3-3-1-62-01
|
Riigikohus |
21.12.2001 |
|
MRS § 23 lg 2 (18. märtsil 1997 kehtinud redaktsioonist) tulenevalt saab maa tagastamise otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt kindlaks määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb maad tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium ka lahendites nr 3-3-1-36-99, 3-3-1-45-99 ja 3-31-55-01.
Isikul, kes oli protsessiosaliseks esimese astme kohtus, kuid keda ei ole ringkonnakohtu istungile kutsutud, on õigus esitada selle peale kassatsioonkaebus. Vastasel juhul puuduks isikul võimalus sellist protsessiõigusnormi rikkumist vaidlustada.
Esimese astme kohtus kaebuse esitajaks olnud isik on haldusprotsessis jätkuvalt pool ka ringkonnakohtus, olenemata sellest, kas ta on apellatsioonkaebuse esitanud või mitte. Tal on jätkuvalt protsessiosalise HKMS §-st 15 tulenevad õigused. Kui asja arutamisele apellatsioonimenetluses ei kutsutud halduskohtus kaebuse esitajaks olnud isikut, on jäetud ringkonnakohtu istungile kutsumata isik, kelle õiguste üle kohus otsustas.
|
| 3-3-1-34-02
|
Riigikohus |
27.05.2002 |
|
Vastavalt 1. jaanuaril 2002 jõustunud Halduskohtumenetluse seadustiku muudatustele toimub esialgse õiguskaitse taotluse menetlemine HKMS §-st 12-2 lg 5 tulenevalt vaid kahes kohtuastmes. Kui esialgse õiguskaitse menetlus toimus HKMS § 12-2 lg 5 kehtivuse ajal juba halduskohtus ja ringkonnakohtus, puudub Riigikohtusse erikaebuse esitamise õigus.
|
| 3-3-1-90-08
|
Riigikohus |
01.04.2009 |
|
Kui kassatsioonkaebuse esitajal ei ole enam omandiõigust vaidlusaluse ehitusloa alusel ehitatud ehitisele ega kinnistule, siis seetõttu ei otsustaks kohus enam tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Ka TsMS § 210 lg-st 2 ei saa järeldada, et menetlusosalisel oleks alati edasikaebeõigus hoolimata asja võõrandamisest. Samuti ei saa tuletada edasikaebeõigust asja esialgse omaniku jaoks TsMS § 460 lg-st 1. Nimetatud säte reguleerib kohtuotsuse siduvust menetlusosaliste õigusjärglaste suhtes.
HKMS § 64 lg 3 ja § 45 lg 1 p 2 alusel kuulub kohtuotsus tühistamisele eeskätt juhul, kui kohtusse on kutsumata jäänud menetlusosaline. Kui asja lahendus isiku õigusi enam ei mõjuta, siis tema kassatsioonkaebuse alusel ei ole võimalik tühistada kaebaja jaoks soodsat kohtuotsust ainuüksi põhjusel, et menetlusse ei olnud kolmanda isikuna kaasatud asja uut omanikku, kes ei olnud selleks ise soovi avaldanud.
|
| 3-3-1-76-09
|
Riigikohus |
11.12.2009 |
|
Kuigi käesoleva vaidluse ajendanud täitemenetluse läbiviimise ajaks oli Riigikohtu tsiviilkolleegium oma lahendites sisustanud täitemenetluse formaliseerituse põhimõtte, ei saa kohtutäiturile süüks panna selle põhimõtte tahtlikku või rasket eiramist olukorras, kus ta pöördus maksuhalduri poole seoses täitedokumendi vealisusega ja sai ka vastuse. Kui kohtutäituri käitumisest ei nähtu akti resolutsioonis sätestatu ignoreerimist, vaid tahet leida lahendus vastuolule täitedokumendi erinevate osade ning täitedokumendi resolutsiooni ja täitmisavalduse vahel, ei ole tegemist distsiplinaarvastutuse rakendamise aluseks oleva süülise teoga.
Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustikust (TsMS § 671 lg 3 p-d 2 ja 3) ei tulene halduskohtumenetluse seadustikust, et kasseerida võib ainult juhul, kui normi vale kohaldamine tõi kaasa ebaõige otsuse. Halduskohtumenetluse seadustiku kasseerimist käsitlevatest normidest nähtuvalt ei pea kassatsioonkaebuses märkima, kuidas normi ebaõige kohaldamine viis vale otsuseni.
