III-3/1-17/94
|
Riigikohus |
21.12.1994 |
|
Kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on antud pädevust ületades, siis ei pea kohus kontrollima, kas see akt oli seadusevastane kaebuses märgitud põhjustel.
Kohtuistungi protokolli teatavaks tegemata ja allakirjutamiseks esitamata jätmine ei pruugi olla oluline kohtumenetluse normide rikkumine.
|
| 3-3-1-13-96
|
Riigikohus |
04.04.1996 |
|
Kohtuistungi protokolli asjaomasele isikule istungil teatavaks tegemata ja allakirjutamiseks esitamata jätmine pole ringkonnakohtu määruse tühistamise põhjuseks HKS § 36 lg. 2 alusel, sest selline rikkumine ei viinud ega saanud viia asja ebaõigele otsustamisele. Asja õige otsustamine ei sõltu kohtuistungi protokolli protsessiosalistele teatavaks tegemisest ega allakirjutamiseks esitamisest.
Kohtuistungi protokollis asjaolude kajastamata jätmine pole samuti kohtumääruse tühistamise aluseks. Vastavalt HKS §-le 39 protokollitakse ringkonnakohtus "üksnes need seletused ja ütlused, millel on ringkonnakohtu arvates tähtsust asja kassatsiooni korras läbivaatamisel".
Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et kohtumääruses edasikaebamise korra ja tähtaja märkimata jätmine pole esimese astme kohtu määruse tühistamise põhjuseks HKS § 36 lg. 2 alusel, sest selline rikkumine ei viinud ega saanudki viia asja ebaõigele otsustamisele.
Kohtulahendis edasikaebamise korra ja tähtaja rikkumine pole lahendi tühistamise põhjuseks HKS § 36 lg. 2 alusel.
|
| 3-3-1-14-98
|
Riigikohus |
13.04.1998 |
|
Registriandmete saladuse hoidmine ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet.
Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.
Maksukorralduse seaduse mõttest tuleneb, et ärisaladus ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Vastupidine seisukoht tähendaks, et riiklik järelevalve maksude tasumise üle muutub ebaefektiivseks.
Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.
Maksukorralduse seadusest ei tulene, et kolmandale isikule MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema maksuõiguserikkumine. Samuti ei tulene seadusest, et kolmandale isikule tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema konkreetse maksumaksja kontrollimine.
MKS § 20 lg. 1 alusel kolmandale isikule tehtav ettekirjutus on olemuslikult erinev võrreldes sellise ettekirjutusega, mis tehakse maksumaksjale või maksu kinnipidajale. Maksukorralduse seaduse §-s 15 lg. 1 sätestatud nõuded ettekirjutusele laienevad aga ka MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutusele
Kolmandale isikule tehtud ettekirjutuses tuleb osundada ka põhjustele, miks nõutakse teavet kolmandalt isikult; isikule või isikute grupile, keda kontrollitakse; millise maksu tasumise õigsust kontrollitakse ja maksukohustuse õiguslikule alusele.
Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine.
Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine.
Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.
Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.
|
| 3-3-3-1-98
|
Riigikohus |
27.03.1998 |
|
Kui kohtuotsuse põhjendavast osast ei selgu, miks halduskohus rahuldas taotluse kohtukulude väljamõistmiseks osaliselt, siis kuulub kohtuotsus selles osas tühistamisele.
|
| 3-3-1-3-02
|
Riigikohus |
01.02.2002 |
|
Põllumajandusliku tootmisega tegelemine Maareformi seaduse § 22 lg 4 p 5 mõttes on taime- ja loomakasvatus eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Niisuguse tegevuse tunnusteks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi. Ainuüksi tulu, kulu või põllumajandussaaduste kui kauba puudumisest ei saa teha järeldust, et isik ei tegele põllumajandusliku tootmisega Maareformi seaduse kuni 22. märtsini 1999 kehtinud redaktsiooni ja Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 268 kinnitatud Maa enampakkumisega erastamise korra mõttes. Alusetu on seisukoht, et tuludeklaratsioonis deklareeritud väikeste kulude tõttu ei saa põllumajanduslikku tegevust pidada põllumajanduslikuks tootmiseks.
HKMS § 33 lg 5 järgi tuleb vastuses apellatsioonkaebusele märkida, kas protsessiosaline soovib kohtuistungist osa võtta. Kui protsessiosaline ei ole ringkonnakohtule teatanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta, kuid kohus lahendab asja ja teeb uue otsuse siiski kirjalikus menetluses, on rikutud HKMS § 37 lg 1. Tegemist on HKMS §-s 45 lg 1 p 2 nimetatud juhtumiga, kus kohtulahend on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud.
|
| 3-3-1-24-04
|
Riigikohus |
03.06.2004 |
|
HKMS § 45 lg 1 p 2 kohaselt kuulub kohtulahend juhul, kui see on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud, kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõuetest olenemata tühistamisele ning asi saadetakse uueks arutamiseks. HKMS § 64 lg 3 sätestab, et sama seadustiku paragrahvis 45 nimetatud kohtumenetluse normide rikkumise korral ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja otsus kuulub igal juhul tühistamisele.
