https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 60| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-21-00 PDF Riigikohus 26.05.2000

Kaebuse halduskohtule saab esitada üksnes see isik, keda kaebuse esemeks olev vaidlus puudutab. Igaüks ei saa halduskohtusse pöörduda avalikes huvides. HKMS § 7 järgi võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et on rikutud tema õigusi, ja haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huviks HKMS § 7 lg. 1 mõttes ei saa olla kaebuse esitamine avalikes huvides.


Kaebuse esitaja ei pea oma taotluses kasutama HKMS § 6 termineid ja sõnastust. Halduskohus peab kaebuse alusel kindlaks tegema, millist taotlust kaebuse esitaja on silmas pidanud. HKMS § 10 lg. 1 p. 3 alusel võib kaebuse tagastada üksnes juhul, kui halduskohtul ei ole võimalik kaebuse esitaja taotluse sisu kindlaks teha.


Kaebuse esitaja ei pea oma taotluses kasutama HKMS § 6 termineid ja sõnastust. Halduskohus peab kaebuse alusel kindlaks tegema, millist taotlust kaebuse esitaja on silmas pidanud. HKMS § 10 lg. 1 p. 3 alusel võib kaebuse tagastada üksnes juhul, kui halduskohtul ei ole võimalik kaebuse esitaja taotluse sisu kindlaks teha.

HKMS § 10 lg. 2 p. 4 kohaselt peab kaebuses olema märgitud, milliseid kaebusi esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt või toiming rikub. Kaebuse esitaja ei pea kvalifitseerima rikutud õigust ega viitama õigustloova akti sättele, millest rikutud õigus tuleneb.

3-3-1-40-07 PDF Riigikohus 06.09.2007

Põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Seda põhiõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik.

Riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselgelt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist. Riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta. Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole näha ette võimalikult rohke pöördumine kaebustega halduskohtusse, vaid tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks.


On võimalik, et kinnipeetavale tekitatakse kambri läbiotsmisega ebamugavusi, kuid on küsitav, et talle tekitatakse sellist mittevaralist kahju, mis kuuluks rahalisele hüvitamisele. Kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui ka nende tavapäraseid tagajärgi. Kaebuse faktiline ja õiguslik põhjendus peab kohut veenma, et ebameeldivused, mida kinnipeetav pidi taluma seoses läbiotsimistega, ületavad piiri, mis eristab läbiotsimisega kaasnevaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest.


HKMS § 91 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et kohus peab riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel võtma lisaks taotleja maksevõimele arvesse ka muid asjakohaseid kaalutlusi. Selliste täiendavate asjaolude arvestamine ei ole otseselt seotud tsiviilkohtumenetluse reeglitega ega nendega piiratud. Kuna riigilõivust vabastamise küsimus on Halduskohtumenetluse seadustikus reguleeritud, puudub vajadus HKMS §-de 5 ja 94 alusel tsiviilkohtumenetluse sätete kohaldamiseks. Riigilõivust vabastamise tingimused ja piirangud tulenevad halduskohtumenetluse enda sätetest ja põhimõtetest, mitte aga TsMS §-dest 181-183 või muudest tsiviilkohtumenetluse sätetest. Samas võivad piirangud tegelikkuses osaliselt langeda kokku Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatutega.

Riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta. Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole näha ette võimalikult rohke pöördumine kaebustega halduskohtusse, vaid tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. Sellise kahju eest, mis seisneb mittepüsivate füüsiliste ning emotsionaalsete kannatuste eest hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine halduskohtusse kaebuse esitamisel. Kohtusse pöördumine eeldab riigilõivu tasumist ning menetluskulude riigi kanda jätmine peab olema põhjendatud.

3-3-1-91-07 PDF Riigikohus 06.02.2008

Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.


Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.


Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.


Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.

Kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel tuleb arvestada, et talle peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlikul määral raha juhuks, kui esineb vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks.

3-3-1-92-07 PDF Riigikohus 06.02.2008

Riigilõivu tasumisest vabastamise küsimuse otsustamiseks on vajalik hinnata kaebuse perspektiivikust. Seejuures ei ole õige piirduda esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamisel antud hinnanguga, vaid perspektiivikuse hindamise juurde tuleb veelkord tagasi tulla. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vajalikkus tuleb otsustada kiiresti, mistõttu see toimub paratamatult lünkliku informatsiooni tingimustes ning kohus pole alati selleks ajaks veel täies mahus jõudnud uurimispõhimõtet kohaldada (vt Riigikohtu 21.12. 2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja 22.11.2004 määrust haldusasjas nr 3-3-1-76-04). Riigilõivust vabastamise otsustamine ei pruugi toimuda sama kiiresti ja kohtul on võimalik hankida täiendavat teavet, mis võib anda ka parema ülevaate perspektiivikuse kohta, kui see oli võimalik esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustamise ajal.


Kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristuse (kartserisse paigutamine) täitmisest tõusetunud vaidlust ei saa pidada alati ja ilmselgelt perspektiivituks vaidluseks.


Kinnipeetavale peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlikul määral raha juhuks, kui esineb vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu ( vt Riigikohtu 11.12.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-83-07, p-i 11).

Riigilõivu tasumisest vabastamise küsimuse otsustamiseks on vajalik hinnata kaebuse perspektiivikust. Seejuures ei ole õige piirduda esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamisel antud hinnanguga, vaid perspektiivikuse hindamise juurde tuleb veelkord tagasi tulla. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vajalikkus tuleb otsustada kiiresti, mistõttu see toimub paratamatult lünkliku informatsiooni tingimustes ning kohus pole alati selleks ajaks veel täies mahus jõudnud uurimispõhimõtet kohaldada (vt Riigikohtu 21.12. 2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja 22.11.2004 määrust haldusasjas nr 3-3-1-76-04). Riigilõivust vabastamise otsustamine ei pruugi toimuda sama kiiresti ja kohtul on võimalik hankida täiendavat teavet, mis võib anda ka parema ülevaate perspektiivikuse kohta, kui see oli võimalik esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustamise ajal.

Kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristuse (kartserisse paigutamine) täitmisest tõusetunud vaidlust ei saa pidada alati ja ilmselgelt perspektiivituks vaidluseks.

3-3-1-9-08 PDF Riigikohus 15.05.2008

Nii HKMS § 11 lg 31 p 5, HKMS § 23 lg 3 p 1 kui ka HKMS § 33 lg 3 p 5 tuleb sisustada, lähtudes HKMS §-st 7. Kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Kui kohus möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel, siis on tal kohustus asja menetleda. Haldusakti või toimingu õiguspärasuse sisuline hindamine saab toimuda üksnes kohtuotsuses. Tuvastamiskaebuse võib kohus tagastada juhul, kui isikul ilmselgelt puudub põhjendatud huvi.

3-3-1-20-08 PDF Riigikohus 26.05.2008

Kriminaalasjas tehtud prokuröri määruste õiguspärasust ei ole võimalik kontrollida halduskohtumenetluses. Uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamise kord on reguleeritud KrMS §-des 228-232. Kui isik ei nõustu kaebuse läbivaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus KrMS § 230 lg 1 kohaselt pöörduda kaebusega maakohtusse.


HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse selle esitajale ka juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Kui kaebuses nimetatud asjaoludel ei saa isiku õiguste rikkumise võimalust ja seega halduskohtusse pöördumise õigust ilmselgelt välistada, siis ei saa halduskohus kaebuse HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastada. Seda, kas kaevatav haldusakt tegelikult rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, saab otsustada üksnes pärast asja sisulist läbivaatamist (vt ka Riigikohtu 15.05.2008. a määruse asjas nr 3-3-1-9-08, p-i 15).


Prokuröri kehtestatud suhtluspiirangute täitmist ei olnud käesoleval juhul vanglal võimalik tõhusalt tagada, eraldamata kinnipeetavat teistest kinnipeetavatest, sest ta oleks võinud sõnumite edastamiseks kasutada kaaskinnipeetavate abi.

Kinnipeetava õigused pesuruumi kasutamisele ning kehakultuuriga tegelemisele tulenevad VangS §-dest 46 ja 55. VangS § 46 lg-test 1 ja 2 ei tulene, et vangla peab võimaldama isiklikku riietust kandval kinnipeetaval kasutada pesumasinat ja pesukuivatit, piisab üksnes võimalusest kasutada vangla pesumaja teenust.

Seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused.

Vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korraldamises esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavatele Vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud.


Seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused.

Vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korraldamises esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavatele Vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud.

3-3-1-28-08 PDF Riigikohus 17.06.2008

Käesoleval juhul võis õiguste riivet põhjustada kriminaalmenetluse pikaajaline läbiviimine, mille vältel kohaldati ka tõkendit, ning menetluse mitteõigeaegne lõpetamine. Õiguslik võimalus kahjunõude esitamiseks sai tekkida alles pärast menetluse lõpetamist, sest siis selgub ka kahju ulatus. Menetluse lõpetamise alus iseenesest ei mõjuta kahjunõude esitamise õigust. Seetõttu tuleb pidada võimalikuks kohaldada RVastS § 31 lg-t 3, mis välistab selle seaduse § 31 lg 2 kohaldamise juhul, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast selle seaduse jõustumist.


Asjaolu, kas isik taotles või ei taotlenud kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse tegemise ajal vastavalt KrMS § 199 lg-le 3 asja edasist menetlemist rehabiliteerivatel kaalutlustel, ei oma määravat tähendust. Seetõttu ei ole põhjendatud seisukoht kaebuse perspektiivituses, mis lubaks HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastada kaebuse kahju hüvitamise nõude osas.


