3-3-1-25-96
|
Riigikohus |
20.09.1996 |
|
Kohtud peavad koguma tõendeid, et tuvastada, kas isiku õigusi on rikutud või mitte. Selliste tõendite puudumisel ei ole võimalik kindlaks teha õiguste rikkumist.
Halduskohtul on protsessiosalise taotlusel õigus kontrollida teise poole esindajaks oleva vandeadvokaadi order-volikirja õiguslikku alust.
|
| 3-3-1-24-00
|
Riigikohus |
13.06.2000 |
|
TsMS § 86 lg. 2 kohaselt tõendab lepingulise esindaja volitusi volikiri. Kui juriidilise isikuga sõlmitud õigusteeninduse lepingust nähtub, et pooled olid kokku leppinud selles, et üks äriühing osutab teisele äriühingule õigusabiteenuseid, kusjuures on ära näidatud nimeliselt, kelle isikus, siis ei saa nõuetekohase volikirja esitamata jätmine olla aluseks kohtukulude väljamõistmata jätmisel.
|
| 3-3-1-66-00
|
Riigikohus |
13.02.2001 |
|
HKMS § 19 lg 7 teises lauses sätestatu, et halduskohus ei ole seotud kaebuse sõnastusega, on kohaldatav ka taotluste puhul. Kuna halduskohtumenetluse eesmärgiks on isikute subjektiivsete õiguste võimalikult ulatuslik kaitse, on halduskohtul tulenevalt uurimisprintsiibist kohustus hoolitseda selle eest, et kaebustest ja taotlustest kõrvaldataks vormivead, taotlused sõnastataks selgelt ning et esitatakse taotluse lahendamiseks vajalikud tõendid ja selgitused. Kui kohus leiab, et taotlus on formuleeritud ebaselgelt, peab ta laskma kaebust täpsustada ning kindlaks tegema, millist taotlust kaebaja soovis esitada.
TsMS §-s 7 lg 6 sisalduv nõue, et kaebus tuleb esitada kohtule selgesti loetavas masinakirjas, ei ole absoluutne. TsMS § 7 lg 6 on halduskohtumenetluses küll kohaldatav, kuid selle sätte rakendamisel tuleb järgida halduskohtumenetlusest tulenevaid erisusi, samuti ka proportsionaalsuse põhimõtet, kuna tegemist on tingimuste seadmisega põhiseadusliku kaebeõiguse kasutamisele. Kui käsikirjaline kaebus on hästi loetav ja masinakirjas vormistamine on kaebajale koormav, kuid on saavutatud HKMS § 10 lg 1 eesmärk tagada kaebuse sisust arusaamine, on põhjendamatu kaebuse käiguta jätmine põhjusel, et kaebus ei ole masinakirjas.
Halduskohus lõpetab menetluse, kui toiming, mille kohustamist kaebuses taotletakse, on sooritatud, välja arvatud kui kaebuse või protesti esitaja taotleb asja läbivaatamist. Menetluse lõpetamise küsimuse otsustamiseks peab halduskohus kindlaks tegema, milles seisneb kaebaja tegelik tahe ning protsessuaalselt korrektses vormis välja selgitama tema seisukoha menetluse lõpetamise osas.
HKMS § 14 lg 5 järgi kohaldatakse halduskohtumenetluses esindusele tsiviilkohtumenetluse sätteid. Seega kuulub ka halduskohtumenetluses kohaldamisele TsMS § 83 lg 3, mis näeb ette, et kui kohus leiab, et asjas pooleks oleva füüsilise isiku olulised huvid võivad jääda kaitseta tema maksejõuetuse tõttu, võib kohus määrata talle esindajaks advokaadi riigi arvel.
|
| 3-3-1-19-01
|
Riigikohus |
24.04.2001 |
|
Isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas antud vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus (näiteks protsessiosalise õiguste kuritarvitamine) ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabi tellimise advokaadilt. Üldjuhul tuleb eeldada, et teenistusalastes küsimustes antud haldusakte peab ametiasutus olema suuteline kaitsma kohtus oma ametnike kaudu, kasutamata advokaadi abi.
KOKS §-s 54-1 lg 1 sätestatud hüvitise maksmise peaeesmärgiks on kindlustada teenistusest vabastatud isik elatusvahenditega uue töö otsimiseks vajaliku mõistliku aja kestel. Silmas peetakse olukorda, kus isik vabaneb kohaliku omavalitsuse üksuse teenistusest, mitte juhtumit, mil linnavalitsuse liige jätkab pärast linnavalitsuse tagasiastumist teenistust linnavalitsuse liikmeks mitteoleva linnaametnikuna.
Kuivõrd HKMS § 87 lg 2 sätestab selgesõnaliselt kohtu õiguse ka omal algatusel vähendada põhjendamatult suuri kohtukulusid, tuleb tunnistada ka halduskohtu õigust kohtukulud jätta välja mõistmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 61 lg 1 25. veebruari 1999. a. redaktsiooni järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Halduskohtumenetluses, kus vaidlevad potentsiaalselt ebavõrdsed pooled - füüsiline isik ja avaliku võimu kandja, ei saa protsessi kaotanud füüsilise isiku õiguslik seisund olla halvem kui tsiviilprotsessis.
Kuivõrd HKMS § 87 lg 2 sätestab selgesõnaliselt kohtu õiguse ka omal algatusel vähendada põhjendamatult suuri kohtukulusid, tuleb tunnistada ka halduskohtu õigust kohtukulud jätta välja mõistmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 61 lg 1 25. veebruari 1999. a. redaktsiooni järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Halduskohtumenetluses, kus vaidlevad potentsiaalselt ebavõrdsed pooled ¿ füüsiline isik ja avaliku võimu kandja, ei saa protsessi kaotanud füüsilise isiku õiguslik seisund olla halvem kui tsiviilprotsessis.
Isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas antud vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus (näiteks protsessiosalise õiguste kuritarvitamine) ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabi tellimise advokaadilt. Üldjuhul tuleb eeldada, et teenistusalastes küsimustes antud haldusakte peab ametiasutus olema suuteline kaitsma kohtus oma ametnike kaudu, kasutamata advokaadi abi.
Kuivõrd HKMS § 87 lg 2 sätestab selgesõnaliselt kohtu õiguse ka omal algatusel vähendada põhjendamatult suuri kohtukulusid, tuleb tunnistada ka halduskohtu õigust kohtukulud jätta välja mõistmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 61 lg 1 25. veebruari 1999. a. redaktsiooni järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Halduskohtumenetluses, kus vaidlevad potentsiaalselt ebavõrdsed pooled ¿ füüsiline isik ja avaliku võimu kandja, ei saa protsessi kaotanud füüsilise isiku õiguslik seisund olla halvem kui tsiviilprotsessis.
|
| 3-3-1-4-04
|
Riigikohus |
29.01.2004 |
|
HKMS § 19 lg 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses või protestis esitatud taotluse ulatuses ning seejuures ei ole halduskohus seotud kaebuse või protesti sõnastusega. Seega peab kohus juhinduma mitte protsessiosalise esitatud taotluse sõnastusest, vaid lähtuma protsessiosalise tegelikust tahtest. Kuna halduskohtumenetluse eesmärgiks on isikute subjektiivsete õiguste kaitse, tuleb eeldada sellise taotluse esitamist, millega on võimalik halduskohtumenetluses kaitsta isiku õigusi. Seetõttu ei saa protsessiosalise tahe olla suunatud sellise menetlusliku õiguse kasutamisele, mida seadusest ei tulene.
