3-3-1-15-97
|
Riigikohus |
06.06.1997 |
|
Tolliseaduse § 68 lg. 1 annab tollile õiguse realiseerida kaup, mille omanikku tal ei ole õnnestunud 3 kuu jooksul kindlaks teha. Selle sätte rakendamine eeldab tollipoolset eelnevat aktiivset käitumist kauba omaniku kindlakstegemisel, mitte passiivset kauba omaniku ootamist. Kohus peab hindama kogutud tõendeid, et kindlaks teha, kas kaup on tunnistatud peremeheta kaubaks õigesti ja kas toll tegi vajalikud toimingud kauba omaniku väljaselgitamiseks. Sellise kauba realiseerimisel tuleb kinni pidada rahandusministri poolt kehtestatud korrast (juhendist).
|
| 3-3-1-33-99
|
Riigikohus |
05.10.1999 |
|
Tollimaakleri teenuse kasutamisel on maksumaksjaks tollimaakler ja ettekirjutuse saab toll teha vaid maaklerile, sest tollivõlg saab tekkida vaid maakleril.
Riigilõivu võlgnevus ei ole maksuvõlg Maksukorralduse seaduse § 2. p. 7 tähenduses ja seda ei saa maksuhalduri ettekirjutusega sisse nõuda.
Maksuhalduri ettekirjutus peab sisaldama viiteid maksuseadustele ja Maksukorralduse seadustele. Tolliseadus ei ole maksuseadus ja viide üksnes Tolliseadusele ei anna maksuhaldurile õigust teha maksualaseid ettekirjutusi.
|
| 3-3-1-38-99
|
Riigikohus |
18.10.1999 |
|
Tollimaakleri teenuse kasutamisel on maksumaksjaks tollimaakler ja ettekirjutuse saab toll teha vaid maaklerile, sest tollivõlg saab tekkida vaid maakleril.
Tolli ülesanne on jälgida Tollimaakleri registreerimise ja tegevuse eeskirja nõuetekohast täitmist tollimaakleri poolt. Tollimaakleri kliendil on õigus heas usus eeldada, et tollimaakler tasub kliendilt saadud maksusummad tollile.
Kolmanda isikuna protsessi kaasatud äriühingu pankrotihalduri kiri on käsitletav protsessiosalise seletusena, mis on asjas tõendiks.
|
| 3-3-1-39-99
|
Riigikohus |
18.10.1999 |
|
Tollimaakleri teenuse kasutamisel on maksumaksjaks tollimaakler ja ettekirjutuse saab toll teha vaid maaklerile, sest tollivõlg saab tekkida vaid maakleril.
Tolli ülesanne on jälgida Tollimaakleri registreerimise ja tegevuse eeskirja nõuetekohast täitmist tollimaakleri poolt. Tollimaakleri kliendil on õigus heas usus eeldada, et tollimaakler tasub kliendilt saadud maksusummad tollile
Riigilõivu võlgnevus ei ole maksuvõlg Maksukorralduse seaduse § 2. p. 7 tähenduses ja seda ei saa maksuhalduri ettekirjutusega sisse nõuda.
Maksuhalduri ettekirjutus peab sisaldama viiteid maksuseadustele ja Maksukorralduse seadustele. Tolliseadus ei ole maksuseadus ja viide üksnes Tolliseadusele ei anna maksuhaldurile õigust teha maksualaseid ettekirjutusi.
Kolmanda isikuna protsessi kaasatud äriühingu pankrotihalduri kiri on käsitletav protsessiosalise seletusena, mis on asjas tõendiks.
|
| 3-3-1-5-01
|
Riigikohus |
26.04.2001 |
|
Rahandusministri 24. septembri 1996. a. määrusega nr 73 kinnitatud "Tasumisele kuuluva maksusumma arvutamise erijuhud" (alates 22. veebruarist 1997 kehtinud redaktsioonis) punktis 10 on esitatud loetelu nendest tõenditest (dokumentidest), mille olemasolul võib maksukohustuslane impordi käibemaksu enda maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksult maha arvata, kui ta tasub impordimakse tollimaakleri kaudu. Nimetatud säte on kooskõlas Käibemaksuseadusega.
Tollimaakleri ning tolli vaheline suhe on haldusõiguslik. Tollimaakleri teenuse kasutamise korral on maksumaksjaks tollimaakler, tollivõlg saab tekkida vaid maakleril ja maksuamet saab vastava ettekirjutuse teha tollimaaklerile.
|
| 3-3-1-26-03
|
Riigikohus |
10.04.2003 |
|
TS § 27 lg 9 kohaselt kui kaup viiakse ebaseaduslikult tolli järelevalve alt välja või kui tollil on kahtlusi kauba ebaseadusliku tolli järelevalve alt väljaviimise kohta ja võlgnik ei suuda tollile tõendada sellele kaubale tollikäitlusviisi kohaldamist, on võlgnik kohustatud tasuma tollivõlast tuleneva maksusumma. Kuna sihttollipunktis tuvastati kütuse puudujääk ning AS Eesti Raudtee oli printsipaaliks, kes vastutas kütuse kadudeta lähtetollipunktist sihttollipunkti toimetamise eest, oli tollil põhjus ja seaduslik alus lugeda kütus ebaseaduslikult tolli järelevalve alt väljaviiduks ning kohustada AS-i Eesti Raudtee tasuma tollivõlast tuleneva maksusumma. Kui toll on tuvastanud, et kütus viidi ebaseaduslikult tolli järelevalve alt välja, ei ole õige ja põhjendatud pidada sellist kadu kütuse loomulikuks kaoks ja toll ei pea tegema sel juhul kütusemassi mahaarvestust tollivõla arvestamisel.