|
| 3-3-1-91-04
|
Riigikohus |
17.02.2005 |
|
Kaebaja muutis tühistamiskaebuse eelmenetluse käigus halduskohtus tuvastamiskaebuseks. Ringkonnakohus märkis kohtuotsuse põhjendavas osas, et tegemist ei ole haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise kaebusega. Seega tegi ringkonnakohus vea, lahendades õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse asemel tühistamiskaebust. Ringkonnakohus rikkus oluliselt kohtumenetluse norme, lahendades ekslikult kaebaja esialgse taotluse. Seejuures ei saanud menetlusosalised avaldada oma seisukohti tuvastamiskaebuse asemel tühistamiskaebuse läbivaatamise osas. Veelgi enam, tegemist on olukorraga, kus tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg oli kaebuse esitamise ajal möödunud ja tähtaja ennistamise põhjendatuse küsimust ei olnud halduskohus lahendanud.
|
| 3-3-1-1-08
|
Riigikohus |
28.04.2008 |
|
Kui kohtunik ei ole otsusele alla kirjutanud või mõni kohtunikest ei ole otsusele alla kirjutanud, siis HKMS § 45 lg 1 p 3 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Riigikohus ei ole HKMS § 64 lg-st 3 tulenevalt seadustiku §-s 45 nimetatud kohtumenetluse normide rikkumise korral seotud kaebuse piiridega ja otsus kuulub igal juhul tühistamisele. Kohtuniku allkirja puudumine kohtuotsusel kujutab kehtivate halduskohtumenetluse normide kohaselt endast kohtuotsuse tühistamise absoluutset alust (vt Riigikohtu 01.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-67-07).
TsMS § 441 lg 1 sätestab, et otsuse teinud kohtunik allkirjastab selle. Tulenevalt HKMS § 25 lg-st 5 kuulub nimetatud säte kohaldamisele ka halduskohtumenetluses. Kohtuniku allkirja puudumine kohtuotsusel kujutab kehtivate halduskohtumenetluse normide kohaselt endast kohtuotsuse tühistamise absoluutset alust (vt Riigikohtu 01.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-67-07).
Kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid kui riikliku pensionikindlustuse seadus, siis RPKS § 4 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse välislepingut. "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe) on välisleping selle sätte tähenduses. Kui see Kokkulepe sisaldab Eesti seadusest erinevat regulatsiooni riiklike pensionite määramiseks või maksmiseks, tuleb sellist regulatsiooni ka kohaldada. Kokkuleppe artikli 5 grammatiline tõlgendamine võimaldab järeldada, et puudub võimalus nii Nõukogude Liidu relvajõududes teenimisel omandatud kui ka pärast erruminekut Eestis töötatud aja eest omandatud staaži alusel määratud pensione üheaegselt välja maksta. Sellest sättest tulenes Pensionikomisjoni jaoks alus Eesti pensioniõiguse järgi määratud pensioni maksmise peatamiseks, kui Vene Föderatsiooni määratud pensioni maksmine jätkub.
|
| 3-3-1-56-08
|
Riigikohus |
16.12.2008 |
|
Kuigi haldusmenetluse üldregulatsioon ega ka planeerimismenetluse sätted otseselt ei käsitle menetluse peatamise võimalusi, on menetluse peatamine kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega olukorras, kus menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise. Planeerimismenetluse jätkamine ja lõppastmes planeeringu kehtestamine olukorras, kus planeeringu eesmärkide saavutamise võimalikkus ei ole selge, võib oluliselt kahjustada nii avalikke huve kui ka kaasa tuua planeeringuga hõlmatud isikute õiguste ja huvide ülemäärase riive.
Haldusorgan peab astuma temast sõltuvaid samme menetlustakistuse kõrvaldamiseks. Sellise kohustuse seadmine eeldab, et haldusorgani kasutuses oleksid menetlustakistuse kõrvaldamiseks õiguspärased ja tulemuslikud vahendid.
Kehtiv menetluskord ei võimalda ringkonnakohtul väljuda kaebuse taotluse piiridest. Ka ringkonnakohtule laieneb HKMS § 25 lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kaebuse eseme ja õiguskaitsevahendi valiku ainuõigus on kaebajal. Kohus võib üksnes juhtida kaebaja tähelepanu efektiivsema õiguskaitsevahendi olemasolule ja taotluse muutmise võimalusele.
Taotluse piiridest väljumisega on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 4 ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida pole menetluses arutatud.
Kohus peab kohustamiskaebuse lahendamisel juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtusse kaebuse esitamise hetkel, mitte vastavas kohtuastmes otsuse tegemise ajal.