Käesoleval juhul võis õiguste riivet põhjustada kriminaalmenetluse pikaajaline läbiviimine, mille vältel kohaldati ka tõkendit, ning menetluse mitteõigeaegne lõpetamine. Õiguslik võimalus kahjunõude esitamiseks sai tekkida alles pärast menetluse lõpetamist, sest siis selgub ka kahju ulatus. Menetluse lõpetamise alus iseenesest ei mõjuta kahjunõude esitamise õigust. Seetõttu tuleb pidada võimalikuks kohaldada RVastS § 31 lg-t 3, mis välistab selle seaduse § 31 lg 2 kohaldamise juhul, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast selle seaduse jõustumist. Asjaolu, kas isik taotles või ei taotlenud kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse tegemise ajal vastavalt KrMS § 199 lg-le 3 asja edasist menetlemist rehabiliteerivatel kaalutlustel, ei oma määravat tähendust. Seetõttu ei ole põhjendatud seisukoht kaebuse perspektiivituses, mis lubaks HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastada kaebuse kahju hüvitamise nõude osas.

3-3-1-38-08 PDF Riigikohus 08.09.2008
EES

EES § 22 lg-s 61 sätestatud avalduste esitamise tähtpäev 1. juuni 2001 ei pruugi kehtida olukorras, kui eluruum arvati erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja pärast 1. juunit 2001 ja on üheselt selge, et nimekirja kandmiseta oleks isikul tekkinud eluruumi ostmise eesõigus ka enne 1. juunit 2001. Isikul tekib eluruumi ostmise eesõigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast kohalikult omavalitsuselt kirjaliku teate saamist, et üürilepingu alusel kasutatav eluruum on erastamise objekt.


Kaebust, kus üürnik soovib erastada temale üürile antud eluruumi, ei saa pidada sisutuks haldusasjaks. Õiguste rikkumine puuduks ilmselgelt, kui isik ei omaks eluruumiga faktilist ega õiguslikku kokkupuudet. Olukorras, kus kaebuse on esitanud vaidlusaluse eluruumi üürnik, kes erastamisavalduse esitamise ajal 1. novembril 1994 oli avalduse esitaja abikaasa ehk perekonnaliige, ei saa kohus otsustada määrusega, kas isik minetas subjektiivse õiguse tähtaja ületamise tõttu või kas 1. novembril 1994 esitatud erastamisavaldust sai või ei saanud käsitada kaebaja ja tema abikaasa ühisavaldusena. Selliseid küsimusi saab kohus otsustada ainult asja sisulisel lahendamisel.

3-3-1-94-08 PDF Riigikohus 09.03.2009

Üksnes kõikidele kaebaja kirjadele vastamine ei ole piisav ning ei välista, et kohalik omavalitsus oli taotlus(t)e lahendamisel tegevusetu. HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.


Kui kaebaja leiab, et kohalik omavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on vaidlustav tegevusetus piisava täpsusega määratletud.


Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.

Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.


Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.

Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.


Kohtusse esitatava kaebusega võib taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. Toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Kui kaebaja leiab, et linnavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on ta vaidlustatava tegevusetuse piisava täpsusega määratlenud. Tegevusviisi valik on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsustus ning isik ei pea seda valikut tegema. Seega ei pea isik kohtusse pöördumisel välja tooma konkreetset toimingut või akti, mida vastustaja pole sooritanud või andnud.


HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.


Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt mõistetakse teiselt poolelt välja üksnes reaalselt kantud menetluskulud. Menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, millest nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend. (vt Riigikohtu 20.10.2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-47-08 p-i 28). Õigusabikulusid ei saa välja mõista, kui on esitatud üksnes esindaja arve, sest see ei tõenda kulude reaalset kandmist. Õigusabikulude tasumist saaks ja peaks tõendama kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega.


Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.


Kaebaja ei ole kohustatud esitama lisaks haldusorgani poole pöördumisele kõigepealt kohtule kohustamiskaebust ning alles juhul, kui see ei viiks sihile, taotlema kahju hüvitamist. Õigusvastasuse tuvastamise kaebus kavatsusega esitada hiljem kahjunõue on praegusel juhul sobiv vahend kaebaja õiguste kaitseks. Halduskohtumenetluse seadustiku §-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses (vt Riigikohtu 19.04.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-46-03 p-i 33). Kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus, kuid selle vabaduse kasutamisel on oluline, et valitud vahendi kaudu oleks võimalik isiku rikutud õiguste kaitse. Kui õiguste kaitse on saavutatav mitme õiguskaitsevahendiga, saab kohus juhtida kaebaja tähelepanu sobivamale õiguskaitsevahendile (vt Riigikohtu 29.10.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-35-04 p-i 15).

