3-3-1-44-06
|
Riigikohus |
05.10.2006 |
|
Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks on, et halduse tegevus oleks olnud õigusvastane. Seega sisaldub juba kahju hüvitamise nõudes halduse tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõue. Kahjuhüvitist välja mõistes möönab kohus ka halduse tegevuse õigusvastasust ning täiendava põhjendatud huvi puudumisel ei ole eraldi kahju põhjustanud halduse tegevuse õigusvastaseks tunnistamine vajalik.
Kui isiku kahju hüvitamise nõue rahuldatakse ning ta ei ole välja toonud täiendavat põhjendatud huvi, miks tuleks kahju põhjustanud toiming või haldusakt õigusvastaseks tunnistada, siis ei ole eraldi kahju põhjustanud halduse tegevuse õigusvastaseks tunnistamine vajalik. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks on, et halduse tegevus oleks olnud õigusvastane. Kahjuhüvitist välja mõistes möönab kohus ka halduse tegevuse õigusvastasust ning täiendava põhjendatud huvi puudumisel ei pea kohus otsuse resolutsioonis seda tuvastama.
Halduskohtumenetluses ettenähtud õiguskaitsevahendid, eeskätt õigusvastasuse tuvastamise nõue võib rahuldamise korral olla piisav heastamaks väiksema intensiivsusega au teotamisega tekitatud hingelisi üleelamisi (vt ka Riigikohtu 11.02.2004 otsust nr 3-2-1-11-04). Au teotavate ebaõigete andmete avaldamisel on isikul võimalik ka nõuda Võlaõigusseaduse § 1047 lg 4 alusel andmete avaldamise eest vastutavalt isikult andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul.
Isiku raviga seotud kulutusi ei saa samastada mittevaralise kahjuga. Ravile tehtud kulutused on varaline kahju, mida on võimalik eraldi tõendada ja välja nõuda.
|
| 3-3-1-49-08
|
Riigikohus |
05.11.2008 |
|
Haldusakti resolutsiooni puhul on tegemist haldusorgani poolse õigusliku otsustusega üksikjuhtumi kohta. Lähtuvalt õigusselguse põhimõttest peab resolutsioon ehk otsustus olema eraldi sõnaselgelt väljendatud, kuna haldusakti resolutsioon ja põhjendus peavad olema üheselt eristatavad.
Olukorras, kus vara tagastamata jätmiseks esinesid erinevad õiguslikud ja faktilised alused ning haldusorgan valis nendest ainult ühe, ei ole praeguses asjas tegemist vorminõude rikkumisega HMS § 58 ja RVastS § 3 lg 3 p 1 tähenduses. Vorminõude rikkumisega oleks tegemist olukorras, kus vaidlustatud korralduses ei oleks märgitud õiguslikku või faktilist alust.
Ekslik on seisukoht, et jõustunud kohtulahend, millega jäeti tühistamiskaebus rahuldamata, välistab hiljem tuvastamiskaebuse esitamise, kuna samas asjas on olemas jõustunud kohtuotsus. Jõustunud kohtuotsus menetluse lõpetamise kohta on samas asjas olemas siis, kui see otsus või määrus on tehtud samal alusel esitatud sama nõude kohta samade poolte vahelises vaidluses.
Kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (vt Riigikohtu 17.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-39-07).
Kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (vt Riigikohtu 17.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-39-07).
Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt Riigikohtu 22.05.2000 otsust asjas nr 3-3-1-14-00). Kui haldusakti adressaat ei tea, millised olid haldusakti andmise põhjused selle andmise hetkel, siis ei ole tal võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Isik mõistab haldusakti õigusliku ja faktilise aluse kaudu, miks selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse selgumine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-54-03, p-i 36). Haldusorgani enesekontrolli kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse õigsuses.
|
| 3-3-1-78-08
|
Riigikohus |
29.01.2009 |
|
Jäätmeseadusest ei tulene, et jäätmevedaja ja kohaliku omavalitsuse vahel sõlmitava lepingu alusel tekiks võlaõiguslik suhe ka jäätmevaldajaga. Seetõttu ei saa sellise lepingu sõlmimiseks antud korraldus ja haldusleping olla võlasuhte tekkimise aluseks. Eeskätt jäätmevedaja ja kohaliku omavalitsuse vahelisi õigusi ja kohustusi reguleeriva halduslepingu punktide vaidlustamine ei saa olla jäätmevaldajale kasulik, sest esitatud teenustasu arvete ja nende tasumise kohustuse tekkimise aluseks ei ole haldusleping.
Tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumiseks peab kaebuse esitajal olema põhjendatud huvi, mis eeldab isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga. Haldusakti, toimingu või halduslepingu õigusvastasuse tuvastamine peab olema talle kasulik ehk aitama koheselt või edaspidi kaasa õiguste teostamisele või kaitsmisele. Tuvastamiskaebuse esitamisel peab kaebaja näitama, kuidas akti õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda.
Jäätmeseadusest ei tulene, et jäätmevedaja ja kohaliku omavalitsuse vahel sõlmitava lepingu alusel tekiks võlaõiguslik suhe ka jäätmevaldajaga. Seetõttu ei saa sellise lepingu sõlmimiseks antud korraldus ja haldusleping olla võlasuhte tekkimise aluseks. Eeskätt jäätmevedaja ja kohaliku omavalitsuse vahelisi õigusi ja kohustusi reguleeriva halduslepingu punktide vaidlustamine ei saa olla jäätmevaldajale kasulik, sest esitatud teenustasu arvete ja nende tasumise kohustuse tekkimise aluseks ei ole haldusleping. Kuna vaidlustatud halduslepingu punktide õigusvastasuse tuvastamisega ei kaasneks käesoleval juhul kaebaja jaoks mingisugust kasu, siis puudub kaebajal halduslepingu punktide õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi.
|
| 3-3-1-88-08
|
Riigikohus |
21.01.2009 |
|
Avaliku võimu organ on kohustatud oma ülesandeid täites pidama kinni seaduses ettenähtud tähtaegadest (vt nt Haldusmenetluse seaduse § 5 lg 4). Toimingu õigusvastasuse seisukohast ei oma tähtsust, kui pikk oli viivitus ning kui oluliselt võis see rikkuda kaebaja õigusi. Õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole oluline, et tuvastataks haldusorgani süü vorm ja ulatus. Viimatinimetatu võib tähtsust omada üksnes õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamisel.
HKMS § 24 lg 1 p 4 kohaselt on halduskohtul kohustus lõpetada asja menetlus, kui kohustamiskaebuse esemeks olev toiming on sooritatud, välja arvatud juhul, kui kaebajal on asja läbivaatamiseks põhjendatud huvi. Üksnes põhjendatud huvi olemasolul tohib asja läbivaatamist jätkata (see piirang tuleneb ka HKMS § 7 lg 1 teisest lausest). Kui kaebajal on põhjendatud huvi vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ning kohus tuvastab toimingu õigusvastasuse, siis ei ole võimalik jätta kaebust rahuldamata ja toimingut kohtuotsuse resolutsioonis õigusvastaseks tunnistamata.
