III-3/1-8/94
|
Riigikohus |
08.09.1994 |
|
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg. 3 p.-de 1 ja 2 kohaselt võib kohalik omavalitsus otsustada ja korraldada neid kohaliku elu küsimusi, mis on talle pandud seadusega või mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada.
Hinnaseadus (9. juuli 1992. a. redaktsioonis) ei anna Vabariigi Valitsusele volitusi laiendada kohalike omavalitsuste õigusi hindade reguleerimisel või panna kohaliku omavalitsuse organitele hindade riikliku kooskõlastamise funktsiooni.
|
| 3-3-1-28-97
|
Riigikohus |
17.10.1997 |
|
HKS §-s 5 lg. 1 sätestatud kaebeõigus on füüsiliste ja juriidiliste isikute õigus. HKS §-s 5 nimetatud juhtudel on see õigus ka teistel subjektidel. Kohus peab kontrollima kaebeõiguse olemasolu. Valitsusasutuste hallatav riigiasutus ei ole juriidiline isik, seetõttu puudub tal HKS §-s 5 lg. 1 ettenähtud kaebeõigus. Riigi huvisid esindab maakonnas maavanem, kellel on õigus pöörduda halduskohtusse protestiga HKS § 5 lg. 3 alusel.
Vabariigi Valitsuse seaduse § 84 p. 1, 4 ja 10 ning § 85 lg. 1, 2, 3 ja 4 kohaselt esindab riigi huve maakonnas maavanem, kes teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse tegevuse üle ja kellel on õigus pöörduda riigi huvides halduskohtusse protestiga HKS § 5 lg. 3 alusel.
Valitsusasutuste hallatav riigiasutus ei ole juriidiline isik, seetõttu puudub tal HKS §-s 5 lg. 1 ettenähtud kaebeõigus. Riigi huvisid esindab maakonnas maavanem, kellel on õigus pöörduda halduskohtusse protestiga HKS § 5 lg. 3 alusel. Vabariigi Valitsuse seaduse § 84 p. 1, 4 ja 10 ning § 85 lg. 1, 2, 3 ja 4 kohaselt esindab riigi huve maakonnas maavanem, kes teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse tegevuse üle ja kellel on õigus pöörduda riigi huvides halduskohtusse protestiga HKS § 5 lg. 3 alusel.
Maavanemal on õigus teostada järelevalvet antud maakonna kohalike omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste üle. KOKS § 7 lg. 2 kohaselt on volikogul õigus vastu võtta üksikaktidena otsuseid ja valitsusel anda korraldusi. Kui küsimuses, mille lahendamine nõuab üksikakti vastuvõtmist, on vastu võetud üldakt, siis tuleb käsitleda sellist üldakti üksikaktina vaatamata pealkirjale.
Maavanemal on õigus teostada järelevalvet antud maakonna kohalike omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste üle. KOKS § 7 lg. 2 kohaselt on volikogul õigus vastu võtta üksikaktidena otsuseid ja valitsusel anda korraldusi. Kui küsimuses, mille lahendamine nõuab üksikakti vastuvõtmist, on vastu võetud üldakt, siis tuleb käsitleda sellist üldakti üksikaktina vaatamata pealkirjale.
|
| 3-3-1-29-97
|
Riigikohus |
31.10.1997 |
|
Kohaliku omavalitsuse täitevorgan otsustab omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastamise või kompenseerimise "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p. 24 kohaselt ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning täitevorgani enda poolt täiendavalt kogutud materjalide alusel. Vara tagastamise või mittetagastamise küsimuse otsustamisel ei ole omavalitsuse täitevorgan pädev muutma või tühistama ÕVVTK kohaliku komisjoni otsust.
Maa ostueesõigusega erastamisel peab valla- või linnavalitsuse korralduses olema märgitud Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a. määrusega nr. 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega erastamise korra" punkti 15 kohaselt järgmised olulised tingimused: maa ostueesõigusega erastamise õiguslik alus koos viitega Maareformi seaduse vastavale sättele, andmed erastamist taotleva isiku kohta, maa asukoht ja selle pindala, maa sihtotstarve, maa maksustamishind (krooni ruutmeetrilt või hektarilt) ja vajadusel muud maa erastamise tingimused.
