3-3-1-2-09
|
Riigikohus |
26.03.2009 |
|
TuMS § 15 lg 5 p 1 on sisult selge ning selle sätte alusel laieneb maksuvabastus ainult neile maksukohustuslastele, kes kuni eluruumi võõrandamiseni kasutasid seda alalise või peamise elukohana. Seejuures ei ole määravateks andmed elukoha kohta rahvastikuregistris, vaid tegelik elukoht.
Tulumaksuvabastuse andmisel on seadusandjal ulatuslik otsustusruum, mille raames tehtud kaalutlusotsuse kohtulik kontroll on piiratud.
|
| 3-3-1-52-09
|
Riigikohus |
04.11.2009 |
|
MKS § 84 rakendamiseks peab objektiivsetest asjaoludest olema võimalik järelda, et tehingute ja toimingute peamine eesmärk on maksusoodustuse saamine ning tegevusel puuduvad muud majanduslikud põhjendused. ÄS § 249 lg 2 sätestab, et mitterahalise sissemakse väärtuse hindamisel tuleb aluseks võtta asja või õiguse harilik väärtus. Mitterahalise sissemakse väärtus ei tohi olla väiksem omandatavate aktsiate nimiväärtusest.
Tuleb teha vahet isiku poolt seaduslikul maksuobjekti tekkimise lubatud vältimisel ja MKS § 84 kohaldamise aluseks oleval maksudest kõrvalehoidumisel (n-ö kuritarvitamisel). MKS § 84 eeldab õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist. Kuigi MKS § 84 ei sisalda seaduslike võimaluste kuritarvitamise eeldust sõnaselgelt, tuleneb see normist endast. Sellisteks olulisteks teguriteks, mis peaksid koostoimes mõjuma ja tõendama õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist, võiksid olla näiteks tehingu ebakohasus (see tähendab, et teadlikud ja sõltumatud tehingupooled ei oleks tavaliselt sellises olukorras sellist tehingut teinud); ebakohane õiguslik kujundus peab andma maksueelise, st kohane tehing annaks kõrgema maksukoormuse; mõistliku põhjenduse puudumine ebakohase kujundamise kasutamiseks (ei ole arvestatavaid põhjuseid, miks reeglipärasest kõrvalekalduv tehing oleks mõistlikum).
Maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärki võib kinnitada see, et isik andis aktsiad üle tema kontrolli all olevale äriühingule ajal, kui oli selge, et need tuleb peatselt võõrandada. Samuti vastus küsimusele, kas leping oleks sõlmitud ka sellise äriühinguga, mis pole isiku kontrolli all. Mitterahalise sissemakse puhul erinevalt aktsiate müügist ei ole need asjaolud TuMS § 15 lg 4 p-s 10 sätestatud maksuvabastuse tõttu asjakohased.
TuMS § 15 lg 4 p 10 kohaselt ei maksustata tulumaksuga tulu äriühingus osaluse (aktsiad, osad, osamaks, sissemakse) suurendamisest või omandamisest mitterahalise sissemakse teel. Nimetatud maksuvabastus tuleneb põhimõttest, et maksustada saab vaid realiseeritud tulu.
Maksukohustuslane võib teha valikuid, mis on ajendatud maksukulude kokkuhoiu kavatsusest. Puudub kohustus tegeleda äritegevusega selliselt, et riigi maksutulu oleks võimalikult suur. Seadusliku maksuplaneerimisega on tegemist seni, kuni maksukohustuslase tehingu vorm vastab tema majandustegevuse tegelikule sisule ja ei ole moonutatud ning järgitakse maksuseadusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-23-09).
|
| 3-3-1-51-12
|
Riigikohus |
17.12.2012 |
|
Isikul võib olla üheaegselt mitu elukohta, mistõttu ei välista ühe aadressi märkimine mistahes ametlikus dokumendis või registris seda, et isik kasutab samal ajal elukohana ka mõnel teisel aadressil asuvat eluruumi. Füüsilise isiku tuludeklaratsiooni märgitud aadress ei ole käsitatav tõendina elukoha kasutamise kohta, vaid on pigem kontaktaadress maksuhalduriga suhtlemisel. Tuludeklaratsioonis võib märkida ka sellise aadressi, mis ei ole elukoht, kuid kus maksumaksja hinnangul on paremini tagatud temale adresseeritud dokumentide kättesaamine.