TS § 25 ja 46 ei sätesta kohustust, et toll peab tuvastama (mõõtma) kütuse koguse tollipiiril. Vabariigi Valitsuse 28. mai 1998. a määrusega nr 111 kinnitatud "Tolliprotseduuri "tollitransiit" rakendamise eeskirja" punkti 51 kohaselt kaubale tolliprotseduuri "tollitransiit" kohaldamiseks esitab raudtee - ettevõtte volitatud esindaja tolliametnikule lähtetollipunktis kauba saatelehe tollile aktsepteerimiseks. Kuna toll aktsepteeris lähtetollipunktis AS Eesti Raudtee poolt esitatud saatelehe seal esitatud andmetega kütuse koguse kohta, deklareeris AS Eesti Raudtee ühtlasi ka saatelehel märgitud kütuse koguse saabumise Eesti tolliterritooriumile ja võttis endale kui printsipaalile vastutuse kauba tollitransiidi eest.
Tolliseaduse § 30 lg 4 kohaselt on tollil õigus nõuda asjassepuutuva isiku juuresolekut tollitõkendi panemisel ja eemaldamisel tolliametniku poolt. Tolliseaduse § 46 lg 2 kohaselt on deklarandil või tema poolt volitatud isikul õigus viibida kauba tolliläbivaatuse juures. Et deklarandil oleks võimalik kasutada oma õigust, tuleb deklaranti teavitada kauba läbivaatuse toimumisest. Tolliseaduses ei ole kehtestatud, kas deklaranti tuleks teavitada kirjalikult või suuliselt. Oluline on, et informeerimisega tagataks tolli ja deklarandi omavaheline koostöö tolliläbivaatuse teostamisel ning deklarandi osavõtt sellest. Kui aga tekib vaidlus teavitamise üle, peab toll tõendama, et deklaranti teavitati tolliläbivaatuse toimumise ajast ja kohast.
|
| 3-3-1-6-04
|
Riigikohus |
15.03.2004 |
|
KMS § 5 lg 1 p 9 kohaselt ei maksustatud ravimite, meditsiinitarvete, ravi- ja meditsiinidiagnostikavahendite (vastavalt sotsiaalministri poolt kinnitatud nimekirjadele) käivet ning importi. Sotsiaalministri 11. märtsi 1999. a määrusega nr 13 kinnitatud "Käibemaksuvabade ravimite, meditsiinitarvete, ravi- ja meditsiinidiagnostikavahendite nimekiri" p 4 kohaselt ei maksustatud käibemaksuga ravimeid ja ravimisarnaseid aineid, mis on kantud ravimiregistrisse või mille impordiks on välja antud vastav sertifikaat, EKN kood 3004. Kauba klassifitseerimiseks EKN rubriikides 3003 või 3004 on vajalik, et tegemist oleks ravimiga. Ravimiseaduse § 5 lg 9 annab Ravimiametile õiguse otsustada, kas toode on ravim või mitte.
Tolliseadustiku § 257 võimaldab tollil korrigeerida varem määratud maksusummat täiendavalt ilmnenud asjaolude korral. Täiendavaks ehk uueks asjaoluks, mis tingiks varem määratud maksusumma korrigeerimise, saab olla faktiline asjaolu, mis ei olnud kaubadeklaratsiooni (tollideklaratsiooni) aktsepteerimise ajal tollile teada. Maksusumma korrigeerimisel peab toll põhjendama, mil viisil uus asjaolu talle teatavaks sai ning miks see asjaolu ei olnud teada esialgse maksusumma määramise ajal. Uue asjaoluna ei saa käsitada halduspraktika või õigusakti tõlgenduse muutumist.
Eesti Kaupade Nomenklatuur on kehtestatud Tolliseaduse alusel. Tolliseadus ei ole maksuseadus. EKN-st tulenevad kaupade klassifitseerimise reeglid saavad olla aluseks maksukohustuse või maksuvabastuse rakendamisel siis, kui maksuseadus viitab EKN-le. Kaupade klassifitseerimise reeglid puudutavad tollivormistust. Kui maksuseaduses või maksuseaduse alusel väljaantud määruses kirjeldatakse maksust vabastatud kaupa teisiti, kui seda nähakse ette klassifitseerimisreeglites, siis tuleb rakendada maksuseadust või määrust.
|
| 3-3-1-7-04
|
Riigikohus |
15.03.2004 |
|
Tolliseadustiku § 257 võimaldab tollil korrigeerida varem määratud maksusummat täiendavalt ilmnenud asjaolude korral. Täiendavaks ehk uueks asjaoluks, mis tingiks varem määratud maksusumma korrigeerimise, saab olla faktiline asjaolu, mis ei olnud kaubadeklaratsiooni (tollideklaratsiooni) aktsepteerimise ajal tollile teada. Uue asjaoluna ei saa käsitada halduspraktika või õigusakti tõlgenduse muutumist. Kui deklarant tegi kõik tema käsutuses olevad andmed maksu koheseks õigeks määramiseks tollile kättesaadavaks, ning toll määras nende andmete alusel maksusumma, kuid muudab hiljem oma seisukohta (näiteks kauba klassifitseerimisreeglite rakendamise osas), siis ei ole tegemist uue asjaoluga, mis võimaldaks maksusummat korrigeerida.