HKMS § 15 lg 1 kohaselt on protsessiosalisel õigust saada eraldi dokumendina vormistatud kohtulahendi tõestatud ärakirju. HKMS § 28 lg 2 näeb ette, et protsessiosalised võivad soovi korral saada kohtuotsuse või -määruse ärakirja kohtu kantseleist pärast selle kuulutamist või avalikult teatavakstegemist. Nimetatud säte ei piira protsessiosalise õigust kohtulahendi ärakirjade saamiseks ning protsessiosalisele tuleb tema sellekohase soovi avaldamise korral kohtuotsuse ärakiri anda sõltumata asjaolust, kas ärakiri oli talle posti teel saadetud või mitte.
Kui kohus on protsessiosalist üheselt teavitanud, et kohtulahendi ärakiri saadeti temale posti teel, ei saa isikult nõuda, et ta peab ise hoolitsema ärakirja õigeaegse kohalejõudmise eest. Siiski ei või protsessiosaline oodata kohtuotsuse ärakirja omapoolset huvi üles näitamata ebamõistlikult pikka aega.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 83 lg 4 kohaselt on esindajal selle protsessiosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, kui seaduses ei ole sätestatud, et tal neid õigusi ja kohustusi ei ole. HKMS § 15 lg 2 kohustab protsessiosalist kasutama oma protsessiõigusi heauskselt. Heausksuse nõue kehtib ka protsessiosalise esindaja suhtes. Seega oli protsessiosalise esindaja kohtuotsuse ärakirjale kohtuistungil teatatust erineval ajal järele minnes kohustatud selgitama välja, kas tal ikka on võimalik sellel ajal otsuse ärakirja kohtu kantseleist kätte saada.
|
| 3-3-1-8-04
|
Riigikohus |
11.03.2004 |
|
HKMS § 34 lg 2 sätestab küll, et ringkonnakohtus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires, kuid see ei tähenda, et ringkonnakohus ei võiks halduskohtu apelleeritud osa seaduslikkust kontrollida poolte poolt välja toomata motiividel. HKMS § 34 lg-t 2 tuleb tõlgendada nii, et ringkonnakohus on küll seotud apellandi nõuetega, kuid mitte apellandi argumentidega. Halduskohtumenetluses kehtiv uurimisprintsiip laieneb ka ringkonnakohtule.
Vastavalt HKMS § 19 lg-le 8 võib kaebuse esitaja oma taotlust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus, kui ülejäänud protsessiosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Seega võib halduskohtunik nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebuse esitajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum ning võimaldada taotlust vastavalt muuta.
Vandeadvokaadi või vandeadvokaadi vanemabi kutse omandamiseks on kehtestatud kindlad nõuded, mis peavad tagama selliste isikute kõrge õigusalase kvalifikatsiooni. Määratledes võimalike esindajate ringi vaid selliste isikutega, on HKMS § 51 lg 1 eesmärk tagada kassatsiooniastmes haldusasjade igakülgne ja efektiivne menetlemine. Pealegi ei välista HKMS § 51 lg 1 kassaatoriks oleva isiku osalemist Riigikohtu istungil.
Vastavalt RVS § 11 lg-le 3 võib avaliku võimu kandja sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada haldusakti või toimingu tagajärjed RVS § 11 lg-s 2 sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik peab kahju hüvitamise kaebust põhjendatuks, võib ta kohtumenetluse käigus sõlmida kaebajaga kokkuleppe kahju kõrvaldamiseks sellisel viisil.
Kohase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei ole mitte alati kahju hüvitamist välistavaks asjaoluks. Enne kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata jätmist esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmise tõttu tuleb kontrollida, kas õiguskaitsevahendi esitamise võimalikkus pidi olema kannatanule arusaadav ja kas selle kasutamata jätmiseks ei esinenud mõjuvaid põhjuseid.
Kui isik, saades kohustamisnõude esitamise vajadusest teada pärast selle esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumist ning, pidades kohustamisnõude esitamist seetõttu võimatuks, esitab kohe kahju hüvitamise kaebuse, siis võib kohustamisnõude esitamata jätmisest hoolimata tema nõue teiste kahju hüvitamise eelduste olemasolul kuuluda hüvitamisele.
|
| 3-3-1-13-04
|
Riigikohus |
08.04.2004 |
|
Üldkorralduse vaidlustamisel tuleb kolmanda isikuna kaasata vaid need puudutatud isikud, kelle õigusi või vabadusi võib kohtulahend riivata ulatuslikumalt või intensiivsemalt kui ülejäänud puudutatud isikuid. Halduskohus peab menetlusse kaasamata puudutatud isikute õigusi silmas pidama uurimisprintsiibist tulenevalt.
Kuna kaevatavaks haldusaktiks on Vabariigi Valitsuse määrus, peab asjas HKMS § 14 lg 2 p 2 kohaselt olema vastustajaks Vabariigi Valitsus. Haldusülesandeid täitva asutuse seaduslik esindaja halduskohtus on asutuse juht (HKMS § 14 lg 5 kolmas lause). Vabariigi Valitsuse seaduslik esindaja halduskohtus on peaminister. Ministril ei ole ametikohajärgset volitust Vabariigi Valitsuse esindamiseks halduskohtumenetluses.
Kohus ei ole kohustatud esialgse õiguskaitse menetluses küsima kõigi protsessiosaliste arvamust. Kui kohus leiab, et mõnelt protsessiosaliselt esialgse õiguskaitse taotluse kohta arvamuse nõudmine on seotud võimaliku viivitusega, võib kohus jätta sellelt protsessiosaliselt arvamuse nõudmata. Kuid protsessiosaliste erinev kohtlemine ei tohi olla meelevaldne. Kui protsessiosalisi koheldakse esialgse õiguskaitse menetluses erinevalt, peab kohus esialgse õiguskaitse määruses näitama ära erineva kohtlemise põhjuse, kui vahetegemise põhjus ei ole niigi selge.
HKMS § 121 lg 3 p-st 1 tulenevalt eristab seadus haldusakti kehtivuse ja haldusakti täitmise peatamist. Õigusakti kehtivuse peatamise õiguslik tähendus on oma olemuselt sarnane õigusakti kehtetuks tunnistamise tähendusega selle vahega, et peatamine on ajutine, kehtetuks tunnistamine aga lõplik. Efektiivse õiguskaitse põhimõttest tulenevalt peab kohus saama haldusakti kehtivuse peatada nii edasiulatuvalt kui ka vajadusel tagasiulatuvalt. Kohtul peab olema võimalus kõrvaldada kohtumenetluse ajaks ajutiselt ka need peatatava haldusakti õiguslikud tagajärjed, mis tekkisid enne esialgse õiguskaitse määruse tegemist. Varasemat haldusakti muutva haldusakti kehtivuse peatamine tähendab, et ajutiselt langeb ära õiguslik tagajärg, mille tekitamisele ta on suunatud, s.t muudatus varasemas haldusaktis.
Enne kaitsealal ehitustööde alustamist peab reeglina olema saabunud selgus, kas ehitamine on õiguspärane või mitte, kuna ehitamisega luuakse pöördumatud tagajärjed, sest valminud hoonete lammutamine ei ole reeglina mõistlik. Enne kohtuotsuse jõustumist võib ehitamist lubada vaid selgelt ülekaaluka avaliku huvi korral.