Halduskohtumenetluse sätted iseenesest ei välista, et vaidlustada saab ka üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjendavat osa. Selle kasuks, et halduskohtumenetluses on lubatav vaid ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamine, räägib ka HKMS § 72 lg 1 p 4. Kuigi halduskohtmenetluses kohaldub HKMS § 96 kaudu TsMS § 457 lg 1, võib erandlikel asjaoludel ka üksnes apellatsioonikohtu põhjendustel olla isiku õigustele ja kohustustele mõju, mis õigustab nende vaidlustamist kassatsioonimenetluses. Kohtutäitur on vaba elukutse pidaja, kes peab äratama usaldust kõigis isikutes, kelle kasuks või kelle suhtes ta toiminguid teeb (KTS § 2 lg 3). Isiku soov vabaneda süüdistusest distsiplinaarsüüteo toimepanemises, soov vältida distsiplinaarkaristust käitumise eest, mille käsitamist distsiplinaarsüüteona ta peab alusetuks, ja menetlusökonoomia põhimõttest tulenev püüdlus vältida uut samasisulist kohtuvaidlust on küllaldased ja piisavalt olulised selleks, et pidada lubatavaks ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamist olukorras, kus otsuse resolutsiooni vaidlustamiseks ei ole vajadust.
|
| 3-3-1-48-10
|
Riigikohus |
25.04.2011 |
|
Maksuvõlg tekib hetkest, mil maksukohustuslane oleks pidanud deklareerima ja täitma seadusest tuleneva maksukohustuse. See põhimõte kehtib ka siis, kui tasumisele kuuluv maksusumma on määratud maksuotsusega. Samuti ei mõjuta maksuotsuse kehtivuse või täitmise peatamine esialgse õiguskaitse korras seadusest tuleneva maksuvõla olemasolu, kuigi võib piirata maksuvõla sundtäitmist ja avalikustamist.
Õigusselguse huvides tuleks maksukohustusega seotud haldusakti täitmise peatamise korral alati täpsustada, millises osas toimub peatamine ja millised on maksuhalduri ja maksuvõlglase õigused ja kohustused haldusakti täitmise peatamise ajal (vt ka Riigikohtu 08.04.2004a määruse asjas nr 3-3-1-13-04 p-i 18).
Maksuotsusest tuleneva rahalise nõude sundtäitmine täitemenetluse korras ei ole lubatud kui maksuotsuse täitmine on esialgse õiguskaitse korras peatatud. Samas on maksukohustuslasel õigus sellel ajal nõue täita vabatahtlikult. Sel juhul võtab maksuhaldur täitmise vastu ning võlalt intresside arvestamine lõpetatakse.
Maksuvõlg tekib hetkest, mil maksukohustuslane oleks pidanud deklareerima ja täitma seadusest tuleneva maksukohustuse. See põhimõte kehtib ka siis, kui tasumisele kuuluv maksusumma on määratud maksuotsusega. Samuti ei mõjuta maksuotsuse kehtivuse või täitmise peatamine esialgse õiguskaitse korras seadusest tuleneva maksuvõla olemasolu, kuigi võib piirata maksuvõla sundtäitmist ja avalikustamist.
Õigusselguse huvides tuleks maksukohustusega seotud haldusakti täitmise peatamise korral alati täpsustada, millises osas toimub peatamine ja millised on maksuhalduri ja maksuvõlglase õigused ja kohustused haldusakti täitmise peatamise ajal (vt ka Riigikohtu 08.04.2004a määruse asjas nr 3-3-1-13-04 p-i 18).
Maksuvõla ajatamisega kaasnevad maksukohustuslasele soodsad tagajärjed, mida esialgne õiguskaitse ei võimalda. Esialgne õiguskaitse ei tohi halduskohtusse pöördunud isiku olukorda halvendada. Seetõttu peab maksuvõla ajatamine olema lubatud ka esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal. Maksukohustuslasel peab olema õigus esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal maksuvõla ajatamisel taotleda ka intresside vähendamist. Intressimäära vähendamine on maksuhalduri kaalutlusotsus.
Esialgse õiguskaitse tõttu pole haldusaktiga tuvastatud maksukohustust maksukohustuslaste registris kajastatud avaliku infona. See ei takista maksuvõla ajatamist, sest maksuhaldur ning maksukohustuslane on võlast teadlikud. Kui maksukohustuslane taotleb maksuvõla ajatamist, siis on maksuhalduril õigus ajatamise otsustamisel seada lisatingimusi.
Õigusselguse huvides tuleks maksukohustusega seotud haldusakti täitmise peatamise korral alati täpsustada, millises osas toimub peatamine ja millised on maksuhalduri ja maksuvõlglase õigused ja kohustused haldusakti täitmise peatamise ajal (vt ka Riigikohtu 08.04.2004a määruse asjas nr 3-3-1-13-04 p-i 18).
Riigikohtus üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamine on lubatav vaid erandjuhtudel. Kui koostoimes teiste põhjendustega on ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamisel eesmärgiks uue kohtuvaidluse vältimine, siis võib see olla piisavalt oluline, et pidada lubatavaks üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamist (vt Riigikohtu 11.12.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-76-09 punkte 13 ja 18). Seejuures on oluline, et püütakse vältida samade menetlusosaliste vahel samast õigussuhtest tekkivat võimalikku uut vaidlust. Ringkonnakohtu otsuse motiivide vaidlustamine ei saa olla õigustatud, kui seda tehakse eesmärgiga hoida ära haldusorgani võimalikke tulevasi kohtuvaidlusi teiste isikutega.
