3-3-1-29-00
|
Riigikohus |
16.06.2000 |
|
Ettekirjutuse haldusakti tagasitäitmiseks võib kohus teha üksnes kaebuse esitaja taotlusel. Üksnes kõigi protsessiosaliste ärakuulamine tagab tagasitäitmise ettekirjutuse põhjendatuse igakülgse kontrolli kohtu poolt. Kui kaebuse esitaja on taotlenud haldusakti tagasitäitmiseks ettekirjutuse tegemist, kuid tagasitäitmise võimalus puudub, tuleb seda kohtuotsuse põhjendavas osas märkida.
Kui kaebuse esitaja või tema esindaja on taotlenud haldusakti seadusevastaseks tunnistamist ega pole taotlenud vaidlustatud haldusakti tühistamist, on HKMS § 26 lg. 1 p. 1 kohaldamine ringkonnakohtu poolt põhjendamatu ning tegemist on HKMS § 101 lg 2 rikkumisega
Kaebuse rahuldamata jätmise korral kolmanda isiku poolt kantud õigusabikulude väljamõistmine kaebajalt pole õiglane. Kaebajalt kolmanda isiku kasuks õigusabikulude väljamõistmise võimalus halduskohtumenetluses võib takistada Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse teostamist.
|
| 3-3-1-11-01
|
Riigikohus |
10.05.2001 |
|
HKMS §-dest 92 lg. 1 ja 93 lg. 1 tuleneb, et kui isik on poolena halduskohtumenetluses kandnud kohtu-kulusid ja kohtuotsus tehakse tema kasuks, siis on tal õigus kohtukulude hüvitamisele.
Kohtukulude jaotamisel tuleb arvestada Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud kaebeõigusega. See säte ei välista kohtukulude väljamõistmist kaebuse esitajalt haldusorgani kasuks täielikult. Kohtukulude kandmise risk ei tohi olla nii suur, et see sunniks oma õigustes või vabadustes kahjustatud isikut loobuma kohtusse pöördumisest. Kohtukulude kaebajalt väljamõistmisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega (PS § 11 teine lause). See nõue on tagatud piisaval määral HKMS § 87 lg-s 2 sätestatud põhjendamatute õigusabikulude vähendamise võimalusega. Haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muuhulgas otsustama, kas haldusorgani ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, asja keerukust, kaebaja toiminguid ja muid asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil üleüldse põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse tellimise järele.
|
| 3-3-1-19-01
|
Riigikohus |
24.04.2001 |
|
Isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas antud vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus (näiteks protsessiosalise õiguste kuritarvitamine) ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabi tellimise advokaadilt. Üldjuhul tuleb eeldada, et teenistusalastes küsimustes antud haldusakte peab ametiasutus olema suuteline kaitsma kohtus oma ametnike kaudu, kasutamata advokaadi abi.
KOKS §-s 54-1 lg 1 sätestatud hüvitise maksmise peaeesmärgiks on kindlustada teenistusest vabastatud isik elatusvahenditega uue töö otsimiseks vajaliku mõistliku aja kestel. Silmas peetakse olukorda, kus isik vabaneb kohaliku omavalitsuse üksuse teenistusest, mitte juhtumit, mil linnavalitsuse liige jätkab pärast linnavalitsuse tagasiastumist teenistust linnavalitsuse liikmeks mitteoleva linnaametnikuna.
Kuivõrd HKMS § 87 lg 2 sätestab selgesõnaliselt kohtu õiguse ka omal algatusel vähendada põhjendamatult suuri kohtukulusid, tuleb tunnistada ka halduskohtu õigust kohtukulud jätta välja mõistmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 61 lg 1 25. veebruari 1999. a. redaktsiooni järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Halduskohtumenetluses, kus vaidlevad potentsiaalselt ebavõrdsed pooled - füüsiline isik ja avaliku võimu kandja, ei saa protsessi kaotanud füüsilise isiku õiguslik seisund olla halvem kui tsiviilprotsessis.
Kuivõrd HKMS § 87 lg 2 sätestab selgesõnaliselt kohtu õiguse ka omal algatusel vähendada põhjendamatult suuri kohtukulusid, tuleb tunnistada ka halduskohtu õigust kohtukulud jätta välja mõistmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 61 lg 1 25. veebruari 1999. a. redaktsiooni järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Halduskohtumenetluses, kus vaidlevad potentsiaalselt ebavõrdsed pooled ¿ füüsiline isik ja avaliku võimu kandja, ei saa protsessi kaotanud füüsilise isiku õiguslik seisund olla halvem kui tsiviilprotsessis.
Isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas antud vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus (näiteks protsessiosalise õiguste kuritarvitamine) ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabi tellimise advokaadilt. Üldjuhul tuleb eeldada, et teenistusalastes küsimustes antud haldusakte peab ametiasutus olema suuteline kaitsma kohtus oma ametnike kaudu, kasutamata advokaadi abi.
Kuivõrd HKMS § 87 lg 2 sätestab selgesõnaliselt kohtu õiguse ka omal algatusel vähendada põhjendamatult suuri kohtukulusid, tuleb tunnistada ka halduskohtu õigust kohtukulud jätta välja mõistmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 61 lg 1 25. veebruari 1999. a. redaktsiooni järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Halduskohtumenetluses, kus vaidlevad potentsiaalselt ebavõrdsed pooled ¿ füüsiline isik ja avaliku võimu kandja, ei saa protsessi kaotanud füüsilise isiku õiguslik seisund olla halvem kui tsiviilprotsessis.
|
| 3-3-1-75-03
|
Riigikohus |
18.12.2003 |
|
HKMS § 93 lg 3 kohaselt jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kui kaebuse rahuldatud osa ja rahuldamata jäetud osa on oma kaalukuselt ligikaudu võrdsed, siis oleks proportsionaalne see, et kumbki pool kannab enda kohtukulud ise. Kaebuse esitajalt kohtukulude osaline väljamõistmine võib kõne alla tulla vaid juhul, kui kaebuse rahuldamata jäetud osa on oma kaalukuselt suurem kui rahuldatud osa.
|
| 3-3-1-79-03
|
Riigikohus |
19.12.2003 |
|
RHS § 30 lg 3 alusel peab ostja kontrollima pakkuja kvalifikatsiooni enne pakkumise sisulist läbivaatamist. Pakkumiste sisuline läbivaatamine tähendab RHS § 45 lg-st 1 tulenevalt seda pakkumismenetluse staadiumi, kus ostja võrdleb ja hindab kõiki neid pakkumisi, mida ei ole tagasi lükatud. Kuna maavanema vaidlustatud korralduse sisuks on pakkujate kvalifitseerimine, mitte aga pakkumiste võrdlemine ja hindamine, ei ole see vastuolus RHS § 30 lg-ga 3.
Halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg-st 1 ja § 93 lg-st 1 nähtub, et kohtukulud mõistetakse välja poolelt teise poole kasuks. Sama seadustiku § 14 lg-test 1, 2 ja 3 tuleneb, et kolmas isik ja pool on erinevad protsessiosalised. Seega ei näe Halduskohtumenetluse seadustik ette poolelt kohtukulude väljamõistmist kolmanda isiku kasuks. Asjaolu, et poolelt ei saa kolmanda isiku kasuks kohtukulusid välja mõista, on Riigikohtu halduskolleegium põhjendanud ka 16. juuni 2000. a otsuses asjas nr 3-3-1-29-00 (RT III 2000, 17, 182).
|
| 3-3-1-26-04
|
Riigikohus |
18.06.2004 |
|
Haldusaktide vormistamata jätmine ei võta isikult haldusorgani otsustuste vaidlustamisvõimalust. Haldusorgan ei saa peituda haldusakti vormistamata jätmise taha ja sel teel vältida otsustuse vaidlustamist. Kui otsustusele on jäetud andmata seadusega nõutav kirjalik vorm, siis saab halduskohtu kaudu vaidlustada haldusorgani tegevusetust (aktile kirjaliku vormi andmata jätmist) ja nõuda akti vormistamist. Kuid alati pole tarvis seda teha, sest haldusaktina on vaidlustatav ka nõuetekohaselt vormistamata otsustus, mis vastab haldusakti sisutunnustele. Sellise tegevusetuse vaidlustamine võib küll viia sihile, kuid on vähemalt üldjuhul ebaökonoomne.
Kui linna vara kasutusse saamisest on huvitatud mitu isikut ja õigusaktid ei määratle täpselt, keda neist tuleb eelistada, tuleb küsimus lahendada avaliku õiguse põhimõtetest lähtuvalt, arvestades diskretsioonireegleid, avalikku huvi, võrdse kohtlemise põhimõtet jne.
Halduskohtumenetluse seadustik ei sätesta võimalust mõista kohtukulud välja solidaarselt. Selline kohtukulude väljamõistmine oleks mõeldav, kui see oleks seaduses otse ette nähtud. Halduskohtumenetluse seadustik lähtub loogikast, et kohtumenetluse lõpetamise korral mõistetakse kohtukulud välja ainult juhul, kui kohtukulude väljamõistmine on seadustikus otseselt ette nähtud. Samasugune loogika tuleneb veel selgemalt Tsiviilkohtumenetluse seadustikust, mille § 60 sätestab kohtukulude jaotamise kohtuotsuse tegemise korral. Sama seadustiku § 62 reguleerib ammendavalt kohtukulude väljamõistmise nendel juhtudel, kui kohus lõpetab menetluse määrusega.
|
| 3-3-1-46-04
|
Riigikohus |
21.10.2004 |
|
HKMS § 24 lg 1 p 4 järgi lõpetab halduskohus menetluse, kui samas asjas on olemas jõustunud kohtulahend. Kuna vaidlustatud korraldus on sisuliselt identne korraldusega, mille kohta on olemas jõustunud kohtuotsus, siis HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel lõpetatakse menetlus.
Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette poolelt kohtukulude väljamõistmist kolmanda isiku kasuks.
|
| 3-3-1-49-04
|
Riigikohus |
15.10.2004 |
|
Protsessiosaline saab end arvatavalt erapooliku kohtuniku eest kaitsta taanduse esitamisega. Taandus tuleb esitada esimesel võimalusel. Kui isik on jätnud taanduse õigeaegselt esitamata, ei saa tema hilisemad väited kohtuniku erapoolikuse kohta olla kohtulahendi tühistamise aluseks kõrgema astme kohtu poolt.
Olukorras, kus isik on maksejõuetuse tõttu vabastatud riigilõivu, kautsjoni ja õigusabi eest tasumisest ning sealjuures on tuvastamata protsessiosalise pahatahtlikkus oma kaebeõiguse kasutamisel, ei ole temalt haldusorgani kasuks kohtukulude väljamõistmine põhjendatud.
|
| 3-3-1-55-05
|
Riigikohus |
24.11.2005 |
|
Õigusabikulude väljamõistmisel ei saa kohus arvestada esindaja kogemusi ega teisi kohtuvaidlusi. Kuna need asjaolud ei anna alust õigusabilepingu muutmiseks, oleks ebaõiglane jätta õigusabikulud isiku kanda, kelle kasuks otsus tehti.
Kohtul on asja keerukuse hindamisel ulatuslik hindamisruum. Kuid olukorras, kus I ja II astme kohus on hinnanud tõendeid erinevalt ja teinud erinevad lahendid ning menetlus on väldanud pikka aega, ei saa kohus nimetada asja lihtsaks põhjendusi esitamata.
Kohus peab kohtukulude jagamisel arvestama kaebuse eesmärki ning otsuse mõju selle eesmärgi saavutamisele. Kirjade, mis ei saanud kaebaja õigusi rikkuda, tühistamise osas kaebuse rahuldamata jätmine, ei olnud kaebuse sisulise lahendamise seisukohalt oluline.
Õigusabikulude väljamõistmisel ei saa kohus arvestada esindaja kogemusi ega teisi kohtuvaidlusi. Kuna need asjaolud ei anna alust õigusabilepingu muutmiseks, oleks ebaõiglane jätta õigusabikulud isiku kanda, kelle kasuks otsus tehti.