Tuvastamiskaebuse rahuldamist ei saa seada sõltuvusse ka hinnangust sellele, kui efektiivne vahend võiks toimingu õigusvastaseks tunnistamine tegelikult olla kaebaja õiguste kaitsmisel. Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele, tuleb kaebus tagastada läbivaatamatult põhjendatud huvi puudumise tõttu.
HKMS § 24 lg 1 p 4 kohaselt on halduskohtul kohustus lõpetada asja menetlus, kui kohustamiskaebuse esemeks olev toiming on sooritatud, välja arvatud juhul, kui kaebajal on asja läbivaatamiseks põhjendatud huvi. Üksnes põhjendatud huvi olemasolul tohib asja läbivaatamist jätkata (see piirang tuleneb ka HKMS § 7 lg 1 teisest lausest). Kui kaebajal on põhjendatud huvi vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ning kohus tuvastab toimingu õigusvastasuse, siis ei ole võimalik jätta kaebust rahuldamata ja toimingut kohtuotsuse resolutsioonis õigusvastaseks tunnistamata.
HKMS § 24 lg 1 p 4 kohaselt on halduskohtul kohustus lõpetada asja menetlus, kui kohustamiskaebuse esemeks olev toiming on sooritatud, välja arvatud juhul, kui kaebajal on asja läbivaatamiseks põhjendatud huvi. Üksnes põhjendatud huvi olemasolul tohib asja läbivaatamist jätkata (see piirang tuleneb ka HKMS § 7 lg 1 teisest lausest).
Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele, tuleb kaebus tagastada läbivaatamatult põhjendatud huvi puudumise tõttu.
|
| 3-3-1-70-09
|
Riigikohus |
12.11.2009 |
|
Käesolevas asjas kaebus esitamise hetkel kehtinud VangS § 11 lg 5 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide Justiitsministeeriumile ning Justiitsministeerium on vaide tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega tuleb kaebuse kohtueelse menetluskorra läbimata jätmise tagajärje kindlaksmääramisel eristada tuvastamiskaebust ja kohustamiskaebust. HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 1¹ lg 5 mõttes. Vaides esinevad väidetavad puudused ning vaide tagastamise põhjused ei oma seetõttu tuvastamiskaebuse menetlemise võimalikkuse osas tähtsust. Samuti ei too asjaolu, et vaie on ekslikult esitatud ka toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, kaasa kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustust ega anna alust kohtumenetluses HKMS § 11 lg 31 p 1 või HKMS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks.
Kohustamiskaebuse osas on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, tuleb kontrollida, kas vaidemenetluses ning kohtumenetluses esitatud nõue või nõuded on kattuvad (vt nt Riigikohtu 11.11.2008 määruse asjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9). Kui esitatud nõuded on sisult erinevad, siis ei ole kohtutel võimalik kaebust ka sisuliselt läbi vaadata.
Halduskohtusse pöördumiseks põhjendatud huvi olemasoluks peab kaebuse esitaja omama isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga ning õigusvastasuse tuvastamine peab isiku jaoks olema kasulik ehk aitama edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel. Piisavaks huviks kaebusega halduskohtusse pöördumiseks tuvastamisnõude puhul ei ole üksnes vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine, samuti ei saa tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks olla pelgalt väide, et haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi (vt nt Riigikohtu 02.04.2009. a määruse haldusasjas nr 3-3-1-101-08 p-i 28).
Käesolevas asjas kaebus esitamise hetkel kehtinud VangS § 11 lg 5 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide Justiitsministeeriumile ning Justiitsministeerium on vaide tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 1¹ lg 5 mõttes. Vaides esinevad väidetavad puudused ning vaide tagastamise põhjused ei oma seetõttu tuvastamiskaebuse menetlemise võimalikkuse osas tähtsust. Samuti ei too asjaolu, et vaie on ekslikult esitatud ka toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, kaasa kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustust ega anna alust kohtumenetluses HKMS § 11 lg 31 p 1 või HKMS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks.
Kohustamiskaebuse osas on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, tuleb kontrollida, kas vaidemenetluses ning kohtumenetluses esitatud nõue või nõuded on kattuvad (vt nt Riigikohtu 11.11.2008 määruse asjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9). Kui esitatud nõuded on sisult erinevad, siis ei ole kohtutel võimalik kaebust ka sisuliselt läbi vaadata.
Käesolevas asjas kaebuse esitamise hetkel kehtinud VangS § 11 lg 5 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide Justiitsministeeriumile ning Justiitsministeerium on vaide tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega tuleb kaebuse kohtueelse menetluskorra läbimata jätmise tagajärje kindlaksmääramisel eristada tuvastamiskaebust ja kohustamiskaebust. HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 1¹ lg 5 mõttes. Vaides esinevad väidetavad puudused ning vaide tagastamise põhjused ei oma seetõttu tuvastamiskaebuse menetlemise võimalikkuse osas tähtsust. Samuti ei too asjaolu, et vaie on ekslikult esitatud ka toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, kaasa kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustust ega anna alust kohtumenetluses HKMS § 11 lg 31 p 1 või HKMS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks.
Kohustamiskaebuse osas on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, tuleb kontrollida, kas vaidemenetluses ning kohtumenetluses esitatud nõue või nõuded on kattuvad (vt nt Riigikohtu 11.11.2008 määruse asjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9). Kui esitatud nõuded on sisult erinevad, siis ei ole kohtutel võimalik kaebust ka sisuliselt läbi vaadata.
|
| 3-3-1-80-09
|
Riigikohus |
11.12.2009 |
|
Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise kõrval olla ka kohtuotsusega ainult õigusvastasuse tuvastamine (vt nt Riigikohtu 05.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-44-06 p-i 14). Kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, mida aga ei kasutatud, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ning võib olla selle rahuldamata jätmise aluseks.
|
| 3-3-1-88-09
|
Riigikohus |
18.02.2010 |
|
Kavatsust tulevikus esitada kahju hüvitamise kaebus on kohtupraktikas aktsepteeritud põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamisel (vt Riigikohtu 19.03.2002 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-11-02 punkti 15). Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks kaebuse esitamisel ei pea kaebaja asuma põhjendama kavandatavat kahju hüvitamise nõuet. Kaebaja hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib kohus põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.
VSE §-s 47 on reguleeritud kinnipeetavate kirjavahetuse kulude kandmine üldiselt. Seetõttu ei saa justiitsministri 30. novembri 2000 määrusega nr 72 vastu võetud Vangla sisekorra eeskirja pidada üksikjuhtumi reguleerimiseks antud haldusaktiks, mille peale võiks HKMS § 4 lg 1 alusel esitada iseseisva kaebuse halduskohtusse.
|
| 3-3-1-100-09
|
Riigikohus |
25.02.2010 |
|
Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seetõttu ei saa Riigikohus asjas kogutud tõendeid ümber hinnata.