Seaduses on sätestatud õiguslik alus kautsjoni riigituludesse arvamiseks üksnes juhul, kui kaebus või avaldus jäetakse rahuldamata või kui kassatsioonkaebust või määruskaebust või teistmisavaldust ei võetud menetlusse. Seetõttu tuleb kassatsioonkaebuse läbivaatamatult tagastamisel tagastada ka tasutud kautsjon.
Apellatsiooniastmes ei saa reeglina olla vajalikud ja põhjendatud menetluskulud suuremad kui esimese astme kohtus (vt Riigikohtu 30.11.2010 otsust kohtuasjas nr 3-3-1-63-10). Analoogselt apellatsiooniastmega ei saa reeglina ka kassatsiooniastme õigusabikulud olla suuremad kui apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 09.02.2011 otsust kohtuasjas nr 3-3-1-90-10).
Maksuvõla ajatamisega kaasnevad maksukohustuslasele soodsad tagajärjed, mida esialgne õiguskaitse ei võimalda. Esialgne õiguskaitse ei tohi halduskohtusse pöördunud isiku olukorda halvendada. Seetõttu peab maksuvõla ajatamine olema lubatud ka esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal. Maksukohustuslasel peab olema õigus esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal maksuvõla ajatamisel taotleda ka intresside vähendamist. Intressimäära vähendamine on maksuhalduri kaalutlusotsus.
Esialgse õiguskaitse tõttu pole haldusaktiga tuvastatud maksukohustust maksukohustuslaste registris kajastatud avaliku infona. See ei takista maksuvõla ajatamist, sest maksuhaldur ning maksukohustuslane on võlast teadlikud. Kui maksukohustuslane taotleb maksuvõla ajatamist, siis on maksuhalduril õigus ajatamise otsustamisel seada lisatingimusi.
Piirang, mille kohaselt kaupade importimisel ja eksportimisel tasumisele kuuluvate maksude tähtpäevaks tasumata jätmisel tekkinud maksuvõlga ei ajatata, ei laiene juhule kui maksusumma määrati maksuotsusega. Nimetatud piirang ei kohaldu järelkontrolli käigus määratud maksudele, vaid ainult tollivormistuse käigus tollideklaratsiooni alusel arvutatud maksukohustustele. Sellisel juhul on võlgnikul võimalik taotleda impordimaksu tasumise tähtaja edasilükkamist ühenduse tolliseadustikus sätestatud korras. Maksuotsusega määratud maksuvõla tasumisel võlgnikul selliseid võimalusi ei ole, mistõttu peab ta saama kasutada maksukorralduse seadusest tulenevat õigust taotleda maksuvõla tasumise ajatamist.
|
| 3-3-1-87-10
|
Riigikohus |
14.03.2011 |
|
Määratlemata õigusmõisted on üldjuhul sätestatud üldaktides. Erandjuhtudel on võimalik määratlemata õigusmõistete kasutamine ka halduse üksikaktides, tagamaks haldusorganile paindlikumat tegutsemisruumi. Sellisel juhul peab haldusorgan määratlemata õigusmõistet sisustama vastustes järelepärimistele või lõplikus haldusaktis. Korraldatud jäätmeveo konkurssidel on pakkumise kutse dokumentides kasutatud määratlemata õigusmõistete sisustamisel asjakohane lähtuda jäätmeseaduse regulatsioonist ja selle eesmärgist ning kuni 1. jaanuarini 2011 eri- või ainuõiguse andmiseks avaliku konkursi korraldamise korrast (1. jaanuarist 2011 riigihangete seadusest).
Halduskohtumenetluse seadustikuga reguleerimata küsimustes lähtutakse tsiviilasjade hagimenetlusele kohaldatavatest sätetest, kui seadusega ei ole ette nähtud hagita menetluse sätete kohaldamine. Kassatsiooni korras edasikaebamise kord on reguleeritud HKMS §-s 52, seetõttu pole asjakohane tuginemine tsiviilkohtumenetluse seadustiku vastavale normile.
Pakkumise kutse dokumentides tuleb määrata kindlaks olulised tingimused, millele pakkumised peavad vastama. Jäätmeseaduse § 66 lg 2 ja eri- või ainuõiguse andmiseks avaliku konkursi korraldamise korra § 15 ei kohusta selgesõnaliselt korraldatud jäätmeveo konkursi pakkumise kutse dokumentides jäätmete mahukaalu määrama. Pakkujate võrdse kohtlemise tagamiseks ja pakkumiste omavahelise võrreldavuse saavutamiseks on mahukaalu määramine pakkumise kutse dokumentides siiski üldjuhul vajalik. Jäätmete mahukaal mõjutab otseselt hinna kujundamist, siis on tegemist sellise tingimusega, mis tuleks pakkumiste adekvaatse hindamise saavutamiseks kehtestada kõikidele potentsiaalsetele pakkujatele samas suuruses.
