3-3-1-2-06
|
Riigikohus |
22.03.2006 |
|
Isiku kohustus kanda distsiplinaarkaristuse kohaldamisest tulenevaid piiranguid kehtib üksnes siis, kui karistus on määratud ja seda kantakse seaduses sätestatud alustel ning korras. Ka kinnipeetavale kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav.
Vastavalt Vangistusseaduse § 63 lg-le 1 on kinnipeetava kartserisse paigutamine kõige rangem distsiplinaarmeede. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta (punkt 60.5) sätestatud, et kartserisse paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel.
Inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Kuigi kuriteo toimepannud isik peab kandma karistust ning sellega seoses kohaldatakse tema suhtes seaduse alusel põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna see õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest. Kinnipeetavale kohaldatava distsiplinaarkaristuse kandmise tingimused peavad olema piisavalt sätestatud ning neid nõudeid tuleb järgida.
Kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Sellisel juhul on tegemist rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist (ka kooskõlas VÕS § 134 lg-s 3 sätestatuga).
Vanglas, sealhulgas ka kartseris kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla administratsiooni kohustus. Olulised puudused kartserile kehtestatud nõuete täitmisel võivad olla piisavad selleks, et hinnata kartseris viibimist inimväärikust alandavaks. Kui kohus tuvastab inimväärikusele mittevastava kohtlemise, on ta juba sellega pidanud võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimist.
Kohus tuvastab uurimisprintsiipi järgides kaebuses nimetatud asjaolude esinemise või puudumise. Seejuures peab kohus arvestama isiku tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks.
Inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Kuigi kuriteo toimepannud isik peab kandma karistust ning sellega seoses kohaldatakse tema suhtes seaduse alusel põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna see õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest. Kinnipeetavale kohaldatava distsiplinaarkaristuse kandmise tingimused peavad olema piisavalt sätestatud ning neid nõudeid tuleb järgida. Kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav.
Kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Sellisel juhul on tegemist rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist (ka kooskõlas VÕS § 134 lg-s 3 sätestatuga).
Vanglas, sealhulgas ka kartseris kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla administratsiooni kohustus. Olulised puudused kartserile kehtestatud nõuete täitmisel võivad olla piisavad selleks, et hinnata kartseris viibimist inimväärikust alandavaks. Kui kohus tuvastab inimväärikusele mittevastava kohtlemise, on ta juba sellega pidanud võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimist.
|
| 3-3-1-55-07
|
Riigikohus |
21.11.2007 |
|
Kinnipeetava staatusest ei tulene automaatselt maksejõuetust ning arvestada tuleb ka kinnipeetava valikuid tema isikuarvel oleva kasutamiseks ettenähtud raha kulutamisel. Samas ei saa maksejõuetuse hindamisel lähtuda vaid isikuarve käibest, sest kinnipeetaval võib olla selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud ning maksejõuetust tahtlikult esile kutsuvad, näiteks telefonikaartide ostmine vanglaväliseks suhtlemiseks, dokumentidest koopiate tegemine, ümbrike ja postmarkide ostmine. Samuti ei saa lähtuda isikuarve väljavõttel kajastatud kreeditjäägist, sest vabanemistoetusena hoiustatavat summat ei saa kinnipeetav kasutada, kuna see makstakse välja alles kinnipeetava vabastamisel (VangS § 75 lg 4).
Halduskohtumenetluse eesmärk on tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. Seetõttu peab kohus, hinnates riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, andma hinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kinnipeetava poolt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasus vaidlustamist ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks (HKMS § 11 lg 3¹ p 5). Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks.
Halduskohtumenetluse eesmärk on tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. Seetõttu peab kohus, hinnates riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, andma hinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kinnipeetava poolt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasus vaidlustamist ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks (HKMS § 11 lg 3¹ p 5). Kinnipeetavale võib kohaldada distsiplinaarkaristusi ainult õigusaktide süülise rikkumise eest, mis tuleb vanglal tuvastada. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks.
Halduskohtumenetluse eesmärk on tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. Seetõttu peab kohus, hinnates riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, andma hinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta.
|
| 3-3-1-89-07
|
Riigikohus |
14.12.2007 |
|
Ametniku või töötaja ning kinnipeetava õiguslikud positsioonid on niivõrd erinevad, et kinnipeetava puhul ei ole võimalik analoogia alusel kohaldada ATS § 87 ning TDVS § 6 lg-t 1. Tegemist ei ole sarnaseid õigussuhteid reguleerivate õigusnormidega. Kui distsiplinaarrikkumine oli toimunud enne VangS § 64 lg-st 41 kehtimahakkamist 1. veebruaril 2007, siis ei saa nimetatud sättest lähtuda. Siiski pidi distsiplinaarkaristuse määramine kinnipeetavatele ka enne 1. veebruari 2007 toimuma mõistliku aja jooksul. Mõistliku aja kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes ühekuulisest tähtajast TDVS § 6 lg 1 eeskujul, vaid see oleneb konkreetsetest faktilistest asjaoludest.
|
| 3-3-1-91-07
|
Riigikohus |
06.02.2008 |
|
Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.
Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.
Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.
Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.
Kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel tuleb arvestada, et talle peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlikul määral raha juhuks, kui esineb vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks.
|
| 3-3-1-92-07
|
Riigikohus |
06.02.2008 |
|
Riigilõivu tasumisest vabastamise küsimuse otsustamiseks on vajalik hinnata kaebuse perspektiivikust. Seejuures ei ole õige piirduda esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamisel antud hinnanguga, vaid perspektiivikuse hindamise juurde tuleb veelkord tagasi tulla. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vajalikkus tuleb otsustada kiiresti, mistõttu see toimub paratamatult lünkliku informatsiooni tingimustes ning kohus pole alati selleks ajaks veel täies mahus jõudnud uurimispõhimõtet kohaldada (vt Riigikohtu 21.12. 2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja 22.11.2004 määrust haldusasjas nr 3-3-1-76-04). Riigilõivust vabastamise otsustamine ei pruugi toimuda sama kiiresti ja kohtul on võimalik hankida täiendavat teavet, mis võib anda ka parema ülevaate perspektiivikuse kohta, kui see oli võimalik esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustamise ajal.
Kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristuse (kartserisse paigutamine) täitmisest tõusetunud vaidlust ei saa pidada alati ja ilmselgelt perspektiivituks vaidluseks.
Kinnipeetavale peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlikul määral raha juhuks, kui esineb vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu ( vt Riigikohtu 11.12.2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-83-07, p-i 11).
Riigilõivu tasumisest vabastamise küsimuse otsustamiseks on vajalik hinnata kaebuse perspektiivikust. Seejuures ei ole õige piirduda esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamisel antud hinnanguga, vaid perspektiivikuse hindamise juurde tuleb veelkord tagasi tulla. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vajalikkus tuleb otsustada kiiresti, mistõttu see toimub paratamatult lünkliku informatsiooni tingimustes ning kohus pole alati selleks ajaks veel täies mahus jõudnud uurimispõhimõtet kohaldada (vt Riigikohtu 21.12. 2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja 22.11.2004 määrust haldusasjas nr 3-3-1-76-04). Riigilõivust vabastamise otsustamine ei pruugi toimuda sama kiiresti ja kohtul on võimalik hankida täiendavat teavet, mis võib anda ka parema ülevaate perspektiivikuse kohta, kui see oli võimalik esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustamise ajal.
Kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristuse (kartserisse paigutamine) täitmisest tõusetunud vaidlust ei saa pidada alati ja ilmselgelt perspektiivituks vaidluseks.
|
| 3-3-1-93-09
|
Riigikohus |
15.03.2010 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegium muudab Riigikohtu halduskolleegiumi 28.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-06 p-s 12 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kinnipeetava kartseris hoidmine õigusliku aluseta kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Kolleegium leiab, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine iseenesest ei ole inimväärikust alandav. Euroopa Inimõiguste Kohu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Mittevaralise kahju hüvitamiseks võib olla piisav ka ainuüksi õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine. Samas on rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu.
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegium muudab Riigikohtu halduskolleegiumi 28.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-06 p-s 12 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kinnipeetava kartseris hoidmine õigusliku aluseta kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Kolleegium leiab, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine iseenesest ei ole inimväärikust alandav.
Euroopa Inimõiguste Kohu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Mittevaralise kahju hüvitamiseks võib olla piisav ka ainuüksi õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine. Samas on rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu.
Kahju hüvitamise eesmärgiks on isikule tekitatud kahju heastamine. Sellest, kas vangla tegutses kinnipeetavat alusetult kartseris hoides tahtlikult või hooletult, ei sõltu tekitatud kahju suurus. Seetõttu ei ole alust vähendada hüvitist põhjusel, et vangla oli õigusvastaselt käitudes üksnes hooletu ega tegutsenud tahtlusega kinnipeetava õigusi rikkuda. Süü puudumise tõttu on kinnipeetava paigutamine kartserisse õigusvastane kogu ulatuses. Süüd välistavate asjaolude arvestamine karistuse määramisel ei muuda õigusvastast karistust mingis osas õiguspäraseks. Seetõttu ei saa süüd välistavate asjaoludega õigustada kinnipeetavale kahju tekitamist ega kahju täies ulatuses hüvitamist ebaõiglaseks pidada.
Õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 100 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Selline hüvitise määr on kooskõlas ka varasema praktikaga (vt Riigikohtu 28.03.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-14-06 p-i 14).
Süü puudumise tõttu on kinnipeetava paigutamine kartserisse õigusvastane kogu ulatuses. Süüd välistavate asjaolude arvestamine karistuse määramisel ei muuda õigusvastast karistust mingis osas õiguspäraseks. Seetõttu ei saa süüd välistavate asjaoludega õigustada kinnipeetavale kahju tekitamist ega kahju täies ulatuses hüvitamist ebaõiglaseks pidada.
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegium muudab Riigikohtu halduskolleegiumi 28.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-06 p-s 12 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kinnipeetava kartseris hoidmine õigusliku aluseta kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Kolleegium leiab, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine iseenesest ei ole inimväärikust alandav. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks.
Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
|
| 3-3-1-100-09
|
Riigikohus |
25.02.2010 |
|
Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seetõttu ei saa Riigikohus asjas kogutud tõendeid ümber hinnata.
Isiku põhjendatud huvi ei saa olla kaebuse rahuldamise aluseks. Vastavalt HKMS § 7 lg 1 teisele lausele on tegemist alusega kaebuse menetlemiseks. Õigusvastasuse tuvastamise taotluse rahuldamise aluseks on vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasus.
Vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta distsiplinaarkaristuse määramisel. Vastavalt VangS § 63 lg-le 3 võib ühe ja sama distsipliinirikkumise eest kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. VangS § 65 lg 5 kohaselt distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvestades distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist. VangS § 65 lg-st 5 tulenevalt võib distsiplinaarkaristuse mõistmisel või kinnipeetava iseloomustamisel arvestada kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Need võivad iseloomustada kinnipeetava käitumist vanglas ning võimalust tema käitumist distsiplinaarkaristusega mõjutada, mis omakorda on olulised asjaolud distsiplinaarkaristuse valikul.
|
| 3-3-1-3-10
|
Riigikohus |
20.09.2010 |
|
Riigikohus on 15.03.2010. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-93-09 muutnud oma seisukohti kinnipeetavate õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud kahju hüvitamise kohta. Haldusasja nr 3-3-1-14-06 otsuse p-s 12 on halduskolleegium asunud seisukohale, et kinnipeetava kartseris hoidmine õigusliku aluseta kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Kolleegium on oma varasemat seisukohta muutnud. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses. VangS § 651 lg 1 kohaselt peab kartser vastama kinnipeetava kambrile kehtestatud tingimustele. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks.
Ei saa teha järeldust, et õigusvastase kartseris hoidmisega tekitatud kahju hüvitamise õiguslikud alused üldse puuduksid. kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
Riigikohus on 15.03.2010. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-93-09 muutnud oma seisukohti kinnipeetavate õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud kahju hüvitamise kohta. Haldusasja nr 3-3-1-14-06 otsuse p-s 12 on halduskolleegium asunud seisukohale, et kinnipeetava kartseris hoidmine õigusliku aluseta kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Kolleegium on oma varasemat seisukohta muutnud. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses. VangS § 651 lg 1 kohaselt peab kartser vastama kinnipeetava kambrile kehtestatud tingimustele. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks.
Ei saa teha järeldust, et õigusvastase kartseris hoidmisega tekitatud kahju hüvitamise õiguslikud alused üldse puuduksid. Kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmine kujutab endast niivõrd olulist isiku põhiõiguse rikkumist, et sellise käitumise õigusvastasuse tuvastamine ei ole üldjuhul kohane vahend tekitatud ebaõigluse heastamiseks. Kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis.
|
| 3-3-1-24-10
|
Riigikohus |
21.06.2010 |
|
VSE § 64¹ p 1 on põhiseadusega kooskõlas. VSE § 64¹ p-s 1 nimetatud esemete keelamisel, millega saab või võib tekitada vigastusi, on legitiimne eesmärk, milleks on kaitsta vanglas viibivate isikute ja vangla julgeolekut. Kuna VSE § 64¹ p-i 1 osas on seadusandja kehtestanud hindamisruumi, siis ei ole selles asjas vajalik täiendavat põhiseadusele vastavuse testi läbi viia.
VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral, kuid täpsustamata on jäänud nõutava süü vorm. Seetõttu on distsiplinaarkorras karistatav nii tahtluse kui ka hooletusega toimepandud süütegu.
Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Tuvastamisekaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitleda juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele.
Põhjendatud huvina on käsitletav ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt nt Riigikohtu 25.02.2010 otsust asjas nr 3-3-1-100-09 ning 21.01.2008 otsust asjas nr 3-3-1-88-08). Riigikohus jääb nimetatud otsustes preventiivse huvi osas esitatud seisukohtade juurde ja ei pea põhjendatuks oma varasemaid seisukohti muuta.
VSE § 64¹ p-s 1 on toodud näitlik loetelu esemetest, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Seetõttu ei ole mitte iga VSE § 64¹ p-s 1 nimetatud ese kinnipeetavale keelatud, vaid üksnes sellised, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Järelikult tuleb vanglal distsiplinaarsüüteo toimepanemise kontrollimisel kõigepealt tuvastada, kas tegemist on kinnipeetavale keelatud esemega või mitte, tuvastades leitud eseme omadused ning andes hinnangu, kas leitud esemega saab või on võimalik tekitada endale või teistele isikutele vigastusi. Eseme ohtlikkuse hindamisel ning VSE § 64¹ p-s 1 märgitud keelatud esemena käsitamisel on vanglal ulatuslik hindamisruum.
Distsiplinaarmenetluses tõendina kasutatavaid esemeid (antud juhul keelatud ese), mille omadustele tuleb vanglal eset vahetult hinnates hinnang anda, tuleks säilitada, võimaldamaks seda tõendit ka kohtumenetluses vahetult hinnata. Üksnes eseme fotografeerimine ei pruugi alati olla piisav, hindamaks eseme omadusi ja sellest tulenevat või tuleneda võivat ohtu eset valdavale või teistele kinnipeetavatele.
