3-3-1-14-99
|
Riigikohus |
19.04.1999 |
|
Kuna minister ei pea määrama ringhäälingusagedusi Eesti Raadio üksikute programmide edastamiseks, vaid Eesti Raadiole kui tervikule, siis pole delegatsiooninormina käsitletav ministri määruse säte, mille kohaselt määrusega eraldatud sageduste jaotused programmide lõikes otsustab Eesti Raadio, kooskõlastades selle Ringhäälingu Nõukogu ja Riigi Elekterside Inspektsiooniga.
Täiendavate õiguslike argumentide kasutamine kohtuotsuse põhjendavas osas pole apellatsioonkaebuse piiride ületamine HKS § 27 lg. 2 mõttes.
Kohus ei pea analüüsima alusetult kaasatud protsessiosalise õiguslikke argumente, kuid peab seda põhjendama.
Sätte puudumine Konkurentsiseaduses, milles oleks kirjeldatud konkurentsivabaduse rikkumist täitevvõimu otsusega, ei tähenda, et täitevvõimu otsusega võis turusuhetes osalejaid ebavõrdselt kohelda.
Võrdse kohtlemise põhimõttest ei tulene, et avalik-õiguslikku ringhäälingut ja eraõiguslikku ringhäälingut tuleb alati kohelda ühtviisi. Arvesse tuleb võtta nende erinevat rolli avalik-õiguslike ülesannete täitmisel.
|
| 3-3-1-66-02
|
Riigikohus |
18.12.2002 |
|
Vaba konkurentsi ning konkurentsiõiguse üldtunnustatud eesmärk ja ülesanne on tagada turul nõudmise ja pakkumise optimaalse tasakaalu kaudu kaupade kvaliteet, õiglased hinnad ja mõistlik pakutav kaubakogus. Konkurentsivabadus ei seisne vaid ühe ettevõtja vabaduses teiste ettevõtjatega konkureerida, vaid ka toote või teenuse ostja õiguses olla vaba müüja poolsest lepingutingimuste dikteerimisest.
TKS §-st 54 lg 3 nähtuvalt ei piirdu Sideameti järelevalve ainult Telekommunikatsiooniseaduse ja selle rakendusaktide täitmise kontrollimisega. Teisalt ei piiranud seadusandja Konkurentsiameti pädevust telekommunikatsiooniettevõtjate tegevuse kontrollimisel. Telekommunikatsiooniseaduse jõustumine 19. märtsil 2000 ei kitsendanud Konkurentsiametile varasemate seadustega antud pädevust teha konkurentsinormide rikkumise korral ettekirjutusi ka telekommunikatsiooniettevõtja suhtes. Selline õiguslik regulatsioon tingib vajaduse, et Sideamet ja Konkurentsiamet koordineeriks oma tegevust.
Tulenevalt TKS §-st 8 lg 9 tuleb Telekommunikatsiooniseadust ja Konkurentsiseadust kohaldada paralleelselt. TKS ja selle rakendusaktide rikkumise korral võib teenuse hind osutuda ebaõiglaseks, mistõttu võib olla rikutud ka KonkS ja rakenduda sellest seadusest tulenev sanktsioonimehhanism. Nende kahe seaduse normide lahknevuse korral tuleb kohaldada Telekommunikatsiooniseaduses kui eriseaduses sätestatut. Selles seaduses reguleerimata küsimustes tuleb telefoniteenuste turul kohaldada Konkurentsiseadust.
1. oktoobrist 1998 kuni 1. oktoobrini 2001 kehtinud KonkS § 14 kohaldamine ei eeldanud turgu valitseva ettevõtja poolt teise ettevõtja kahjustamist ega tema turult välja tõrjumist. Piisab, et turgu valitsev ettevõtja rakendab ebaõiglaselt kõrgeid hindu. Seejuures ei pruugi igasugune hinna tõstmine turuvalitseja poolt olla ebaõiglane.
|
| 3-3-1-33-07
|
Riigikohus |
20.09.2007 |
|
Telekommunikatsiooniseadus kaotas kehtivuse alates 1. jaanuarist 2005. aastal seoses elektroonilise side seaduse jõustumisega. Ei nimetatud seadus ega selle rakendussätted tee selgesõnalist viidet TKS § 51 edasise kehtivuse osas. Nimetatud sätte kohaldatavus ei tulene otseselt ka ESS §-st 192. Koormav haldusakt, sh ettekirjutus peab aga rajanema kehtivale õiguslikule alusele. Ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon, millele tuginevad olulise turujõuga ettevõtja kohustused, on olemas.