Isiku põhjendatud huvi ei saa olla kaebuse rahuldamise aluseks. Vastavalt HKMS § 7 lg 1 teisele lausele on tegemist alusega kaebuse menetlemiseks. Õigusvastasuse tuvastamise taotluse rahuldamise aluseks on vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasus.
Vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta distsiplinaarkaristuse määramisel. Vastavalt VangS § 63 lg-le 3 võib ühe ja sama distsipliinirikkumise eest kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. VangS § 65 lg 5 kohaselt distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvestades distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist. VangS § 65 lg-st 5 tulenevalt võib distsiplinaarkaristuse mõistmisel või kinnipeetava iseloomustamisel arvestada kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Need võivad iseloomustada kinnipeetava käitumist vanglas ning võimalust tema käitumist distsiplinaarkaristusega mõjutada, mis omakorda on olulised asjaolud distsiplinaarkaristuse valikul.
|
| 3-3-1-70-10
|
Riigikohus |
26.01.2011 |
|
Avalik-õigusliku suhte tuvastamine allub halduskohtulikule kontrollile. Isikul võib olla põhjendatud huvi saada kohtulik hinnang selle kohta, kas halduse tegevusest tekivad talle olemuselt avalik-õiguslikud õigused ja kohustused. Pole välistatud, et sellise tuvastamiskaebuse esemeks on avalik-õiguslikust suhtest tuleneva raha maksmise kohustus. Sellist taotlust ei muuda lubamatuks ka see, et tuvastatud asjaolu võib omandada õigusliku tähenduse seonduvates õigussuhetes. Kolleegium möönab, et HKMS § 6 lg 3 p-s 3 sätestatud taotluse osas ei ole välja kujunenud kindalt kohtupraktikat. Samas muudaks ringkonnakohtu kitsendav tõlgendus avalik-õigusliku suhte tuvastamise taotluse sisutühjaks, kusjuures tuleb arvestada, et ainuüksi toimingu õigusvastasuse tuvastamine või haldusakti tühistamine ei pruugi tagada kõige efektiivsemalt isiku õiguste kaitset.
Apellatsioonkaebus peab sisaldama apellandi selgelt väljendatud taotlust, sealhulgas ka seda, millises ulatuses apellant esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb. Kuigi apellant võib kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta või täiendada, laiendades seda ka kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud, saab seda õigust kasutada HKMS §-s 31 ja §-s 32 sätestatud apellatsioonkaebuse esitamise nõuete järgimisel.
Kohtuasja lahendamine vastava apellatsioonkaebuseta või apellatsioonkaebuse taotluse piiride selge ja olulise ületamisega on oluline menetlusõiguse rikkumine, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise.
|
| 3-3-1-74-10
|
Riigikohus |
20.01.2011 |
|
Põhjendatud huvi olemasolu on tuvastamiskaebuse menetlemise ja ka rahuldamise üks eeldustest. Seetõttu on kohtutel kohustus põhjendatud huvi olemasolu kontrollida isegi juhul, kui põhjendatud huvi olemasolu pole menetlusosaline kahtluse alla seadnud.
Avaliku teenistuse seaduses on kehtestatud teenistusvaidluste lahendamiseks erikord ning ammendavalt reguleeritud milliseid nõudeid on ametnikul teenistusest vabastamise korral õigus esitada. Sellele viitab nii ATS § 135 kui ka avaliku teenistuse seaduse teiste normide sõnastus. Seadusandja on teadlikult soovinud koondada teenistusvaidlusi puudutava regulatsiooni ammendavalt avaliku teenistuse seadusesse, mistõttu tuleb teenistusvaidlusi puudutavas osas kaebeõiguse kontrollimisel lähtuda avaliku teenistuse seaduses sätestatud nõuetest.
|
| 3-3-1-76-10
|
Riigikohus |
14.02.2011 |
|
Kuna vangla tegutses Justiitsministeeriumi poolt läbiviidava haldusmenetluse raames, siis vastutab Justiitsministeerium haldusakti adressaadile HMS § 28 lg 1 ja § 62 lg 2 p 1 alusel kättetoimetamata jätmise eest.
HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited. Nimetatud reeglist teevad muuhulgas erandi HMS § 40 lg 3 p-d 3 ja 4, mille kohaselt haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui asja ei otsustata selle menetlusosalise kahjuks või arvamuse või vastuväidete esitamise võimaldamisega kaasnev haldusaktist või toimingust teavitamine ei võimalda saavutada haldusakti või toimingu eesmärki.
Kinnipeetava ümberpaigutamiseks ei ole vaja tema nõusolekut ning üldjuhul ei ole ümberpaigutamine ka koormav. Seega ei toimu kinnipeetava ümberpaigutamine kinnipeetava kahjuks HMS § 40 lg 3 p 3 mõttes. Kui aga ümberpaigutamisega kaasneb kinnipeetava perekonnaelu riive, siis on ümberpaigutamine koormav ning kinnipeetava ärakuulamine on kohustuslik.
Vangla julgeolek võib olla asjaoluks, mis välistab ärakuulamisõigust. Ärakuulamine võib olla ohuks vangla või kinnipeetava julgeolekule olukordades, kus tuleb tagada, et teave kavandatavast üleviimisest ei jõuaks enne ümberpaigutamist kinnipeetavateni. Sellisel juhul saab kohaldada HMS § 40 lg 3 p 4 ning kinnipeetavat ei pea ära kuulama.
Tuvastamiskaebuse läbivaatamisel ei saa kohus hakata sisuliselt hindama võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamisega seotud asjaolusid (sh tähtaegsust).
Kinnipeetaval puudub küll õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat, kuid sellest ei järeldu, et tal puudub üldse õigus vaidlustada enda ümberpaigutamist. Kinnipeetaval on õigus vaidlustada tema suhtes tehtud ümberpaigutamise otsust kui ümberpaigutamine tõttu jäi ära pikaajaline kokkusaamine perekonnaga.
|
| 3-3-1-94-10
|
Riigikohus |
20.04.2011 |
|
HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist võimaldama menetlusosalisel esitada oma arvamusi ja vastuväiteid. Koormava haldusakti puhul on ärakuulamine kohustuslik, kui ei esine HKMS § 40 lg-s 3 märgitud erandeid isiku ärakuulamata jätmiseks.Vangla teise osakonda paigutamise taotluse rahuldamine ei ole käsitatav ärakuulamisõiguse tagamisena täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuste tegemisel.
Riigikohtu senise praktika kohaselt on koormava haldusakti andmisel ärakuulamisõiguse tagamata jätmine käsitatav sedavõrd olulise rikkumisena, mis toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse (vt nt Riigikohtu 14.02.2011 otsust asjas nr 3-3-1-76-10; 10.12.2010 otsust asjas nr 3-3-1-72-10).