Kohalik omavalitsus otsustab planeeringu vastuvõtmise vastavalt PlanS § 17 lg-le 1. Nimetatud sättest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel õigus ka keelduda planeeringu vastuvõtmisest. Samas seadus ei sätesta neid kriteeriume, millest juhindudes planeeringu võib jätta vastu võtmata. Mõistlik on eeldada, et planeeringu võib jätta vastu võtmata siis, kui see ei vasta seaduse nõuetele või planeeringu lähteeesmärgile ja -tingimustele, ei ole saanud nõuetekohast kooskõlastust, on vastuolus kõrgemat järku planeeringuga, samuti muudel olulistel asjaoludel. Üheks planeeringu vastvõtmata jätmise otsuse õiguspäraseks aluseks objektiivse võimatuse planeeringut ellu viia või ka selle suure tõenäosuse. Planeeringu vastuvõtmata jätmine ei välista planeerimismenetluse jätkumist, kui tegemist on kõrvaldatava puudusega.
HKMS § 10 lg 3 kohustab kaebajat tuvastamiskaebuse esitamisel väljendama oma põhjendatud huvi vastava asjaolu tuvastamiseks ning kohtul lasub kohustus kontrollida kaebaja sellise huvi olemasolu sõltumata teiste menetlusosaliste seisukohtadest. Planeerimismenetluse peatamise asjaolude selgitamiseks ning vastava informatsiooni edastamiseks lepingupartneritele ei ole vajalik pöörduda kaebusega kohtusse.
|
| 3-3-1-63-08
|
Riigikohus |
10.11.2008 |
|
Ringkonnakohtu määruse peale määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Rigkonnakohtu määrus võib takistada asja edasist menetlemist ka sellega, et määrus ei loo ühest selgust, milline organ on pädev asja menetlema.
RHS § 19 lg-s 1 sätestatud lihtsustatud korras tellitavate teenuste puhul teostab hankija, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksus, Riigihangete seaduse tähenduses riigihanget, kus hankemenetluse protseduure on piiratud. Arvestades nimetatud teenuste olemust ja vajadust sõlmida leping usaldusväärse pakkujaga, on hankemenetluse protseduuride selline piirang põhjendatud. Sellisel menetlusel on hankemenetlusele iseloomulikud tunnused, mis võimaldab teda kvalifitseerida hankemenetluseks. Riigihanke teostamisel tekkivate vaidluste lahendamise kord on sätestatud RHS §-s 117.
Hankemenetluses osalemisest huvitatud isik, kellel oli vastaval hetkel võimalus selles hankemenetluses osaleda ja kes leidis, et Riigihangete seaduse rikkumine hankija poolt rikub tema õigusi pidi hankija tegevuse vaidlustamiseks esitama vaidlustuse vaidlustuskomisjonile.
Tulenevalt TsMS § 663 lg-st 3 kohaselt pidi halduskohus toimetama määruskaebuse ja selle lisade ärakirjad teisele menetlusosalisele ja küsima temalt vastust, sest määruskaebus puudutas tema õigusi. Kuna halduskohus jättis selle menetlustoimingu tegemata, pidi tulenevalt TsMS § 664 lg-st 1 ringkonnakohus tegema halduskohtu poolt tegemata jäetud menetlustoimingu, s.o saatma määruskaebuse ja selle lisade ärakirjad teisele menetlusosalisele. Kuna ringkonnakohus jättis selle menetlustoimingu tegemata, siis rikkus ta oluliselt menetlusnormi, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi ja väära esialgse õiguskaitse kohaldamise olukorras, kus oli juba sõlmitud hankeleping edukaks pakkujaks tunnistatud pakkujaga. Kuna hankeleping oli juba sõlmitud, siis pärast seda ei olnud ringkonnakohtul enam võimalik menetleda tühistamiskaebust (RHS § 129 lg 4 ja § 117 lg 3).
|
| 3-3-1-73-08
|
Riigikohus |
28.01.2009 |
|
Kohtuistung halduskohtus protokollitakse vastavalt HKMS §-le 20 tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt. TsMS §-s 50 on sätestatud kohtuistungi protokolli sisu- ja vorminõuded. Protokolli märgitakse muude andmete hulgas poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Ringkonnakohtus protokollitakse HKMS § 48 kohaselt üksnes need seletused ja ütlused, millel on ringkonnakohtu arvates tähtsust asja kassatsiooni korras läbivaatamisel. Kui kohtuistungi protokolli ja otsuse vahel on vastuolu, siis on ringkonnakohus rikkunud HKMS § 25 lg-s 2 sätestatud otsuse põhjendamise kohustust. Sellises olukorras on tegemist kohtumenetluse normi olulise rikkumisega, mis HKMS § 72 lg 2 järgi on kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise aluseks.
|
| 3-3-1-90-08
|
Riigikohus |
01.04.2009 |
|
Kui kassatsioonkaebuse esitajal ei ole enam omandiõigust vaidlusaluse ehitusloa alusel ehitatud ehitisele ega kinnistule, siis seetõttu ei otsustaks kohus enam tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Ka TsMS § 210 lg-st 2 ei saa järeldada, et menetlusosalisel oleks alati edasikaebeõigus hoolimata asja võõrandamisest. Samuti ei saa tuletada edasikaebeõigust asja esialgse omaniku jaoks TsMS § 460 lg-st 1. Nimetatud säte reguleerib kohtuotsuse siduvust menetlusosaliste õigusjärglaste suhtes.