Riigi Teataja seaduse § 2 p 171 sätestab, et Riigi Teatajas avaldatakse halduskohtu jõustunud otsused, millega muudetakse või tunnistatakse kehtetuks Riigi Teatajas avaldatud õigusakte või dokumente. Õigusselguse ja õiguskindluse kaitseks tuleb Riigi Teatajas avaldada ka esialgse õiguskaitse määrus, millega peatatakse Riigi Teatajas avaldatud õigusakti kehtivus.
Demokraatia põhimõttest ja heast haldustavast tulenev avalikkuse intensiivsema informeerimise kohustus on iseseisev avalik ülesanne, mitte osa kohtumenetlusest. Olemuselt on selle näol tegemist haldusülesandega. Kui haldusakti tühistamisel või kehtivuse peatamisel tekib vajadus isikuid kohtumenetluse seaduses sätestatust intensiivsemalt informeerida, peab selle ülesande täitmise tagama haldusorgan, kelle haldusakt tühistati või peatati.
|
| 3-3-1-15-04
|
Riigikohus |
05.05.2004 |
|
ÕVVTK maakonnakomisjon on Haldusmenetluse seaduse tähenduses vaadeldav haldusorganina, avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud koguna, kelle aktide ja toimingute peale saab esitada kaebusi halduskohtusse. Täitevvõimu poolt õigustloovates aktides ettenähtud korras moodustatud ning täitevvõimu volitusi omav komisjon saab esineda halduskohtumenetluses poolena. Vastasel juhul oleks rikutud isiku õigus vaidlustada halduse akte ja toiminguid.
Haldusorgani, sealhulgas muu avalik-õiguslikke ülesandeid täitva isiku esindamine toimub õigusaktides sätestatud korras. Reeglina esindab asutusena käsitletavat haldusorganit tema juht (HKMS § 14 lg 5), kellel selle organi põhimääruses sätestatud korras ja juhtudel on õigus anda organi esindamiseks volitusi. Eeltoodud põhimõtted on kohaldatavad ka ÕVVTK maakonnakomisjonide esindamisele halduskohtus. Komisjoni esindamine maavanema poolt ei tulene seadusest. Maavanem on tuletanud enda õiguse esindada ÕVVTK maakonnakomisjoni seetõttu, et Vabariigi Valitsuse 2. oktoobri 1991. a määruse nr 202 punkt 3 volitab maavanemat moodustama ÕVVTK maakonnakomisjoni. Komisjoni moodustamise fakt ei loo aga õiguslikke aluseid maakonnakomisjoni esindamise õiguse võtmiseks halduskohtumenetluses. Esindaja seisundist tulenevalt peab esindaja kohtumenetluses väljendama ning põhistama esindatava positsiooni, tegutsema tema huvides talle antud volituse piirides. Maavanemale on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamismenetluses pandud riikliku järelevalve funktsioonid. Tegutsedes tagastamismenetluses osaleva haldusorgani esindajana, on maavanem takistatud järelevalvefunktsiooni kui tema pädevuses oleva riikliku ülesande teostamisel hea haldustava nõuete kohaselt.
HKMS § 12 lg 3 viimane lause, mis näeb ette, et tähtaja ennistamise taotluse lahendamise ja menetluse lõpetamise määruse peale võib esitada erikaebuse ringkonnakohtule, ei piira samas ringkonnakohtu sellesisulise määruse peale Riigikohtule erikaebuse esitamise võimalust. HKMS § 52 lg 2 annab poolele ja kolmandale isikule õiguse esitada ringkonnakohtu eraldi dokumendina vormistatud määruse peale erikaebuse, kui Halduskohtumenetluse seadustikus pole otseselt teisiti sätestatud. Tähtaja ennistamise taotluse lahendamise küsimuses tehtud määruse peale erikaebuse esitamise võimalust HKMS-s piiratud ei ole.
|
| 3-3-1-16-04
|
Riigikohus |
27.05.2004 |
|
Poole esindaja kõrvaldamine halduskohtumenetlusest on protsessuaalne otsustus, mis võib avaldada olulist mõju protsessiosalise võimele esitada ja kaitsta oma positsiooni käimasolevas kohtuvaidluses. Kohtu otsustus peab arvestama nii esindaja menetlusest kõrvaldamise seadusest tulenevat eesmärki kui ka faktilisi asjaolusid ning tuginema menetlusele, mis tagab menetlusosaliste protsessuaalsete õiguste adekvaatse kasutamise. Oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks on esindaja menetlusest kõrvaldamise taotluse sisuline läbivaatamine ilma, et esindatavale oleks antud võimalust olla ära kuulatud. Samuti on kohtul kohustus tagada menetlusosaliste poolt nende menetlusõiguste heauskne kasutamine. Igal konkreetsel juhul tuleb hinnata, kas teise poole esindaja jätkamine saab kahjustada taotluse esitanud menetlusosalise seadusest tulenevaid õigusi või oli taotluse esitamise motiiviks soov üllatada vastaspoolt, venitada protsessi või muul viisil omandada protsessis eeliseid.
HKMS § 14 lg-st 5 tulenevalt võib asutuse volituse alusel haldusorgani esindajaks olla isik, kes töötab antud asutuses. Kui esindajaks on esindatava töötaja, on sellise esindaja kõrvaldamise otsustamine olulisel määral seotud kohtu sisenemisega halduse enesekorralduslikku sfääri. Esindatavaga töö- või teenistussuhtes oleva isiku kõrvaldamine protsessist teise menetlusosalise taotluse alusel saab olla vaid erandlik ja põhineda kaalukatel asjaoludel, mis ilmselgelt välistavad ausa menetluse.
TsMS § 88 lg 2 kohaselt ei või isik olla esindaja, kui ta selles asjas on andnud õigusabi isikule, kelle huvid on esindatava huvidega vastuolus. Selles sättes nimetatud õigusabi seondub konkreetse kohtuvaidlusega ning hõlmab selles konkreetses asjas või ka viimasega tihedalt seonduvas kohtuasjas isiku esindamist, esindatava nimel dokumentide koostamist ja kohtumenetlusest osavõttu. Asutuse või juriidilise isikuga töö- või teenistussuhetes oleva isiku poolt oma töö- või teenistusülesannete täitmise käigus kirjade ja muude dokumentide koostamine ei ole iseendast käsitletav õigusabina TsMS § 88 lg 2 mõttes.