3-3-1-98-08 PDF Riigikohus 04.03.2009

HKMS § 11 lg 31 p 1 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse määrusega selle esitajale juhul, kui kaebaja ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Olukorras, kus kaebaja on eelnevalt kohtuväliselt oma taotluse esitanud, kuid tema taotlus on jäetud tähtaegselt läbi vaatamata ja tagastatud, puudub halduskohtul õiguslik alus kaebuse tagastamiseks HKMS § 11 lg 31 p 1 alusel.

3-3-1-99-08 PDF Riigikohus 02.04.2009
3-3-1-100-08 PDF Riigikohus 02.04.2009

Kõrgema astme kohus ei saa ega pea kontrollima esimese astme kohtu määrust, millega kaebus tagastati läbivaatamatult, kui seda määrust ei ole seaduses sätestatud korras vaidlustatud ning seetõttu on määrus jõustunud.

Kaebuse läbivaatamatult tagastamine HKMS § 11 lg 3 alusel pole iseenesest kaebuse esitajalt õigusemõistmisele juurdepääsu äravõtmine ja kohtusse pöördunud isiku õiguste rikkumine.


Tulenevalt HKMS § 10 lg-st 3 peab isik kohtusse pöördudes ise ära näitama oma põhjendatud huvi. Kohus ei saa ega tohigi hakata kaebaja eest põhjendatud huvi välja mõtlema. Kohus vaid kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud. HKMS § 11 lg 3 menetlusökonoomia huvides ette võimaluse tagastada kaebus, et välistada lubamatud tuvastamiskaebused, milles kaebuse esitaja põhjendatud huvi pole väljendatud.

Isiku põhjendatud huvi olemasolu saab hinnata kahest aspektist lähtudes. Esiteks saab olla isikul haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi, kui tal on selle haldusaktiga otsene ja isiklik puutumus. See tähendab, et haldusaktil peab olema vahetu mõju selle isiku õigustele. Teiseks peab soovitud tuvastus andma isikule ka selge eelise ehk õigusliku kasu. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine peab aitama seda taotlenud isikut edaspidi tema rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda toimingu õigusvastasuses, sest sellisel juhul jääb haldusakt kehtima ning kaebaja õiguste kaitset ei ole halduskohtus võimalik saavutada üksnes selle õigusvastasuse kindlakstegemisel. Tuvastamiskaebuse esitamisel tuleb ära näidata, milleks on kaebuse esitajale kasulik tema õigusi väidetavalt rikkuva haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ehk kuidas aitab tuvastamiskaebuse rahuldamine edaspidi kaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel.

3-3-1-101-08 PDF Riigikohus 02.04.2009

Tulenevalt HKMS § 10 lg-st 3 peab isik kohtusse pöördudes ise ära näitama oma põhjendatud huvi. Kohus ei saa ega tohigi hakata kaebaja eest põhjendatud huvi välja mõtlema. Kohus vaid kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud. HKMS § 11 lg 3 menetlusökonoomia huvides ette võimaluse tagastada kaebus, et välistada lubamatud tuvastamiskaebused, milles kaebuse esitaja põhjendatud huvi pole väljendatud.

Isikul saab olla haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi, kui tal on selle haldusaktiga otsene ja isiklik puutumus ning soovitud tuvastus andma isikule ka selge eelise ehk õigusliku kasu. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda toimingu õigusvastasuses, sest sellisel juhul jääb haldusakt kehtima ning kaebaja õiguste kaitset ei ole halduskohtus võimalik saavutada üksnes selle õigusvastasuse kindlakstegemisel. Tuvastamiskaebuse esitamisel tuleb ära näidata, milleks on kaebuse esitajale kasulik tema õigusi väidetavalt rikkuva haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ehk kuidas aitab tuvastamiskaebuse rahuldamine edaspidi kaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel.

Kadunu lähedastel on õigus surnud sugulase viimse puhkepaiga austusele, kuid Eesti õiguskorras puudub norm, mis annaks ümber maetud surnu sugulastele õiguse nõuda endise matmispaiga tähistamist hauatähisega. Asjaõigusseadus võimaldab teatud tingimustel nõuda üldkohtu kaudu võõrale kinnistule rajatise, kuid üksnes tehnorajatise püstitamist. Hauatähis ei ole tehnorajatis. Eesti õiguskorras puudub säte, mille alusel saaks riik võõrale kinnistule sellise rajatise püstitada.


Kaebuste põhjendamatu tagastamise vältimiseks on HKMS § 11 lg-s 2 sätestatud kohtule kohustus anda kaebuse esitajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, ning HKMS § 11 lg-s 8 kaebuse esitajale edasikaebeõigus määruse peale, millega tagastati läbivaatamatult kaebus, mille puudusi tähtaegselt ei kõrvaldatud. Kaebuse läbivaatamatult tagastamine ei võta kaebuse esitajalt juurdepääsu õigusemõistmisele, sest HKMS § 11 lg 7 kohaselt ei võta kaebuse või protesti tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras uuesti kohtusse pöörduda.