Kohtuistung protokollitakse vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele. Kohtuistungi protokolli parandamise taotluse esitamise tähtaeg hakkab kulgema protokolli allkirjastamise, mitte selle kättetoimetamise päevast arvates.
Kohtuistungi protokollis tuleb kajastada, milliseid dokumente kinnisel kohtuistungil uuriti, et oleks võimalik kontrollida, kas tegemist on halduskohtu istungil esitatud dokumentidega või mitte.
Halduskohtumenetluses on tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid. Kui kohus uurib kinnisel istungil dokumente, millest mõnda kohtutoimikule ei lisata, ei välista see nende dokumentide vastavust dokumentaalse tõendi tunnustele. Toimiku materjalide hulgas ei pea olema riigisaladust või salastatud välisteavet sisaldav teabekandja. Seega võib kohtus tugineda ka tõenditele, mida kohtutoimikusse ei lisatud. Seejuures tuleb kohtuistungi protokollis kajastada, milliseid dokumente kinnisel kohtuistungil uuriti, et oleks võimalik kontrollida, kas tegemist on halduskohtu istungil esitatud dokumentidega või mitte.
Infoallikate kaitsmise eesmärgil ei pruugi olla võimalik täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuses ja selle pikendamise otsustes detailselt esitada ründeohtu kinnitavaid tõendeid. Kohtul on õigus ja kohustus nõuda vanglalt haldusaktide andmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kinnitavaid tõendeid ning nendega kinnisel istungil tutvuda. Kaastööle kaasatud isikute kaitsmise eesmärgil ei ole võimalik kinnisel istungil esitatud tõendites sisalduvat teavet detailselt kohtuotsuses kajastada, küll peab aga kohtuotsusest nähtuma kohtu järeldus esitatud tõendite kohta.
HMS §-s 58 sätestatu on kohaldatav tühistamiskaebuse lahendamisel, tuvastamiskaebusele see säte ei laiene. Tuvastamiskaebuse korral kontrollitakse, kas haldusorgan on täitnud haldusakti andmisel seaduses sätestatud tingimusi või mitte.
Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et kui kaebajal on põhjendatud huvi vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, siis toimingu õigusvastasuse tuvastamisel ei saa kohus jätta kaebust rahuldamata ja toimingut õigusvastaseks tunnistamata (vt Riigikohtu 21.01.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-88-08 p-i 13). Eelnimetatud seisukoht on asjakohane ja kohaldatav ka haldusakti puhul. Seetõttu on ebaõige seada haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamise eelduseks tühistamiskaebuse rahuldamise eelduste täitmise ja kohaldada tuvastamiskaebuse rahuldamata jätmise põhjendusena HMS §-st 58 tulenevat erandit. Kui kohus tuvastas ärakuulamisõiguse rikkumise ja ebapiisavate kaalutluste esitamise haldusaktis, tulnuks vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud kaebus rahuldada.
Infoallikate kaitsmise eesmärgil ei pruugi olla võimalik täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuses ja selle pikendamise otsustes detailselt esitada ründeohtu kinnitavaid tõendeid. Kohtul on õigus ja kohustus nõuda vanglalt haldusaktide andmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kinnitavaid tõendeid ning nendega kinnisel istungil tutvuda. Kaastööle kaasatud isikute kaitsmise eesmärgil ei ole võimalik kinnisel istungil esitatud tõendites sisalduvat teavet detailselt kohtuotsuses kajastada, küll peab aga kohtuotsusest nähtuma kohtu järeldus esitatud tõendite kohta.
Menetlusosaline võib halduskohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu. Esindusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud erisusi. Haldusülesandeid täitva asutuse seaduslik esindaja halduskohtus on asutuse juht. Haldusülesandeid täitvat ametnikku võib esindada isik, keda on selleks volitanud asutus, kus ametnik töötab.
Menetlusosalise nimel tehtud menetlustoimingud kehtivad ka juhul, kui menetlusosaline andis esindajale volituse muus vormis kui kirjalikult või notariaalselt kinnitatuna või tõestatuna või kui menetlusosaline kiitis esindaja menetluses osalemise sõnaselgelt või vaikivalt heaks. Eeldatakse, et menetlusosaline on teda menetluses esindanud isiku volituse heaks kiitnud, kui ta andis talle hiljem volituse.
Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Vanglal on õigus täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada ka isiku suhtes, kelle julgeolek on ohus. Julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks ei ole üksnes konkreetse kinnipeetava enda käitumine vanglas, vaid ka raske õigusrikkumise toimepanemise ennetamine. Täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist seega preventiivsete meetmetega, mille kohaldamise eesmärgiks võib olla ka kinnipeetava kaitstava õigushüve tagamine.
Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toob kaasa kinnipeetava õiguste olulise piiramise. Seetõttu saab täiendavaid julgeolekuabinõusid isiku julgeoleku tagamiseks kohaldada üksnes erandliku meetmena ning see eeldab abinõude kohaldamise aluste olemasolu jätkuvat kontrollimist. Mida pikemalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse, seda põhjalikumalt tuleb haldusaktis abinõude kohaldamise vajadust motiveerida. Abinõude kohaldamise aluste äralangemisel tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine koheselt lõpetada.
HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist võimaldama menetlusosalisel esitada oma arvamusi ja vastuväiteid. Koormava haldusakti puhul on ärakuulamine kohustuslik, kui ei esine HKMS § 40 lg-s 3 märgitud erandeid isiku ärakuulamata jätmiseks.Vangla teise osakonda paigutamise taotluse rahuldamine ei ole käsitatav ärakuulamisõiguse tagamisena täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuste tegemisel.
|
| 3-3-1-75-11
|
Riigikohus |
11.12.2012 |
|
Tulenevalt riigivastutuse seaduse normidest erinevad kahjunõude eeldused oluliselt olenevalt sellest, kas kahju põhjustanud toimingud on määratletavad järelevalve- või väärteomenetluse toimingutena. Seetõttu eeldab avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine eeldab üldjuhul kindlaksmääramist, millises konkreetses menetluses isikule kahju tekitati.
Väärteoasja kohtuvälises menetluses tekitatud kahju hüvitamise eeldused on üldisest nõudealusest (RVastS § 7) oluliselt rangemad. Väärteomenetluse kohtuvälises menetluses tekitatud kahju hüvitamist käsitatakse vastutuse erijuhuna. Väärteomenetluses tekitatud õigusvastase kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel tuleks kohtutel lähtuda erinormist, RVastS § 15 lg st 1 ja lg 2 p st 2.
Järelevalvemenetluses õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudel oleks kahjunõude õiguslikuks aluseks üldnormina RVastS § 7, mittevaralise kahju nõudmisel ka RVastS § 9.
Tulenevalt riigivastutuse seaduse normidest erinevad kahjunõude eeldused oluliselt olenevalt sellest, kas kahju põhjustanud toimingud on määratletavad järelevalve- või väärteomenetluse toimingutena. Seetõttu eeldab avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine eeldab üldjuhul kindlaksmääramist, millises konkreetses menetluses isikule kahju tekitati.