HKMS § 31 lg 3 sätestab, et poolel ja kolmandal isikul on õigus esitada halduskohtule eraldi dokumendina vormistatud määruse peale erikaebus, kui see õigus on sätestatud käesolevas seadustikus. Halduskohtumenetluse seadustik esindaja menetlusest kõrvaldamise määruse peale erikaebuse esitamise õigust ette ei näe. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 88, mis sätestab esindaja protsessist kõrvaldamise alused, ei nimeta samuti selgesõnaliselt menetlusosalise õigust esitada erikaebus esindaja kõrvaldamise määrusele. Taandamismäärused ei ole määruskaebuse vormis vaidlustatavad ka väärteo- ja kriminaalmenetlustes.Kuigi esindaja menetlusest kõrvaldamine üldjuhul häirib menetluse kulgu, ei ole ka tegemist kohtumäärusega, mis takistab asja menetlemist ulatuses, mis teeks erikaebuse esitamise lubatavaks TsMS § 297 lg 3 mõttes.
|
| 3-3-1-21-05
|
Riigikohus |
26.05.2005 |
|
VangS §-d 24 ja 27 ning VSE §-d 31-38 näevad ette üldise korra kinnipeetava lühiajalisteks kokkusaamisteks vanglaväliste isikutega. Erikord kinnipeetava ja vanglaväliste isikute kokkusaamise osas on ette nähtud üksnes kinnipeetava kohtumisel oma kaitsja või vaimulikuga (VangS §-s 26 ja § 27 lg-tes 2 ja 3). Kinnipeetava esindaja haldusasjas sellist eristaatust ei vaja. Kaitsja ja esindaja ebavõrdne kohtlemine on põhjendatud sellega, et kriminaal- ja väärteoasjades on põhiõiguste riive aste ja intensiivsus tunduvalt suurem kui haldusasjades.
Kuna kinnipeetava lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni kehtestamisel ei ole silmas peetud kokkusaamisi esindajaga, tuleb vangla administratsioonil kinnipeetava kokkusaamiste õiguslikke aluseid kohaldades arvestada neid erisusi, mida toob kaasa põhjendatud vajadus suhelda esindajaga. Põhjendatud vajaduse korral tuleb kinnipeetava kokkusaamisi esindajaga lubada lisaks VangS § 24 lg-tes 1 ja 2 sätestatud miinimummäärale. Kokkusaamiseks vangla juhtkonnale esitatud põhistatud taotluse alusel vangla juhtkond hindab, kas esindaja isiku ja tema maine suhtes ei ole põhjendatud kahtlusi ning kas kokkusaamiseks on mõjuv põhjus. Sellel alusel otsustab vangla juhtkond kohtumise toimumise võimaldamise. Selle otsusega mittenõustumisel võib kokkusaamist taotlenud isik esitada kaebuse halduskohtusse.
|
| 3-3-1-85-06
|
Riigikohus |
10.01.2007 |
|
Eluruumide erastamise seaduse eri aegadel kehtinud ja ka kehtivas redaktsioonis on eluruumide erastamise eesmärgiks anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud eluruume ja tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ning säilimine. Käesoleval juhul ei välistanud erastamisavalduse esitamise ajal kehtinud Eluruumide erastamise seadus riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud hoonetes asuvate eluruumide erastamist. Alates 15. märtsist 1995. a jõustunud EES § 3 lg 5 p-l 6 ei olnud tagasiulatuvat jõudu, kuna Eluruumide erastamise seaduse muutmise seadus ei andnud nimetatud sättele tagasiulatuvat jõudu otsesõnu ning selline õigustatud subjekti seisundit halvendav tõlgendus oleks õigusvastane. Üldjuhul ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat jõudu ning õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb uuele õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine sätestada vastava seaduse rakendussätetes (vt nt Riigikohtu 30.09.1994 otsust nr III-4/1-5/94; 25.04.2002 otsust nr 3-2-1-51-02, 22.10.2003 otsust nr 3-2-1-96-03 ja 22.09.2005 otsust nr 3-2-1-79-05). Erastamise võimatus ei tulenenud ka erastamisavalduse ajal kehtinud ORAS § 33 lg-st 1. Ka Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 1993. a määrus nr 328 ei välistanud riigi omandusse jääva vara nimekirjas olevas vaidlusaluses hoones asuva korteri erastamist. Erastamisavalduse esitamise ajal oli isikul õiguspärane ootus avalduse seaduspärasele menetlemisele mõistliku aja jooksul, otsuse langetamisele ning selle teatavakstegemisele haldusakti näol. Hoone üleandmine riigi omandisse ei tähendanud erastamisvõimaluse kaotamist, vaid erastamise kohustatud subjekti muutumist.
Olukorda, kus taotleja on teadmatuses tema avalduse lahendamise osas ja on saanud vaid haldusorganilt tema taotluse rahuldamata jätmist puudutava kirja, ei saa pidada õiguspäraseks. Sellisel juhul ei ole haldusmenetlust lõpetatud korrektselt haldusakti teatavakstegemisega.
Olukorda, kus taotleja on teadmatuses tema avalduse lahendamise osas ja on saanud vaid haldusorganilt tema taotluse rahuldamata jätmist puudutava kirja, ei saa pidada õiguspäraseks. Sellisel juhul ei ole haldusmenetlust lõpetatud korrektselt haldusakti teatavakstegemisega. Kuigi isik võib pöörduda kohtusse ka peale haldusakti andmise asjaolusid selgitava kirja saamist, on haldusakti sisulisele ja vormilisele õiguspärasusele võimalik lõplikku hinnangut anda vaid haldusakti põhjal.
Alates 15. märtsist 1995. a jõustunud EES § 3 lg 5 p-l 6 ei olnud tagasiulatuvat jõudu, kuna Eluruumide erastamise seaduse muutmise seadus ei andnud nimetatud sättele tagasiulatuvat jõudu otsesõnu ning selline õigustatud subjekti seisundit halvendav tõlgendus oleks õigusvastane. Üldjuhul ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat jõudu ning õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb uuele õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine sätestada vastava seaduse rakendussätetes (vt nt Riigikohtu 30.09.1994 otsust nr III-4/1-5/94; 25.04.2002 otsust nr 3-2-1-51-02, 22.10.2003 otsust nr 3-2-1-96-03 ja 22.09.2005 otsust nr 3-2-1-79-05).
Olukorda, kus taotleja on teadmatuses tema avalduse lahendamise osas ja on saanud vaid haldusorganilt tema taotluse rahuldamata jätmist puudutava kirja, ei saa pidada õiguspäraseks. Sellisel juhul ei ole haldusmenetlust lõpetatud korrektselt haldusakti teatavakstegemisega. Kuigi isik võib pöörduda kohtusse ka peale haldusakti andmise asjaolusid selgitava kirja saamist, on haldusakti sisulisele ja vormilisele õiguspärasusele võimalik lõplikku hinnangut anda vaid haldusakti põhjal. Käesoleval juhul puuduvad küll andmed haldusakti olemasolu kohta, kuid see ei takista kaebuse läbivaatamist, sest kohtul tuleb uurimisprintsiibist lähtudes välja selgitada, millise haldusakti või toiminguga väidetav kahju tekitati ja sellele kaebaja tähelepanu juhtida. Seejuures tuleb arvestada kaebaja õigusalaste teadmiste ja õigusabi kasutamise võimalustega.
Esindusele nõustaja kaudu halduskohtus, sh kassatsioonimenetlusele on kohaldatav TsMS § 228. Nõustajaks võib olla ka spetsialist kohtuasja lahendamiseks vajalikus spetsiifilises küsimuses (nt raamatupidaja, intellektuaalse omandi tundja), kes vahendab kohtule menetlusosalise seisukohti valdkonnas, mida ei viimane ise ega teda esindav advokaat piisavalt ei valda. Küll aga ei ole üldjuhul kassatsioonimenetluses vajalik nõustaja osalemine juhul, kui menetlusosalist juba esindab HKMS § 51 lg-s 1 nimetatud esindaja ja tegemist ei ole spetsiifilises valdkonnas nõustamise või eriliste asjaoludega, mis põhjendavad nõustaja osalemist.
|
| 3-3-1-87-06
|
Riigikohus |
22.02.2007 |
|
MRÕMS § 16 lg 11 kui rakendusnorm on erinormiks MRS § 6 lg 2 suhtes. MRÕMS § 16 lg 11 objektiks on igasugune kasutusse antud riigimaa, sõltumata sellest, kas see oli õigusvastaselt võõrandatud või mitte. Iseäranis ei olnud alust välistada erastamisõigust isiku kasutuses oleva riigimaa suhtes, mille kohta ei olnud MRÕMS § 16 lg 11 jõustumise hetkeks maa tagastamise avaldust esitatud.