Kohtul on asja keerukuse hindamisel ulatuslik hindamisruum. Kuid olukorras, kus I ja II astme kohus on hinnanud tõendeid erinevalt ja teinud erinevad lahendid ning menetlus on väldanud pikka aega, ei saa kohus nimetada asja lihtsaks põhjendusi esitamata.
|
| 3-3-1-1-06
|
Riigikohus |
07.03.2006 |
|
Kui ametiasutus on pidanud vajalikuks vaidluse kohtus lahendamist ning suunanud isikut kohtuse pöörduma, ei saa isikule kohtusse pöördumist ette heita. Samuti ei saa sellisel juhul väita, et isik on ise tarbetu kohtuskäimisega tekitanud õigusabikulusid.
Kohtukulude jagamisel tuleb arvestada ka põhjust, miks haldusorgan õigusvastaseks osutunud haldusakti andis. Kui sellise haldusakti andmise tingis isiku käitumine, võib kohus sõltuvalt asjaoludest vähendada talle väljamõistetavaid õigusabikulusid või jätta need üldse välja mõistmata.
HKMS § 87 lg annab kohtule mitte ainuüksi õiguse jätta põhjendamatult suured õigusabikulud täies ulatuses välja mõistmata, vaid võimaldab ka jätta õigusabikulud üldse välja mõistmata, kui need on põhjendamatud. Kohtukulude põhjendamatus sõltub konkreetsete kaasuse asjaoludest.
|
| 3-3-1-12-07
|
Riigikohus |
19.04.2007 |
|
Kui planeeringu koostamist korraldab kohalik omavalitsus ise, võib erinevate huvide tasakaalustatud arvessevõtmise võimalus olla tõhusam juhul, kui planeeringu tellijaks on eelduslikult arendustegevuse kasumlikkusest huvitatud eraõiguslik isik. Avalikule huvile vastavad lahendused tuleb sobitada planeeringusse juba selle koostamise käigus. Arendaja huvide ning avalike huvide vastuollu sattumise oht on suurem juhul, kui detailplaneeringuga tehakse ettepanek üldplaneeringu muutmiseks. Kui vajadus üldplaneeringu muutmiseks selgub alles planeeringu koostamise käigus, tuleks planeeringu koostamise korraldamine koheselt üle anda haldusorganile ning PlanS § 10 lg 6 esimese lause alusel sõlmitud leping lõpetada.
Detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast ning selle menetlemisel ei ole võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu peaks detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine jääma erandiks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele. Üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Linna või valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine on omavalitsusüksuse otsustuspädevuses ning nõuetekohase menetluse läbiviimisel on omavalitsusüksus õigustatud varemtehtud otsuseid muutma.
Kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste muutumatuna säilimiseks. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda.
Maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus, mis on menetlustoiming, mitte iseseisev haldusakt. Nagu muidki menetlustoiminguid saab sellist kooskõlastust reeglina vaidlustada üksnes koos lõpliku haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 10.06.2003 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-38-03, p 22.)
Enne 1. septembrit HKMS kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist poolelt ei võimaldanud. Alates 1. septembrist 2006 kehtiva HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kohtumenetlusõiguse üldise põhimõtte kohaselt tuleb menetlusele rakendada selle läbiviimise ajal kehtivat regulatsiooni, kui seadus ei näe ette teisiti.
Kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmisel tuleb arvestada, et kui kohtumenetlus, mille kulude väljamõistmist nõutakse, algas enne 1. septembrit 2006, ei pidanud kaebaja kaebuse esitamisel ette nägema võimalust kolmanda isiku menetluskulude tasumise kohustuse tekkimiseks. Samuti tuleb arvesse võtta seda, kui suur osa kolmanda isiku poolt nõutavatest menetluskuludest on kantud enne 1. septembrit 2006.
|
| 3-3-1-92-08
|
Riigikohus |
29.04.2009 |
|
Kinnisasja omanik võib teha oma vara säilitamiseks ja korrashoidmiseks kulutusi ka siis, kui kinnisasja valdus on üle antud teisele isikule. Sellised kulutused on ettevõtlusega seotud kulud isegi siis, kui kinnisasja omanik ei nõua neid valdajalt sisse. Vara kasutamiskõlblikkuse tagamiseks ja heas seisukorras hoidmiseks tehtud kulutused vähendavad tulevikus tekkivaid kulusid või võimaldavad kinnisasja omanikul saada hiljem tulu kinnisasja müügist või kasutada andmisest.
Enne 1. maid 2004 soetatud ja pärast 1. maid 2004 maksuvabalt võõrandatud kinnisasja soetamisel ja parendamiselt tasutud sisendkäibemaksu korrigeerimisel kehtib alates 1. maist 2004 kehtivas Käibemaksuseaduses sätestatud 10-aastane periood. Kalendriaastate arv alates kinnisasja kasutusele võtmisest oma ettevõtluses kuni seaduse jõustumiseni korrutatakse ümberarvestamise perioodi arvutamisel kahega. Käibemaksuseaduse vastavasisulise rakendussätte § 46 lg 5 kohaselt on seadusandja selgesõnaliselt soovinud rakendada uue seaduse kehtivust kogu 2004. aastale. Seda kinnitab ka näiteks sama paragrahvi lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt lubatakse eluruumi käivet või eluruumi üürile andmist käibemaksuga maksustada tingimusel, et maksukohustuslane on maksustamise soovist maksuhaldurit kirjalikult teavitanud enne 2004. aasta 1. jaanuari.
Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse HKMS § 92 lg 2 kohaselt menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kui vaidlustatud oli rahalist nõuet sisaldav haldusakt, siis tähendab proportsionaalne jagamine haldusakti tühistatud ja kehtivaks jäänud osa rahalise väärtuse vahekorrast lähtuvat arvutust. Teistsugusel põhimõttel saaks menetluskulusid jagada näiteks siis, kui lisaks rahalisele nõudele on vaidluse esemeks ka mitterahalised nõuded (näiteks tuvastamiskaebus või kaebus sellise haldusakti tühistamise nõudes, millega ei määrata maksusummat).
|
| 3-3-1-33-09
|
Riigikohus |
30.04.2009 |
|
HKMS § 93 lg-st 2 ja § 92 lg-st 7 tulenevalt saab kohus menetluskulud välja mõista vaid isikule, kes on menetlusosaliseks menetluskulude väljamõistmise hetkel. Seetõttu on ka kolmanda isiku kasuks menetluskulude väljamõistmise eelduseks see, et isikul on väljamõistmise hetkel kohtumenetluses kolmanda isiku staatus.