Tollimaksuga maksustamiseks tuli imporditud kaup klassifitseerida Eesti Kaupade Nomenklatuuri (EKN) alusel ja seal toodud klassifitseerimisreeglite kohaselt. EKN I osa sätestab kaupade klassifitseerimise üldreeglid. Reegli 1 kohaselt on jaotiste, gruppide ja alamgruppide nimetused antud suunaval eesmärgil; ametlik klassifitseerimine peab toimuma lähtuvalt rubriikide kirjeldustest ja vastavate jaotiste ja gruppide märkustest ning alljärgnevatest reeglitest tingimusel, et need rubriigid või märkused ei sätesta muud.
|
| 3-3-1-65-05
|
Riigikohus |
10.05.2006 |
|
Kuigi vahetult pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga äriühing ei teadnud ja võib-olla ei saanudki teada kõiki uusi tolliformaalsusi ja maksuarvestusi deklaratsiooni täitmisel, ei vabane ta kohustusest esitada deklaratsioonis täielikud andmed, kui ta on sõlminud lepingu tollimaakleri teenuse osutamiseks. Tollimaakler on spetsialist, kes tollivormistuse käigus ei saa lähtuda üksnes kliendi esitatud andmetest, vaid peab evima laialdasi teadmisi tolliregulatsioonist. Professionaalne tollimaakler peab omama vastavaid teadmisi ja viima end kurssi toimunud muudatustega. Sõlmides lepingu tollimaakleriga, võttis äriühing endale riski ja seadusega sätestatud solidaarvastutuse, usaldades tollimaakleri teenuseid.
|
| 3-3-1-66-05
|
Riigikohus |
10.05.2006 |
|
ÜTSRS art 199 kohaselt kohustub deklarant või tema esindaja allkirjastatud deklaratsiooni esitamisel deklaratsioonis esitama õiged andmed, tagama lisatud dokumentide ehtsuse ja kõikide kohustuste täitmise, mis on seotud kõnesolevale kaubale asjassepuutuva tolliprotseduuri kohaldamisega.
Deklaratsiooni aktsepteerimine ei ole veel iseenesest maksuotsus. Selle alusel ei saa deklarandil tekkida usalduse kaitset ega õiguspärast ootust, et toll ei võiks aktsepteeritud deklaratsiooni kontrollida, täpsustusi nõuda või deklaratsiooni muuta (vt Euroopa Kohtu 14.05.1996 otsust C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood, EKL 1996, lk I-2465 p 93; 13.11.1984. a otsuseid 98/83 ja 230/83: Van Gend & Loos ja Expeditiebedrijf Wim Bosman vs. Komisjon, EKL 1984, lk 3763, p 20; 09.0.2006 otsuse C-293/04: Beemsterboer Coldstore Services,p-i 33).
Proportsionaalsuse põhimõte ja ettevõtja õigus omandile ei saa takistada pädevat asutust (tolli) teha järelkontrolli. Järelkontroll ei riku proportsionaalsuse põhimõtet isegi siis, kui makse, mida nõutakse, ei ole importijal enam võimalik toodete müümisel arvestada. Tegemist on professionaalse ettevõtja riskiga, millega tal tuleb arvestada (vt Euroopa Kohtu otsuse C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood, p-i 114). Importija ei saa toetuda ka õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele, sest temal kui ettevõtjal on kohustus võtta kõik vajalikud meetmed, et vähendada oma lepingulistes suhetes riske, mis on seotud võimaliku tollipoolse järelkontrolliga (Euroopa Kohtu 9.12.1999 määrus C-299/98: CPL Imperial,EKL 1999, lk I-8683).
Eesti aktsepteeris Euroopa Liitu astudes ühinemislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Ühinemislepinguga võeti Eesti õiguskorda üle kogu Euroopa Liidus kehtiv õigustik (acquis communautaire), sealhulgas Ühenduse tolliseadustik. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadusele kohaldatakse Eesti kuulumisel Euroopa Liitu Eesti põhiseadust ja teisi õigustloovaid akte, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. See põhimõte puudutab ka Põhiseaduse § 113 kohaldamist Euroopa Liidu õiguse kontekstis.
