3-3-1-56-06
|
Riigikohus |
14.12.2006 |
|
Üldtuntud asjaoluks TsMS § 94 lg 1 mõttes tuleb lugeda seda, et hingelisest erutusest tõuseb isegi terve inimese vererõhk. Üldtuntud on ka see, et kõrgvererõhutõbe põdeva isiku vererõhu tõusmisel tema tervislik seisund halveneb. Kõrgvererõhutõbe põdeval isikul on praktiliselt võimatu tõendada põhjuslikku seost vererõhu tõusust tingitud tervise halvenemise ja ametniku ebaseaduslikust tegevusest teada saamise vahel. Selliste üldtuntud asjaolude puhul tuleb põhjuslikku seost eeldada ja põhjusliku seose puudumise tõendamise koormis panna vastustajale.
|
| 3-3-1-91-06
|
Riigikohus |
16.01.2007 |
|
Haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise ja kahju nõude üheaegse esitamise puhul piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja tegevusega kahju tekitati. Ka nõuete eraldi esitamise korral ei saa nõuda, et kaebaja peab iseseisvalt määratlema konkreetse asutuse või isiku, kelle õigusvastase tegevusega tema arvates kahju tekitati. Halduskohtul on kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning juhtida tema tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 03.04.2002. otsuse nr 3-3-1-14-02, p-i 25; 13.11.2002 otsuse nr 3-3-1-61-02, p-i 16; Riigikohtu 26.03.2004 määruse nr 3-3-4-1-04, p-i 14). Sama nõue on alates 1. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s 3.
HKMS § 9 lg 4 ning Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt ei ole kahju hüvitamise kaebuse esitamisel nõutav, et kaebuse esitaja määratleks iseseisvalt konkreetse haldusorgani, kes tuleks tema arvates kohtumenetlusse vastustajana kaasata, vaid piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja (nt riik või kohaliku omavalitsuse üksus) tegevusega kahju tekitati. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne.
Haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise ja kahju nõude üheaegse esitamise puhul piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja tegevusega kahju tekitati. Ka nõuete eraldi esitamise korral ei saa nõuda, et kaebaja peab iseseisvalt määratlema konkreetse asutuse või isiku, kelle õigusvastase tegevusega tema arvates kahju tekitati. Halduskohtul on kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning juhtida tema tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 03.04.2002. otsuse nr 3-3-1-14-02, p-i 25; 13.11.2002 otsuse nr 3-3-1-61-02, p-i 16; Riigikohtu 26.03.2004 määruse nr 3-3-4-1-04, p-i 14). Sama nõue on alates 1. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s 3.
HKMS § 9 lg 4 ning Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt ei ole kahju hüvitamise kaebuse esitamisel nõutav, et kaebuse esitaja määratleks iseseisvalt konkreetse haldusorgani, kes tuleks tema arvates kohtumenetlusse vastustajana kaasata, vaid piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja (nt riik või kohaliku omavalitsuse üksus) tegevusega kahju tekitati. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne.
Kui vaidlevad faktiliselt ebavõrdsed pooled, peab kohus aitama kaasa poolte võrdsuse saavutamisele ning vajaduse korral abistama tõendite kogumisel, samuti koguma tõendeid omal algatusel.
Vahistatute ja kinnipeetavate suhtes on Vangistusseaduses ettenähtud kinnipidamistingimused erinevad. Kinnipeetava pidamine vahistatule ettenähtud tingimustes rikub kinnipeetavate võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuigi vahistatul on Vangistusseaduse kohaselt mõningaid eeliseid süüdimõistetutega võrreldes, on olulisemate põhiõiguste osas vahistatu kinnipidamisrežiim süüdimõistetu omast rangem.
Halduskohtul on kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning juhtida tema tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 03.04.2002. otsuse nr 3-3-1-14-02, p-i 25; 13.11.2002 otsuse nr 3-3-1-61-02, p-i 16; Riigikohtu 26.03.2004 määruse nr 3-3-4-1-04, p-i 14). Sama nõue on alates 1. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s 3.
|
| 3-3-1-97-06
|
Riigikohus |
15.03.2007 |
|
Omandireformi käigus on oluline, mitu taotlust on konkreetse vara tagastamiseks või kompenseerimiseks reaalselt esitatud. Tähtsust ei oma nende isikute arv, kellel või kelle järglastel põhimõtteliselt olnuks võimalik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks avaldus esitada.
Kui hoonete tagastamiseks esitatud avalduse osas ei olnud obrokimaa seaduse § 4 lg 3 jõustumise ajaks (s.t enne 29. detsembrit 1994) otsust tehtud, tuli pärast 29. detsembrit 1994 sellist avaldust käsitada hoonete osas endise kruntrendimaa pidajale kuuluvate hoonete ja rajatiste tagastamise avaldusena. Hoonete tagastamine tuli lahendada esitatud avalduse alusel. ÕVVTK linnakomisjon ei saanud jätta avalduse lahendamisel tähelepanuta asjaolu, et vahepeal oli taotlejal tekkinud seaduslik alus lisaks maale ka hoonete tagasinõudmiseks. Avalduse hoonete osas läbivaatamata jätmine oleks õigusvastane.
KaasS § 6 lg 1 näeb ette, et juhul, kui erastamise objektiks olev mõtteline osa elamust on väiksem kui väikseima korteri üldpinna ja elamu kõigi eluruumide üldpinna suhe, siis erastatakse see mõtteline osa kaasomanikele ning üürnikul sellise mõttelise osa erastamise õigust ei teki.
HKMS § 16 lg 2 kohaselt peab menetlusosaline halduskohtumenetluses üldjuhul tõendama vaid neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Oma väidete või vastuväidete põhjendamise kohustus on menetlusosalisel ka HKMS § 15 lg-st 3 tulenevalt. Kui mingit väidet ei ole varem kohtumenetluses esitatud, puudus vajadus sellele vastu vaielda ning esitada vajalikud tõendid oma vastuväidete põhjendamiseks. HKMS § 16 lg 6 tulenevalt saab kohus nõuda poolelt või kolmandalt isikult täiendavate andmete esitamist.
|
| 3-3-1-74-07
|
Riigikohus |
20.12.2007 |
|
Halduskohtumenetluses on tõendiks ka dokumentaalne tõend (TsMS 29. ptk). Kohtumenetluse seaduse sätteid ja uurimispõhimõtet on oluliselt rikutud, kui kohus on lugenud tunnistaja ütlusteks isikuga peetud vestluse alusel ametniku vormistatud kokkuvõtte. Kui ka isikuga peetud vestlust kohtueelses menetluses on protokollitud ja tehtud vestlustest kokkuvõtteid, ei saa kokkuvõtet käsitada tunnistaja ütlusena kohtumenetluslikus mõttes. Isik tulnuks sellisel juhtumil kutsuda kohtusse tunnistajana ja sellisena üle kuulata.
"Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes" tekstist ega mõttest ei tulene eesmärki kindlustada sotsiaalseid tagatisi Eesti Vabariigi territooriumil sõjaväepensionäridele, kes on otsustanud Eestist lahkuda ja tegelikult lahkusidki. Lahkudes Eesti Vabariigist ja asudes elama Vene Föderatsiooni loobus isik Kokkuleppega talle garanteeritud tagatistest ning seetõttu ei saa teda käsitada Kokkuleppejärgse sõjaväepensionärina. Seega kohaldub sellise isiku suhtes VMS § 12 lg 4 p 7 ning pädevus anda käskkirja tema elamisloa taotluse kohta on siseministril.
|
| 3-3-1-96-07
|
Riigikohus |
03.04.2008 |
|
HKMS § 29 lg 1 järgi peab taotlus väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks loa andmiseks sisaldama muu hulgas ka asja otsustamiseks vajalikke põhjendusi. Tulenevalt HKMS § 29 lg-test 1 ja 6 ning väljasaatmise olemusest peab juhtudel, kui on selge riik, kuhu isikut tahetakse välja saata, KMA taotlus ning halduskohtu luba sisaldama ka eelhinnangut sellesse riiki väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Taotluses tuleb esitada ka kaalutlused selle kohta, miks pole isiku suhtes otstarbekas kohaldada VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ning sunniraha, mis on vabaduse võtmisest vähem koormavad. Samuti peavad taotlus ning kohtu luba lähtuma kohtumenetluse ajal kehtivast õigusest. Kuna väljasaatmine on ajas kulgev protsess, siis tuleb juba taotluse esitamisel ja kohtu loa andmisel mõistlikul määral silmas pidada neid väljasaatmist mõjutavaid muudatusi õiguslikus olustikus, mis on jõus ajal, mil eeldatavalt hakatakse isikut välja saatma.
VSS § 16 lg 2 sätestab, et pärast ettekirjutuse, mille sundtäitmiseks väljasaatmist kohaldatakse, vaidlustamise tähtaja möödumist ei saa väljasaatmise vaidlustamisel tugineda ettekirjutuse õigusvastasusele. Järelikult ei ole väljasaatmiskeskusse paigutamise taotlust vaja põhjendada nende asjaoludega, millega tuleb põhjendada lahkumisettekirjutust. Taotluses ja halduskohtu otsuses tuleb põhjendada, miks on isik vaja paigutada väljasaatmiskeskusse ja vajadusel hinnata isiku tervist.
Taotlus paigutada isik väljasaatmiskeskusse pole haldustoiming HKMS § 4 lg 2 mõttes, vaid HKMS § 29 lg-s 2 nimetatud taotlus haldustoiminguks loa andmiseks. Selline taotlus pole HKMS § 6 lg 3 p 1 alusel vaidlustatav. Taotluse põhjendatust hindab halduskohus Halduskohtumenetluse seadustiku 4. peatüki ning Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel.
Perearsti ühekordne tõend ei lükka ümber komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi akte. Perearsti tõendid selle kohta, et isikute tervis ei võimalda paigutada neid vanglasse, ei saa sisaldada hinnangut väljasaatmiskeskusse paigutamise võimalikkuse kohta. Kohtule teatatud valmisolek ekspertiisideks ei asenda taotlust määrata ekspertiisid. Kohtul pole kohustust omal algatusel igal juhul määrata ekspertiis.
|
| 3-3-1-83-08
|
Riigikohus |
18.12.2008 |
|
TDS § 8 lg 1 ja § 11 lg 2 p 3 on erinormideks HMS § 54 ja § 56 lg 3 suhtes. Nendest sätetest tuleneb piiratud ulatusega kohtulik kontroll distsiplinaarvõimu teostamise üle. See tähendab, et kui kohaldatud distsiplinaarkaristus pole ilmses vastuolus süüteo raskuse ja selle toimepanemise asjaoludega, siis ei saa kohus karistamise käskkirja tühistada ainuüksi sel põhjusel, et ametniku eelnevat teenistust pole karistamisel arvesse võetud või on kaalutud ebapiisavalt. Kui tegemist on raske süüteoga, siis ei saa olla süüteoga ilmses vastuolus olla ka varem eeskujulikult käitunud ametnikule määratud karistus, mis on seadusega sätestatud karistustest kergeim.
Poole seletus, mis pole antud vande all, pole tsiviilkohtumenetluses tõend. TsMS 28. ptk järgi on tõendiks vaid poole vande all antud seletus. HKMS § 17 lg 3 kolmandast lausest tulenevalt kohaldatakse omaksvõtu puhul samas lõikes reguleerimata küsimuses TsMS §-s 231 sätestatut.
Politseiteenistuse seadus ei sätesta nõudeid, millele peab vastama distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri, samuti nõudeid, millele peab vastama valitud karistus. Politseiteenistuse seadus viitab nii haldusmenetluse seadusele kui ka avaliku teenistuse seadusele. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on kaalutlusvigadeta. HMS § 56 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. ATS § 87 sätestab, et ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel kohaldatakse töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse teatud sätteid. Ametnike, sh politseiametnike suhtes kohaldamisele kuuluvateks säteteks on ka TDS § 8 lg 1 ja § 11 lg 2 p 3.
|
| 3-3-1-32-09
|
Riigikohus |
19.05.2009 |
|
Müüjatel reaalse majandustegevuse puudumise tuvastamisel on ostja pahausksust kinnitavaks asjaoluks see, kas ostja teadis või pidi teadma, et müüjatel tegelikult majandustegevus puudub. Seda teades pidi ostja olema teadlik ka asjaolust, et müüjad ei saa olla talle teenuse osutajateks. Kui isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, sest toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu. Sellisel juhul ei pea kohtud tuvastama n-ö erilist sidet ostja ja müüja vahel näiteks selle näol, et müüjad olid ostja kontrolli või juhtimise all või et müüja seaduslikul esindajal on perekondlikud, töö- või muud sarnased suhted müüjate esindusõiguslike isikutega. Olukorras, kus ostja on "ostnud" fiktiivse arve "arvevabrikult", on "varifirma" loomine toimunud "arvevabrikuga" seotud isikute poolt ning "varifirma" ei ole ostja kontrolli ja juhtimise all. Sellisel juhul ei saa maksuhaldur "erilist sidet" tuvastada.
Kui isikute maksumenetluses antud seletused ja kohtumenetluses antud ütlused on vastuolulised, siis ei tohi kohus tugineda vaid kas maksumenetluses või kohtumenetluses antud ütlustele, ilma et ta põhjendaks, miks ta teises menetluses antud ütlusi ei arvesta. Kohaseks põhjenduseks ei saa olla üksnes väide, et ütlused kohtumenetluses on antud vande all. Kohtumenetluses tuleb hinnata kõiki tõendeid.
Kui maksuhaldurile vastu vaidleva äriühingu esindaja ning temaga tehtud tehingute teist poolt esindavate isikute seletused on omavahel vastuolus, võib see tähendada, et need seletused ei ole tõendina usaldusväärsed ega lükka ümber maksuhalduri esitatud seisukohti.