Halduskohtumenetluse seadustik ei reguleeri küll täpsemalt, kuidas lahendada kolmandate isikute menetluskulude väljamõistmise küsimust kui kaebuse eset muudetakse ning kolmandate isikute õigusi menetluse lõpptulemus enam mõjutada ei saa. Samas ei saa sellist olukorda ületada Halduskohtumenetluse seadustiku laiendava tõlgendamisega kaebaja kahjuks (vt ka Riigikohtu 19.04.2007 otsust asjas nr 3-3-1-12-07).
Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ka ette võimalust võrdsustada kaebuse eseme muutmine kaebusest loobumisega, mille puhul peab kaebaja kandma kolmandate isikute menetluskulud. Seadustikku ei ole võimalik ka selliselt tõlgendada.
Halduskohtumenetluse seadustik ei välista, et pärast kaebuse muutmist jätkavad senised kolmandad isikud menetlusosalistena menetluses osalemist üksnes menetluskulude väljamõistmise eesmärgil.
|
| 3-3-1-3-11
|
Riigikohus |
14.03.2011 |
|
Reeglid menetluskulude jaotamiseks poolte vahel on antud HKMS § 92 lõigetes 1-6, 9 ja 10. Sama paragrahvi seitsmenda lõike järgi on regulatsioon kehtiv kolmandate isikute menetluskulude hüvitamisel. Kolmandatele isikutele ei laiene need sätted, mis reguleerivad vastaspoole menetluskulude kandmist. HKMS § 92 lg 10 reguleerib menetluskulude hüvitamise ulatust ega pane poolele kohustusi teise poole menetluskulude hüvitamiseks. Seetõttu annab HKMS § 92 lg 7 aluse kohaldada HKMS § 92 lg 10 regulatsiooni halduskohtumenetlusse kaasatud kolmandate isikute suhtes ja normi toime ei ole piiratud üksnes pooltega. Menetluskulude jaotamise üldisest korrast on HKMS § 92 lg-le 10 tuginedes lubatud kõrvale kalduda juhul, kui kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
Rikutud õiguse kaitsmiseks halduskohtule kaebuse esitamine on isiku õigus, mitte kohustus. Halduskohtul on uurimisprintsiibist tulenevalt kohustus juhtida kaebaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt Riigikohtu 10.03.2010 määrus easjas nr 3-3-1-90-09 p-i 10 ja 14.12.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-77-09 p-i 12, jt). Sellest kalduskohtu kohustusest ei saa aga järeldada, et kaebaja vabaneks vastutusest kaebuse rahuldamata jäämisega kaasnevate tagajärgede eest, muu hulgas kohustusest hüvitada vastaspoole menetluskulud. Vastaspool või kolmandad isikud võivad küll olla rikkunud kaebaja õigusi, mille maksmapanemine võib olla võimalik mõne teise õiguskaitsevahendi abil, kuid see ei ole iseenesest aluseks, et pidada menetluskulude hüvitamise kohustust ebaõiglaseks või ebamõistlikuks.
|
| 3-3-1-17-11
|
Riigikohus |
05.05.2011 |
|
Menetluskulude nimekirjas riigilõivu märkimata jätmine ei takista halduskohtus tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna (vt Riigikohtu . 09.02. 2011 otsust haldusasjas nr 3-3-1-90-10). Sellises olukorras riigilõivu väljamõistmine ei ole vastuolus HKMS § 93 lg 1 teises lauses sätestatuga, sest kaebuse menetlusse võtmisel lasub kohtul kohustus kontrollida riigilõivu tasumist. Ülejäänud menetluskulude kandmine selgitatakse välja HKMS § 93 lg-s 1 märgitud kohtukulude nimekirja ja dokumentide alusel.
Riigilõivu olemusest tulenevalt ei saa riigilõivu pidada üksnes osaliselt põhjendatuks ja vajalikuks menetluskuluks. Seetõttu ei saa väljamõistetavat riigilõivu vähendada viitega kohtumenetluse vähesele mahule ja keerukusele.
Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus. Selle järel tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud ning eristada lõivukulud. Seejärel tuleb jaotada menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega.
Riigilõivu olemusest tulenevalt ei saa riigilõivu pidada üksnes osaliselt põhjendatuks ja vajalikuks menetluskuluks. Seetõttu ei saa väljamõistetavat riigilõivu vähendada viitega kohtumenetluse vähesele mahule ja keerukusele.
|
| 3-3-1-39-11
|
Riigikohus |
04.08.2011 |
|
Hankeasjades on kohtumenetluses HKMS § 24 lg 1 p 4 rakendamise eelduseks see, et hankija on kohtumenetluse ajal tunnistanud hankemenetluse kehtetuks ja kaebajal puudub asja läbivaatamiseks põhjendatud huvi. Tähtsust ei oma asjaolu, kas vaidlustuskomisjon on vaidlustuse rahuldanud või jätnud rahuldamata.
Seadusandja on riigihangete seaduse ja riigilõivuseadusega ammendavalt reguleerinud kohustuslikus kohtueelses menetluses tasutud riigilõivu küsimuse, kui menetlus lõpetatakse HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel. Kehtiv õigus ei näe kohtumenetluse lõpetamisel HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel ette vaidlustuskomisjonile tasutud lõivu tagastamist ega ka HKMS § 92 alusel hankija kanda jätmist.
HKMS § 92 lg-st 10 tuleneb kohtu õigus erandina vähendada väljamõistetava hüvitise ulatust, jättes kulud täielikult või osaliselt poole enda kanda (vt Riigikohtu 14.03.2011 määrust asjas nr 3-3-1-3-11). Praegu ei ole tegemist erandliku olukorraga, mis annaks aluse vähendada väljamõistetava summa ulatust. Hankija pidi ette nägema, et HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamisel võivad teise poole menetluskulud jääda tema kanda. Nendel asjaoludel ei ole alust pidada hankijalt teise poole menetluskulude väljamõistmist ebaõiglaseks.