Pakkumise vastavuse hindamiseks on ladestustasu. Kui kogumistasu ületab ladestustasu ja jätab ruumi transpordi- ja tööjõukuludele, siis ei saa pidada pakutud hinda põhjendamatult madalaks. Kaebuse esitanud isikul lasub tõendamiskoormis tõendamaks, et vaidlustatud pakkumises märgitud hind on liiga madal või hinna kujundamisel kasutatud mahukaal ei vasta tegelikkusele.
Korraldatud jäätmeveo konkursi pakkumise kutse dokumentide (PKD) tingimused ning neile konkursi korraldaja poolt antud selgitused, sh määratlemata õigusmõiste sisustamine, moodustavad ühtse terviku. Pakkumise kutse dokumente, mis on eelhaldusaktid, saab eraldi halduskohtus vaidlustada. Seetõttu on hilisema haldusakti (pakkumise vastavaks ja edukaks tunnistamise otsus) õiguspärasuse kontrollimisel PKD mõistete sisustamise kohtulik kontroll piiratud. Kohus ei saa sisustada PKD-s kasutatud määratlemata õigusmõistet haldusorganist laiemalt ega ka kontrollida mõiste sisustamise õiguspärasust ja vastavust seadustele. Korraldatud jäätmeveo konkursil pakkumiste vastavaks tunnistamise ja pakkumise edukaks tunnistamise otsuse õiguspärasuse kontrollimisel saab halduskohus kontrollida üksnes pakkumiste vastavust kehtestatud PKD tingimustele, võttes aluseks haldusorgani määratlemata õigusmõiste sisustamisel antud selgitused.
Korraldatud jäätmeveo konkursil osalevatele äriühingutele, kelle igapäevaseks majandus- ja kutsetegevuseks on jäätmekäitlus, peab olema arusaadav, et mahukaalu puhul on tegemist olulise tingimusega, mis pidanuks olema PKD-s kindlaks määratud. PKD vaidlustamata jätmise tulemusena võis iga konkursil osaleja võtta pakkumise koostamisel aluseks oletatava jäätmete keskmise mahukaalu. Sellise mahukaalu tegelikkusele vastavuse kontroll kohtus on raskendatud.
|
| 3-3-1-7-11
|
Riigikohus |
04.04.2011 |
|
Kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, samadele nõuetele peab vastama ka kartserikamber. Väidet kartserikambri liigse õhuniiskuse kohta võiks kinnitada teostatud mõõtmise tulemusi kajastav dokument. Kaebuse esitaja on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Halduskohus peab uurimisprintsiipi järgides arvestama kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Kinnipeetaval oleks olnud võimalik taotleda vanglalt mõõtmise tulemuste dokumenteerimist ja talle mõõtmistulemuste väljastamist. Samuti oleks kinnipeetaval olnud võimalik taotleda kohtult halduskohtumenetluse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel tõendi tagamist. Kaebuse lahendamisel ei olnud halduskohtul omal algatusel enam võimalik välja selgitada kartserikambris valitsenud õhuniiskust.
Isiku vabastamine riigilõivu tasumisest tema enda esitatud kaebustest koopiate väljastamisel ei ole põhjendatud, kui isikul on võimalik oma eesmärki saavutada ka HKMS § 15 lg 1 alusel toimikuga tutvumist taotledes. Ärakirjade väljastamine isiku pool esitatud kaebustest ei oleks tema õiguste kaitseks vajalik.
Ringkonnakohtu määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite kassatsioonkaebuses. Riigikohtusse ei saa esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega on lahendatud kaebus selle peale, et halduskohus ei vabastanud menetlusosalist koopiate väljastamise eest nõutavast riigilõivust. Samuti ei takista selline määrus kohtuasja edasist menetlust, seetõttu on sellisele määrusele võimalik esitada vastuväide kassatsioonkaebuses.
Apellatsioonkaebuses ei saa esitada uusi nõudeid, mida ei olnud esitatud kaebuses halduskohtule.
|
| 3-3-1-65-11
|
Riigikohus |
16.11.2011 |
|
Hankija kaebeõigust ei mõjuta see, et ta on vaidlusaluse hankeeseme suhtes viinud lõpule uue hankemenetluse. Kaebeõigusele antakse hinnang kaebuse esitamise hetke seisuga (vt Riigikohtu 14.05.2002 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-25-02, p 24).