Kui haldusaktid ja toimingud ei ole olnud kaebuse esemeks, ei ole alust eeldada, et kohtutoimikusse oleks kogutud kõik olulised tõendid nende aktide või toimingute õiguspärasuse hindamiseks. Sellises olukorras ei saa kohus otsuse põhjendavas osas anda hinnangut haldusaktide või toimingute õiguspärasusele. Kohus ei saa ebapiisava informatsiooni tingimustes tõsikindlalt otsustada aktide ning toimingute õigusvastasuse või õiguspärasuse üle.
Isikul, keda halduskohtus esindab advokaat, on eeldatavalt paremad võimalused oma õiguste kaitsmiseks, kui ilma õiguslike teadmisteta isikul, kellel esindaja puudub. Asjaolu, et ilma õigusteadmisteta ja esindajata isiku suhtes on halduskohtul suurem selgitamiskohustus, ei tähenda, et selline isik on paremas olukorras kui isik, kellel on õigusteadmiste ja kogemustega esindaja.
|
| 3-3-1-46-07
|
Riigikohus |
13.11.2007 |
|
VangS § 28 lg-s 3 sätestatud telefonikõnede piiramise keelu puhul on silmas peetud eelkõige helistamist kriminaal- või väärteomenetluse tähenduses kaitsjale. Tsiviil- või halduskohtumenetluse tähenduses esindaja puhul tuleb hinnata helistamise vajaduse olulisust ning graafikuvälisel ajal helistamiseks peab olema mõjuv põhjus.
Kinni peetav isik ei pea teavitama vanglat asjaoludest, mis tingivad kaitsjale või teistele VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikutele helistamise soovi. Samuti ei ole seadusandja seadnud kaitsjale helistamise õigust sõltuvusse helistamise eesmärgist.
VangS § 28 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaselt peab kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimuma kinnipeetava kulul. VangS § 28 lg 2 ja ka § 96 lg 2 ei keela aga kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga.
Vanglal ei ole helistamise piirangu kehtestamisel õigust piirata kinnipeetava suhtlemist riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. VangS § 28 lõikest 3 tulenev keeld laieneb terviklikult kogu paragrahvile, mitte üksnes VangS § 28 lg 3 esimeses lauses sätestatule. VangS § 28 lg 3 on vastastikuses seoses VangS § 28 lg-ga 1. Vaid erakorralise sündmuse korral (näiteks rahutused vangla territooriumil, probleemid telefonivõrguga) on vanglal õigus kehtestada ajutisi piirangud VangS § 28 lg-s 3 märgitud ametiisikutele ning kaitsjale helistamise osas.
VangS § 28 lg-s 3 sätestatud telefonikõnede piiramise keelu puhul on silmas peetud eelkõige helistamist kriminaal- või väärteomenetluse tähenduses kaitsjale. Tsiviil- või halduskohtumenetluse tähenduses esindaja puhul tuleb hinnata helistamise vajaduse olulisust ning graafikuvälisel ajal helistamiseks peab olema mõjuv põhjus.
Kinni peetav isik ei pea teavitama vanglat asjaoludest, mis tingivad kaitsjale või teistele VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikutele helistamise soovi. Samuti ei ole seadusandja seadnud kaitsjale helistamise õigust sõltuvusse helistamise eesmärgist.
|
| 3-3-1-52-07
|
Riigikohus |
06.11.2007 |
|
Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määrusega nr 326 kinnitatud "Kohtus riigi lepingulise esindamise korra" § 4 reguleerib riigi lepingulise esindaja valimist. Selle paragrahvi esimese lõike sõnad " "kohtuvaidluse keerukusest lähtudes" viitavad sellele, et valik peab olema ühekordne ning lähtuma konkreetsest kohtuvaidlusest. Sama paragrahvi lõige kaks sätestab, et kaalukal põhjusel võib riigi lepinguliseks esindajaks valida isiku, keda ei ole riigile õigusabi osutajate nimekirja kantud. Nimetatud sätteid koostoimes saab tõlgendada vaid selliselt, et kaalukas põhjus muu isiku esindajaks valimisele peab olema ühekordne ning konkreetses kohtuvaidluses tõusetunud vajadustest lähtuv.
Haldusorgan võib välist õigusabi küll kasutada, ent peab seejuures arvestama, et haldusorgani põhitegevusega seotud vaidluse puhul võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema enda kanda ka tema vastu esitatud kaebuse põhjendamatuse korral (vt ka Riigikohtu 19.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-24-07, 10.05.2001. a määrust haldusasjas nr 3-3-1-11-01; 05.10.2005 otsust haldusasjas nr 3-3-1-48-05; 14.05.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-16-07).
|
| 3-3-1-12-09
|
Riigikohus |
25.03.2009 |
|
ÕVVTK linnakomisjoni näol on tegemist riigi poolt antud volituse alusel moodustatud organiga, kes täidab riiklikke ülesandeid. ÕVVTK linnakomisjon on iseseisev ja linnavõimust sõltumatu haldusorgan. Seetõttu ei saa tema seadusjärgseks esindajaks pidada linnasekretäri. Komisoni esindajaks saab olla komisjoni esimees või tema volitatud isik (vt ka Riigikohtu 05.05.2004 kohtuotsuse asjas nr 3-3-1-15-04 p-i 14).
HKMS § 5 lg 1 kohaselt juhindub halduskohus seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilasjade hagimenetlusele kohaldatavatest sätetest, kui seadusega ei ole ette nähtud hagita menetluse sätete kohaldamine. HKMS § 14 lg 5 teise lause alusel kohaldatakse esindusele tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud erisusi. Ka halduskohtumenetluses on võimalik kasutada TsMS § 227 lg-s 7 sätestatud erandlikku võimalust aktsepteerida isiku esindusõigust, hoolimata volikirja puudumisest. Käesolevas asjas puudub alus arvata, et linnakomisjoni ja linnavalitsust on esindatud omal algatusel. ÕVVTK linnakomisjon on hoolimata volikirja puudumisest esindaja tegevuse vaikivalt heaks kiitnud.
|
| 3-3-1-88-10
|
Riigikohus |
09.02.2011 |
|
Halduskohtule võib protesti haldusakti või toimingu peale esitada asutus või ametnik, kellele see õigus on antud seadusega. VVS §-s 85 lg-ga 1 on kindlaks määratud maavanema esemelise (sisulise) ja territoriaalse pädevuse. Reeglina on haldusorgani sisepädevuse küsimuseks otsustamine selle üle, millisel füüsilisel isikul on haldusorgani nimel õigus tegutseda. Maavanema kui monokraatse haldusorgani puhul on sisepädevuse küsimus seotud juhtudega, mil maavanem ei saa oma ülesandeid täita ajutise takistuse tõttu või kui tema teenistussuhe on peatatud.