Seadusandja on riigihangete seaduse ja riigilõivuseadusega ammendavalt reguleerinud kohustuslikus kohtueelses menetluses tasutud riigilõivu küsimuse, kui menetlus lõpetatakse HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel. Kehtiv õigus ei näe kohtumenetluse lõpetamisel HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel ette vaidlustuskomisjonile tasutud lõivu tagastamist ega ka HKMS § 92 alusel hankija kanda jätmist.
|
| 3-3-1-79-11
|
Riigikohus |
13.02.2012 |
|
Kohtupraktika kohaselt saab MKS § 84 kohaldada, kui on tehtud majandusliku sisuta tehinguid, mille eesmärk on vältida maksude tasumist (vt otsus asjas nr 3-3-1-23-09, p 12; otsus asjas nr 3-3-1-15-11, p 12). Kohtupraktika on MKS § 84 kohaldamiseks ja maksude tasumisest kõrvalehoidmise tahtluse tuvastamiseks loonud rea reegleid (vt otsus asjas nr 3-3-1-23-09, p 15). Riigikohus on mitmes varasemas lahendis väljendanud seisukohta, et MKS § 84 sisustamisel oleks õigusselgus paremini tagatud, kui õiguslike kujundusvõimaluste kuritarvitamise tuvastamiseks oleksid vastavad kriteeriumid sätestatud seaduse või määrusega (otsus asjas nr 3-3-1-15-11, p 17; otsus asjas nr 3-3-1-52-09, p 19 ja otsus asjas nr 3-3-1-59-09, p 19).
Juhtumil, kui on tuvastatud asjaolud, mis võimaldavad järeldada tehingu ebakohasust, peab MKS § 84 kohaldamiseks olema saavutatav ka maksueelis. Tõendada tuleb TuMS § 15 lg-le 1 vastava koosseisu realiseerumine, st füüsiliste isikute poolt vara võõrandamisest kasu saamine. Äriühingu tulu ei saa konkreetsete põhjendusteta vaadelda füüsilise isiku kasuna, kuna tegemist on erinevate õigussubjektidega.
Tavaolukorras ei ole TuMS § 15 lg 1 alusel tekkiva maksukohustuse väljaselgitamisel oluline, mida isik saadud kasuga teeb. Kohaldades TuMS § 15 lg-t 1 koostoimes MKS §-ga 84, on see siiski tähtis, nt kas saadud kasu hakatakse kasutama ettevõtluses või suunatakse see makse tasumata isiklikku tarbimisse (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-23-09 p-d 19 ja 20, otsus asjas nr 3-3-1-57-08, p 12, otsus asjas nr 3-3-1-15-11, p 18).
Selle kontrollimine, kuidas on füüsilise isiku osalusega või tema kontrolli all olevad äriühingud neile laekunud raha kasutanud, võib aidata välja selgitada, kes ja millises ulatuses on selle kasutamisest saanud maksustatavat tulu. Kui ei ole välja selgitatud, et raha liikus füüsilise isiku valdusesse, ilma et sellega oleks kaasnenud maksukohustuse täitmine, ei saa olla tegemist kõnealustele tehingutele moonutatud kuju andmisega ega kujundusvõimaluste kuritarvitamisega.
Olukorras, kus Riigikohtu otsusega on maksuotsus tühistatud, ei ole keelatud ega õigusvastane maksumenetluse läbiviimine ja maksu määramine, kui seda tehakse MKS § 98 lg-s 1 sätestatud ajalistes piirides. Kehtivast õigusest ei tulene keeldu maksusummat määrata kuni nõude aegumistähtaja möödumiseni ega keeldu sama maksukohustuslase suhtes ja samadest tehingutest tuleneva maksusumma määramiseks toimingute läbiviimiseks. Teatud asjaolude korral ja mingi aja möödudes võib siiski kerkida küsimus sellise menetluse proportsionaalsusest.
Menetlus 2001. aastal tekkinud maksukohustuse suhtes on kestnud pikka aega ning seda on põhjustanud ka asjaolu, et tähelepanuta on jäetuid Riigikohtu lahendites antud juhtnöörid, et õiguspärane menetlus eeldab nende isikute kaasamist, kelle õigusi ja kohustusi menetlusese puudutab. Pärandvara hooldaja kolmanda isikuna kaasamata jätmisel esimese astme kohtu menetlusse on tegemist kohtumenetluse normi (HKMS v.r § 12 lg 2 p 1) rikkumisega. Kuna pärandvara hooldaja kaasati menetlusse apellatsiooniastmes, siis sellest alates oli tal võimalus kohtumenetluses osaleda ning kasutada oma menetluslikke õigusi. Kõik pärijad ja pärandvara hooldaja on saanud võimaluse kohtumenetluses osaleda ja oma seisukohti esitada. Seetõttu ei kujuta selles asjas pärandvara hooldaja hilinenud kaasamine kohtumenetlusse endast menetlusnormi sellist rikkumist, mis võiks iseseisva alusena tingida kohtuotsuste tühistamise.
Alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut.
|
| 3-3-1-4-12
|
Riigikohus |
28.03.2012 |
|
Tiheasustusalal asuvate naaberkinnisasjade omanike vahelised ehitamisega seotud huvikonfliktid peab esmajoones lahendama detailplaneering (kohtuasi nr 3-3-1-42-03, p 19). Naaber peab taluma ehitise rajamist, mis on lubatud planeeringuga ja sobib ümbrusse (kohtuasi nr 3-3-1-64-02, p 17).