Kui õigustatud subjekt on esitanud taotluse tagastamisele mittekuuluva maa tagastamiseks, peab kohaliku omavalitsuse täitevorgan andma korralduse taotluse rahuldamata jätmise kohta, viidates Maareformi seaduse § 6 lg. 2 vastavatele punktidele. Nimetatud korraldus peab sisaldama ka kohaliku omavalitsuse täitevorgani otsustust kompenseerimise menetluse alustamise või sellest keeldumise kohta.
|
| 3-3-1-30-97
|
Riigikohus |
07.11.1997 |
|
Haldusakti motiveerimine on üldine nõue, mis peab tagama Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse.
Kohaliku omavalitsuse volikogu võib võtta oma pädevusse küsimusi, mis on seadusega või Vabariigi Valitsuse või ministri määrusega normi adressaadiks olevat organit määratlemata antud kohaliku omavalitsuse pädevusse. Kui aga mingi küsimus on antud valla- või omavalitsuse pädevusse, siis ei ole valla- või linnavolikogul õigust seda küsimust otsustada.
|
| 3-3-1-7-98
|
Riigikohus |
13.03.1998 |
|
Kohaliku omavalitsuse organid on kohustatud jälgima, et nende üksikaktid oleksid kooskõlas üldaktidega, eelkõige seadustega. Kui kohaliku omavalitsuse organ leiab, et tema üksikakt ei vasta Põhiseadusele, seadusele või seaduse alusel antud muule õigusaktile, peab ta omal algatusel akti muutma või tühistama, et viia see kooskõlla kehtiva seadusandlusega.
|
| 3-3-1-27-98
|
Riigikohus |
09.10.1998 |
|
Maareformi seaduse § 22-2 lg. 1 kohaselt teeb maa erastamisel seaduse ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoiminguid kohalik omavalitsus. MRS § 23 lg. 6 sätestab, et maa erastatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a. määrusega nr. 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega erastamise korra" punktist 13 kuulub ostueesõigusega erastatava maa, sealhulgas ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kindlaksmääramine linna- ja vallavalitsuse pädevusse, mitte aga volikogu pädevusse.
Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a. määrusega nr. 267 kinnitatud "Maa ostu-eesõigusega erastamise korra" punktist 13 kuulub ostueesõigusega erastatava maa, sealhulgas ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kindlaksmääramine linna- ja vallavalitsuse pädevusse, mitte aga volikogu pädevusse.
|
| 3-3-1-34-98
|
Riigikohus |
03.12.1998 |
|
Tartu linnavara eeskirja § 21 lg. 3 kohaselt kehtestab ja avalikustab enampakkumise sammu suuruse enne pakkumiste alustamist enampakkumise läbiviija. Enampakkumise sammu kehtestamise põhiliseks eesmärgiks avalikul suulisel enampakkumisel on tagada aus enampakkumine. Ausal enampakkumisel on pakkumisest osavõtjatel võrdsed võimalused võita ja on välistatud kahe enampakkumisest osavõtja ebaaus kokkulepe. Ausal suulisel enampakkumisel peab sammu suuruseks olema kas igakordse võimaliku rahalise pakkumise konkreetne suurus või rahasummade mõistliku suurusega vahemik, kuhu peab mahtuma igakordne pakkumine.
|
| 3-3-1-39-98
|
Riigikohus |
15.01.1999 |
|
Kohaliku omavalitsuse all HKS § 69 lg. 1 mõttes tuleb mõista linna või valla konkreetset ametiasutust, mitte ametiasutuse struktuuriüksust.
Kohaliku omavalitsuse teenistujal on õigus saada kogu teenistuse aja eest palka volikogu poolt kehtestatud määrades. Konkreetse ametniku palgamäära ja palgaastme määrab ametnik, kellel on ametisse nimetamise õigus.
Palgatingimuseks Palgaseaduse § 4 lg 1 mõttes tuleb lugeda ka palgaastmed ja laiendada Palgaseaduse seda sätet palgaastmete alandamisele, isegi kui samaaegselt suurendatakse astmepalka. Teenistusse võtmise õigust omav ametnik ei saa omal äranägemisel alandada kohaliku omavalitsuse ametniku palgaastet määramata ajaks.