HKMS § 52 lg 1 ei sea poole õigust kaevata edasi Riigikohtusse sõltuvusse sellest, kas asjaolude muutumise tõttu on kassatsioonkaebuse rahuldamisel kassaatori jaoks reaalsed majanduslikud tagajärjed.
Uue hankemenetluse läbiviimine ei ole aluseks kohtumenetluse lõpetamiseks, kui vaidlustatud haldusakti (hankedokumente) ei ole selle andja poolt kehtetuks tunnistatud . Kohtuvälise vaidluste lahendamise organ poolt haldusaktiga seonduva vaidlustuse rahuldamine ei sarnane haldusakti kehtetuks tunnistamisega haldusakti andnud organi poolt.
Kui hankemenetluse eseme üle toimub vaidlus vaidlustuskomisjonis või kohtus, siis ei ole õiguspärane korraldada sama eseme suhtes uut hankemenetlust.
Riigihanke jätkamisel pärast vaidlustusmenetlust on hankija seotud hankemenetluse varasemates staadiumides antud alusdokumentidega. (vt ka Riigikohtu 14.04. 2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-99-09, p 16). Sama eseme suhtes uue hankemenetluse läbiviimine varasematest erinevatel tingimustel on õiguspärane kui varasemad eelhaldusaktid muudetakse (RHS § 36) või kogu varasem hankemenetlus tunnistatakse kehtetuks (RHS § 29 lg 3 p 6).
Riigihangete vaidlustuskomisjon peab omaalgatuslikult kontrollima, kas vaidlustajal on vaidlustuse esitamise õigus. Vaidlustuskomisjonil tuleb vastavalt RHS § 122 lg 3 p-le 6 jätta vaidlustuse läbi vaatamata ja tagastada, kui vaidlustajal puudub vaidlustuse esitamise õigus. Enne 1. juulit 2010 tuli vaidlustuskomisjonil jätta vaidlustusõiguseta isiku poolt esitatud vaidlustus rahuldamata.
Käesolevas asjas sõltus vaidlustuse esitamise õigus sarnaselt kuni HKMS § 7 lg 1 kuni 1. jaanuarini 2011 kehtinud redaktsioonile sellest, kas vaidlustatav hankija tegevus sai rikkuda vaidlustaja subjektiivseid õigusi. Vaidlustuses peavad sisalduma põhjused, miks vaidlustaja peab vaidlustuse eset oma õigusi rikkuvaks või huve kahjustavaks. Standardite järgimise kohustus piirab ettevõtja majandustegevuse korraldamise vabadust.
Hankija otsustab omal vabal äranägemisel millist liiki ja millistele tunnustele vastavat kaupa või teenust soetada. Kehtestatavad kriteeriumid peavad olema asjakohased ning kooskõlas läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega. Seevastu on seaduses piiritletud, milliste andmete ja dokumentide esitamist võib hankija nõuda pakkuja majandusliku ja finantsseisundi ning tehnilise ja kutsealase pädevuse hindamiseks.
Hankeasja läbivaatamise piirid määrab ära vaidlustuses esitatud nõue ja selle alus, mitte vaidlustuse õiguslik põhjendus. Riigihangete seaduses ei ole eriregulatsiooni selle kohta, et vaidlustuskomisjon võiks otsustamisel tugineda vaid menetlusosaliste poolt esitatud õiguslikele väidetele.
Vaidlustuskomisjoni viga menetlusosalise ärakuulamisel ei saa olla komisjoni otsuse tühistamise aluseks, kui viga ei olnud oluline, st ei võinud mõjutada asja otsustamist.
Hankija peab saama hanketeates kehtestada tehnilise ja kutsealase pädevuse nõudeid ka allhankijate suhtes juhuks, kui pakkuja kavatseb neid hankelepingu täitmisel rakendada.
|
| 3-3-1-45-13
|
Riigikohus |
24.10.2013 |
|
Ehitise peremehetuse tuvastamine ei ole otsus, mida kohalik omavalitsus saaks kaaluda. Kui ehitis ei ole pere-mehetu, ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik seda AÕSRS § 13 lg 2 alusel hõivata ka siis, kui ehitise omandamiseks on tungiv avalik huvi. Sellises olukorras on võimalik ehitist omandada kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud alustel ja korras. Kui aga ehitis on peremehetu, ei tule selle hõivamiseks välja tuua mingit erilist avalikku huvi, sest peremehetute ehitiste hõivamine on AÕSRS § 13 lg 2 kohaselt kohaliku oma¬valitsuse kohustus.
AÕSRS § 13 lg 2 tõlgendamise kohta vt ka otsus asjas nr 3-3-1-19-05, p 10.
Otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-01 (p 3) on selgitatud, et tulenevalt AÕS § 96 lg-st 3 saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldustest tulenevalt, mitte aga omavalitsusüksuse otsuse tõttu. Kui ehitis ei ole peremehetu, siis ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt. Seetõttu võib isik kaitsta oma omandit tsiviilõiguslike kaitsevahenditega ka juhul, kui ta ei vaidlusta volikogu otsust, millega tuvastatakse talle kuuluva ehitise peremehetus (vt ka otsus asjas nr 3-2-1-45-10, p 15).
Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. Tuginedes lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, peab lepingupool tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
Kohtupraktikast (otsusest asjas nr 3-3-1-19-05, p-d 9–10) järeldub, et olukorras, kus tehingu pooled olid rajatisi käsitanud järjekindlalt võõrandatavate hoonete päraldistena, puudus alus arvata, et vaidlusalused rajatised ei olnud pooltevahelise ostu-müügilepingu objektiks.
Haldusasjas tehtud kohtu¬otsuse vaidlustamiseks ainult põhjenduste osas annab aluse HKMS § 211 lg 1 teine lause. Sättest tuleneb, et kohtuotsuse resolutsiooni vaidlustamata ei saa vaidlustada otsuse põhjendusi, v.a juhul, kui põhjendused omavad iseseisvat mõju menetlusosalise õigustele või kohustustele.
|
| 3-3-1-89-14
|
Riigikohus |
23.03.2015 |
|
Olukorras, kus mõni taotlus on jäänud otsuse resolutsioonis lahendamata, on menetlusosalistel HKMS § 170 lg 1 järgi õigus taotleda täiendava otsuse tegemist. Sama kehtib HKMS § 185 lg 1 ja HKMS § 178 lg 3 alusel määruse kohta. Üldjuhul on mõistlik võimaldada taotlus lahendada ringkonnakohtul endal täiendava lahendiga. Eeltoodu ei tähenda siiski, nagu oleks samadel asjaoludel keelatud kassatsioon- või määruskaebuse esitamine – taotluse lahendamata jätmine on kohtumenetluse normide oluline rikkumine. (p 10)
Ringkonnakohtu poolt apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmisega lõppes asja menetlus, seega tulnuks selles määruses esitada ka menetluskulude jaotus. Vastustaja apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmise määruse näol oli tegemist kohtulahendiga vastustaja kahjuks HKMS § 108 lg 1 mõttes. Apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmine eeldab puudusi apellatsioonkaebuses või apellandi poolt kohtu nõude täitmata jätmist (HKMS § d 190 ja 195). Seega põhjustab apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise apellandi tegevus. Põhjendatud on mõista apellandilt teise poole kasuks välja menetluskulud, mille apellant on põhjustanud oma menetlusnormidele mittevastava tegevusega. (p 7)
Enne apellatsioonkaebuse mittetähtaegsuse kindlakstegemist küsis ringkonnakohus seisukohta kaebajatelt, kes olid esimese astme kohtus kasutanud ja kasutasid ka apellatsioonkaebusele vastamisel õigusabi. Kaebajatele ei saa ette heita apellatsioonkaebusele vastamist – seda eriti olukorras, kus kohus kaebajaid selleks kohustas. Samuti ei saa ette heita õigusteenuse kasutamise jätkamist. Seega on tegemist põhjendatud kuludega. (p 8)
|
| 3-3-1-81-16
|
Riigikohus |
26.05.2017 |
|
HKMS § 230 lg st 2, § 185 lg st 1 ja § 178 lg st 3 tulenevalt laienevad HKMS § 162 lg 1 (otsuse resolutsioon) ja 170 lg 1 (täiendava otsuse tegemine, kui mõni esitatud nõue või taotlus on jäänud otsuse resolutsioonis lahendamata) ka määruskaebuse lahendamisel tehtavale määrusele. Määruskaebuse taotluse lahendamata jätmise näol on aga tegemist ka kohtumenetluse normide olulise rikkumisega, millele tuginedes võib esitada määruskaebuse (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-89-14). (p 10)
|
| 3-3-1-14-17
|
Riigikohus |
24.05.2017 |
|
Kassatsioonkaebust ei saa esitada ringkonnakohtu otsuse peale nõude osas, milles halduskohtu otsust apellatsioonkaebusega ei vaidlustatud (HKMS § 211 lg 2). Isiku kassatsioonimenetluses esitatud taotlus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega mõistetaks kinnipidamisasutuselt välja kaebuses taotletud hüvitis, jääb läbi vaatamata, sest isik ei apelleerinud halduskohtu otsust osas, mis tehti tema kahjuks. (p 10)
Kambri põrandapinna arvutamisel ei võeta WC alust pinda enam arvesse (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-83-16 jj). (p 11)