Distsiplinaarmenetluses tõendina kasutatavaid esemeid (antud juhul keelatud ese), mille omadustele tuleb vanglal eset vahetult hinnates hinnang anda, tuleks säilitada, võimaldamaks seda tõendit ka kohtumenetluses vahetult hinnata. Üksnes eseme fotografeerimine ei pruugi alati olla piisav, hindamaks eseme omadusi ja sellest tulenevat või tuleneda võivat ohtu eset valdavale või teistele kinnipeetavatele.
|
| 3-3-1-56-10
|
Riigikohus |
21.10.2010 |
|
Väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt ei ole menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine üldjuhul lubatav (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18. veebruari 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 5). Siiski on leitud (vt eelkõige Riigikohtu 21.06.2010 otsust haldusasjas nr 3-3-1-39-10 ja selles viidatud lahendeid), et menetlustoimingu vaidlustamine on siiski lubatav seaduses otsesõnu sätestatud juhtudel. Samuti on see erandlikult õigustatud protsessiökonoomia põhimõttest lähtuvalt, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane või kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Kui menetlustoiming puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks ilmselgelt ebamõistlik oodata lõpptulemuse vaidlustamise võimalust ning seejuures poleks tagatud ka efektiivne õiguskaitse (vt Riigikohtu 24.10.2007 otsuse asjas nr 3-3-1-51-07 p-i 10).
Distsiplinaarasja menetleja taandamiseks esitatud taotluse lahendamine on üks distsiplinaarmenetluse toimingutest. Karistuse määrajal on VangS § 64 lg-st 3 tulenevalt otsustamisel kaalumisruum ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv. Seetõttu ei kujuta menetleja taandamisest keeldumine endast menetlustoimingut, mis isegi selle õigusvastasuse korral mõjutaks vääramatult menetluse lõpptulemust. Menetlusliku rikkumise puhul taandamisavalduse lahendamisel on tõhus õiguskaitse tagatud karistuse määramise käskkirja tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamise raames.
Distsiplinaarasja menetleja taandamiseks esitatud taotluse lahendamine on üks distsiplinaarmenetluse toimingutest. Karistuse määrajal on VangS § 64 lg-st 3 tulenevalt otsustamisel kaalumisruum ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv. Seetõttu ei kujuta menetleja taandamisest keeldumine endast menetlustoimingut, mis isegi selle õigusvastasuse korral mõjutaks vääramatult menetluse lõpptulemust. Menetlusliku rikkumise puhul taandamisavalduse lahendamisel on tõhus õiguskaitse tagatud karistuse määramise käskkirja tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamise raames.
Vt kohtuasja nr 3-3-1-24-10 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-41-11
|
Riigikohus |
05.12.2011 |
|
Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga kohaldatavad piirangud on tühistamiskaebusega vaidlustatavad ka pärast karistuse ärakandmist ja seega ka pärast piirangute kohaldamise lõppemist. Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Sellest ei saa aga järeldada, et kartserikaristusega koos määratud piiranguid pole võimalik vaidlustada pärast kartserikaristuse ärakandmist ja piirangute kohaldamise lõppemist.
Riigikohtu 22.11.2010 määruses haldusasjas nr 3-3-1-62-10 ei peetud tühistamisnõudele alternatiivse tuvastamisnõude lisamist võimalikuks kohtumenetluse igas staadiumis ja ilma ülejäänud menetlusosaliste nõusolekuta. Määruse põhjendustest on küll välja loetav seisukoht, mille järgi apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tühistamiskaebuse asendamine tuvastamiskaebusega, kuid kolleegium sellisel seisukohal siiski ei ole. Varasemas praktikas (haldusasjas nr 3-3-1-5-10, p 15) on väljendatud seisukohta, et tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmine on võimalik nii apellatsioonimenetluses kui ka kassatsioonimenetluses. Kolleegium jääb tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmise küsimuses oma varasema praktika juurde. Samuti jääb kolleegium seisukohale, et kohtumenetluse igas staadiumis ei saa tühistamisnõudele esitada alternatiivseid nõudeid, sh tuvastamisnõuet.
Riigikohtu 22.11.2010 määruses haldusasjas nr 3-3-1-62-10 ei peetud tühistamisnõudele alternatiivse tuvastamisnõude lisamist võimalikuks kohtumenetluse igas staadiumis ja ilma ülejäänud menetlusosaliste nõusolekuta. Määruse põhjendustest on küll välja loetav seisukoht, mille järgi apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tühistamiskaebuse asendamine tuvastamiskaebusega, kuid kolleegium sellisel seisukohal siiski ei ole.
Varasemas praktikas (haldusasjas nr 3-3-1-5-10, p 15) on väljendatud seisukohta, et tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmine on võimalik nii apellatsioonimenetluses kui ka kassatsioonimenetluses. Kolleegium jääb tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmise küsimuses oma varasema praktika juurde. Samuti jääb kolleegium seisukohale, et kohtumenetluse igas staadiumis ei saa tühistamisnõudele esitada alternatiivseid nõudeid, sh tuvastamisnõuet.
Kartseriga karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik.
Kartserikaristuse kandmise ajal VangS §-s 30 sätestatud õiguste piiramist on vaja karistamise käskkirjas ära nimetada ning piirangu rakendamist tuleb põhjendada. Kartseris lubatud kaupade ostmise piiramisel tuleb seda eraldi põhjendada. Kui piirangut ei kohaldata, siis ei tule VangS § 48 karistamise käskkirjas ära näidata.
Kartserikaristuse määramine toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa VangS §-des 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 nimetatud võimaluste piiramise. Nende piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav ning nende äramärkimise korral ei too põhjenduste mitteesitamine kaasa piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt.