Kaebuse läbivaatamatult tagastamine HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel peab silmas samu eesmärke kui kaebuse kohtumäärusega läbivaatamatult tagastamine HKMS § 11 lg 3 alusel. Ka HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tehtud kohtumäärus on edasikaevatav, samuti ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust pöörduda uuesti halduskohtusse (HKMS § 11 lg 7).

3-3-1-21-09 PDF Riigikohus 06.05.2009

Et mitte lasta kohtumenetlusse tuvastamiskaebusi, milles kaebuse esitaja põhjendatud huvi pole väljendatud ja mis seetõttu on lubamatud, näebki HKMS § 11 lg 3 menetlusökonoomia huvides ette võimaluse tagastada kaebus, milles selle esitaja pole kohtu määratud tähtajaks kõrvaldanud kohtu äranäidatud puudusi. Selleks, et vältida kaebuse põhjendamatut tagastamist kohtu poolt, on HKMS § 11 lg-s 2 sätestatud kohtu kohustus teha kaebuse kohta käiguta jätmise määrus, andes kaebuse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, ning HKMS § 11 lg-s 8 õigus esitada määruskaebus ringkonnakohtule halduskohtu selle määruse peale, millega läbivaatamatult tagastati kaebus, milles kohtu määratud tähtajaks polnud puudused kõrvaldatud.

Kohtumäärus, millega kaebus on HKMS § 11 lg 3 alusel tagastatud seetõttu, et kaebuse esitaja pole kohtu määratud tähtajaks näidanud ära oma põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, ei takista sama nõudega samal alusel uuesti kohtusse pöördumist või hilisema kahjunõude esitamist riigivastutuse seaduse alusel.

HKMS § 11 lg 31 p 5 ja § 23 lg 3 p 1 lubab halduskohtul kaebuse määrusega jätta läbi vaatamata ja tagastada, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetud asjaolud on tõendatud (vt Riigikohtu 15.05.2008 määruse haldusasjas nr 3-3-1-9-08 p-i 15). Halduskohus võib ilma kohtuistungit korraldamata ja asja otsusega lahendamata määrusega tagastada ka kaebuse, milles põhjendatud huvi on küll ära näidatud, kui on ilmselge, et see huvi ei saa kuidagi edaspidi kaasa aidata tuvastamiskaebuse esitajat kaebuses nimetatud õiguste teostamisel või kaitsmisel. Enesestmõistetavalt peab kohus sellist seisukohta põhjendama.


HKMS § 10 lg-st 3 peab menetlusosaline ise ära näitama oma põhjendatud huvi. Asja kohtuliku arutamise ettevalmistamisel kohus kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud. Kohus ei saa ega tohigi hakata kaebaja eest põhjendatud huvi välja mõtlema.

Isiku põhjendatud huvi olemasolu saab hinnata kahest aspektist lähtudes. Esiteks saab isikul haldusakti õigusvastaseks tuvastamiseks olla põhjendatud huvi, kui haldusaktil on vahetu mõju selle isiku õigustele. Teiseks peab õigusvastasuse tuvastamine aitama seda taotlenud isikut edaspidi tema rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda toimingu õigusvastasuses. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamise korral jääb haldusakt edasi kehtima. Tuvastamisnõude esitamine on lubatud üksnes sellisel juhul, kui sellega saavutatakse eelis oma õiguste edasisel kaitsel.

Kohtumäärus, millega kaebus on HKMS § 11 lg 3 alusel tagastatud seetõttu, et kaebuse esitaja pole kohtu määratud tähtajaks näidanud ära oma põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, ei takista sama nõudega samal alusel uuesti kohtusse pöördumist või hilisema kahjunõude esitamist riigivastutuse seaduse alusel.

3-3-1-24-09 PDF Riigikohus 10.09.2009

Juhul, kui kaebusest ei nähtu kaebaja põhjendatud huvi ning kaebaja ei ole nimetatud puudust kõrvaldanud, tagastab kohus HKMS § 11 lg 3 alusel kaebuse selle esitajale. Kohtu ülesannete hulka ei kuulu kaebaja poolt piiritlemata põhjendatud huvi sisustamine ja kohtu poolt kujundatud huvi alusel kaebuse perspektiivide hindamine. Küll aga peab kohus juhtima kaebaja tähelepanu puudustele kaebuses ning looma piisavad menetluslikud võimalused puuduste kõrvaldamiseks.


Isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral.


Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid õigusvaidlustes saab majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Hoone ehituslikust eripärast tuleneda võiv akende puudumine kambris, jalutushoovi või raamatukogu puudumine on küll objektiivsed asjaolud, kuid need ei välista, et sellistes tingimustes isiku kinnipidamine on õigusvastane. Seejuures ei oma võimaliku kahjunõude perspektiivide seisukohast määravat tähtsust, kas ja millisel määral on mittenõuetekohased kinnipidamistingimused tingitud kinnipidamisasutuse personali käitumisest (ja süüst). Isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada ka seda, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral.