Tollipoolne õigusvastane venitamine ei vabasta deklaranti maksuotsuse täitmisest. Maksunõude ja maksukohustuse tekkimise aluseks on juriidiliste faktide kogum. EL-i õigusaktides sätestatud tähtaegade ületamine iseenesest ei takista võlgnikult tollivõlga sisse nõuda (vt Euroopa Kohtu 14.11.2002. a otsust C-112/01: SPKR, EKL 2002, lk I-10655). Tollipoolne õigusvastane venitamine võib küll viia maksunõude esitamise aegumiseni. Aegumistähtaeg on kolm aastat. Tollimaksu võib määrata pärast kolmeaastase tähtaja möödumist juhul, kui tollil ei ole võimalik määrata tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluvate tollimaksude täpset summat sellise toimingu tagajärjel, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse ja kui kehtivad seadused seda lubavad.
Ühenduse tolliseadustiku preambula kohaselt tuleb tagada, et tasakaalus oleksid tollipoolsed tollialaste õigusaktide korrektse kohaldamisega seotud vajadused ja kaubandusringkondade õigus õiglasele kohtlemisele. Selleks tuleb tollile anda ulatuslikud kontrollivolitused ja kaubandusringkondadele kaebuse esitamise õigus. ÜTS art 245 kohaselt kehtestavad liikmesriigid tolli otsustele kaebuse esitamise korra rakendussätted. Eestis tuleb selles osas kohaldada Haldusmenetluse seadust, Maksukorralduse seadust ja Halduskohtumenetluse seadustikku.
ÜTS art 11 lg 1 kohaselt võib iga isik taotleda tollilt teavet tollialaste õigusaktide kohaldamise kohta. Sellise taotluse võib tagasi lükata vaid siis, kui see ei ole seotud tegelikult kavandatud impordi- või eksporditoiminguga. ÜTS art 11 lg 2 järgi antakse taotlejale teavet tasuta.
ÜTS art 220 lg 2 sätestab ammendava loetelu juhtudest, mil tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskannet ei tehta. ÜTS art 220 lg 2 p-i b all märgitud aluse rakendamisel tuleb kaaluda, kas on täidetud kolm kumuleeruvat tingimust: toll tegi vea; arvestades võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust, ei olnud võimalik seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte (vt Euroopa Kohtu otsust 161/88: Binder; 16.07.1992 otsust C-187/91: Belovo, EKL 1992, lk I-04937; otsust C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood; 14.11.2002. a otsust C-251/00: Ilumitrónica, EKL 2002, lk I-10433; 03.03.2005. a otsus C-499/03P: Biegi Nahrungsmittel). Seda, kas nimetatud tingimused on täidetud, otsustab siseriiklik kohus (vt Euroopa Kohtu 12.12. 1996. a otsuse C-38/95: Ministero delle Finanze vs. Foods Import Srl, EKL 1996, lk I-06543, p-i 32).
Euroopa ühenduse õigusaktid muutuvad nende Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päevast positiivseks õiguseks selles valdkonnas, mida kõigil tuleb teada ja millega kõigil tuleb arvestada (vt Euroopa Kohtu 12.07.1989. otsuse 161/88: Binder, EKL 1989, lk 2415, p-i 19; 26.11.1998. a otsuse C-370/96: Covita vs. Kreeka, EKL 1998, lk I-711, p-i 26; 11.10.2001 määrust C-30/00: William Hinton, EKL 2001, lk I-7511). Alates avaldamise päevast ei saa keegi toetuda asjaolule, et ta ei teadnud näiteks vastava maksu olemasolust (vt Euroopa Kohtu 15.05.1986. a otsuse C-160/84: Kavallas, EKL 1986, lk 1633,p-i 13). Eesti ühinemine Euroopa Liiduga oli pikki aastaid kestev protsess. Kõik asjakohased õigusaktid olid avaldatud kas Euroopa Liidu Teatajas või Eesti Riigi Teatajas.
Õigusaktide mittetundmine ei vabasta deklaranti kohustusest esitada õiged andmed. Õigusaktide avaldamine Riigi Teatajas, mis on igaühele kättesaadav nii paberkandjal kui ka elektrooniliselt, tagab õigusaktide kättesaadavuse (vt Riigikohtu 12.09.2003 määrust nr 3-4-1-10-03 ja 02.10.2003. a otsust nr 3-4-1-13-03). Muutused õigusaktides ja nende kohaldamise praktika puudumine ei õigusta andmete ebaõiget esitamist. Seda enam, et kaupade importija eest täitis deklaratsiooni tollimaakler, kes peab omama kutsealaseid teadmisi ja kogemusi selles valdkonnas.
Euroopa ühenduse õigusaktid muutuvad nende Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päevast positiivseks õiguseks selles valdkonnas, mida kõigil tuleb teada ja millega kõigil tuleb arvestada (vt Euroopa Kohtu 12.07.1989. otsuse 161/88: Binder, EKL 1989, lk 2415, p-i 19; 26.11.1998. a otsuse C-370/96: Covita vs. Kreeka, EKL 1998, lk I-711, p-i 26; 11.10.2001 määrust C-30/00: William Hinton, EKL 2001, lk I-7511). Alates avaldamise päevast ei saa keegi toetuda asjaolule, et ta ei teadnud näiteks vastava maksu olemasolust (vt Euroopa Kohtu 15.05.1986. a otsuse C-160/84: Kavallas, EKL 1986, lk 1633, p-i 13).