HKMS § 64 lg 3 ja § 45 lg 1 p 2 alusel kuulub kohtuotsus tühistamisele eeskätt juhul, kui kohtusse on kutsumata jäänud menetlusosaline. Kui asja lahendus isiku õigusi enam ei mõjuta, siis tema kassatsioonkaebuse alusel ei ole võimalik tühistada kaebaja jaoks soodsat kohtuotsust ainuüksi põhjusel, et menetlusse ei olnud kolmanda isikuna kaasatud asja uut omanikku, kes ei olnud selleks ise soovi avaldanud.
|
| 3-3-1-58-09
|
Riigikohus |
22.10.2009 |
|
HKMS § 74 kohaselt on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud asja uuesti läbivaatavale kohtule. Riigikohtu lahendites avaldatud seisukohtadel on ka oluline roll ühtse kohtupraktika kujundamisel ja õiguse edasiarendamisel (HKMS § 60 lg 1 p 2). Riigikohtu seisukohtade järjepidevuse tagamiseks sätestab HKMS § 67 lg 2, et kui asja läbivaatava kohtu koosseisu enamus tahab muuta halduskolleegiumi senist seisukohta seaduse kohaldamisel, tuleb asi anda läbivaatamiseks Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseisule.
HKMS § 14 lg 3 kohaselt kaasatakse halduskohtumenetlusse kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Kui pärandit pole veel vastu võetud, ei ole pärandvara arvel täidetava maksukohustuse üle toimuvas vaidluses võimalik teha otsust vaid üht pärijat ja tema võimaliku pärandiosa arvel täidetavat maksukohustust puudutavas osas. Seega puudutab otsus pärandvaraga seonduva maksukohustuse kohta igal juhul ka teiste pärijate huve. Riigikohtu halduskolleegium ei pea põhjendatuks muuta oma senist lähenemist (vt Riigikohtu 06.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-25-07) teadaolevate pärijate kohtumenetlusse kaasamise osas ning peab seda jätkuvalt oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis toob endaga kaasa alama astme kohtute otsuste tühistamise.
HKMS § 14 lg 3 kohaselt kaasatakse halduskohtumenetlusse kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Kui pärandit pole veel vastu võetud, ei ole pärandvara arvel täidetava maksukohustuse üle toimuvas vaidluses võimalik teha otsust vaid üht pärijat ja tema võimaliku pärandiosa arvel täidetavat maksukohustust puudutavas osas. Seega puudutab otsus pärandvaraga seonduva maksukohustuse kohta igal juhul ka teiste pärijate huve. Riigikohtu halduskolleegium ei pea põhjendatuks muuta oma senist lähenemist (vt Riigikohtu 06.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-25-07) teadaolevate pärijate kohtumenetlusse kaasamise osas ning peab seda jätkuvalt oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis toob endaga kaasa alama astme kohtute otsuste tühistamise.
Kui maksumenetlusse jäetakse kaasamata pärijad, kellest teadasaamine on halduse mõistlike jõupingutuste juures võimalik, siis kujutab see endast sellist menetluslikku rikkumist, mis toob kaasa vaidlustatud maksuotsuse tühistamise. Kaasamata jätmise kaudu kahjustatakse eelkõige pärijate õigust olla informeeritud asjas kogutud teabest ning olla menetluses ära kuulatud ja esitada pärandvara arvel täidetava võimaliku maksukohustuse suhtes oma vastuväiteid. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd oluline rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti tühistamise (vt näiteks Riigikohtu 29.05.2006 otsust asjas nr 3-3-1-23-06).
|
| 3-3-1-82-09
|
Riigikohus |
15.12.2009 |
|
Ehitiste omanike vahetumine ei saa olla selline õiguslik või faktiline asjaolu, mis annaks aluse erastamist võimaldava haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. MRSMS (jõust. 30. nov 1997) § 14 lg-st 22 tulenevalt jääb ehitise varasema omaniku erastamisavaldus kehtima uue omaniku suhtes, millest tulenevalt lähevad uuele omanikule üle ka erastamise eeltoimingutest tulenevad õigused ja kohustused.
Riigikohus on 20.09.2007 otsuses asjas nr 3-3-1-33-07 märkinud järgmist (p 16): "Ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon, millele tuginevad olulise turujõuga ettevõtja kohustused, on olemas." Viidatud seisukohta ei saa aga laiendada juhtumitele, kus alternatiivne õiguslik alus näeb ette kaalutlusõiguse ning kaalutlusruum ei kattu haldusorgani poolt ekslikult valitud õiguslikus aluses ettenähtuga. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohus ei tohi haldusakti õiguspärasust kontrollides asuda haldusorgani asemel haldusakti põhjendama või kaalutlusõigust teostama (vt nt Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-15-08 p 8 alap 1). Samuti ei pruukinud käesolevas asjas olla korralduste kehtetuks tunnistamisel isikute jaoks üksnes positiivsed tagajärjed. Tegemist oli soodustavate haldusaktidega, millega võimaldati isikutele maa ostueesõigusega erastamist. Nende kehtetuks tunnistamise tagajärjel puudusid haldusaktid, mis oleksid võimaldanud isikutel nende omandatud ehitiste juurde maad ostueesõigusega erastada.
