https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-10-01 PDF Riigikohus 17.04.2001
    Kehtetu:

Kui isiku süüdistatavana ametikohalt kõrvaldamine Kriminaalmenetluse koodeksi § 129 alusel toimus kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist ka õiguspärase kahju tekitamise korral. Sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides. Käesoleval ajal ei ole sellise hüvitise maksmine seadusega reguleeritud, kuid riigi tegevusetus ei saa välistada riigi kohustust üksikisiku ees. Seega võib niisugustel juhtudel nõuda hüvitist õiguse üldpõhimõtetele tuginedes ka siis, kui seaduses vastav erinorm puudub.


Avaliku teenistuse seadus ei näe ette ametipalga säilitamist, kui teenistussuhe peatub seoses uurija määruse alusel süüdistatavana ametikohalt kõrvaldamisega. Sellist kohustust ei sätesta ka Kriminaalmenetluse koodeksi § 129, millest tuleneb uurija õigus süüdistatava ametikohalt kõrvaldamiseks. Uurija määruse alusel ametikohalt kõrvaldamise tõttu saamatajäänud töötasu või hüvitise, millega loetakse hüvitatuks ka isiku saamatajäänud töötasu, väljamaksmise küsimus ning vastav vaidlus ei kuulu Avaliku teenistuse seaduse reguleerimisalasse ja vastavat nõuet ei saa esitada asutuse vastu.

3-3-1-5-02 PDF Riigikohus 18.04.2002

HKMS § 90 lg 2 kohaselt arvatakse kaebuse või avalduse rahuldamata jätmise korral kautsjon riigituludesse. Kaebuse rahuldamata jätmine eeldab kohtuasja sisulist läbivaatamist. Juhtumil, kui Riigikohtu halduskolleegium lõpetab asjas menetluse pädevuse puudumise tõttu, ei ole võimalik otsustada ka kaebuse sisulise põhjendatuse üle. Seega puudub alus kautsjoni riigituludesse arvamiseks ning kautsjon tuleb tagastada.


Riigikohtu erikogu asus 10. aprilli 2002. a määruses nr 3-3-4-2-02 seisukohale, et kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis ei pea erikogu, mõistlikuks tühistada kohtuotsus üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus. Juhtumil, kui vastustaja kirjalikus vastuses halduskohtusse esitatud kaebusele on leidnud, et tegemist pole avalik-õigusliku vaidlusega, mis kuuluks lahendamisele halduskohtus, tuleb menetlus asjas lõpetada vastavalt HKMS §-le 24 lg 1 p 1.

Kuna kohtutäituri toimingud polnud vaidlustatavad halduskohtus, siis ei saanud enne Riigivastutuse seaduse jõustumist 1. jaanuaril 2002 ka nende toimingutega tekitatud kahju hüvitamist nõuda halduskohtu kaudu. Need vaidlused tuli lahendada üldkohtus tsiviilkohtumenetluse korras. Kahju hüvitamise õiguslik regulatsioon muutus Riigivastutuse seaduse jõustumisega, mis andis avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamise vaidlused halduskohtu pädevusse. Enne Riigivastutuse seaduse jõustumist 1. jaanuaril 2002 esitatud kaebused täituri tekitatud kahju hüvitamiseks tuli esitada maa- või linnakohtusse. Pärast 1. jaanuari 2002 esitatud kahju hüvitamise kaebused kuuluvad aga Riigivastutuse seaduse § 17 lg 1 alusel halduskohtu pädevusse.


Riigikohtu erikogu asus 10. aprilli 2002. a määruses nr 3-3-4-2-02 seisukohale, et kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis ei pea erikogu, mõistlikuks tühistada kohtuotsus üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus. Juhtumil, kui vastustaja kirjalikus vastuses halduskohtusse esitatud kaebusele on leidnud, et tegemist pole avalik-õigusliku vaidlusega, mis kuuluks lahendamisele halduskohtus, tuleb menetlus asjas lõpetada vastavalt HKMS §-le 24 lg 1 p 1.


