III-3/1-17/94
|
Riigikohus |
21.12.1994 |
|
Kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on antud pädevust ületades, siis ei pea kohus kontrollima, kas see akt oli seadusevastane kaebuses märgitud põhjustel.
Kohtuistungi protokolli teatavaks tegemata ja allakirjutamiseks esitamata jätmine ei pruugi olla oluline kohtumenetluse normide rikkumine.
|
| 3-3-1-51-00
|
Riigikohus |
21.11.2000 |
|
Kohus ei pea tähtaja ennistamise küsimuse otsustamiseks tingimata korraldama kohtuistungit. Kui kohus on aga otsustanud nimetatud küsimuse lahendada kohtuistungil, tuleb järgida Halduskohtumenetluse seadustiku ja Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohtuistungi pidamist ja protsessiosaliste kohtuistungile kutsumist reguleerivaid sätteid.
HKMS § 45 lg. 1 puhul on tegemist imperatiivse normiga, milles loetletud juhtumeid tuleb pidada sellisteks olulisteks rikkumisteks, mille ilmnemisel on ringkonnakohus kohustatud tühistama esimese astme kohtu otsuse ja saatma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
|
| 3-3-1-31-07
|
Riigikohus |
06.06.2007 |
|
|
| 3-3-1-90-08
|
Riigikohus |
01.04.2009 |
|
Kui kassatsioonkaebuse esitajal ei ole enam omandiõigust vaidlusaluse ehitusloa alusel ehitatud ehitisele ega kinnistule, siis seetõttu ei otsustaks kohus enam tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Ka TsMS § 210 lg-st 2 ei saa järeldada, et menetlusosalisel oleks alati edasikaebeõigus hoolimata asja võõrandamisest. Samuti ei saa tuletada edasikaebeõigust asja esialgse omaniku jaoks TsMS § 460 lg-st 1. Nimetatud säte reguleerib kohtuotsuse siduvust menetlusosaliste õigusjärglaste suhtes.
HKMS § 64 lg 3 ja § 45 lg 1 p 2 alusel kuulub kohtuotsus tühistamisele eeskätt juhul, kui kohtusse on kutsumata jäänud menetlusosaline. Kui asja lahendus isiku õigusi enam ei mõjuta, siis tema kassatsioonkaebuse alusel ei ole võimalik tühistada kaebaja jaoks soodsat kohtuotsust ainuüksi põhjusel, et menetlusse ei olnud kolmanda isikuna kaasatud asja uut omanikku, kes ei olnud selleks ise soovi avaldanud.
|
| 3-3-1-1-09
|
Riigikohus |
08.04.2009 |
|
TsMS § 53 lg 2 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Kui menetlusosaline esitab protokolli sisulise parandamise taotluse, küsib kohus TsMS § 53 lg 3 järgi selle kohta teiste menetlusosaliste seisukoha, korraldades vajaduse korral taotluse lahendamiseks kohtuistungi.
|
| 3-3-1-58-09
|
Riigikohus |
22.10.2009 |
|
HKMS § 74 kohaselt on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud asja uuesti läbivaatavale kohtule. Riigikohtu lahendites avaldatud seisukohtadel on ka oluline roll ühtse kohtupraktika kujundamisel ja õiguse edasiarendamisel (HKMS § 60 lg 1 p 2). Riigikohtu seisukohtade järjepidevuse tagamiseks sätestab HKMS § 67 lg 2, et kui asja läbivaatava kohtu koosseisu enamus tahab muuta halduskolleegiumi senist seisukohta seaduse kohaldamisel, tuleb asi anda läbivaatamiseks Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseisule.
HKMS § 14 lg 3 kohaselt kaasatakse halduskohtumenetlusse kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Kui pärandit pole veel vastu võetud, ei ole pärandvara arvel täidetava maksukohustuse üle toimuvas vaidluses võimalik teha otsust vaid üht pärijat ja tema võimaliku pärandiosa arvel täidetavat maksukohustust puudutavas osas. Seega puudutab otsus pärandvaraga seonduva maksukohustuse kohta igal juhul ka teiste pärijate huve. Riigikohtu halduskolleegium ei pea põhjendatuks muuta oma senist lähenemist (vt Riigikohtu 06.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-25-07) teadaolevate pärijate kohtumenetlusse kaasamise osas ning peab seda jätkuvalt oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis toob endaga kaasa alama astme kohtute otsuste tühistamise.