Käesolevas asjas tehtud otsuses on ringkonnakohus resolutsioonis tühistanud halduskohtu otsuse kahe haldusakti tühistamise osas, kuid põhjendustes nimetanud ainult ühte neist haldusaktidest. Kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused on omavahel vastuolus, mistõttu on ringkonnakohus olulises ulatuses jätnud täitmata kohtuotsuse põhjendamise kohustuse. Seetõttu kuulub kohaldamisele HKMS § 64 lg 3 ja § 45 lg 2 p 2.
|
| 3-3-1-83-09
|
Riigikohus |
10.12.2009 |
|
Kuna enne kahjunõude kohtusse esitamist tuleb läbida kohustuslik kohtuväline menetlus, peab halduskohus kontrollima, kas isik on esitanud kahjunõude vanglale või mitte. Ka kaebuse ettevalmistavas menetluses on kohtul uurimisprintsiibist lähtuv kohustus välja selgitada asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud. Kohus ei saa lähtuda üksnes esitatud materjalidest, vaid peab juhtima isiku tähelepanu vajadusele esitada tõendid, mis kinnitavad kohtueelse menetluse läbimist ning andma võimaluse puuduste kõrvaldamiseks. Samuti võib kohus omal initsiatiivil uurida, kas enne halduskohtule kaebuse esitamist on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus või mitte.
HKMS § 34¹ tuleb tõlgendada laiendavalt, käsitades kõnealust normi üldnormina, millest tuleb lähtuda ka ettevalmistavas menetluses. Halduskohtumenetluse seadustik ei sätesta kollegiaalse kohtukoosseisu nõude osas erandeid ka ettevalmistavas menetluses esitatud taotluste lahendamisel tehtavate määruste puhul. Sellele viitab ka HKMS § 33 lg 5, mille kohaselt apellatsioonkaebuse tagastamise määrus peab olema tehtud asja lahendava kohtukoosseisu poolt ühehäälselt, mis tähendab kollegiaalse kohtukoosseisu nõuet. Seega on HKMS §-s 34¹ sätestatud tingimus rakendatav riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamise kõrval ka näiteks tähtaja ennistamise ning esialgse õiguskaitse määramise taotluse lahendamisel, mille kord ja alused on halduskohtumenetluse seadustikus reguleeritud (vt ka Riigikohtu 20.11.200 määruse asjas nr 3-2-1-105-07 p-i 10).
Halduskohtumenetluse seadustikust lähtuvalt tuleb haldusasjade läbivaatamisel halduskohtutes eristada kolme menetlusetappi: ettevalmistavat menetlust, eelmenetlust ning asja sisulist läbivaatamist. Riigilõivust vabastamise taotluse lahendamine toimub üldjuhul ettevalmistavas menetluses. HKMS § 34¹ sätestab abstraktselt, et apellatsioonkaebus vaadatakse läbi kollegiaalselt, täpsustamata, kas antud tingimus kohaldub üksnes asja sisulisele läbivaatamisele või ka ettevalmistavale menetlusele. HKMS § 34¹ tuleb tõlgendada laiendavalt, käsitades kõnealust normi üldnormina, millest tuleb lähtuda ka ettevalmistavas menetluses. Seega on HKMS §-s 34¹ sätestatud tingimus rakendatav riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel.
Kollegiaalsuse nõude vajalikkust riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel kinnitab ka asjaolu, et tegemist ei ole korraldava või ettevalmistava iseloomuga määrusega, mida võib lahendada kohtunik ainuisikuliselt (nt kohtuistungi määramine, kaebuse käiguta jätmine). Riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel tuleb kohtul hinnata taotluse esitaja maksejõulisust ja maksejõuetuse korral kaebusega kaitstavat õiguse olulisust kaebaja jaoks ning kaebuse perspektiivikust (vt Riigikohtu 11.12. 2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-83-07 p-i 11).
HKMS § 45 lg 1 p-s 1 sätestatud nõue on rakendatav ka ringkonnakohtu kohtulahendite suhtes. HKMS § 45 lg 1 p-s 1 kirjeldatud rikkumine hõlmab ka juhtumit, kus puudub nõutav kollegiaalne kohtukoosseis.
|
| 3-3-1-98-09
|
Riigikohus |
08.03.2010 |
|
HKMS § 25 lg-st 9 ja Põhiseaduse § 15 teisest lausest tulenevalt peab kohus lahendama menetlusosalise taotluse kontrollida kohaldamisele kuuluva asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust. Käesolevas asjas taotles kaebaja, et kohus kontrolliks RLS § 56 lg 13 ja HKMS § 91 lg 1 vastavust Põhiseadusele. Kui kaebajal puudus raha nõutavas suuruses riigilõivu tasumiseks, siis tuleb ringkonnakohtul kontrollida RLS § 56 lg 13 ja HKMS § 91 lg 1 põhiseaduspärasust. Sellist kontrolli tuleb pidada ka sisuliselt vajalikuks, sest teatud juhtudel ei tarvitse ka 200 krooni riigilõivu tasumise kohustus olla mõõdukas (vt Riigikohtu17.07.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-09 p-i 23) Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele seda intensiivsemalt, mida suurem ta on. Kui riigilõivu suurus ei võimalda isikul oma õigusi kohtus realiseerida, on tegu ebaproportsionaalse ja seega Põhiseaduse vastase riigilõivuga (vt Riigikohtu 15.12.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-25-09 p-i 26).