Küsimus, kellele võib maavanema ülesanded panna, on reguleeritud regionaalministri 14.12.2006. a määrusega nr 8 kehtestatud "Maavanema ajutise asendamise korraga". Nimetatud määruses on sätestatud, milliseid ametnikke saab ajutiselt volitada täitma maavanema ülesandeid. See tähendab, et maavanema ülesandeid võib täitma volitada üksnes määruses nimetatud ametikohtadel teenistuses olevaid ametnikke, s.o maavalitsuse osakonnajuhatajat või maasekretäri. Avalikus õiguses kehtiva legaalsusprintsiibi kohaselt võib haldusorgan teha üksnes seda, mis on kehtiva õigusega lubatud. Ka huvide konflikti esinemisel tulnuks asendajaks määrata keegi sama maavalitsuse osakonnajuhatajatest või maasekretär, nagu asendamise kord ette näeb.
|
| 3-3-1-94-10
|
Riigikohus |
20.04.2011 |
|
HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist võimaldama menetlusosalisel esitada oma arvamusi ja vastuväiteid. Koormava haldusakti puhul on ärakuulamine kohustuslik, kui ei esine HKMS § 40 lg-s 3 märgitud erandeid isiku ärakuulamata jätmiseks.Vangla teise osakonda paigutamise taotluse rahuldamine ei ole käsitatav ärakuulamisõiguse tagamisena täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuste tegemisel.
Riigikohtu senise praktika kohaselt on koormava haldusakti andmisel ärakuulamisõiguse tagamata jätmine käsitatav sedavõrd olulise rikkumisena, mis toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse (vt nt Riigikohtu 14.02.2011 otsust asjas nr 3-3-1-76-10; 10.12.2010 otsust asjas nr 3-3-1-72-10).
Kohtuistung protokollitakse vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele. Kohtuistungi protokolli parandamise taotluse esitamise tähtaeg hakkab kulgema protokolli allkirjastamise, mitte selle kättetoimetamise päevast arvates.
Kohtuistungi protokollis tuleb kajastada, milliseid dokumente kinnisel kohtuistungil uuriti, et oleks võimalik kontrollida, kas tegemist on halduskohtu istungil esitatud dokumentidega või mitte.
Halduskohtumenetluses on tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid. Kui kohus uurib kinnisel istungil dokumente, millest mõnda kohtutoimikule ei lisata, ei välista see nende dokumentide vastavust dokumentaalse tõendi tunnustele. Toimiku materjalide hulgas ei pea olema riigisaladust või salastatud välisteavet sisaldav teabekandja. Seega võib kohtus tugineda ka tõenditele, mida kohtutoimikusse ei lisatud. Seejuures tuleb kohtuistungi protokollis kajastada, milliseid dokumente kinnisel kohtuistungil uuriti, et oleks võimalik kontrollida, kas tegemist on halduskohtu istungil esitatud dokumentidega või mitte.
Infoallikate kaitsmise eesmärgil ei pruugi olla võimalik täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuses ja selle pikendamise otsustes detailselt esitada ründeohtu kinnitavaid tõendeid. Kohtul on õigus ja kohustus nõuda vanglalt haldusaktide andmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kinnitavaid tõendeid ning nendega kinnisel istungil tutvuda. Kaastööle kaasatud isikute kaitsmise eesmärgil ei ole võimalik kinnisel istungil esitatud tõendites sisalduvat teavet detailselt kohtuotsuses kajastada, küll peab aga kohtuotsusest nähtuma kohtu järeldus esitatud tõendite kohta.
HMS §-s 58 sätestatu on kohaldatav tühistamiskaebuse lahendamisel, tuvastamiskaebusele see säte ei laiene. Tuvastamiskaebuse korral kontrollitakse, kas haldusorgan on täitnud haldusakti andmisel seaduses sätestatud tingimusi või mitte.
Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et kui kaebajal on põhjendatud huvi vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, siis toimingu õigusvastasuse tuvastamisel ei saa kohus jätta kaebust rahuldamata ja toimingut õigusvastaseks tunnistamata (vt Riigikohtu 21.01.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-88-08 p-i 13). Eelnimetatud seisukoht on asjakohane ja kohaldatav ka haldusakti puhul. Seetõttu on ebaõige seada haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamise eelduseks tühistamiskaebuse rahuldamise eelduste täitmise ja kohaldada tuvastamiskaebuse rahuldamata jätmise põhjendusena HMS §-st 58 tulenevat erandit. Kui kohus tuvastas ärakuulamisõiguse rikkumise ja ebapiisavate kaalutluste esitamise haldusaktis, tulnuks vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud kaebus rahuldada.
Infoallikate kaitsmise eesmärgil ei pruugi olla võimalik täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuses ja selle pikendamise otsustes detailselt esitada ründeohtu kinnitavaid tõendeid. Kohtul on õigus ja kohustus nõuda vanglalt haldusaktide andmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kinnitavaid tõendeid ning nendega kinnisel istungil tutvuda. Kaastööle kaasatud isikute kaitsmise eesmärgil ei ole võimalik kinnisel istungil esitatud tõendites sisalduvat teavet detailselt kohtuotsuses kajastada, küll peab aga kohtuotsusest nähtuma kohtu järeldus esitatud tõendite kohta.
Menetlusosaline võib halduskohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu. Esindusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud erisusi. Haldusülesandeid täitva asutuse seaduslik esindaja halduskohtus on asutuse juht. Haldusülesandeid täitvat ametnikku võib esindada isik, keda on selleks volitanud asutus, kus ametnik töötab.
Menetlusosalise nimel tehtud menetlustoimingud kehtivad ka juhul, kui menetlusosaline andis esindajale volituse muus vormis kui kirjalikult või notariaalselt kinnitatuna või tõestatuna või kui menetlusosaline kiitis esindaja menetluses osalemise sõnaselgelt või vaikivalt heaks. Eeldatakse, et menetlusosaline on teda menetluses esindanud isiku volituse heaks kiitnud, kui ta andis talle hiljem volituse.
Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Vanglal on õigus täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada ka isiku suhtes, kelle julgeolek on ohus. Julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks ei ole üksnes konkreetse kinnipeetava enda käitumine vanglas, vaid ka raske õigusrikkumise toimepanemise ennetamine. Täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist seega preventiivsete meetmetega, mille kohaldamise eesmärgiks võib olla ka kinnipeetava kaitstava õigushüve tagamine.
Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toob kaasa kinnipeetava õiguste olulise piiramise. Seetõttu saab täiendavaid julgeolekuabinõusid isiku julgeoleku tagamiseks kohaldada üksnes erandliku meetmena ning see eeldab abinõude kohaldamise aluste olemasolu jätkuvat kontrollimist. Mida pikemalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse, seda põhjalikumalt tuleb haldusaktis abinõude kohaldamise vajadust motiveerida. Abinõude kohaldamise aluste äralangemisel tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine koheselt lõpetada.
HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist võimaldama menetlusosalisel esitada oma arvamusi ja vastuväiteid. Koormava haldusakti puhul on ärakuulamine kohustuslik, kui ei esine HKMS § 40 lg-s 3 märgitud erandeid isiku ärakuulamata jätmiseks.Vangla teise osakonda paigutamise taotluse rahuldamine ei ole käsitatav ärakuulamisõiguse tagamisena täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuste tegemisel.
|
| 3-3-1-5-12
|
Riigikohus |
21.03.2012 |
|
Menetluskulu liigi kvalifitseerimine ja selle väljamõistmise otsustamine on kohtu ülesanne ning kohus ei ole seotud menetluskulu kohta esitatud menetlusosaliste seisukohtadega. Menetluskulu väljamõistmise otsustamisel tuleb kohtul seega hinnata, kas taotluses esitatud kulud on käsitatavad väljamõistetavate menetluskuludena HKSM § 83 lg 4 p 1 mõttes.
Kuna väidetavalt kaebajat esindanud advokaadibüroo ei esitanud volitust tõendavat volikirja, samuti ei ole ta esitanud kohtule avaldusi, seisukohti ega muid menetlusdokumente ega kohtumenetluses kaebajat muul viisil esindanud, ei saa teda käsitada kaebaja esindajana. HKMS v.r § 14 lg 5 järgi võis menetlusosaline halduskohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu ning esindusele kohaldati tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Kohtule ei ole esitatud ühtegi dokumenti, milline advokaadibüroo advokaat kaebajat abistas ning kas ta omas esindusõigust ka käesolevas kohtumenetluses. Isiku lepinguliseks esindajaks kohtus ei ole advokaadibüroo, vaid advokaadibüroo advokaat.
Kui asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses ning menetlusdokumendi koostamiseks kasutatakse advokaadibüroo abi, siis ei muutu seda õigusteenust osutanud isik menetlusosalise nõustajaks TsMS § 228 mõttes.
Nõustaja pädevus kohtumenetluses on sätestatud TsMS § 228 lg-tes 2 ja 3. Nõustaja võib esineda kohtuistungil koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. Nõustaja poolt kohtuistungil esitatu loetakse menetlusosalise poolt esitatuks, kui menetlusosaline seda kohe tagasi ei võta või ei paranda. Nõustaja ei saa aga teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. Nõustaja pädevus piirdub üksnes koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega ja seal selgituste andmisega. Kirjalikus menetluses nõustaja kasutamise võimalust seadustikud ette ei näe (vt ka otsuseid kohtuasjades nr 3-3-1-93-08, p 16 ja nr 3-3-1-92-09, p 50). Analoogselt käsitletakse nõustaja pädevust ka tsiviilkohtumenetluses (vt kohtasi nr 3-2-1-161-09, p 12).
Riigikohus jääb oma senise praktika juurde, mille kohaselt võib nõustajaks olla spetsialist kohtuasja lahendamiseks vajalikus spetsiifilises küsimuses, kes vahendab kohtule menetlusosalise seisukohti valdkonnas, mida ei viimane ise ega teda esindav advokaat piisavalt ei valda (vt kohtuasi nr 3-3-1-85-06, p 8). Menetlusdokumentide koostamiseks abi osutamine eeltoodud põhimõtetele ei vasta ning seetõttu ei ole sellist abi osutanud isik käsitatav kaebaja nõustajana ning kantud kulu pole tõlgendatav menetluskuluna HKMS § 83 lg 4 p 1 mõttes.
|
| 3-3-1-46-12
|
Riigikohus |
22.10.2012 |
|
Teabenõudes sooviti teavet selle kohta, millise ametliku dokumendi alusel on kohaliku omavalitsuse omandis olev elamu tunnistatud varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks. Seega sooviti teavet konkreetse dokumendi kohta, s.o avalikku teavet AvTS § 3 lg 1 tähenduses. Teabenõude täitmiseks tulnuks viidata, millise dokumendi alusel või millise dokumendiga tunnistati viidatud elamu varisemisohtlikuks või elamiskõlbmatuks, või edastada teabenõudjale vastav dokument. Kui sellist dokumenti polnud olemas (teabenõude vastuses ei ole vastavale dokumendile viidatud), siis tulnuks nii ka vastata. Vastuse esitamiseks ei olnud vaja teavet täiendavalt süstematiseerida ja analüüsida ning selle alusel uut teavet dokumenteerida, seega ei olnud tegemist selgitustaotlusega AvTS § 23 lg 2 p 5 tähenduses, millele tulnuks vastata märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusega ettenähtud korras.
Üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja kaebaja õigusnõustamine ei muuda isikut kaebaja esindajaks. Esindus tähendab esindaja menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist (kuni 31. detsembrini 2011. a kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS v.r) § 14 lg 5, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 217 lg d 4 6, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 117 lg 1). Kui väidetav esindaja ei ole halduskohtus toimunud menetluses osalenud ega ühtegi menetlustoimingut esindatava nimel teinud, siis ei saa teda pidada kaebaja esindajaks ega esindaja kulusid vastustajalt välja mõista.
Distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast peavad lisaks süüteo kirjeldusele nähtuma ka asjaolud ja kaalutlused, mida tööandja on karistamisel arvestanud, ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta. Asutuse juhil on küll kohustus distsiplinaarsüüteole reageerida, kuid igale distsiplinaarsüüteole ei pea järgnema karistus. Kuna tegemist on asutuse juhi diskretsiooniga, siis võib ta kaaluda rikkumisega seotud asjaolusid, rikkumise raskust, teenistuja süü
suurust, tema töökoormust, varasemat käitumist ja teenistuskohustuste täitmist. Kaalumise tulemusel võib selguda, et konkreetsel juhul ei ole teenistuja karistamine distsiplinaarkorras vajalik. Teenistujal ei ole küll subjektiivset õigust sellele, et teda rikkumise toimepanemisele vaatamata ei karistataks, kuid tal on õigus nõuda, et asutuse juht kaaluks otsust diskretsioonivigadeta.
Haldusorgan peab distsiplinaarmenetluse läbiviimisel lähtuma haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ja haldusmenetluse põhimõtetest, millest üks olulisemaid on isiku teavitamine tema suhtes alustatud menetlusest. Isikult seletuse küsimine ei pruugi tähendada, et tema suhtes on alustatud või alustatakse distsiplinaarmenetlust. Seletust võib küsida ka teenistusliku järelevalve menetluse raames, millega alles selgitatakse välja võimalikule rikkumisele viitavad asjaolud ja seejärel otsustatakse distsiplinaarmenetluse alustamise vajadus. Isiku teavitamata jätmisega distsiplinaarmenetluse alustamisest rikkus haldusorgan tema õigust end distsiplinaarmenetluses kaitsta.
Kuna isikut ei teavitatud seletuskirja kirjutamise hetkeks, et tema suhtes on alustatud või kavatsetakse alustada distsiplinaarmenetlust, siis ei tagatud talle ärakuulamisõigust täies mahus. Tal ei olnud ajendit taotleda täiendavate tõendite kogumist ega võimalust vaielda vastu kogutud tõenditele, süüksarvatava teo kvalifikatsioonile ja kavandatavale karistusele. Korrektseks ärakuulamiseks ei ole piisav, et isik võib aimata kavandatava koormava haldusakti sisu.
TDVS ega ATS ei näe ette distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamist. Seetõttu ei ole distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamata jätmine menetlusveaks, mis mõjutaks menetluse õiguspärasust. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamata jätmist kompenseeriks teenistuja teavitamine tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest ja talle ärakuulamisõiguse tagamine.