Argumendid nii valguse ligipääsu ja vaate kui ka kinnistute pinnaveerežiimi olulise halvenemise korral naaberkinnistute väärtuse vähenemise kohta taanduvad omandiõiguse kaitsele (vt ka kohtuasjad nr 3-3-1-25-02, p 21, nr 3-3-1-64-02, p 16, ja nr 3-3-1-42-03, p 18). Väidetavalt rikutud ehitusnormid ja detailplaneeringu nõuded, mis puudutavad maapinna tõstmise ja müüri rajamise lubatavust, kavandatava elamu korruselisust, kinnistu täisehituse protsenti ning elamu vastavust piirkonna ehitustavale kaitsevad piirinaabrite omandiõigust. Kavandatava ehitustegevuse iseloomust ning kaebajate kinnistute vahetust lähedusest tulenevalt on reaalne oht kaebajate omandiõiguse rikkumisele ning neil on kaebeõigus.
Maapinna kõrguse projekteerimine ei ole küll PlanS § 9 lg-s 2 loetletud detailplaneeringu ülesannete hulgas, kuid maapinna tõstmise küsimus on seotud haljastuse ja heakorrastuse põhimõtetega, mille määramine on detailplaneeringu üks ülesanne. Maapinna kõrgus on oluline ka hoonete korruselisuse määramisel.
Igasugust maapinna tõstmist ei tule detailplaneeringus reguleerida ning see ei mõjuta ka naaberkinnisasjade omanike õigusi. Kui pinnast tõstetakse detailplaneeringu koostamisel aluseks võetud pinnasekõrgusega võrreldes sellisel määral, mis võib hakata oluliselt mõjutama detailplaneeringuga ja ehitusseadusega reguleeritud ehitusõiguse näitajaid, siis tekib vastuolu detailplaneeringuga. Naabrite õiguste kaitse seisukohast on samuti oluline, kui palju tõstetakse maapinda naaberkinnistutega võrreldes ning kas ja kuidas mõjutab see nende kinnistute olukorda.
Maapinna tõstmine koosmõjus kõrgete tugimüür-variseinte rajamisega halvendab valguse ligipääsu naaberkinnistuile ja vaadet kinnistuilt. Samuti suurendab see pinnavee nendele kinnistutele valgumise ohtu, piirab kinnistute kasutamise võimalusi ning vähendab nende kinnistute väärtust. Seega kaasneb sellise detailplaneeringu rikkumisega naaberkinnistuste omanike subjektiivsete õiguste rikkumine.
Ehitise mõistet on selgitatud EhS § 2 lg 1 ning rajatise mõistet EhS § 2 lg 3. Praegustel asjaoludel moodustab tõstetud pinnas koos müüridega ühtse rajatise. Tegemist on inimtegevuse tulemusel ehitatud ja aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud tervikliku asjaga. Müür toestab tõstetud pinnast ning koos pinnase tõstmisel moodustuva muruterrassiga varjestab liiklusmüra ning tagab privaatsuse. Seega on müüri ja tõstetud pinnase näol tegemist funktsionaalselt koos toimivate rajatistega.
Kohtupraktikas on kuni 31. detsembrini
2011kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 7 kohaldamise kohta selgitatud, et see sätestab vaid kolmandate isikute menetluskulude hüvitamist mitte kohustust hüvitada vastaspoole menetluskulusid. Seetõttu ei laiene kolmandatele isikutele need sätted, mis reguleerivad vastaspoole menetluskulude kandmist (vt otsuse haldusasjas nr 3-3-1-3-11, p 15). Kuna kaebajad on ekslikult pidanud võimalikuks õigusabikulude väljamõistmist kolmandalt isikult ning ringkonnakohus ei ole taotluse ekslikkust neile selgitanud, siis sellises olukorras saab menetluskulude väljamõistmise taotlust tõlgendada ning mõista seda menetluskulude täies ulatuses vastaspoolelt väljamõistmise taotlusena.
Enne uue halduskohtumenetluse seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustikku (edaspidi HKMS v.r). Asja läbivaatamise kulude hulka kuuluvad ka dokumentaalse tõendi saamise kulud ning dokumentaalseks tõendiks on ka menetlusosaliste poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. HKMS v.r § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Praegusel juhul olid nii esimese kui teise arvamuse saamisele tehtud kulutused vajalikud ja põhjendatud. Teises arvamuses on esitatud esimesega võrreldes lisaargumente ja põhjendatud suurema detailsusega mitmeid esimeses arvamuses esitatud väiteid ning halduskohus on otsuses viidanud korduvalt mõlemale arvamusele.
Riigikohus on leidnud, et ainuüksi miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine ei ole subjektiivsed õigused, mida isik saaks kaitsta ehitusloa tühistamise menetluses (vt kohtuasi nr 3-3-1-29-10 p-d 21 ja 31). Riigikohus jääb selle seisukoha juurde.
Riigikohtu kohtuasjas nr 3-3-1-3-06 võetud seisukohtadest ei tulene, et vaate halvenemine ning privaatsuse ja kinnistule langeva loomuliku valguse vähenemine ilma vastavasisulise servituudi olemasoluta ei saa ühelgi juhul naabri õigusi rikkuda. Vaate halvenemise ning privaatsuse ja kinnistule langeva loomuliku valguse vähenemisega seotud väiteid tuleb igal üksikul juhtumil eraldi hinnata. Seejuures tuleb välja selgitada, kas negatiivsete mõjude olemuse ja intensiivsuse tõttu on tegemist omandiõiguse riivega. Samuti tuleb ka välja selgitada, kas kehtivad õigusnormid ja planeeringud kaitsevad konkreetsete kaebajate omandiõigust.
Ehitis peab EhS § 3 lõike 1 kohaselt olema projekteeritud hea ehitustava kohaselt. Kohtupraktikas on selgitatud, et "hea ehitustava" on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse (vt kohtuasi nr 3-1-1-7-10, p 7.1). Hea ehitustava hõlmab nõuet, et ehitis sobiks ümbritseva keskkonnaga. Piirkonda sobimatu hoone ehitamine halvendab vaadet naaberkinnistuilt ja võib seega vähendada naaberkinnistute väärtust. Kohus ei saa ise asuda hindama ehitise sobivust ümbruskonda, kuid ehitusloa andmisel tuleb analüüsida ja põhjendada kavandatava ehitustegevuse vastavust heale ehitustavale.
|
| 3-3-1-29-12
|
Riigikohus |
29.11.2012 |
|
Riigikohtu praktikas on järjekindlalt väljendatud seisukohta, et kaalutlusotsuste puhul peab haldusakti motivatsioon olema eriti põhjalik ning Riigikohus jääb selle seisukoha juurde. Samuti on leitud, et põhjenduste esitamine kohtumenetluses ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks, sest pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt lahendid asjades nr 3-3-1-74-11 (p 15), 3-3-1-13-11 (p 9), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-81-07 (p 20), 3-3-1-62-07 (p 16), 3-3-1-57-07 (p 18), 3-3-1-16-05 (p 17) ning otsus ¬asjas nr 3-3-1-85-10 (p 44)). Erandjuhtudel on siiski peetud võimalikuks põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata jätmist (vt nt lahendeid haldusasjades nr 3-3-1-74-11 (p 16), 3-3-1-57-09 (p d 13 ja 23), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-33-07 (p 16)).