ÜTSRS art 199 kohaselt kohustub deklarant või tema esindaja allkirjastatud deklaratsiooni esitamisel deklaratsioonis esitama õiged andmed, tagama lisatud dokumentide ehtsuse ja kõikide kohustuste täitmise, mis on seotud kõnesolevale kaubale asjassepuutuva tolliprotseduuri kohaldamisega.
|
| 3-3-1-57-06
|
Riigikohus |
23.10.2006 |
|
Tollideklaratsioonis sisalduva informatsiooni ammendavuse ja lisadokumentide kontroll peab toimuma enne deklaratsiooni aktsepteerimist. Kui toll ei jõua kõiki kahtlusi enne deklaratsiooni aktsepteerimist põhjaliku kontrolli teel kõrvaldada, võib ta nõuda Tolliseaduse § 49 lg 1 alusel tekkiva või tekkida võiva tollivõla tagamiseks rahuldavat tagatist. Deklaratsiooni aktsepteerimine ei tähenda aga seda, et järelkontroll ja selle tulemusena maksusumma korrigeerimine oleksid välistatud.
Hoolimata tollideklaratsiooni aktsepteerimisest on põhimõtteliselt võimalik järelkontroll. Järelarvestuskande tegemine täiendava asjaolu puudumisel ei olnud kuni 1. maini 2004 kehtinud Tolliseadustiku § 257 sõnastuse kohaselt õiguspärane. Tollil oli õigus maksusummat korrigeerida üksnes juhul, kui selleks ilmnesid täiendavad asjaolud ( vt Riigikohtu 15.03.2004 otsuseid nr nr 3-3-1-65-05 ja 3-3-1-66-05). Kehtiv ÜTS art 78 annab tollile märksa ulatuslikuma diskretsiooniõiguse järelkontrolli tulemusel järelkande tegemiseks. Seejuures on tollil põhjendamise kohustus, et vajadusel saaks kohtus diskretsiooni teostamise õiguspärasust kontrollida. Seega enne Eesti Euroopa Liiduga ühinemist kehtinud õigusruumis olid järelkande tegemise alused deklarandi suhtes sätestatud soodsamalt.
Enne Euroopa Liiduga ühinemist kehtinud Eesti õigust ei saa automaatselt ja konkreetsest juhtumist sõltumata tõlgendada Euroopa Liidu õigusest lähtuvalt, väljudes seejuures Eesti ja Euroopa Liidu vaheliste, parasjagu kehtinud lepingute (nt assotsiatsioonileping) raamidest. Siseriikliku õiguse Euroopa Liidu õigusega kooskõlas tõlgendamine muutus õiguslikult siduvaks pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga.
|
| 3-3-1-36-08
|
Riigikohus |
13.10.2008 |
|
Välistatud on, et ühenduse õigusnormides sisalduvaid kohustusi, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas liikmesriigi keeles, võiks kohaldada üksikisikute suhtes vastavas liikmesriigis, ja seda ka juhul, kui need isikud oleksid saanud tutvuda nende õigusnormidega muude vahendite abil (vt Euroopa Kohtu kohtuasja C-161/06: Skoma-Lux, (EKL 2007, lk I-10841 punkti 51). Samale Euroopa Kohtu lahendile toetudes on ka Riigikohus märkinud, et õigeaegselt nõuetekohaselt avaldamata jäänud ühenduse õigusaktid ei ole kehtetud, kuid nad ei too kaasa kohustusi vastavate liikmesriikide üksikisikutele (vt Riigikohtu 07.05.2008 määrust asjas nr 3-3-1-86-07).
Eeltoodud põhimõtte kohaldamise ajalise piirangu osas märkis Euroopa Kohus asjas C-161/06, et asjaomastel liikmesriikidel puudub ühenduse õigusest tulenevalt kohustus seada küsimuse alla kõnesolevate eeskirjade alusel tehtud haldus- või kohtuotsuseid, kui need on jõustunud vastavalt kohaldatavale siseriiklikule õigusele. Euroopa Kohtu lahendis ei täpsustatud, kas vaidlustamise all peetakse silmas vaidlustamist üleüldse või vaidlustamist sellest aspektist, et ühenduse õigus ei olnud Euroopa Liidu Teatajas liikmesriigi keeles avaldatud. Avarama võimaluse kasuks räägib Euroopa Kohtu praktika, mis puudutab teatud juhtudel ühenduse õigusest tulenevat siseriikliku haldusmenetluse uuendamist. Euroopa Kohtu 12.02.2008 otsuses kohtuasjas C-2/06: Kempter leiti, et ühenduse õigusega vastuolus oleva haldusakti puhul haldusmenetluse uuendamise korral ei nõua ühenduse õigus, et põhikohtuasja kaebuse esitaja oleks selle otsuse peale algatatud siseriiklikus kohtumenetluses tuginenud ühenduse õigusele.