Kuna kohtutäituri toimingud polnud vaidlustatavad halduskohtus, siis ei saanud enne Riigivastutuse seaduse jõustumist 1. jaanuaril 2002 ka nende toimingutega tekitatud kahju hüvitamist nõuda halduskohtu kaudu. Need vaidlused tuli lahendada üldkohtus tsiviilkohtumenetluse korras. Kahju hüvitamise õiguslik regulatsioon muutus Riigivastutuse seaduse jõustumisega, mis andis avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamise vaidlused halduskohtu pädevusse. Enne Riigivastutuse seaduse jõustumist 1. jaanuaril 2002 esitatud kaebused täituri tekitatud kahju hüvitamiseks tuli esitada maa- või linnakohtusse. Pärast 1. jaanuari 2002 esitatud kahju hüvitamise kaebused kuuluvad aga Riigivastutuse seaduse § 17 lg 1 alusel halduskohtu pädevusse.

3-3-4-1-02 PDF Riigikohus 04.03.2002

Riigivastutuse seaduse ja HKMS § 3 lg 1 p 3 alusel on alates 1. jaanuarist 2002 halduskohtu pädevuses nõue hüvitada politseiametniku õigusvastase karistusotsusega tekitatud kahju, sealhulgas kahju, mis on tekitatud haldusõiguserikkumise asjas tehtud lahendiga, kui menetlus haldusõiguserikkumise asjas on lõppenud ja kahju on jäänud HÕS § 307 korras hüvitamata. Riigivastutuse seaduse §-st 17 lg 3 tulenevalt kuulub halduskohtu pädevusse ka selliste taotluste ja kaebuste läbivaatamine, mis esitatakse pärast Riigivastutuse seaduse jõustumist, kuid milles nõutakse enne 1. jaanuari 2002 tekitatud kahju hüvitamist. Riigivastutuse seaduse §-st 31 lg 1 ja õiguse üldpõhimõtetest tulenevalt kohaldatakse siis enne Riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Kui karistusotsus on tehtud enne 1. jaanuari 2002 ja nõue kahju hüvitamiseks on samuti esitatud enne 1. jaanuari 2002, siis kuulub see nõue maa- või linnakohtu pädevusse.

3-3-1-64-04 PDF Riigikohus 30.11.2004
TsK
HMS

Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt, millega võeti tasu, on õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge.


Põhiseadusevastaseks tunnistatud üldaktid ja neile tuginevad üksikaktid pole põhiseadusevastasuse tõttu tühised, s.o kehtetud algusest peale.

Haldusorgan ei tohi jätkata akti täitmist või toimingu sooritamist pärast seda, kui on jõustunud Riigikohtu otsus, millega tunnistati kehtetuks või põhiseadusevastaseks akti või toimingu sooritamise aluseks olnud üldakt. Sellises olukorras on haldusorgan kohustatud ise tühistama akti või lõpetama toimingu Riigikohtu otsuse jõustumise päevast. Kui üksikakt on aga adressaadi poolt täidetud enne selle aluseks oleva üldakti põhiseadusevastasuse tuvastamist Riigikohtus, siis selline üksikakt jääb jõusse. Ka ei nõua seadus sellise põhiseadusevastase üldakti alusel antud üksikakti tagasitäitmist haldusorgani enese algatusel.


See, et isik mõistab talle suunatud üksikakti põhiseadusevastasust alles pärast üldakti põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei saa talt võtta kahjunõude esitamise õigust. Isikul on mõistlik alus eeldada, et avalik võim tegutseb üksikakte andes põhiseaduspäraste üldaktide alusel. Isikult ei saa nõuda, et ta vaidlustaks üksikakti aluseks oleva üldakti vastavust Põhiseadusele.

Põhiseadusevastane kahju tekitamine võib olla toimunud kas põhiseadusevastase üldakti või põhiseadusevastase üksikaktiga. Hoolimata sellest, et enne Riigivastutuse seaduse jõustumist polnud erisätet põhiseadusevastase üldaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks, on kolleegium seisukohal, et ka kahju, mida selliselt tekitati enne Riigivastutuse seaduse jõustumist (s.o enne 1. jaanuari 2002), tuli hüvitada. Kolleegiumi selline seisukoht tugineb Põhiseaduse §-le 25.