HKMS § 14 lg 3 kohaselt kaasatakse halduskohtumenetlusse kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Kui pärandit pole veel vastu võetud, ei ole pärandvara arvel täidetava maksukohustuse üle toimuvas vaidluses võimalik teha otsust vaid üht pärijat ja tema võimaliku pärandiosa arvel täidetavat maksukohustust puudutavas osas. Seega puudutab otsus pärandvaraga seonduva maksukohustuse kohta igal juhul ka teiste pärijate huve. Riigikohtu halduskolleegium ei pea põhjendatuks muuta oma senist lähenemist (vt Riigikohtu 06.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-25-07) teadaolevate pärijate kohtumenetlusse kaasamise osas ning peab seda jätkuvalt oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis toob endaga kaasa alama astme kohtute otsuste tühistamise.
Kui maksumenetlusse jäetakse kaasamata pärijad, kellest teadasaamine on halduse mõistlike jõupingutuste juures võimalik, siis kujutab see endast sellist menetluslikku rikkumist, mis toob kaasa vaidlustatud maksuotsuse tühistamise. Kaasamata jätmise kaudu kahjustatakse eelkõige pärijate õigust olla informeeritud asjas kogutud teabest ning olla menetluses ära kuulatud ja esitada pärandvara arvel täidetava võimaliku maksukohustuse suhtes oma vastuväiteid. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd oluline rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti tühistamise (vt näiteks Riigikohtu 29.05.2006 otsust asjas nr 3-3-1-23-06).
|
| 3-3-1-65-12
|
Riigikohus |
10.12.2012 |
|
Halduskohus jättis käiguta kaebaja taotluse täiendada kaebust kahju hüvitamise nõudega ega lahendanud kohtu tegevuse peale esitatud vastuväidet määrusega. Ringkonnakohus leidis, et eelnimetatu ei tooks kaasa kohtuotsuse tühistamist, sest tegemist pole HKMS § 199 lg-tes 1 ja 2 nimetatud rikkumistega. Samuti leiti, et pole tähtsust, millistel asjaoludel ja millises protsessuaalses vormis nõude tagasi lükati, sest kahjunõude esitamisest ei sõltunud selle asja õige lahendamine. Neid seisukohti ei ole ringkonnakohus piisavalt põhjendanud.
HKMS § 199 lg-tes 1 ja 2 on nimetatud menetlusõiguse normi rikkumised, mille puhul ringkonnakohus tühistab või võib tühistada halduskohtu lahendi ning lõikes 2 sätestatud loetelu ei ole ammendav. Õigus kaebuse nõude muutmiseks on kaebaja oluline menetluslik õigus, millest võib sõltuda tema eesmärkide saavutamine kohtumenetluses. Sellise nõude lahendamine ei saa olla kohtu poolt meelevaldne. Kaebaja sai halduskohtu väidetavad menetlusrikkumised vaidlustada alles apellatsioonimenetluses. Kuigi need menetluslikud rikkumised ei ole HKMS § 199 lõigetes 1 ja 2 otsesõnu nimetatud, ei saa sellest tulenevalt, ilma neid väiteid analüüsimata, anda hinnangut, et nendest rikkumistest ei sõltunud asja õige lahendamine.
HKMS § 187 lg 3 p-ga 5 analoogne, kuni 31.12. 2011 kehtinud HKMS v.r § 33 lg 3 p 5 sätestas, et ringkonnakohus tagastab apellatsioonkaebus kui selles esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselgelt rahuldada. HKMS v.r § 33 lg 3 p 5 kohaldamise kohta on Riigikohus leidnud (vt määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-08), et kaebuse võib üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Kuigi ringkonnakohus leidis, et kõik apellatsioonkaebuses esitatud väited on õiguslikult ilmselgelt põhjendamatud, kohaldas ringkonnakohus HKMS § 33 lg 3 p 5 valesti, kuna ringkonnakohtul ei tekkinud küsimust kaebeõiguse puudumisest.