Tulenevalt HKMS § 10 lg-st 3 märgitakse kaebuses toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks isiku põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Isikul saab olla huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks siis, kui tal on vahetu puutumus selle toiminguga, sellel on vahetu mõju isiku kaitstavatele õigustele ja vabadustele ning õigusvastasuse tuvastamine peab andma isikule selge eelise või õigusliku kasu. Kohtupraktikas on põhjendatud huvi seondatud ka õigusvastasuse tuvastamise preventiivse toimega, s.o edasiste rikkumiste vältimisega. Põhjendatud huviks ei saa aga olla pelgalt huvi veenduda toimingu õigusvastasuses.

Juhul, kui kaebusest ei nähtu kaebaja põhjendatud huvi ning kaebaja ei ole nimetatud puudust kõrvaldanud, tagastab kohus HKMS § 11 lg 3 alusel kaebuse selle esitajale. Kohtu ülesannete hulka ei kuulu kaebaja poolt piiritlemata põhjendatud huvi sisustamine ja kohtu poolt kujundatud huvi alusel kaebuse perspektiivide hindamine. Küll aga peab kohus juhtima kaebaja tähelepanu puudustele kaebuses ning looma piisavad menetluslikud võimalused puuduste kõrvaldamiseks.

3-3-1-20-10 PDF Riigikohus 22.06.2010

Riigikohtu senise praktika kohaselt tuleb HKMS § 11 lg 31 p 5 sisustada lähtudes HKMS §-st 7. Kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. (Riigikohtu 15.05.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-08, p-d 14-15; 08.09.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-08, p 13; 11.09.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-34-08, p 9; 30.10.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-45-08, p 11; 23.10.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-53-08, p 8).Riigikohus peab vajalikuks eespool toodud tõlgendust muuta ning laiendada HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldamisala ka kaebusele, mis on ilmselgelt perspektiivitu. Igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (vt Riigikohtu 06.09.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-40-07, p-i 11). HKMS § 11 lg 31 p-le 5 antud tõlgendus on kohaldatav ka juhul, kui kohus jätab kaebuse HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata või tagastab apellatsioonkaebuse HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel, sest nimetatud sätetel on ühine eesmärk (vt Riigikohtu 15.05.2008 määruse haldusasjas nr 3-3-1-9-08, p 12).

Eespool toodud tõlgendus ei välista kohtu kohustust kontrollida, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja asjakohased taotlused, ja teha vajaduse korral kaebuse esitajale ettepanek kaebust muuta (HKMS § 11 lg 1 p 3), samuti vajaduse korral kaebuse käiguta jätmist ja kaebajalt täiendavate põhjenduste nõudmist (vt Riigikohtu 12.05.2010. a määruse haldusasjas nr 3-3-1-8-10, p-i 10). See tõlgendus ei hõlma ka õigust tagastada kaebus põhjusel, et kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks. Samuti on kohtul kaebuse tagastamise korral HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel kõrgendatud põhjendamiskohustus.


Menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades peab Riigikohus vajalikuks muuta HKMS § 91 lg 1 lause 1 kohaldamise praktikat. HKMS § 15 lg-st 3, § 16 lg-st 2 ja § 91 lg-st 1 tulenevalt on maksejõuetuse tõendamise kohustus eelkõige kaebajal (vt Riigikohtu 16. veebruari 2006. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-80-05, p 7). Seetõttu peab kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusele lisama teatise enda ja oma perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisu kohta ning võimaluse korral muud tõendid, mis kinnitavad tema maksejõuetust (TsMS § 185 lg 2). Kui kohus on kindlaks teinud, et isikul ei olnud riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada.

Kui kohtul tekib põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus taotlejalt nõuda täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Seejuures on oluline, et enne oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei pea isik ette nägema halduskohtusse pöördumise vajadust ega kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu tarbeks raha säästma. Kohus peaks hindama üksnes neid sissetulekuid ja väljaminekuid, mis jäävad kaebaja õigusi piiravast haldusaktist või toimingust teadasaamise ja halduskohtule kaebuse või riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise vahelisse perioodi. Arvestades HKMS § 9 lg-tes 4-6 sätestatud kaebuse esitamise tähtaegu ei tuleks kohtul võtta arvesse enam kui kaebuse või taotluse esitamise hetkele eelnenud nelja kuu sissetulekuid ja väljaminekuid.

Riigikohus jääb oma senise praktika juurde, et kohtul tuleb maksejõuetuse põhjuste hindamisel arvestada, et kaebajal, sealhulgas kinnipeetaval, keda peetakse ülal riigieelarvest, võib esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud (vt nt Riigikohtu 21.11.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-55-07, p 8 ja 19.01.2010 määrus haldusasjas nr 3-3-1-81-09, p 8). Ka pärast riigilõivu tasumist peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks (vt nt Riigikohtu 11.12.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-83-07, p 8 ning 06.02.008 määrused haldusasjades nr 3-3-1-91-07, p 8 ja 3-3-1-93-07, p 14).

