude põhjal õigesti, et tegemist ei ole dividendide maksuobjektiga. (vt annotatsioone asjas 3-3-1-33-12) (p 19)
Kui tegemist on olukorraga, kus saadud soodustus on selle andjale hüvitatud, ei ole tegemist erisoodustusega. (vt annotatsioone asjades 3-3-1-73-09 ja 3-3-1-26-02).(p 14)
Kuna maksuhaldur on väljamakse lugenud erisoodustuseks ning põhjendanud, miks ei ole väljamaksete puhul tegemist dividendiga, on maksukohustuslasel omakorda kohustus tõendada vastupidist. Tõendamiskohustus ei ole ainult maksu-halduril. Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormis üle maksukohustuslasele.
Pidades väljamakseid ettevõtlusega seotud kuludeks ja jättes väljamaksed dividendidena vormistamata, võttis kaebaja riski, et võimaliku maksuvaidluse korral võib dividendide väljamaksmise tõendamine olla raskendatud. (p 20)
|
| 1-15-9051/62
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.10.2017 |
|
Riigikohus on selgitanud, et erisoodustus (TuMS § 48 lg 4) on tööandja poolt töötajale antav rahaliselt hinnatav hüve, millest viimane saab otseselt isiklikku kasu. Erisoodustusena tuleb vaadelda sellist hüve, mis antakse töötaja isiklikes huvides ja mida saaks põhimõtteliselt käsitada ka loonuspalgana. Erisoodustus on seega määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära (vt RKHKo 3-3-1-73-09, p 9; RKHKo 3-3-1-27-15, p 14). (p 29)
TuMS § 48 lg 4 p 7 sätestab erisoodustusena asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse tasuta üleandmise, müügi või vahetuse turuhinnast madalama hinnaga. Tasuta üleandmist osutatud sätte tähenduses tuleb mõista kui vara omandiõiguse üleandmist, mitte vara tasuta kasutada andmist. Vara tasuta kasutada andmine on erisoodustusena sätestatud TuMS § 48 lg 4 p-s 2. Omandiõiguse üleminekule (võõrandamisele) viitavad ka teised TuMS § 48 lg 4 p-s 7 sätestatud alternatiivid, s.o vara müük või vahetus turuhinnast madalama hinnaga. (p 30)
Õiguslikult ei ole võimalik võrdsustada asja valdust ja omandit. Riigikohus on selgitanud, et korteri soetamise eesmärk ei muuda korteri kuulumist äriühingule (vt RKHKo 3-3-1-28-16, p 12). Ekslik on ka seisukoht, et erisoodustuse tekkimise puhul ei ole tähtis, kes on korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Kohtupraktikast tuleneb, et kuigi tehinguid on võimalik maksustada nende majandusliku sisu järgi, sõltumata nende tsiviilõiguslikust vormist, ei saa varal olla erinevates menetlustes või õigussuhetes erinevad omanikud (vt RKHKo 3-3-1-78-16, p 23). (p 31)
|
| 3-15-706/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.02.2018 |
|
Isikute ring, kellele tehtud soodustus loetakse erisoodustuseks tulumaksuseaduse mõttes, on täpselt sätestatud TuMS § 48 lg-tes 1, 3 ja 6. Sõiduauto kasutamist teiste isikute poolt ei saa lugeda erisoodustuseks. (p 12)
Vastutusotsuses võib maksuhaldur süü vormi võrreldes maksuotsusega täpsustada või ümber hinnata, kuid otsene vastuolu maksuotsusega paneb maksuhaldurile kohustuse esitada täiendavaid tõendeid. (p 11.2)
Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3)
Vt ka RKHK otsused asjas nr 3-3-1-20-16, p 16.3, ja asjas nr 3-3-1-56-16, p 23; otsused asjas nr 3-3-1-23-12, p 25, ja asjas nr 3-3-1-17-13, p 17.
Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3)
Vt p 10.
Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-2813, p-d 13–14, ja asjas nr 3-3-1-17-13, p 17.
Vastutusotsuses võib maksuhaldur süü vormi võrreldes maksuotsusega täpsustada või ümber hinnata, kuid otsene vastuolu maksuotsusega paneb maksuhaldurile kohustuse esitada täiendavaid tõendeid. (p 11.2).
Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3)
Vt p 10.
Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-2813, p-d 13–14.
|
| 3-15-2058/52
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.11.2017 |
|
Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei muuda haldusakti küll tagantjärele õigusvastaseks, kuid kõnealune põhimõte ei tähenda siiski seda, et hiljem toimunu tuleb jätta täiesti tähelepanuta. Hiljem toimunud tegevus võib olla kaudseks kinnituseks, et juba varem oli isikul kavatsus kinnisvara kasutada ettevõtluses maksustatava käibe tarbeks. Eesmärgi usutavuse hindamisel tuleb aga ühtlasi arvestada ka ohuga, et isiku käitumine ongi tingitud eesmärgist seadustada oma varasem tegevus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-16, p 22; asjas nr 3-3-1-78-16, p 22). Maksudeklaratsioonide korrigeerimise õigus ei võta kaebajalt õigust tugineda hiljem ilmnenud tõenditele ka vaidlustatud maksuotsuse õiguspärasuse kontrollimisel. Kontrolliperioodist väljuvad tõendid peavad vähemalt kaudselt seonduma algse eesmärgiga. Hinnang hiljem toimunud muudatuste olulisusele ja arvestamise võimalusele sõltub muu hulgas kontrolliobjekti soetamise ja sisustamise ajast ning varaga tehtavate toimingute ajalisest järgnevusest. (p 11)
HKMS § 198 lg-test 2 ja 3 tulenevalt ei piisa ringkonnakohtusse uue tõendi esitamiseks üksnes tõendi asjassepuutuvusest. Apellatsioonimenetluses on uute tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel. Esinema peab mõjuv põhjus, mis takistas tõendite esitamist halduskohtus. Samuti on uute tõendite esitamine ringkonnakohtus võimalik siis, kui tõendite esitamine on olnud takistatud halduskohtu poolt menetlusnormide rikkumise tõttu (nt kohtu selgitamiskohustuse või uurimispõhimõtte ebakohase täitmise või tõendite esitamiseks võimaluse andmata jätmise tõttu). (p 12)
Kohtu eelhinnang ütluste usaldusväärsusele ei saa olla tunnistaja ülekuulamisest keeldumise aluseks. Hinnang tõendi tähtsusele tuleb siduda selle haldusasja lahendamisel oluliste asjaoludega, mitte selle usaldusväärsusega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-14, p-d 28-29). (p 13)
KMS § 16 lg 2 p 2 järgi ei maksustata käibemaksuga kinnisasja või selle osa üürile, rendile või kasutusvaldusse andmist. Üldjuhul on eluruumi üürile või rendile andmine (v.a. ruumi üürile või rendile andmine majutustegevuse osutamiseks) käibemaksuvaba (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-47-15, p-d 12 ja 16). Kavandades eluruumi üürile või rendile andmist äriühingule või füüsilisele isikule, ei ole KMS § 16 lg 3 p-s 1 sätestatud keelu tõttu võimalik arvele käibemaksu lisada ning seega ei saa korter olla soetatud maksustatava käibe tarbeks. Seetõttu on korteri soetamiselt ning korteriga seotud teistelt kulutustelt sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamine õiguspärane. (p 14)
TuMS § 52 lg 1 ja lg 2 p 1 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud väljamakse sama paragrahvi lõike 1 tähenduses ettevõtlusega mitteseotud vara soetamine ja see maksustatakse tulumaksuga. TuMS § 52 kohaldamise eelduseks on, et väljamakset ei ole tehtud tulu teenimise eesmärgil. Ainuüksi asjaolust, et tegemist on esialgse kasutusotstarbe järgi eluruumiga, mida saab kasutada elamiseks, ei saa teha järeldust, et sellist ruumi pole ettevõtluses võimalik kasutada. Äriühingul ei ole keelatud eluruumi üürida välja eluruumina ja saada sellise teenuse eest tasu. Ka sellisel tegevusel on ettevõtluse tunnused, sest vara kasutatakse ettevõtlustulu saamiseks. Ka asjaolust, et äriühingu tegevuse eesmärgiks on äriühingu osaniku või juhatuse liikme vajaduste rahuldamine, ei saa teha järeldust, et selline tegevus pole ettevõtlus. Äriühingu tegevus vastab ettevõtluse tunnustele ka siis, kui äriühing müüb kaupa või osutab teenust äriühingu osanikule. Samuti on äriühingul võimalik tulu teenida kinnisvara hinna tõusust (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-78-16, p 25, ja asjas nr 3-3-1-28-16, p 14). (p-d 15-16)
Isegi kui sõlmitud rendi- või üürilepingud on näilikud ning kinnisvara kasutas juhatuse liige või temaga seotud isikud elamiseks, kuid selle eest tasuti turuhinnale vastavat tasu, või kui vara kasutas juhatuse liige tasuta, ei ole tegemist iseenesest ettevõtlusega mitteseotud tegevusega. Kui vara anti tasuta kasutada juhatuse liikmele, võib selline tegevus olla käsitatav erisoodustusena TuMS § 48 mõttes. (p 17)
Kui sõlmitud rendi- või üürilepingud on näilikud ning kinnisvara kasutas juhatuse liige tasuta, on tegemist ettevõtlusega seotud tegevusega, mis võib olla käsitatav erisoodustusena TuMS § 48 mõttes. (p 17)
|
Facebook
Twitter