|
| 3-18-2099/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
09.12.2020 |
|
Olukorras, kus halduskohus ei võtnud kaebaja mingit nõuet menetlusse ning kaebaja sellele vastu ei vaielnud, pole alama astme kohtud selle nõude kohta otsust teinud ja selle nõude esitamine kassatsioonimenetluses pole lubatav (HKMS § 211 lg 1). (p 16)
KTKS § 24 lg-s 6 kohaselt täidab kohaliku arengu strateegia rakendamisel kohalik algatusrühm määruse nr 1303/2013 artikli 34 lg-s 3 sätestatud ülesandeid, sh hindab taotlusi hindamiskriteeriumite alusel ning teeb PRIA-le ettepaneku taotluste paremusjärjestusse seadmise kohta ja taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise ja taotluse rahastamise suuruse kohta. Kohaliku algatusrühma ettepanek arvata mitteabikõlblikud kulud projektist välja ei pruugi olla vastuolus algatusgrupile antud ülesannetega. Samas ei ole kohalikul algatusrühmal ilma taotleja nõusolekuta õigust muuta taotlust ja vähendada taotletavat toetusesummat või hinnata taotlust ilma taotluses sisalduva kuluta. Kui taotleja ei ole nõus taotlust muutma, peab komisjon hindama taotlust tervikuna koos kõikide kuludega (vt KTKS § 30 lg 7). (p 19)
Taotluste paremusjärjestuse ja lõpliku otsuse toetuse heakskiitmise kohta teeb PRIA kohaliku algatusrühma ettepanekut arvesse võttes. Seega on PRIA pädevuses muuta kohaliku algatusrühma moodustatud paremusjärjestust ja komisjoni hindepunkte (vt ka RKHKo 3-18-121/16, p 14). PRIA otsuse õiguspärasuse hindamisel tuleb kontrollida ka hindamise õiguspärasust. (p-d 19, 20)
Kuigi asjakohase hindamiskriteeriumi juures võivad hinnangud konkreetse kulu tõttu erineda, peab hinnangu kujunemine olema läbipaistev ja arusaadav (määruse nr 1303/2013 art 34 lg 3 p b). (p 19)
Kui projektitoetuse taotluse täies ulatuses rahuldamine ei ole põhjendatud, sest taotluses sisalduvad mitteabikõlblikud kulud, võib PRIA toetuse summat vähendada tingimusel, et saavutatakse tegevuse eesmärgid (määruse nr 19 § 28 lg 5, vt ka KTKS § 30 lg 7 esimene lause). Kui taotleja ei ole nõus toetuse summa vähendamisega, tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus. Toetuse summa vähendamine ei mõjuta fondi toetuse taotluste paremusjärjestust, kui paremusjärjestus on moodustatud enne toetuse summa vähendamist (KTKS § 30 lg 7 teine ja kolmas lause). (p 21)
Kui PRIA annab ühe taotluse kohalikule algatusrühmale uuesti hindamiseks, ei pea hindamiskomisjon uuesti hindama kõiki samas taotlusvoorus esitatud taotluseid. (p 22)
Kohaliku algatusrühma ettepanek arvata mitteabikõlblikud kulud projektist välja ei pruugi olla vastuolus algatusgrupile antud ülesannetega. Samas ei ole kohalikul algatusrühmal ilma taotleja nõusolekuta õigust muuta taotlust ja vähendada taotletavat toetusesummat või hinnata taotlust ilma taotluses sisalduva kuluta. Kui taotleja ei ole nõus taotlust muutma, peab komisjon hindama taotlust tervikuna koos kõikide kuludega (vt KTKS § 30 lg 7). (p 19)
Kui PRIA annab ühe taotluse kohalikule algatusrühmale uuesti hindamiseks, ei pea hindamiskomisjon uuesti hindama kõiki samas taotlusvoorus esitatud taotluseid. (p 22)
Taotluste paremusjärjestuse ja lõpliku otsuse toetuse heakskiitmise kohta teeb PRIA kohaliku algatusrühma ettepanekut arvesse võttes. Seega on PRIA pädevuses muuta kohaliku algatusrühma moodustatud paremusjärjestust ja komisjoni hindepunkte (vt ka RKHKo 3-18-121/16, p 14). PRIA otsuse õiguspärasuse hindamisel tuleb kontrollida ka hindamise õiguspärasust. (p-d 19, 20)
Kui projektitoetuse taotluse täies ulatuses rahuldamine ei ole põhjendatud, sest taotluses sisalduvad mitteabikõlblikud kulud, võib PRIA toetuse summat vähendada tingimusel, et saavutatakse tegevuse eesmärgid (määruse nr 19 § 28 lg 5, vt ka KTKS § 30 lg 7 esimene lause). Kui taotleja ei ole nõus toetuse summa vähendamisega, tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus. Toetuse summa vähendamine ei mõjuta fondi toetuse taotluste paremusjärjestust, kui paremusjärjestus on moodustatud enne toetuse summa vähendamist (KTKS § 30 lg 7 teine ja kolmas lause). (p 21)