Maksukohustuslane saab vaide- või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest (vt Riigikohtu 14.10.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-47-07).
HKMS § 16 lg-st 3 ja TsMS § 232 lg-st 1 tuleneb kohtu kohustus hinnata tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Kui haldusmenetluses ja kohtumenetluses kogutud tõendid on vastuolus, on kohtu ülesanne hinnata vastuolulisi tõendeid kogumis ning otsustada, millised tõendid on kohtu jaoks veenvad, ning selgitada, miks kohus neid veenvaks peab ja miks ta need otsuse tegemisel aluseks võtab. Samuti tuleb põhjendada, miks kohus ei pea veenvaks kõrvale jäetud tõendeid. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus (vt Riigikohtu 01.09.2008 otsust asjas nr -1-1-61-08).
MKS § 102 lg 1 p 2 järgi maksuotsus muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavaks saamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Maksukohustuslane saab vaide- või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest (vt Riigikohtu 14.10.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-47-07).
Riigikohtu praktikast tuleneb, et sisendkäibemaksu mahaarvamine või tagastamise taotlemine võib olla alusetu eeskätt näiteks juhtudel, kui tehingu poolte vahel esineb pettusele viitav seos (asjad nr 3-3-1-39-03; 3-3-1-50-03); kui ostja ei näita üles äris nõutavat või tavapärast hoolsust, arvestades kaupade või teenuse iseärasusi, eriti juhul, kui väljapoole maksuõigust jääv seadus paneb tehingu poolele täiendavaid kohustusi ostu-müügi vormistamiseks või müüja isikusamasuse kontrollimiseks (asjad nr 3-3-1-40-03; 3-3-1-43-03; 3-3-1-52-03; 3-3-1-59-03); kui ostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et müüja pole tegelik müüja ning see asjaolu ei võinud selguda ka ostja poolt äris nõutava ja tavapärase hoolsusega käitudes (asi nr 3-3-1-34-06); kui on tõendatud kaebaja osavõtt maksupettusest, kaebaja hooletusest tingitud pahausksus või muud asjaolud, mis annavad alust järeldada, et arvetel märgitud käivet faktiliselt ei toimunud (asi nr 3-3-1-97-07). Samuti on märgitud, et ainuüksi arvete nõuetekohasus ei välista tehingute mittetoimumist (asi nr 3-3-1-97-07). Seega juhtudel, kus vaidlus kauba või teenuse olemasolu üle puudub, kaup on reaalselt olemas ja teenust on osutatud, kuid seda ei saadud arvel märgitud registreeritud käibemaksukohustuslaselt, kuulub tõendamisele ka ostja pahausksus.
|
| 3-3-1-42-10
|
Riigikohus |
21.06.2010 |
|
Kohtule esitatud statistikat kajastavad andmed, millel puuduvad autori identifitseerimiseks vajalikud andmed ning dokumendi koostamise kuupäev ja allkiri ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272 mõttes dokumentaalseteks tõenditeks.
ATS § 116 lg-s 2 on sätestatud kriteeriumid, mille alusel toimub ametnike võrdlemine teenistusse jäämise eelisõiguse otsustamisel. Ametiasutus peab enne teenistuja koondamist võrdlema teenistujate teenistusalaseid näitajaid ja teostama seejärel kaalutud valiku. Alles pärast valiku tegemist saab asutus teavitada teenistujat tema vabastamisest koondamise tõttu. Teenistuja peab teadma, millist kriteeriumit tema teenistusest vabastamisel kohaldatakse.
|
| 3-3-1-73-10
|
Riigikohus |
24.01.2011 |
|
Kui maksuotsuse faktiliseks aluseks on järeldus, et ostja pidi teadma, et müüja pole tegelik müüja, on oluline see, kas ostja on vajalikul määral täitnud hoolsuskohustust ja kuidas jaguneb tõendamiskoormus maksuhalduri ja maksukohustuslase vahel.
Ühelgi tõendil ei ole halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses (HKMS § 16 lg 3). Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta (TsMS § 232 lg 1).
Kui isikute maksumenetluses antud seletused ja kohtumenetluses antud ütlused on vastuolulised, siis ei tohi kohus tugineda vaid kas maksumenetluses või kohtumenetluses antud seletustele ja ütlustele, ilma et ta põhjendaks, miks ta teises menetluses antud ütlusi või seletusi ei arvesta.
Kohtul on kohustus hinnata tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Kui haldusmenetluses ja kohtumenetluses kogutud tõendid on vastuolus, peab kohus hindama vastuolulisi tõendeid kogumis ja otsustama, millised tõendid on kohtu jaoks veenvad, ning selgitama, miks kohus neid veenvaks peab ja miks ta need otsuse tegemisel aluseks võtab. Põhjendada tuleb ka, miks kohus ei pea veenvaks kõrvale jäetud tõendeid. Ütluste ja seletuste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka neis väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes ja seletustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus (vt otsus asjas nr 3-1-1-61-08 ja otsus asjas nr 3-3-1-32-09, p 19).
|
| 3-3-1-80-10
|
Riigikohus |
21.02.2011 |
|
Kohtud on eksinud tõendamise nõuete vastu. Kui kohtud hindavad haldusakti arvestades väidetavalt muutunud asjaolusid, tuleb kohtuotsuses tugineda kohtumenetluses uuritud tõenditele, millest saab järeldada, kas haldusakti aluseks olnud asjaolud on muutnud ulatuses, mis tingiksid haldusakti muutmist või selle tühistamist. Käesoleval juhul ei nähtu kohtuasja materjalidest, et selliseid tõendeid oleks kogutud ja hinnatud.
Ehitise määratlemiseks ei piisa üksnes selle tuvastamisest, kas asi on rajatud inimtegevuse käigus ning kas ja kuidas on see teisaldatav. Arvestada tuleb ka selle asja põhilist kasutusotstarvet (eesmärki), kasutamise viisi, kestvust ja muid asja iseloomustavaid tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist teistest asjadest.
Halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tulenevalt on kohtul kohustus selgitada välja kaebuse esitaja eesmärk ja tegelik tahe kohtusse pöördumisel, tõlgendada esitatud kaebust ja taotlusi sellest lähtuvalt ning juhtida tähelepanu isiku õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 26.03.2004 määrust asjas nr 3-3-3-1-04, 05.02.2004 otsust asjas nr 3-3-1-3-04, 13.11.2008 otsust asjas nr 3-3-1-26-08, 25.11.2010 otsust asjas nr 3-3-1-77-10). Kui halduskohus ei ole selgitanud välja kaebaja tegelikku tahet ja on mõjutanud teda esitama ebaefektiivset nõuet, on kohus oluliselt rikkunud menetlusõigust, sh HKMS § 11 lg 1 p 3 nõudeid. Muudetud taotluse alusel ei olnud kohtud õigustatud hindama esialgses taotluses nimetatud asjaolusid. Kohtud on hinnanud ka kaebust, mida halduskohus ei ole menetlusse võtnud. Kohtud on oluliselt eksinud HKMS § 19 lg 7 ja § 25 lg 4 nõuete vastu. Lisaks nendele olulistele menetluslikele rikkumistele on kohtud eksinud ka tõendamise nõuete vastu. Kui kohtud hindavad haldusakti arvestades väidetavalt muutunud asjaolusid, tuleb kohtuotsuses tugineda kohtumenetluses uuritud tõenditele, millest saab järeldada, kas haldusakti aluseks olnud asjaolud on muutnud ulatuses, mis tingiksid haldusakti muutmist või selle tühistamist. Käesoleval juhul ei nähtu kohtuasja materjalidest, et selliseid tõendeid oleks kogutud ja hinnatud.