Seaduse järgi tuleb teenistuskohustusi täita õigeaegselt. Sellisel juhul, kui ametnik jättis teabenõude seaduses sätestatud tähtaja jooksul täitmata ega teavitanud teabenõudjat ka teabenõude täitmise tähtaja pikendamisest, oli tegemist teenistuskohustuse mittenõuetekohase täitmisega. Staažikal ametnikul, kelle ametijuhendijärgsete teenistuskohustuste hulka teabenõuetele vastamine kuulus ja kelle ametikohale vastavat tegevusvaldkonda teabenõudes nõutud teave puudutas, olid olemas teabe-nõude täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja kogemused ning ta pidi olema teadlik ametiasutuses kehtivast asjaajamiskorrast, teabenõuetele vastamise korrast ja tähtaegadest.
Kui teabenõude täitja osas on tekkinud segadus, siis vabastaks see ametniku süüst, kui eksimus oli vältimatu. Kui eksimus oli välditav, siis tuleb rikkumise eest vastutada, kuid see saab olla asjakohaseks kaalutluseks asutuse juhile rikkuja karistamise otsustamisel ja karistuse valikul. Kahtluse korral teabenõude täitja osas tulnuks täpsustada, kas mõni teine ametnik vastab ametnikule suunatud teabenõudele, ja organiseerida vastutava ametniku muutmine. Ka juhul, kui ametnikule määratakse täitmiseks ekslikult kellegi teise pädevusse kuuluv ülesanne, ei või ta seda tähelepanuta jätta, vaid peab organiseerima ülesande ümbersuunamise või selle ise täitma.
|
| 3-3-1-88-13
|
Riigikohus |
16.04.2014 |
|
Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32−34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve tegemiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p d 25−26)
Haldusasjas nr 3-3-1-78-06 leidis kolleegium, et kohus ei tohi haldusorgani tegevuse õiguspärasust kontrollida omal algatusel suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud. Väär on arusaam, et haldusakti tervikuna vaidlustamine tähendab alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvesse tuleb võtta ka isiku eesmärk kaebuse esitamisel. Kaebust rahuldava kohtuotsuse tagajärjel ei tohiks kaebaja õiguslik positsioon hoopis nõrgeneda. Kuigi kaebaja vaidlustas praeguses asjas linnavalitsuse korralduse täies ulatuses, oli tema eesmärgiks sisuliselt ainult korralduse resolutsiooni p 1 ja sellega kaasneva kõrvaltingimuse (p 2) tühistamine. Korralduse p 3 ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi – vastupidi, selle tühistamine nõrgestaks kaebaja õiguslikku positsiooni. Juhul kui kohtu hinnangul ei selgu kaebaja eesmärk kaebusest piisavalt selgelt või kui kaebuses ei esitata selle eesmärgi saavutamiseks sobivaid taotlusi, tuleb kaebus jätta käiguta ning selgitada välja kaebaja tegelik tahe. Praeguses asjas puudus selleks aga vajadus, sest kaebusest koosmõjus varasema kohtumenetlusega selgub kaebaja eesmärk üheselt. Seega tühistasid kohtud ekslikult korralduse tervikuna. (p-d 17−22)
Vt ka riigikohtunik I. Koolmeistri eriarvamus (p-d 1.1.-1.2.).
Haldusasjas nr 3-3-1-78-06 leidis kolleegium, et kohus ei tohi haldusorgani tegevuse õiguspärasust kontrollida omal algatusel suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud. Väär on arusaam, et haldusakti tervikuna vaidlustamine tähendab alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvesse tuleb võtta ka isiku eesmärk kaebuse esitamisel. Kaebust rahuldava kohtuotsuse tagajärjel ei tohiks kaebaja õiguslik positsioon hoopis nõrgeneda. Kuigi kaebaja vaidlustas praeguses asjas linnavalitsuse korralduse täies ulatuses, oli tema eesmärgiks sisuliselt ainult korralduse resolutsiooni p 1 ja sellega kaasneva kõrvaltingimuse (p 2) tühistamine. Korralduse p 3 ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi – vastupidi, selle tühistamine nõrgestaks kaebaja õiguslikku positsiooni. Juhul kui kohtu hinnangul ei selgu kaebaja eesmärk kaebusest piisavalt selgelt või kui kaebuses ei esitata selle eesmärgi saavutamiseks sobivaid taotlusi, tuleb kaebus jätta käiguta ning selgitada välja kaebaja tegelik tahe. Praeguses asjas puudus selleks aga vajadus, sest kaebusest koosmõjus varasema kohtumenetlusega selgub kaebaja eesmärk üheselt. Seega tühistasid kohtud ekslikult korralduse tervikuna. (p-d 17−22)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-78-06.
TsMS § 218 lg 1 p 5 eesmärk on võimaldada isikul säästa menetluskulusid sellega, et tasulise õigusteenuse osutaja asemel volitatakse abikaasat vm lähedast. Isikut, kes ei vasta TsMS § 218 lg 1 p-des 1 või 2 esitatud tingimustele, ei saa pidada õigusabi andjaks. Menetlusosalise abikaasa kui TsMS § 218 lg 1 p 5 alusel menetlusosalist esindama lubatud isiku kulusid ei saa vastaspoolelt välja mõista võrdväärselt sama paragrahvi p-dele 1 või 2 vastava esindaja kasutamise tulemusena tekkinud õigusabikuludega. Tegemist ei ole põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega, sest õigusharidusega esindaja on isiku esindamiseks paremini kvalifitseeritud kui mittejuristist esindaja ning nende esindajate kasutamise eesmärgid on erinevad. Alates 1.01.2012 kehtiva HKMS § 32 lg 1 regulatsiooni sisu ei erine oluliselt TsMS § 218 lg-st 1. (p 30)
Ehitisele tervikuna kasutusloa andmise otsustamisel tuleb hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning ehitusloa muutmise vajalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 10). (p 23)
Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32-34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve teostamiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p-d 25−26)
Ehitise tehniliste andmete vastavust ehitusloa aluseks olevale ehitusprojektile tuleb EhS §-dest 32-34 tulenevalt kontrollida eelkõige kasutusloa andmise otsustamisel. Juhul, kui ehitisel on kehtiv kasutusluba, võib eeldada, et ehitise vastavust ehitusprojektile on kontrollitud, ning puudub alus täiendava järelevalve teostamiseks. Üks kohustamisnõude rahuldamise eeldustest on haldusorgani kohustus toiming sooritada. Kui KOV-l ei olnud pärast kasutusloa väljastamist täiendavat kohustust kontrollida elamu vastavust ehitusloale ja tuleohutusnõuetele, ei saa kohus tuvastada õigusvastast tegevusetust ja seega kohustamiskaebust rahuldada. (p-d 25−26)
EhS § 61 lg 1 p-st 7 ja EhS § 38 lg 1 p-st 1 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel kui ehitusjärelevalve teostajal võimalik teostada järelevalvet ehitise ohtlikkuse üle sõltumata kasutusloa olemasolust. Selleks puudub siiski vajadus, kui samasisulist järelevalvet teostab parajasti Päästeamet. (p-d 27-28)
Vt ka riigikohtunik I. Koolmeistri eriarvamus (p 2).
Ehitisele tervikuna kasutusloa andmise otsustamisel tuleb hinnata muu hulgas ehitise vastavust ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning ehitusloa muutmise vajalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 10). (p 23)
Vt annototsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-84-04.
|
Facebook
Twitter