Kohus ei saa kontrollida hindamisotsuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid võib võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning põhjendamiskohustuse täitmise kohta. Kohtul on võimalik hindamise sisuline õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui punktid on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega ilmselges vastuolus. See tähendab sedavõrd tõsist vastuolu, mis on selge ilma põhjendustetagi (vt nt 3-18-121/16, p 12). (p 23)
Esindus tähendab menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist ning üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja isiku õigusnõustamine ei muuda isikut esindajaks (HKMS § 31 lg 2; vt ka RKHKo 3-3-1-79-16, p 24). Viimati nimetatud olukorras ei saa advokaadibüroole makstud tasu pidada HKMS alusel hüvitatavaks õigusabikuluks. (p 32)
|
| 3-20-678/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.06.2022 |
|
Arvestades maksusumma määramise aegumistähtaega, võib maksuhaldur ringkonnakohtu otsuse jõusse jäämisel kohtuotsuse põhjendustes tuvastatut ja antud hinnanguid arvestades teha uue maksuotsuse, mis võib kaasa tuua uue kohtuvaidluse samade asjaolude üle. Seetõttu on HKMS § 211 lg 1 teise lause eeldused täidetud ning lubatav on vaidlustada ka kohtuotsuse põhjendusi resolutsiooni vaidlustamata. (p 12)
Käibe varjamise korral on hindamise teel (MKS § 94 lg 1) võimalik määrata ka käibemaksu, kui maksuhaldur on piisavalt tõendanud põhjendatud kahtlust, et isiku deklareeritud käive ei vasta tegelikkusele. (p 13)
Hindamiseks sobiva metoodika peab valima maksuhaldur, pidades silmas MKS § 94 lg-s 2 toodud loetelu tähtsust omavatest asjaoludest. Maksuotsuses tuleb kirjeldada nii metoodikat kui ka kasutatud tõendeid. Kui maksukohustuslane esitab ärakuulamisel põhjendatud vastuväiteid hindamisel kasutatud metoodikale, tuleb MTA-l valitud meetodeid ka põhjendada. (p 16)
Maksuhalduri valitud metoodika ja selle kasutamise tulemusel määratav maksusumma peab olema eluliselt usutav. Maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi ühest küljest viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata (RKHKo nr 3-3-1-70-08, p 24). Teisalt ei tohiks hindamise tulemusel määratav maksusumma muutuda ka karistuseks (vrd ka RKHKo nr 3-3-1-60-11, p 40). Maksuhaldur on kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid usaldusväärseid nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (MKS § 11 lg 1, § 92 lg 3). (p 17)
Kui maksuhaldur on alustanud hindamist, on maksukohustuslasel kaasaaitamiskohustus (MKS § 56). See tähendab kohustust maksuhaldurile teatada kõik talle teadaolevad asjaolud, millel on või võib olla maksustamise seisukohast tähendus, ja kohustust hoiduda maksuhaldurit takistamast menetlustoimingute sooritamisel. Kaasaaitamiskohustus on eriti ulatuslik olukorras, kus maksukohustuslane teadis või pidi teadma rikkumisest (vrd RKHKo nr 3-3-1-60-11, p 41 ja seal viidatud praktika). Maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub tõendamiskoormis maksukohustuslasel, v.a tõendite osas, mida valdab ainult maksuhaldur (MKS § 150). (p 18)
Olukorras, kus kaebaja ei ole maksumenetluses esitanud konkreetseid vastuväiteid kasutatud metoodikale, ei saa nõuda, et maksuhaldur põhjendaks maksu- või vaideotsuses kõigi mõeldavate erinevate meetodite kasutamata jätmise põhjuseid. (p 23.4)
MKS § 94 lg 1 alusel tehtav MTA otsus, kas hindamine on vajalik ja lubatav, on kaalutlusotsus, mille kohtulik kontroll on HKMS § 158 lg 3 järgi piiratud (vt ka RKHKo nr 3-3-1-60-11, p-d 38 jj). Kohtutel tuleb ka maksusumma hindamise teel määramiseks kasutatava metoodika kontrollimisel piirduda nn ratsionaalsuse testiga (vt ka RKHKo nr 3-20-1198/58, p-d 13–14). Maksuhalduri rakendatud meetodite kontrollimisel tuleb kohtul selgitada, kas haldusorgan on arvestanud õigusnormi eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid ja kõiki asjakohaseid fakte. Kohus ei saa asuda maksuhalduri asemele ja kohtumenetluse käigus konkreetselt ette kirjutada, millisele metoodikale pidanuks maksuhaldur hindamisel tuginema. (p 19)
Kohus ei saa piiratud kohtulikku kontrolli arvestades maksuhaldurile ette kirjutada, millise metoodika alusel maks määrata. (p 23.4)
|
Facebook
Twitter