Haldusorgan on kohustatud menetlema isiku nõuetekohast taotlust menetluse uuendamiseks või nõuet koormava haldusakti tühistamiseks. Haldusorgan peab tuvastama, kas esinevad asjaolud, mille tõttu on menetluse uuendamine kohustuslik HMS § 44 lg 1 või asjassepuutuva eriseaduse normide kohaselt.
Menetluse uuendamine ei ole välistatud ka siis, kui see ei ole õigusnormist tulenevalt kohustuslik, kuid menetlust ei tohi uuendada kergekäeliselt. Säärases olukorras peab haldusorgan hindama menetluse uuendamise vajadust kaalutlusreeglite kohaselt. Menetluse uuendamist on Riigikohus selgitanud ka 10.11.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-36-04.
Kui haldusorgan on kindlaks teinud HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, siis ta peab menetluse uuendama, kuid see ei tähenda, et vastav haldusakt tuleb tingimata tühistada või muuta. Isiku taotluse menetluse uuendamiseks võib jätta rahuldamata üksnes juhul, kui HMS § 44 lg-s 1 nimetatud asjaolu ei ole tõendatud ega usutavalt põhjendatud või kui see asjaolu on haldusorgani poolt ümber lükatud. Menetluse uuendamisest keeldumine vormistatakse haldusaktiga.
Seoses HMS § 44 lg 1 p-ga 1 on oluline, et menetluse uuendamise nõudmiseks annab aluse vaid sellise asjaolu muutumine, mis oli asjassepuutuv esialgse haldusakti andmisel. Muudatus peab võimaldama teha isiku jaoks soodsamat otsust. Menetluse uuendamise nõue ei eelda, et esialgne haldusakt tuleks uute asjaolude valguses lugeda õigusvastaseks.
Järelevalveorgan peab olema veendunud, et tema poolt tehtud ettekirjutuse õiguslik ja faktiline alus ei ole ära langenud ning puuduvad alused ettekirjutuse muutmiseks või tühistamiseks. Haldusorgan peab eelnimetatud asjaolusid hindama ning vajadusel oma varasema otsuse muutma või kehtetuks tunnistama ka olukorras, kus ettekirjutuse üle käib kohtuvaidlus ja ettekirjutuse täitmine on peatatud. Haldusorgani selline kohustus ei sõltu sellest, kas ettekirjutuse adressaat on esitanud menetluse uuendamise taotluse või mitte.
|
| 3-3-1-82-10
|
Riigikohus |
10.11.2010 |
|
TsMS § 640 lg-s 4 sätestatud erandi kohaselt võib asja ettevalmistamiseks koguda ja uurida tõendeid ka kohtukoosseisu liige üksinda. Käesolevas asjas kogus ja uuris tõendeid kogu koosseis, mitte aga kohtukoosseisu üks liige, kes valmistas asja arutamiseks ette. Tunnistaja uuesti ülekuulamise vajalikkust kaalumata ei saa kohtu uus koosseis eeldada, et tunnistaja ütlust saab uurida ja hinnata ka protokolli alusel. TsMS § 262 lg 8 alusel esitab kohus vajaduse korraltäiendavaid küsimusi kogu ülekuulamise ajal. Seega võib tunnistaja ütlus kui tõend sõltuda sellest, kas ja milliseid küsimusi kohtu koosseisu kuuluvad kohtunikud tunnistaja ülekuulamisel talle esitavad.
Vt lahendi nr 34 annoatatsiooni.
Asja arutamisel algusest peale tuleb uuesti lahendada ka poolte taotlused täiendavate tõendite esitamiseks. Kohus uurib HKMS § 19 lg 5 kohaselt tõendeid vahetult ja hoolimata sätte paiknemisest esimese astme halduskohtus toimuvat menetlust reguleerivas osas, laieneb nimetatud nõue ka apellatsioonimenetlusele, arvestades seejuures tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud erandeid.
TsMS § 640 lg-s 4 sätestatud erandi kohaselt võib asja ettevalmistamiseks koguda ja uurida tõendeid ka kohtukoosseisu liige üksinda. Käesolevas asjas kogus ja uuris tõendeid kogu koosseis, mitte aga kohtukoosseisu üks liige, kes valmistas asja arutamiseks ette. Tunnistaja uuesti ülekuulamise vajalikkust kaalumata ei saa kohtu uus koosseis eeldada, et tunnistaja ütlust saab uurida ja hinnata ka protokolli alusel. TsMS § 262 lg 8 alusel esitab kohus vajaduse korraltäiendavaid küsimusi kogu ülekuulamise ajal. Seega võib tunnistaja ütlus kui tõend sõltuda sellest, kas ja milliseid küsimusi kohtu koosseisu kuuluvad kohtunikud tunnistaja ülekuulamisel talle esitavad.
|
| 3-3-1-94-10
|
Riigikohus |
20.04.2011 |
|
HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist võimaldama menetlusosalisel esitada oma arvamusi ja vastuväiteid. Koormava haldusakti puhul on ärakuulamine kohustuslik, kui ei esine HKMS § 40 lg-s 3 märgitud erandeid isiku ärakuulamata jätmiseks.Vangla teise osakonda paigutamise taotluse rahuldamine ei ole käsitatav ärakuulamisõiguse tagamisena täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuste tegemisel.
Riigikohtu senise praktika kohaselt on koormava haldusakti andmisel ärakuulamisõiguse tagamata jätmine käsitatav sedavõrd olulise rikkumisena, mis toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse (vt nt Riigikohtu 14.02.2011 otsust asjas nr 3-3-1-76-10; 10.12.2010 otsust asjas nr 3-3-1-72-10).
Kohtuistung protokollitakse vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele. Kohtuistungi protokolli parandamise taotluse esitamise tähtaeg hakkab kulgema protokolli allkirjastamise, mitte selle kättetoimetamise päevast arvates.
Kohtuistungi protokollis tuleb kajastada, milliseid dokumente kinnisel kohtuistungil uuriti, et oleks võimalik kontrollida, kas tegemist on halduskohtu istungil esitatud dokumentidega või mitte.