Palk, mis jäi ametnikul saamata teenistusse võtmise õigust omava struktuuriüksuse juhi ebaseadusliku haldusakti tõttu, tuleb välja mõista ametiasutuselt, mitte selle struktuuriüksuselt.
|
| 3-3-1-15-99
|
Riigikohus |
26.04.1999 |
|
Kaupluse töö üldeeskirja alusel on linnavalitsus pädev välja andma kauplemisluba. Kehtiva seadusandluse järgi ei ole kohalikel omavalitsustel õigust selle ülesande täitmist kellelegi teisele delegeerida.
|
| 3-3-1-8-01
|
Riigikohus |
20.12.2001 |
|
Haldusakt on iga otsustus, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele. Kui omavalitsusüksuse tahteavaldus lepingu sõlmimiseks reguleerib ka avalik-õiguslikke küsimusi, võib tegemist olla haldusaktiga sõltumata sellest, kas ta on vormistatud kohaliku omavalitsuse organite haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides. Halduskohtu poolt haldusakti kontrollimist ei saa välistada ka siis, kui haldusakt pole vormistatud kõiki vorminõudeid järgides.
Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist, kusjuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi.
Kui subjektiivsete avalike õiguste, sh põhiõiguste kaitsmise küsimus tekib kohaliku omavalitsusüksuse ja tema lepingupartneri omavahelises suhtes, mis on peamiselt reguleeritud tsiviilõiguse normidega, siis tuleb see vaidlus lahendada tsiviilkohtumenetluse korras (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. oktoobri 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-00, RT III 2000, 25, 278). Kui linna poolt tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist või muutmist vaidlustab kolmas isik, kes ei ole lepingu pool, põhjusel, et linn on lepingut sõlmides rikkunud tema subjektiivseid avalikke õigusi, on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Asjaolu, et vaidluse lahendamisega võib kaasneda riigi, valla või linna poolt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamine, ei välista iseenesest vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu.
Avalik-õigusliku juriidilise isiku vara käsutamist reguleerivate eriseaduste ja alamalseisvate õigusaktide sätted on üldjuhul avalik-õiguslikud. Kuigi linnavara kasutusse andmine võib toimuda tsiviilõigusliku lepingu alusel, kujutab (Tartu Linnavolikogu 17. detsembri 1998. a määrusega nr 66 kinnitatud) Linnavara eeskiri endast eelkõige avaliku õiguse normistikku. Linnavara eeskiri peab avalike huvide kõrval kaitsma ka linna elanike ja ühingute huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse linna poolt eraisikutele pakutavat vara ning huvi, et linn ei looks teistele isikutele vara üleandmisega põhjendamatuid eeliseid. Kui rikutud on Linnavara eeskirja sätteid, mis kaitsevad lisaks avalikele huvidele ka halduskohtusse pöördunud isiku huve, siis on rikutud ka kohtusse pöördunud isikute õigusi. Isikule linna vara kasutusse andmisega põhjendamatute eeliste loomine võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet.
|
| 3-3-1-15-01
|
Riigikohus |
20.12.2001 |
|
Haldusakt on iga otsustus, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele. Kui omavalitsusüksuse tahteavaldus lepingu sõlmimiseks reguleerib ka avalik-õiguslikke küsimusi, võib samaaegselt olla tegemist haldusaktiga sõltumata sellest, kas ta on vormistatud kohaliku omavalitsuse organite haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides, protokollilise otsusena või tsiviilõigusliku tahteavaldusena. Halduskohtu poolt haldusakti kontrollimist ei saa välistada, kui haldusakt pole vormistatud kõiki vorminõudeid järgides.
Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist, kusjuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi.