Kartserikaristuse kandmise ajal on VangS § 32 lg-s 5 nimetatud asjaoludel võimalik kohaldada nii VangS § 32 lg-t 5 kui ka VangS § 33.
|
| 3-3-1-51-11
|
Riigikohus |
07.11.2011 |
|
Põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Vastamise korra sätestab seadus. Teabenõudele vastamise korra sätestab avaliku teabe seadus. Teabevaldajal on muu hulgas kohustus tagada juurdepääs nendele dokumentidele, millele teabenõudja juurdepääsu taotleb ja millele teabenõudjal on juurdepääsuõigus, pidada arvestust oma valduses olevate dokumentide üle ja abistada teabenõudjat. Teabenõudjal on õigus esitada teabevaldajale kirjalik teabenõue ja teabenõue tuleb täita soovitud viisil mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. Teabevaldaja võib keelduda teabenõude täitmisest, kui ta ei valda taotletavat teavet. Korduvate teabenõuete puhul võib teabenõude täitmisest keelduda, kui samale teabenõudele on taotletav teave juba antud ja teabenõudja ei põhjenda vajadust saada teavet teist korda. Ka teabenõude täitmisest keeldumine tuleb koos põhjendustega teabenõudjale teatavaks teha viie tööpäeva jooksul.
Kahe teabenõude esitamine ei saa takistada vangla julgeoleku tagamist. Teabenõuetele vastamine on vangla jaoks avaliku teabe seadusest tulenev kohustus. Kui vanglal nõutavat teavet ei olnud, oleks ta võinud teabenõude täitmisest keelduda. Samuti oleks vangla võinud keelduda korduva teabenõude täitmisest. Teabenõudele vastamine kuulub vanglaametniku põhitööülesannete hulka.
Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada distsiplinaarsüüteo toimepanemine ning vastava teokoosseisu täitmine. Kinnipeetava poolt kahe teabenõude esitamine ei saa takistada vangla julgeoleku tagamist ega vanglaametnike kohustuste täitmist. Teabenõuetele vastamine on vangla jaoks avaliku teabe seadusest tulenev kohustus. Kui vanglal nõutavat teavet ei olnud, oleks ta võinud teabenõude täitmisest keelduda. Samuti oleks vangla võinud keelduda korduva teabenõude täitmisest. Teabenõudele vastamine kuulub vanglaametniku põhitööülesannete hulka. Kui vanglaametnik pidi teabenõude täitmiseks otsima nõutavat dokumenti korduvalt ja see nõudis lisaaega, siis võib olla tegemist dokumentide haldamise (arvestuse) puudustega, kuid tegemist ei ole kinnipeetava poolt vangla töö takistamisega.
Põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Vastamise korra sätestab seadus. Teabenõudele vastamise korra sätestab avaliku teabe seadus.
Kinnipeetava poolt kahe teabenõude esitamine ei saa takistada vangla julgeoleku tagamist. Teabenõuetele vastamine on vangla jaoks avaliku teabe seadusest tulenev kohustus. Kui vanglal nõutavat teavet ei olnud, oleks ta võinud teabenõude täitmisest keelduda. Samuti oleks vangla võinud keelduda korduva teabenõude täitmisest. Teabenõudele vastamine kuulub vanglaametniku põhitööülesannete hulka.
|
| 3-3-1-57-11
|
Riigikohus |
15.12.2011 |
|
Vt lahendi nr 3-3-1-41-11 annotatsiooni.
Riigikohtu praktikas on selgitatud, et kohtutel on riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmise korral tähtaja andmise küsimuses kaalutlusruum. Üldjuhul tuleb kaebajale anda riigilõivu tasumiseks uus tähtaeg. Tähtaja andmata jätmine on aktsepteeritav üksnes juhul, kui maksejõuetu isiku kaebus on ilmselgelt perspektiivitu või kui tegemist on väidetavalt rikutud õiguse väheintensiivse riivega (vt 04.05. 2011 määruse haldusasjas nr 3-3-1-11-11 p-e 13 ja 15). Seega kuulub HKMS § 84 lg 2 kohaldamisele ka olukorras, kus isik on taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumisest.
Isegi kui apellatsioonkaebuse väidetest ei saa eeldada, et halduskohtu otsus kuulub muutmisele, ei tulene sellest automaatselt, et apellatsioonkaebus on alati käsitatav ilmselgelt perspektiivituna. Vastasel juhul puuduks mõistete "perspektiivitu ja ilmselgelt perspektiivitu" eristamiseks vajadus. Mõistetel "perspektiivitu" ja "ilmselgelt perspektiivitu" on erinev sisu ja kontrolli ulatus ning nende mõistete tähendust ja kasutamist on Riigikohus selgitanud määruse haldusasjas nr 3-3-1-20-10 p-des 10-12 ja 14-15 ning määruse haldusasjas nr 3-3-1-11-11 p-des 7, 11-12 ja 15-16).