Kohtuotsuses asjas 3-3-1-2-09 ei nõustunud Riigikohus TuMS § 15 lg 5 p le 1 antud laiendava tõlgendusega („Maksumaksjal lasub seejuures kohustus tõendada, et tema eesmärgiks oli ehitada elamut, kuhu ta kavatses elama asuda ja et see eesmärk oli ka reaalne."). Riigikohtu tõlgenduse kohaselt ei ole võimalik tulumaksuvabastust kohaldada poolelioleva elamu müügile, mida valmidusastmest lähtuvalt ei ole võimalik füüsilise isiku elukohana kasutada. Käesolevas kohtuasjas on tõendatud, et elamu valmidusaste võimaldas selles püsivalt elada ja maksumaksja seal ka elas.
Eluasemelaenu intresside mahaarvamise õiguse kasutamine ei ole siduv kinnisasja müügi maksuvabastusele.
Eluasemelaenu intresside mahaarvamise õiguse kasutamine ei ole siduv kinnisasja müügi maksuvabastusele. TuMS § 25 lg-s 1 sätestatud tingimustel võib tulust maha arvata ka elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks võetud laenu või liisingu intressid.
TuMS § 25 lg 3 kohaselt võib maksustatavast tulust üheaegselt maha arvata ainult ühe elamu või korteri soetamise laenu ja kapitalirendi (liisingu) intressid. Eelöeldust tulenevalt võib isikul olla ka mitu elamut või korterit, mis on "endale eluasemeks soetatud".
Mõiste "eluase" on laiema sisuga kui "elukoht" ja hõlmab ka sellist eluruumi, mida konkreetne isik ei kasuta alaliselt või peamiselt elamiseks. Samuti võib eluasemelaenu intresside mahaarvamise õigus tekkida ajaliselt varem kui faktiline elukohana kasutamine, sest TuMS § 25 lg 1 ja 2 kohaselt saab intresse maha arvata ka siis, kui laen on võetud elamu või korteri ehitamiseks või elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks.
Kinnistu soetusmaksumuse hulka on võimalik arvestada ka selliseid kulusid, mis on tehtud pärast kinnistu võõrandamise eest tasu saamist. TuMS § 36 lg-st 1 tulenevalt tekib vara võõrandamisest maksustatav tulu juba ostjalt ettemakse saamisel või müügihinna ositi laekumisel. Parendustöid ja võõrandamise seotud kulusid võidakse aga teha ka veel pärast müügitulu osalist laekumist. Samuti võib müüjal olla müügilepingust tulenevalt kohustus teha teatud töid pärast omandiõiguse üleminekut ostjale, kui objektiivsetel põhjustel ei olnud need tööd lepingu sõlmimise ajaks lõpetatud. Müüja võib olla saanud oma kulude tegemisel ka maksepikendust (näiteks on soetanud müüdud vara järelmaksuga). Vajadus teha hiljem kulusid võib müüjal tekkida ka põhjusel, et ostja on pärast müügitehingu toimumist esitanud pretensiooni müüdud asja puuduste kohta ja nõudnud müüjalt puuduste kõrvaldamist. Kui müüja on teinud kulusid pärast müügihinna osaliselt või täielikku laekumist, siis selle selgitamiseks, kas need on seotud müüdud varaga, tuleb eelkõige hinnata müügilepingu tingimusi, millest peaks nähtuma müüja kohustused ja vastutus. Vajadusel võib esitada ka muid tõendeid.
TuMS § 37 lg 1 ja TuMS § 38 lg 1 ei tulene, et vara parendamiseks või võõrandamisega seotud kuluks saaks olla ainult võõrandatud kinnisasja piirides tehtud ehitustööde kulud. Mõiste "parendamine" hõlmab kõiki kulusid, mis suurendavad vara väärust. Parenduskuluga on tegemist kui tehtud kulutusel on vahetu seos võõrandatud kinnistute müügihinnaga. Seda võib tõendada näiteks müügilepingu säte selle kohta, et müüja on välja ehitanud väljas¬pool kinnistu piire oleva juurdepääsutee, veetrassi või muu tehnovõrgu, või müügilepingu säte, mille kohaselt müüja võtab endale kohustuse nimetatud ehitustööd teha või alustatud tööd lõpule viia.