Kui subjektiivsete avalike õiguste, sh põhiõiguste kaitse küsimus tekib kohaliku omavalitsusüksuse ja tema lepingupartneri omavahelises suhtes, mis on peamiselt reguleeritud tsiviilõiguslike normidega, siis tuleb see vaidlus lahendada tsiviilkohtumenetluse korras (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. oktoobri 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-00, RT III 2000, 25, 278). Kui kolmas isik, kes ise ei ole lepingu pool, vaidlustab kohaliku omavalitsusüksuse poolt tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist või muutmist põhjusel, et kohaliku omavalitsuse üksus on lepingut sõlmides rikkunud tema subjektiivseid avalikke õigusi, on tegemist avalik õigusliku vaidlusega, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Asjaolu, et vaidluse lahendamisega võib kaasneda riigi, valla või linna poolt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamine, ei välista iseenesest vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse vara moodustab peaasjalikult vara, mis on mõeldud avalike ülesannete täitmiseks. Valides mitme huvitatud isiku seast välja vara kasutusse saaja, teostab linn avalikku võimu. Linn peab vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega, mis ei pruugi alati seisneda varalise tulu saamises ja lähtuma põhjendatud kaalutlustest, et vältida isikute ebavõrdset kohtlemist. Seetõttu erineb kohaliku omavalitsuse seisund oma vara kasutusse andmisel situatsioonist, milles on oma vara kasutusse andvad eraisikud. Ka avalik-õigusliku juriidilise isiku osalemisel eraõiguslikes suhetes peab avalik-õiguslik juriidiline isik arvestama põhiõigustega, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse ja teiste avaliku õiguse põhimõtete ja normidega. Kohaliku omavalitsuse vara rendile andmise kord peab avalike huvide kõrval kaitsma ka linna elanike ja ettevõtjate huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse linna poolt pakutavaid kinnistuid. Seetõttu tuleb Rendile andmise korda tõlgendada selliselt, et ta loob põhjendatult ja isiklikult huvitatud ettevõtjale või muule isikule subjektiivse õiguse nõuda linnalt oma vara kasutusse andmisel Rendile andmise korrast kinnipidamist. Ettevõtjale linna vara kasutusse andmisega konkurentsieeliste loomine riivab ka Põhiseaduse § 31 lg-s 1 sätestatud ettevõtlusvabadust ja võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet. Linna vara rendilepingu muutmine või pikendamine ei sõltu vaid poolte suvast. Rendiseaduse § 15 lg 2, mille kohaselt rendilepingu tähtaja lõppedes eelistatakse asja uuel rendile andmisel eelmist rentnikku, ei saa olla ainumäärav linnamaa rendilepingu pikendamisel, vaid arvestada tuleb ka linna vara kasutamist reguleerivaid avalik-õiguslikke norme, sealhulgas Rendile andmise korra sätteid.
Planeeringu koostamine, planeerimismenetluse kulude kandmine ja planeeringu lähteülesande kinnitamine ei tekita kaitstavat usaldust, et planeering algatatud kujul ka kehtestatakse. See oleks vastuolus planeerimisdiskretsiooni olemusega ja planeerimismenetlusse avalikkuse kaasamise põhimõttega.
Kohaliku omavalitsuse korraldus kohaliku omavalitsuse vara rendilepingu pikendamiseks ei ole lahutatav rendilepingu pikendamise kokkuleppest, kuna kujutab endast ühe poole tahteavaldust kokkuleppe sõlmimiseks. Halduskohtul on volitus tuvastada haldusaktiga seotud lepingu tühisust HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel. Kui teine lepingupool on kaasatud haldusasja läbivaatamisele, siis on vastav kohtulahend siduv ka temale.
|
| 3-3-1-16-01
|
Riigikohus |
10.04.2001 |
|
Isiku õiguste väidetavat rikkumist on võimalik kontrollida üksnes haldusasja sisulisel läbivaatamisel, mitte aga kohtuasja ettevalmistamisel või eelmenetluses.
HKMS § 7 lg 3 viitab erandlikule seadusest tulenevale kaebeõigusele, seega peab vastavast seadusest ilmnema selgelt seadusandja tahe lubada ühendusel oma liikmete huvides kohtusse pöörduda. KOKS §-st 62 lg 1 p 3 ei tulene omavalitsusüksuste liidu õigus pöörduda oma liikmete huvides halduskohtusse. HKMS § 7 lg 3 alusel esitatakse kaebus teise isiku huvides, kuid enda nimel. Teise isiku huve kaitsev isik on halduskohtumenetluses ise protsessiosaliseks.
Kohaliku omavalitsusüksuse ja riigi vaheline vaidlus riigieelarvest valdade ja linnade eelarvete toetusfondi määratud rahasummade jaotuse üle on avalik-õiguslik vaidlus. Kuna riigieelarve kirjed eelarveaasta tulude ja kulude kohta on üksiknormid, ei ole üldakt ka riigieelarve kirjeid konkretiseeriv määrus, ning vastav vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse.
|
| 3-3-1-35-01
|
Riigikohus |
27.06.2001 |
|
KOKS § 18 lg. 2 kohustab valla- või linnasekretäri saatma kolme tööpäeva jooksul volikogu tegutsemisvõimetusest teatavakssaamisest teate valla või linna valimiskomisjonile. Sama seaduse § 20 lg. 2 järgi registreerib valla või linna valimiskomisjon volikogu asendusliikmeid. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ei sätesta selgesõnaliselt, et valimiskomisjon peab kontrollima vallasekretäri teate aluseks olevaid materjale, kuid on enesestmõistetav, et valimiskomisjon peab kontrollima asjaolusid, mis tingivad volikogu asendusliikmete nimetamise otsuse tegemise. Ilma sellise kontrollita pole tagatud otsuse õiguspärasus.