Halduskohtumenetluses on tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid. Kui kohus uurib kinnisel istungil dokumente, millest mõnda kohtutoimikule ei lisata, ei välista see nende dokumentide vastavust dokumentaalse tõendi tunnustele. Toimiku materjalide hulgas ei pea olema riigisaladust või salastatud välisteavet sisaldav teabekandja. Seega võib kohtus tugineda ka tõenditele, mida kohtutoimikusse ei lisatud. Seejuures tuleb kohtuistungi protokollis kajastada, milliseid dokumente kinnisel kohtuistungil uuriti, et oleks võimalik kontrollida, kas tegemist on halduskohtu istungil esitatud dokumentidega või mitte.
Infoallikate kaitsmise eesmärgil ei pruugi olla võimalik täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuses ja selle pikendamise otsustes detailselt esitada ründeohtu kinnitavaid tõendeid. Kohtul on õigus ja kohustus nõuda vanglalt haldusaktide andmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kinnitavaid tõendeid ning nendega kinnisel istungil tutvuda. Kaastööle kaasatud isikute kaitsmise eesmärgil ei ole võimalik kinnisel istungil esitatud tõendites sisalduvat teavet detailselt kohtuotsuses kajastada, küll peab aga kohtuotsusest nähtuma kohtu järeldus esitatud tõendite kohta.
HMS §-s 58 sätestatu on kohaldatav tühistamiskaebuse lahendamisel, tuvastamiskaebusele see säte ei laiene. Tuvastamiskaebuse korral kontrollitakse, kas haldusorgan on täitnud haldusakti andmisel seaduses sätestatud tingimusi või mitte.
Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et kui kaebajal on põhjendatud huvi vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, siis toimingu õigusvastasuse tuvastamisel ei saa kohus jätta kaebust rahuldamata ja toimingut õigusvastaseks tunnistamata (vt Riigikohtu 21.01.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-88-08 p-i 13). Eelnimetatud seisukoht on asjakohane ja kohaldatav ka haldusakti puhul. Seetõttu on ebaõige seada haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamise eelduseks tühistamiskaebuse rahuldamise eelduste täitmise ja kohaldada tuvastamiskaebuse rahuldamata jätmise põhjendusena HMS §-st 58 tulenevat erandit. Kui kohus tuvastas ärakuulamisõiguse rikkumise ja ebapiisavate kaalutluste esitamise haldusaktis, tulnuks vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud kaebus rahuldada.
Infoallikate kaitsmise eesmärgil ei pruugi olla võimalik täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuses ja selle pikendamise otsustes detailselt esitada ründeohtu kinnitavaid tõendeid. Kohtul on õigus ja kohustus nõuda vanglalt haldusaktide andmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kinnitavaid tõendeid ning nendega kinnisel istungil tutvuda. Kaastööle kaasatud isikute kaitsmise eesmärgil ei ole võimalik kinnisel istungil esitatud tõendites sisalduvat teavet detailselt kohtuotsuses kajastada, küll peab aga kohtuotsusest nähtuma kohtu järeldus esitatud tõendite kohta.
Menetlusosaline võib halduskohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu. Esindusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud erisusi. Haldusülesandeid täitva asutuse seaduslik esindaja halduskohtus on asutuse juht. Haldusülesandeid täitvat ametnikku võib esindada isik, keda on selleks volitanud asutus, kus ametnik töötab.
Menetlusosalise nimel tehtud menetlustoimingud kehtivad ka juhul, kui menetlusosaline andis esindajale volituse muus vormis kui kirjalikult või notariaalselt kinnitatuna või tõestatuna või kui menetlusosaline kiitis esindaja menetluses osalemise sõnaselgelt või vaikivalt heaks. Eeldatakse, et menetlusosaline on teda menetluses esindanud isiku volituse heaks kiitnud, kui ta andis talle hiljem volituse.
Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Vanglal on õigus täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada ka isiku suhtes, kelle julgeolek on ohus. Julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks ei ole üksnes konkreetse kinnipeetava enda käitumine vanglas, vaid ka raske õigusrikkumise toimepanemise ennetamine. Täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist seega preventiivsete meetmetega, mille kohaldamise eesmärgiks võib olla ka kinnipeetava kaitstava õigushüve tagamine.
Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toob kaasa kinnipeetava õiguste olulise piiramise. Seetõttu saab täiendavaid julgeolekuabinõusid isiku julgeoleku tagamiseks kohaldada üksnes erandliku meetmena ning see eeldab abinõude kohaldamise aluste olemasolu jätkuvat kontrollimist. Mida pikemalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse, seda põhjalikumalt tuleb haldusaktis abinõude kohaldamise vajadust motiveerida. Abinõude kohaldamise aluste äralangemisel tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine koheselt lõpetada.
HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist võimaldama menetlusosalisel esitada oma arvamusi ja vastuväiteid. Koormava haldusakti puhul on ärakuulamine kohustuslik, kui ei esine HKMS § 40 lg-s 3 märgitud erandeid isiku ärakuulamata jätmiseks.Vangla teise osakonda paigutamise taotluse rahuldamine ei ole käsitatav ärakuulamisõiguse tagamisena täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuste tegemisel.
|
| 3-3-1-7-11
|
Riigikohus |
04.04.2011 |
|
Kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, samadele nõuetele peab vastama ka kartserikamber. Väidet kartserikambri liigse õhuniiskuse kohta võiks kinnitada teostatud mõõtmise tulemusi kajastav dokument. Kaebuse esitaja on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Halduskohus peab uurimisprintsiipi järgides arvestama kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Kinnipeetaval oleks olnud võimalik taotleda vanglalt mõõtmise tulemuste dokumenteerimist ja talle mõõtmistulemuste väljastamist. Samuti oleks kinnipeetaval olnud võimalik taotleda kohtult halduskohtumenetluse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel tõendi tagamist. Kaebuse lahendamisel ei olnud halduskohtul omal algatusel enam võimalik välja selgitada kartserikambris valitsenud õhuniiskust.
Isiku vabastamine riigilõivu tasumisest tema enda esitatud kaebustest koopiate väljastamisel ei ole põhjendatud, kui isikul on võimalik oma eesmärki saavutada ka HKMS § 15 lg 1 alusel toimikuga tutvumist taotledes. Ärakirjade väljastamine isiku pool esitatud kaebustest ei oleks tema õiguste kaitseks vajalik.
Ringkonnakohtu määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite kassatsioonkaebuses. Riigikohtusse ei saa esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega on lahendatud kaebus selle peale, et halduskohus ei vabastanud menetlusosalist koopiate väljastamise eest nõutavast riigilõivust. Samuti ei takista selline määrus kohtuasja edasist menetlust, seetõttu on sellisele määrusele võimalik esitada vastuväide kassatsioonkaebuses.
Apellatsioonkaebuses ei saa esitada uusi nõudeid, mida ei olnud esitatud kaebuses halduskohtule.
|
| 3-3-1-18-11
|
Riigikohus |
18.04.2011 |
|
TsMS § 422 lg 1 on analoogia korras kohaldatav halduskohtumenetluses tähtaja ennistamise otsustamisel. Haigus võib olla mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamisel ka juhul, kui isik on kaebetähtaja jooksul suutnud koostada kaebuse teksti või korraldada selle koostamise.