Kaebuse ilmselge perspektiivitusega on tegemist ennekõike juhtudel, mil soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik (nt ebaõige nõudeliik). Samuti juhul, kui apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud. Apellatsioonkaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamine eeldab kohtult põhjalikumat motivatsiooni ning on kohaldatav õiguslikult selges olukorras. Keerukama õigusliku küsimuse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ja asja analüüsimist kohtuotsuses. Seega on kaebuse ja edasikaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamisele kehtestatud rangemad tingimused kui perspektiivituse tuvastamisele.
|
| 3-3-1-91-11
|
Riigikohus |
06.06.2012 |
|
Ringkonnakohus on tuvastanud, et distsipliinirikkumise teokooseis on täidetud ning ka tõendatud, kuid heidab ette, et vangla ei ole täitnud kohustus selgitada välja distsipliinirikkumise asjaolud. Eksimuseks on loetud, et vajaliku tähelepanuta on jäetud kaebaja seletus, mille kohaselt läbiotsimise käigus provotseeriti teda distsipliinirikkumise toimepanemisele. Selles olukorras on oluline märkida, distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida. Küll võib selliseid asjaolusid arvesse võtta karistuse liigi ja määra üle otsustamisel. Ringkonnakohtu seisukohad on oletuslikud, sest ei ole tuvastatud läbiotsimise käigus õigusnormides sätestatu rikkumist. Samuti ei ole läbiotsimise õiguspärasust vaidlustatud ning kohtud ei ole selles kohta oma järeldusotsust teinud.
Distsiplinaarkaristuse kohaldaja ei ole seotud VangS § 63 lg-s 1 sisalduvate karistuste loetlemise järjekorraga. Distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Karistuse mõõdukuse hindamisel tuleb arvestada ka seda, et VangS § 65 lg 2 alusel oli karistuse täitmisele pööramine edasi lükatud.
|
| 3-3-1-8-12
|
Riigikohus |
19.04.2012 |
|
Kinnipeetava eraldi kambrisse paigutamisel ei ole karistuslikku eesmärki ega täiendava julgeolekuabinõu eesmärki. Eraldi kambrisse paigutamine peab seonduma distsiplinaarmenetluse läbiviimise huvidega, näiteks vältida tunnistajate mõjutamist, süüteos süüdistatavate kinnipeetavate kokkulepet jmt. Vaidlustatud käskkirjast ei selgu, milles seisnevad distsiplinaarmenetluse korrektse ja põhjaliku läbiviimise huvid. Kuna vastavaid põhjendusi ei ole esitatud ka kohtumenetluses, siis puudub alus pidada apellatsioonkaebust ilmselgelt perspektiivituks, jätta rahuldamata taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja tagastada apellatsioonkaebus HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel.
Vangistusseadus ei mõtesta lähemalt lahti, mida kujutab endast eraldi kamber. Seadus seostab eraldi kambrisse paigutamise raske distsipliinirikkumise ja distsiplinaarmenetlusega, kuid ei ava eraldi kambrisse paigutamise eesmärki.
Eraldi kambrisse paigutamine ei tohi olla karistusliku iseloomuga, sest seda meedet ei nimetata § 63 lg-s 1 distsiplinaarkaristuste hulgas. Samuti peab eraldi kambrisse paigutamise eesmärk erinema täiendava julgeolekuabinõuna eraldi lukustatud kambrisse paigutamise eesmärgist.
Kinnipeetava eraldi kambrisse paigutamisel ei ole karistuslikku eesmärki ega täiendava julgeolekuabinõu eesmärki. Eraldi kambrisse paigutamine peab seonduma distsiplinaarmenetluse läbiviimise huvidega, näiteks vältida tunnistajate mõjutamist, süüteos süüdistatavate kinnipeetavate kokkulepet jmt. Eraldi kambrisse paigutamise aluseks ei saa olla üksnes raske distsipliinirikkumine, millega on väljendatud ükskõikset ja negatiivset suhtumist vangla administratsiooni ja kehtivate õigusaktide suhtes.
|
| 3-3-1-44-12
|
Riigikohus |
14.11.2012 |
|
Vangistusseadus ei sätesta vanglateenistuse ametnike pädevuse jaotust. Selgesõnaliselt on vangistusseaduses sätestatud otsustused, mille andmine on vangla direktori pädevuses. Vanglad moodustab ning vangla põhimääruse, koosseisud ja vangla sisekorraeeskirjad kehtestab justiitsminister määrusega. Iga vangla põhimääruses määratakse kindlaks vanglateenistuse ametnike ülesanded ja justiitsminister võib ülesannete jaotust reguleerida ka vangla sisekorraeeskirjades. Justiitsminister ei saa määrusega muuta seadusega sätestatud pädevust, küll aga reguleerida pädeva haldusorgani ametnike otsustuspädevust.
TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. TsÜS § 136 lg 3 lähtub sündmuse päevale vastavast päevast. (p 22)
Riigikohus on leidnud, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisa¬piirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11). Sellest seisukohast ei ole põhjendatud järeldada, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Piirangute vaidlustamise soov peab kaebuse taotluses ja põhjendustes olema selgelt väljendatud või nendest tuletatav. Kui vaides ega halduskohtule esitatud kaebuses ei ole lisapiirangute kohaldamist käsitletud ning materjalidest ei nähtu ka vastavat tahet, siis ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning sellist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses.
Distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamisel automaatne haldusakti peatumine raskendaks oluliselt vangla julgeoleku tagamist ja võimaldaks haldusakti adressaadil teatud juhtudel saavutada haldusakti hilisema täideviimise võimatuse (täitmine on võimalik maksimaalselt kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest). Nii vaide- kui halduskohtumenetluses on haldusakti adressaadile õigus taotleda esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist. Ka EIK praktikast ei tulene üldist järeldust, et konventsiooni kohaselt peaks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel haldusakti täitmine automaatselt peatuma.