Kui volikogu osutub tegutsemisvõimetuks, siis juhatab KOKS § 52 lg. 2 järgi volikogu istungit kuni volikogu esimehe valimiseni valla või linna valimiskomisjoni esimees või tema asendaja. Sellise regulatsiooniga on seadusandja üldjuhul jätnud vallavolikogu enese otsustada selle, kes asendab volikogu esimeest istungi juhatamisel.
See, kas volikogu on või pole tegutsemisvõimetu, ei saa sõltuda sellest, kes juhatab volikogu istungit, kui juhataja on valitud demokraatlikult. Rahva poolt valitud esindusorgani liikmete mandaat ei saa sõltuda ühe isiku meelevaldsest tegevusest ega esindusorgani poolt sätestatud ebatäielikust õiguslikust regulatsioonist. Volikogu liikmete passiivse valimisõiguse kaitse huvides tuleb tunnustada volikogu õigust valida uus istungi juhataja ja jätkata istungit ka pärast seda, kui kohaliku omavalitsusüksuse põhimääruse järgi istungit juhatama pädev isik on kuulutanud istungi katkenuks ja lahkunud istungilt.
Kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste lõpetamine volikogu tegutsemisvõimetuks osutumise põhjendusega on sekkumine volikogu liikme passiivsesse valimisõigusesse, mis on sätestatud Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse §-s 3.
See, kas volikogu on või pole tegutsemisvõimetu, ei saa sõltuda sellest, kes juhatab volikogu istungit, kui juhataja on valitud demokraatlikult. Rahva poolt valitud esindusorgani liikmete mandaat ei saa sõltuda ühe isiku meelevaldsest tegevusest ega esindusorgani poolt sätestatud ebatäielikust õiguslikust regulatsioonist. Volikogu liikmete passiivse valimisõiguse kaitse huvides tuleb tunnustada volikogu õigust valida uus istungi juhataja ja jätkata istungit ka pärast seda, kui kohaliku omavalitsusüksuse põhimääruse järgi istungit juhatama pädev isik on kuulutanud istungi katkenuks ja lahkunud istungilt.
|
| 3-3-1-7-02
|
Riigikohus |
26.02.2002 |
|
KOKS § 19 lg 2 p 4 kohaselt peatuvad volikogu liikme volitused nimetamisega valla- või linnaametnikuks. Nimetatud sätte eesmärgiks on välistada huvide konflikt olukorras, kus sama isik saaks osaleda otsustuste tegemisel nii kohaliku omavalitsusüksuse volikogus kui esindusorganis, aga ka sama omavalitsusüksuse ametnikuna. KOKS § 19 erinevate redaktsioonide võrdlemisest võib järeldada, et seadusandjal on puudunud tahe kitsendada volikogu liikme võimalust töötada teise kohaliku omavalitsusüksuse ametnikuna või kohaliku omavalitsuse ametniku õigust osaleda teise omavalitsusüksuse volikogu töös. Sellise piirangu puhul ei oleks tegemist isiku õiguste vajaliku ega proportsionaalse piiramisega.
|
| 3-3-1-12-02
|
Riigikohus |
19.02.2002 |
|
Kuna AÕSRS § 20 lg-s 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse ostueesõiguse kasutamist reguleerivad valdavalt avaliku õiguse põhimõtted ja sätted, on kohaliku omavalitsusüksuse ja isiku, kellelt kinnisasi ostueesõiguse teel omandatakse, vaheline õigussuhe avalik-õiguslik. Otsustus kasutada AÕSRS §-st 20 lg 1 tulenevat ostueesõigust on haldusakt HKMS § 4 lg 1 tähenduses. Vallavolikogu, võttes vastu otsuse ostueesõiguse kasutamiseks, teostab avalikku võimu ja ostueesõiguse kasutamise protseduur kujutab endast avalik-õiguslikult reguleeritud menetlust. Vaidlus sellises menetluses tehtud otsuste õiguspärasuse üle on avalik-õiguslik vaidlus, mis kuulub halduskohtu pädevusse.