Seadusandja ei ole järelevalve- ja väärteomenetluse toimingute piiritlemise tingimusi täpselt sätestanud ning piiritlemise kriteeriumite kohta ei ole ka püsivat kohtupraktikat, kuigi sellega haakub mitmeid lahendeid (nt otsus asjas nr 3-3-1-77-03, asjas nr 3-1-1-2-06 ja asjas nr 3-3-1-65-07). Kvalifitseerimisel järelevalve- või väärteotoiminguteks saab juhinduda menetlustoimingu eesmärgist, kuid see ei ole piisav. Oluline on ka menetleja tegelik tahe ja selle avaldamine. Väärteomenetluses võib selleks olla isiku teavitamine alustatud väärteomenetlusest ja talle õiguste selgitamine. Isiku teavitamine menetlustoimingu eesmärgist ja sellega seotud isiku õigustest ning kohustustest on eriti oluline järelevalvemenetluse ja väärteomenetluse samal ajal kulgemise korral (näit joobeseisundi tuvastamisel). Ka vahetu sund võib olla suunatud nii järelevalvemenetluse kui ka väärteomenetluse tagamisele. Menetlustoimingute kvalifitseerimisel pole võimalik lähtuda ühest kindlast piiritlemiskriteeriumist.
Riigikohtu praktikas on kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasuse kontrollimise kohta mööndud, et erandjuhtudel, kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses, on halduskohus pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-35-10, p 55). Nimetatud seisukoht on sisuliselt laiendatav ka väärteomenetluse toimingute õiguspärasuse hindamisele.
Kahjunõude lahendamine hõlmab ka toimingute õiguspärasuse hindamist. Kahjunõude lahendamisel tuleb kohtul samuti hinnata toimingute õiguspärasust, sest toimingute õigusvastasus või õiguspärasuse tuvastamine on kahju hüvitamise üks eeldusi. Seetõttu ei ole praeguses asjas vajadust menetleda eraldi tuvastamisnõuet, millega on vaidlustatud üksnes kahjunõude aluseks olevate toimingute õiguspärasust.
|
| 3-3-1-18-13
|
Riigikohus |
10.06.2013 |
|
Halduskohtumenetluses võib kohtusse pöördumisele olla seatud piirang üksnes juhul, kui seaduses on sätestatud kaebuse lahendamiseks kohustuslik kohtueelne menetlus (vt otsus asjas nr 3-3-1-28-01, p 1). Selleks, et vaidluste lahendamise kohtueelne kord piiraks selliselt kaebeõigust, peab seaduses olema selgesõnaliselt sätestatud, et kaebusega halduskohtusse saab pöörduda alles pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist (vt määrus asjas nr 3-3-1-63-02, p 10). Tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamist käsitlevad normid ei sätesta, et enne kohtusse pöördumist tuleb vaidluse lahendamiseks esitada taotlus Maksu- ja Tolliametile tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamiseks. Seisukoht, et deklarant ei saa taotleda kohtult tema enda esitatud tollideklaratsiooni tühistamist tuleneb Euroopa Kohtu lahendist DP group EOOD vs. Direktor na Agentsia „Mitnitsi“ C-138/10, 05.09. 2011, p 48.
HMS § 51 lg 1 tähenduses haldusakti tunnuseks, et tegemist on reguleeriva toimega õiguslikult siduva haldusorgani poolt avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud tahteavaldusega, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi ja kohustusi (vt otsuse asjas nr 3-3-1-44-10, p 129). Tolli koostatud deklaratsioon, millega on määratud tasumisele kuuluv aktsiisi-, tolli- ja käibemaks on ÜTS artikli 4 punktis 5 defineeritud „otsus“, millel on isiku jaoks õiguslikud tagajärjed. Tegemist on haldusaktiga, sest sellega on kindlaks määratud kütusekogus, mille eest on kohaldatud maksuvabastust, kütusekogus, mis kuulub maksustamisele ning maksusumma.
Tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamist käsitlevad normid (TS § 49, ÜTS artikli 66 lg 2 ning rahandusministri 02.05.2006 määruse nr 32 „Pärast kauba vabastamist tollideklaratsioonis muudatuste tegemise ja tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamise täiendavad juhised“ § 2 lg 1) ei sätesta, et enne kohtusse pöördumist tuleb vaidluse lahendamiseks esitada taotlus Maksu- ja Tolliametile tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamiseks.
Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt ei saa deklarant taotleda kohtult tema enda esitatud tollideklaratsiooni tühistamist. Siiski võib see deklarant taotleda tollilt selle deklaratsiooni kehtetuks tunnistamist ja seda isegi pärast kauba vabastamist tolli poolt. (vt DP group EOOD vs. Direktor na Agentsia „Mitnitsi“, nr C-138/10, 05.09. 2011, p-d 35 ja 48). Deklaratsiooni vaidlustamiseks, mis on ÜTS art 4 p 5 defineeritud „otsus", millel on kaebaja jaoks õiguslikud tagajärjed, otse halduskohtu poole pöördumine on lubatav, sest kohustuslikku kohtueelset korda vaidlustamiseks kehtestatud ei ole.
Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Esitatud kaebusest nähtuvalt on selle eesmärgiks aktsiisi maksmise kohustuse vaidlustamine ja tollideklaratsiooni alusel tasutud maksusumma tagastamine kaebajale. Selles asjas ei ole tuvastamiskaebuse esitamine lubatav, kuna kaebuse eesmärk ei ole veoki läbivaatuse ja vastava akti tühisuse või õigusvastasuse kindlakstegemise läbi saavutatav. Tõhusaim vahend õiguste kaitseks on tühistamisnõude esitamine. Veoki läbivaatuse ja vastava akti näol on tegemist toiminguga, mille suhtes ei ole võimalik tühistamisnõuet esitada. Kaebus kohtule tuleb esitada tollideklaratsiooni, millega on määratud maksustamisele kuuluv kütusekogus ning tasumisele kuuluv maksusumma peale ning taotleda selle tühistamist.
|
| 3-3-1-39-13
|
Riigikohus |
16.10.2013 |
|
VangS § 11 lg 5 annab kinnipeetavale õiguse vaidlustada vangla haldusakt või toiming halduskohtus kui ta on eelnevalt läbinud vaidemenetluse. Samas sätestatakse VangS § 11 lg-s 1, et VangS-s ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS-i sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 72 lg 1 kohaselt võib vaidemenetluse korras taotleda haldusakti osaliselt või täies ulatuses kehtetuks tunnistamist või ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks. Kohtupraktikas ( määrus nr 3-3-1-70-09, p 11) on leitud, et HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 11 lg 5 mõttes. Riigikohus jääb selle seisukoha juurde ning leiab, et vaidemenetluses ekslikult tuvastamisnõue esitamine ei too selle nõude osas kaasa kohtueelse menetluse läbimise kohustust.