Riigikohus pehmendab seisukohta, et pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest haldusakti andmisel tegelikult lähtuti. Võib esineda erandlikke olukordi, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Seejuures lasub haldusorganil tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel tegelikult eksisteeris ja kas sellega arvestati. Tegemist on erandliku olukorraga, mis ei vabasta haldusorganit haldusakti põhjendamise kohustusest.
Eesti Haigekassa juhatuse otsusega kinnitati ravi rahastamise lepingute sõlmimise otsustamiseks valikule kuuluvad eriarstiabi ja hooldusravi teenuste mahud erialadel ravijuhtudes ja teenuste osutamise soovitud kohad piirkondade kaupa. Selle otsuse näol on tegemist haldusaktiga, kuna sellega määratakse siduvalt kindlaks tingimused, millele ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks esitatav taotlus peab vastama ja kellel on õigus sellist taotlust esitada. Otsus on käsitatav eelhaldusaktina, kuna sellega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Otsus sarnaneb hanketeate või hankedokumentidega, millega määratakse konkursi korraldaja ja pakkujate jaoks siduvalt kindlaks pakkumiste esitamise nõuded, kvalifitseerimistingimused ning esitatud pakkumiste võrdlemise tingimused. Nimetatud dokumente on Riigikohus oma praktikas samuti pidanud eelhaldusaktiks (lahendid haldusasjades nr 3-3-1-52-11 (p 21), 3-3-1-87-10 (p 16) ja 3-3-1-99-09 (p 16)).
Eesti Haigekassa juhatuse otsusega kinnitati ravi rahastamise lepingute sõlmimise otsustamiseks valikule kuuluvad eriarstiabi ja hooldusravi teenuste mahud erialadel ravijuhtudes ja teenuste osutamise soovitud kohad piirkondade kaupa. Kaebajatel, kes omavad tegevusluba ja tegutsevad vaidlustatud otsuses märgitud erialadel, oli kaebeõigus otsuse vaidlustamiseks.
Haigekassa vahendid on piiratud avalik ressurss, mistõttu mõjutab ravi rahastamise lepingute sõlmimine konkurentsiolukorda tervishoiuteenuste osutamise turul andes eelise lepingut omavatele teenuse osutajatele. See riivab samalaadsest eelisest huvitatud isikute ettevõtlusvabadust, piirab konkurentsi ning võib riivata võrdsuspõhiõigust.
Haigekassa otsust ei saa pidada puhtalt soodustavaks haldusaktiks, kuna sellega seatakse konkursil osalejatele ka teatud piiravad tingimused, millele mittevastavate raviteenuse osutajatega lepinguid ei sõlmita. Olukord on võrreldav riigihankemenetlusega, kus osalemisest huvitatud isikul on õigus vaidlustada hanketeade.
Põhjendusteta haldusakti jõussejätmine lähtudes kohtumenetluses esitatud põhjendustest riivab kohtusse pöördumise õigust, sest muudab kohtumenetluse tulemuse prognoosimise keerukamaks ning sellega kaasneb ka menetluskulude kandmise risk. Kaebaja jaoks on vähem koormav kui sellises olukorras rahuldada kaebus osaliselt ning tuvastada resolutsioonis haldusakti põhjendavas osas kaalutluste märkimata jätmise õigusvastasus. Seetõttu muudab Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-6-05 otsuse p s 20 võetud seisukohta (vt ka 3-3-1-18-07, p 25), et tühistamistaotluse korral ei või kohus tuvastada kohtuotsuse resolutsioonis haldusakti õigusvastasust ning jätta tühistamistaotlust rahuldamata. Sellisel juhtumil ei ole tegemist kaebaja taotluse muutmisega tema tahte vastaselt, vaid tühistamisnõude rahuldamise peamise eelduse (haldusakti õigusvastasuse) tuvastamisega kohtuotsuse resolutsioonis ning sellega ei välju kohus kaebuse piiridest. Kohtulahendis võetakse endiselt seisukoht ka tühistamisnõude kohta. Olukorras, kus kohus peab haldusakti vorminõuete rikkumise tõttu õigusvastaseks, kuid jätab selle HMS § 58 alusel tühistamata, tuleks varasema kohtupraktika kohaselt jätta kaebus rahuldamata.
Haigekassa ei ole kohustatud sõlmima ravi rahastamise lepingut kõigi tervishoiuteenuse osutajatega. Ravi rahastamise lepingu sõlmimisel ning lepingu tähtaja üle otsustamisel hindab Haigekassa RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud asjaolusid. Haldusasjas nr 3-3-1-81-07 tehtud lahendis (p 22) asus Riigikohus seisukohale, et kaalutlusotsuse tegijal peab kaalutlusotsuse õiguspärasuse tagamiseks olema võimalik jätta asjakohatu kriteerium üldse arvestamata, kui ta seejuures kohtleb ühetaoliselt kõiki taotlejaid. Viidatud lahendiga ei ole vastuolus olukord, kus Haigekassa teeb eelhaldusaktiga teatud kriteeriumidest lähtudes eelvaliku, mille järel taotlejate edasisel hindamisel kohaldatakse teisi RaKS § 36 lg s 4 sätestatud kriteeriume. Ravi rahastamise lepingu sõlmimisel ja lepingu tähtaja üle otsustamisel on üheks hinnatavaks asjaoluks teenuse kättesaadavus. Üks ravikindlustuse põhimõtetest on ravi piirkondlik võrdne kättesaadavus, mis võimaldab teha piirkondlikke eelistusi. Õigusaktidest ei tulene piirkondlike eelistuste täpsemaid geograafilisi tingimusi, seetõttu võib teenuse osutamise kohana määrata ka Haigekassa piirkondliku osakonna teenindatava territooriumi siseseid väiksemaid kohti, kui see on ravi piirkondliku kättesaadavuse huvides põhjendatud.