Euroopa Kohtu varasematele seisukohtadele tuginedes on Riigikohus leidnud, et ühenduse õigusaktid muutuvad nende Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päevast positiivseks õiguseks, mida kõigil tuleb teada ja millega kõigil tuleb arvestada (vt Riigikohtu 10.05.2006 otsuseid asjades nr 3-3-1-65-05 ja 3-3-1-66-05). Kuna Euroopa Kohus on edaspidises praktikas väljendanud selgelt seisukohta ühenduse õigusaktide liikmesriigi keeles avaldamise olulisest tähendusest üksikisikute kohustustele, pole enam asjakohane lähtuda seisukohtadest, mida väljendati asjades nr 3-3-1-65-05 ja 3-3-1-66-05. Samuti ei oma tähendust ka haldusasjades nr 3-3-1-65-05 ja 3-3-1-66-05 väljendatud põhimõte, et ühenduse õigusaktide kättesaadavus eesti keeles ei omanud tähtsust, sest isik teostas tolliformaalsusi professionaalse tollimaakleri kaudu. Selleks, et muuta võimalikuks Euroopa Liidu Teatajas ühenduse nõuetekohaselt avaldamata õigusnormidele tuginemine üksikisiku vastu, ei piisa asjaolust, et kaebaja on "rahvusvahelises kaubanduses tegutsev ettevõtja, kes on vältimatult kursis tollialaste kohustuste sisuga" (vt Euroopa Kohtu otsuse kohtuasjas C-161/06 punkte 45 ja 46).
HKMS § 25 lg 3 sätestab, et kohus peab otsust tehes otsustama, millist õigusakti tuleb kohaldada. Järelikult võib ja peab kohus kindlaks tegema, milline on asja lahendamisel kohaldatav õigus. Seega tuleb kohtul otsustada ka ühenduse õiguse sätete või Euroopa Kohtu lahenditest tulenevate seisukohtade kohaldamise üle.
|
| 3-3-1-6-09
|
Riigikohus |
15.04.2009 |
|
ÜTS art 220 lg 2 p-s "b" rõhutatakse võlgniku tegutsemise heausksust. Heas usus tegutsemine tähendab muu hulgas ka seda, et ettevõtja peab ise küsima tollilt abi ja teavet.
Tolli viga võib seisneda selles, et pädevad tolliametnikud ei ole piisavalt hoolikad deklaratsioonide ja nende juurde kuuluvate dokumentide kontrollimisel, mistõttu jääb välja selgitamata, kas imporditav kaup on deklareeritud õige kaubakoodiga. Ka Euroopa Komisjoni teabedokument ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti "b" kohaldamise kohta näeb ette, et tolli veaks selle sätte tähenduses võib olla tolli poolt vastuväidete mitteesitamine pika ajavahemiku jooksul ja suures mahus esitatud ebakorrektsete tollideklaratsioonide puhul, kui deklaratsioonides esitatud andmed võimaldavad tuvastada, et need deklaratsioonid ei ole korrektsed. Mõisted "pikaajaline", "suur maht" ja "vastuväited" tuleb töödokumendi kohaselt igal konkreetsel juhul eraldi määratleda.
Kohtupraktikas (Riigikohtu 10.05. 2006 otsus asjas nr 3-3-1-66-05 ja selles osundatud Euroopa Kohtu lahendid) on rõhutatud, et vea olemasolu hindamiseks on oluline arvestada vea olemust, asjaomaste õigusnormide keerukust või lihtsust ja ajavahemikku, mille jooksul tolli ebaõige käitumine jätkus. Kauba tariifse klassifitseerimisega seotud vigade mitteavastamist tollideklaratsioonide aktsepteerimisel on tolli veaks peetud olukorras, kus toll on vale koodiga deklaratsioone aktsepteerinud pika aja vältel suuremahulise impordi puhul.
Deklaratsiooni aktsepteerimine ei ole tähenduselt maksuotsus ning selle alusel ei saa deklarandil tekkida usalduse kaitset ega õiguspärast ootust, et toll ei võiks aktsepteeritud deklaratsiooni kontrollida, täpsustusi nõuda või deklaratsiooni muuta (vt ka Riigikohtu 10.05. 2006 otsus asjas nr 3-3-1-66-05). Ebaõige kaubakoodi kasutamise mitteavastamist kauba deklareerimise etapis ei saa iseenesest pidada tolli eksimuseks. Tolli vea olemasolu väljaselgitamisel on oluline, kas väära koodi kasutamine pidi tolliasutuse jaoks selguma edaspidise kontrollimise käigus. Selleks on oluline hinnata läbiviidud kontrolli ulatust ja eesmärki.
ÜTS art 220 lg 2 sätestab ammendava loetelu juhtudest, mil tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskannet ei tehta (vt Riigikohus 10.05. 2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-66-05). ÜTS art 220 lg 2 p-s "b" märgitud aluse rakendamisel tuleb kaaluda, kas on täidetud kõik selles sättes nimetatud kumuleeruvad tingimused. Kui need tingimused on täidetud, siis tollivormistusjärgset sissenõudmist ei tehta.
|
| 3-3-1-90-10
|
Riigikohus |
09.02.2011 |
|
Põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes ei saa reeglina olla suuremad kui esimese astme kohtus (vt Riigikohtu 30.11.2010 otsuse asjas nr 3-3-1-63-10 p-i 31). Analoogselt apellatsiooniastmega ei saa reeglina ka kassatsiooniastme menetluskulud olla suuremad kui apellatsiooniastmes.