Kohus saab äriühingu või mittetulundusühingu lõivu tasumisest vabastada üksnes seoses pankrotimenetlusega. Seega saavad kaebaja maksevõimetust kinnitada vaid tema pankrotimenetlusega seotud tõendid. Kehtivast regulatsioonist ei tulene, et mingid muud asjaolud oleksid kaebaja maksevõimetuse tuvastamisel olulised. Kui kohus pidas vajalikuks muude asjaolude tuvastamist, tulnuks juhinduda HKMS § 16 lg 2 teisest lausest. Selle sätte alusel pidi kohus tegema kaebajale ettepaneku esitada selliste muude asjaolude tuvastamiseks vajalikke tõendeid. Kaebajale tulnuks teha ettepanek esitada tõendeid selle kohta, et tema kontol ja kassas puudus raha nõutavas suuruses riigilõivu tasumiseks. Niisuguse ettepaneku tegemata jätmise puhul on tegemist olulise menetlusrikkumisega, mida pole võimalik kassatsioonimenetluses kõrvaldada.
|
| 3-3-1-34-10
|
Riigikohus |
27.05.2010 |
|
Kui asja lahendas kohus (kohtunik), kellel seaduse järgi ei olnud õigust asja lahendada, siis sellise rikkumise korral ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja otsus kuulub igal juhul tühistamisele.
Käesolevas asjas on TsMS § 20 lg 1 nõuete rikkumine viinud olukorrani, kus apellatsioonimenetluses lahendas asja kohtukoosseis, kellel seaduse järgi ei olnud selleks õigust. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada HKMS § 45 lg 1 p 1 alusel TsMS § 20 lg-s 1 sätestatud nõuete rikkumise tõttu. Selline järeldus on kooskõlas ka TsMS § 20 lg 1 teises lauses sätestatuga. Isegi kui eeldada, et eelmise kohtukoosseisu poolt tõendite kogumisest keeldumine on hõlmatud teises lauses nimetatud olukorraga, kus eelmine koosseis on kogunud ja uurinud tõendeid, ei tulene teisest lausest erisusi sama sätte esimese lausega kehtestatud nõude rikkumise tagajärgede osas. Oluline on, et uus koosseis ei pööranud koosseisu vahetumisele tähelepanu ja ei arutanud asja algusest peale ega teavitanud menetlusosalisi koosseisu vahetumisest. Seetõttu jäi välja selgitamata ka poolte tahe tõendite kogumise ja uurimise kordamise osas.
Halduskohtumenetluse seadustik ei reguleeri olukorda, kus asja menetluse käigus kohtukoosseis vahetub. Seepärast kuulub TsMS § 20 lg 1 kohaldamisele ka halduskohtumenetluses. TsMS § 20 lg 1 esimese lausega on sätestatud imperatiivne norm, mille kohaselt menetluse käigus kohtukoosseisu vahetumise puhul tuleb asja hakata arutama algusest peale. Kohus ei saa kaaluda, kas asja menetluse jätkamine vahetunud kohtukoosseisuga on võimalik või mitte.
Käesolevas asjas on TsMS § 20 lg 1 nõuete rikkumine viinud olukorrani, kus apellatsioonimenetluses lahendas asja kohtukoosseis, kellel seaduse järgi ei olnud selleks õigust. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada HKMS § 45 lg 1 p 1 alusel TsMS § 20 lg-s 1 sätestatud nõuete rikkumise tõttu. Selline järeldus on kooskõlas ka TsMS § 20 lg 1 teises lauses sätestatuga. Isegi kui eeldada, et eelmise kohtukoosseisu poolt tõendite kogumisest keeldumine on hõlmatud teises lauses nimetatud olukorraga, kus eelmine koosseis on kogunud ja uurinud tõendeid, ei tulene teisest lausest erisusi sama sätte esimese lausega kehtestatud nõude rikkumise tagajärgede osas. Oluline on, et uus koosseis ei pööranud koosseisu vahetumisele tähelepanu ja ei arutanud asja algusest peale ega teavitanud menetlusosalisi koosseisu vahetumisest. Seetõttu jäi välja selgitamata ka poolte tahe tõendite kogumise ja uurimise kordamise osas.