Kaebuste osalisel rahuldamisel tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuigi HKMS § 108 lg 11 ja HKMS v.r § 92 lg 10 reguleerivad menetluskulude poole enda kanda jätmist, peab Riigikohus võimalikuks arvestada neis sätetes esitatud põhimõtet ka kaebuse osalise rahuldamise puhul menetluskulude jaotuse proportsiooni kindlaksmääramisel. Asjaolu, et vaidlusalune haldusakt oli motiveerimata, muutis kaebajate jaoks kohtusse pöördumise ning haldusakti sisulise õiguspärasuse hindamise oluliselt keerukamaks. Seetõttu oleks üksnes 50% kaebajate menetluskuludest vastustajalt väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane, kuna kaebajate õigusabikulud on osaliselt põhjustatud vastustaja õigusvastasest tegevusest haldusmenetluses.
|
| 3-3-1-64-12
|
Riigikohus |
20.03.2013 |
|
Kohustamiskaebuse rahuldamisel ei ole õige kohustada maksuhaldurit tagastama kaebajale tagastamisele kuuluv summa (näit sisendkäibemaks). Kohus peab arvestama võimalusega, et tagastamisele kuuluv summa võib olla muutunud seoses kaebaja poolt vahepealsel ajal tehtud tehingutega või muude asjaoludega. Seetõttu on õige kohustada haldusorganit toimingu tegemist uuesti otsustama, mis tähendaks maksuhalduri kohustust uuesti hinnata, kas sisendkäibemaksusumma tuleb kaebajale tagastada ja kui, siis millises summas, või on vajalik teha uus otsus tagastamise peatamiseks.
Alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kui menetlusosalised on kandnud menetluskulusid osaliselt varasema halduskohtumenetluse seadustiku ja osaliselt uue halduskohtumenetluse seadustiku kehtivusajal, siis kohaldatakse vastavalt mõlemat seadustikku. Kuna esindajakulud kanti vana HKMS ajal, on esindajatasu väljamõistmise õiguslikuks aluseks HKMS v.r § 92 lg 5, mis ei sidunud erinevalt praegu kehtiva HKMS § 108 lg st 6 menetluskulu väljamõistmist sellega, milline oli haldusakti kehtetuks tunnistamise ajend.
Ringkonnakohus ei ole tõendi vastuvõtmisel ja sellega arvestamisel rikkunud HKMS § 198 lg s 2 sätestatud põhimõtet. Ringkonnakohus pidi kohustamiskaebuse lahendamisel arvestama kohtumenetluse ajal muutunud faktiliste asjaoludega. Kohustamiskaebus jääb rahuldamata, kui kohtumenetluse kestel muutunud õiguse või faktiliste asjaolude tõttu oleks nõutava toimingu tegemine võimatu või õiguslikult lubamatu.
MKS § 116 lg 2 sätestab intressi, mis tuleb arvestada, kui maksuhaldur jätab tagastusnõude tähtaegselt täitmata. Seejuures ei arvestata intressi arvestamisel maha seda aega, mil tagastusnõude täitmise tähtaega oli pikendatud või peatatud. Tegemist on vahetult seadusest tuleneva maksuhalduri kohustusega. Maksuhaldur peab intressisumma ise välja arvutama. Selle kohustuse täitmata jätmisel on maksukohustuslasel õigus esitada maksuhaldurile taotlus intresside arvutamiseks ja tasumiseks ning maksuhalduri keeldumise korral esitada vastavasisuline kaebus halduskohtule.
Maksuhaldurile ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel tekkinud enammakse tagastamine kujutab endast toimingut. Toimingu sooritamise menetlus võib lõppeda toimingu sooritamisega või põhjendatud otsusega toimingut mitte sooritada. Enammakse õiguspäraseks tagastamata jätmiseks tuleb maksuhalduril anda maksuotsus. Maksukorralduse seadus ei näe ette eraldi enammakse tagastamata jätmise otsust, mis tagastusnõude menetluse lõpetaks. Kui maksuhaldur otsustas maksuotsusega lõplikult tagastusnõude rahuldamata jätmise, lõppes sellega ühtlasi ka tagastusnõude menetlus ning kaotas õigusjõu maksuhalduri eelnev otsus tagastusnõude täitmise peatamiseks.
Seadus näeb ette võimaluse peatada tagastusnõude täitmine ning selle kohta tehakse kirjalik motiveeritud otsus. Tagastusnõude täitmine peatatakse kuni otsuse jõustumiseni väärteomenetluses, kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumiseni või kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemiseni. Kui maksuhaldur otsustab vahepeal lõplikult ära tagastusnõude täitmise, siis kaotab õigusjõu maksuhalduri eelnev otsus tagastusnõude täitmise peatamiseks. Tagastamata jätmise otsuses tuleb viidata HMS § 43 lg 4 p le 2. Menetlus, mis on juba lõppenud, ei saa samal ajal olla enam peatunud.
Tagastusnõude täitmine ei peatu automaatselt MKS § 107 lg s 1 näidatud sündmuse saabumisel, vaid tuleb peatada maksuhalduri motiveeritud otsusega ja otsuses fikseeritud konkreetse tähtajani. Juhul, kui tähtajana on märgitud otsuse jõustumine väärteomenetluses, langeb väärteomenetluse lõpetamisel ära peatamise alus. Seega tuleb juhul, kui samas asjas jätkub kriminaalmenetlus ning maksuhaldur peab vajalikuks tagastusnõue peatada ka kriminaalmenetluse ajaks, teha selleks MKS § 107 lg 2 alusel uus otsus.
|
Facebook
Twitter