Kinnipeetava majandustöödele rakendamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut. Samuti puudub kinnipeetaval asjakohane informatsioon ning pädevus hinnata vanglaametnike otsust mõne teise sama osakonna kinnipeetava ümberpaigutamise ja selle põhjuste kohta. Oht kinnipeetava julgeolekule seoses osakonnas töötamisega ei ole kinnitust leidnud. Kinnipeetav on kohustatud töötama ja asjaolusid, mis töötamist välistavaid, pole haldus- ega kohtumenetluses tuvastatud. Seega ei ole määravat tähendust asjaolul, et enne tööle määramise käskkirjade andmist kinnipeetavat ära ei kuulatud.
Kinnipeetava töölt vabastamiseks peab olema reaalne oht kinnipeetava julgeolekule seoses töötamisega. Üksnes abstraktne ja hüpoteetiline väide julgeolekuohu kohta ei ole selleks piisav. Vanglal lasub küll kohustus tagada vanglas kinni peetavate isikute julgeolek, kuid käesoleval juhul ei viita miski asjaolule, et vangla oleks oma kohustust rikkunud.
Vangistusseadus ei sätesta töökohustuse täitmise aega, samuti ei ole kohustuslik märkida tööle määramise käskkirjas tööaega. Kinnipeetavaid ei ole keelatud rakendada majandustöödele ka sellel ajal kui nad vangla kodukorra kohaselt peaksid viibima kambrites ja neile kehtivad liikumispiirangud, sh öörahu ajal. Tööle asumise korraldus oleks õigusvastane, kui selle tulemusena ei oleks kinnipeetavale tagatud piisavalt uneaega. Ainuüksi töötamine öörahu ajal seda veel ei tähenda.
Kuna tööle määramise käskkirjas ei märgita kohustuslikku tööaega, siis eeldab tööle asumine iga kord vastavasisulist vanglaametniku korraldust. Selle korralduse täitmata jätmine ei moodusta eraldiseisvat distsiplinaarsüütegu. Seetõttu hõlmab töökohustuse täitmata jätmine ka vanglaametniku tööleasumise korralduse täitmata jätmist.
Vanglaametniku korralduse võib jätta täitmata üksnes juhul, kui ilmselgelt on olemas mõni HMS § 63 lg s 2 sätestatud tühisuse alus. Tühine haldusakt on kehtetu algusest peale ning seda ei pea täitma (vt otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14). Kohtupraktikas on selgitatud, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning selle teo kvalifitseerimist. Selliseid asjaolusid võib arvesse võtta karistuse liigi ja määra otsustamisel (vt otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 12). Seega võiks vanglaametnike korralduse õigusvastasusel olla tähendus kaebajale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel.
Kinnipeetavale võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kuudes arvestatava tähtaja korral tuleb tähtaja lõpu määramisel lähtuda TsÜS § 135 lg 1 alusel järgmisest päevast. TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval (vt ka määrus asjas nr 3-3-1-71-02 ning otsus asjas nr 3-2-1-116-07).
Distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamisel automaatne haldusakti peatumine raskendaks oluliselt vangla julgeoleku tagamist ja võimaldaks haldusakti adressaadil teatud juhtudel saavutada haldusakti hilisema täideviimise võimatuse (täitmine on võimalik maksimaalselt kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest). Ka haldusmenetluse seadus ei näe automaatset haldusakti täitmise peatamist ette. Nii vaide- kui halduskohtumenetluses on haldusakti adressaadile õigus taotleda esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist. Vaideorgan või halduskohus saab konkreetsetele faktilistele asjaoludele tuginedes hinnata haldusakti täitmise peatamiseks vajadust. Ka EIK praktikast ei tulene üldist järeldust, et konventsiooni kohaselt peaks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel haldusakti täitmine automaatselt peatuma.
Isikukoodi märkimine haldusaktis ei ole kohustuslik ning ebaõige isikukoodi märkimine ei tingi praegusel juhul haldusakti õigusvastasust. Haldusaktide adressaat nähtub tööle määramise käskkirjadest piisavalt selgelt ning selles vanglas ei ole ka teist samanimelist isikut.
Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel alama astme kohtute tuvastatud faktiliste asjaoludega ja on nendega seotud. Eeltoodu ei kehti juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Riigikohus ei võta seisukohta kassatsioonkaebuses ja selle täienduses esitatud uute faktiliste asjaolude kohta ja tugineb asja lahendamisel alama astme kohtutes tuvastatule.
Riigikohus on leidnud, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisapiirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11). Sellest seisukohast ei ole põhjendatud järeldada, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Piirangute vaidlustamise soov peab kaebuse taotluses ja põhjendustes olema selgelt väljendatud või nendest tuletatav. Kui vaides ega kaebuses ei ole lisapiirangute kohaldamist käsitletud ning materjalidest ei nähtu ka vastavat tahet, siis ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning sellist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses.
|
| 3-3-1-79-12
|
Riigikohus |
21.03.2013 |
|
Vangistusseadusest ei tulene keeldu distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramiseks tulenevalt sellest, et karistatu juba viibib kartseris. Vangistusseadus ei kohusta vanglat ka jälgima, et kinnipeetavat ei paigutataks erinevate rikkumiste eest kartserisse kauemaks kui 45 ööpäevaks järjest.
Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise üldjuhul saab edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 10.10.2017, nr 3-15-3133/29, p 18)
|
| 3-3-1-89-13
|
Riigikohus |
04.03.2014 |
|
Kohus võib ka kohtuistungil nõuda menetlusosaliselt ja teiselt HKMS §-s 58 nimetatud isikult asja või taotluse lahendamiseks vajalikku teavet, kui sellise teabe olemasolu haldusorganil või isikul saab eeldada ning seadus ei sätesta teisiti. (p 11)
Kui haldusakti mõju ei ole täielikult realiseerunud, on kohtul võimalik haldusakti tühistada, st ka tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada, kuigi edasiulatuvalt võis kehtivus olla HMS § 61 lg 2 järgi lõppenud. (p 18)
Koos kartserikaristusega kohaldatud piirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega ning neil võib olla mõju ja praktiline tähendus ka pärast karistuse ärakandmist ja lisapiirangute kohaldamise lõppemist (otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p 12). Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga kartserikaristuse ajaks kohaldatavad piirangud on seetõttu tühistamiskaebusega vaidlustatavad ka pärast karistuse ärakandmist ja pärast piirangute kohaldamise lõppemist. (otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p 10) Kuna distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ei ole ammendunud karistuse ärakandmisega, on võimalik selle osaline tühistamine eraldi nii distsiplinaarkaristuse kui ka sellega kaasnevate piirangute kohaldamise osas. (p 18)
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-41-11 annotatsiooni.
Seadusandja ei pea VangS §-s 30 sätestatud õiguse, sh õiguse lugeda üleriigilisi päevalehti ja ajakirju piiramist kartserirežiimi tavapäraseks osaks ning selle õiguse piiramist kartserikaristuse kandmise ajal on vaja karistamise käskkirjas eraldi põhjendada. (p 17)
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-41-11 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-53-14
|
Riigikohus |
22.01.2015 |
|
Vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus ilmselgelt vastab HKMS § 63 lg s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele (vt RKHK määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 13; otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14; otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-12, p 17). Kinnipeetava keeldumine tööle asumast on õigustatav ka juhtudel, kui tööle asumisega asetaks kinnipeetav ohtu oma tervise (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10). (p 13)
VangS § 37 lg s 2 on esitatud absoluutsed alused, mille esinemisel puudub kinnipeetaval töökohustus. Nende aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust. Arstil on VangS § 37 lg 2 p-s 3 nimetatud töökohustuse puudumise aluse väljaselgitamiseks ainupädevus, seega ei saa kinnipeetava töövõimelisust kindlaks teha vastava erialase kvalifikatsiooniga õde. (p 15)
VangS § 37 lg s 2 on esitatud absoluutsed alused, mille esinemisel puudub kinnipeetaval töökohustus. Nende aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust. VangS § 37 lg 3 sätestab, et kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst ning arstil on ka VangS § 37 lg 2 p-s 3 nimetatud töökohustuse puudumise aluse väljaselgitamiseks ainupädevus, seega ei saa kinnipeetava töövõimelisust kindlaks teha vastava erialase kvalifikatsiooniga õde. VangS § 37 lg‑ga 3 ei ole hõlmatud olukorrad, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest. Sellises olukorras saab kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde. (p.-d 15-16)
Kroonilist haigust põdeva kinnipeetava karistamisel sel põhjusel, et kinnipeetav on enne tööle asumist põhjendamatult taotlenud tervisekontrolli, on vanglal tavapärasest suurem tõendamiskoormus. Oluliseks tõendiks võib seejuures olla arsti arvamus. (p 20)
Kroonilist haigust põdeva kinnipeetava karistamisel sel põhjusel, et kinnipeetav on enne tööle asumist põhjendamatult taotlenud tervisekontrolli, on vanglal tavapärasest suurem tõendamiskoormus. Oluliseks tõendiks võib seejuures olla arsti arvamus. (p 20)
|
| 3-3-1-3-15
|
Riigikohus |
15.04.2015 |
|
Haldusakti tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik enam tugineda. Haldusakti tühistamisel on erga omnes mõju ehk tühistamine on siduv kõigile ning tühistatud haldusaktil puudub õigusmõju. (p 26)
Vanglaametnikega karjudes suhtlemine on taunitav ega ole aktsepteeritav käitumisviis vanglas, kuid üldjuhul ei ole alust käsitada seda raske rikkumisena, kuna sellega ei kaasne iseenesest ohtu vangla julgeolekul. Erandlikel juhtudel võib aga näiteks rikkumise intensiivsus, kestus ja sellega kaasnevad tagajärjed koosmõjus olla sedavõrd ulatuslikud, et ebaviisakat käitumist saab klassifitseerida raskeks rikkumiseks. (p 24 ja 25)
Distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valimisel kehtivate distsiplinaarkaristustega arvestada. See aga ei tähenda, et karistuse proportsionaalsuse hindamisel võib kohus jätta muutunud asjaolud arvestamata. Kui karistuse liigi valimise ajal kehtinud karistused hiljem tühistatakse, tuleb selle asjaoluga ka kohtumenetluses vaidlustatud distsiplinaarkaristuse proportsionaalsuse hindamisel arvestada. (p 26)
|
Facebook
Twitter