Kohtul puudub vajadus koguda täiendavaid tõendeid ja hinnata põhjalikumalt taotleja majanduslikku seisu, sealhulgas tuvastada, kas taotleja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus tuleks igal juhul jätta rahuldamata põhjusel, et õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu.

3-3-1-32-10 PDF Riigikohus 09.06.2010

Sarnaselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumisega (vt Riigikohtu 19.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-62-09) tuleb televiisori või mõne muu VangS § 31 lg-s 2 märgitud audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks vajalikku vanglateenistuse luba käsitleda haldusaktina, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele.


Kohus tohib ettevalmistavas või eelmenetluses kaebuse tagastada põhjendatud huvi puudumise motiivil üksnes juhul, kui põhjendatud huvi puudumine on ilmselge. Kui kohus on kaebuse menetlusse võtnud ning põhjendatud huvi möönnud, ei tähenda see, et kohtul ei oleks õigust kohtuotsuses anda hinnangut põhjendatud huvi olemasolule. Põhjendatud huvi tuleb kohtumenetluses tuvastada ning kui põhjendatud huvi puudub, on kohtul õigus jätta kaebus sellel põhjusel rahuldamata.

Kohtu ülesannete hulka ei kuulu kaebaja poolt piiritlemata põhjendatud huvi sisustamine ja kohus ei tohigi seda teha. Kohus vaid kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud (vt nt Riigikohtu määrust asjas nr 3-3-1-101-08), samuti kas põhjendatud huvi leiab kohtumenetluse käigus jätkuvat tuvastamist.


Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid elektriseadmete kasutamiseks loa andmise otsustamisel on määratud VangS § 31 lg-ga 2. Vangla võib loa anda juhul, kui vastava seadme kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Järelikult tuleb vangla administratsioonil kaalutlusõiguse teostamisel kaaluda, kas kinnipeetava poolt kambrisse soovitud seadme kasutamine võib rikkuda vangla sisekorraeeskirju ja või häirida teisi isikuid. Näiteks rikuks vangla sisekorraeeskirja selliste esemete kambrisse lubamine ja nende kasutamise võimaldamine, mis VangS § 15 ning VSE § 64¹ alusel on käsitatavad keelatud esemetena, sest sellega seatakse ohtu vangla julgeolek. Vangistusseadusest (§ 31) ja vangla sisekorraeeskirjast (§-d 59¹-59³) tulenevalt võib elektriseadmete kasutamiseks loa andmisest keelduda samuti juhul, kui taotleja ei nõustu elektriseadmete kasutamise kulusid kandma, sest kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud. Ülalnimetatud piirangute laiendamiseks vanglal diskretsioon puudub.


Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks loa andmise otsustamisel on määratud VangS § 31 lg-ga 2. Nimetatud sätte sõnastusest nähtub, et loa andmise otsustamisel omab tähtsust vaid vastava seadme kasutamise funktsioon ja selle tulemusena teiste isikute häirimise või vangla sisekorraeeskirja rikkumise võimalikkus, mitte aga eseme kambrisse lubamist taotleva isiku eelnev käitumine. Seetõttu on ebaõige loa andmisest keeldumise alusena taotleja kehtivatele distsiplinaarkaristustele tuginemine.

Sarnaselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumisega (vt Riigikohtu 19.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-62-09) tuleb televiisori või mõne muu VangS § 31 lg-s 2 märgitud audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks vajalikku vanglateenistuse luba käsitleda haldusaktina, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele.


Kohtupraktikas aktsepteeritakse tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvina kavatsust esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus. Põhjendatud huvi kindlakstegemise raames ei tohi kohus anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta. Kohus võib hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (vt Riigikohtu 18.02.2010 määrust asjas nr 3-3-1-88-09).

Põhjendatud huviks tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumisel ei ole vaidlustatud haldusakti õigusvastasus. Tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks ei saa olla ka üksnes väide, et haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi (vt nt Riigikohtu 02.042009 määruse haldusasjas nr 3-3-1-101-08, p-i 28).

3-3-1-40-10 PDF Riigikohus 22.09.2010

Tulenevalt HKMS § 84 lg-st 2 peab ringkonnakohus pärast riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmist apellatsioonkaebuse käiguta jätma ja andma kaebajale uue tähtaja riigilõivu tasumiseks. Üksnes määratud tähtpäevaks riigilõivu tasumata jätmisel saab ringkonnakohus jätta kaebuse läbi vaatamata ning selle HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel tagastada.