Direktiiv ei ole üldjuhul vahetult kohaldatav ja see tuleb liikmesriigi õiguskorda üle võtta riigi õigusaktiga. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole direktiiv vahetult kohaldatav õigusakt, kuid selle sätetel võib olla vahetu õigusmõju, kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed. Üksikisikud võivad neile siseriiklikus kohtuvaidluses riigi vastu toetuda nii juhul, kui riik on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse ettenähtud tahtajal üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv ei ole üle võetud korrektselt (Euroopa Kohtu 05.10. 2004. a otsus liidetud kohtuasjas C-371/01: Pfeiffer jt, EKL 2004, lk I-08835, p 103).
Käesolevas asjas ei ole komisjoni direktiiv 84/4 vahetut õigusmõju, kuna Euroopa Kohus ei ole senises praktikas lubanud direktiiviga panna üksikisikule kohustusi ning seda ei saa kasutada üksikisiku vastu (vt eelpool viidatud Euroopa Kohtu otsus Pfeiffer, p 108 ja selles viidatud kohtupraktika).
|
| 3-3-1-25-12
|
Riigikohus |
18.09.2014 |
|
Lähtuvalt uurimispõhimõttest on põhimõtteliselt võimalik tõlgendada TS § 45 lg-t 1 selliselt, et kuna tollile antakse pädevus otsustada kauba hõivamise ja hävitamise üle, kaasneb sellega ka õigus tuvastada nimetatud otsuse tegemiseks vajalikud asjaolud, sh ka see, kas tegemist on piraatkaubaga. TS § 39 lg test 4 ja 6 ja HMS § de 38 ja 39 tulenevalt on tollil olemas ka võimalused intellektuaalomandi õiguse rikkumise tuvastamiseks haldusmenetluses. Tolli pädevus tuvastada intellektuaalomandi õiguse rikkumine oleks ka paremini kooskõlas Euroopa Liidu Nõukogu 22. juuli 2003. a määruse (EÜ) nr 1383/2003 preambuli p s 2 nimetatud tarbijate kaitse eesmärgiga ning võimaldaks preambuli p s 3 sätestatud keeldu tõhusamalt rakendada. Eeltoodud tõlgendus ei pruugi aga olla määrusega nr 1383/2003 kooskõlas.
Liidetud kohtuasjades Philips ja Nokia on kohtujurist väljendanud seisukohta, et intellektuaalomandi õiguste rikkumise tuvastab tollist eraldiseisev asutus. Samas ei ole Euroopa Kohus ka välistanud intellektuaalomandi õiguse rikkumise tuvastamist haldusmenetluses.
Määrusest nr 1383/2003 ei selgu kindlalt, kas siseriikliku õigusega on lubatud anda intellektuaalomandi õiguse rikkumise tuvastamise pädevus tollile ning kas tollil peab määruse eesmärkide tõhusaks järgimiseks olema õigus algatada intellektuaalomandi õiguse rikkumise kindlakstegemise menetlus. Ka siseriiklikku õigust saab tõlgendada mitmeti, kuid eelistada tuleb EL õigusega kooskõlas olevat tõlgendust. Seetõttu on vajalik taotleda Euroopa Kohtult eelotsust määruse nr 1383/2003 art 13 lg 1, määruse preambuli p de 2 ja 3 ning rakendusmääruse nr 1891/2004 preambuli p 1 tõlgendamise kohta (Euroopa Liidu toimimise lepingu art 267 lg 1 p "b" ja lg 3).
|
| 3-3-1-18-13
|
Riigikohus |
10.06.2013 |
|
Halduskohtumenetluses võib kohtusse pöördumisele olla seatud piirang üksnes juhul, kui seaduses on sätestatud kaebuse lahendamiseks kohustuslik kohtueelne menetlus (vt otsus asjas nr 3-3-1-28-01, p 1). Selleks, et vaidluste lahendamise kohtueelne kord piiraks selliselt kaebeõigust, peab seaduses olema selgesõnaliselt sätestatud, et kaebusega halduskohtusse saab pöörduda alles pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist (vt määrus asjas nr 3-3-1-63-02, p 10). Tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamist käsitlevad normid ei sätesta, et enne kohtusse pöördumist tuleb vaidluse lahendamiseks esitada taotlus Maksu- ja Tolliametile tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamiseks. Seisukoht, et deklarant ei saa taotleda kohtult tema enda esitatud tollideklaratsiooni tühistamist tuleneb Euroopa Kohtu lahendist DP group EOOD vs. Direktor na Agentsia „Mitnitsi“ C-138/10, 05.09. 2011, p 48.
HMS § 51 lg 1 tähenduses haldusakti tunnuseks, et tegemist on reguleeriva toimega õiguslikult siduva haldusorgani poolt avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud tahteavaldusega, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi ja kohustusi (vt otsuse asjas nr 3-3-1-44-10, p 129). Tolli koostatud deklaratsioon, millega on määratud tasumisele kuuluv aktsiisi-, tolli- ja käibemaks on ÜTS artikli 4 punktis 5 defineeritud „otsus“, millel on isiku jaoks õiguslikud tagajärjed. Tegemist on haldusaktiga, sest sellega on kindlaks määratud kütusekogus, mille eest on kohaldatud maksuvabastust, kütusekogus, mis kuulub maksustamisele ning maksusumma.
Tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamist käsitlevad normid (TS § 49, ÜTS artikli 66 lg 2 ning rahandusministri 02.05.2006 määruse nr 32 „Pärast kauba vabastamist tollideklaratsioonis muudatuste tegemise ja tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamise täiendavad juhised“ § 2 lg 1) ei sätesta, et enne kohtusse pöördumist tuleb vaidluse lahendamiseks esitada taotlus Maksu- ja Tolliametile tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamiseks.
Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt ei saa deklarant taotleda kohtult tema enda esitatud tollideklaratsiooni tühistamist. Siiski võib see deklarant taotleda tollilt selle deklaratsiooni kehtetuks tunnistamist ja seda isegi pärast kauba vabastamist tolli poolt. (vt DP group EOOD vs. Direktor na Agentsia „Mitnitsi“, nr C-138/10, 05.09. 2011, p-d 35 ja 48). Deklaratsiooni vaidlustamiseks, mis on ÜTS art 4 p 5 defineeritud „otsus", millel on kaebaja jaoks õiguslikud tagajärjed, otse halduskohtu poole pöördumine on lubatav, sest kohustuslikku kohtueelset korda vaidlustamiseks kehtestatud ei ole.
Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Esitatud kaebusest nähtuvalt on selle eesmärgiks aktsiisi maksmise kohustuse vaidlustamine ja tollideklaratsiooni alusel tasutud maksusumma tagastamine kaebajale. Selles asjas ei ole tuvastamiskaebuse esitamine lubatav, kuna kaebuse eesmärk ei ole veoki läbivaatuse ja vastava akti tühisuse või õigusvastasuse kindlakstegemise läbi saavutatav. Tõhusaim vahend õiguste kaitseks on tühistamisnõude esitamine. Veoki läbivaatuse ja vastava akti näol on tegemist toiminguga, mille suhtes ei ole võimalik tühistamisnõuet esitada. Kaebus kohtule tuleb esitada tollideklaratsiooni, millega on määratud maksustamisele kuuluv kütusekogus ning tasumisele kuuluv maksusumma peale ning taotleda selle tühistamist.
|
| 3-3-1-24-16
|
Riigikohus |
07.09.2016 |
|
Vt otsuse p 17.
Ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse art-st 2 nähtub, et selle alusel ei saa hüvitada enne määruse jõustumist sisse nõutud tollimakse, seega tunnistati dumpinguvastane tollimaks kehtetuks üksnes edasiulatuvalt alates 28. veebruarist 2016. (p 15)
Maksuotsus kui haldusakt jõustub ja on täitmiseks kohustuslik teatavakstegemisest, mitte maksuotsuse kehtivust kinnitava kohtulahendi jõustumisest. Asjaolu, et määruse (EÜ) nr 91/2009 kehtetuks tunnistamise ajal oli käimas kohtuvaidlus isikule määratud dumpinguvastase tollimaksu õiguspärasuse üle, ei tähenda, et maks oli sel ajal veel sisse nõudmata rakendusmääruse 2016/278 art 2 mõttes. (p 18)
Maksuotsus kui haldusakt jõustub ja on täitmiseks kohustuslik teatavakstegemisest, mitte maksuotsuse kehtivust kinnitava kohtulahendi jõustumisest. Asjaolu, et määruse (EÜ) nr 91/2009 kehtetuks tunnistamise ajal oli käimas kohtuvaidlus isikule määratud dumpinguvastase tollimaksu õiguspärasuse üle, ei tähenda, et maks oli sel ajal veel sisse nõudmata rakendusmääruse 2016/278 art 2 mõttes. (p 18)
|
| 3-17-171/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
01.04.2019 |
|
Kombineeritud nomenklatuur (KN) on kehtestatud määrusega nr 2658/87/EMÜ, mille artikli 1 lõike 2 järgi hõlmab KN harmoneeritud süsteemi (HS) nomenklatuuri, sellesse lisatud ühenduse alajaotisi ning eelsätteid, jaotuste ja rühmade täiendavaid märkusi ning joonealuseid märkusi, mis on seotud KN alamrubriikidega. HS on kehtestatud kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoneeritud süsteemi rahvusvahelise konventsiooniga. Määruse nr 2658/87/EMÜ artikli 2 alusel kehtestab komisjon Euroopa ühenduste integreeritud tariifi (TARIC). Artikli 3 lõigete 1 ja 2 järgi koosneb TARIC kood üldjuhul kümnest numbrist, mille esimesed kuus numbrit on HS nomenklatuuri rubriikide ja alamrubriikidega seotud, seitsmes ja kaheksas tähistavad KN alamrubriike ning TARIC alamrubriike tähistatakse üheksanda ja kümnenda numbriga. Eeltoodust tulenevalt on kaupade klassifitseerimiseks asjakohased KN klassifitseerimise üldreeglid, HS selgitavad märkused ja KN selgitavad märkused. (p-d 10–11)
|
Facebook
Twitter