|
| 3-3-1-70-10
|
Riigikohus |
26.01.2011 |
|
Avalik-õigusliku suhte tuvastamine allub halduskohtulikule kontrollile. Isikul võib olla põhjendatud huvi saada kohtulik hinnang selle kohta, kas halduse tegevusest tekivad talle olemuselt avalik-õiguslikud õigused ja kohustused. Pole välistatud, et sellise tuvastamiskaebuse esemeks on avalik-õiguslikust suhtest tuleneva raha maksmise kohustus. Sellist taotlust ei muuda lubamatuks ka see, et tuvastatud asjaolu võib omandada õigusliku tähenduse seonduvates õigussuhetes. Kolleegium möönab, et HKMS § 6 lg 3 p-s 3 sätestatud taotluse osas ei ole välja kujunenud kindalt kohtupraktikat. Samas muudaks ringkonnakohtu kitsendav tõlgendus avalik-õigusliku suhte tuvastamise taotluse sisutühjaks, kusjuures tuleb arvestada, et ainuüksi toimingu õigusvastasuse tuvastamine või haldusakti tühistamine ei pruugi tagada kõige efektiivsemalt isiku õiguste kaitset.
Apellatsioonkaebus peab sisaldama apellandi selgelt väljendatud taotlust, sealhulgas ka seda, millises ulatuses apellant esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb. Kuigi apellant võib kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta või täiendada, laiendades seda ka kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud, saab seda õigust kasutada HKMS §-s 31 ja §-s 32 sätestatud apellatsioonkaebuse esitamise nõuete järgimisel.
Kohtuasja lahendamine vastava apellatsioonkaebuseta või apellatsioonkaebuse taotluse piiride selge ja olulise ületamisega on oluline menetlusõiguse rikkumine, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise.
|
| 3-3-1-82-10
|
Riigikohus |
10.11.2010 |
|
TsMS § 640 lg-s 4 sätestatud erandi kohaselt võib asja ettevalmistamiseks koguda ja uurida tõendeid ka kohtukoosseisu liige üksinda. Käesolevas asjas kogus ja uuris tõendeid kogu koosseis, mitte aga kohtukoosseisu üks liige, kes valmistas asja arutamiseks ette. Tunnistaja uuesti ülekuulamise vajalikkust kaalumata ei saa kohtu uus koosseis eeldada, et tunnistaja ütlust saab uurida ja hinnata ka protokolli alusel. TsMS § 262 lg 8 alusel esitab kohus vajaduse korraltäiendavaid küsimusi kogu ülekuulamise ajal. Seega võib tunnistaja ütlus kui tõend sõltuda sellest, kas ja milliseid küsimusi kohtu koosseisu kuuluvad kohtunikud tunnistaja ülekuulamisel talle esitavad.
Vt lahendi nr 34 annoatatsiooni.
Asja arutamisel algusest peale tuleb uuesti lahendada ka poolte taotlused täiendavate tõendite esitamiseks. Kohus uurib HKMS § 19 lg 5 kohaselt tõendeid vahetult ja hoolimata sätte paiknemisest esimese astme halduskohtus toimuvat menetlust reguleerivas osas, laieneb nimetatud nõue ka apellatsioonimenetlusele, arvestades seejuures tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud erandeid.
TsMS § 640 lg-s 4 sätestatud erandi kohaselt võib asja ettevalmistamiseks koguda ja uurida tõendeid ka kohtukoosseisu liige üksinda. Käesolevas asjas kogus ja uuris tõendeid kogu koosseis, mitte aga kohtukoosseisu üks liige, kes valmistas asja arutamiseks ette. Tunnistaja uuesti ülekuulamise vajalikkust kaalumata ei saa kohtu uus koosseis eeldada, et tunnistaja ütlust saab uurida ja hinnata ka protokolli alusel. TsMS § 262 lg 8 alusel esitab kohus vajaduse korraltäiendavaid küsimusi kogu ülekuulamise ajal. Seega võib tunnistaja ütlus kui tõend sõltuda sellest, kas ja milliseid küsimusi kohtu koosseisu kuuluvad kohtunikud tunnistaja ülekuulamisel talle esitavad.
|
| 3-3-1-38-13
|
Riigikohus |
10.10.2013 |
|
Kui asja menetluse käigus kohtukoosseis muutub, alustatakse asja läbivaatamist algusest peale. HKMS § 11 lg-e 5 esimene lause sätestab sellekohase imperatiivse normi, mis kohtule kaalumisvõimalust ei jäta. Eelnimetatud sätte teine lause ei näe ette erandit esimese lause suhtes, vaid üksnes võimaldab muutunud kohtukoosseisul jätta osa toimunud menetlusest menetlusosaliste nõusolekul kordamata. Analoogset seisukohta on kohtupraktikas väljendatud enne 01.01. 2012 kehtinud HKMS § 5 lg 1 koosmõjus TsMS § 20 tõlgendamisel (vt otsus asjas nr 3-3-1-34-10, p 14, ja otsus asjas nr 3-3-1-82-10, p 9).