Kinnipeetav saab pöörduda kaebusega kohtusse kui ta on kinni pidanud nõude kohtu¬eelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Kui kaebuse esitamise ajaks ei olnud vaide puuduste kõrvaldamise tähtaeg veel saabunud, siis ei saa kaebaja kohustamisnõudega kohtusse pöörduda.
VangS § 11 lg 5 annab kinnipeetavale õiguse vaidlustada vangla haldusakt või toiming halduskohtus kui ta on eelnevalt läbinud vaidemenetluse. Samas sätestatakse VangS § 11 lg-s 1, et VangS- s ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS-i sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 72 lg 1 kohaselt võib vaidemenetluse korras taotleda haldusakti osaliselt või täies ulatuses kehtetuks tunnistamist või ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks. Kohtupraktikas ( määrus nr 3-3-1-70-09, p 11) on leitud, et HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 11 lg 5 mõttes. Riigikohus jääb selle seisukoha juurde ning leiab, et vaidemenetluses ekslikult tuvastamisnõue esitamine ei too selle nõude osas kaasa kohtueelse menetluse läbimise kohustust.
Tuvastamiskaebuses tuleb selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4). Tuvastamisnõude esitamine on lubatav näiteks kavat¬susega esitada hiljem kahju hüvitamise kaebus (HKMS § 45 lg 2).
HKMS § 120 lg 3 kohaselt kui kaebuses on kõrvaldatavaid puudusi, peab kohus tegema kaebuse käiguta jätmise määruse ning andma puuduste kõrvaldamiseks kuni 15 päevase tähtaja ja saatma määruse viivitamata täitmiseks. Kaebust ei saa kõrvaldatavate puuduste korral tagastada enne puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist.
Ettenähtust kauem kartseris hoidmise õigusvastasuse tuvastamisel on karistuse kohaldamise tõend üheks tõendiks (dokumentaalne tõend, HKMS § 56 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 jj). Asjaolu, et tõendi parandamiseks kohustamise nõue on kaebajale tagastatud, ei takista kohtul hinnata tõendi usaldusväärsust tuvastamisnõude menetlemisel.
VSE § 491 lg st 6 tulenevalt arvestab menetleja võõrkeelse vaide puhul menetluse tähtaegu dokumendi eestikeelse tõlke saabumisest. VSE § 491 lg 2 näeb ette enne võõrkeelse dokumendi vastuvõtmist kinnipeetavalt allkirja võtmist nõusoleku kohta dokumendi tõlkimisele saatmiseks ainult juhul, kui dokumendi tõlkimisele kulunud summa arvestatakse kinnipeetava vanglasiseselt isikuarvelt maha. Praegusel juhul tasus tõlke eest vangla.
|
| 3-3-1-61-13
|
Riigikohus |
17.03.2014 |
|
Põhiseadusega oli kooskõlas majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.08.2004 määruse nr 175 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri“ § 4 lg 3 regulatsioon, mis nägi ette välismaalasest sõidukiomaniku esindaja vastutava kasutajana liiklusregistrisse kandmise. Liiklusregistri pidamiseks on olemas arvestatav avalik huvi, mis hõlmab ka liiklusregistrisse kantud sõiduki omaniku või tema esindaja andmete kandmise registrisse, et vajaduse korral oleks võimalik nendega kontakteeruda. Kui vastutava kasutajana registrisse kandmisest tekkisid isikule sellised kohustused, mis piirasid ebaproportsionaalselt tema põhiseadusega kaitstud õigusi, võivad põhiseadusega vastuolus olla normid, millest kohustused tekkisid, mitte vastutava kasutaja registrisse kandmise kord. (p 16)
HKMS § 197 lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Halduskohtu otsuse vaidlustamisel mõne nõude osas peab ringkonnakohus kontrollima otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (vt otsus asjas nr 3-3-1-71-13, p 13.3 ja seal toodud viited). (p 12)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-71-13.
Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda. (p 20–21)
Kohtutel on kohustus kontrollida kaebuse läbivaatamise ja rahuldamise eelduste olemasolu isegi juhul, kui nende olemasolu pole kahtluse alla seatud (otsus asjas nr 3-3-1-74-10, p 15). (p 19)
|
| 3-3-1-8-14
|
Riigikohus |
28.05.2014 |
|
Põhjendatud huvina on käsitatav ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes (vt RKHK 25.02.2010 otsus asjas nr 3-3-1-100-09, p-d 18 ja 22; 21.01.2009 otsus asjas nr 3-3-1-88-08, p-d 13–14). HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Kui tulevikus prognoositav täidesaatva võimu tegevus ei saa enam kuidagi kaebaja õigusi puudutada, ei ole tuvastamiskaebuse rahuldamine preventiivse huvi eesmärgil põhjendatud. Tuvastamiskaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele. Nii on näiteks juhul, kui kinnipeetav on vanglast vabanenud, sest siis ei saa tuvastamiskaebuse esitamine preventiivsel eesmärgil aidata kaasa tema kui kinnipeetava õiguste kaitsmisele tulevikus (vt RKHK 21.06.2010 otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p 20). (p 11) (p 12)
Praegusel juhul on samuti faktilised asjaolud muutunud (kaebaja vabanes 22.07.2013 seoses karistuse ärakandmisega vanglast), mistõttu ei mõjutanud vaidlustatud toiming (vanglasse saabumisel õigusaktidega tutvustamata jätmine) ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal 1.11.2013 enam kaebaja õigusi. (p 11)
Vanglal on kohustus tutvustada kinnipeetavale vangistusõigust puudutavaid õigusakte VangS § 14 lg-s 2 sätestatud viisil kinnipeetava esmakordsel saabumisel vanglasse. Sellega aga vangla kohustused, tulenevalt haldusmenetluses valitsevast hea halduse põhimõttest, vangistusõiguse regulatsiooni kohta teabe andmisel ei piirdu. (p 14) Kinnipeetaval peab olema informatsioon nende aktide kohta, millest tulenevad tema õigused ja kohustused. Kuna õigused ja kohustused võivad vanglates erineda, on vanglal vaja VangS § 14 lg-s 2 sätestatud kohustust täita ka kinnipeetava ümberpaigutamise korral. (p 16) VangS § 14 lg-t 2 tuleb kohaldada nii, et kirjalik teave antakse vangla selle õigusakti kohta, mille on kehtestanud iga vangla ise ja mis võib seetõttu olla erinev. Praeguse juhul olid sellisteks uut tutvustamist vajavateks aktideks vangla kodukord ja vanglas kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu. Kui vangistusseadus, vangla sisekorraeeskiri jms õigusakt ei ole enne ümberpaigutamist muutunud ja kinnipeetavale on neid tutvustatud, siis ei ole pärast vanglatevahelist ümberpaigutamist vaja anda teavet kõigi vangistusõigust puudutavate õigusaktide kohta. Siiski tuleb ümberpaigutamisest tulenevat teabe andmise vajadust hinnata iga konkreetse juhtumi puhul eraldi. (p 15)
Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus preventiivse huvi kontrollimine kaebuse esitamise seisuga ei olnud piisav. Oluline oli kindlaks teha, kas kaebuse esitamise ajal eksisteerinud preventiivne huvi oli alles ka kohtulahendi tegemise ajal. Preventiivne huvi oli ära langenud ajaks, mil ringkonnakohus rahuldas tuvastamiskaebuse osaliselt.