Kui kohus pidas esitatud arstitõendit puudulikuks, siis oleks ta pidanud ise koguma haiguse kohta tõendeid või tegema kaebajale ettepaneku nende esitamiseks.
Kui kohus pidas esitatud arstitõendit puudulikuks, siis oleks ta pidanud ise koguma haiguse kohta tõendeid või tegema kaebajale ettepaneku nende esitamiseks.
TsMS § 422 lg 1 on analoogia korras kohaldatav halduskohtumenetluses tähtaja ennistamise otsustamisel. Haigus võib olla mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamisel ka juhul, kui isik on kaebetähtaja jooksul suutnud koostada kaebuse teksti või korraldada selle koostamise.
|
| 3-3-1-30-11
|
Riigikohus |
13.06.2011 |
|
Vt lahendi nr 3-3-1-18-11 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-83-11
|
Riigikohus |
22.03.2012 |
|
Asutus on teenistusalastes suhetes tööandja rollis selle tavapärases mõistes, kuid vastutab ka avaliku halduse tõhusa toimimise eest. Asutus peab tagama avaliku teenistuja õiguste kaitse, kuid arvestama ka avaliku võimu teostamise ja haldusülesannete parema täitmise eesmärki ning tegutsema avalikku ressurssi parimal võimalikul moel kasutades (vt nt Riigikohtu 31.05.2005 otsust haldusasjas nr 3-3-1-24-05 ja 17.11.2005 otsust haldusasjas nr 3-3-1-57-05). ATS § 119 lg 1 jätab asutusele diskretsiooniruumi. Viis kuud haigestumist kalendriaasta jooksul ei peaks igal juhul tooma kaasa ametniku teenistusest vabastamise. Asutus peaks välja selgitama, millised on väljavaated teenistussuhte jätkamiseks sama ametnikuga.
Tulenevalt ATS § 119 lg-st 2 on ATS § 119 lg 1 alusel teenistusest vabastamine õiguspärane, kui teenistusest vabastamise päev langeb ametniku haiguslehel oleku ajale.
Lõpparve väljamaksmise aeg ei ole teenistusest vabastamise päeva kindlaksmääramisel määrava tähtsusega, sest lõpparve võib välja maksta ka teenistusest vabastamise päevast varem. Välistada ei saa ka, et seda tehakse õigusvastaselt hilinemisega. Määravaks ei saa pidada vara ja asjaajamise ülevõtmist, sest seadus ei välista vara ja asjaajamise ametlikku ülevõtmist enne teenistussuhte lõppemist. Samuti ei mõjuta asjaajamise ja vara üleandmine või üle andmata jätmine teenistussuhte lõppemist.
ATS § 119 lg 1 mõttega ei oleks kooskõlas, kui vähemalt viis kuud haigestumist kalendriaasta jooksul tooks igal juhul ametniku kaasa ametniku teenistusest vabastamise. Enne nimetatud sätte kohaldamist peaks asutus välja selgitama, millised on väljavaated teenistussuhte jätkamiseks sama ametnikuga. Haldusorganil on kohustus anda menetlusosalisele enne haldusakti andmist võimalus olla ära kuulatud. Kui asi otsustatakse menetlusosalise kahjuks, siis ei tohi seda teha enne teda ära kuulamata.
ATS § 119 lg 1 jätab asutusele diskretsiooniruumi. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida, millistest kaalutlustest haldusorgan on akti andmisel lähtunud. Eriliselt tähtis on motivatsioon juhtudel, kui haldusaktiga piiratakse isikute õigusi ja vabadusi ning luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg. Sellise olukorraga on tegemist ka asutuse initsiatiivil ametniku teenistusest vabastamise puhul.
Vt lahendi nr 3-3-1-85-11 annotatsiooni.
Haldusorganil on kohustus anda menetlusosalisele enne haldusakti andmist võimalus olla ära kuulatud. Kui asi otsustatakse menetlusosalise kahjuks, siis ei tohi seda teha enne teda ära kuulamata. ATS § 119 lg 1 mõttega ei oleks kooskõlas, kui vähemalt viis kuud haigestumist kalendriaasta jooksul tooks igal juhul ametniku kaasa ametniku teenistusest vabastamise. Enne nimetatud sätte kohaldamist peaks asutus välja selgitama, millised on väljavaated teenistussuhte jätkamiseks sama ametnikuga.
ATS § 119 lg 1 jätab asutusele diskretsiooniruumi. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida, millistest kaalutlustest haldusorgan on akti andmisel lähtunud. Eriliselt tähtis on motivatsioon juhtudel, kui haldusaktiga piiratakse isikute õigusi ja vabadusi ning luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg. Sellise olukorraga on tegemist ka asutuse initsiatiivil ametniku teenistusest vabastamise puhul.
|
| 3-3-1-85-11
|
Riigikohus |
08.03.2012 |
|
Kui kohtult taotletakse rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamisel otsuses kindlaks rahasumma suuruse. Ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks võib teha ka vastustajale, kui rahasumma kindlakstegemine nõuaks kohtult suurt ajakulu, kuid sel juhul tuleb määrata summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused.
Välja mõistetava tasu suurust mõjutavate asjaolude väljaselgitamisel tuleb arvestada, et HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogub vajadusel tõendeid ise või kohustab menetlusosalisi neid esitama. Tulenevalt HKMS § 59 lg-s 1 sätestatust peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu nõudmisel tuleb menetlusosalisel tõendada ka neid asjaolusid, mille puhul on just temal eeldatavalt juurdepääs vastavatele tõenditele. Tõendite esitamise võimatuse korral tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda.
Kuna kohtul on avaramad võimalused tõendite saamiseks ja asjaolude tuvastamiseks, tuleb eelistada summa kindlaksmääramist kohtu poolt. Kui rahasumma kindlaksmääramise kohustus pannakse haldusorganile, võib tingimuseks seada, et asjakohased tõendid esitab haldusorganile kaebaja, kui see on võimalik ülemääraste jõupingutusteta.
Välja mõistetava tasu suurust mõjutavate asjaolude väljaselgitamisel tuleb arvestada, et HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogub vajadusel tõendeid ise või kohustab menetlusosalisi neid esitama. Tulenevalt HKMS § 59 lg-s 1 sätestatust peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu nõudmisel tuleb menetlusosalisel tõendada ka neid asjaolusid, mille puhul on just temal eeldatavalt juurdepääs vastavatele tõenditele. Tõendite esitamise võimatuse korral tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda.
Varem halduskohtumenetluses kohaldatud TsMS § 331 lg-st 1 järgi menetles kohus pärast kohtu määratud tähtaja möödumist esitatud avaldusi üksnes juhul, kui see ei põhjustanud kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või kui menetlusosaline põhistas, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Alates 01.01.2012 on sama põhimõte sätestatud ka HKMS § 51 lg-s 4 ning kohus võib hilinenult esitatud avaldust menetleda vähemalt ühe nimetatud aluse olemasolul.