Menetlusosalisi tuleb teavitada asja läbivaatava koosseisu muutumisest, et neil oleks võimalik esitada seisukoht menetlustoimingute tegemise vajaduse ja teiste menetlusseadustikes sätestatud õiguste kasutamise kohta. Tegemist on erapooletu õigusemõistmise ühe garantiiga. Kohtukoosseisu muutumise korra täitmiseks ei ole piisav üksnes kohtunike asendamise graafiku märkimine tööjaotusplaani.
Toimikust peab nähtuma, millal ja mis põhjustel on kohtukoosseis vahetunud, mis võimaldab et kõrgema astme kohtul kohtukoosseisu määramise õiguspärasust kontrollida.
Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel peab kohus õiglase hüvitise tagamiseks tegema individuaalse otsuse, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt otsus asjas 3-3-1-80-12, p 28). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt ka otsus asjas 3-3-1-78-11, p 15). Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Sama on rõhutanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 172). Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal (vt otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31).
Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Sama on rõhutanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 172).
Kohtlemise kestuse arvutamisel on asjakohane arvestada ka KarS § 67 lg-tes 1 ja 2 sätestatud karistuse tähtaegade arvutamise reeglitega, mille kohaselt arvutatakse vangistuse tähtaega aastates, kuudes ja päevades, aresti tähtaega aga päevades, ning ühele päevale arestile vastab kakskümmend neli tundi. Sellest tulenevalt on arestimajja saabumise ja sealt lahkumise päeva arvestamine ühe päevana põhjendatud aresti puhul. Vahistatu või kinnipeetavana arestimajas viibides oli kinnipidamisel tema vabadus võetud nii arestimajja saabumise kui ka sealt lahkumise päeval. Sarnaselt on ka kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena määratud kartserikaristuse kandmisel relevantne lähtuda 24 tunni reeglist, sest kartserikaristus määratakse ööpäevades.
Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal (vt otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31).
Hüvitise määramisel ei ole põhjendatud tagajärgede hierarhiline käsitlemine. Arvestades kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, võivad isiku kinnipidamisega nõuetele mittevastavas kambris kaasneda isikule vähemalt samaväärsed negatiivsed tagajärjed kui vabadusõiguse täiendava piiramisega nõuetekohases kambris. Kahju hüvitamisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju, mitte lähtuda kitsalt nn üldisest väljakujunenud päeva-määrast. Päevamäära rakendamisel tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele.
Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (sh menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (vt otsus asjas nr 3-3-1-86-08, p 16). Nimetatud seisukoht on kohaldatav aga üksnes nende laekumiste olemuse määramisel, mille kandmine kinnipeetava isikuarvele on seaduse järgi kohustuslik. VangS § 44 ei sätestata imperatiivselt, et kinnipeetaval puudub õigus omada vara (sh rahalisi nõudeid) ja käsutada seda väljaspool vanglat, vaid reguleerib isikuarvele kantud summade käsutamist ja sellest mahaarvamisi. Nimetatud sättest ei tulene, et kõik kinnipeetava sissetulekute tuleb kanda läbi nimetatud isikuarve. Erandina on sätestatud piirang kinnipeetava töötasule. VangS § 44 lg-s 4 sätestatud käsutuskeeld kehtib üksnes juba isikuarvele laekunud summade käsutamisele.
Kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ( vt otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 19, ja 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 50). VangS § 44 ei piira eelnimetatud käsutusõigust.
Kinnipeetav on hoolsuskohustuse täitnud kui ta on võimalikule rikkumisele tähelepanu juhtinud ning administratsioon on sellele vastanud. Kohtupraktikas on leitud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel samasisulisi taotlusi või kaebusi (vt nt määrus asjas nr 3-3-1-11-11, p 11).
Kohtukoosseisu moodustamise kord kui üks kohtu erapooletuse tagatis on põhiseaduse § 15 ja § 146 lg 2 ning ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 kaitsealas. Menetlusnormi rikkumine kohtukoosseisu muutmisel seab kahtluse alla kohtu ja õigusemõistmise objektiivse erapooletuse. Kohus mitte üksnes ei pea olema, vaid ka näima erapooletu. EIK kohtupraktika järgi hõlmab sõnastus „seaduse alusel moodustatud kohtus“ ka seaduses ettenähtud kohtukoosseisu moodustamise korra järgimist (vt nt otsus asjas nr 23103/07: Momćilović vs. Serbia, p 29).
Analoogset rikkumist on kohtupraktikas käsitatud HKMS v.r § 45 lg 1 p-s 1 sätestatud olulise rikkumisena, mis tingib kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata kohtuotsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks saatmise (vt otsused asjades nr 3-3-1-34-10, p 16, ja nr 3-3-1-82-10, p 11). Nimetatud kohtupraktika on asjakohane ja kohaldatav ka kehtiva HKMS § 199 tõlgendamisel, sest HKMS § 199 lg 1 p 1 ja HKMS v.r § 45 lg 1 p 1 langevad sõnastuslikult kokku. Seetõttu jääb Riigikohus oma senise praktika juurde.
Kohtutoimikus peavad olema kajastatud tõendid, millele ringkonnakohus oma otsuses tugineb.
|
Facebook
Twitter