Madala hinna, sealhulgas TKS § 54 lg 4 p 1 tähenduses allahindluse rakendamine pole iseendast välistatud nii telekommunikatsiooniseaduse kui ka seda asendava kehtiva elektroonilise side seaduse kontekstis. Ettevõtjat saab kohustada hoiduma konkurentide turule sisenemise takistamisest või konkurentsi piiramisest ülemäära madalate hindadega. TKS § 51 lg 4 p 1 teokoosseisu olemasolu eeldab konkurentsivõime kahjustamist. Konkurentsivõime kahjustamise peab tuvastama vastav riigiorgan ning konkurentsi kahjustamine tulevikus ei pea olema tõendatud. Samas peab järeldus konkurentsi kahjustamise ohu esinemisest olema põhjendatud. Võimaliku kahjustamise saab kindlaks teha ex ante, s.o sisuliselt prognoosides kavandatud madalate hindade mõju turusituatsiooni arengule. Selline analüüs peab põhinema vastava turu arengu, seda mõjutavate tegurite ja turuosaliste käitumise hindamisel. Elektroonilise side alane regulatsioon peab tagama nii ausa konkurentsi kui ka looma tingimused tarbijatele kvaliteetse teenuse soodsaks võimaldamiseks. Vastava regulatsiooni, sh TKS § 51 lg 4 p 1 kohaldamisel on vaja lähtuda mitte üksnes eeldatavatest mõjudest konkureerivatele ettevõtjatele vaid koosmõjus kaaluda madala hinna mõju tarbijaturule ning muutuvat konkurentsisituatsiooni.
TKS § 51 lg 4 p 1 teokoosseisu olemasolu eeldab konkurentsivõime kahjustamist. Konkurentsivõime kahjustamise peab tuvastama vastav riigiorgan, s.o Sideamet. Samas peab käskkirja ja ettekirjutuse andmise eelduseks olev järeldus konkurentsi kahjustamise ohu esinemisest olema põhjendatud. Võimaliku kahjustamise saab kindlaks teha ex ante, s.o sisuliselt prognoosides kavandatud madalate hindade mõju turusituatsiooni arengule. Selline analüüs peab põhinema vastava turu arengu, seda mõjutavate tegurite ja turuosaliste käitumise hindamisel. Elektroonilise side alane regulatsioon peab tagama nii ausa konkurentsi kui ka looma tingimused tarbijatele kvaliteetse teenuse soodsaks võimaldamiseks. Vastava regulatsiooni, sh TKS § 51 lg 4 p 1 kohaldamisel ning põhjendatud ja proportsionaalsete mõjutusvahendite valikul on vaja lähtuda mitte üksnes eeldatavatest mõjudest konkureerivatele ettevõtjatele vaid koosmõjus kaaluda madala hinna mõju tarbijaturule ning muutuvat konkurentsisituatsiooni.
Olulise turujõuga ettevõtja kohustused, millele osundab ESS § 192, võivad tuleneda nii õigustloovast aktist kui ka selle alusel antud haldusaktist. Euroopa Liidu regulatsioonide kontekstis kehtestatakse konkreetsete olulise või märkimisväärse turujõuga ettevõtete kohustused kehtiva õiguse alusel reeglina haldusaktidega, mis tagab selliste kohustuste seadmise põhjendatuse ja proportsionaalsuse. Piirangute ja kohustuste individuaalse seadmise nõue sisaldub ka elektroonilise side seaduse §-s 54.
Olulise turujõuga ettevõtjate suhtes kohaldatavad Euroopa Liidu õigusaktid ei ole otsekohaldatavad, vaid kehtestavad nõudeid ja ülesandeid vastava valdkonna reguleerimiseks liikmesriikidele. Nõue, et telekommunikatsiooni (elektroonilise side) sektori ettevõtjad ei takistaks teiste ettevõtjate turuletulekut ega piiraks konkurentsi ülimadalate hindadega, on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Direktiivi 2002/22/EÜ art 17 lg 2 kohaselt võivad märkimisväärset turujõudu omavale ettevõtjale seatavad kohustused hõlmata muuhulgas sellist nõuet. Elektroonilise side valdkonnas on üldiseks õiguslikuks nõudeks vastavate teenuste hindade läbipaistvus ja orienteeritus kuludele (kulupõhisus). Teenuse hinna kuludele orienteerituse põhimõte on läbivalt sätestatud Euroopa Liidu vastavates õigusaktides.
|
| 3-3-1-62-07
|
Riigikohus |
24.01.2008 |
|
Haldusakti põhjenduste hilisem esitamine, näiteks kohtumenetluse käigus, ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt Riigikohtu 12.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-57-07 jt). Looduskahju hüvitamine haldusterritoriaalsel jaotusel põhineval piirkondlikul alusel võib luua konkurentsimoonutuste ohu ning riivata ühetaolise kohtlemise põhimõtet. Kahjupiirkondade määramist ja ka nende piirkondade sidumist territooriumi haldusjaotusega kehtiv õigus siiski ei välista. Selleks, et viia miinimumini piirkondade sellisel viisil määramisega kaasnevaid ohte, peab haldusorgan juhinduma selgetest ja õiguspärastest kaalutluskriteeriumidest ning antavas haldusaktis kajastama kaalutlemise käigu.
Looduskahju hüvitamine haldusterritoriaalsel jaotusel põhineval piirkondlikul alusel võib luua konkurentsimoonutuste ohu ning riivata ühetaolise kohtlemise põhimõtet. Kahjupiirkondade määramist ja ka nende piirkondade sidumist territooriumi haldusjaotusega kehtiv õigus siiski ei välista. Selleks, et viia miinimumini piirkondade sellisel viisil määramisega kaasnevaid ohte, peab haldusorgan juhinduma selgetest ja õiguspärastest kaalutluskriteeriumidest ning antavas haldusaktis kajastama kaalutlemise käigu.
|
Facebook
Twitter