NB! Seisukoha muutus!
Riigikohus muudab ATS § 135 lg 1 tõlgendamisel 02.11.2011 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-52-10 võetud seisukohta, mille kohaselt ei ole lubatav teenistusest sunnitult puudutud aja eest väljamõistetavast tasust maha arvata samal ajavahemikul mujal töötamise eest saadavat tasu.
ATS § 135 lg 1 alusel tasu väljamõistmine ei või tuua kaasa isiku põhjendamatut rikastumist. ATS § 135 lg 1 reguleerib kahju hüvitamise erijuhtumit, kuid erisused ei ole piisavad selleks, et õigustada kõrvalekallet kahju hüvitamise üldpõhimõtetest. Lähtuda tuleb kahju hüvitamise reeglistikust, võttes arvesse eelkõige põhjuslikku seost õigusvastase teenistusest vabastamise ja saamata jäänud töötasus väljenduva kahju vahel.
Õigusvastase teenistusest vabastamise tõttu saamata jäänud tasu väljamõistmisel on oluline kui suures ulatuses tuleb arvesse võtta teise tööandja poolt makstud töötasu või isiku tööjõu teistsuguse kasutamise eest saadud muud tulu. Tasu väljamõistmisel tuleb arvestada ka mitmeid asjaolusid, näiteks ajavahemikke, mil vabastatud ametnik oli ilma tuluta oma tööjõu kasutamisest, ametniku töötamist juba teenistussuhte ajal teise tööandja juures, kulutusi teise tööandja juures töötamisega seoses. Tähelepanu tuleb pöörata ka HKMS § 61 lg-s 5 sätestatule.
Teenistussuhte lõppemise hetkeks välja teenitud palk ja hüvitis kasutamata puhkuse eest ole seotud ATS § 135 lg-s 1 sätestatud tasuga. Seetõttu ei saa neid selle sätte alusel välja mõistetavast tasust maha arvata.
Kuni 1. jaanuarini 2012 kehtinud HKMS § 93 lg 1 kohaselt tuli menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Täpsemaid reegleid kirjaliku menetluse tarbeks ei sätestatud. Kirjalikus menetluses määras kohus HKMS § 201 lg 1 kohaselt tähtaja, mille jooksul oli võimalik esitada täiendavaid taotlusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Nii varem kehtinud HKMS § 93 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 109 lg 1 kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.
Varem halduskohtumenetluses kohaldatud TsMS § 331 lg-st 1 järgi menetles kohus pärast kohtu määratud tähtaja möödumist esitatud avaldusi üksnes juhul, kui see ei põhjustanud kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või kui menetlusosaline põhistas, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Alates 01.01.2012 on sama põhimõte sätestatud ka HKMS § 51 lg-s 4 ning kohus võib hilinenult esitatud avaldust menetleda vähemalt ühe nimetatud aluse olemasolul.
|
| 3-3-1-90-11
|
Riigikohus |
18.04.2012 |
|
Kohtuotsuses viidatud tõendid peavad olema sellised, mida pooltel on võimalik uurida, kuna see tagab nende õiguse avaldada tõendi suhtes oma seisukohti.
Kohtupraktikas on selgitatud, et RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt kahju ei hüvitata, kui kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega oleks saanud kahju vältida. Seejuures tuleb aga analüüsida, kas konkreetsel juhul oleks õiguskatsevahendite rakendamine kahju vältinud.
Jalutushoovi puudumist arestimajas ei ole kohtupraktikas käsitatud kahju ärahoidmise objektiivse takistusena (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-10). Jalutamise mittevõimaldamisega tekkida võiva kahju ärahoidmiseks on võimalik kaaluda kaebaja paigutamist nõuetele vastavasse arestimajja või vangla eelvangistusosakonda.
24.10.2011 jõustunud arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31 lg 2 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Samuti oli VangS § 93 lg 5 ja kuni 23. oktoobrini 2011 kehtinud ASkE § 31 p 4 kohaselt vahistatul õigus viibida üks tund päevas vabas õhus, kui ta seda soovib. Kohtupraktikas on leitud, et õigusaktides ei ole sätestatud nõuet nende õiguste kasutamiseks kirjaliku sooviavalduse esitamiseks (vt kohtumäärus haldusasjas nr 3-3-1-11-11).
Vahistatu suulised taotlused värskes õhus jalutamiseks tuleb protokollida, et tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning vältida vaidlusi teostatud menetlustoimingute üle. Kuna vangistusseaduses ega selle seaduse volitusnormide alusel antud õigusaktides ei ole värskes õhus viibimiseks suulise taotluse protokollimise korda kehtestatud, protokollitakse suuline taotlus vastavalt HMS § 14 lg-le 2 ning § 18 lg-le 2. VangS § 1¹ lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusõiguse erisusi.
|
| 3-3-1-1-12
|
Riigikohus |
24.04.2012 |
|
Vanglas on keelatud esemed vastavalt VangS § 15 lg-le 2 ja VangS § 15 lg 3 alusel kehtestatud määrusele. Vanglateenistus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Samuti on piiranguks seaduses kinnipeetava juures olevate ja laos olevate asjade kaal kokku. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel.
Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et VSE § 64¹ p-s 1 on toodud näitlik loetelu esemetest, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Eseme ohtlikkuse hindamisel ning VSE § 64¹ p-s 1 märgitud keelatud esemena käsitamisel on vanglal ulatuslik hindamisruum (vt otsuse haldusasjas nr 3-3-1-24-10 p-d 12 ja 13).
Iseenesest võib olla põhjendatud seisukoht, et palvehelmeste tagastamata jätmisega ei sekkuta isiku õigusesse usuliste kombetalituste täitmisel, kui tema kasutuses on olemas teised palvehelmed. Kui aga vangistusõiguse normide järgi puudub alus eseme keelamiseks, ei saa kambris teist samasugust eset keelata vaid seetõttu, et kambris juba on kinnipeetaval samasugune ese.
Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Haldusasjas nr 3-3-1-24-10 p-s 13 on märgitud, et endast väidetavalt ohtu kujutavaid esemeid (keelatud ese), mille omadusi tuleb vanglal vahetult hinnata, tuleb säilitada, võimaldamaks seda tõendit ka kohtumenetluses vahetult hinnata. Kohtuistungil asitõendi vaatlemisel kirjeldatakse asitõendit üksikasjalikult ning vaatluse andmed kajastatakse kohtuistungi protokollis.
Kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb hinnata esimese astme kohtust erinevalt (TsMS § 653). Halduskohtu poolt tõenditele antud hinnangut muutes peab ringkonnakohus olema uurinud samu tõendeid kui esimese astme kohuski.
Kohustamiskaebuse rahuldamine võib olla võimatu, kui kohtumenetluse ajal on asjaolud muutunud, näiteks vangistusega seotud asjades on kinnipeetav isik vanglast vabanenud või vahistatust on saanud kinnipeetav (vt nt määrus haldusasjas nr 3-3-1-77-09, p 12). Ühest vanglast teise ümberpaigutamine ei pruugi aga mõjutada vangla vastu esitatud kohustamisnõude rahuldamise võimalikkust (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-09, p 14).