|
| 3-3-1-37-02
|
Riigikohus |
18.06.2002 |
|
Kuni 14. juunini 2000 kehtinud Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 44 lg 5 kohaselt tuli teise omavalitsusüksuse poolt tasumisele kuuluvate kapitali- ja tegevuskulude maksumuse kindlaks määramisel lähtuda selle kooli omaniku poolt kantud kuludest, kus teise omavalitsusüksuse territooriumil elavad lapsed õppisid või õpivad. Omavalitsusüksuse poolt tasumisele kuuluva summa määramisel tuli aluseks võtta õpilaskoha tegevuskulu arvestuslik maksumus. Ekslik on seisukoht, et üks omavalitsusüksus on kohustatud maksma hüvitust teisele omavalitsusüksusele ulatuses, millises osas ta säästis alusetult omi vahendeid seoses sellega, et tema haldusterritooriumil elavad lapsed õppisid teise omavalitsusüksuse munitsipaalkoolides.
|
| 3-3-1-3-03
|
Riigikohus |
16.01.2003 |
|
Kuni 1. jaanuarini 2003 kehtinud MRS § 23-1 lg 5 kohaselt tuli vaba põllumajandusmaa erastamisel eelistada isikut, kes oli Maareformi seaduse jõustumisest arvates kauem tegelenud põllumajandusliku tootmisega. Kui selle kriteeriumi alusel ei olnud võimalik eelistada ühte taotlejat, tuli volikogul erastamise kiireks läbiviimiseks teha otsus taotlejate vahel enampakkumise korraldamise kohta. 23. oktoobril 1997. a vastu võetud Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse §-ga 13 tunnistati kehtetuks Eesti Vabariigi maareformi seaduse §-s 21 sätestatud kitsendus, mistõttu edaspidi ei andnud põllumajandusmaa ajutise kasutamise lepingu alusel toimunud maakasutus maa kasutajale eelist selle maa erastamisel.
KOKS § 17 lg 5 nõuab huvide konflikti korral volikogu liikme taandumist nii küsimuse arutamisest kui ka otsustamisest. Volikogu otsus kujuneb arutelu tulemusena, mistõttu asjast huvitatud isikute osalemine küsimuse arutamisel võib mõjutada otsuse tulemust. Pädeva organi liikme isiklik huvi asjas võib menetlusnormide rikkumise korral viia diskretsiooniveani.
|
| 3-3-1-46-03
|
Riigikohus |
19.04.2004 |
|
Halduskohtumenetluse seadustiku §-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses. Sama seadustiku § 7 lg 1 teise lause järgi võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kui tuvastamiskaebus on esitatud selleks, et hiljem esitada kahju hüvitamise nõue, siis tuleb tuvastamiskaebuse rahuldamise ühe eeldusena kindlaks teha kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kahjuhüvitise suuruse saab seejärel kindlaks teha kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel.
Kuigi vallavalitsus tugines sellele, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane, kuna sellega eraldati talle toetusfondist vähem raha, kui oleks olnud vajalik tema põhiseaduslike ülesannete täitmiseks, ei ole ta kohtumenetluse käigus nimetanud ühtegi seadusest tulenevat ülesannet, mis rahapuudusel täitmata oleks jäänud. Ka kohtud ei ole tuvastanud, et valla ülesanded oleksid jäänud rahapuuduse tõttu täitmata. Seega ei ole tuvastatud, et vaidlustatud haldusakt rikuks valla õigust piisavatele rahalistele vahenditele.
Põhiseaduse § 154 järgi jagunevad kohalike omavalitsuste ülesanded olemuslikult omavalitsuslikeks ülesanneteks ja riiklikeks kohustusteks. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse PS § 154 lg 2 teise lause kohaselt riigieelarvest. Nimetatud sätte täitmise seisukohast on oluline, kas kohalike omavalitsuste rahastamise süsteem tervikuna tagab selle, et kohalike omavalitsuste üksused saavad riigilt piisavalt rahalisi vahendeid. Kuna olemuslikult omavalitsuslike ülesannete ja seadusega kohalikele omavalitsustele pandud riiklike kohustuste piiritlemine on ebaselge, võib konkreetse aasta riigieelarves ettenähtud toetusfondi kaudu ning vajadusel konkreetse aasta riigieelarvest täiendavate rahaliste vahendite andmine kohalikele omavalitsustele olla piisav PS § 154 lg-s 2 sätestatu täitmiseks.