Kolleegium ei muuda sellega oma varasemat praktikat ja on endiselt seisukohal, et reeglina antakse kaebeõigusele hinnang kaebuse esitamise hetke seisuga (vt RKHK 16.11.2011 otsus asjas nr 3-3-1-65-11, p 15; 14.02.2011 otsus asjas nr 3-3-1-76-10, p-d 16 ja 17). Vajaduse kontrollida põhjendatud huvi olemasolu lisaks kaebuse esitamise hetke seisule ka tuvastamiskaebuse rahuldamise ajal tingib kaebuse preventiivne eesmärk. Selline järelkontrolli vajadus on kolleegiumi hinnangul erandlik ning esineb peamiselt preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuste menetlemisel. HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Kui tulevikus prognoositav täidesaatva võimu tegevus ei saa enam kuidagi kaebaja õigusi puudutada, ei ole tuvastamiskaebuse rahuldamine preventiivse huvi eesmärgil põhjendatud. (p 12)
|
| 3-3-1-17-14
|
Riigikohus |
21.04.2014 |
|
Kauakestva mürataseme piirväärtust ületava heli sunnitud kuulamine võib kahjustada kinnipeetava inimväärikust PS § 18 mõttes ja PS § 28 lg-ga 1 tagatud tervist. Riik on isikult vabadust võttes kohustatud tagama tema tervise kaitse kui olulise väärtuse, milleta ei ole võimalik paljude teiste põhiõiguste kasutamine (vt RKHK 12.12.2007 otsus asjas nr 3-3-1-70-07, p 13; RKHK 10.11.2003 otsus asjas nr 3-3-1-65-03, p 14). (p 11)
Mürataseme piirmäära rikkuva muusika ja raadiosaadete järjepidev kuulama sundimine ei ole proportsionaalne inimväärikuse põhimõttega ja riivab õigust tervise kaitsele. VangS § 41 lg 1 ning EIÕK artikli 3 mõttes peavad kinnipidamistingimused tagama inimväärikuse ja tervise kaitse, välja arvatud osas, mis paratamatult kaasneb vangistusega (vt EIK 21.01.2011 otsus nr 30696/09, M.S.S vs. Belgia ja Kreeka, p 221). Valju muusika kuulama sundimine ei kaasne vältimatult vangistusega ega ole ka VangS § 69 lg 2 punkti 4 järgi osaks lukustatud kambrisse paigutamisest. (p 12)
Kauakestva mürataseme piirväärtust ületava heli sunnitud kuulamine võib kahjustada kinnipeetava inimväärikust PS § 18 mõttes ja PS § 28 lg-ga 1 tagatud tervist. (p 11)
Inimväärikuse osaks on tahtevabadus. Mürataseme piirmäära rikkuva muusika ja raadiosaadete järjepidev kuulama sundimine ei ole proportsionaalne inimväärikuse põhimõtte ja tervise riive. VangS § 41 lg 1 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 mõttes peavad kinnipidamistingimused tagama inimväärikuse ja tervise kaitse, välja arvatud osas, mis paratamatult kaasneb vangistusega (vt EIK 21.01.2011 otsus nr 30696/09, M.S.S vs. Belgia ja Kreeka, p 221). Valju muusika kuulama sundimine ei kaasne vältimatult vangistusega ega ole ka VangS § 69 lg 2 p 4 järgi osaks lukustatud kambrisse paigutamisest. (p 12)
Tuvastamiskaebuse lahendamisel ei ole oluline tuvastada, et vangla õigusvastane toiming tingimata kahjustas kaebaja tervist. Ohtu kinnipeetava tervisele tuleb praeguse tuvastamiskaebuse lahendamisel eeldada, sest tahtevastane kauakestev vali muusika rikkus kindlasti tervise kaitseks kehtestatud mürataseme piirnorme. (p 13)
VangS § 41 lg 2 ei anna alust kohaldada lukustatud kambris korralise julgeolekumeetmena pidevat müra, mis ületab eluruumis lubatud helirõhu normtaset. (p 12.1)
Mürataseme piirmäära ületava heli mängimine võib vähendada kinnipeetavate omavahelisest suhtlemisest tingitud võimalikku julgeolekuohtu vangla praktikast tulenevalt üksnes piiratud aja kestel (päevasel ajal). Vangide suhtluskeeldu lukustatud kambris on võimalik tagada nt ehitustehniliste lahendustega, mis võimaldavad isiku tervist ja väärikust kahjustamata kindlustada keelust kinnipidamise ööpäev läbi. (p 12.2)
VangS § 66 lg 1 sätestab järelevalve põhimõtted vanglas. Muusika ja raadiosaadete mängimine ei kujuta endast järelevalvet. (p 14)
Vaidlusaluse toimingu eesmärgiks ei olnud P2 osakonnas asuvate kinnipeetavate kollektiivne karistamine VangS § 63 lg 3 mõttes. Vaidlusalune haldussund ei olnud karistuslik. Vangla P2 osakonnas valju muusika mängimise legitiimseks eesmärgiks oli suhtluskeelu rikkumise tõkestamine ja üldise julgeoleku tagamine vanglas. (p 15)
Viru Vangla kodukorra p 8.2.18 ei sätesta ega saagi seaduse asemel sätestada põhiõigusi piiravaid abinõusid suhtlemiskeelu tagamiseks. VangS § 41 lg-st 2, §-st 66 ega vangla kodukorrast ei tulene vangla õigus rakendada selliseid kinnipeetava tervist, inimväärikust ja muid põhiõigusi riivavaid täiendavaid piiranguid, milleks puudub seaduslik alus. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja tema suhtes on seaduse alusel kohaldatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui tuleneb otse seadusest (vt RKHK 22.03.2012 otsus asjas nr 3-3-1-2-06, p 10). (p 14)
|
| 3-3-1-31-14
|
Riigikohus |
18.09.2014 |
|
15. septembril 1993 jõustunud halduskohtumenetluse seadustik võimaldas isikul, kes jäeti õigusvastaselt avalikku teenistusse vormistamata, asutuses töötamise ajal pöörduda halduskohtusse. Vaidlustada oli võimalik mh täidesaatva riigivõimu organi õigusvastast tegevusetust. Halduskohus võis tunnistada asutuse tegevusetuse seadusvastaseks ja teha ettepaneku uue otsuse tegemiseks (1993. a HKMS § 3 lg 1 p 1, § 4 lg 1 p 1, § 5 lg 1 esimene lause, § 20 lg 1 p 1 ja lg 2).Kohtul oleks olnud võimalik kontrollida ka ATS v.r § 182 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud asutuste loetelu põhiseaduspärasust.