Kohtupraktikas on põhjendatud huvina käsitatav ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt Riigikohtu otsuseid haldusasjades nr 3-3-1-24-10, 3-3-1-100-09 ning 3-3-1-88-08). Tuvastamiskaebuse esitamisel on preventiivne huvi piisavaks põhjendatud huviks, kui kaebuse rahuldamine võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Preventiivset huvi ei saa aga pidada piisavaks, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele. Käesoleval juhul on tuvastatud faktiliste asjaolude muutumine, mistõttu vangla kirja ja toimingute õigusvastasuse tuvastamine ei saa aidata kaasa kaebaja eesmärgi saavutamisele ega vältida vangla jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust tema suhtes. Pelgalt hüpoteetiline võimalus sattuda uuesti osakonda, kus helistamist võidakse piirata, ei põhjenda piisavat preventiivset huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks.

Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt võib küll toimingu õigusvastasuse tuvastamine isiku jaoks olla iseendast moraalseks väärtuseks ning samaaegselt sisaldada märguannet haldusorganile tema tegevuse lubamatuse kohta, kuid eelnimetatu ei ole reeglina piisavaks põhjendatud huviks kohtusse pöördumiseks (vt Riigikohtu 19.04.2010 otsust asjas nr 3-3-1-4-10).


Tulenevalt HKMS § 84 lg-st 2 peab ringkonnakohus pärast riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmist apellatsioonkaebuse käiguta jätma ja andma kaebajale uue tähtaja riigilõivu tasumiseks. Üksnes määratud tähtpäevaks riigilõivu tasumata jätmisel saab ringkonnakohus jätta kaebuse läbi vaatamata ning selle HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel tagastada.

3-3-1-46-10 PDF Riigikohus 15.09.2010

IKS § 21 lg 2 p 3 välistab sõnaselgelt andmesubjekti õiguse nõuda tema kohta kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist, kui andmed on kogutud seaduse alusel. Kuna kinnipeeturegistrisse kogutud andmed on kogutud seaduse alusel (VangS § 51 koostoimes põhimäärusega), ei ole kinnipeetaval õigust nõuda tema kohta kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist.

Kinnipeetaval ei ole õigust pääseda juurde kinnipeeturegistris tema kohta olevatele andmetele, sest kinnipeeturegistrile on piiratud juurdepääs ja andmeid väljastatakse isikule, kellel on seadusest tulenevalt asutusesiseseks tunnistatud teabele juurdepääsu õigus. Kuna andmete parandamise nõudmine eeldab, et kinnipeetaval oleks juurdepääs tema kohta tehtud kandele, ei saa ta nõuda nende andmete parandamist, mis pole talle saanud õiguspäraselt teatavaks.


Kaebus, milles taotletakse vanglalt kinnipeeturegistris olevate andmete väljastamist, tuleb tagastada HKMS § 11 lg 31 p 1 ja p 5 alusel, kui kaebaja ei ole esitanud Justiitsministeeriumile taotlust kinnipeeturegistris olevate andmete saamiseks ega vanglale vaiet andmete väljastamise jätmise peale.

Kinnipeetaval ei ole õigust pääseda juurde kinnipeeturegistris tema kohta olevatele andmetele, sest kinnipeeturegistrile on piiratud juurdepääs ja andmeid väljastatakse isikule, kellel on seadusest tulenevalt asutusesiseseks tunnistatud teabele juurdepääsu õigus. Kuna andmete parandamise nõudmine eeldab, et kinnipeetaval oleks juurdepääs tema kohta tehtud kandele, ei saa ta nõuda nende andmete parandamist, mis pole talle saanud õiguspäraselt teatavaks. Seetõttu tuleb kaebus sellise osas tagastada HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel.

3-3-1-78-10 PDF Riigikohus 25.11.2010

Kui kohus leiab, et kohustamiskaebus on ilmselgelt perspektiivitu, peab ta selgitama, kas kaebajal on põhjendatud huvi tuvastamistaotluse iseseisvaks rahuldamiseks. Vajadusel peab kohus siinjuures juhtima kaebaja tähelepanu puudustele kaebuses ning looma piisavad menetluslikud võimalused puuduste kõrvaldamiseks.


Vt kohtuasjade nr 3-3-1-20-10, nr 3-3-1-21-09 ja nr 3-3-1-9-08 annotatsioone.


Kaebajal ei ole kohustust põhjendatud huvi äranäitamiseks kui ta esitab kohtule kohustamiskaebuse, millega taotleb haldusorganile ettekirjutuse tegemist menetlustoimingu uueks sooritamiseks ja esitab eraldi taotluse vastava varasema toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks.

Kohus peab lahendama põhjendatud huvi küsimuse juhul, kui kohus tagastab üksnes kohustamiskaebuse enne menetlusse võtmist või jätab juba menetlusse võetud kohustamiskaebuse läbi vaatamata, kuid tuvastamiskaebuse osas jätab sellised otsused tegemata.

Kokku: 60| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json