Parenduskulude arvessevõtmisel on oluline et pärast kinnistute müüki, mille soetamismaksumusse on teede, tänavavalgustuse ja veetrasside ehitamise kulud arvatud, ei ole võimalik nimetatud rajatisi iseseisvalt ega koos nende juurde kuuluva maaga tasu eest kolmandatele isikutele võõrandada.
Kinnistute parendamiseks tehtud kulude deklareerimine tuludeklaratsioonis mitte soetusmaksumuse osana, vaid vara võõrandamisega seotud kuludena, ei ole oluline eksimus. Nii vara parendamise kulud kui võõrandamisega seotud kulud on vara võõrandamisest saadud kasust ühteviisi mahaarvatavad ning mõlemale kululiigile kehtivad samasugused dokumenteerimisnõuded.
|
| 3-16-903/32
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.05.2018 |
|
Kuna TuMS § 15 lg 5 p 2 järgi on maksuvabastus ette nähtud kogu kinnisasja müügist saadud kasule, ei saa eluruumiga kinnisasja müügil võimalikku tulumaksuvabastust arvestada katastriüksuste kaupa eraldi. (p 12)
Pärimise puhul ei toimu asja võõrandamist ega soetamist, vaid olemasoleva omandisuhte osaline asendub teis(t)e isiku(te)ga (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-97-13, p 13). Seetõttu ei välista omandireformi käigus tagastatud vara pärimine TuMS § 15 lg 5 p-s 2 nimetatud tulumaksuvabastuse kohaldamist põhjusel, et tegemist ei ole otse pärijale omandireformi käigus tagastatud vara võõrandamisega. Õigustatud subjektile tagastatud vara võõrandamise puhul ei ole maksuvabastuse üleminekut pärijale TuMS-is piiratud (vrd TuMS § 38 lg 11). (p-d 15 ja 20)
Eelnevast erinevalt sätestab TuMS § 15 lg 5 p 1 tulumaksuvabastuse eeldusena tingimuse, et maksumaksja kasutab võõrandatavat eluruumi võõrandamiseni oma elukohana. Tegemist on maksuvabastuse subjekti puudutava tingimusega, mida keegi teine tema eest täita ei saa (vt ka RKHK otsus asjas nr (3-3-1-97-13, p 12). See on isikuga lahutamatult seotud õigus, mis pärijale üle ei lähe. Samas saab pärija maksuvabastust kasutada, kui ta ka ise elas enne võõrandamist selles eluruumis. (p 19)
Pärimise puhul ei toimu asja võõrandamist ega soetamist, vaid olemasoleva omandisuhte osaline asendub teis(t)e isiku(te)ga (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-97-13, p 13). Seetõttu ei välista omandireformi käigus tagastatud vara pärimine TuMS § 15 lg 5 p-s 2 nimetatud tulumaksuvabastuse kohaldamist põhjusel, et tegemist ei ole otse pärijale omandireformi käigus tagastatud vara võõrandamisega. (p 15)
TuMS § 15 lg 5 p-s 2 nimetatud maksuvabastuse üleminek pärijale sõltub sellest, kas tegemist on pärandaja isikuga lahutamatult seotud õigusega või kas seadusandja on välistanud selle õiguse ülemineku pärijale (vt ka MKS §-d 35 ja 36 lg 1, PärS § 130 lg 1). (p 16)
TuMS § 15 lg 5 p-ga 2 maksuvabastusele kehtestatud tingimus, mille kohaselt võõrandatud kinnisasi peab olema läinud maksumaksja omandisse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel, puudutab üksnes võõrandatud kinnisasja omandamise viisi ega ole sellisena pärandaja isikuga lahutamatult seotud. (p 18)
Õigustatud subjektile tagastatud vara võõrandamise puhul ei ole maksuvabastuse üleminekut pärijale TuMS-is piiratud (vrd TuMS § 38 lg 11). (p 20)
|
Facebook
Twitter