Kolleegium on seisukohal, et teatud tingimustel on õigusvastase üksikaktiga võetud tasu käsitatav kahjuna, mis tuleb välja mõista.

3-3-1-32-06 PDF Riigikohus 15.05.2006

1997.a. vastu võetud Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 6 lg-ga 1 peeti silmas nõudeid, mis vahetult tuginevad selle seaduse enese sätetele. Nimetatud sättes ettenähtud kuuekuuline kohtusse pöördumise tähtaeg ei laienenud nõuetele, mida sai esitada TsK § 451 lg 1 alusel. Nendele nõuetele laienesid hagi esitamise üldised tähtajad. 28. juunil 1994. a vastu võetud TsÜS § 113 lg 1 sätestas hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks kümme aastat. Tulenevalt RVS § 31 lg-st 2 sai halduskohtusse selliseid nõudeid esitada 1. jaanuarini 2005.

AVVKHS § 5 lg 4 ei saa võtta isikult Põhiseaduse §-ga 15 tagatud võimalust pöörduda kohtusse ja nõuda täiendavat hüvitist lisaks sellele, mis ta oli juba Rahandusministeeriumi kaudu saanud. Isik peab saama tõstatada kohtu ees küsimuse sellest, kas seadusega kindlaksmääratud hüvitise suurus on proportsionaalne Põhiseaduse §-s 20 nimetatud vabaduspõhiõigusesse sekkumise tagajärjega.

3-3-1-28-08 PDF Riigikohus 17.06.2008

Käesoleval juhul võis õiguste riivet põhjustada kriminaalmenetluse pikaajaline läbiviimine, mille vältel kohaldati ka tõkendit, ning menetluse mitteõigeaegne lõpetamine. Õiguslik võimalus kahjunõude esitamiseks sai tekkida alles pärast menetluse lõpetamist, sest siis selgub ka kahju ulatus. Menetluse lõpetamise alus iseenesest ei mõjuta kahjunõude esitamise õigust. Seetõttu tuleb pidada võimalikuks kohaldada RVastS § 31 lg-t 3, mis välistab selle seaduse § 31 lg 2 kohaldamise juhul, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast selle seaduse jõustumist.


Asjaolu, kas isik taotles või ei taotlenud kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse tegemise ajal vastavalt KrMS § 199 lg-le 3 asja edasist menetlemist rehabiliteerivatel kaalutlustel, ei oma määravat tähendust. Seetõttu ei ole põhjendatud seisukoht kaebuse perspektiivituses, mis lubaks HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastada kaebuse kahju hüvitamise nõude osas.


Käesoleval juhul võis õiguste riivet põhjustada kriminaalmenetluse pikaajaline läbiviimine, mille vältel kohaldati ka tõkendit, ning menetluse mitteõigeaegne lõpetamine. Õiguslik võimalus kahjunõude esitamiseks sai tekkida alles pärast menetluse lõpetamist, sest siis selgub ka kahju ulatus. Menetluse lõpetamise alus iseenesest ei mõjuta kahjunõude esitamise õigust. Seetõttu tuleb pidada võimalikuks kohaldada RVastS § 31 lg-t 3, mis välistab selle seaduse § 31 lg 2 kohaldamise juhul, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast selle seaduse jõustumist. Asjaolu, kas isik taotles või ei taotlenud kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse tegemise ajal vastavalt KrMS § 199 lg-le 3 asja edasist menetlemist rehabiliteerivatel kaalutlustel, ei oma määravat tähendust. Seetõttu ei ole põhjendatud seisukoht kaebuse perspektiivituses, mis lubaks HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastada kaebuse kahju hüvitamise nõude osas.

3-3-1-35-08 PDF Riigikohus 18.06.2008

HKMS § 9 lg 4 sätestab tähtaja avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks kaebuse esitamiseks. Erinorm sellest regulatsioonist tuleneb RVastS § 31 lg-st 2. RVastS § 31 lg-st 3 tulenevalt ei kohaldata RVastS lõiget 2 juhul, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast Riigivastutuse seaduse jõustumist.

Kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel on käesoleval juhul määrava tähtsusega see, millal isikule kahju tekitati ja millal sai ta teada nõudeõiguse tekkimisest. Riigikohtu 13. juuni 2003. a lahendist saab kahju hüvitamise tähtaega hakata lugema üksnes juhul, kui isikule ei saanud juba eelnevalt selge olla, et talle on tekitatud kahju ning kes on kahju tekitamise eest vastutav. Kui isikule olid need asjaolud teada juba varem, siis ei saa kahju hüvitamise tähtaega hakata lugema 13. juunist 2003 ning kaebus ei ole seetõttu tähtaegne. Sellisel juhul tuleb kontrollida, kas kaebuse esitamise tähtaeg ei kuulu ennistamisele seetõttu, et isikule etteheidetav see, et ta ei pöördunud ajal, mil haldusakt oli tühistatud, kahju hüvitamise kaebusega halduskohtusse. Samuti tuleb hinnata, kas mingil hetkel selgus isikule lõplikult, et ehitusloa tagajärgi ei saa kõrvaldada ning kas kahju hüvitamise nõue esitati pärast seda mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu 08.11. 2007. a määrust haldusasjas nr 3-3-1-53-07).


Kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel on käesoleval juhul määrava tähtsusega see, millal isikule kahju tekitati ja millal sai ta teada nõudeõiguse tekkimisest. Riigikohtu 13. juuni 2003. a lahendist saab kahju hüvitamise tähtaega hakata lugema üksnes juhul, kui isikule ei saanud juba eelnevalt selge olla, et talle on tekitatud kahju ning kes on kahju tekitamise eest vastutav. Kui isikule olid need asjaolud teada juba varem, siis ei saa kahju hüvitamise tähtaega hakata lugema 13. juunist 2003 ning kaebus ei ole seetõttu tähtaegne. Sellisel juhul tuleb kontrollida, kas kaebuse esitamise tähtaeg ei kuulu ennistamisele seetõttu, et isikule etteheidetav see, et ta ei pöördunud ajal, mil haldusakt oli tühistatud, kahju hüvitamise kaebusega halduskohtusse. Samuti tuleb hinnata, kas mingil hetkel selgus isikule lõplikult, et ehitusloa tagajärgi ei saa kõrvaldada ning kas kahju hüvitamise nõue esitati pärast seda mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu 08.11. 2007. a määrust haldusasjas nr 3-3-1-53-07).

3-3-1-53-11 PDF Riigikohus 27.10.2011

TsK § 448 lg-st ei saa järeldada, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune negatiivne tagajärg, mis on seostatav kahju tekitaja tegevusega. Kehtivast õigusest ei tulene kohustust hüvitada majandustegevuses saadava kasumi vähenemine. Käesoleval juhul ei hõlma politseiametnike vastutus kohustust hüvitada kahjulikud tagajärjed, mis tekkisid ettevõtte kasumi teenimise võimaluse kaotusest. Asjas ei ole tuvastatud ka sedavõrd erandlikke asjaolusid, mis oleksid aluseks puhtmajanduslikuks kahjuks peetava kahju hüvitamise kohustuse panemiseks vastustajale.

Käesolevas asjas ei ole ei ole võimalik täpselt määratleda, millises ulatuses on kahju suurenemine tingitud kaebaja tegevusetusest. Seetõttu tuli kohtul hüvitise vähendamise otsustamisel hinnata tõenäosust, kui suures osas oleks kahju jäänud tekkimata, kui kaebaja oleks järginud hoolsuskohustust. Analoogia alusel oli kohaldatav TsMS § 233 lg 1. Hüvitise vähendamise aluseks olevate asjaolude tõendamise koormus on vastustajal. Seega pidi vastustaja tõendama ka seda, millises ulatuses oleks abinõu kasutamine kahju vähendanud. Samas ei olnud kaebajal keelatud tõendada abinõu ebaefektiivsust.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json