3-3-1-26-08
|
Riigikohus |
13.11.2008 |
|
KVTS § 164 lg-ga 9 ei ole kehtestatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse regulatsioonist erinevat korda. KVTS § 164 tervikuna reguleerib eelkõige kaitseväelase hukkumise ja töövõimetuse korral teenistusülesannete täitmise tõttu makstava toetuse taotlemise aluseid. KVTS § 164 lg 9 sõnastus on mõnevõrra eksitav, viidates olukordadele, mida ei loeta teenistusülesannete täitmiseks kogu kaitseväeteenistuse seaduse mõistes. Viidatud sätte eesmärgiks on KVTS § 164 lg 1 regulatsiooni täpsustamine. Tööandja huvides tegutsemise määratlemisel ei saa kitsalt lähtuda teenistusülesannete täitmise faktist. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti andmise hetkel kehtinud TTOS § 22 lg 1 sõnastusest nähtub, et tööõnnetuseks saab kvalifitseerida ka muul tööandja huvides tegutsemise ajal toimunud õnnetusjuhtumit. Tegemist on erialusega ning see ei pruugi olla otseselt seotud teenistusülesannete täitmise faktiga. Koosmõjus KVTS § 164 lg-s 9 määratletud tingimustega tuleb tööõnnetuse uurimisel hinnata, kas on täidetud TTOS § 22 lg-s 1 toodud tööõnnetuse legaaldefinitsiooni tingimused.
Üksnes kaebajal on õigus valida, milline õiguskaitsevahend on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam. Kohus võib kohtumenetluse käigus vaid selgitada kaebajale tühistamiskaebuse asemel tuvastamiskaebuse esitamise võimalust ning kui kaebaja kohtu pakutud võimalust kasutada ei soovi, siis kohus ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna ei tohi (vt Riigikohtu 03.04.2007 otsust asjas nr 3-3-1-6-05). HKMS § 19 lg-te 8 ja 9 senise tõlgendamise praktika rakendatav ka tuvastamiskaebuselt tühistamiskaebusele ülemineku osas, sest ka kaebuse liigi muutmisel tuvastamiskaebusest tühistamiskaebuseks võivad kaasneda kaebajale negatiivsed tagajärjed, nt lühem kaebetähtaeg. Seetõttu on ka tuvastamiskaebuselt tühistamiskaebusele üleminekuks samuti vajalik kaebaja (ja teiste menetlusosaliste) nõusolek, mis tagab menetlusosalistele võimaluse ette näha kohtu võimalikku käitumist. Kui kaebuse esitaja palub kohtul kaebust muuta, kuid teised menetlusosalised selleks nõusolekut ei anna, võib kohus HKMS § 19 lg 8 alusel kaebust muuta, kui kohus peab kaebuse muutmist siiski otstarbekaks. Kohus peab kaebuse liigi muutmise otstarbekust sellisel juhul ka põhjendama.
Selles ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (vt Riigikohtu 11.03.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-8-04 p 24 ja 16.10.2002 otsuse asjas nr 3-3-1-41-02 p 15). Seetõttu on ringkonnakohus õigustatud käsitlema ka põhjendatud huvi kui asja lahendamise protsessuaalset külge, selgitamaks välja, kas esitatud kaebus viib sihile või mitte.
Õnnetusjuhtumi kohta akti koostamine ei ole vaid menetlustoiming, millega tehakse kindlaks faktilised asjaolud ning millele tuginedes koostatakse hiljem õiguslikke tagajärgi kaasa toov otsus. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud aktis annab tööandja hinnangu õnnetusjuhtumile ning esitab tööõnnetuse toimumise osas lõppjärelduse. Haigekassale ei ole ravikindlustuse seaduse ega Hüvitise määramise korraga antud pädevust tööõnnetuse toimumise või mittetoimumise fakti ümber hinnata. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti või tööõnnetuse raportiga otsustatakse üldiselt lõplikult, kas õnnetusjuhtum oli käsitatav tööõnnetusena või mitte. Seetõttu mõjutab isiku õigusi otseselt see, kuidas õnnetust käsitatakse.
Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt on käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määratakse osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki koheselt mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. Tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel koostatud akt, milles fikseeritakse tööõnnetuse toimumine, toob iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas on vaidlustatud Eesti Haigekassa tegevust ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel.
Eesti Haigekassale saadetud teatis tööõnnetuse toimumisest ning samuti annulleerimise teatis ei ole haldusakt. Tööandja edastatud teatised on teabetoimingud, mis ei too iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Teatis iseseisvalt ei saa rikkuda isiku õigusi.
Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt on käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määratakse osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki koheselt mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. Tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel koostatud akt, milles fikseeritakse tööõnnetuse toimumine, toob iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas on vaidlustatud Eesti Haigekassa tegevust ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel.
Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt on käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määratakse osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki koheselt mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. Tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel koostatud akt, milles fikseeritakse tööõnnetuse toimumine, toob iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas on vaidlustatud Eesti Haigekassa tegevust ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel.
Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvalda haldusakti kehtivust. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. Kohtuotsusega haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei too iseenesest kaasa haldusakti tühistamist. Seega võib haldusakti kehtivus ära langeda vaid mõne eeltoodud tingimuse esinemisel.
|
| 3-3-1-66-14
|
Riigikohus |
27.11.2014 |
|
Olemas oli kehtiv haldusakt, millega määrati PäästeTS § 14 lg s 3 sätestatud hüvitis. HMS § 61 lg 2 järgi haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguste lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni.
Haldusakti, millega määrati PäästeTS § 14 lg 3 alusel hüvitis, ei ole tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni pädevuse puudumise tõttu võimalik kehtetuks tunnistada ega hüvitist tagasi nõuda, hoolimata sellest, et jõus on ka praeguses asjas vaidlustamata jäetud Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 5. juuni 2012. a kokkuvõte, mille tegevusse kaasati ekspertarst ja milles leiti endiselt, et tegemist ei ole tööõnnetusega. Hüvitise tagasinõudmine oleks vastuolus HMS § 67 lg ga 2. (p 28)
PäästeTS § 14 lg s 3 on sätestatud avalik-õiguslik regulatsioon ja seetõttu on selles sättes nimetatud hüvitise määramise ja maksmise üle peetav vaidlus avalik-õiguslik, sõltumata sellest, kas päästeteenistuja tegutses töölepingu alusel või riigiametnikuna. HKMS § 4 lg 1 järgi on selline vaidlus halduskohtu pädevuses. (p 20)
Kuna ei ole kinnitust leidnud, et PäästeTS § 14 lg s 3 sätestatud hüvitise saamiseks esitatud taotluste läbivaatamisel viivitati õigusvastaselt, siis ei ole alust rahuldada ka Päästeameti vastu esitatud kaebust mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks. (p 30)
Ka ei võimalda RVastS § 9 lg 1 välja mõista elukvaliteedi languse tõttu tekkinud mittevaralist kahju, isegi kui haldus- ja kohtumenetlusse astumine on tingitud vastustajate õigusvastasest tegevusest. (p 31)
PäästeTS § 14 lg s 3 ei sätestata sõnaselgelt, et hüvitist makstakse üksnes siis, kui püsiva töövõimetuse tekkimine on põhjuslikus seoses asutuse põhiülesannete täitmisel saadud vigastuse või tekkinud haigusega. Sellest sättest võib välja lugeda, et hüvitise määramiseks piisab, kui püsiv töövõimetus on tingitud asutuse põhiülesannete täitmise ajal saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel, st hüvitise saamiseks ei ole nõutav põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud tervisekahjustuse vahel.
PäästeTS § 14 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud hüvitise maksmiseks ei piisa, et püsiv töövõimetus on tekkinud asutuse põhiülesannetest tulenevate teenistuskohustuste täitmisel, vaid et nõutav on ka põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud vigastuse või haigestumise vahel. (p 21)
TTKS § 502 lg 1 järgi on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon nõuandev komisjon, mille eesmärk on patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmine ning hinnangust tulenevalt Terviseametile, Eesti Haigekassale ja tervishoiuteenuse osutajatele ettepanekute tegemine. Komisjoni pädevus on sätestatud sama paragrahvi lõikes 2. Selles sättes ei ole töövõimetuse põhjuse tuvastamise pädevust ette nähtud.
PäästeTS § 14 lg s 3 sätestatud hüvitise määramisel ei saanud lähtuda tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni seisukohast. (p 27)
Päästeteenistuse seadus ei sätesta kohustust tasuda hüvitise määramise ja maksmisega viivitamise eest viivist ja intressi ning kompenseerida inflatsiooni.
Intressi ei ole avalik-õiguslikus suhtes võimalik nõuda, kui avalik-õiguslik norm ei näe ette intressi maksmise kohustust või õigust selle maksmist nõuda. Seda kinnitab ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg 1, mis eraõiguses seostab intressi maksmise kohustuse sellise kohustuse sätestamisega seaduses või lepingus.
Viivitusintressi (viivise) näeb eraõiguslikes suhetes ette VÕS § 113, mille 1. lõike kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kolleegium on seisukohal, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS § ga 113 RVastS § 7 lg s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg s 1 sätestatud eeldused.
Inflatsiooni tõttu kaotatud raha ei ole avalik-õiguslikus suhtes võimalik nõuda. Kõigepealt pole see ette nähtud ei avalik-õiguslike ega ka eraõiguslike sätetega. Teiseks on viivis (viivitusintress) määratud kompenseerima ka inflatsioonikadusid. (p 19)
PäästeTS § 14 lg s 3 ei sätestata sõnaselgelt, et hüvitist makstakse üksnes siis, kui püsiva töövõimetuse tekkimine on põhjuslikus seoses asutuse põhiülesannete täitmisel saadud vigastuse või tekkinud haigusega. Sellest sättest võib välja lugeda, et hüvitise määramiseks piisab, kui püsiv töövõimetus on tingitud asutuse põhiülesannete täitmise ajal saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel, st hüvitise saamiseks ei ole nõutav põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud tervisekahjustuse vahel.
PäästeTS § 14 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud hüvitise maksmiseks ei piisa, et püsiv töövõimetus on tekkinud asutuse põhiülesannetest tulenevate teenistuskohustuste täitmisel, vaid et nõutav on ka põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud vigastuse või haigestumise vahel. (p 21)
|
Facebook
Twitter