|
| 3-3-1-72-03
|
Riigikohus |
06.11.2003 |
|
ATS § 16 punkt 2 ei laiene linnapea või vallavanema valimisele. Omavalitsusteenistust reguleerib KOKS § 54 lg 1 kohaselt avalikku teenistust käsitlev seadus ja Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. Avaliku teenistuse seaduse sätted on valdavalt mõeldud reguleerima apoliitiliste ametnike teenistussuhteid, linnapea või vallavanema ametikoht on aga poliitiline ametikoht. Selleks, et kitsendada rahva poolt valitud esindusorgani poliitilist valikut sellise ametikoha täitmisel, peavad olema kaalukamad põhjused kui tavapärasel ametnike teenistusse võtmisel. Konkreetse kandidaadi kõrvaldamine linnapea või vallavanema kandidaatide ringist on tugev sekkumine poliitilisse protsessi ning võib oluliselt pärssida rahvalt mandaadi saanud poliitilise jõu programmiliste seisukohtade realiseerumise võimalusi. Volikogu poolt ametisse nimetamisel ja valimisel, sh linnapea ja vallavanema ametikoha täitmisel on usaldusväärse isiku väljaselgitamiseks Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ette nähtud poliitiliste meetmete kasutamise võimalus.
Linnapea või vallavanema teenistussuhte iseärasuste tõttu ei teki endisel linnapeal või vallavanemal subjektiivset õigust naasta ametisse, kui kohus on leidnud, et tema ametisse valimise otsus oli õiguspärane.
ATS § 16 p 2 on kohaldatav vaid teenistusse võtmisel, mitte aga teenistussuhte muutmisel. ATS § 4 lg 2 teise lause kohaselt on kohaliku omavalitsusüksusega teenistussuhtes olev isik teenistusvahekorras mitte kohaliku omavalitsuse ametiasutusega, vaid kohaliku omavalitsuse üksuse kui tervikuga. Kuna volikogu esimees on omavalitsusüksusega avalik-õiguslikus teenistussuhtes, siis tema linnapeaks valimisel ei toimu teenistusse võtmist, vaid üksnes muutub tema teenistussuhe.
|
| 3-3-1-26-04
|
Riigikohus |
18.06.2004 |
|
Haldusaktide vormistamata jätmine ei võta isikult haldusorgani otsustuste vaidlustamisvõimalust. Haldusorgan ei saa peituda haldusakti vormistamata jätmise taha ja sel teel vältida otsustuse vaidlustamist. Kui otsustusele on jäetud andmata seadusega nõutav kirjalik vorm, siis saab halduskohtu kaudu vaidlustada haldusorgani tegevusetust (aktile kirjaliku vormi andmata jätmist) ja nõuda akti vormistamist. Kuid alati pole tarvis seda teha, sest haldusaktina on vaidlustatav ka nõuetekohaselt vormistamata otsustus, mis vastab haldusakti sisutunnustele. Sellise tegevusetuse vaidlustamine võib küll viia sihile, kuid on vähemalt üldjuhul ebaökonoomne.
Kui linna vara kasutusse saamisest on huvitatud mitu isikut ja õigusaktid ei määratle täpselt, keda neist tuleb eelistada, tuleb küsimus lahendada avaliku õiguse põhimõtetest lähtuvalt, arvestades diskretsioonireegleid, avalikku huvi, võrdse kohtlemise põhimõtet jne.
Halduskohtumenetluse seadustik ei sätesta võimalust mõista kohtukulud välja solidaarselt. Selline kohtukulude väljamõistmine oleks mõeldav, kui see oleks seaduses otse ette nähtud. Halduskohtumenetluse seadustik lähtub loogikast, et kohtumenetluse lõpetamise korral mõistetakse kohtukulud välja ainult juhul, kui kohtukulude väljamõistmine on seadustikus otseselt ette nähtud. Samasugune loogika tuleneb veel selgemalt Tsiviilkohtumenetluse seadustikust, mille § 60 sätestab kohtukulude jaotamise kohtuotsuse tegemise korral. Sama seadustiku § 62 reguleerib ammendavalt kohtukulude väljamõistmise nendel juhtudel, kui kohus lõpetab menetluse määrusega.
|
Facebook
Twitter