Omal ajal kaebuse esitamata jätmine ei võta kaebajalt kaebeõigust. Varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei piira HKMS § 45 lg 2 järgi kaebeõigust. Tõhusam õiguskaitsevahend piirab tuvastamiskaebuse esitamist HKMS § 45 lg 2 järgi vaid siis, kui seda on võimalik tuvastamiskaebusega kohtusse pöördumise ajal veel kasutada (vrd kolleegiumi määrus haldusasjas nr 3-3-1-29-14, p 39).
Tuvastamiskaebuse lahendamisel ei ole võimalik muuta väljakujunenud asjaolusid ja õigussuhteid, vaid üksnes teha kindlaks juba olemasolevaid asjaolusid ja suhteid. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamisel tähtsust sellel, milliseks oleks õigussuhted pidanud asutuse õiguspärase käitumise korral kujunema, vaid üksnes sellel, millised nad tegelikult olid.
HKMS § 17 lg 1 kohaselt on üldise tuvastamiskaebuse puhul vastustajaks riigiasutus või avaliku võimu kandja, kellega kaebajal on tekkinud või võib kõige tõenäolisemalt tekkida vaidlus asjaolu üle, mille tuvastamist taotletakse. See säte ei anna kohtule kaalutlusõigust küsimuses, kas ja milline vastustaja kohtumenetlusse kaasata. Vastustaja staatus tekib HKMS § 17 lg-s 1 märgitud haldusorganil või avaliku võimu kandjal vahetult seaduse alusel halduskohtumenetluse algusest, s.o kaebuse esitamisest alates. Kohus ei tee selleks kaasamismäärust.Pärast HKMS § 17 lg 1 jõustumist 2012. aastal ei ole enam võimalik juhinduda Riigikohtu 2010. aastal väljendatud seisukohast, et avalik-õigusliku suhte kindlakstegemise kaebuste puhul puudub kohtumenetluses vastustaja.
ATS v.r § 182 lg-e 1 kohaldamisel tuleb lähtuda nõudest, et varasem tegevus arvatakse teenistusstaaži hulka üksnes eeldusel, et isik oli avaliku teenistuse seaduse jõustumise ajal (1. jaanuaril 1996) teenistuses. ATS v.r § 163 lg 1 kohaselt tuli töölepingu alusel tööle võetud ametnik vormistada nimetamise alusel teenitusse võetuks tagasiulatuvalt, alates 1. jaanuarist 1996.
Avalik teenistussuhe ei saanud ATS v.r § 163 lg 1 järgi tekkida vaikimisi. Selleks pidi asutus korraldama atesteerimise, andma käskkirja ning ametnik pidi andma ATS v.r § 28 ja § 163 lg 3 järgi ametivande.
Vabariigi Valitsuse 19. märtsi 2002. a määrus nr 97 ei sätestanud erandit ATS v.r § 182 lg-s 1 sätestatud avalikku teenistusse vormistamise klauslist.
|
| 3-3-1-22-15
|
Riigikohus |
02.11.2015 |
|
Kui hoiatusel puudub regulatiivne sisu, ei ole vaidlustatud hoiatus haldusakt (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-44-10, p-d 11–13; 3-3-1-72-14, p-d 11–14). Haldusaktiga saaks olla tegemist näiteks siis, kui hoiatusest nähtuks haldusorgani tahe panna isikule peale kohustus või keeld või konkretiseerida üksikjuhtumil seadusest tulenevat üldist kohustust või keeldu või muuta isiku õiguslikku staatust. Püüd suunata isiku käitumist tema informeerimise abil ei kujuta endast juriidilise kohustuse pealepanekut ega tema õigusliku staatuse muutmist. (p 9-10)
Seaduse reservatsiooni põhimõttest (PS § 3 lg 1 esimene lause, HMS § 3 lg 1) tulenevalt ei pea seaduses sätestatud õiguslikku alust olema igasugusel toimingul. Seaduses sätestatud õiguslik alus peab toimingul olema siis, kui sellega piiratakse isiku õigusi või vabadusi (HMS § 107 lg 1 teine lause). Kui hoiatus isiku ettevõtlust ei takistanud, ei olnud selle tegemiseks tarvis seadusega sätestatud õiguslikku alust. Samuti polnud riive puudumise tõttu tarvis isikut ära kuulata (HMS § 40 lg 2). (p 23)
Kui hoiatusel puudub regulatiivne sisu, ei ole vaidlustatud hoiatus haldusakt (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-44-10, p-d 11–13; 3-3-1-72-14, p-d 11–14). Haldusaktiga saaks olla tegemist näiteks siis, kui hoiatusest nähtuks haldusorgani tahe panna isikule peale kohustus või keeld või konkretiseerida üksikjuhtumil seadusest tulenevat üldist kohustust või keeldu või muuta isiku õiguslikku staatust. Püüd suunata isiku käitumist tema informeerimise abil ei kujuta endast juriidilise kohustuse pealepanekut ega tema õigusliku staatuse muutmist. (p 9-10)
Seaduse reservatsiooni põhimõttest (PS § 3 lg 1 esimene lause, HMS § 3 lg 1) tulenevalt ei pea seaduses sätestatud õiguslikku alust olema igasugusel toimingul. Seaduses sätestatud õiguslik alus peab toimingul olema siis, kui sellega piiratakse isiku õigusi või vabadusi (HMS § 107 lg 1 teine lause). Kui hoiatus isiku ettevõtlust ei takistanud, ei olnud selle tegemiseks tarvis seadusega sätestatud õiguslikku alust. Samuti polnud riive puudumise tõttu tarvis isikut ära kuulata (HMS § 40 lg 2). (p 23)
Tuvastamiskaebuse esitamise õigus on isikul halduskohtus vaid juhul, kui kaebuse esitamine on vajalik isiku õiguste kaitseks ning kaebeõigus ei ole muude normidega täiendavalt piiratud. Kui vaidlustatud hoiatusest ei tulene käske ega keelde, ei riiva hoiatus otseselt isiku vabadusõigusi. Asutuse poolt isikule antav teave ei tohi olla eksitav, st väär, vastuoluline, fakte moonutav jne. Eksitav teave võib panna isikut tegema kahjulikke väärotsuseid oma õiguste ja vabaduste teostamisel. Seega sõltub riive lõplik tuvastamine sisulisest hinnangust hoiatuses toodud faktiväidetele ja hinnangutele. Lisaks õiguste riivele peab tuvastamiskaebuse esitamiseks isikul HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt olema põhjendatud huvi. Preventiivne huvi on käsitatav põhjendatud huvina, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt RKHK lahendid asjades nr 3-3-1-88-08, 3-3-1-100-09, 3-3-1-24-10 ja 3-3-1-8-11; 3-3-1-8-14 ja 3-3-1-60-14) ning preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-61-13). (p-d 12-15)
|
Facebook
Twitter