Määrusega haldusasjas nr 3-3-1-20-10 laiendas Riigikohus HKMS v.r § 11 lg 31 p 5 kohaldamisala ka ilmselgelt perspektiivitule kaebusele, rõhutas kõrgendatud põhjendamiskohustus ning keeruka õigusliku küsimuse puhul kaebuse menetlusse võtmise vajadust. Määruses asjas nr 3-3-1-57-11 selgitati, et isegi kui apellatsioonkaebuse väited ei anna alust eeldada, et halduskohtu otsust tuleb muuta, ei tulene sellest automaatselt, et kaebus on alati käsitatav ilmselgelt perspektiivituna. Eeltoodud seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas HKMS § 187 lg 3 p 5 sisustamisel.
Ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse väiteid analüüsides leidnud, et need ei ole asjakohased ega saa kaasa tuua halduskohtu otsuse tühistamist. Küsimust isiku kaebeõiguse puudumisest kohtul ei tekkinud ega asutud ka seisukohale, et soovitud eesmärgi saavutamine ei ole esitatud apellatsioonkaebusega võimalik. Eelöeldust tulenevalt pole põhjust asuda seisukohale, et apellatsioonkaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Ringkonnakohus ei ole täitnud ka kõrgendatud põhjendamiskohustust, sest on jätnud osa apellatsioonkaebuse väiteid analüüsimata.
|
| 3-21-997/23
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.01.2023 |
|
Töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad ajavahemikud ei saa kattuda. (p 14)
Kuna kaebaja ei esitanud kaebuses kohustamisnõuet, on halduskohus ilmselgelt teinud otsuse nõude kohta, mida pole kaebuses esitatud, asudes resolutsioon p-s 3 seisukohale, et vastustajal tuleb asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsustus. Tegemist on kohtumenetluse normi olulise rikkumisega (HKMS § 41 lg 1 teine lause, HKMS § 199 lg 2 p 3, vt ka RKHKo nr 3-3-1-56-08, p 18). (p 18)
Kuigi kaebaja ei ole halduskohtu resolutsiooni selles osas vaidlustanud, saab Riigikohus nimetatud rikkumise kõrvaldada, kuna asjas ei ole vaja lisatõendeid koguda või tõenditele antud hinnangut muuta (HKMS § 230 lg 3 koosmõjus lg 5 p ga 5). (p 18)
Töötasu hüvitise saamise õiguse tekkimise üheks eelduseks on asjaolu, et tööandja on töö mitteandmise tõttu kohaldanud töötasu maksmisel TLS § 35 või § 37. Seda rõhutab ka Vabariigi Valitsuse määruse nr 130 „Tööhõiveprogramm 2017‑2020“ 23. märtsist 2020 kuni 1. juunini 2020 kehtinud redaktsiooni (määrus nr 130 v.r) § 191 lg 3. TLS § 35 järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd. TLS § 37 annab tööandjale õiguse teatud tingimustel töö andmata jätmise korral töötasu vähendada. Töötasu hüvitise eesmärk oli aidata tööandjat töötasu maksmise kohustuse täitmisel olukorras, kus tööandjal polnud kokku lepitud ulatuses tööd anda. Hüvitist käsitleti tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel (vt määruse nr 130 v.r § 191 lg 5). TLS §-de 35 ja 37 kohaldamine eeldab seda, et töötaja on töövõimeline. Tööandjal pole kohustust anda tööd ja maksta töötajale töötasu aja eest (TLS § 28 lg 2 p-d 1 ja 2), mil ta ei ole töövõimeline (sh on ajutiselt töövõimetu). Eelnevast järeldub, et määruse nr 130 v.r järgi maksti töötasu hüvitist aja eest, mil töötaja oli töövõimeline. Seetõttu ei saa ka töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad ajavahemikud kattuda. (p 14)
Seejuures ei olnud hüvitise saamise õiguse tekkimiseks määruse nr 130 v.r järgi oluline, kui pikk oli konkreetsel kalendrikuul ajavahemik, mil tööandja kohaldas TLS § 35 või § 37. Töötasu hüvitise saamiseks piisas sellest, kui määruse nr 130 v.r § 191 lg-s 2 sätestatud tingimustest kaks olid täidetud ning tööandja oli täitnud kohustuse maksta töötajale, kellele taotletakse töötasu hüvitist, omalt poolt brutotöötasu vähemalt 150 eurot (määruse nr 130 v.r § 191 lg 6). (p 15)
|
Facebook
Twitter