Kui kinnipeetav ei viibi enam selles vanglas, kelle vastu kohustamisnõue on algselt esitatud, tuleb kohustamisnõude põhjendatuse korral kaasata täiendava vastustajana vangla, kus kinnipeetav kohustamisnõude rahuldamise üle otsustamise ajal viibib. Vangla kaasamisel vastustajana faktilise olukorra muutumise (kinnipeetava üleviimine) tõttu, mis ei võimalda menetluses seni osalenud vastustajat kohustada kohustamisnõude rahuldamise korral kohtuotsust täitma, ei toimu analoogselt HKMS § 18 lg 3 teises lauseosas sätestatud erandjuhtudega asja arutamist algusest peale.
|
| 3-3-1-16-12
|
Riigikohus |
28.01.2013 |
|
Selgesõnaliste ajaliste piiride puudumine seaduses ei muuda MKS § 1361 lõiget 1 iseenesest ebaproportsionaalseks ning põhiseadusvastaseks. MKS § 1361 lõikes 3 on välja toodud juhud, mille esinemisel täitetoimingud lõpetatakse. Kohtupraktikas (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-11, p 36) on asutud seisukohale, et kõnealused täitetoimingud on ajutise iseloomuga. Toimingutele kaasnevad piirangud ei rakendu lõplikult, vaid need on sõltuvuses konkreetse sündmuse saabumisest. HKMS § 265 lg 2 kohaselt võib kohus haldustoiminguks antud luba oma määrusega muuta või selle tühistada. Abinõude ebamõistlikult pikaajalise kohaldamise korral on isiku kasutuses seaduses ette nähtud õiguskaitsevahendid (keelamis- või õigusvastasuse tuvastamise, samuti kahju hüvitamise nõude esitamine).
Taotledes MKS § 1361alusel luba täitetoiminguteks peab maksuhaldur esitama ka tõendid selle kohta, et taotlus on põhjendatud soovitud ulatuses ega piira isiku õigusi ülemääraselt. Nii HKMS § 59 lg st 3 ja HKMS § 264 lg 2 ls-st 2 kui ka HKMS v.r § 16 lg 2 ls-st 2 nähtub, et kui asja õigeks lahendamiseks vajalikud tõendid on esitamata või neid on esitatud ebapiisavalt, teeb kohus menetlusosalisele, kes peab asjaolu tõendama, ettepaneku need esitada või kogub tõendeid ise.
Kuigi HKMS § 59 lg 1 lg 1 teises lauseosas on sätestatud erandlik tõendamiskoormus, ei saa tõendamiskohustust olla menetlusosalisel, keda MKS § 1361alusel loa andmise menetlusse halduskohtus veel pole kaasatud. Temalt võib aga nõuda tõendite esitamist juba halduskohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel. Seejuures tuleb kohtul juhtida menetlusosalise tähelepanu selliste tõendite esitamise vajadusele.
MKS § 1361 alusel täitetoiminguks loa andmise menetluses vara väärtuse hindamine ei pruugi põhineda vaid tõenditel, mis on kättesaadavad üksnes vara omanikule ning vara omanikul ei pruugi üldse olla tõendeid tema vara hetkeväärtuse kohta.
Tulenevalt kohtupraktikast ( määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 59 ja määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p 22) tuleb kinnisvara, sõiduki ja muu vara hinna kindlaksmääramisel lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal. Muu info puudumisel võib arestitava vara väärtuse suurusjärgu hindamisel lähtuda ka arvutivõrgu tuntumates avalikes müügikeskkondades (nt kinnisvara või mootorsõidukite müügipakkumiste portaalis) olevate müügipakkumiste keskmistest turuhindadest. Kinnisvara hindamise akti koostamine, samuti muude aega või eriteadmisi nõudvate ja kulukate menetluste korraldamine pole üldjuhul nõutav. Samuti pole vajalik teha kindlaks asja või õiguse täpset hinda. Seda lähenemist toetab ka lihtmenetluses tõendamist reguleeriv HKMS § 134 lg 2 p 4.
MKS § 1361 alusel täitetoimingu sooritamiseks loa andmisega seoses on Riigikohus määruses haldusasjas nr 3-3-1-15-12 (p 50) märkinud, mida peab halduskohus välja selgitama selliste täitmist tagavate toimingute lubamisel, mille eesmärk on ennetavalt tagada tulevikus koostatava vastutusotsuse täitmist.
MKS § 1361 alusel halduskohtule esitatavas taotluses tuleb märkida põhjendus, millest nähtub võimaliku maksukohustuse sissenõudmise oluline raskenemine või võimatus (vt määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12, p 50 alapunkt c) . Kuna põhjendatud kahtluse hindamine on prognoos, siis antakse luba täitetoiminguks, kui kohus peab täitmise raskendatust või võimatust asjaoludest ja kogutud tõenditest lähtudes tõenäoliseks.
Halduskohtule esitatavas taotluses täitmist tagavaks toiminguks loa saamiseks märgitakse ka põhjendus, miks maksuhaldur peab valitud toimingu tegemist vajalikuks. Nendest põhjendustest peab nähtuma, miks maksuhaldur peab põhjendatuks just loa saamist täitetoiminguteks tema soovitud ulatuses.
MKS § 1361 kohaldamisel tuleb kohustatud isiku õigustatud huvisid ja juhtumi asjaolusid arvestades vältida ületagamist (vt määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12 p 58 ja seal esitatud kohtupraktika). Kui maksuhaldur soovib lisaks täitmist tagavatele abinõudele ka võimalike täitmiskulude lisamist, peab ta juba halduskohtule esitatava taotluse põhjendustes seda näitama.
Äriühingu seaduslik esindaja vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Kui sundtäitmise tulemusena ei ole õnnestunud äriühingult maksuvõlga sisse nõuda vara puudumise tõttu, on alus maksumenetluse algatamiseks juhatuse liikme vastu.
Maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur MKS § 96 lg 1 alusel vastutusotsuse. Vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12 p 50 alapunkt e). Ka olukorras, kus maksuotsust on vaidlustatud, kuid selle kehtivust ei ole peatatud, võib esineda alus vastutusotsuse tegemiseks ning vastutusotsuse tegemine võib olla seega õiguspärane.
Äriühingu seaduslik esindaja vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Kui sundtäitmise tulemusena ei ole õnnestunud äriühingult maksuvõlga sisse nõuda vara puudumise tõttu, on alus maksumenetluse algatamiseks juhatuse liikme vastu.
Maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur MKS § 96 lg 1 alusel vastutusotsuse. Vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud (vt ka määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12 p 50 alapunkt e). Ka olukorras, kus maksuotsust on vaidlustatud, kuid selle kehtivust ei ole peatatud, võib esineda alus vastutusotsuse tegemiseks ning vastutusotsuse tegemine võib olla seega õiguspärane.
|
Facebook
Twitter